1-16-4578/32 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2.veebruar 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-4578

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Dmitri Romanovi süüdistuses KarS § 331 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 2. detsembri 2016

otsus

Apellatsioonide esitajad

Dmitri Romanov, tema kaitsja vandeadvokaat Mati

Senkel ja ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja

Prokurör

ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja

Süüdistatav

Dmitri Romanov

Isikukood: 37604060216; asukoht: kannab karistust

Tartu Vanglas; kriminaalkorras karistatud 5. korral,

viimati Harju Maakohtu 12.08.2014 otsusega KarS §

184 lg 2 p-de 1, 2 järgi 8 aasta 9 kuu pikkuse

vangistusega algusajaga 22.10.2013

Süüdistatava kaitsja

vandeadvokaat Mati Senkel

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 2.

detsembri 2016 otsus osaliselt, see on Dmitri Romanovile Kars § 331 järgi mõistetud

karistuse ja talle KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristuse osas.

KarS § 331 järgi mõista Dmitri Romanovile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 12. augusti

2014 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-14-3145 Dmitri Romanovile mõistetud

karistuse, see on 8 aasta ja 9 kuu võrra ning mõista Dmitri Romanovile

liitkaristuseks 10 aastat 3 kuud vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 22. oktoober 2013.

Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Dmitri Romanovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.

KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo Mati Senkel kasuks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot,

vandeadvokaat Mati Senkel poolt Dmitri Romanovile apellatsioonimenetluses riigi

õigusabi osutamise eest.

KrMS § 185 lg 2 alusel jätta õigusabi kulud 120 eurot riigi kanda.

Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tartu Maakohus 02.12.2016 otsusega karistas Dmitri Romanovit KarS § 331 järgi 7 kuu

pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Harju

Maakohtu 12.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-3145 mõistetud 8 aasta 9 kuu

pikkuse vangistuse võrra ning mõistis D. Romanovile liitkaristuseks 9 aastat 4 kuud

vangistust. Karistusaeg algas 22.10.2013.

Süüdi tunnistas kohus D. Romanovi KarS § 331 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav

Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas ning omamata arsti ettekirjutust narkootilise ja

psühhotroopse aine tarvitamiseks, tarvitas kohtueelses menetluses kindlaks tegemata

kuupäeval narkootilisi aineid. Nimelt toimetati D. Romanov 30.11.2015 kella 15.08 paiku

narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla

meditsiiniosakonda, kus temalt võeti uriiniproov ekspertiisi teostamiseks. EKEI

toksikoloogiaekspertiisi akti nr 267I kohaselt leiti süüdistatava uriinist metadooni.

Metadoon kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 II nimekirja.

Maakohus leidis, et kinnipeetav D. Romanovi poolt metadooni tarvitamine on tõendamist

leidnud ning põhjendas seda seisukohta järgmiselt.

Esmalt tuvastas maakohus, et Tartu Vanglas ei ole D. Romanovile narkootilist ainet

metadooni välja kirjutatud. 30.11.2015 kella 15.08 ajal võeti meditsiiniosakonnas D.

Romanovilt uriiniproov, määramaks selles narkootilise või psühhotroopse aine olemasolu.

Järelikult olid kahtlused, et ta on selliseid aineid tarvitanud.

Kohus leidis, et proovi võtmisel täideti Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88

kinnitatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu

tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ (edaspidi Kord) § 12 nõudeid – selguvad

proovivõtjana Tartu Vangla, dateering ja proovi andja andmed. Toksikoloogia ekspertiisiakti

nr 267I koostanud ekspert Milana Liiv kinnitas, et D. Romanovi uriiniproov oli nõutavalt

pakendatud turvakotti ja ümbrikku. Proovianumal oli allkirjaga kleebis, mis kinnitas, et

proov on võetud ning pakendatud nõuetekohaselt. Kui proovianumad on kord suletud, siis

ei saa neid enam avada nii, et see ei oleks märgatav. Samuti tõendas Tartu Vangla

meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool, et kõik analüüsiks võetavad ja saadetavad proovid

pakendatakse eelkirjeldatud viisil. Kohapeal tehtud kiirtesti tulemused on 10 % ulatuses

ebatäpsed. Nii P. Kool kui ka M. Liiv kinnitasid, et uriiniproove hoitakse külmkapis.

Maakohus märkis, et kaitsja poolt kohtule esitatud arsti Reet Tamme koostatud akt 271

30.11.2015 kell 15.20 D. Romanovi terviseseisundi kirjelduse kohta tal narkootilise aine

tarvitamise välistele tunnustele ei viita. Seda tõendit ei saa aga lugeda määravaks. Nimelt

ei põhjusta metadoon inimesel joovet, mistõttu selle tarvitaja erineb teistest narkootilisi

aineid tarvitavatest isikutest väliste reaktsioonide poolest (vt metadoon-asendusravi tl 58).

Kohtu hinnangul kinnitab toksikoloogia ekspertiisiakt 267I, et D. Romanovilt 30.11.2015

võetud uriiniproovis sisaldus metadooni. Aktist selgub, et eksperdile esitati valge ümbrik,

mille esiküljele oli sinise pastakaga kirjutatud „Romanov Dmitri 06.04.76.“ Ümbriku

tagaküljel oli sinise ümmarguse pitsati jälg tekstiga „Tartu Vangla. Meditsiiniosakond.“

Ümbrikusse oli pakitud 50 ml mahutavusega keeratava punase korgiga suletud

plastiktops, mis oli pitseeritud valge kleeplindiga, millel oli allkiri. Topsi peale oli kirjutatud

musta markeriga „Romanov Dmitri.“ Topsis oli 40 ml uriini.

Maakohus leidis eelneva põhjal, et tõendid kinnitavad D. Romanovilt 30.11.2015 kella

15.08 ajal võetud uriiniproovis metadooni sisaldumist. D. Romanov teadis, et vanglas on

narkootiliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta keelatud. Subjektiivse külje tunnusena

on tõendatud D. Romanovi tahtlus narkootilise aine tarvitamine toime panna. Narkootiline

aine saamiseks ja manustamiseks pidi ta olema aktiivne.

Kohus leidis ka, et süüdistatavat tuleb KarS § 331 järgi karistada 7. kuu pikkuse

vangistusega. Sellist otsustust põhistades märkis kohus kõigepealt ära, et D. Romanovi

süü on märkimisväärne, kuna ta teadis Tartu Vangla sisekorda ning lubatut ja keelatut.

Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine, kuid arvestada tuleb, et tarvitatud

metadooni kogus oli väike. Käesolevas asjas mõistetavat karistust tuleb KarS § 65 lg 2

alusel suurendada Harju Maakohtu 12.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-3145 D.

Romanovile mõistetud karistuse 8 aasta 9 kuu võrra.

APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Romanov, tema kaitsja Mati Senkel ja

ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja.

D. Romanov apellatsioonis taotleb kohtuotsuse tühistamist täielikult ja enda õigeks

mõistmist. Ta leiab, et fakte ja tõendeid, mis tema süü ümber lükkavad, maakohus

ignoreeris. Nimelt jättis kohus tähelepanuta, et 30.11.2015 vanglas läbi viidud kiirtest

narkootilise aine tarvitamist ei näidanud. Samuti selgub arsti otsusest, et ta oli kaine ja

midagi pruukinud ei olnud. Veel väidab D. Romanov, et ta nägi, kuidas töötaja valas tema

uriini mingisse nõusse. Ta ei näinud aga, kust see nõu võeti, et seda oleks mingil moel

markeeritud või sinna tema perekonnanimi märgitud. Samuti ei olnud see nõu (s.o kuhu ta

uriin ümber valati) hermeetilises pakendis, mis oleks tema juuresolekul avatud. Apellant

leiab sedagi, et kuna tema poolt vanglas 30.11.2015 antud analüüs oli korras, siis tekib

küsimus, kus see uriin 9 päeva jooksul oli ja mida sellega tehti. Ta toonitab, et ei ole arsti

ettekirjutuseta midagi tarvitanud ning 30.11.2015 analüüsi tulemus seda täielikult ka

kinnitab.

Vandeadvokaat Mati Senkel taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja

kaitsealuse õigeksmõistmist.

Kaitsja hinnangul on tõusetunud kõrvaldamata kahtlus, et ekspertiisiasutusse saabunud

uriiniproov ei olnud sama, mis võeti D. Romanovilt 30.11.2015. Kahtluseks annavad aluse

järgmised asjaolud.

- Süüdistatava 30.11.2015 vanglas tehtud narkotest oli negatiivne, kuid ekspert M. Liivi

poolt uriiniproovile sama metoodika järgi ja analoogsete vahenditega tehtud kiirtest osutus

positiivseks.

- Tunnistaja P. Kooli ütluste kohaselt on vanglas tehtava narkokiirtesti eksimisvõimalus

väike, seda esineb umbes 10% juhtudel, mis hõlmab ainult valepositiivsed tulemusi.

Negatiivse kiirtesti tulemuse saanud proove üldse ekspertiisi ei saadeta. Miks D.

Romanovi puhul negatiivse kiirtesti tulemuse saanud uriiniproov ekspertiisi saadeti, seda

tunnistaja P. Kool selgitada ei oska.

- Süüdistatava ütluste kohaselt võeti 30.11.2015 uriiniproove mitmelt kinnipeetavalt ning

kõik uriiniproovid olid ühel laual koos, st proovide purgid läksid tõenäoliselt omavahel

segamini.

- Süüdistataval narkootilise aine tarvitamise väliseid tunnuseid ei tuvastatud.

- Joobeseisundi tuvastamise saatekirjal puuduvad proovi võtja nimi, allkiri, allkirja

kirjutamise kuupäev; proovi võtmist kinnitanud ametiisiku nimi, allkiri ning allkirja

kirjutamise kuupäev, eelandmed proovi võtmise kohta; materjali saatja nimi, allkiri,

kuupäev ja telefon, millega on rikutud Korra § 12 nõudeid.

- Korra § 14 lg 1 kohaselt toimetatakse uriiniproov ekspertiisasutusse 24 tunni jooksul.

Antud juhul võttis see 3 päeva, mis suurendab võimalust ning tõenäosust proovide

segiminekuks.

- Korra § 8 lg 1 kohaselt peab uriinitops olema täidetud 1/2 kuni 2/3 ulatuses.

Ekspertiisiakti nr 2671 kohaselt uuritavat uriini 50 ml suuruses topsis 40 ml, st tops oli

täidetud 4/5 ulatuses.

- Süüdistatava ütluste kohaselt ei võetud temalt Korra § 10 lg 3 kohaselt allkirja

turvaribale.

- Kohtupraktika kohaselt (tegemist on jõustumata kohtuotsustega) pole segadus

uriinianalüüsidega Tartu Vanglas just haruldane nähtus.

Ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o D.

Romanovile mõistetud karistuse osas. Ta palub teha siin uue otsuse ning karistada

süüdistatavat KarS § 331 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

Viitega Riigikohtu otsustele 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-63-14, leiab prokurör, et D. Romanovile

tuleb karistus mõista KarS § 331 sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta 6 kuud

vangistust. Siinjuures arvestab ta esmalt seda, et karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad, D. Romanov on varasemalt korduvalt karistatud ning pannud uue

kuriteo toime vangistuses. Üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel on oluline, et vanglas ei

tekiks karistamatuse tunnet karistuse kandmise ajal toime pandud kuritegude puhul.

Oluline on arvesse võtta sedagi, et D. Romanov kannab karistust samaliigilise teo

(narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine) eest. Seega ei ole väheoluline, et kandes

ühe teo eest karistust, pani süüdistatav toime uue kuriteo, mis kahtlemata mõjutab ka süü

suurust.

Prokurör leiab, et maakohus ei ole põhistanud süüdistatavale keskmisest oluliselt

madalamas määras karistuse mõistmist. Samuti on kohus ekslikult märkinud, et D.

Romanovi tarvitatud metadooni kogus oli vähene. Metadooni kogust uriinis ekspertiis ei

hinnanud, kuivõrd tegemist ei ole olulise koosseisu asjaoluga. Narkootilise aine kogus on

tõendamiseseme asjaoluna oluline üksnes KarS § 183 ja § 184 piiritlemisel, küll aga ei

nõua koguse määratlemist KarS § 331 koosseis. Tuleb eeldada, et narkootilise aine kogus

ei mõjuta kuidagi süü suurust. Seetõttu on prokurör seisukohal, et maakohtu põhjendused

karistuse osas on vastuolulised – ühelt poolt sedastab kohus, et süü on märkimisväärne,

teisalt võtab arvesse asjaolusid, mille kohta tõendid puuduvad.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD

Ringkonnakohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad vandeadvokaat M. Senkel ja

ringkonnaprokurör K. Kaldoja.

Kaitsja oma seisukohtades jääb varem esitatud apellatsiooni juurde, kuid prokuröri

kaebuse palub ta jätta rahuldamata. Ta märgib esmalt, et ei nõustu prokuröriga selles,

nagu ei mõjutaks süüdistatava tarbitud narkootilise aine kogus tema süü suurust või et

tõendid ei kajasta just väikese koguse tuvastamist. Samas rõhutas kaitsja endiselt, et

ekspertiisi D. Romanovi uriin ei jõudnudki.

Veel märgib kaitsja, et prokurör jättis D. Romanovile karistust küsides arvestamata kohtu

kohustuse silmas pidada ka vajadust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma. Kaitsja leiab, et kui karistuse eesmärke on võimalik saavutada

kergema karistusega, siis peaks kohus ka seda rakendama, mitte kunstlikult suurendama

karistuse määra sanktsiooni aritmeetilise keskmiseni.

Ringkonnaprokurör K. Kaldoja oma seisukohtades jääb samuti enda apellatsiooni juurde ja

palub kaitsja kaebuse jätta rahuldamata.

Prokurör on seisukohal, et kohus on nõuetekohaselt otsust põhistanud ning tuginenud

usaldusväärsetele ja seaduslikele tõenditele, mistõttu alust kohtuotsuse tühistamiseks ei

ole. Täpsemalt märgib ta, et uriiniproovi võtmise korda vanglas järgiti, Korra eesmärgid

olid igati täidetud ning asjaolu, et uriiniproovid olid ühel laual koos ja võisid segamini

minna, ei ole kuidagi usaldusväärselt tõendatud. Seejuures prokurör möönab, et Korra

teatud punkte ei ole käesoleval juhul tõenäoliselt täht-tähelt järgitud. Siinkohal tuleb aga

pöörduda normi eesmärgi poole – nimelt on antud normi eesmärk tagada, et

ekspertiisiasutusse jõudev proov oleks hästi kinnitatud, normikohaselt pakendatud ega

oleks ligipääsetav kõrvalistele isikutele. Nii see antud juhul ka oli. Ekspert ja ekspertiisiakt

kinnitasid, et proov oli nõuetekohaselt suletud. Lisaks märgiti ka ekspertiisiasutusse

saatmise eelselt uriiniproovile silt süüdistatava andmetega. Koostatud oli ka saatekiri ja

see sisaldas kõiki ekspertiisiasutusele vajalikke andmeid. Lisaks, isegi, kui mõni Korras

saatekirjale esitatud nõue oli täitmata, ei too see kindlasti kaasa kogu uriiniproovi võtmise

asjaolude ebausaldusväärsust. Kui uriiniproov oli Korrale vastavalt pakendatud ja seda ei

ole võimalik 24 tunni jooksul ekspertiisiasutusse toimetada, tuleb see panna külmkappi,

nagu nõuab Korra § 14 lg 2, ja nii oli ka tehtud. Mis puudutab uriini kogust, siis on Korras

ette nähtud uriini kogus selleks, et materjali oleks ekspertiisi tegemiseks piisavalt. Seega

ei saa kuidagi olla nõudeid rikutud sellega, et uriini oli topsis rohkem kui nõutud. Ehk siis

isegi kui mingid rikkumised proovivõtus esinesid, ei ole need kindlasti sellised, mis asja

oluliselt mõjutaksid või mingi tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid (RKKKo nr 3-1-

1-97-06 p 31).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, sellele esitatud D. Romanovi, tema

kaitsja ja prokuröri apellatsioonidega, kaitsja ja prokuröri poolt apellatsioonidele esitatud

vastuväidetega ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et maakohtu otsus kuulub

osalisele tühistamisele, s.o D. Romanovile mõistetud karistuse osas. Nimetatust tulenevalt

kuulub tühistamisele ka süüdistatava suhtes moodustatud liitkaristus.

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

D. Romanovi süüdistus KarS § 331 järgi

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, D. Romanovi ja tema kaitsja poolt

sellele esitatud apellatsioonidega ning prokuröri vastuväidetega nendele, on seisukohal, et

apellatsioonide rahuldamiseks, s.o D. Romanovi õigeksmõistmiseks talle KarS § 331 järgi

süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja

põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu

seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud

asjakohaseid põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt D. Romanovi süüditunnistamisel

esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente

vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub

ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule

vastates.

D. Romanovi ja tema kaitsja on apellatsioonides tõstatanud kaitseversioon, mille kohaselt

ei uuritud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis läbiviidud toksikoloogia ekspertiisi käigus

uriiniproovi, mis võeti 30. novembril 2015 Tartu Vanglas D. Romanovilt.

Oma väidet põhistavad mõlemad apellandid väitega, et Tartu Vanglas 30. novembril 2015

tehtud kiirtest andis negatiivse tulemuse, mille negatiivsust kinnitab omakorda

terviseseisundi kirjeldamise akt nr 271. Kahtlusi, et ekspertiisi teostamisel ei olnud aluseks

D. Romanovilt võetud uriiniproov, suurendavad kaitsja arvates ka tunnistaja P. Kooli

ütlused, milliste kohaselt uriiniproove, mis annavad negatiivse tulemuse, ekspertiisiks ei

saadetagi. Ometi seekord seda tehti.

Ka leiab kaitsja, et D. Romanovi uriiniproovi võtmisel on rikutud „Bioloogilise vedeliku

proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute

tasustamise korra“ §-de 8, 10 lg 3, 12 ja 14 lg 1 sätteid.

Ringkonnakohus apellantide taoliste väidetega ei nõustu.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 30. novembril 2015 kell 15:08 võeti D. Romanovilt

uriiniproov tuvastamaks, kas süüdistatav on tarvitanud narkootikume.

D. Romanov on oma ütlustes kinnitanud, et nimetatud kuupäeval viidi ta vanglatöötaja

poolt meditsiiniosakonda. Seal anti talle plastmassist tops ja koos vanglatöötajaga

sisenesid nad kõrvalruumi, kus ta andis uriiniproovi. Pärast proovi andmist viis ta topsi

uriiniprooviga meditsiiniõe tuppa ja pani lauale. Meditsiiniõde asetas uriiniproovi testiriba,

leotas seda uriinis, tõstis selle mõne aja pärast välja, vaatas seda ja hakkas midagi

paberile kirjutama. Meditsiiniõde ütles talle pärast kiirtestiga tutvumist, et korras, test on

negatiivne. Süüdistatava ütluste kohaselt soovis ta seejärel oma uriinitopsi tühjaks valada,

kuid meditsiiniõde käskis topsi lauale tagasi asetada ning saatis ta käsi pesema. Ajal, kui

ta käsi pesi, nägi ta kuidas meditsiiniõde kallas sellest suuremast topsist uriini

väiksemasse purki. Tema küsimusele, miks ta seda teeb, vastas meditsiiniõde, et nad

tahavad midagi selles (proovis) enda jaoks kontrollida. Jutuajamisel meditsiiniõega märkas

ta, et laual arvuti kõrval olid nii need topsid, kuhu algselt uriiniproovi anti kui ka väiksed

topsid, kuhu varasemalt võetud uriin hiljem valati. Palju neid topse seal laual oli, seda ta

täpselt öelda ei oska. Uriiniproovi andmise ajal oli tema meditsiiniõe ruumis ainus

kinnipeetav.

Pärast kätepesu saadeti ta arsti juurde, kes palus tal teha mitmesuguseid teste (kõndis

mööda joont, pani sõrme nina peale, vaadati pupille). Pärast testide sooritamist kinnitas

arst talle, et kõik on korras, ta ei ole narkootikume tarvitanud.

Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi 30. novembril 2015 Tartu Vanglas tehtud kiirtesti

ja ekspertiisiasutuses tehtud toksikoloogia ekspertiisi tulemuste erinevus veel alust

kahtluseks, et ekspertiisi tegemisel ei olnud aluseks D. Romanovi uriiniproov.

D. Romanov on oma ütlustes kirjeldanud protseduure milliseid ta 30. novembril 2015

uriiniproovi andes läbis. Sealhulgas on süüdistatav kirjeldanud, kuidas meditsiinitöötaja

valas tema poolt antud uriini plasttopsikust ümber väiksemasse topsi, selgitades

seejuures, et nad tahavad uriiniproovi enda jaoks kontrollida.

Seega kinnitavad D. Romanovi ütlused, et temalt võeti uriiniproov, võetud proovist valati

meditsiiniõe poolt osa väiksemasse topsikusse ning seda tehti täiendava kontrolli

eesmärgil.

Ekspertiisaktist nr 267I nähtuvalt esitati eksperdile valge ümbrik, mille esiküljel sinise

pastapliiatsiga kirjutatud „Romanov Dmitri 06.04.76“. Ümbriku tagaküljel pitsati jälg

tekstiga „Tartu Vangla. Meditsiiniosakond“ Saadud ümbrikus oli pakitud 50 ml

mahutavusega keeratava punase korgiga suletud plastiktops, mis pitseeritud valge

kleeplindiga, mille peal oli allkiri. Topsi peale oli musta markeriga kirjutatud „Romanov

Dmitri“.

Seega saabus ekspertiisiasutusse pitseeritud ja D. Romanovi nimega märgistatud ümbrik

mille sees oli uriiniproov. Proov oli korgiga suletud ja pitseeritud valge allkirjastatud

kleeplindiga. Topsile oli aga kantud D. Romanovi nimi.

Ekspertiisiakti kantud andmete tõelevastavust kinnitas kohtus ülekuulatud ekspert M. Liiva.

Samas nähtub Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna saatekirjast, et D. Romanovi

uriiniproov anti 2. detsembril 2015 vanglatöötaja poolt üle ekspertiisiasutuse töötajale (tl

42).

Seega on uriiniproovi teekond alates selle võtmisest D. Romanovilt kuni selle jõudmiseni

ekspertiisiasutusse ja selle seal avamiseni jälgitav. Kriminaalasjas puuduvad igasugused

tõendid selle kohta, et keegi kolmas isik oleks võinud nimetatud uriiniprooviga

manipuleerida.

Arvestades eeltoodut (D. Romanovi enese ütlused, ekspertiisiaktis kajastatu ja eksperdi

selgitus kohtus, saatekiri), leiab ringkonnakohus, et toksikoloogia ekspertiis, mille käigus

tuvastati uriiniproovis metadoon, tehti uriiniproovist, mille andis 30. novembril 2015 D.

Romanov.

Juhul kui lähtuda süüdistatava ja kaitsja versioonist, et ekspertiisi ei teostatud D.

Romanovi uriiniproovi alusel, jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks pidanuks

meditsiiniosakonna töötaja vahetama D. Romanovi poolt antud uriiniproovi kellegi

kolmanda isiku uriiniproovi vastu ja seda selleks, et tuvastataks nimelt D. Romanovi uriinis

narkootilist ainet.

Nimetatut ei ole oma ütlustes osanud mõistuspäraselt selgitada ka D. Romanov, väites

vaid üldsõnaliselt, et küllap keegi soovis plusspunkte teenida.

Samas jääb ka arusaamatuks, kuidas teadis meditsiinitöötaja vahetada D. Romanovi

uriiniproovi nimelt sellise kolmanda isiku uriiniproovi vastu, milles kindlasti leidus

metadooni.

Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav ka võimalus, et meditsiiniõde oleks D.

Romanovi uriiniproovi hooletusest vahetanud kellegi kolmanda isiku uriiniproovi vastu.

D. Romanov on ise kirjeldanud, kuidas meditsiiniõde valas tema poolt antud uriiniproovist

osa vedelikku väiksemasse purki. On igati loogiline ja mõistusepärane, et pärast

uriiniproovi valamist väiksemasse topsi, meditsiinitöötaja selle sulges ning kandis sellele

andmed, kellelt nimetatud uriiniproov on võetud. Nimetatud toimingute tegemata jätmiseks

puudus meditsiiniõel igasugune põhjus. Seda enam, et D. Romanov viibis kabinetis

kinnipeetavatest ainsana.

Ringkonnakohtu jaoks ei ole tõsiseltvõetav D. Romanovi poolt kohtus ja apellatsioonis

esitatud kaitseversioon, et kuna ta nägi meditsiiniõe laual mitmeid nii suuremaid kui

väiksemaid topsikuid, siis võidi tema uriiniproov kellegi teise uriiniprooviga segamine

ajada.

Asjaolu, et süüdistatav nägi meditsiinitöötaja laual ka teisi plasttopsikuid, ei anna veel alust

taoliseks väiteks. On igati loogiline, et meditsiiniõde, saades uriiniproovi, viib selle

konkreetse prooviga seotud toimingud lõpuni (suleb, märgistab pitseerib), mitte aga ei jäta

saadud proove märgistamatult lihtsalt lauale. Seda enam, et D. Romanovi ütluste kohaselt

võeti sellel päeval uriiniproove ka teistelt kinnipeetavatelt ja ülalkirjeldatud protseduuride

tegemata jätmisel, poleks meditsiinitöötaja enam suutnud uriiniproove eristada.

Ringkonnakohus ei jaga kaitsja poolt apellatsioonis esitatud kahtlust, nagu seaks

ekspertiisi tõepärasuse kahtluse alla asjaolu, et Tartu Vanglas kiirtestiga saadud tulemus

oli negatiivne ning selle negatiivsust kinnitab üheselt D. Romanovi suhtes koostatud

terviseseisundi kirjeldamise akt.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kiirtesti näol on tegemist võimalusega saada koheselt

esialgset teavet selle kohta, kas isik on tarvitanud narkootikume. Samas ei oma kiirtesti

tulemused iseseisvat tõenduslikku tähendust ning kuna organismis narkootikumide

olemasolu kindlakstegemine nõuab eriteadmisi, siis on see tuvastatav vaid ekspertiisi

vormis. Sarnaselt kasutatakse näiteks ka isiku alkoholijoobe kindlakstegemiseks

alkomeetrit, kuid saadud tulemusele annab usaldusväärse tõendi väärtuse alles

tõendusliku alkomeetriga tehtud test.

Pealegi on tunnistaja P. Kool selgitanud, et kiirtesti tulemustest umbes 10 % annavad vale

tulemuse.

Puutuvalt väitesse, nagu kinnitaks Tartu Vanglas D. Romanovi terviseseisundi kirjeldamise

akt nr 271 süüdistatava narkotesti negatiivsust, märgib ringkonnakohus, et metadooni näol

on tegemist narkootikumiga, mis ei põhjusta joovet, mistõttu on metadooni tarvitav inimene

püsivalt töövõimeline (tl 59).

Nimetatust tulenevalt ei anna D. Romanovi suhtes koostatud terviseseisundi kirjeldamise

akt alust väiteks, et süüdistatava veres ei saanud olla metadooni.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väitega, nagu seaks ekspertiisiaktis toodud

arvamuse metadooni esinemise kohta D. Romanovi veres, kahtluse alla asjaolu, et Tartu

Vanglas ja ekspertiisiasutuses ühe ja sama metoodika alusel tehtud kiirtestid andsid

erineva tulemuse.

Kaitsja taoline väide on ringkonnakohtu arvates eksitav, sest ei ole kooskõlas ekspert M.

Liiva ütlustega.

Kohtumeditsiini ekspert M. Liiva on kohtuistungil ütlusi andes selgitanud, et enne

ekspertiisi tegemist, tegi ta D. Romanovi uriiniproovile ka kiirtesti ning selle tulemus oli

positiivne, kuid küsimärgiga. Seega ei saa eksperdi ütlustele tuginedes väita, et

ekspertiisiasutuses tehtud kiirtesti tulemus oli positiivne, nagu seda püüab väita kaitsja.

Samas nähtub eksperdi selgitustest, et ka ekspertiisiasutuses tehtud kiirtesti tulemus ei

olnud üheselt mõistetav. Nimetatu omakorda viitab ringkonnakohtu arvates veelkordselt

asjaolule, et ainult kiirtesti tulemustele tuginedes ei ole võimalik tõsikindlalt väita, kas isik

on tarvitanud narkootilist ainet või mitte.

Ringkonnakohtu arvates ei sea toksikoloogia ekspertiisi tulemusi kahtluse alla kuidagi ka

see, et Tartu Vanglas võetud negatiivne uriiniproov saadeti ekspertiisi tegemiseks

ekspertiisiasutusse.

D. Romanov on oma ütlustes selgitanud, et juba siis, kui osa tema uriiniproovist valati

ümber väiksemasse topsi, selgitas meditsiiniõde talle, et nad soovivad selles proovis

midagi enda jaoks selgeks teha.

Samas on tunnistaja P. Kool andnud ütlusi, et 2015 novembris saabus meditsiiniosakonda

Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnast informatsioon kahtlustest kinnipeetavate poolt

metadooni tarvitamise kohta.

P. Kooli selgituste kohaselt osutab vangla meditsiiniosakond vaid teenust ja selle, kas

võtta uriiniproove ja kellelt, määrab ära teabe- ja uurimisosakond. Samuti on tunnistaja

selgitanud, et reeglina nad negatiivseid proove ekspertiisiks ei saada, kuid lõplikult

otsustab nimetatu üle ikkagi teabe- ja uurimisosakond.

Taolisele töökorraldusele viitab üheselt ka 1. detsembril 2015 teabe-ja uurimisosakonna

juhataja koostatud saatekiri. Saatekirjast tulenevalt tõusetus kahtlus, et D. Romanov võis

olla tarvitanud narkootilist ainet ja selle kontrollimiseks võeti D. Romanovilt vangla

meditsiiniosakonnas uriiniproov. Tegemaks kindlaks, kas D. Romanov on tarvitanud

narkootikume või mitte, saadetigi nimetatud uriiniproov Eesti Kohtuarsti Instituudile

ekspertiisi teostamiseks.

Seega nähtub kriminaalasja materjalidest jälgitavalt, miks D. Romanovilt uriiniproov võeti

ja miks see saadeti ekspertiisiasutusse.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et taolises teabe-ja uurimisosakonna soovis, teha

kindlaks kas D. Romanov on tarvitanud narkootikume, ei ole midagi tavatut, mis annaks

aluse seada kahtluse alla ekspertiisi tõepärasuse.

Lisaks ülalesitatule on kaitsja apellatsioonis esile toonud alusena, miks tuleks maakohtu

otsus D. Romanovi süüditunnistamises KarS § 331 järgi tühistada, „Bioloogilise vedeliku

proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute

tasustamise korra“ (edaspidi Kord) §-de 8, 10 lg 3, 12 ja 14 lg 1 sätete rikkumised.

Esmalt leiab kaitsja, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei vasta Korra § 12 sätetele.

Ringkonnakohus, nõustub kaitsja sellesisuliste etteheidetega, sest Joobeseisundi

tuvastamise saatekirjast nähtuvalt on tõepoolest täitmata lahter proovi võtja nime, allkirja

ja kellaaja kohta. Samuti on täitmata lahtrid millistesse tuleks kanda proovi võtmist

kinnitanud ametiisiku ning materjali saatja nimi, allkiri ja kuupäev.

Kohtupraktikas on omaksvõetud arusaam, et kriminaalmenetluses tuleb tagajärgede alusel

eristada kriminaalmenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi. Kohtulahendi tühistamise

tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Nimetatule viitab üheselt

KrMS § 339. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tuvastamise tagajärjeks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga

reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. KrMS

§ 339 lg 2 mõtte kohaselt saab kohus tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses

lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku

rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja

põhjendamatu kohtuotsus.

Seega tuleb KrMS § 339 lg 2 alusel kohtul eelkõige hinnata, kas tuvastatud menetlusnormi

rikkumine oli niivõrd oluline, et see viis ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse

tegemiseni.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul, s.o Korra § 12 sätete rikkumise näol, taolise

rikkumisega tegemist ei ole.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et D. Romanovilt võeti 30. novembril 2015 Tartu

Vangla meditsiiniosakonnas uriiniproov. Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et

saatekirjale ei ole märgitud isiku nime, kes selle võttis, veel olematuks fakti, et nimetatud

proov võeti.

Taolisele seisukohale asub ringkonnakohus ka kaitsja etteheite suhtes, et saatekirjal

puudub materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et D. Romanovilt võetud uriiniproov saadeti

ekspertiisiasutusse ja see sinna ka jõudis.

Pealegi on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna saatekirja alusel tuvastatav isik, kes

nimetatud uriiniproovi ekspertiisiasutuse töötajale üle andis ning millal seda tehti.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi Joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei ole

koostatud Korra § 12 sätteid järgides, ei ole tegemist taolise olulise menetlusnormi

rikkumisega, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise.

Korra § 14 lg 1 rikkumist näeb kaitsja selles, et D. Romanovilt võetud uriiniproovi ei

toimetatud 24 tunni jooksul ekspertiisiasutusse, mis suurendas võimalust proovide

segiminekuks.

Korra § 14 lg 1 näeb ette, et uriiniproov toimetatakse ekspertiisiasutuse laborisse 24 tunni

jooksul. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et juhul kui uriiniproovi ei ole võimalik 24 tunni

jooksul laborisse saata säilitatakse seda kindlal temperatuuril ainult volitatud isikule

juurdepääsetavas lukustatavas ruumis asuvas külmikus.

Seega ei ole nimetatud paragrahvi lõikes 1 kehtestatud 24 tunni reegel absoluutne ning

tulenevalt olukorrast võib võetud uriiniproovi toimetada ekspertiisiasutusse ka hiljem kui 24

tundi pärast selle võtmist.

Kuidas aga D. Romanovilt võetud uriiniproovi mittetoimetamine ekspertiisiasutusse 24

tunni jooksul võis soodustada selle segamini ajamist kellegi kolmanda isiku uriiniprooviga

apellatsioonist ei selgu.

Seega ei ole 30. novembril 2015 D. Romanovilt uriiniproovi võtmisel ja selle

edasisaatmisel ekspertiisiasutusse rikutud Korra § 14 lg 1 sätteid.

Korra § 8 lg 1 rikkumist näeb kaitsja selles, et ekspertiisiasutusele saadetud 50 ml

plasttops oli täidetud 40 ml uriiniga, s.o 4/5 ulatuses, samas kui Korra kohaselt tuleb see

täita 1/2 kuni 2/3 ulatuses.

Korra § 8 lg 1 kohaselt peab ekspertiisiasutusse saadetud uriinitops olema uriiniga

täidetud 1/2 kuni 2/3 ulatuses. Väiksema koguse korral kohustatakse prooviandjat

urineerima korduvalt kuni vajaliku koguse proovimaterjali kogunemiseni.

Ringkonnakohus leiab, lähtudes nimetatud paragrahvi sõnastusest ja mõttest, et

arvandmed sätte esimeses lauses määravad kindlaks uriinitopsis oleva vedeliku

minimaalse määra, millest vähem ei tohi topsis uriini olla.

Ringkonnakohtu arvates asjaolu, et uriinitopsis on uriini minimaalmäärast rohkem, ei ole

vaadeldav Korra § 8 lg 1 rikkumisena.

Korra § 10 lg 3 rikkumiseks peab kaitsja asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt ei võetud

temalt allkirja uriiniproovi korgi turvaribale.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli uriiniproov, mida ekspertiisi käigus uuriti, pakendatud punase

korgiga suletud plastiktopsi, mis oli pitseeritud valge kleeplindiga, mille peal oli allkiri.

Ekspert M. Liiva kinnitas kohtuistungil allkirja olemasolu korgi turvaribal, kuid selgitas, et ei

olnud võimalik aru saada, kellele nimetatud allkiri kuulus.

Seega ei ole kriminaalasjas tõepoolest tuvastatav, et allkirja korgi turvaribale andis D.

Romanov.

Samas isegi kui eeldada, et turvaribale ei ole allkirja andnud D. Romanov, ei muuda

nimetatud asjaolu uriiniproovi kohtukõlbmatuks tõendiks.

Ekspertiisaktist nähtuvalt oli ekspertiisiks esitatud uriiniproov suletud korgiga, korgile oli

kleebitud turvariba, selle oli allkiri ning plasttopsikule oli kantud D. Romanovi nimi.

Ringkonnakohtu arvates on taoline uriiniproovi turvanõuete täitmine piisav tagamaks

proovi usaldusväärsust.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi võimatus teha kindlaks korgi turvaribale

allkirja andnud isikut, ei anna veel alust väiteks nagu oleks olulisel määral rikutud Korra §

10 lg 3 sätteid ning see omakorda muudaks ekspertiistulemused ebausaldusväärseks.

Karistus

Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus D. Romanovile mõistetud karistuse

osas. Apellatsioonis leitakse, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta

D. Romanovi süü suurusele ja kehtivale kohtupraktikale karistuse mõistmise osas.

Põhjendades oma taotlust raskendada D. Romanovile mõistetud karistust, leiab riiklik

süüdistaja, et D. Romanovi süü suurus vastab KarS § 331 ettenähtud sanktsiooni

keskmisele määrale. Samuti sellega, et maakohus on põhjendamatult arvestanud nagu

oleks D. Romanov tarvitanud narkootikume väheses koguses.

Ringkonnakohtu arvates väärivad prokuröri väited tähelepanu.

Isikule karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või

süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku

aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda veel

seda, et arvestada ei tule ka süüdistatava isikut. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas

KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr

võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle

vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest

tulenevalt.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise alus tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on seega isiku süü, s.t millisel määral on

konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav.

Ringkonnakohus leiab, et D. Romanovi süü suurus on keskmine.

Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaolu, et D. Romanov, teades

vangistuses narkootikumide tarvitamise keelust, ometi tarvitas neid. Nimetatu aga näitab,

kuivõrd ükskõikselt suhtub süüdistatav kehtestatud reeglitesse. Siinjuures arvestab

ringkonnakohus ka asjaoluga, et narkootikumide saamiseks vangistuses pidi D. Romanov

kahtlemata tegutsema oma eesmärgi saavutamiseks teatava järjekindlusega. Tegemist ei

olnud süüdistatava juhusliku käitumisega.

D. Romanovi vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus, nagu ka

maakohus, ei tuvastanud.

D. Romanovile karistust mõistes on maakohus arvestanud asjaoluga, et süüdistatava poolt

tarvitatud narkootikumide kogus oli vähene.

Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, nagu

puudunuks maakohtul taoliseks väiteks alus, sest kriminaalasjas puuduvad sellekohased

tõendid.

Selgitades maakohtus kiirtesti tegemise protseduuri on ekspert M. Liiv selgitanud, et kui

testiribale ilmuvad kaks kriipsu, on tegemist negatiivse tulemusega, kui üks kriips, siis on

testi tulemus positiivne. Kui aga aine kogus on väike, ei on aru saada, et test ei ole

negatiivne ega ka positiivne. D. Romanovi testi puhul oligi tegemist taolise juhtumiga ning

kiirtesti tulemusena sai ta positiivse küsimärgiga (tl 69).

Ringkonnakohtu arvates saab eksperdi taolistest selgitustest lähtuvalt teha ühese

järelduse, et D. Romanovi poolt tarvitatud metadooni kogus oli vähene.

Seega on maakohus süüdistatavale karistust mõistes õigustatult nimetatud asjaoluga

arvestanud.

Küllaga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et metadooni vähene kasutamine

D. Romanovi poolt, toob kaasa talle mõistetava karistusmäära olulise vähendamise ja

seda olulises määras alla KarS § 331 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.

D. Romanov süü suurus on keskmine. Teda on varasemalt korduvalt karistatud

narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest, mis näitab, et süüdistatav ei ole vaatamata

korduvalt mõistetud karistustele oma suhtumist narkootikumidesse muutnud. Ka

käsitletavas kriminaalasjas tarvitas D. Romanov taaskord narkootikume.

Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi tarvitatud narkootikumide vähene kogus ei saa olla

asjaoluks, mis tingiks D. Romanovi karistamise oluliselt alla KarS § 331 ettenähtud

sanktsiooni keskmist määra. Seda enam, et kontrollitavas keskkonnas viibimisel on

kinnipeetavatel raskendatud mistahes koguse hankimine.

Ülaltoodut arvestades karistab ringkonnakohus D. Romanovit KarS § 331 järgi nimetatud

paragrahvi sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega.

Kohtukulu

D. Romanovi kaitsja on esitanud kaks tasutaotlust õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. 19. detsembril 2016 esitatud taotluses

palub kaitsja hüvitada talle apellatsiooni koostamise eest õigusabikulu 72 eurot, s.h

käibemaks 12 eurot. 4. jaanuaril 2017 esitatud taotluses palub kaitsja hüvitada talle

prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest õigusabikulu

summas 48 eurot, s.h käibemaks 8 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. See vastab „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja

tuleb rahuldada.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud

riik.

Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud ka prokuratuur, siis tuleb

õigusabikulu jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus