3-15-580/58 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-580

Haldusasi

M.S.´i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja: M.S.,

Vastustaja: Tallinna Vangla, lepinguline esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla

tegevus, mis seisnes M.S.´i hoidmises 142 päeva

kuupäevadel 25.10.2012-1.11.2012, 14.11.2012-

20.11.2012,

13.12.2012,

9.07.2013-7.08.2013,

9.08.2013-11.10.2013,

17.10.2013-20.10.2013,

2.11.2013-4.11.2013, 6.11.2013-10.11.2013 ning

23.11.2013-12.12.2013

vahistatuna

ja

vastuvõturežiimil

oleva

süüdimõistetuna

kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3m2

(kuid vähemalt 2,5 m2) isiku kohta.

3. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla

tegevus, mis seisnes M.S.´i hoidmises 61 päeva

kuupäevadel 28.09.2012-24.10.2012, 2.11.2012-

13.11.2012 ja 21.11.2012-12.12.2012 vahistatuna

kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui

2,5m2 isiku kohta.

4. Mõista Tallinna Vanglalt M.S.´i kasuks välja

hüvitis 300 eurot.

5. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks

riigituludesse riigilõiv summas 67,98 eurot.

Ülejäänud riigilõiv summas 101,12 eurot jääb

Eesti Vabariigi kanda.

6. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 27.02.2017,

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 9.01.2015 esitas M.S. (registreeritud 12.01.2015) Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks (tl 12-13), sest vangla ei taganud kambris põrandapinda kinnipeetava kohta

vähemalt 4 m2 (isikliku ruumi sisse ei ole arvestatud inventari, sanitaarsõlme ja tualetti). Taotluse

kohaselt ei küündi ka alates 2014 kehtestatud 3 m2 suurune kambripinna nõue Euroopa Liidus

kehtivale standardini, milleks on 4 m2. Vangla rikub Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste

Konventsiooni (EIÕK) konventsiooni artiklit 3. Taotluses väidetu kohaselt on M.S.´i koheldud

ebainimlikult kogu vangistuse aja. M.S. taotles kompensatsiooni iga vanglas viibitud päeva eest

proportsioonis Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) määratud kahjutasudega.

2. Tallinna Vangla ei lahendanud M.S.i kahju hüvitamise taotlust riigivastutuse seaduse § 18 lg-

s 1 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul.

3. 10.03.2015 esitas M.S. Tallinna Halduskohtule 10.03.2015 kaebuse (täpsustatud 14.04.2015,

tl 30-36, samuti täpsustatud kaebuse asjaolusid 17.08.2015 vangla vastusele esitatud täiendavas

seisukohas, tl 85-87) Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 450

eurot iga kuu eest, mil kaebaja oli sunnitud viibima Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates

tingimustes. Lisaks ebapiisava põrandapinnaga seonduvatele etteheidetele pidas kaebaja

õigusvastaseks seda, et öörahu ajal tuleb tualetis käimiseks oodata vahel tund aega või rohkem,

kinnipeetavate ootekambris on uksed suletud 23 tundi ööpäevas, jalutusboksi pindala on alla 15

m2 ja seda tuleb jagada kõikide kambrikaaslastega, kambrite ventilatsioon on puudulik (kambrid

on rõsked ja hallitavad), akendest on takistatud värske õhu juurdepääs, kambrite valgustus kurnab

silmi (valgusallika ebapiisav valgustootlikkus), isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks

võimaldatakse duši kasutamist vaid üks kord nädalas 20 minutit, kambrites puudub soe vesi.

4. Tallinna Vangla jättis 19.03.2015 vastusega nr 1-11/15-8089-6 M.S.´i 9.01.2015 esitatud

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 23-25).

5. 27.04.2015 määrusega vabastas Tallinna Halduskohus M.S.i kaebuse esitamisel nõutava

riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis tema kaebuse menetlusse.

6. Tallinna Vangla vaidles 08.06.2015 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta

rahuldamata. Samuti palus Vangla jätta kaebuse läbi vaatamata kinnipidamistingimuste osas,

mida kaebaja ei olnud välja toonud Vanglale 09.01.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluses, so

ruumipuudus jalutusboksides; kambrites valitsev rõskus ja seinte hallitamine; kambrite vähene

valgustatus; ebapiisavad pesemisvõimalused.

7. 02.12.2015 määrusega jättis kohus M.S.i kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris, kuivõrd kaebaja

on oma nõuet laiendanud ning püüdnud seda sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale esitatud

taotluse aluseks ning kohustusliku kohtueelse menetluse on kaebaja läbinud vaid ebapiisava

kambripinna osas.

8. M.S. esitas 10.12.2015 ja 22.02.2016 avaldused, mida halduskohus käsitas 02.12.2015

määruse peale esitatud määruskaebusena. Ühes määruskaebusega esitas kaebaja kohtule ka

02.04.2015 Tallinna Vanglas registreeritud ja kuupäeva 02.03.2015 kandva uue M.S.i kahju

hüvitamise nõude (tl 101-107), milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega, so kambri ebapiisav valgustus, ebapiisavad

pesemisvõimalused, puudulik ventilatsioon, katuseta jalutusboksid, väljaspool kambrit viibimise

piiratus, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumine, kambrites väiksed lauad, mis ei

võimaldanud kõigil kambris viibinud kinnipeetavatel korraga süüa, töötamise võimaluste

puudumine eeluurimise ajal. Samuti oli määruskaebusele lisatud Tallinna Vangla 08.06.2015 kiri

nr 5-37/15/102-2, millega Tallinna Vangla tagastas M.S.´i 02.04.2016 esitatud kahju hüvitamise

taotluse (tl 100). Määruskaebuses palus kaebaja käsitleda vanglale 09.01.20115 ja 02.04.2015

esitatud kahju nõudeid ühtse tervikuna ja võtta laiendatud nõudmised menetlusse. Tallinna

Halduskohus ei pidanud 16.03.2016 määrusega põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

9. 23.05.2016 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kaebaja poolt 02.12.2015

halduskohtu määrusele esitatud määruskaebuse ning saatis kaebuse halduskohtule menetluse

jätkamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga selles, et M.S.´i muud

põrandapinna suurust mittepuudutavad etteheited kujutavad endast kaebuse täiendamist uue

alusega. Kuivõrd kaebaja pöördus vangla poole ka muude etteheidete osas uue taotlusega ning

vangla selle kahju nõude tagastas, siis läbis kaebaja ringkonnakohtu hinnangul kohtueelse

menetluse ning kaebaja määruskaebusena käsitletud täiendavaid avaldusi tuleb käsitada kaebuse

muutmise taotlusena. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piiranguid kaebuse muutmiseks,

kaebuse muutmist tuleb pidada otstarbekaks ning kaebus on muudetud kujul tähtaegne.

Ringkonnakohus märkis, et halduskohtul tuleb vajaduse korral täpsustada kaebuse nõudeid ning

otsustada seejärel kaebuse muutmise lubatavuse üle.

10. 22.06.2016 kohtunõudega kohustas kohus kaebajat täpsustama kaebuse nõudeid,

otsustamaks kaebuse muutmise küsimus.

11. 11.07.2016 esitas kaebaja vastuse kohtunõudele (tl 154-155), milles märkis, et jääb

10.03.2015 esitatud kaebuse ning 14.04.2015 esitatud kaebuse täpsustuse juurde, selgitades

lisaks, et nõuab seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega 9,715 eurot iga

vanglas viibitud päeva eest perioodil 28.09.2012-13.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014, so

kokku 580 päeva eest kogusummas 5636,54 eurot. Kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, ei olnud

tagatud minimaalne põrandapind, kambrites oli puudulik ventilatsioon ja niiskus, kambrite

valgustus oli ebapiisav, pesemisvõimalused olid ebapiisavad, jalutuskäigud toimusid 15 m2

suurustes boksides, mida tuli jagada kõigi kambrikaalastega ning eeluurimiskambrites hoiti

kaebajat 23 tundi ööpäevas. Kaebaja lisas, et jääb kaebuses ja selle täiendustes toodud selgituste

ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

12. 24.08.2016 määrusega lubas kohuse kaebuse muutmist ning luges kaebuse esitatuks kahju

hüvitamise nõudes seonduvalt nii 09.01.2015 kui 02.04.2015 vanglale esitatud kahju nõuetes

toodud kinnipidamistingimustele tehtud etteheidete osas - so seonduvalt vähese põrandapinnaga

Tallinna Vanglas perioodil 28.09.2012-13.12.2012 ning 04.07.2013-19.11.2014, samuti seoses

muude samadel ajavahemikel ilmnenud inimväärikust alandavate tingimustega (kambrite

puudulik ventilatsioon ja niiskus, ebapiisav valgustus, ebapiisavad pesemisvõimalused, tualeti

pikad ootejärjekorrad, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumine, töö tegemise

võimaluste puudumine eeluurimise ajal, kambrite liiga väikesed söögilauad, valvuritega

raskendatud suhtlemine ning ebapiisavad liikumisvõimalused, st jalutusbokside ebapiisav pind,

jalutusboksidel katuse puudumine, jalutusbokside jagamine teiste kambrikaaslastega ning

kaebaja viibimine eeluurimiskambris 23 tundi ööpäevas). Kohus tõlgendas kaebaja tahet ka

lähtuvalt 10.12.2015 määruskaebuses viidatud vanglale esitatud kahju nõuetest ja selles toodud

väitest, et neid nõudeid tuleb käsitleda ühtse tervikuna. Sama määrusega määras kohus asja

läbivaatamise kirjalikus menetluses, menetlusosalistele tähtajad seisukohtade esitamiseks ja

otsuse teatavaks tegemise aja.

13. 16.09.2016 kohtule laekunud vastuses on Tallinna Vangla seisukohal, et kohus on kaebust

alusetult laiendanud, kuivõrd kaebaja ei ole kaebuses ega selle täpsustuses, samuti 11.07.2016

vastuses välja toonud kehakultuuriga tegelemise ja töö tegelemise võimaluste puudumist,

kambrite liiga väikeseid söögilaudu ning valvuritega raskendatud suhtlemist. Tallinna Vangla

hinnangul ei saa nimetatud osas kaebust läbi vaadata.

14. 20.10.2016 määrusega tühistas kohus 24.08.2016 määrusega määratud otsuse teatavaks

tegemise aja, uuendas haldusasja menetluse, kohustas kaebajat selgitama oma tahet, määras

menetlusosalistele tähtajad seisukohtade esitamiseks ning uue otsuse teatavaks tegemise aja.

15. 04.11.2016 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses (tl 183-184, tõlge tl 187) on kaebaja

märkinud, et ta tugineb asjaolule, et Tallinna Vangla ei taganud temale perioodil 28.09-

13.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014 kambris ühe kinnipeetava kohta vähemalt 4 m2

põrandapinda (isikliku ruumi sisse ei ole arvestatud inventari, sanitaarsõlme ja tualetti). Lisaks

tugineb kaebaja ka sellele, et kõikides kambrites, kus ta nimetatud perioodil viibis, ei olnud

tagatud minimaalne põrandapind. Inimväärikust alandavate tingimustena nimetab ta veel ka

puudulikku ventilatsiooni kambrites (kambrid on rõsked ja hallitavad); akendest värske õhu

juurdepääsu takistatusse; kambrites silmi kurnava valgustuse (valgusallika ebapiisav

valgustootlikkus); ebapiisavad pesemisvõimalused (isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks

võimaldatakse duši kasutamist vaid üks kord nädalas 20 minutit, kambrites puudub soe vesi);

liiga väikesed söögilauad kambrites (1,5 x 0,5 m), mis ei võimaldanud kõigil kambris viibivatel

kinnipeetavatel korraga süüa; kehakultuuriga tegelemise võimaluste puudumine; ebapiisavad

liikumisvõimalused, s.o jalutusbokside ebapiisav pind (jalutusboksi pind on alla 15 m2 ning seda

tuleb jagada kõikide kambrikaaslastega); raskendatud suhtlemise valvuritega (puudub ühenduse

võtmise nupp või kõneseade).

KAEBAJA SEISUKOHAD

16. M.S. seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

17. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kokku 19 kuud. Kuivõrd ka alates 2014 a kehtestatud

3 m2 suurune kambripinna nõue ei küüni Euroopa Liidus kehtiva standardini, milleks on 4 m2,

siis rikub vangla EIÕK artiklit 3. Kaebajat on kogu vangistuses viibimise aja koheldud

ebainimlikult, kuna vangla kambrites on inimese kohta vaba ruumi 2,5 m2 ja mõnes kambris

veelgi vähem. Seejuures on sellest maha arvestatud mööblialune pind, kuid inventarialust pinda

ei saa käsitleda vaba elamispinnana.

Kaebaja märgib, et vangla vanades elumajades on küll erineva suurusega toad, kuid sealgi jääb

vaba elamispind 3 m2 piiresse ega ületa seda. Selles vangla osas tuleb öörahu ajal tualetis

käimiseks oodata vahest tund ja rohkemgi aega. Kinnipeetavate ootekambrites on uksed suletud

23 tundi ööpäevas ning elusektsioonides on uksed avatud 4 tundi. Riiete kuivatamine teeb seal

kambrid niiskeks ja sellest järeldub ka ventilatsiooni puudulikkus ja paljudes kambrites on niiske

ja rõske.

18. Kaebaja viibis perioodil 28.09.2012-13.12.2012 kokku 77 päeva lukustatud kambrites (nr

326 ja 358), kus keskmine põrandapind ühe kinnipeetava jaoks oli 2,54 m2 (61 päeva 6

kinnipeetavat). Seejuures olid kambrid lukustatud 23 tunni jooksul ning jalutuskäiku võimaldati

1 tund päevas jalutusboksis. Tualeti pindala ei saa arvestada põrandapinna hulka, sest tualett on

eraldi ruumis, see on tehniline ruum ega ole mõeldud elamise jaoks. Perioodil 04.07.2013-

19.11.2014 (504 päeva) viibis kaebaja eelvangistuse režiimil ja kambrites, kus oli kinnipeetava

kohta põrandapinda keskmiselt 3,63 m2. 77 päevase perioodi jooksul käis ta koolis, kus

õppekoormus oli 1-2 päeva täiskoormusega ja 2-3 päeva poole koormusega (9.00-12.00 ja 13.30-

16.00).

19. Täiendavate kahju tekitanud tingimustena toob kaebaja välja kambri valgustuse nõuetele

mittevastavuse, ebapiisavad hügieenitingimused (pesemisvõimalused), puuduliku ventilatsiooni

ja niiskuse, Aasia-tüüpi tualetid, katuseta jalutusboksid, kambrist väljaspool viibimise aja

piiratuse, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumise, vahistatutel töötamise võimaluste

puudumise ning kambrite väiksed lauad.

19.1 Kõigile kinnipeetavatele on ettenähtud 1 tund jalutamist värskes õhus. Jalutusboksi pindala

on alla 15 m2 ning seda tuleb jagada kõigi kambrikaaslastega. Jalutusboksi põrandapindala oli

perioodil 28.09.2012-13.12.2012 iga kinnipeetava jaoks väiksem kui 3 m2 ning perioodil

04.07.2013-19.11.2014 3,6m2. Jalutusboksil puudus katus ning vihmase ja märja ilmaga oli

kaebaja sunnitud viibima tund aega vihma käes. Lisaks ei olnud eeluurimise ajal võimalik

kasutada spordisaali ega teha tööd. Kambrites oli kehakultuuriga tegelemine ruumipuuduse tõttu

raskendatud.

19.2 Riiete pesu ja kuivatamine toimub samas elukambris, mistõttu on kamber pidevalt niiske

ja rõske. Paljudes kambrites on sellest tulenevalt seintel hallitus, millest järeldub ka, et kambrite

ventilatsioon on puudulik. Vangla ei kontrolli niiskust ega ohukvaliteedi parameetreid. Perioodil

28.09.2012-13.12.2012 oli niiske ühe nädala jooksul (7 päeva) ning perioodil 4.07.2013-

19.11.2014 oli kambris nr 337 niiske alates 10.09 kuni oktoobri alguseni (15 päeva), samuti

kartseris nr 88 kokku 6 päeva. Eeluurimise kambri aknaklaasid ei ole avatav ning olemas on vaid

väike õhuaken. Kambrites nr 459 ja 339 oli palav alates 4.07.2013-24.08.2013, sest kambrites on

ainult õhuaken suurusega 17 x 107 cm ning sundventilatsioon pole piisav, mistõttu ei ole

õhukvaliteet õige (õhutemperatuur on kõrge ning palaval ajal võtab õhupump – ventilaator – õhu

musta värvi katuse pinnalt). Lisaks takistab kambritesse värske õhu juurdepääsu õhuaknal olev

metalliist. Kambri akende suurus (so 1030 x 1150 cm ehk 1,1845 m2) ei ole kooskõlas Vabariigi

Valitsuse 1999 määrusega nr 38, mille kohaselt on nõutav suurus 1:8, kuid kambrite pindala

suuruseks on ilma tualetita 14,6 m2, mis tähendab, et akna suurus peaks olema 1,825 m2.

19.3 Nõuetele ei vasta kambrite kunstlik valgustus, mis kurnab silmi. Kunstliku valgustusena

kasutatavad kaks 75 W elektripirni valgustootlikus on 100 luksi, kuid eluruumides on ettenähtud

400 luksine valgustootlikus, et hoida ära nägemiselundite kahjustamine. Isikliku hügieeni eest

hoolitsemiseks võimaldatakse vaid ühte 20 minutilist duši kasutust nädalas ja seda olukorras, kus

kambrites puudub seo vesi; suvel võimaldati seda kaks korda nädalas. Euroopa Vanglareeglistik

näeb ette vähemalt kaks pesukorda nädalas. Kuivõrd kambrites puudub soe vesi oli riiete

pesemine raskendatud. Voodilinu vahetati kaks korda kuus.

19.4 Kambrites olid liiga väikesed lauad (1,5 x 0,5 m), mistõttu ei saanud kõik kambris viibinud

kinnipeetavad korraga süüa ning söödi järjekorra alusel. Seetõttu jahtus toit ära. Kambrites

asuvad tualetid on ilma WC-potita (käimla moodi) ning kambrites puudub häireside võimalus,

mistõttu on suhtlemine valvuritega raskendatud.

20. EIÕK artikkel 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või

karistada. Olukord Tallinna Vangla kambrites tekitas kaebajas hirmutunnet, hingepiinu ning

alaväärsustunnet. EIK on korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate

kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK artikli 3

rikkumise tuvastamise kriteeriume. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada

tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja

füüsilisele tervisele jne. EIK on asunud seisukohale, et kinnipeetava kasutuses olev soovitav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta, vähem kui 3 m2 põrandapinda ühe isiku kohta on

EIK hinnangul sedavõrd tõsine ülerahvastatus, et see kujutab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumist.

Kaebaja etteheidete tõenditeks ja põhjendusteks on CPT kommentaarid: CPT/Int(2005)06,

CPT/Int(2011)16, CPT/Int(2014)01 ning õiguskantsleri aruanded (2005, 2006, 2007, 2008, 2011,

2014) ja EIK lahendid nr 41828/10 (Gurenk vs Venemaa), 69095/10 (Feher vs Ungari), 24378/04

(Galan vs Rumeenia), 49549/11 (Gatlet vs Rumeenia), 429/12 (Tunis vs Eesti), 16391/5 (Saharov

vs Bulgaaria), 12845/08 (Olarin vs rumeenia) ja 35972/05 (Jacon Stanein vs Rumeenia) ning

Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-16-16.

21. Kaebaja oli heausksena viidud eksitusse Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist ja arvas,

kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis

talle osaks on saanud, kaasnevad paratamatult vangistuse või arestiga.

22. Hüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-

10-14. Kaebaja taotleb inimväärikust alandavate tingimuste talumise eest hüvitise määramist

summas 5636,54 eurot, so 9,715 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodil

28.09.2012-13.12.2012 ja 4.07.2013-19.11.2014 (kokku 580 päeva)

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

23. Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Tuvastamist ei

ole leidnud vangla õigusvastane tegevus, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse

tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

24. Kaebaja viibis ajaperioodil 28.09.2012-13.12.2012 (4. vangistus) ja 04.07.2013-19.11.2014

(5. vangistus) Tallinna Vanglas ja oli paigutatud nendel ajavahemikel erinevatesse lukustatud

kambritesse. Vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale

kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, sh perioodil 07.08.2014-11.08.2014,

07.09.2014-12.09.2014 ja 10.10.2014-25.10.2014 kandis kaebaja distsiplinaarkaristust kartseris.

Alates 20.11.2014 on kaebaja paigutatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes

öörahu ajaks. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli kaebajale tagatud vähemalt

2,7 m2 põrandapinda, sh alla 3 m2 jäi tagatav põrandapind vaid 117-l päeval (jäädes vahemikku

2,7 m2-2,78 m2, viimati 03.09.2013). Isikute arv kambris muutus pidevalt ning sellega seoses ka

põrandapinna suurus ühe kinnipeetava kohta. Perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv

inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, mil kambris oli isikuid

vähem. Seejuures ei viibinud kaebaja vaidlusalusel perioodil vanglas ühe jätkuva perioodina,

vaid viibis vangistuste vahele jääval ajavahemikul kuus kuud vabaduses. Põrandapinna suuruse

arvestamisel tuleb kasutada olnud ruumi hulka arvestada tualettruumi alune pind, sest WC asus

kambris ja oli eraldi seintega piiritletud. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis haldusasjas nr 3-3-

1-42-15, asunud seisukohale, et EIK-i praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust

ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei

saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Eeltoodust

järelduvalt tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.

25. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud

ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, lähtub ka EIK isikliku ruumi

arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris

asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses

asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning

25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste

õiguspärasust hinnates; ka Riigikohus 09.12.2015 haldusasjas nr 3-3-1-42-15. Kambri, kui

eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE

§ 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas minimaalselt

vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused

õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata

jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt

vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-52725 p 21). Ka tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat

eluks vajalikku mööblit.

26. Kaebaja on viibinud Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Vangla lähtus kuni

31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-st 6 ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning

alates 01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE

§ 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, oleks vastuolus

põhiseadusega. Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et „[…..] Õigusest inimväärikale

kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka

erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat

kohtlemist ajal, mil kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“. Vaidlusalusel ajavahemikul, mil kaebaja

viibis vanglas vahistatuna ning oli peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda,

oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni

jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Ka perioodil, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste

kandmiseks paigutatud kartserikambrisse (07.08.2014-11.08.2014, 07.09.2014-12.09.2014 ja

10.10.2014-25.10.2014), oli talle tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt 1 tunni

jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine,

s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult

seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise

liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema

vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul

vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud

eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatud ööpäev läbi lukustatud

kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama §-i lg 5 kohaselt on vangla

kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute

omavaheline sidepidamine. VangS § 14 lg-st 3 ja VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt puudub vaba

liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas, kartseris ning raske

distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris viibival

kinnipeetaval. Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaoludest, et ta viibis vanglas vahistatuna, oli

paigutatud vastuvõtuosakonda või kandis kartserikaristust.

27. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule osales kaebaja ajavahemikul 21.10.2013-01.11.2013

sotsiaalprogrammis suitsetamisest loobumise nõustamisel ning õpib alates 04.09.2014

üldharidussüsteemis. Kaebaja on käinud ka ühel lühiajalisel kokkusaamisel. 2013 a ja 2014 a

suveperioodil oli esimese ja teise üksuse (kus viibis ka kaebaja) kinnipeetavatele tagatud

järgmised hüved: perioodidel 20.05-16.09.2013 ja 26.05-15.09.2014 anti üksuse igasse

kinnisesse kambrisse ventilaator, perioodidel 03.06.-01.09.2013 ja 02.06-31.08.2014 üks kord

nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik, perioodidel 03.06.-01.09.2013 ja

02.06-31.08.2014 võis võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett, perioodidel 25.06.-

25.08.2013 ja 25.06-22.06.2014 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit

mineraalvett.

28. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse

esitajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav

aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambrites ka loomuliku

valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid ning enamasti

ka seinalambid. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud

erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse

26.01.1999 nr 38 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab

eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning

tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta.

Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lg 1 sätestatule. Kui kaebaja leidis, et vajab

tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel lisaks

soetada näpitslamp. Kuna kaebaja ise midagi olukorra parandamiseks ette ei võtnud, ei pidanud

ta järelikult kambri valgustatust väheseks.

29. Kambrites asus külmaveekraan kraanikausiga ning magamisruumist eraldatud ja veega

tualett. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas,

samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on

kambris lubatud muuhulgas seep ning seega said isikud ennast elementaarsel määral pesta ka

kambris olles. Vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast ei tulene, et kambri

pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid

ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas

igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Riigikohus on 15.12.2011

määruses nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole.

Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale soetada vangla kauplusest veekeedukann.

Ka annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013 a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse

veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kaebaja ei ole varem vangla poole pöördunud

ja teada andnud, et tal on sooja vee saamisega probleeme.

30. Kinnipeetavate voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma

voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas

öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

31. Tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus

lähedastega (lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus, helistamine). Lühiajaliste kokkusaamiste

võimalust kasutas kaebaja ühel korral – 5.11.2013. Pea iga kahe nädala tagant oli võimalus

laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga

esemeid. Sisseoste võimaldati kinnipeetavatel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste

vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate

käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste

piires võimaldati hõivetegevust ja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti

võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist.

32. Ventilatsiooni osas ei ole vanglale täpseid nõudeid kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus

ette, milline peab ventilatsioon kambris olema. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt

avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks

oli võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Lisaks avatavale

aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Kambrites on keskküte,

mis tagas kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võis ilmastikust tingitult kambritesse tekkida,

ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Vastustaja puuduvad andmed selle kohta, et kambrites,

milles kaebaja viibis, oleks olnud liigset niiskust või rõskust. Samas, kui kaebaja tundis, et

kambris pesu pesemisel tekib niiskus, oli tal võimalik taotleda endale kandmiseks vangla riietust.

Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla ja see on tasuta. Isiklikud riided võis kaebaja anda

pesemise korraldamiseks vanglale, makstes pesemise eest kehtestatud hinnakirja järgi. Seega on

isiklike riiete pesemine kambris vabatahtlik.

33. Väitele tualeti pääsemise pikkade ootejärjekordade osas märgib vastustaja, et kuivõrd

vaidlusalustel ajavahemikel on kaebaja viibinud eranditult kambrites, milles tualett asus kambris

ning koos kaebajaga viibis kambris maksimaalselt kuus kinnipeetavat, ei saanud kaebajal esineda

tema poolt väidetud probleeme tualetti pääsemiseks liiga pika ootejärjekorra tõttu.

34. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega väheste liikumisvõimaluste kohta jalutusboksis.

VangS § 55 lg 2 ja 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval ja vahistatul viibida värskes

õhus vähemalt üks tund päevas ning ka kaebajale oli tagatud võimalus vähemalt ühe tunni jooksul

päevas värskes õhus viibida. Üheski vangistusega seonduvast õigusaktis nõudeid jalutusboksi

mõõtmetele või tingimustele sätestatud ei ole. Jalutusboksid on keskmiselt suurusega 15 m2 ning

korraga viibivad jalutusalal ühe kambri kinnipeetavad, st antud juhul viibis jalutusboksis

sõltuvalt päevast maksimaalselt kuus isikut. Kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli seal viibivatel

isikutel ringi liikumiseks piisavalt ruumi ning sel ajal oli kaebajal võimalus muuhulgas ka

kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemis- ja/või venitusharjutusi jne). Kaebaja ei ole kaebuses

nimetatud perioodil esitanud vanglale mingeid pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või

jalutusboksi tingimustega.

35. Kaebaja peab vangistustingimuste puuduseks kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamist.

VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga

tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Viidatud sättest ei

tule vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Ringkonnakohus on

17.01.2011 otsuses nr 3-10-695 märkinud, et VangS § 55 lg 1 ei tulene kinnipeetavatele

subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist.

Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebajale oli

igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus

korraga viibis maksimaalselt kuus kinnipeetavat ja selle aja jooksul oli kaebajal võimalik muu

hulgas tegeleda ka kehakultuuriga õues (teha võimlemisharjutusi, venitada jne), millist võimalust

kasutavad paljud kinnipeetavad. Lisaks oli kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust

kasutades teha erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, kätekõverdused jpt harjutused). Olukorras,

mil kaebuse esitajale on tagatud võimalus end soovi korral piisavalt liigutada, kuid isik otsustab

seda mitte teha, on põhjuslik seos väidetava kahju ning Vangla tegevuse osas välistatud.

36. Erinevalt kaebaja hinnangust söögilaua väikusele on vastustaja seisukohal, et kambrites,

milles kaebaja paiknes, oli laua taga ruumi ja jagus istekoht igale kambris viibinud

kinnipeetavale. VSkE § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kambris olema laud (p 3) ja istekoht igale

kinnipeetavale (p 4). Tallinna Vangla kinnised kambrid on varustatud lauaga, mille kummalgi

(pikemal) küljel asub pink. Selliselt on tagatud istumiskohad kõigile kambri kinnipeetavatele

ning kambris viibivatel kinnipeetavatel on võimalus üheaegselt laua taga istuda. Kuivõrd kaebaja

ei ole teadaolevalt sellesisulise probleemiga varasemalt (enne kahjunõude esitamist) vangla

poole pöördunud, saab asuda seisukohale, et istumiskohtade puudusega tegelikult probleeme ei

olnud.

37. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei ole õigusvastased ka

olenemata asjaolust, et kambrites puudub valvuritega ühenduse saamiseks häirenupp või

kõneseade. VSkE § 7 lg-s 1, milles on sätestatud kambri sisutus, ei näe ette, et kambri sisustuse

hulka peab kuuluma sidepidamisvahend või häirenupp. Vajadusel on kinnipeetavatel valvuri

tähelepanu saamiseks võimalik koputada uksele, mis arvestades asjaolu, et Tallinna Vangla

kambritel on ees metallist uksed, ei saa ametnikul ilmselgelt märkamata jääda.

38. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on

Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

39. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju tekkimise ärahoidmiseks.

Tulenevalt Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-3-1-90-11 ei kuulu kahju hüvitamisele, kui kahju

oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis

nr 3-3-1-80-09 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude

õiguskaitsevahenditega, mida ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ja võib olla

selle rahuldamata jätmise aluseks. Kaebajal oli võimalik pöörduda vangla poole märgukirja või

selgitustaotlusega, kuid ta seda ei teinud ning ta juhib tähelepanu väidetavatele õiguste

rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada pole võimalik.

Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju

tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt

raha saada. Kaebaja pidi vanglasse paigutamisel aru saama talle kahju tekitamisest ja sellele

koheselt ka reageerima. Käesolev vangistus on kaebajale juba viies ning ka eelnevate vangistuste

jooksul viibis ta erinevatel ajavahemikel Tallinna Vanglas (20.12.2001-10.03.2002 – 2. vangistus

ja 06.02.2005-27.10.2005 – 3. vangistus).

40. Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise

väljamõistmist. Vangla tingimusi kogumis arvestades ei olnud need inimväärikust alandavad.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud

ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja

otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes

põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist

kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest mittevaralise hüvitise väljamõistmist. Arvestada

tuleb ka riigivastutuse seaduse (RvastS) §-s 13 sätestatud piirangutega. Kaebaja hoidmine

vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kannatusi või

rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite

ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga,

mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Kaebaja kinnipidamine

sellistes tingimustes oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla

võimuses. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust

tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis

talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada

piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse

alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi.

Vangla tegevus sellisele õigusriivele ei viita. Mittevaralise kahju esitamise nõude ajendiks ei ole

kaebaja füüsilised ja vaimsed kannatused, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamine

ja võimalik tulenev rahaline kasu, kuid eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

41. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

42. Kaebaja nõuab 5636,54 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist, arvestusega 9,715 eurot

iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ajavahemikul 28.09.2012-13.12.2012 ja 04.07.2013-

19.11.2014 kuna kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ebarahuldavate

tingimustega kambrites. Ennekõike põhjustas kahju tema hoidmine ülerahvastatud kambrites.

Lisaks viitab kaebaja olmetingimustele, mis kogumis olid tema hinnangul inimväärikust

alandavad.

43. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli 4. ja 5. vangistuse ajal ajavahemikel 28.09.2012-

13.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse ning viibis nn suletud

kambrites seoses vahistatu staatusega (kogu 4. vangistuse aeg) ning seoses vastuvõtuosakonda

paigutamisega peale kohtuotsuse jõustumist (otsus jõustus 15.10.2014) 5. vangistuse ajal

perioodil 29.10.2014-19.11.2014. Samuti puudub vaidlus selles, et perioodil 07.08.2014-

11.08.2014,

07.09.2014-12.09.2014

ja

10.10.2014-25.10.2014

kandis

kaebaja

distsiplinaarkaristust kartseris. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et vahistatuna ja vastuvõturežiimil

viibiva süüdimõistetuna oli ta paigutatud ööpäevaringselt kambritesse, kus oli igapäevase

kambrivälise liikumisena tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlus puudub ka selles,

et alates 20.11.2014 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud

vaid öörahu ajaks.

44. Vaidlus seisneb küsimuses, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle ajavahemikel

28.09.2012-13.12.2012

ja

04.07.20123-19.11.2014

väidetavalt

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju. Vangla hinnangul on kohus alusetult

kaebuse nõuet laiendanud etteheidetega, mida kaebaja pole esitanud, täpsemalt seoses

kehakulutuuriga tegelemise ja töötamise võimaluste puudumist puudutavate etteheidetega ning

kambrite liiga väikeseid söögilaudu ja valvuritega raskendatud suhtlemist puudutavate

etteheidetega. Kohus on 20.10.2016 määrusega uuendanud haldusasja menetluse ja palunud

kaebajalt täiendavaid selgitusi. Kohus, lähtudes kaebaja esitatud kaebusest, kaebuse täiendustest

(sh 04.11.2016 esitatud täpsustus) ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud määruskaebuses

märgitud viitest 09.01.2015 ja 02.04.2015 vanglale esitatud kahju nõuetele, on seisukohal, et

kaeba soovib tugineda kõigile vanglale esitatud kahju nõuetes viidatud tingimustele, so

kehakultuuriga tegelemise ja töö tegelemise võimaluste puudumisele, kambrite liiga väikestele

söögilaudadele ning valvuritega raskendatud suhtlemisele. Seega ei ole kohus alusetult kaebust

laiendanud ning kaebus on lisaks ebapiisavale põrandapinnale menetluses ka seoses väidetega,

mis puudutavad kambrite puudulikku ventilatsiooni ja niiskust, ebapiisavat valgustust,

ebapiisavaid pesemisvõimalusi, tualeti pikki ootejärjekordasid, kehakulutuuriga tegelemise

võimaluste puudumist, töö tegemise võimaluste puudumist eeluurimise ajal, kambrite liiga

väikseid söögilaudu, valvuritega raskendatud suhtlemist ning ebapiisavaid liikumisvõimalusi, st

jalutusbokside ebapiisav pind, jalutusboksidel katuse puudumine, jalutusbokside jagamine teiste

kambrikaaslastega ning kaebaja viibimine eeluurimiskambris 23 tundi ööpäevas.

45. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja paigutamisel taganud

kaebajale inimväärika kohtlemise.

46. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib

seejärel kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku

hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (IV).

I

47. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest

nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli alune ning

WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks see pind arvata kambripinna hulka.

48. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive

intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda,

ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt

nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja

mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-

16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja

otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute

arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p

114, 149). Samas lahendis on selgelt ka välja toodud, et isikliku ruumi hulka arvestatakse

mööblialune pind.

49. Halduskohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel

arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.

II

50. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse

alandamisega.

51. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat

avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et

karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

52. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud

õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.

53. EIÕK artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 kohaselt ei või kedagi

piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14

punktis 36, et: „riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja

kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad

isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja

ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse

alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele,

kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas

seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka

kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“

Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41

lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja

kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse

põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse

tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku

olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku

põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline

läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad

mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need

peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu

31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 33).

54. EIK on leidnud (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr

40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et

mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid

alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva

režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed.

Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava

kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris

olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2

põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda.

Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid

muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga

loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise

privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr

3-3-1-42-15, p-d 14-15).

Hiljutises EIK lahendis, asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, on seatud kambri põrandapinna

minimaalseks orientiiriks 3m2, millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel

võib inimväärikuse rikkumist eeldada, kui kinnipidamistingimused kogumis niisugust eeldust ei

kummuta. Asjaoludeks, mis võivad kumulatiivselt esinedes põrandapinna vähesusest tulenevat

inimväärikuse rikkumise eeldust ümber lükata, on: 1) 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus

ja ulatus pole märkimisväärsed; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja

kambrivälisteks tegevusteks, sh igapäevaselt vähemalt 1h värskes õhus avaras ja ilmastikukindlal

jalutuseks mõeldud alal; kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav ega esine muid

konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid. Kui kambris on põrandapinda aga

märgatavalt vähem kui 3m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa

kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud soodsad

kinnipidamistingimused. Kui põrandapinda on kambris 3-4m2, saavad otsustavaks muud

kinnipidamistingimused. Kui isiklikku ruumi on üle 4m2, oleneb kinnipidamise kohasus

ülejäänud kinnipidamistingimustest.

55. Riigikohus sedastas ka 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 punktis 11, et kui kinni peetava

isiku käsutuses ei ole vähemalt 3m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist

võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3m2-sest

põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse

ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu lahendid

asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, punkt 18). Asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda

raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi

kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu lahendit

asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).

56. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

57. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas:

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega

kui alates 01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.

58. Vastustaja selgitustest (tl 61 pöördel, p-d 5 ja 6 ja tl 64 pöördel, p 14) nähtuvalt oli kaebaja

kaebusega hõlmatud perioodidel paigutatud Tallinna Vanglasse kahe erineva vangistuse jooksul

ajavahemikel 28.09.2012-13.12.2012 (4. vangistus kokku 77 päeva) ning 04.07.2013-

19.11.2014 (5. vangistus kokku 504 päeva) ehk kokku 581 päeval, seejuures kogu kaebusega

hõlmatud ajavahemiku jooksul suletud kambrites vahistatuna või vastuvõturežiimil viibinuna.

Alates 20.11.2014 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud vaid

öörahu ajaks ning kaebajal oli iga nädal võimalus kasutada ka spordisaali.

59. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse

andmete kohta (tl 67-74). Tabelist nähtuvalt paiknes kaebaja vaidlusalustel perioodidel kambrites

nr 329, 358, 459, 339, 334, 122, 461, 424, 419, 80, 88, 72 ja 361. Tabelist nähtub, millistel

kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri

suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe

isiku kohta ruutmeetrites (sh nii tualeti pindalaga arvestatult kui tualeti pindala arvesse võtmata).

Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites

ühe inimese kohta olnud erinev. Kohus on juba selgitanud, et arvestab kambri pinna suurust ühe

kinnipeetava kohta tualeti pindala arvesse võtmata.

60. Vaidlusalustel ajavahemikel, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna või

vastuvõturežiimil, sh kartserikambris, oli tema liikumisvabadus piiratud tulenevalt õigusaktidest.

VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud,

kui vahistatu töötab või õpib. VSkE § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas

või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud

taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav

liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba

aega peab olema vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg-st 4 tuleneb, et lõikes 1 sätestatud

liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske

distsiplinaarrikkumise

korral

enne

distsiplinaarmenetluse

lõpetamist

eraldi

kambris,

vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses

kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Antud juhul on selge, et kaebajal

oli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibinuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool

viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal.

61. Viimase, so 5.vangistuse ajal (kaebusesse puutuvalt ajavahemikul 04.07.2013-19.11.2014,

so kokku 504 päeval) oli kaebajale alates 13.12.2013 igal ajal ja järjestikustel päevadel tagatud

rohkem kui 3m2 põrandapinda, so kokku 342 järjestikust päeva. Seejuures oli kaebajale tagatud

rohkem kui 3 m2 põrandapinda sama vangistuse jooksul ajavahemikel 04.07.2013-08.07.2013 (5

päeva), 08.08.2013 (1 päev), 12.10.2013-16.10.2013 (5 päeva), 25.10.2013-27.10.2013 (3 päeva)

ning 11.11.2013-22.11.2013 (12 päeva). Seega oli kaebajale tagatud selle vangistuse jooksul

rohkem kui 3 m2 põrandapinda kokku 368 päeval, sh 342 järjestikusel päeval. Seejuures ei

viibinud kaebaja selle vangistuse jooksul päevagi kambris, mil põrandapinda oleks kehtivas

õiguses sätestatud piirmäärast (2,5 m2 ja alates 01.01.2014 3 m2) vähem. Nimelt oli kaebajale

selle vangistuse ajal kokku 136 päeva jooksul ajavahemikel 09.07.2013-07.08.2013 (30 päeva),

09.08.2013-11.10.2013 (64 päeva), 17.10.2013-24.10.2013 (8 päeva), 28.10.2013-10.11.2013

(14 päeva) ja 23.11.2013-12.12.2013 (20 päeva) tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, kuid

põrandpinna suurus jäi väiksemaks kui 3 m2. Seejuures oli rohkem kui pool selle aja päevade

arvust (136 päeva) põrandapinna suurus 2,97 m2 (so kokku 80 päeva jooksul) ning 56 päeva

jooksul oli põrandapinna suurus 2,54 m2 ja väiksema põrandapinna suurusega ajavahemikud

vaheldusid nende ajavahemikega, mil ruumi oli 3 m2 ja enam või suuruses 2,97 m2. Alates

20.11.2014 paigutati kaebaja avatud osakonda.

62. 4. vangistuse ajal Tallinna Vanglas vahistatuna (ajavahemikul 28.09.2012-13.12.2012, so 77

päeva), ei viibinud kaebaja päevagi tingimustes, mil talle oleks olnud tagatud üle 3 m2

põrandapinda. Seejuures viibis kaebaja sellel ajal kokku 61 päeva tingimustes, mil põrandapinda

oli ühe isiku kohta alla 2,5m2 ning 16 päeva tingimustes, mil ühe inimese kohta ei olnud pinda

küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue

(2,5 m2), so ajavahemikel 25.10.2012-01.11.2012, 14.11.2012-20.11.2012 ja 13.12.2012.

63. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese

kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks

inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks

on isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. (Põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr

3-3-1-42-15, p 18).

64. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse

kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise

õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning

tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05).

Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks

ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda

kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja

joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida

(nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus

12.03.2015, avaldus nr 7334/13).

65. Siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla

vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus

ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See

sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja

psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest

kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette

nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus

ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud

lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises

kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii

väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale

kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka

erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). Oluline on tähele panna, kas esines suures

ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta

sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine(vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).

66. Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes kogu 4. vangistuse aja (77 päeva), seejuures oli vähem

kui 2,5 m2 põrandapinda kaebajale tagatud esmalt 27 järjestikust päeva (28.09.2012-24.10.2012),

seejärel 12 (2.11.2012-13.11.2012) ja 22 (21.11.2012 – 12.12.2012) järjestikust päeva.

Ülejäänud 16 päeva jooksul (ajavahemikel 25.10.2012-1.11.2012, 14.11.2012-20.11.2012 ja

13.12.2012) oli kaebajale tagatud põrandapinna suurus 2,95-2,97 m2.

67. 5. vangistuse ajal viibis kaebaja alla 3 m2 tingimustes esmalt 30 järjestikust päeva

(09.07.2013-07.08.2013), seejärel 64 (09.08.2013-11.10.2013), 8 (17.10.2013-24.10.2013), 14

(28.10.2013-10.11.2013) ja 20 (23.11.2013-12.12.2013) 9 järjestikust päeva.

68. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kõnealustel ajavahemikel vanglas vahistatuna või

vastuvõturežiimil ööpäev läbi lukustatud kambris. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul

saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub.

Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse

lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada

läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata

pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt

üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on

neil ka piiratumad sportimisvõimalused.

69. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast

põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate

isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt.

Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis

vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu ning

vastuvõturežiimil olles oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, mil talle

oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle.

Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati

kambrikaaslastega.

70. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja

tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui vahistatu

seisundist või vastuvõtu osakonnas viibimisest tulenevalt.

71. Vastustaja on selgitanud, et vahistatutel, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine. Neile oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna

Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda

kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga

samuti suhelda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning meditsiinipersonaliga. Vastustaja on

selgitanud (tl 62 pöördel ja 63), et kaebaja sai liikuda väljaspool kambrit lisaks igapäevasele

jalutuskäigule ka ajavahemikul 21.10.2013-01.11.2013, mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis

suitsetamisest loobumise nõustamisel ning alates 04.09.2014 õpib kaebaja üldharidussüsteemis.

Seejuures on kaebaja kasutanud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks 05.11.2013. Kaebaja

õppimise aeg langeb perioodi, mil kaebajale oli igal ajal tagatud põrandapinda 3 m2 või rohkem.

Seejuures sotsiaalprogrammis osalemise ajal oli kaebaja tingimustes, kus talle oli tagatud

vähemalt 2,97 m2 – 3,72 m2 põrandapinda.

72. Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise

liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid

kontakte. Praegusel juhul pole ilmnenud, et kaebajal oleks olnud 4. vangistuse ajal lukustatud

kambris viibimise perioodil märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks,

mis võiks pakkuda leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise

(vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 22). 5. vangistuse ajal kaasnesid küll täiendavad

võimalused liikumiseks ja suhtlemiseks, kuid see aeg langeb perioodi, mil kaebajale oli igal ajal

tagatud põrandapind 3 m2 või rohkem, välja arvatud sotsiaalprogrammis osalemise ajal (kestis

kokku 12 päeva), mille jooksul oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda 3 päeva jooksul ning

ülejäänud 9 päeva viibis kaebaja tingimustes, mil ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2

nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue (2,5 m2).

Seejuures jäi nendel üheksal päeval kaebajale mõeldud põrandapinna suuruseks 2,97 m2, mis ei

ole oluliselt väiksem, kui 3 m2.

73. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses

kinnipidamistingimustega ning tal on etteheited kambrite puuduliku ventilatsiooni ja niiskuse

küsimuses; ta peab ebapiisavaks kambri valgustust; ebapiisavad on pesemisvõimalused; tualeti

kasutamisel esines pikki ootejärjekordasid; kehakulutuuriga tegelemise võimalused puudusid ja

töö tegemise võimaluste puudusid eeluurimise ajal; kambrites olid liiga väikesed söögilauad;

valvuritega oli suhtlus raskendatud; liikumisvõimalused oldi ebapiisavad, st jalutusbokside pind

oli ebapiisav; samuti puudus jalutusboksidel katus; jalutusbokse tuli jagada teiste

kambrikaaslastega.

74. Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 62 ja tl 163) selgitanud, et kaebaja viibis vaid kambrites,

kus asus kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Samuti olid

kinnipeetavatele lubatud veekeedukannud. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka

kambris olles ning vajadusel on kambris olles võimalik saada sooja vett. VangS § 50 lg 2 sätestab,

et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale

saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine

vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka

Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS

§ 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust

sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

Kohus lisab, et kaebaja on ise seejuures märkinud, et suvel võimaldati duši kasutamist kaks korda

nädalas. Seega võimaldati kaebajale pesemiskordi rohkem, kui seaduses kehtestatud minimaalses

määras.

75. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele tl 63-65 ja 163), et lisaks Tallinna

Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka

reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab

kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud asjaolu ei ole kaebaja

vaidlustanud. Kuigi kaebaja on nimetanud, et ta kleepis ise valge lehe ukse juurde seinale (tlk

30), ei anna see kohtule vajalikku informatsiooni, miks kaebaja seda tegelikult tegi ja kas see oli

üldse vajalik. Kaebaja on nentinud hallituse olemasolu kambrites nr 329, 339, 334 ja 461 ja

seejärel märkinud, et I ajaperioodil oli niiskust 1 nädal, II ajaperioodil oli niiskust kambris nr

334 oktoobri algul ja kartseris nr 88 kuus päeva (tlk 33) ja lisanud, et kambrites nr 459, 339 oli

palav alates 04.07.13-24.08.13.a, sest sundventilatsioon ei ole piisav, mille tõttu õhukvaliteet ei

ole õige (õhutemperatuur on kõrge, palaval ajal õhupump (ventilaator) võtab õhu mustavärvi

katuse pinna pealt). Samas nähtub, et tegelikult on vangla kambrites sundventilatsioon, seda

ehituslikku osa muudetud ei ole ning õhuhulga reguleerimine kambris on võimalik. Kaebaja enda

esitatud andmetel on kambrites aknad ja akende kaudu sai kambreid õhutada. Külmemal ajal on

akna kaudu kambri õhutamine koos sundventilatsiooniga tavapäraselt võimaldanud värske õhu

kambrisse, mõnevõrra teisem olukord tekib aga suvel. Kaebaja on küll märkinud, et akna fotod

kinnitavad metallist liistu olemasolu ja kaebaja järeldab, et see takistab värske õhu liikumist, ent

see ei ole kohtule usutav, eriti ajal, mis puudutab külmemaid aastaaegu. Isegi toimikusse esitatud

fotodelt (tlk 75-80) saab järeldada, et ka trellitatud ja metallist liistudega aknad võimaldasid õhu

liikumise, kambrites olid olemas sundventilatsiooni avad. Akende küljes ei puudunud

õhutusavad, mistõttu ei ole kohtul alust kahelda vangla seisukohas, et kambrites, milles viibis

kaebaja, oli osaliselt avatav aken ja selle kaudu sai kambrit ka tuulutada. Suvisel ajal kasutati

lisavõimalusi kambrite õhutamiseks, sellele kaebaja vastu ei vaidle. Vangla on täpsustanud (nt

vastuses 16.09.19 tlk 163), et kaebaja kambrites oli tagatud kinnises kambris ventilaator

(märgitakse veel lisajalutuskäike, lisa mineraal- ja joogivee andmist). Suvekuumust on Eesti

kliimas suveperioodidel olnud siiski lühiajaliselt ja kaebaja ei ole ise ka märkinud pikaajalisi

kuumaperioode, mis toonuks kaasa märkimisväärseid kannatusi. Tlk 106 (kaebaja selgitus

02.04.15 Tallinna vanglale kahjunõudes) on kaebaja nimetanud, et kambrites oli niiske, sest et

seal viibis 6 kinnipeetavat ja ventilatsioon ei ole piisav. Kaebaja on korduvalt viidanud halbade

tingimuste osas ka sellele, et õiguskantsleri aruannetes (tlk 111; 183) arvates 2005. aastast on

esile toodud vangla erinevaid kehvasid tingimusi, ent siinkohal kohus märgib, et seda ei saa

automaatselt üle kanda kaebajaga seotud kambritele. Samas nähtub, et kaebajat on paigutatud

erinevatesse kambritesse ja need tingimused ei saanud olla ühesugused ehkki kaebaja nimetab,

et igal korral esinesid erinevad halvad tingimused. Kohtul ei ole võimalik tagantjärgi välja

selgitada, mis täpsemalt iga kambri osas oleks objektiivselt etteheidetav. Ehkki õiguskantsler on

nimetanud eri aegadel mitmesuguseid puudusi kambrite osas, ei ole kaebaja enda olukorda nende

ettekannetega konkreetsemalt sidunud. Ventilatsiooniküsimuses ei ole kaebaja kaebusega seotud

perioodil täheldatud ventilatsioonitööde vajalikkust ja avariilisi olukordi. Sundventilatsiooniga

on Eestis enamik ehitisi ja ventilatsiooni osas ei ole kehtestatud erinevaid nõudeid. Kuna

kambrites, milles viibis kaebaja oli osaliselt avatav aken, õhuringluse efektiivsemaks toimeks

tuleb hoida ventilatsiooniavad aga vabad ja avatuna, siis elementaarsete nõuete rikkumisel võis

tekkida niiskust ja süsteemi toimimises häireid. Arvestades Eesti kliimat, võis esineda niiskust

kambrites nt ajal, mil kütteperioodi algus ei olnud saabunud, kuid nagu võib kaebajast aru saada,

olid niiskusperioodid siiski lühiajalised. Kui kambrites hakati pesu kuivatama ja osades

kambrites tekkis lisaks juba ka sellest niiskus, siis ei saa selles siiski vanglat süüdistada. Sellisest

kinnipeetavate tegevusest tekkinud probleeme tuleb möönda. Ajal, mil kõik kambris viibijad

üheaegselt pesu pesevad, võib tekkida kambris niiskust ja rõskust, kuid pesu pesemise ja

kuivatamise aja osas võivad kinnipeetavad jõuda omavahel kokkuleppele, et see ei toimuks

samaaegselt kõikidel kinnipeetavatel. Vanglas saab seejuures iga kinnipeetav oma tegevuse

kaudu (nagu ka vabaduses viibides) suunata oma tegevust ja hoiduda kahjulike tagajärgede

saabumisest seotult kambri sisekliimaga, kuna kinnipeetavatel on võimalus taotleda

vanglariietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla; pesu ei pea kuivatama ilmtingimata kambris,

kui on näha, et see kahjustab kambri sisemist kliimat. Pesuvahetus toimub kaks korda kuus ja

lisaks saab kasutada vangla pesumajateenust. Kaebajal ei ole võimalik esitada vangla tingimuste

osas populaarkaebust. Kui kaebaja kambris oleks esinenud tõsiseid probleem nt seotult

liigniiskusega vangla süülise tegevuse tõttu, saanuks kaebaja selle esile tuua juba vastavates

tingimustes olles, et võimalikku kahju tõrjuda. Kaebaja ei märgi, et ta oleks selliseid pöördumisi

teinud ja vangla on kinnitanud, et selliseid pöördumisi ei ole kaebaja vanglale esitanud. Kui

kaebaja ei oleks saanud suure tõenäosusega ära hoida enda paigutamist vähese pinnaga

kambrisse, siis sedasama ei saa kinnitada kambris muude tingimuste ja kambri varustuse

küsimustes, mil isikute kaebuste alusel puudused kas kõrvaldati või siiski tehti ka

ümberpaigutusi, eriti avariilistes olukordades. Kaebajal ei ole andmeid, et vanglas puudus töötav

sundventilatsioon või et kambreid ei köetud, kuid tal on eriarvamus, miks katuselt ei tohiks olla

õhk ventileeritav, so et kui õhuava on paigutatud vangla katusele, siis on õhk seal soe ja

mürgitatud autode ja lennukite poolt. Kohus siinkohal saab vaid märkida, et mitte üksnes vangla

ei asu kirjeldatud liiklusega tingimustes, vaid ka mitmed elurajoonid, ometi ei ole liiklusele

peetud vajalikuks antud kohas piiranguid kehtestada, seega ei saaks seda teha ka vangla.

76. Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega

üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla kambrites reeglina 2 laelampi ning

lisaks seinalambid. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna olemasolu üle

asjas vaidlust ei ole. Vastustaja on selgitanud, et vanglas viibivatel isikutel on lisaks vangla

vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest

näpitslamp. Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada

vastustaja kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on vangla oma

kohustuse täitnud. VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku

ja loomuliku valgustuse koostoimes, mida vangla ka tagati. Nagu tavaeluski, ei saaks kinnipeetav

eeldada, et valgustus peaks kõigis ruumides olema ühesuguselt intensiivne või et kõik lambid,

mida kambrisse paigutada, peaksid põlema nt terve päeva vältel üheaegselt, et saavutada mingi

valgustuse aste. Energiat tuleb kasutada säästlikult ning kaebusest ei selgu, miks neid printsiipe

ei peaks järgima vanglas. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale poleks tagatud tavapäraseks

tegevuseks vajalik valgustus kambris ja intensiivsem valgustus nt õppetöö ajaks või selliseks

tööks ettenähtud ruumides. Kaebaja, nagu iga muu kinnipeetav, saab ajatada oma tegevusi

päevasele ajale, mil lisavalgustust reeglina vaja ei ole. Kinnipeetavad on enda väidetel väheste

tegevustega hõivatud, seega saavad nad oma tegevuste aega reguleerida ise ja ei teki vajadust

selle järgi, et ilmtingimata peaks kamber olema igal ajal valgustatud maksimaalsetel võimsustel.

Öisel ajal ei pea aga kambris põlema tuled, sest vanglal tuleb tagada kinnipeetavatele hädavajalik

öörahu. Ka ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks teinud pöördumisi seotult enda põhjendatud

vajadustega kasutada senisest intensiivsemat valgust, st et oleks sellest esinenud probleemi.

77. Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle tingimuste kohta on üldsõnalised. Kohus

märgib, et õigusvastaseks ei saa lugeda olukorda, kus vastustaja on täitnud õigusaktidega

kehtestatud miinimumnõuded ning selle üle, et kaebajale oli vähemalt tunnine jalutuskäik

tagatud, ei ole vaidlust. Üheski vangistusega seonduvast õigusaktis nõudeid jalutusboksi

mõõtmetele või tingimustele sätestatud ei ole. Tallinna Vangla on selgitanud, et jalutusboksid on

keskmiselt suurusega 15 m2 ning korraga viibivad jalutusalal ühe kambri kinnipeetavad, st antud

juhul viibis jalutusboksis sõltuvalt päevast maksimaalselt kuus isikut. Vastustaja on seejuures

lisanud, et kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli seal viibivatel isikutel ringi liikumiseks

piisavalt ruumi ning sel ajal oli kaebajal võimalus muuhulgas tegeleda kehakultuuriga (teha

võimlemis- ja/või venitusharjutusi vabas õhus jne). Kohus nõustub, et vastustaja seisukohta

toetab ka asjaolu, et kaebaja ei ole kaebuses nimetatud perioodil esitanud vanglale mingeid

pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või jalutusboksi tingimustega. Üldteada olevalt paljud

kinnipeetavad kasutavad neidsamu jalutusruume ka võimlemiseks, seega sõltub selliselt isikute

tegevusvabadus boksis nende endi hoolikusest tervise vastu.

78. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette

voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust

öörahu ajal. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs.

Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015).

79. Praeguses vaidluses asjakohasel perioodil on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri

koosseisu on kuulunud tualettruum (see nähtub kohtule esitatud paigutamiste tabelist, tl 67-72

ning seda kinnitab vastustaja oma kirjalikes seisukohtades). Seetõttu ei ole asjakohased väited

selle kohta, et ajal, mil kamber on lukustatud, tuleb üldkasutatavasse tualettruumi pääsemiseks

oodata sageli pikka aega. Kohus juba nimetas, et kaebaja ei saaks esitada nn populaarkaebust.

Tualettruum puudus kambrist küll neil ajavahemikel, mil kaebaja kandis kartserikambrites

karistust, so ajavahemikel 07.08.2014-11.08.2014 (5 päeva), 07.09.2014-12.09.2014 (6 päeva)

ning 10.10.2014-25.10.2014 (16 päeva), kuid nimetatud ajavahemikud olid lühiajalised ega

saanud kaebajale olulist mõju avaldada. Seejuures ei nähtu, et kaebaja oleks selle probleemiga

varasemalt vangla poole pöördunud, millest võib järeldada, et tegelikult kaebajal probleeme

tualetti pääsemisega ei olnud.

80. Puutuvalt kaebaja väitega kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumises nõustub kohus

vastustajaga, et seaduses ei ole reguleeritud, milliseid vahendeid kasutades või millises mahus

tuleb tagada kehakultuuriga tegelemine. Et kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus, oli

tingitud asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas, millisel juhul

tulenevad piirangut otseselt õigusaktidest. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale

võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. See kehtib ka vahistatu kohta (VangS § 90 lg 1). Samas

ei sätesta õigusaktid konkreetsemalt, millises mahus ja millistel tingimustel tuleb

kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt nt

Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punktid 18 ja 19)

kohaselt tuleneb VangS § 55 lõikest 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal

võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale

kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt

soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.

Vanglal on kohustus tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kohtupraktikas on

lisaks rõhutatud, et VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt

võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud tegeleda

kehakultuuriga (sh võimelda).

Kohus on juba eelnevalt märkinud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik

värskes õhus 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus korraga viibis vastustaja väitel maksimaalselt

kuus kinnipeetavat. Selle aja jooksul oli kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda kehakultuuriga

(teha võimlemis-ja venitusharjutusi jne). Seda võimalust kasutavad vastustaja väitel paljud

kinnipeetavad, selliste võimaluste olemasolu ja kasutamist kinnitab ka arvukas kohtupraktika.

Lisaks oli kambris võimalus teha enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi

(kükid, käte kõverdused jms harjutused).

81. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et õigusaktidest ei tulene kohustust tagada kambrites

valvuritega suhtlemiseks häirenupp või kõneseade. VSKE § 7 lg-s 1, milles on sätestatud kambri

sisutus, ei näe ette, et kambri sisustuse hulka peab kuuluma sidepidamisvahend või häirenupp.

Vajadusel on kinnipeetavatel valvuri tähelepanu saamiseks koputada uksele, mis arvestades

asjaolu, et Tallinna Vangla kambritel on ees metallist uksed, ei saa ametnikul ilmselgelt

märkamata jääda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks valvuritega raskendatud suhtlemise

probleemiga varasemalt vangla poole pöördunud ja et märgitud kord ei toimiks. Kaebaja ei ole

välja toonud konkreetseid ajavahemikke, millal oleks ilmnenud probleeme. Kaebaja vastavad

väited valvuritega raskendatud suhtlemise kohta on liialt üldsõnalised ja pole kontrollitavad.

82. Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et kambrite söögilauad olid liialt väikesed. Vastustaja

on selgitanud, et kambrites, milles kaebaja paiknes, oli laua taga ruumi ja jagus istekoht igale

kambris viibinud kinnipeetavale. VSKE § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kambris olema laud (p 3) ja

istekoht igale kinnipeetavale (p 4). Tallinna Vangla kinnised kambrid on vastustaja selgituste

kohaselt varustatud lauaga, mille kummalgi (pikemal) küljel asub pink ehk selliselt on tagatud

istumiskohad kõigile kambri kinnipeetavatele ning kambris viibivatel kinnipeetavatel on ka

võimalus üheaegselt laua taga istuda. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd kaebaja ei

ole sellesisulise probleemiga varasemalt (enne kahjunõude esitamist) vangla poole pöördunud,

saab asuda seisukohale, et istumiskohtade puudusega tegelikult probleeme ei olnud.

83. Kaebaja väited, et töö tegemise võimalused vaidlusalusel ajavahemikul puudusid, selgitab

kohus järgnevat. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral

kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui

kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla

majandustöödel. Eeltoodu tähendab, et vangla kohustus leida kinnipeetavale tööd ei ole

absoluutne. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale tööd ning vangla saab töö

tagada kinnipeetavale arvestades kinnipidamiskoha tingimusi ja vangla võimalusi. Kohus

arvestab töö tegemise võimaluse puudumist põrandapinna suurusest tingitud mõjude

arvestamisel.

84. Eelnevast tulenevalt ei ole ilmnenud, et olmetingimused kogumis vanglas olnuks siiski

sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju kaebajale oleks suurendanud. Kohtul ei

ole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka piisava

valgustuse tagamisest. Nagu kohus märkis, ilmneb vastustaja esitatud kaebaja paiknemise

tabelist, et kogu vaidlusaluse perioodi on kaebaja viibinud sellistes kambrites, mil kambri

koosseisu on kuulunud tualettruum (välja arvatud kartserikambrites viibimise ajal). Seega on

kaebaja väited selle kohta, et koridoris asuvate üldkasutatavatesse tualettruumidesse pääsemiseks

tuleb pikka aega oodata, mis viitaks üldjuhul pigem halvale tingimusele, selgelt asjakohatud.

Vastupidiselt on kaebaja kambrites olnud tagatud juurdepääs WC-le igal ajal, mis on

kinnipidamistingimustes oluline positiivne näitaja. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole ilmnenud,

et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi

lubamatult halvendanud. Väide, et kambrites oli niiskus, on üldsõnaline, kuid kohus möönab, et

õhuniiskus võis tekkida kambrites siiski sel ajal, mil kambrites pesti ja kuivatati pesu, kuid

kinnipeetavad ise saanuks talitada muudmoodi. Samal ajal olid aga kinnipeetavatele tagatud

võimalused (nii vanglariietuse kui ka isikliku riietuse kandmisel) riiete pesemiseks vangla poolt,

st kambris asjade kuivatamine ei olnud kambris olijatele vältimatu valik; sj ka voodiriided pesti

vangla poolt. Kaebusest ei nähtu, et vangla vee-ja küttesüsteem ei toiminud või et kaebaja

tavapärane elutegevus oleks olnud üldse mingil konkreetsel põhjusel ja ajal takistatud.

Kinnipeetavale ettenähtud hüvede tagamata jätmist kaebaja enda osas ei väida. Ilmselgelt ei

olnud kõigis kambrites tingimused ühesugused, ent kohtul ei ole alust kahelda vangla andmete

õigsuses, mis kinnitavad, et kehtiva korra tagamisel ei saanud tekkida probleeme hügieeni

jälgimisel, üldise rahuldava elutegevuse korraldamisel, kambri õhutamisel. Juhtudel, mil isik on

varem vangla poole pöördunud ja palunud rikkumised kõrvaldada, on kohus nende asjaoludega

ka arvestanud. Kohus ei saa jätta tähelepanuta, et Tallinna Vangla üldist amortiseerunud olukorda

silmas pidades on erinevatel aastatel vangla poolt tehtud negatiivsete reageeringute/raportite

alusel ka mitmeid erinevaid jõupingutusi, et olukorda parandada ajal, mil vanglas nn euroremonti

enam ei kavandata, kuna ehitamisel on uus vangla. Vaatamata sellele on vangla pidevalt

teostanud pisiremonte, lahendanud avariilisi olukordi, mis kahtlusteta olukorda leevendasid.

Teadaolevalt on kinnipeetavatele antud ka endale võimalused kambreid puhastada, soovi korral

isegi vangla vahenditega pisiremonte teha ning paljud kinnipeetavad seda võimalust kasutasid.

Kinnipeetavad, kes hoolitsesid heakorra eest ja oma kambrite väljanägemist parendasid, jäid

kambritesse, mille üldine väljanägemine oli kokkuvõttes igati inimväärne. Ka sellest tulenevalt

on kambrite tingimused ajas muutunud ja nende tingimused erinevad vaatamata vangla üldisele

amortiseerunud olekule. Kohus nõustub aga kaebajaga selles, et vangla ei asunud piisava

tõhususega lahendama kambrite ülerahvastatusega seotud probleeme.

85. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2

arvestuslikku põrandapinda (sh vahistatuna ja vastuvõturežiimil suletud kambrites viibides),

kaebaja õigusi ei rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Nimetatud ajavahemikud

on vastavalt 5. vangistuse ajal (mis kestis kokku 504 päeva) 04.07.2013-08.07.2013 (5 päeva),

08.08.2013 (1 päev), 12.10.2013-16.10.2013 (5 päeva), 25.10.2013-27.10.2013 (3 päeva),

11.11.2013-22.11.2013 (12 päeva) ning 13.12.2013-19.11.2014 (342 päeva), kokku 367 päeva.

Kohus lisab, et vahistatutele kehtivad piirangud tulenevad otseselt õigusaktidest. VangS § 90 lg

3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu

töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu

pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Erinevalt kinnipeetavatest, kes

üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline

võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused.

Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida

vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg

2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette

nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu

kinnipidamise režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Kaebaja ei

väida, et talle ei oleks olnud eelviidatud ajavahemikul õigusaktidest tulenevad vahistatu õigused

tagatud. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja muud olemtingimused

kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega

tekitada väärikust alandavad kinnipidamistingimused. Seega oli liikumise piiratus vahi all või

vastuvõtuosakonnas viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus ega ole käsiteltav

inimväärikuse alandamisena.

86. Ka ei kuulu kaebus rahuldamisele nende ajavahemike osas, mil kaebaja oli suletud kambris,

ja tal oli küll põrandapinda vähem kui 3 m2, kuid vähemalt kehtivas miinimummääras (2,5 m2),

kuid kaebaja oli hõivatud täiendava hõivetegevusega, täpsemalt sotsiaalprogrammis osalemisega

9 päeva vältel (osales programmis perioodil 21.10.2013-01.11.2013, millest kolmel päeval oli

põrandapinda rohkem kui 3 m2). Seejuures ei jäänud põrandapinna suurus nende 9 päeva jooksul

märkimisväärselt väiksemaks kui 3 m2, arvestades, et põrandapind oli kaebajale tagatud selle aja

jooksul suuruses 2,97 m2. Sotsiaalprogrammis osalemise ajal oli kohtu hinnangul samuti

kompenseeritud põrandapinna vähesusest tulenev ruumipuudus, kuivõrd kaebajal oli võimalik

viibida arvestatav aeg väljaspool kambrit. Samal põhjusel ei kuulu kaebus rahuldamisele päeva

osas, mil kaebaja sai viibida ka lühiajalisel kokkusaamisel, so 05.11.2013, kuivõrd ka sel päeval

oli kaebajale tagatud põrandapind suuruses 2,97 m2. Eelmärgitud ajavahemikel kompenseerisid

kambrivälised liikumisvõimalused (sotsiaalprogrammis ja kokkusaamisel osalemine) mõningast

ülerahvastatust ja vähest põrandapinda kambrites, mistõttu ei ole põhjust pidada seda EIÕK art

3 rikkumiseks. Seejuures ei olnud põrandapinna suurus märkimisväärselt väiksem kui 3 m2 (vahe

0,03 m2).

87. Eelnimetatud ja kaebuse rahuldamata jäetud osas märgitud ajaperioodidel kaebaja vanglas

viibimine ei saanud põhjustada talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohtu veendumust ei kummuta

kaebaja poolt viidatud CPT raportite seisukohad kinnipidamistingimuste ja kinni peetavate

isikute paigutamise kohta. Kaebaja paigutuste kronoloogiast nähtub, et ta on viibinud lühemaid

või pikemaid perioode oludes, kus on tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi ka enne, kui alates

01.01.2014 kehtestati uus piirmäär (3 m2) ning pärast seda pole vastustaja seda nõuet kordagi

rikkunud. Seega on nii riik tervikuna õiguslikku regulatsiooni muutes kui ka vastustaja oma

tegevusega kaebaja paigutamisel tegutsenud isiku õiguste rikkumist vältides.

88. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu,

et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning teisalt asjaolu,

et kaebaja vahistatu staatusest ja vastuvõturežiimil viibimisest tingitud vähesed võimalused

kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist

tingitud mõjutusi (va eelkirjeldatud ajal, mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis ja viibis

lühiajalisel kokkusaamisel), leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud – so

ajaperioodide osas, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 2,5 ruutmeetrit ja kaebaja

viibis ööpäevaringselt lukustatud kambris ehk kokku 61 päeva jooksul (28.09.2012-24.10.2012

– 27 päeva, 02.11.2012-13.11.2012 – 12 päeva, 21.11.2012-12.12.2012 – 22 päeva) ning

ajaperioodide osas, mil kaebajale oli küll tagatud minimaalne õigusaktidega nõutav põrandapind

(2,5 m2), kuid vähem, kui 3 m2 ja kaebaja viibis lukustatud kambris ning puudus vähest

põrandapinda kompenseeriv hõivetegevus, so kokku 142 päeva vältel (25.10.2012-01.11.2012

– 8 päeva, 14.11.2012-20.11.2012 – 7 päeva, 13.12.2012 – 1 päev, 09.07.2013-07.08.2013 – 30

päeva, 17.10.2013-20.10.2013 – 4 päeva, 02.11.2013-04.11.2013 – 3 päeva ja 06.11.2013-

10.11.2013 – 5 päeva), 23.11.2013-12.12.2013 – 20 päeva.

89. Kaebaja väärikust alandavateks on kinnipidamistingimused olukorras, kus polnud tagatud

kehtivates õigusaktides nõutud minimaalne põrandapind (2,5 m2). Seejuures tuleb pidada

väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ka ajal, mil kaebaja viibis Tallinna

Vanglas vahistatuna ning vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna, kui kaebajale tagatud

põrandapinna suurus jäi alla 3m2. Kohtu hinnangul ei leevenda ajutised olukorrad, mil

põrandapind oli suurem kui 3 m2, üldist olukorda. Kaebaja kasutada olnud põrandapinna suurus

oli eelnimetatud ajavahemikel vaheldumisi alla 2,5 m2 ning rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui

3 m2, va üksikud korrad, mil kaebajale oli tagatud põranda pinda rohkem kui 3 m2, kuid

lühiajalised suuremal kambripinnal viibimised üksikutel kordadel ei saanud sellel perioodil üldist

olukorda märkimisväärselt mõjutada.

90. Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist

suletud osakonna kambrites (vahistatuna või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna)

eelnimetatud ajavahemikel pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas

õigusvastane. Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada,

kuid kurdab, et seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega. Kohus nõustub, et sellise

jalutamisvõimalusega on küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see

piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse

neutraliseerimiseks. Seega on antud juhul nimetatud perioodide osas vastustaja rikkunud EIK

artiklit 3.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud ja

eelmärgitud ajavahemike osas, mil kaebaja ei saanud osaleda ka majandustöödel ning ainsaks

kambriväliseks liikumisvõimaluseks oli jalutuskäik, on kaebajat kinni peetud väärikust

alandavates tingimustes ja sellega tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.

91. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida ennekõike liikumis-ja

ruumipuuduse küsimuses. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda

muutnud, kuivõrd vangla pidas tingimusi õiguspärasteks ning ruumipuudus oli üldteada.

Ümberpaigutamised jäid siiski pigem erandlikeks ja need olid tingitud muudest halbadest oludest

(avariilased olukorrad jms). Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise

taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel.

Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi

ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

III

92. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga

kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud

asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohtupraktika kohaselt

tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või

hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15, p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise

korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada.

Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik

põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m2 ja vahemikus 2,5 – 2,99 m2, on

õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad.

Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise

raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses

ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise

üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-

3-1-38-13, punktid 21, 23).

Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud

olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009

otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kohus arvestab, et kaebaja on kõnealuse perioodi jooksul viibinud

43 päeva ka tingimustes, kus ühele kinnipeetavale oli kambri pinda alla kehtivas õiguses (VSKE

§ 6 lg 6 nii kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra.

24. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus

põhjendatuks mõista välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline

kahju eest rahaline hüvitis summas 300 eurot.

Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega

(vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 12).

Kohus märgib, et ajavahemikel, mille osas kohus tuvastas vastustaja tegevuse õigusvastasuse,

saab lugeda, et kaebaja õiguste rikkumine toimus pikema aja vältel ja ruumikitsikust

märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, mil

tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul (sh ajavahemikud, mil tagatud polnud isegi

minimaalne õigusaktides nõutud põrandapinna suurus) ning kaebajal puudus võimalus liikuda

väljaspool kambrit. Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning

isikliku ruumi vähesust ei leevendanud üksikud perioodid, mil kaebaja oli paigutatud ühte

kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid

asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime

koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Pikaajalisel

kinnipidamisel ei ole kaebaja ise võtnud ette samme olukorra parandamiseks, mis viitab pigem

sellele, et kaebaja ei tajunud ega olnud häiritud vangla tingimustest, kuid asus tagantjärgi

tingimuste suhtes erinevaid nõudeid esitama, so kui ta sai teada kohtupraktikast, et kitsastes

oludes viibimine on kompenseeritav rahaliselt. Kaebaja olukord ei saanud olla sedavõrd halb, et

ta oleks tulnud paigutada ümber muudesse kambritesse, vastupidiselt oleks ta seda ilmtingimata

taotlenud. Nagu kaebusest nähtub, ei ole kaebaja kordagi taotlenud vanglasisest

ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi muude

kinnipidamistingimuste osas. Kaebaja märgib ka kohtukaebuses, et ta esitas kaebuse, kui sai

teada kohtulahendist Tunis vrs Eesti ja ehkki kaebajal ei ole sj etteheiteid vanglale ühegi tõsise

tagajärje saabumise kohta, võib mõista, et tema puhul ei esine asjaolusid, mis sõltuvalt

muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest viitaksid

kumulatiivsetele mõjudele. EIÕK art 3 rikkumist ei saa kaebaja vanglale ette heita nende päevade

osas, mil kaebajale oli tagatud isiklikku pinda 3 ruutmeetrit.

IV

93. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

94. Kaebuselt tuli tasuda riigilõivu kogusummas 169,10 eurot. Kaebaja on 27.04.2015

määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg-st 2 tuleneb, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli

vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud,

tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kohus on

teinud kindlaks vastustaja tegevuse õigusvastasuse 203 päeva osas, seega on kaebuse rahuldatud

osaks 40,2 %. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt mõista riigituludesse menetluskulu

67,98 euro ulatuses (40,2 % tasutud riigilõivust).

95. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1

alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

kohtunik