3-15-3088/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-3088

Haldusasi

Garri Graubergi kaebus Viru Vangla 24. septembri 2015.

a käskkirja nr 6-3/1233 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Garri Graubergi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Garri Grauberg

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsus

muutmata.

2. Tagastada kaebajale koos apellatsioonkaebusega esitatud arstitõend.

3. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. märts

2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Garri Grauberg määrati Viru Vangla 23. juuli 2015. a käskkirjaga

tööle koristajana. 24. augustil 2015 kell 9.05 anti talle korraldus tööle asuda, kuid ta keeldus

sellest, tuues põhjenduseks peavalu. Pärast seda, kui meedik oli talle süsti teinud, anti talle 30

minuti pärast veelkord korraldus tööle asuda, kuid ta keeldus teistkordselt.

Viru Vangla 24. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1223 karistati G. Graubergi

distsiplinaarkorras tööle asumise korralduse eiramise eest 10 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas G. Grauberg kaebuse, milles palus distsiplinaarkaristuse

määramise käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt on käskkiri õigusvastane, kuna pole arvestatud

sellega, et arst on määranud tema tööajaks ajavahemiku 10.00 kuni 21.00, sest ta saab hommikul

ja õhtul psühhotroopset ravimit, mille mõju all töötamine on keelatud. Samuti oli tal peavalu.

3. Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama

paragrahvi lg 3 järgi teeb kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks arst. Kaebaja tööle määramisel

on aluseks võetud neuroloogi 20. juuli 2015. a arvamus, kus kaebaja on tunnistatud

töövõimeliseks. Selles leiti, et kaebaja kroonilised valud ei takista töötamist, kaebajale ei sobi

vaid üliraske füüsiline töö, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest. Samasuguse

arvamuse on neuroloog andnud ka 17. augustil 2015, kusjuures viimasesse kandesse märkis ta, et

soovitatav on alustada tööd kell 10.00 ja mitte töötada pärast kella 21.00.

3.2. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. Kaebajale antud korraldused ei vastanud tühise haldusakti tunnustele

(RKHKo 3-3-1-103-06, p 14), vaid oli õiguspärane. Seega oli kaebajal kohustus korraldus täita.

3.3. Korralduse täitmisest keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud.

Kaebaja pole ka ise eitanud tööle minemisest keeldumist.

3.4. Pärast esimest korraldust hindas kaebaja seisundit meditsiinitöötaja, tegi süsti ja soovitas 15

minutit lamada, kuid põhjust ajutise töövabastuse andmiseks ei leidnud.

3.5. Kaebaja väitel oli tööst keeldumise põhjuseks peale peavalu ka see, et ta oli manustanud

hommikust ravimit, millest tekkis uimasus, pearinglus ja unisus. Tervisekaardis ei kajastu see, et

kaebaja oleks vaidlusalusel hommikul võtnud ravimit (Amitriptyllin), millele ta kaebuses

tugineb. Valvuri ettekande järgi oli kaebaja tööst keeldumist põhjendanud üksnes peavaluga.

Muid kaebusi ei nähtu ka tervisekaardist ega meditsiiniosakonna tõendist. Ravimite võtmisele on

ta tuginenud alles tagantjärgi antud 31. augusti 2015. a selgituses. Selline käitumine viitab

soovile oma allumatust tagantjärgi õigustada.

3.6. Kaebajal ei olnud keelatud töötada enne kell 10.00. Arsti kandes on märgitud üksnes, et

soovitatav on alustada tööd kell 10.00 ja mitte pärast 21.00. Silmas peeti eeskätt õhtuse

töötamise piiramist, mida kinnitab arsti poolt vaidemenetluses antud selgitus, et kaebaja pole

uniseks tegeva ravi tõttu võimeline töötama pärast kella 21.00. Arst ei väitnud, et töötamine on

seetõttu välistatud ka hommikul.

3.7. Arvestades seda, et esimene tööle asumise korraldus anti kaebajale kell 9.05 ning seejärel

järgnes rida toiminguid (9.15 sai õde kutse kaebaja terviseseisundi hindamiseks, õde tegi

vajalikud toimingud, pärast seda lamas kaebaja enda hinnangul 30 minutit), oli reaalselt

töötamisaja alguseks saanud kell juba 10.00.

3.8. Meditsiinitöötaja hindas kaebaja vaidlusalusel hetkel töövõimeliseks, mistõttu pole

asjakohane viide töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg-s 2 sätestatud keelule

töötada psühhotroopsete ainete mõju all.

3.9. Järgitud oli distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. G. Grauberg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldada.

4.1. Kohus ei arvestanud kaebaja selgitusi, et tal olid peavalud ning ravimite manustamisest

tingitud uimasus ja unisus.

4.2. Kaebajale oli määratud ravim Amitriptyllin, ta oli võtnud seda vaidlusalusel päeval kella

8.30 paiku. Vaidlust pole selles, et see ravim oli talle määratud ja see võib kõrvalmõjuna tekitada

unisust, pearinglust jms. Seda kinnitab asja materjalides olev meditsiiniosakonna vanemõe

selgitus. Halduskohus ei arvestanud selle tõendiga.

4.3. Kaebaja tööajaks oli arsti 17. augusti 2015. a tõendis määratud 10.00-21.00. Halduskohus ei

ole seda arvestanud, vaid on asunud ise tagantjärele käskkirjas olevaid kaalutlusvigasid

kõrvaldama vastustaja esitatud seisukohtadega. Seega on lubamatu kohtu seisukoht, mille järgi ei

saa nõustuda sellega, et arst on kaebajal töötamise enne kella 10.00 ära keelanud, ja et töötamine

on vastunäidustatud vaid pärast kella 21.00 õhtul. Kaebajat ei teavitatud arstilt seisukoha

küsimisest, ta ei saanud sellele vastu vaielda ja uutele tõenditele tuginemine on seega lubamatu.

4.4. Vangla tunnistab ise vaideotsuses, et distsiplinaarmenetluses ei olnud arsti 17. augusti 2015.

a tõendit arvestatud.

4.5. Kaebajale oleks tulnud kutsuda meditsiiniõde teistkordselt.

4.6. Kaebaja oli meditsiiniõe 24. augusti 2015. a tõendiga määratud voodirežiimile koos

sportimise keeluga kuni 28. augustini 2015 (tõend lisatud apellatsioonkaebusele).

4.7. Menetluse läbiviija ei tohiks olla karistuse määrajaks, see on vastuolus Euroopa inimõiguste

konventsiooni artikliga 6.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Uue tõendi osas

märgitakse, et see ei tõenda kaebaja võimetust töötada vaidlusalusel kuupäeval.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja ei vaidle sisuliselt vastu sellele, et kinnipeetaval on töötamise kohustus. Seetõttu ei

esita ringkonnakohus siin sellekohaseid põhjendusi. Kaebaja põhiväide apellatsioonkaebuses on,

et tal olid tööle asumise korralduste andmise ajal peavalud ja ravimite võtmisest tingitud

uimasus, mistõttu ei pidanud ta töötama. Lisaks välistasid tema arvates töötamise arsti 17.

augusti 2015. a tõendis märgitud kellajad töötamise kohta.

8. Kõigepealt osutab ringkonnakohus halduskohtu otsuses väljatoodule, et kaebaja esitas väited

ravimi võtmise ja sellest tingitud pearingluse ja uimasuse kohta alles tagantjärgi. Asja

materjalidest nähtub, et kõigepealt tugines kaebaja ainult peavalule. See nähtub intsidendiga

samal päeval koostatud vanglaametniku ettekandest (tl 31), kaebaja enda seletusest samal päeval

(tl 32), samuti arsti poolt väljastatud tõendist (tl 36). Üheski neis tõendis ei ole viidet sellele, et

kaebaja oleks kurtnud psühhotroopse ravimi manustamisele ja sellega kaasnevatele

kõrvalnähtudele. Alles 31. augustil 2015 esitatud selgituses on kaebaja asunud tooma

ettekäändeks ka psühhotroopse ravimi võtmist koos selgitusega TTOS § 14 lg-le 2, mille järgi ei

tohi psühhotroopse aine mõju all olles töötada (tl 32p). Sama on korranud ta hilisemas

menetluses (vt tl 34-34p).

Need asjaolud kinnitavad üheselt, et psühhotroopse ravimi manustamise ettekääne on otsitud

ning tegelikult kaebaja intsidendi ajal peapööritust, uimasust jms ei tundnud. On usutav ja

tõenäoline, et kui ta tõepoolest midagi sellist oleks tundnud, siis oleks ta selle ka koheselt tööst

keeldumise põhjendusena välja toonud.

Samuti osundab ringkonnakohus sellele, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuses rõhutatu, et

kõnealune ravim tekitab unisust, pearinglust jne, on vangla vanemõe poolt formuleeritud tingivas

kõneviisis, st et see ravim üksnes võib neid kõrvalmõjusid tekitada (tl 35). Seega need

kõrvalmõjud võivad, kuid ei pruugi ilmneda. Arvestades eeltoodut, et kaebaja ei tuginenud neile

kõrvalmõjudele koheselt, on põhjendatud asuda seisukohale, et tegelikult kaebaja 24. augustil

2015 nende ravimi kõrvalmõjude all ei kannatanud ning järelikult ei saa need kuidagi õigustada

tööst keeldumist.

9. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka kõik need apellatsioonkaebuse väited, kus püütakse

põhjendusi rajada selle ravimi võtmise faktile ja neist tingitud kõrvalmõjudele. Täiesti asjakohatu

on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu oleks halduskohus jätnud sellega seoses olulisi

tõendeid arvestamata.

10. Samuti väidab kaebaja, et tulenevalt arsti 17. augusti 2015. a otsusest oli talle määratud

tööajaks kell 10.00-21.00. Esiteks märgib ringkonnakohus, et selle asjaoluga seoses

apellatsioonkaebuses püstitatud konstruktsioonid, nagu oleks halduskohus rikkunud

menetlusõiguse norme, on kunstlikud ja asjakohatud. Halduskohus on hinnanud asjas olulisi

asjaolusid ning jõudnud õigele lõpptulemusele. Asjaolust, et halduskohus ei jõudnud kaebaja

jaoks meelepärasele lõpptulemusele, ei saa tuletada menetlusõigusnormide rikkumist.

11. Tööle määramise käskkirjas on märgitud, et 20. juulil 2015 oli meditsiinosakonna neuroloog

kooskõlastanud kaebaja tööle määramise. Arst märkis, et „kroonilised valud ei takista töötamist.

Ei sobi üliraske füüsiline, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest“ (tl 30-30p, sama

ka tl 43). On tõsi, et lisaks eeltoodule on arsti 17. augusti 2015. a otsuses on märgitud, et

„Soovitav alustada tööd kell 10.00 ja mitte peale 21.00.“ (tl 45p).

Siiski ei saa 24. augustil toimunud tööst keeldumise asjaolusid vaadates asuda seisukohale, et

kaebajal oli õigus tööst keelduda. Esiteks oli tööaja algus sõnastatud soovituslikuna, mitte

siduvana. Ning ehkki esialgne tööle asumise korraldus oli antud kell 9.05, ei nähtu asja

materjalidest, et kaebaja oleks keeldunud tööst liiga varasele kellaajale viidates. Nagu eespool

selgitatud, tõi kaebaja põhjendusena välja üksnes peavalu. Enne teise tööle asumise korralduse

andmist läks aga hulk aega, ning halduskohus on põhjendatult viidanud, et teise korralduse

andmise hetkeks oli kell tõenäoliselt saanud juba 10.00. Nimelt laekus kutse meditsiinitöötajale

kell 9.15 (tl 36), kohapeal sooritati vajalikud protseduurid ja seejärel anti kaebajale pärast süsti

30 minutit puhkeaega (tl 32, 31). Kõiki asjaolusid koostoimes hinnates – et töö alustamise

kellaaeg oli soovituslik, et tegelikult kaebajal ravimite kõrvalmõjusid ei esinenud, et korduva

tööle asumise korralduse andmise ajaks oli kell saanud juba tõenäoliselt 10.00 – ei ole alust

lugeda tööle asumise korraldust õigusvastaseks ega ammugi mitte tühiseks ning vastavalt ei

olnud kaebajal õigust tööle asumisest keelduda.

Ringkonnakohus märgib ka, et kui kaebaja tõesti oleks arvanud, et tal on töötada võimalik alles

alates kell 10.00 alates, siis oleks ta pidanud sellest kellaajast ka tööle asuma. Seda kaebaja aga

ei teinud, vaid keeldus töötamisest täielikult.

12. Asjaolu, et teistkordsel korralduse andmisel ei kutsutud kaebajat uuesti läbi vaatamata

meditsiinitöötajat, ei muuda seda korraldust õigusvastaseks ega õigusta kaebaja keeldumist. Arsti

24. augusti 2015. a tõendist on järeldatav, et pärast süsti soovitati kaebajal lamada ja seejärel

minna tööle, millega kaebaja oli nõus (tl 36). Seega oli kaebaja väljendanud nõusolekut pärast

lamamist tööle minemiseks. Lisaks saab järeldada, et arst oli tuvastanud, et pärast süsti saamist ja

lamamist puuduvad kaebajal näidustused tööst keeldumiseks. Ringkonnakohtul puudub alus arsti

otsuses kahelda. Neil asjaoludel ei saanud kaebaja tööst keeldumist õigustada see, et teise tööle

asumise korraldusega ei kaasnenud arsti kontrolli.

13. Seoses kaebaja töövõimelisusega märgib ringkonnakohus veel järgnevat. Kaebaja

meditsiinikaardi väljavõttest on ajavahemikus 12. august kuni 24. august 2015 nähtavad

järgmised märkused: kinnipeetav teeb kõvasti trenni; tegeleb iga päev raskuste tõstmisega (5x

nädalas) (tl 45); liialdada ei tohiks sporditreeningutega (tl 45p); sportimisel järgida koormusi ja

mitte tõsta üle 5 kg; osakonnas räägitavat, et tegevat väga kõvasti treeningut ja siis kinnipeetaval

pea hakkavat valutama, varasemalt on juba kinnipeetavale selgitatud, et tugevat treeningut, mis

lõpeb valuga, ei ole vaja forsseerida (tl 46); päeval tegeleb palju spordiga, perearsti soovitus oli

spordiga mitte liialdada (tl 46).

Ringkonnakohtu hinnangul peegeldub neist kannetest ja kaebaja väidetest omavaheline vastuolu.

Ei ole usutav, et isik, kes teeb sageli (5 korda nädalas) raskustega trenni ning pingutab seal kuni

peavaludeni, ei ole võimeline lihtsa koristajatöö tegemiseks väidetava peavalu tõttu olukorras,

kus ta on saanud arstilt peavalude ravimiseks süsti ning tal on võimaldatud pärast seda lamada.

14. Asjaolu, et kaebajale on 24. augustil 2015 väljastatud tõend, millega on talle määratud

spordikeeld kuni 28. augustini 2015 (tõend esitatud ringkonnakohtule koos

apellatsioonkaebusega), ei ole kaebuse rahuldamise aluseks. Selle tõendiga ei vabastatud

kaebajat töötamise kohustusest. Nagu eelnevalt p-s 13 viidatud, hoiatati kaebajat sel perioodil

korduvalt sportimisega üle pingutamast. Seetõttu on alust arvata, et kõnealune sportimise keeld

ongi suunatud üksnes kaebaja eemalehoidmisele treeningutest, millega ta kippus liialdama, mitte

aga tööst.

Kuna kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend kajastub samasisulisena ka tema

tervisekaardi väljavõttes (tl 46p), siis tagastatakse toimiku ülekoormamise vältimiseks see tõend

kaebajale.

15. Asjaolust, et menetluse läbiviija ja karistuse määraja oli üks ja sama isik, ei tulene alust

kaebuse rahuldamiseks. Miski ei viita sellele, et menetluse läbi viinud ja karistuse määranud

vanglaametnik oleks olnud erapoolik. Kinnipeetavate suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus ei

ole samastatav süüteomenetlusega. Kuna distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaldatav karistus

on kordades väiksema intensiivsusega, ei ole vajalik samasuguste formaalsete menetlusnõuete

kehtestamine nagu süüteomenetluses. Kinnipeetavate suhtes läbiviidavate distsiplinaarmenetluste

suurt hulka arvestades oleks see riigile ilmselgelt ka ebamõistlikult koormav.

16. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb

halduskohtumenetluse seadustiku 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Tanel Saar

Agu Timmi

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt