2-16-110788/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Kolm Kuubis OÜ poolt Harju Maakohtu 19.12.2016 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale peale käesoleva

määruse jõustumist.

2. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad Kolm Kuubis OÜ kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja

kättesaamisest.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse

ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

27.01.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-110788

Kohtuasi

Kolm Kuubis OÜ hagi DK (K) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.12.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kolm Kuubis OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 263,5 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Kolm Kuubis OÜ (registrikood 11559199),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Kostja DK (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud

1. Kolm Kuubis OÜ (hageja) esitas 24.05.2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse DK (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses kostja poolt vastuväite esitamisega anti tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 p 1 alusel asi üle Harju Maakohtule asja menetlemiseks

hagimenetluses. 28.07.2016 esitas hageja hagiavalduse, paludes kostjalt välja mõista 3 000 eurot.

Summa moodustus põhivõlgnevusest 1 500 eurot ja kõrvalnõuetest 1 500 eurot. Vastavalt esitatud

hagiavaldusele sõlmisid AB ja kostja 26.01.2014 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt laenas AB

kostjale 1 500 eurot. Kostja pidi laenu tagasi maksma kolme kuu jooksul, s.o hiljemalt 27.04.2014

koos intressidega 0,1% põhivõlgnevuselt päevas (10.02.2016 seisuga oli intressivõlgnevus 1 117,5

eurot). Laenu tagasimaksmisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma leppetrahvi 1 000 eurot.

Kostja ei ole tähtaegselt lepingust taganenud, kuid ei ole ka võlgnevust tasunud. 08.02.2016

loovutas AB laenulepingust tulenevad nõuded hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal adekvaatne, kuivõrd

tarvitas ärevushäirete ja depressiooni tõttu antidepressante Xeroxat. Veel enam, AB pressis kostjalt

allkirja laenulepingule välja, ähvardades vastasel juhul jätta kostja Tai Kuningriiki. Kostja avaldas,

et on valmis halvimal juhul välja maksma reisi kulud 1 500 eurot, kuid mitte intresse ning taotles

leppetrahvi vähendamist. Kostja on väga abitus seisundis ja maksejõuetu.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 736,5 eurot.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

Pooltel puudus vaidlus selles, et AB ja kostja allkirjastasid 26.01.2014 laenulepingu, mille kohaselt

AB andis kostjale laenu 1 500 eurot tähtajaga 27.04.2014. Laenulepinguga oli tõendatud kostjale

laenu andmine. Kostja ei väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta on laenu tagastanud. Seega

tuli hageja nõue põhivõlgnevuse 1 500 eurot väljamõistmiseks VÕS § 396 lg 1, § 76 lg 1 alusel

rahuldada. Eelnevat ei vääranud ka kostja vastuväide, et ta sõlmis lepingu ähvarduse mõjul. Nimelt

saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p 1 kohaselt tehingu tühistada ähvarduse

korral kuue kuu jooksul alates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kohus selgitas kostjale

tõendamiskoormist, kuid kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis tema esitatud väidet kinnitaksid.

Hageja nõudis eelnevale lisaks kostjalt intressi väljamõistmist 500 euro ulatuses. Laenulepingust

nähtuvalt oli kostjal kohustus tasuda põhivõlgnevuselt intressi 0,1% päevas. Nimetatud nõue kuulus

rahuldamisele osaliselt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-141-12 selgitanud, et kui pooled on leppinud

kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides

kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise

eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud

raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu

tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku

aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise

arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Praegusel juhul tuli laen

tagastada 27.04.2014, mistõttu oli hagejal võimalik nõuda intressi tasumist perioodi eest kuni laenu

sissenõutavaks muutumiseni, s.o 27.04.2014. Seega oli põhjendatud hageja intressinõue 136,5 euro

ulatuses (1 500 x 0,001 x 91) ja tuli kostjalt välja mõista. Kohtu hinnangul ei tulenenud sõlmitud

lepingu viimasest lausest, et kostjal oli kohustus tasuda intressi ka pärast seda, kui nõue oli

sissenõutavaks muutunud. Lepingust tulenes, et laenu intress on 0,1% päevas ja laenu tähtaegselt

tagastamata jätmisel on kostjal kohustus maksta leppetrahvi 1 000 eurot.

Hageja esitas ka nõude mõista kostjalt välja leppetrahv 1 000 eurot, kuivõrd kostja ei täitnud

lepingujärgset kohustust. Nimetatud nõue kuulus rahuldamisele osaliselt. Kostja esitas 08.12.2016

kohtuistungil taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kohtu hinnangul oli leppetrahvi vähendamine

poolte huve silmas pidades põhjendatud, kuivõrd kostjal ei olnud majanduslikult võimalik

leppetrahvi tervikuna tasuda, aga hagejaks oli äriühing. Samuti ei esitanud hageja asjaolusid, millest

ilmneks, et kostja poolt võlgnevuse tähtaegne tasumata jätmine tekitas hagejale kahju (RKTKo 3-

2-1-132-12). Eelnevast ja VÕS § 162 lg-st 1 lähtudes vähendas kohus leppetrahvi 90%, s.o 100

euroni, mis tuli kostjalt välja mõista.

Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1736,5

eurot, millest 1 500 eurot oli põhinõue, 136,5 eurot intress ja 100 eurot leppetrahv.

Kohus jättis TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda.

Edasine menetlus

4. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus

osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi

täies ulatuses rahuldada.

Maakohus tõlgendas valesti poolte vahel sõlmitud lepingut. Poolte ühine tegelik tahe oli, et kostja

tasub intressi 0,1% päevas ka juhul, kui kostja on laenu maksmisega viivituses peale laenu tasumise

tähtaja saabumist 27.04.2014. Kui ka tõlgendada lepingut selliselt, et pooled ei olnud kokku

leppinud viivise maksmises, on võlausaldajal õigus vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras. Perioodi 27.04.2014 (nõue

muutus sissenõutavaks) kuni 15.01.2017 jooksul on kostjal laenu tagastamisega viivitamisest

tekkinud viivist seadusjärgses määras kokku 329,72 eurot. Seega, kui liita intress 0,1% päevas kuni

nõude sissenõutavaks muutumiseni (136,5 eurot) ning seadusjärgne viivis põhisummalt alates nõude

sissenõutavaks muutumisest (329,72 eurot), tuleb hageja intressi ja viivise nõudeks 15.01.2017

seisuga 466,22 eurot. Apellatsioonkaebuse menetlemise ajaks on hageja nõue suurenenud veelgi

ning eeldatavasti ületab 500 eurot, mistõttu tuleb hageja apellatsioonkaebus rahuldada täies ulatuses

ka juhul, kui lähtuda eeldusest, et peale lepingus märgitud tähtaega sai hageja nõuda kostjalt edasi

vaid viivist seadusjärgses määras, mitte intressi kokkulepitud määras. Kuivõrd kohus pidi

lahendama hageja varalise nõude, ei omanud tähtsust, kas hageja nõudis 500 euro tasumist intressina

või viivisena. Kohus ei ole seotud hageja õigusliku formuleeringuga nõude kohta (kas nõutakse

intressi või viivist).

Maakohus kasutas alusetult diskretsiooniõigust leppetrahvi vähendamisel. Kokkulepe leppetrahvi

tasumiseks oli karistusliku iseloomuga. See lepiti poolte vahel kokku kohustuse täitmisele

sundimiseks, mistõttu lähtuvalt leppetrahvi eesmärgist puudus mistahes alus selle vähendamiseks.

Veel enam, kostja ei taotlenud leppetrahvi vähendamist tähtaegselt, s.o vähemalt seitse päeva enne

kohtuistungit ega omaalgatuslikult kohtuistungil ning kohus, andes kostjale võimaluse ja tungiva

soovituse taotleda kohtuistungil leppetrahvi vähendamist, rikkus TsMS §-st 7 tulenevat poolte

võrdsuse põhimõtet. Eelnevale lisaks ei põhjendanud maakohus, miks vähendas leppetrahvi just

90%.

Samuti kohaldas kohus alusetult menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-t 2, kuivõrd hageja hagi

tulnuks tegelikult rahuldada.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas

TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel

keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt

lihtsustatud

korras,

järgides

üksnes

samas

seadustikus

sätestatud

üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis

arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.

Hageja esitas maakohtusse hagi, milles nõudis 1 500 euro suuruse võlgnevuse tasumist ning

intresside ja leppetrahvi maksmist kokku 1 500 euro ulatuses. Kuna hagihind, mis moodustus nii

põhinõudest kui kõrvalnõuetest, oli 3 000 eurot, s.t ei ületanud 4 000 eurot, oli tegemist

lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS

§ 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis

seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole

edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada

ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole

ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei

anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust

menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud

kostjale vastamiseks, siis ei saanud kostjal tekkida apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja

mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots