3-16-478/29 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TA RT U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I VA B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-16-478

Otsuse kuupäev

6. veebruar 2017

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Generaator kaebus Keskkonnaameti

05.02.2016.a korralduse nr 1-3/16/241 tühistamise,

alternatiivselt tühisuse kindlakstegemise ja vee

erikasutusloa taotluse uueks otsustamiseks

kohustamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 05.01.2017

Menetlusosalised

Kaebaja aktsiaselts Generaator, esindajad advokaadid

Allar Jõks ja Britta Pärk ning juhatuse liige Jan Niilo

Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad advokaat Martin

Triipan, Rein Urman, Jane Adler ja Maret Vildak

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt

08.03.2017.a. Ringkonnakohus võib lahendada

apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebus ja poolte seisukohad

1. Aktsiaselts Generaator esitas 15.10.2010.a Keskkonnaametile (KKA) vee erikasutusloa

taotluse (I kd tl 36-37, edaspidi taotlus) Kunda I paisul Kunda jõe paisutamiseks ja

hüdroenergia kasutamiseks. 23.02.2011.a algatas KKA keskkonnamõju hindamise.

2. Keskkonnaamet lõpetas 05.02.2016.a korraldusega nr 1-3/16/241 (I kd tl 65 pöördel - 86,

edaspidi vaidlustatud korraldus) Kunda hüdroelektrijaama rekonstrueerimise keskkonnamõju

hindamise ja jättis rahuldamata vee erikasutusloa taotluse Kunda I paisul Kunda jõe

paisutamiseks, hüdroenergia kasutamiseks ja kalapääsu rajamiseks. KKA leidis, et taotlusega

on kaetud ka kalapääsu rajamine. KKA põhjendas otsust järgmiselt.

2.1. KKA leidis, et tal on õigus lõpetada keskkonnamõju hindamise menetlus (KMH). KMH

läbiviimine on menetlustoiming vee erikasutusloa andmise menetluses. Haldusorganil on

õigus määrata menetlustoimingu vorm ja muud menetluse üksikasjad. KMH oli vaidlustatud

otsuse tegemise ajaks kestnud 5 aastat ning viimasest aruande heaks kiitmata jätmise otsusest

oli möödunud 2 aastat. Kuna kaladele läbipääsu tagamise tähtajaks oli 01.01.2013 ning

kehtestatud on ka jõe hea keemilise seisundi ja ökoloogilise potentsiaali saavutamise tähtaeg,

siis ei saa KKA aktsepteerida põhjendamatut viivitamist. KMH aruande heakskiitmiseks

esitamiseks määrati vastavalt kaebaja soovile tähtaeg 02.11.2015. KKA hoiatas oma

07.09.2015.a kirjas kaebajat, et aruande esitamata jätmisel lõpetab KKA vee erikasutusloa

taotluse menetluse. KMH aruande koostaja OÜ Alkranel leidis, et tähtaeg ei ole reaalne, kuid

ei osanud öelda, millal on aruande esitamine võimalik. KMH aruande heakskiitmiseks

esitamise ootamine ei ole eesmärgipärane.

KKA võttis menetluse läbiviimisel aluseks kõik teadaolevad Kunda jõega seotud andmed ja

dokumendid. KKA tugines kokku 16 eksperthinnangu ja töö andmetele ja tulemustele, loetelu

on toodud vaidlustatud korralduse punktis 2.1.9.

2.2. Taotluse lahendamisel omab tähendust veekogu seisundi muutmise ökoloogilis-

majanduslik põhjendus. Alates 01.01.2013.a kehtib nõue, et taotlus peab sisaldama veekogu

paisutamise ökoloogilis-majanduslikku analüüsi. KKA selgitas 07.09.2015.a, et kuna KKA

hinnangul on taotlus perspektiivitu, siis ei ole seda analüüsi kaebajalt nõutud, kuid kui

kaebaja soovib menetlusega jätkata, siis tuleb see analüüs esitada. Analüüsi ei ole esitatud.

2.3. Taotlust ei saa rahuldada, kuna kavandatav tegevus ohustab otseselt keskkonda (VeeS § 9

lg 10 p 1).

Vabariigi Valitsuse 01.04.2010.a korraldusega nr 118 kinnitatud Ida-Eesti vesikonna

veemajanduskavas leiti, et vooluveekogumi Kunda_3 (Kunda I ja III paisu vahel), millel asub

Kunda I pais, seisund on kesine, eesmärgiks seati saavutada 2015. aastaks seisundiks hea.

2014. aasta vahehinnangu põhjal oli seisund endiselt kesine.

Keskkonda ohustab esiteks kalade läbipääsu puudumine üles- ja allavoolu. See killustab jõe,

isoleerib populatsioonid ja on rändetõkkeks. Teineteisest isoleeritud jõelõikude vahel ei toimu

kalastiku liikumist, sest paisud seda ei võimalda. Siirdekalad ei pääse merre toituma ning

merest ei saa siirdekalad jõkke kudema. Selle tulemusel on kalastiku liikide hulk ja arvukus

kahanenud kesise seisundi klassini.

Kaebaja on KMH käigus käsitlenud kamberkalapääsu rajamise võimalust. Mistahes tüüpi

kamberkalapääs ei ole jõe tüübispetsiifilisi liike silmas pidades efektiivne lahendus kalade

läbipääsu tagamiseks, kui kasutatakse hüdroenergiat. Allapääsulahendusi käsitleti KMH-s

liiga üldsõnaliselt. Laskujad satuvad turbiinidesse ja hukkuvad. Planeeritud 20 mm avadega

resti paigaldamine on küll piisav lõheliste vastsetele, kuid on silmuvastsete jaoks liiga suur. Ei

saa olla kindel, et ette nähtud voolukiirus on efektiivne kõigi liikide ja suuruste puhul.

Kui veekogumil ei ole tagatud kalade läbipääs, siis ei ole võimalik ka veekogumi seisundi

paranemine. Seisund võib seetõttu veelgi halveneda. Parim võimalus läbipääsu tagamiseks on

tehiskärestiku rajamine ja paisutuse likvideerimine. Kamberkalapääsu efektiivsusele

avaldavad mõju ka vähimad järeleandmised selle rajamisel, hooldamisel ja kasutamisel.

Kunda jõel kui elupaigatüübil ja kaitsealuste liikide elupaigal on suur taastamispotentsiaal.

Teiseks jäävad paisjärvede alla parimad kudealad - kruusased, kivised, kiirevoolulised ja

külmaveelised lõigud. Paisutamise jätkumisel uputatud kärestikud ei taastu. Paisjärved kui

soojaveelised ja aeglase vooluga veekogud ei sobi jõe tüübiomaste liikide elupaigaks ning

pidurdavad rännet.

Kolmandaks on hüdroenergia kasutamisel ohuks veerežiimi muutused. Elektrijaam kasutab

vett tsükliliselt, jättes paisualuse elustiku perioodiliselt veevaesesse olukorda ja seejärel üle

ujutades. Kogu jõeelustikule on selline hüdroloogilise režiimi ebastabiilsus otseselt

hukatuslik.

2.4. Kaebaja soovib vee erikasutusluba hüdroenergia kasutamiseks, muud alternatiivid

kaebaja huve ei rahulda. Kaebaja eelistab sellise tegevusalternatiivi elluviimist, millega

kaasneb praeguseks väljakujunenud veetaseme 22 m abs tõstmine kuni 25,15 m abs. See on

vastuolus looduskaitseseaduse § 51 lg 1.

2.5. Kokkuvõttes leidis KKA, et nii keskkonnakaitse eesmärgid kui ka Kunda jõe hoiuala ja

Sirtsi loodusala kaitse-eesmärgid on võimalik tagada vaid paisutuse likvideerimise korral.

Seetõttu ei saa paisutamist ja hüdroenergia kasutamist Kunda I paisul lubada. Kuna kaebaja

tingimata soovib hüdroenergia kasutamise võimalust, siis ei ole taotluse osaline rahuldamine

võimalik.

Kunda jõe hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud

elupaigatüübi - jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide - hariliku võldase

(Cottus gobio), hariliku hingi (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar) ja paksuseinalise jõekarbi

(Unio crassus) elupaikade kaitse. Sirtsi loodusala puhul on I lisas nimetatud kaitstavaks

elupaigatüübiks muuhulgas jõed ja ojad (3260) ning II lisas nimetatud liigid, mille isendite

elupaiku kaitstakse, on muuhulgas harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio),

jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar) ja paksukojaline jõekarp (Unio crassus).

2.6. Muinsuskaitseliste huvide kohta leidis KKA, et muinsuskaitseliste aspektidega

arvestamiseks ei saa eeldada vältimatut hüdroenergia kasutamist. Korraldusega ei nähta ette

arhitektuurimälestise likvideerimist. Paisutuse likvideerimine tähendab veetaseme alandamist.

KKA märkis, et antud juhul esineb mitmeid erinevaid huve – arhitektuurimälestise säilimine,

Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkide tagamine, keskkonnaeesmärkide saavutamine

ja hüdroenergia kasutamine. Kultuuripärandi säilimise huvides ei saa eirata negatiivset mõju

kaitse- ja keskkonnaeesmärkidele. Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada

Natura 2000 võrgustiku ala, peab keskkonnamõju hindamisel eelkõige arvestama ala kaitse-

eesmärki.

KKA leidis, et vaadeldavas hüdroelektrijaamas hüdroenergia tootmise puhul ei esine üldiste

avalike huvide seisukohast eriti tähtsat ja mõjuvat põhjust kavandatava tegevuse lubamiseks.

Ei saa väita, et piirkonna elektrienergiaga varustamiseks puuduvad alternatiivid.

3. Aktsiaselts Generaator esitas 07.03.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 2-9) ja

19.12.2016.a täiendavad seisukohad (II kd tl 32-37). Kohus võttis kaebuse menetlusse

Keskkonnaameti 05.02.2016.a korralduse nr 1-3/16/241 tühistamise ja vee erikasutusloa

taotluse uueks otsustamiseks kohustamise nõudes. Kohtuistungil täpsustas kohus, et kaebaja

alternatiivseks nõudeks on vaidlustatud korralduse tühisuse kindlakstegemine.

3.1. Kaebaja leidis, et vastustaja ei oleks tohtinud teha vee erikasutusloa menetluses otsust

ilma keskkonnamõju hindamise menetluse lõpuleviimiseta.

Vastustaja on vaidlustatud korralduses ise hinnanud taotletava tegevuse keskkonnamõju, kuid

vastustajal puudub selline õigus ja pädevus. Keskkonnamõjusid võib hinnata üksnes

litsentseeritud keskkonnaekspert. Korraldus ei sisalda kõiki KMH aruande sisu olulisi

elemente. Ammendavalt ei ole käsitletud tegevuse ja selle alternatiivide võimaluste

keskkonnamõju. Korralduses ei ole toodud erinevate keskkonnavaldkondade mõjude käsitlust.

Puudub arusaam sellest, kuidas ja milliseid meetodeid kasutades on vastustaja järeldused

teinud. Korralduse avalikustamisel ei ole järgitud KMH aruande avalikustamise reegleid.

KMH menetluse lõpetamiseks puudub õiguslik alus. Menetluse lõpetamist ei saa põhjendada

veeseaduses toodud tähtaegadega, kuna 07.01.2016.a kinnitatud uue veemajanduskava

kohaselt on Kunda jõe hea seisund vaja saavutada aastaks 2021. Menetluse lõpetamist ei saa

põhjendada ka menetluse pikkusega. Vale on vastustaja arvamus, et KMH-d korraldab isik,

kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia (arendaja). KMH esitamata jätmine oli tingitud

KMH eksperdist, kaebaja ei saanud eksperdi tegevust mõjutada. Kalapääsude küsimuse oleks

saanud lahendada taotluse menetlemise käigus. Vastustaja ise väitis Kunda Linnavalitsusele

17.12.2015 saadetud kirjas, et menetluses tuleb oodata ära KMH tulemused.

Kaebaja ei nõustu sellega, et KMH aruande valmimise venimine on tema süü. Vastustaja palus

12.05.2015 teavet KMH aruande koostamise ja edasise protsessi läbiviimisega seoses, kaebaja

vastas 22.05.2015. Alates 10.07.2015 asus vastustaja kaebajat veenma, et tegevus on

perspektiivitu ning aruande täiendamiseks vajadus puudub. 17.08.2015 teavitas vastustaja, et

keelduv otsus on juba ettevalmistamisel ja 07.09.2015 ütles uuesti, et KMH aruannet pole

vaja täiendada. Sisuliselt oli vastustajal juba 10.07.2015 otsus tehtud ning seda ei oleks

muutunud KMH aruande esitamine. Menetluse läbiviijaks oli vastustaja. Aruande esitamine ei

kuulu kaebaja mõjusfääri, kuna selle esitab ekspert. Kaebaja teavitas 02.11.2015 vastustajat,

et KMH ekspert ei ole määratud tähtajaks aruannet esitanud.

Ka ökoloogilis-majandusliku hinnangu esitamist pidas vastustaja ise ebavajalikuks.

30.09.2015 toimunud kohtumisel lepiti kokku, et hinnangu koostamiseks puudub vajadus.

Hiljem jättis vastustaja selle kokkuleppe vee erikasutusloa eelnõus kajastamata. Kaebaja oli

nõus hinnangu esitama, kui vastustaja on seisukohta muutnud. Seda arvesse võttes on

vastustaja esitanud ise vastukäivaid juhiseid hinnangu vajalikkuse osas.

3.2. Kaebaja on välja selgitanud, et Kunda jõe morfoloogiat arvesse võttes ei olegi

ajalooliselt selles asukohas olnud võimalik kõigi kalaliikide ränne. Ilma ulatuslike kaeve- või

isegi lõhkamistöödeta Natura alal ei ole võimalik rajada ka väidetavalt kõigile liikidele

sobivat tehiskärestikku. Seega ei saa õiged olla 2007. aasta KMH järeldused, millele suures

ulatuses tugines vastustaja otsus. Ka Muinsuskaitseameti hinnangul on uurimispõhimõttega

vastuolus kõigi teiste kalapääsude välistamine. Tegemist on seni käsitlemata asjaoluga, mis

võiks ka iseseisvalt olla menetluse uuendamise aluseks.

16.07.2016 jõustus veeseaduse (VeeS) § 17 lg 41, mis annab vastustajale võimaluse

leevendada kalapääsudega seotud rangeid nõudeid, kui seda õigustab muinsuskaitseline või

muu huvi.

3.3. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi huve ja ei ole arvestanud

kolmandate isikute arvamustega. Kunda Linnavalitsus otsustas 08.04.2015.a toimunud

koosolekul, et ei näe võimalust Kunda I paisu lammutamiseks, tiigi pindala vähendamiseks ja

jõe ümber suunamiseks. Muinsuskaitseamet selgitas 20.11.2015.a kirjas, et KMH menetluse

jätkamine on oluline. Eesti Veeühing pidas vajalikuks, et Keskkonnaamet peataks Kunda I

paisu vee erikasutusloa menetlemise avalikustamisele esitatud kujul, sest selles toodud

nõuded ja selgitused ei arvesta kõiki vajalikke asjaolusid.

Vastustaja väidab, et on kaalunud muinsuskaitselisi aspekte, kuid tegelikult tugineb otsus

üksnes looduskaitselistele argumentidele. Veekaitsealaste eesmärkide täitmisel peab

arvestama ka kultuuripärandi kaitsega. Vastustaja jättis arvestamata ka avaliku huvi seoses

hüdroenergia tootmisega ning olemasoleva ettevõtluse jätkamisega.

3.4. Menetluse lõpetamine on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebaja tegutses

looduskaitsealal juba enne seda Natura alaks hõlmamist. Kaebaja ei soovi alustada uut

tegevust, vaid jätkata olemasoleva tegevusega. Kehtiv õigus ei ole kunagi keelanud

hüdroenergia tootmist ning jõgede paisutamist. Nendes asjaoludes ei ole valdkonna õigusaktid

ega Kunda jõe seisund peale menetluse alustamist muutunud. Vastustaja väljastas 31.12.2010

vee erikasutusloa eelnõu, kuid tegi 25.01.2011 ootamatu otsuse menetluse tähtaja

pikendamiseks ja algatas 23.02.2011 KMH. 10.07.2015 teavitas vastustaja ootamatult taas vee

erikasutusloa taotluse menetluse uuendamisest. Praeguseks on vastustaja menetluse

lõpetanud. Tegemist on põhjendamatu ressursi ja rahaliste vahendite raiskamisega. Just

kaebaja on olnud see, kes kandnud KMH-ga seotud kulutused.

3.5. Vaidlustatud korraldus võib olla tühine. Vee erikasutusloast keeldumine on põhjustanud

olukorra, kus kaebaja on kohustatud panema toime õigusvastase teo ehk lammutama

arhitektuurimälestiseks oleva paisu.

4. Vastustaja esitas 14.04.2016.a vastuse kaebusele (I kd tl 146-153) ja 28.12.2016.a

täiendavad seisukohad (II kd tl 82-88). Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Vastustajal oli õigus lõpetada ebamõistlikult pikaks veninud KMH menetlus ning teha ise

kõiki asjakohaseid asjaolusid hinnates põhjendatud otsus vee erikasutusloa andmisest

keeldumise kohta. Vee erikasutusloa menetlus oli kestnud juba üle 5 aasta. Kaebaja ei

esitanud nõuetekohast KMH aruannet, sh jättis korduvalt aruande puudused kõrvaldamata.

Kaebajal oli puuduste kõrvaldamiseks ja aruande esitamiseks piisavalt võimalusi. Vastustajal

oli õigus määrata menetlustoimingu vorm ja muud haldusmenetluse üksikasjad. KMH

menetluses on menetlusosalisel kaasaaitamiskohustus ning kaebaja seda ei täitnud. Vastustaja

on juba vee erikasutusloa menetluse algusetappidest alates viidanud kaebaja taotluse

perspektiivitusele.

Haldusmenetluse pikk kestus omas otsest keskkonnakaitselist dimensiooni, kuna paisul ei ole

kalade üles- ja allavoolu liikumine tagatud. Kõnealusel paisul peaks juba olema kalapääs või

alternatiivselt peaks paisutus olema likvideeritud ja üldisemalt veekogu hea seisund

saavutatud. Vastustaja pidi menetluse korraldamisel arvestama sellega, et konkreetse paisutuse

ja selle tuleviku osas peab mõistliku ajaga saabuma selgus, et aidata kaasa seaduses

keskkonnakaitse eesmärgil sätestatud tähtaegade järgimisele ja seatud eesmärkide

saavutamisele.

Kaebaja vee erikasutusloa taotluses esinesid puudused, mille kõrvaldamise vajadusele ja

tähtajale vastustaja korduvalt viitas, kuid mida kaebaja täiel määral ei kõrvaldanud. Kaebaja

taotluses puudus ökoloogilis-majanduslik analüüs.

Vastustaja ei ole võtnud endale KMH eksperdi rolli. Vastustaja uuris tulenevalt

uurimispõhimõttest välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja kogus selleks

tõendeid. Vee erikasutusloa andmise peab vastustaja otsustama kaalutlusõiguse alusel.

Õigusakti kohaldamine haldusakti andmise otsustamiseks ei kujuta endast KMH eksperdi rolli

võtmist. Sisuliste hinnangute andmine ja keskkonnamõjuga seotud küsimustes seisukohtade

võtmine on keskkonnavaldkonnas otsuste langetamise loomulik osa. Neid hinnanguid anda ja

seisukohti tuleb kujundada ka siis, kui haldusorganil on heakskiidetud KMH aruanne

otsustamisel kasutada. KMH aruanne on vee erikasutusloa andmise menetluses üheks

tõendiks.

Vee erikasutusloa taotluse menetlus ei ole peatunud, kuna nii KMH kui ka vee erikasutusloa

menetlused lõpetas vaidlustatud korraldus.

4.2. Vastustaja leidis, et põhjendatud on jätta taotlus rahuldamata (vastustajal oli ka võimalus

jätta taotlus läbi vaatamata). Aastaid kestnud menetlus ei ole kummutatud vastustajal

menetluse kestel kujunenud seisukohta, et kaebaja poolt soovitud vee erikasutusluba ei saa

anda. Vaidlustatud korralduses toodud põhjendustel leidis vastustaja, et taotletav tegevus

kujutab endast ohtu keskkonnale. Vaidlusalusel paisul on täitmata kohustus tagada kalade

läbipääs üles- ja allavoolu, mis tuli täita hiljemalt 01.01.2013. Saavutamata on jõe hea

keemiline seisund ja ökoloogiline potentsiaal, mille tähtaeg oli 22.12.2015, selle üheks

põhjuseks on vaidlusalune paisutus. Kuna veemajanduskava 2009-2015 perioodil jäid Kunda

jõe veekogumitele seatud eesmärgid saavutamata, pikendati veemajanduskavas 2015-2021

Kunda_1, Kunda_2 ja Kunda_3 veekogumite hea seisundi saavutamise eesmärki kuni aastani

2021. See ei tähenda, et olukord on nüüd veeseadusega kooskõlas. Uue pikendatud tähtaja

näol on tegemist erandiga, mis nähti ette, kuna algseks tähtajaks ei suudetud eesmärke täita.

Need asjaolud toetavad vastustaja seisukohta, et põhjendatud oli teha vee erikasutusloa

andmisest keelduv otsus, et võtta sisuline seisukoht ja luua selgus kaebaja poolt soovitud

tegevusvariantide lubatavuse osas.

Vastustaja on vaidlustatud korralduses selgitanud, miks ta on seisukohal, et vaidlusalusel

paisul hüdroenergia kasutamisel ja ka jõe paisutamisel ei ole ühegi seni väljapakutud

meetmega võimalik piisavalt kõrvaldada kahtlust ohu osas Natura 2000 ala kaitse-eesmärgile

ja terviklikkusele. Kahtluse korral tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist, vältida keskkonnakahju

tekkimise ohtu ja mitte lubada kavandatud tegevust kuni teadusliku ebakindluse

kõrvaldamiseni.

4.3. Vastustaja on vaidlustatud korralduses märkinud, et antud juhul esineb mitmeid erinevaid

huvisid: arhitektuurimälestise säilimine, Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkide

tagamine, keskkonnaeesmärkide saavutamine ja hüdroenergia kasutamine. Neid erinevaid

huvisid on vastustaja vaidlustatud korralduse tegemisel läbivalt arvesse võtnud. Eraldi on

analüüsitud muinsuskaitseseadusest tulenevaid kohustusi, selgitades samas ka

Muinsuskaitseameti seisukohti.

Kaebaja soovis alustada ettevõtlusega. Seetõttu oli vee erikasutusloa andmise üle otsustamisel

vajalik omavahel eelkõige kaaluda majanduslikke huve hüdroenergia kasutamiseks ning

looduskaitselisi huve. Erinevate asjaolude ja lahenduste kaalumisel jõudis vastustaja

järeldusele, et soovitud vee erikasutusluba ei ole võimalik anda, kuna ühegi kaebaja poolt

võimalikuks peetud lahendusvariandiga ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et kavandatav

tegevus mõjub negatiivselt Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ja kaitse-eesmärgile.

Kaebaja väide, et vastustaja ei ole kõiki huvisid kaalunud, on ebaõige.

Hüdroenergia kasutamine ei ole muinsuskaitseliste aspektidega arvestamise vältimatuks

eelduseks. Mälestised ei ole alati kasutuses oma algses funktsioonis. Lisaks ei ohusta

vaidlusalune korraldus muinsuskaitselisi huve ka paisu kui ehitise osas, sest korraldusega ei

kohustata kaebajat arhitektuurimälestist likvideerima.

Hüdroenergia tootmisega alustamine ei ole kõnealuses piirkonnas selline avalik huvi, mis

oleks pidanud üles kaaluma looduskaitselised huvid.

4.4. Vee erikasutusloa taotlejal ei saa olla õiguspärast ootust, et ta kahtlemata vee

erikasutusloa saab. Kaebaja viited vastustaja väidetavale ootamatule käitumisele ei ole

asjakohased. Kaebaja väide, et vastustaja otsus algatada KMH oli ootamatu, ei ole

asjakohane, kuna vaidluse all ei ole KMH algatamine ega selle õiguspärasus. Lisaks ei saanud

see tulla kaebajale ootamatult, kuna kaebajale pidi olema teada, et Kunda jõgi kuulub Natura

2000 võrgustikku. Vastustaja viitas juba 20.01.2012.a kaebajale, et tema taotlus on

perspektiivitu. Vastustaja selgitas kaebajale mitmel korral, et jätab tema taotluse läbi

vaatamata, kui kaebaja nõuetekohast KMH aruannet ei esita. Nendest seisukohtadest pidi

kaebaja mõistma, et tema taotluse positiivseks lahendamiseks on tal vaja esitada veenvad

asjaolud ja tõendid, mille alusel vastustaja võiks oma esialgse seisukoha ümber vaadata,

sealhulgas välistaks ebasoodsa mõju Natura 2000 ala terviklikkusele ja kaitseeesmärgile.

Lubade andmise menetlus iseenesest põhineb otsustaja diskretsioonil, mida kasutades

otsustaja hindab, kas antud asjaolusid arvestades on võimalik taotlejale tema taotletud luba

anda või mitte. Otsustamisel tuleb seejuures arvestada aja jooksul lisanduvat teavet tegevuse

ja selle mõjude kohta. Seetõttu ei saa vee erikasutusloa taotlejal põhimõtteliselt esineda

õiguspärast ootust seoses loa saamisega.

4.5. Kaebaja väide, et ta on kohustatud panema toime õigusvastase teo, on täiesti asjakohatu.

Vaidlustatud korraldus ei ole kohustav haldusakt. Vaidlusalune korraldus iseenesest ei sisalda

kaebajale ühtegi kohustust ega ettekirjutust, seetõttu ei saa kohustada kaebajat panema toime

õigusrikkumist. Kuna vastustaja keeldus kaebajale vee erikasutusloa andmisest, on kaebaja

tõepoolest kohustatud paisutuse likvideerima. Oluline on märkida, et kaebaja on kohustatud

likvideerima paisutuse ehk alandama veetaset, mitte tingimata täielikult lammutama paisu kui

ehitise. See, kuidas ja millal toimub paisutuse likvideerimine, ei kuulu vaidlustatud korralduse

reguleerimisalasse.

4.6. Kaebaja täiendavalt esitatud andmed ei olnud vastustajale vaidlustatud käskkirja

andmisel kättesaadavad ja neid ei saa käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvestada.

Kohtu seisukoht

5. Kaebaja esitas taotluse Kunda I paisul Kunda jõe paisutamiseks ja hüdroenergia

kasutamiseks. Vastustaja leidis, et taotlusega on kaetud ka kalapääsu rajamine. Kohtu

hinnangul lahendas vastustaja vaidlustatud korraldusega kaebaja taotluse jõe paisutamiseks

hüdroenergia tootmise eesmärgil, hüdroenergia kasutamiseks ja kalapääsu rajamiseks

eeltoodud eesmärgi saavutamiseks tehtavate ehitustööde (restaureerimise) käigus. Kuna

praeguses kohtuasjas hindab kohus vaidlustatud korralduse õiguspärasust, siis puutuvad

asjasse üksnes sellised asjaolud ja kaalutlused, mis omavad tähtsust nende küsimuste

lahendamisel. Kohus ei käsitle poolte väiteid, mis jäävad sellest ringist väljapoole.

Eeltoodu alusel jääb praeguse kohtuasja piiridest välja muuhulgas see, mida tuleb kaebajal

teha olukorras, kus vaidlustatud korraldus jääb kehtima. Vaidlustatud korralduse kehtima

jäämine tähendab kaebaja jaoks seda, et kaebajal puudub vee erikasutusluba jõe

paisutamiseks, kaebajal puudub õigus asuda tootma hüdroenergiat ning kalade läbipääsu

tagamise küsimus vaidlusaluse menetluse käigus lahendust ei leidnud. On selge, et kaebajal

tuleb täita VeeS § 171 lg 4 tulenev kohustus paisutus likvideerida ja VeeS § 17 lg 4 tulenev

kohustus tagada kalade läbipääs üles- ja allavoolu (kui kaebajale ei tehta VeeS § 17 lg 41

sätestatud erandit). Nende kohustuste täitmisel vaidlustatud korralduse kehtima jäämise korral

on aga tegemist korralduses käsitletud olukorrast suuresti erineva olukorraga. VeeS § 171 lg 6

alusel eelneb paisutuse likvideerimisele eraldi haldusmenetlus. Kalapääs rajatakse olukorras,

kus paisutust ei ole ning väljaspool neid ehitustöid, mida kaebaja kavatses teha paisu

kasutusele võtmise ja hüdroenergia toomise eesmärgil. Võimalusi paisutuse likvideerimiseks

ja kalade läbipääsu tagamiseks selles uudses olukorras ei ole käsitletud ja ei saanudki

käsitleda vaidlusaluses menetluses. Seega väljuvad need küsimused ka praeguse

kohtumenetluse raamidest.

6. Kohtu hinnangul tuleb praeguse asja lahendamisel kohaldada Eesti õigust. Vee kasutamine

ja kaitse, Natura 2000 alade kaitse ja keskkonnamõju hindamine on küll valdkonnad, mis on

reguleeritud Euroopa Liidu õigusega, praegusel juhul puutuvad asjasse eelkõige direktiiv

92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

(loodusdirektiiv), direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane

tegevusraamistik (veedirektiiv) ja direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide

keskkonnamõju hindamise kohta. Kuid tegemist on direktiividega, mis tuleb üle võtta

siseriiklikku õigusse. Kohus palus istungil pooltel selgitada, kas nende arvates esineb

praeguses asjas alus tugineda otse Euroopa Liidu õigusele, sh kas pool väidab, et mõni asjasse

puutuv direktiiv on üle võtmata või valesti üle võetud. Pooled selliseid väiteid esitada ei

soovinud.

Kaebaja esitas kohtule ingliskeelse dokumendi „Information note on recent requests

concerning cultural heritage and water (DOC WD/2016-1/8)” (II kd tl 70-71), milles

soovitatakse leida ajaloolisi vesiveskeid ja muid ajaloolisi ehitisi puudutavates olukordades

tasakaal veekaitse ja kultuuripärandi kaitse vahel. Kohtu hinnangul ei kujuta see dokument

endast õigusakti, tegemist on nõupidamisel või arutelul koostatud memoga. Seda kõrvale

jättes ei käsitle see dokument ka praeguses kohtuasjas vaadeldavat olukorda. Dokument

räägib veedirektiivi kohaldamisest. Praegusel juhul on tegemist Natura 2000 alaga ehk

olukorraga, mida reguleerivad loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 3 ja 4, mis on üle võetud

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 29 lg 2 ja 3.

7. Pooltel ei ole vaidlust selles, et

- Kunda jõe hoiuala võeti looduskaitse alla 15.09.2005.a;

- Kunda jõgi kuulub Sirtsi loodusala koosseisus Natura 2000 alade võrgustikku, Sirtsi

loodusala esitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja 05.08.2004.a;

- Kunda jõgi on kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja

elupaigana kinnitatud veekogu ning kuulub sellesse nimistusse alates 15.06.2004.a;

- Kunda I pais e Kunda tsemendivabriku hüdroelektrijaama hoone, tamm ja algne turbiin

koos ülekandemehhanismiga tunnistati kultuurimälestiseks 04.09.2008.a.

KMH lõpetamine

8. Kaebaja põhiline etteheide vaidlustatud korraldusele seisneb selles, et vastustaja ei oleks

tohtinud anda korraldust ilma KMH menetluse lõpuleviimiseta.

Kohtupraktikas on leitud, et keskkonnamõju hindamine ei ole eraldiseisev menetlus, vaid

loamenetluse raames toimuv menetlustoiming (Riigikohtu lahend 3-3-1-35-13 p 22).

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu vormi ja muud

haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või

määrusega ei ole sätestatud teisiti. KeHJS teistsugust regulatsiooni ei sisalda.

9. Vastustaja põhjendas vajadust jõuda vaidlusaluses menetluses lõpliku otsuseni sellega, et

pikale veninud menetlus takistas seadusest tulenevate keskkonnaeesmärkide saavutamist.

VeeS § 35 lg 2 kohaselt tuli pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite

ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal

saavutada 22.12.2015.a. Kunda jõe lõigu Kunda_3 puhul hinnati seisundiks nii 2009. kui

2015. aastal kesine. VeeS § 17 lg 4 ja § 401 lg 13 alusel pidi paisu omanik või valdaja tagama

kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu hiljemalt 01.01.2013.a, see kohustus oli

täitmata ja selle võimaluse puudumine on vastustaja hinnangul üks Kunda jõe kesise seisundi

põhjuseid.

10. Kohus leiab, et KeHJS ei reguleeri ammendavalt vastustaja (KeHJS tähenduses otsustaja)

tegevust menetluse juhtimisel. KeHJS ei näe küll ette tähtaegu KMH aruande koostamiseks

või esitamiseks või seda, et otsustaja peaks selliseid tähtaegu määrama, kuid reeglina ei olegi

see vajalik. Üheks KMH menetluses osalejaks on arendaja ehk isik, kes soovib ellu viia

mingit tegevust ja taotleb selleks luba ning kellel on seetõttu huvi KMH menetluse efektiivse

läbiviimise vastu. On täiesti võimalik, et haldusorganil ei olegi mingit huvi selle vastu, kui

kaua KMH menetlus kestab.

Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja väitis, et veeseaduses sätestatud

jõe hea seisundi saavutamine oli ülesandeks tehtud riigile. Kohus nõustub sellega, kuid see

ühtlasi tähendab, et riik, tegutsedes muuhulgas vastustaja kaudu, pidi jõe seisundi

parandamiseks tegutsema. Vastustaja on piisavalt ja usutavalt põhjendanud, miks oli

määramatu olukord vaidlusalusel paisul takistuseks jõe seisundi parandamisel ja miks ei

olnud sellest lähtudes võimalik tähtajatult oodata KMH aruande valmimist. KMH menetluse

lõpetamine oli selles olukorras menetlustoiminguna mõistlik ja vajalik.

Eeltoodut ei muuda see, et Vabariigi Valitsuse poolt 07.01.2016.a kinnitatud Ida-Eesti

vesikonna veemajanduskavaga pikendati veekogumi Kunda_3 hea seisundi saavutamise

tähtaega aastani 2021. Jõe seisundit saavad parandada ainult konkreetsed teod ning ilmselgelt

ei järgne seisundi paranemine neile tegudele päevapealt. Positiivsed arengud võivad aega

võtta aastaid. Praeguseks on tähtaja pikendamisel lisatud kuuest aastast üks möödas, tegelik

olukord vaidlusalusel paisul ei ole veel muutunud. Vastustajale ei saa ette heita seda, et talle

seatud eesmärkide saavutamiseks asus ta tegutsema kohe.

11. Kaebaja väitel ei saanud ta mõjutada KMH eksperdi (aruande koostaja) tegevust, kuna

ekspert on erapooletu ja kaebajal puudus võimalus teda mõjutada.

KeHJS § 14 lg 5 sätestab, et juhtekspert ja eksperdirühma liikmed peavad olema kavandatava

tegevuse keskkonnamõju hindamisel erapooletud ja objektiivsed, kajastades keskkonnamõju

hindamise aruandes kõiki asjaolusid, mis on tulenevalt keskkonnamõju hindamise eesmärgist

olulised.

Eeltoodu tähendab eksperdi kohustust olla erapooletu andmete kogumisel ja sisulise otsuse

tegemisel. Eksperdi kohustus olla erapooletu ei tähenda seda, et puudub võimalus kohustada

eksperti tegema oma tööd või tegema seda tähtaegselt. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et tema

valis eksperdi ja sõlmis temaga lepingu. Seega oli kaebajal võimalus paika panna ka tehtava

töö ajakava ning nõuda selle täitmist või vajadusel lõpetada leping selle eksperdiga ja leida

uus. Kuna eksperdil oli lepinguline suhe kaebajaga, siis puudus selline võimalus vastustajal.

Pooled ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud korralduses sisalduvaid faktilisi andmeid

menetluse käigu kohta. Selle põhjal esitas kaebaja KMH aruande esimest korda

heakskiitmiseks 22.11.2011 ja teist korda 15.07.2013, mõlemal korral tagastas vastustaja

aruande puuduste kõrvaldamiseks. Aruande teisel tagastamisel ei nõustunud kaebaja esialgu

sellega, et aruanne on puudustega, kuid 09.01.2014.a toimunud koosolekul leppisid pooled

kokku konkreetsetes valdkondades, milles aruannet parandada ja täiendada. 22.05.2015.a

teatas kaebaja, et aruanne on endiselt täiendamisel. 10.07.2015.a määras vastustaja aruande

esitamiseks tähtaja 27.08.2015. 30.09.2015 toimus taas poolte kohtumine ning aruande

esitamise tähtajaks määrati vastavalt kaebaja soovile 02.11.2015. See näitab, et kaebajal oli

soovi korral piisavalt võimalusi korraldada aruande koostamine ja vastustajale esitamine, sh

vajadusel vahetada eksperti.

12. Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja on menetlust läbi viies kaebajat eksitanud.

Praeguses menetlusstaadiumis ei ole kohased kaebaja väited, et vastustaja algatas KMH

menetluse 2011. aastal ootamatult. Vastustajale ei saa ette heita seda, et ta võimalikult varases

menetlusstaadiumis juhtis tähelepanu taotluse võimalikule perspektiivitusele.

KeHJS § 1 lg 1 sätestab keskkonnamõju hindamise eesmärgina eelkõige keskkonna

kahjustamise vältimise. KeHJS § 24 lg 1 näeb ette, et otsustaja peab tegevusloa andmise või

sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi, kuid sama

paragrahvi lg 2 näeb ette ka võimaluse jätta hindamise tulemused motiveeritud põhjendusega

arvestamata. Eeltoodust tuleneb esiteks, et KMH aruanne ei ole eesmärk omaette, vaid üksnes

töövahend võimalikult põhjalike ja täielike andmete saamiseks ning erinevate võimaluste

analüüsimiseks, ja teiseks, et vaidlustatud korraldus ei saa olla õigusvastane üksnes seetõttu,

et otsustaja ei lähtunud KMH aruandest.

See, et vastustaja andis vaidlustatud korralduse KMH aruandeta, ei tähenda seda, et vastustaja

võttis endale KMH eksperdi rolli. VeeS § 9 lg 5 kohaselt oli vastustajal ainupädevus otsustada

vee erikasutusloa andmine või sellest keeldumine ning nagu eespool öeldud, ei ole KKA

seejuures üheselt seotud KMH aruandes toodud seisukohtadega. Ka kaebaja ise väidab seda,

et vastustaja pidi vastu võtma otsuse, kaaludes seejuures kõiki andmeid, asjaolusid ja huve.

Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustajal oli praeguse kohtuasja asjaoludel õigus lõpetada KMH

menetlus ja teha otsus loa andmisest keeldumise kohta KMH aruandeta.

Kõigi oluliste huvide kaalumine

13. HMS § 4 lg 1 ja 2 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega

antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt.

Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu

õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

VeeS § 9 lg 10 p 1 kohaselt keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus

ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. KeHJS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt võib Natura

2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse korral anda tegevusloa, kui seda lubab Natura 2000

võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta

ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse eesmärki. Kui hoolimata

kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on see

tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja

erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel, võib

tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul.

14. Kaebaja soovis luba vee paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks Natura 2000

võrgustiku alal, kusjuures ala kaitse-eesmärgiks on jõe kui elupaiga ja mitmete jões elavate

liikide kaitse. Kohtu hinnangul tuleneb KeHJS § 29 lg 2 kui erisättest, et sellise loa andmisel

tuleb esmalt veenduda, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku

ala terviklikkust või kaitse eesmärki. Kui selline ebasoodne mõju on olemas, siis puudub

tegelikult vajadus muude asjaolude ja huvide kaalumiseks, kuna tegevusloa andmine on igal

juhul välistatud.

Praegusel juhul leidis vastustaja kolmel erineval põhjusel (vt otsuse punkti 2.3), et kavandatav

tegevus avaldab otsest ebasoodsat mõju Natura 2000 alal kaitse-eesmärgile. Sel juhul ei

saanud mistahes muude asjaolude või huvide kaalumine viia tulemuseni, kus tegevusluba

oleks saanud anda.

Eeltoodust ühtlasi tuleneb, et praeguses asjas on võimalik taotluse perspektiivitus ehk see, et

otsustajale on selge arendaja kavatsuste ja Natura 2000 alal kaitse-eesmärkide ühildamatus.

15. Kaalumise jätkamine pärast seda, kui oli kindlaks tehtud võimalik ebasoodne mõju

Natura 2000 alale, oleks olnud põhjendatud ainult juhul, kui oleksid esinenud KeHJS § 29 lg

3 sätestatud erandlikud asjaolud ehk alternatiivsete lahenduste puudumine ning kavandatud

tegevuse vajalikkus avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel.

Kohtule ei ole praeguses asjas sellised asjaolud äratuntavad ja neid ei ole välja toonud ka

kaebaja. Kaebaja on üksnes üldsõnaliselt viidanud sellele, et hüdroenergia tootmine on

avalikes huvides, kuid ei ole selgitanud, millised on need äärmiselt kaaluvad põhjused, miks

tuleb hüdroenergiat toota just vaidlusalusel paisul ja milles väljendub praegusel juhul

alternatiivsete võimaluste puudumine.

Kokkuvõttes heidab kaebaja asjatult vastustajale ette, et vastustaja on eelistanud Natura 2000

ala kaitse vajadusest tulenevaid kaalutlusi teistele. Õigusaktid kohustavad vastustajat sellist

eelistust tegema.

16. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 14.05.2016.a otsuse C346/14 seisukohad ei ole

praeguses asjas kohaldatavad, kuna kohtuasja asjaolud ei ole võrreldavad praeguse vaidluse

asjaoludega. Asjas C346/14 ei ole esiteks tegemist Natura 2000 alaga. Teiseks sooviti selles

asjas rajada hüdroelektrijaama jõele, mille seisukord võis selle tulemusena muutuda väga

heast heaks ehk olukorraga, mida otseselt reguleerib veedirektiivi art 4 lg 7 (pinnaveekogu

langemine väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast

arendustegevusest ning on täidetud samas sättes toodud lisatingimused).

17. Muinsuskaitseline huvi puutub praeguse kohtuasja lahendamisel asjasse ainult sedavõrd,

et vaidlustatud korralduse kehtima jäämise korral ei ole kultuurimälestiseks tunnistatud

ehitiste kompleks kasutusel tema algsel otstarbel.

Muinsuskaitseameti seisukohast (I kd tl 88-90) tuleneb, et Muinsuskaitseamet eelistaks

olukorda, kus mälestis on sihtotstarbelises kasutuses, kuid möönab võimalust, et see ei ole

looduskaitselistel põhjustel võimalik. Samuti eelistaks Muinsuskaitseamet paisjärve säilimist,

et mälestis oleks vaadeldav talle iseloomulikus keskkonnas. Kohtu hinnangul on vastustaja

õigesti leidnud, et need argumendid ei kaalu üles võimalikku ohtu Natura 2000 ala kaitse-

eesmärkidele, sh arvestades, et paisjärve olemasolu kui selline halvendab oluliselt kaitsealuste

liikide elutingimusi (vt otsuse punkti 2.3).

Kohus märgib, et hüdroelektrijaama ehitised tunnistati arhitektuurimälestiseks neli aastat

pärast seda, kui Kunda jõgi arvati Natura 2000 alade koosseisu. Kuigi sellele asjaolule ei saa

omistada määravat tähendust, võiks sellest siiski eeldada teadlikkust, et muinsuskaitselised

eesmärgid tuleb praegusel juhul ühildada Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidega.

Vastuolu õiguspärase ootuse põhimõttega

18. Kaebaja väitel tulnuks vaidlustatud korralduse andmisel arvestada seda, et kaebaja ei

soovi alustada uue, vaid jätkata olemasoleva tegevusega. Kaebaja väitis, et ta tegutses

looduskaitsealal juba enne seda Natura alaks hõlmamist ning et ta on varem paisu majandanud

OÜ GENERAATOR E&K õigusjärglane.

Vaidlusalusel paisul omas 12.03.2002-04.10.2007 vee erikasutusluba OÜ GENERAATOR

E&K, registrikood 10420499. Kohus tegi äriregistri ja ehitisregistri andmete põhjal kindlaks,

et OÜ GENERAATOR E&K kustutati äriregistrist 19.06.2007.a äriseadustiku § 60 lg 3 alusel

ehk majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu, Harju Maakohtu 10.12.2007.a.

kohtumäärusega tsiviilasjas 2-07-26642 otsustati viia läbi osaühingu likvideerimine ja ka

praegu on ühing likvideerimisel. Kaebaja on selle ühingu osanik alates 04.02.2011.a.

Õigusjärglust tõendavad andmed äriregistris puuduvad. Kunda I paisu hooned omandas

kaebaja 03.12.2015.a notariaalselt tõestatud ehitise müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel.

Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et ta sai OÜ GENERAATOR E&K osanikuks aastal 2011 ja

omandas ehitised likvideerimismenetluses aastal 2015. Kaebaja ei osanud selgitada oma

väidet õigusjärgluse kohta.

19. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks ise või oma õiguseellase kaudu

kunagi tegelenud vaidlusaluse paisu majandamise või sellel elektrienergia tootmisega.

Vastustaja on õigesti tuginenud sellele, et kaebaja soovis vaidlusalusel paisul tegevust

alustada. Kuna üksnes taotluse esitamisest ei saa tuleneda õiguspärast ootust, et taotlus

rahuldatakse, siis ei käsitle kohus pikemalt kaebaja väiteid õiguspärase ootuse rikkumise

kohta.

Õiguspärane ootus ei saa tuleneda üksnes asjaolust, et vaidlusalust paisu on varem kasutatud

hüdroenergia tootmiseks. Nii asjaolud kui neile antav hinnang võivad ajas muutuda, samuti

võib ajas selguda varasema tegevuse mõju keskkonnale. Kui tegevusluba tuleks anda pelgalt

varasema loa olemasolu tõttu, siis muudaks see mõttetuks nii kogu praeguses kohtuasjas

vaadeldava haldusmenetluse kui ka mistahes püüdlused parandada keskkonda olemasoleva

tegevuse ümberkujundamise või lõpetamise kaudu.

S isuline otsus ei põhine täielikel andmetel

20. Vastustaja tugines kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel kolmele sisulisele põhjusele, mis

on ohtlikud jõele kui elukeskkonnale ja kaitsealustele liikidele: piisava kalade läbipääsu

puudumine, kudealade hävimine paisjärve tekkimise tõttu ja hüdroenergia kasutamisest

tingitud veerežiimi muutused. Vastustaja analüüs põhines kokku 16 erineval allikal, mis on

ära toodud vaidlustatud korralduse punktis 2.1.9.

Kaebaja ei esitanud algses kaebuses vastuväiteid vastustaja sisulistele põhjendustele. Kaebuse

täienduses väitis kaebaja, et vastustaja seisukohad kalade läbipääsu osas ei pruugi olla õiged.

Kaebaja esitas kolm seisukohta, mis vastustaja väidete ja järeldustega diskuteerivad.

Kohtuistungil selgitas kaebaja, et kõik need kolm dokumenti on koostatud tema tellimusel

pärast vaidlustatud korralduse andmist.

Kaebaja iseenesest ei vaidle vastu sellele, et vaidlustatud korralduse andmisel aluseks olnud

andmete, seisukohtade ja uurimuste põhjal ei ole keskkonnaeesmärkide saavutamine ja

hüdroenergia tootmine ühildatavad. Kaebaja ei ole välja toonud vastuolusid sel ajal teada

olnud andmete ja vastustaja otsustuse vahel. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist teatavaks

saanud andmetega ei saa aga vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvestada. HKMS

§ 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga.

21. Kaebaja leidis, et tema poolt tellitud uurimused võivad olla aluseks menetluse

uuendamisel. Kui kaebaja nii arvab, siis tuleb tal esitada vastustajale menetluse uuendamise

taotlus (HMS § 44). Kohus ei võta praeguse kohtuasja raames seisukohta haldusmenetluse

uuendamise võimalikkuse kohta.

Kohus ei käsitle kaebaja väiteid selle kohta, et VeeS § 17 lg 41 võimaldab leevendada kalade

läbipääsu tagamise kohustust, kuna see säte jõustus pärast vaidlustatud korralduse andmist.

Vaidlustatud korralduse tühisus

22. HMS § 63 lg 2 p 4 ja 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui see kohustab toime panema

õigusrikkumise, sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei

ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Kohus selgitas eespool, millised on vaidlustatud korraldusest tulenevad tagajärjed kaebajale

(vt otsuse punkti 5). Seda arvestades ei saa tegemist olla tühise haldusaktiga HMS § 63 lg 2 p

4 või 5 alusel. Haldusakt ei pane kaebajale mingeid kohustusi, sh ei ole kaebajal vaidlustatud

korralduse alusel kohustust pais lammutada.

23. Kokkuvõttes jätab kohus vaidlustatud korralduse tühistamise ja tühisuse tuvastamise

nõuded rahuldamata. Kuna vaidlustatud korraldus jääb kehtima ja seega on kaebaja vee

erikasutusloa taotluse osas otsus tehtud, siis puudub ka võimalus kohustada vastustajat

kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle

sätte alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente ei esitanud, seega jäävad tema võimalikud menetluskulud tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik