2-11-960/108 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-960

Tsiviilasi

E.K. hagi Kodumajatehase AS-i vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6988 eurot 23 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kodumajatehase AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. detsember 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Kodumajatehase AS (registrikood

10255468), esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu

Vastustaja (hageja) E.K. (isikukood XXXX), esindaja

Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 2. mai 2016 otsus tühistada osaliselt

väljamõistetud

hüvise

ja

viivise

suuruse,

hüvise

perioodilise indekseerimise ja menetluskulude jaotuse osas

(otsuse resolutsiooni p-d 3-5, 7). Ülejäänud osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 2. mai 2016 otsuse resolutsioon

sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Jätta rahuldamata E.K. hagi mittevaralise kahju välja

mõistmiseks.

2.3. Rahuldada E.K. hagi tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja välja mõista

Kodumajatehase AS-lt E.K. kasuks perioodi 25. juuni

2009

–

30. september

2016

eest

ühekordne

tervisekahjustuse hüvitis summas 8450 eurot (bruto) ja

viivis 2747 eurot (bruto).

2.4. Välja mõista alates 1. oktoobrist 2016 E.K. kasuks

Kodumajatehase AS-lt igakuuline hüvis, mille arvutamine

toimub

järgmise

valemi

alusel:

igakuulise

hüvise

arvutamiseks korrutatakse ehitusala töötajate riiklik

statistiline keskmine kuutöötasu (praegu 1048 eurot,

avaldatud Statistikaameti poolt www.stat.ee) hagejal

diagnoositud kutsehaiguse määraga (praegu 50 %), millest

arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension

(praegu 174,56 eurot) ja hageja juurdeteenitud töötasu

(bruto) osas, milles see ületab hageja töövõimele (praegu

50%) vastavat ehitusala töötajate riiklikku statistilist

keskmist

kuutöötasu.

Saadud

summast

moodustab

hagejale väljamakstav hüvis 90% (bruto), millelt peetakse

kinni kõik seaduse järgsed maksud.

2.5. Hüvise arvutamiseks vajalikud andmed esitab E.K.

Kodumajatehase AS-le arvestusperioodile järgneva kuu

15. kuupäevaks ja kinnitab andmete õigust oma allkirjaga.

Kodumajatehase AS on kohustatud maksma hüvise E.K.le

välja pärast E.K.lt kõigi vajalike andmete saamist

hiljemalt arvestusperioodile järgneva kuu viimaseks

päevaks.

2.6.

Alates

1. oktoobrist

2016

kuni

kohtuotsuse

jõustumiseni

väljamõistetud

igakuulise

hüvise

arvutamiseks

vajalikud

andmed

esitab

E.K.

Kodumajatehase AS-le kohtuotsuse jõustumisest 15 päeva

jooksul. Kodumajatehase AS on kohustatud maksma

nimetatud osas hüvise välja pärast E.K.lt kõigi vajalike

andmete saamist 15 päeva jooksul.

2.7. Kohustada E.K.t iga aasta 20. jaanuariks esitama

Kodumajatehase AS-le Maksu-ja tolliameti kinnitusega

dokument kõigi E.K. sotsiaalmaksuga maksustatavate

tulude ja väljamaksete tegijate kohta tõendi esitamisele

eelneval aastal.

2.8. Välja mõista Kodumajatehase AS-lt E.K. kasuks tema

kasuks väljamõistetud hüviselt (otsuse p 2.4) viivis VÕS §

113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

3. Kodumajatehase AS-i apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 30 %

ulatuses Kodumajatehase AS-i ja 70 % ulatuses E.K. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.K. (hageja) esitas 11. jaanuaril 2011 Tartu Maakohtule hagi Kodumajatehase AS (kostja)

vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. 13. oktoobri 2015. a menetlusdokumendi

järgi palub hageja lõpliku nõudena (V kd lk 22):

- mõista kostjalt välja ajavahemiku 25. juuni 2009 kuni 30. september 2015 eest ühekordne

hüvitis 50 090 eurot 66 senti ja alates 1. oktoobrist 2015 igakuine hüvitis 776 eurot 47 senti

(perioodiline hüvitis) kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni.

Perioodiline hüvitis muutub vastavalt seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni või

kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse muutumisele, kusjuures hageja on kohustatud

viivitamatult teavitama kostjat eelnimetatud asjaolude muutumisest. Kostjat tuleb kohustada

indekseerima perioodilist hüvitist iga-aastaselt ehituse tegevusala keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga.

- mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 11 907 eurot 98 senti ajavahemiku 24. august 2009

kuni 13. oktoober 2015 eest ning jooksev viivis kuni kohustuste kohase täitmiseni.

- mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju kohtu kindlaksmääratud suuruses.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt diagnoositi hagejal 8. juunil 2009 kutsehaigus, mis

seisneb käte, õlavöötme ja kaela ülekoormushaigustes. Sotsiaalkindlustusameti arstliku

ekspertiis komisjoni 27. juuli 2009. a otsusega tuvastati hagejal alates 25. juunist 2009

kutsehaigusest tingitud osaline püsiv töövõime kaotus 50% ulatuses. Hageja tervisehädad

tekkisid töötamise ajal ajavahemikul 24. september 1998 kuni 28. juuli 2009 kostja juures

maalri ja eestöölisena. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu alates 27. juulist 2009 töötaja

mittevastavusel tehtavale tööle tervise tõttu. Kostja on käitunud õigusvastaselt ja tekitanud

hagejale kahju. Tervisekaitsespetsialist on tuvastanud, et kostja koostatud riskianalüüs maalri

töökohal on selgelt puudulik. Tööinspektsioon on tuvastanud arvukalt erinevaid kostja

töötervishoiunormide rikkumisi. Kostja ei ole hagejat õigeaegselt ja nõuetekohaselt juhendanud

(instrueerimine ohutustehnika ja töötervishoiu nõuetest). Kostja ei ole teinud hageja

töökeskkonnas nõuetekohaseid ja õigeaegseid riskianalüüse. Kostja ei korraldanud hagejale

õigeaegseid ja nõuetekohaseid tervisekontrolle. Kostja on jätnud tegemata süstemaatilise

sisekontrolli. Kostja ei väljastanud hagejale kõiki vajalikke isikukaitsevahendeid

(randmekaitset ja tugivööd). Kostja ei taganud hageja töökeskkonnas ohutut mikrokliimat.

Kostja ei ole kujundanud hageja töökeskkonda võimalikult ohutuks. Kostja on hagejale kahju

tekitamises süüdi. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ise on põhjustanud endale kutsehaiguse

raskelt hooletu käitumisega.

Hageja keskmiseks sissetulekuks enne kahju tekkimist on ajutise korra põhimõtetest lähtuvalt

1602 eurot 46 senti. Perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimisel tuleb lähtuda ehituse

tegevusala töötasude muutust kajastavast näitajast. Eeltoodut arvestades on hageja

kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusele vastav saamata jäänud tulu 31. septembri

2015. a seisuga kokku 50 090 eurot 66 senti. Hageja esitas Sotsiaalkindlustusameti teatise talle

makstud töövõimetuspensionide kohta. Hageja esitas viivisearvestuse tabeli. Viivist on

arvestatud alates 24. augustist 2009, kuna sel kuupäeval esitati kostjale ettepanek lahendada

praegune asi kohtuväliselt ja kokkuleppel. Seega pidi kostja hiljemalt nimetatud kuupäevast

saama teada hageja kavatsusest nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Kostjal tuleb hagejale

hüvitada ka mittevaraline kahju. Pärast kutsehaiguse diagnoosimist on hagejat õlapiirkonnas

opereeritud. Sellega seoses tundis hageja tugevat füüsilist valu, ühtlasi rikuti tema kehalist

terviklikkust. Kutsehaiguse tõttu on hageja olnud sunnitud muutma oma elukorraldust. Seoses

kutsehaiguse põhjustanud haigustega õlavöötme piirkonnas ei saa hageja enam öösiti

normaalselt magada.

Hageja leiab, et tema nõuded ei ole aegunud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud, et hageja on

kutsehaige. Juhul, kui hageja ongi kutsehaige, siis ei ole kostja selle eest vastutav. Hagejal on

tuvastatud püsiv osaline töövõimetus 60% ulatuses üldhaigestumise tõttu juba 14. märtsil 2003,

mil arst keelas hagejal ka maalrina töötamise, kuid hageja sellest kostjat ei teavitanud, vaid

jätkas töötamist. Kostja sai hageja tervislikust seisukorrast teada alles 25. juunil 2009, kui

hageja taotles võimalust kasutada invaliidsuspuhkust. Hageja väidetava kutsehaiguse põhjustas

asjaolu, et hageja töötas 20 aasta vältel enne kostja juurde tööle asumist rasketes ja tervist

kahjustavates tingimustes erinevate tööandjate juures. Kostja ei saa hageja enesekahjustuse eest

vastutada. Kui kostja ongi hageja kutsehaiguse eest vastutav, ei ole ta ühelgi juhul ainuvastutav.

Hageja on oma võimalikust nõudest kostja vastu loobunud, sest on kinnitanud mistahes nõuete

ja pretensioonide puudumist kotja vastu. Ka on hageja nõue kostja vastu aegunud, arvestades,

et hagejal tuvastati osaline töövõimetus 60% ulatuses üldhaigestumise tõttu juba 14. märtsil

2003.

Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole käitunud kostja suhtes õigusvastaselt.

Kostja väidetavad rikkumised ei ole põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga.

Kostja ei ole ka hagejale kahju tekitamises süüdi, sest on järginud käibes vajalikku hoolt.

Hageja kahjunõue on tõendamata. Ka tuleks hageja väidetavat kahjunõuet vähendada nullini.

Hageja varjas oma diagnoosi aastaid kostja eest ja jätkas töötamist. Hageja põhjustas tahtlikult

ja teadlikult iseendale kahju. Samal põhjusel tuleb vähendada ka viivisenõuet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. mai 2016. a otsusega hagi osaliselt, jättes hageja nõude

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ja rahuldas hageja nõude ühekordse hüvitise ja

perioodilise hüvitise saamiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 25.

juuni 2009 kuni 30. september 2015 eest ühekordse tervisekahjustuse hüvitise 50 090 eurot 66

senti (bruto) ja alates 1. oktoobrist 2015 igakuise perioodilise hüvitise 776 eurot 47 senti (bruto)

kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Perioodiline hüvitis muutub

vastavalt kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni või kutsehaigusest tingitud püsiva

töövõime kaotuse muutumisele, millest hageja on kohustatud viivitamatult kostjat teavitama.

Kostja indekseerib igakuist hüvitist igal aastal ehituse tegevusala töötajate eelmise aasta

keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise 11 907 eurot 98 senti ajavahemiku

eest 24. august 2009 kuni 13. oktoober 2015 ning jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 järgi kuni rahaliste kohustuste täitmiseni. Hageja menetluskuludest jäi 80% kostja kanda ja

20% hageja kanda, kostja menetluskulud jäid tema enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja nõude aegumine

algab tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamisest (ajast, mil hageja

sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes). Kostja ei ole tõendanud oma väidet,

et hageja pidi olema teadlik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust alates 14. märtsist

2003. Tuvastatud asjaoludel algas hageja saamata jäänud tulu nõude aegumine kõige

varasemalt 27. juulist 2009 (töölepingu lõpetamine ja sissetuleku kaotus) ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude aegumine kõige varasemalt 10. juunist 2008, kui hagejale sai

töötervishoiuarsti teatisega teatavaks, et tal esineb kutsehaigus ja selle põhjustas kostja. Hageja

pöördus kohtusse 11. jaanuaril 2011, seega ei ole eeltoodud hageja nõuded tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 153 järgi aegunud.

Hageja ei ole oma nõudest loobunud, kui kinnitas töölepingu lisas (p 9.4 teine lause), et lepingu

pooled ei oma teineteise suhtes mingeid pretensioone ja loobuvad teineteise vastu varaliste

nõuete esitamisest. Selline kokkulepe ei saa olla siduv juba elulistest asjaoludest lähtudes ja

nende seotusest tervisekahjustuse tekkimise asjaolude ilmnemisel. Kutsehaigus on hiiliva

iseloomuga ja pikaajalise kuluga haigus.

Hageja tugineb hagis üksnes deliktiõigusliku hüvitusnõude eeldustele. Arvestades, et

kutsehaigus kujunes välja aastatel 1998 kuni 2009, kohaldub asjas kuni 30. juunini 2002

tsiviilkoodeks (TsK) ja alates 1. juulist 2002 võlaõigusseadus (VÕS). Juhinduda saab ka

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide

töötajatele

tööülesannete

täitmisel

saadud

vigastuse

või

muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast“ (edaspidi ajutine kord), mis

kaotas kehtivuse 1. juulist 2002.

Maakohus tuvastas, et hageja on kutsehaige (haiguse põhjustas töötamine kostja juures

maalrina). Hagejal diagnoositi kutsehaigus Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti

10. juuni 2009. a teatise kohaselt 8. juunil 2009. Teatise kohaselt on kutsehaiguse põhjustanud

füüsiline töö, sundasendid kätele-õlavöötmele, korduvad ühetaolised liigutused ning

kokkupuude tolmu ja kemikaalidega. Samad ohutegurid on kostja märkinud tööõnnetuse

raportis kutsehaiguse põhjustanud faktoritena. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiis

komisjon on tuvastanud kolme erineva ekspertiisi käigus, et kutsehaigus põhjustab hagejale

püsivat töövõime kaotust 50% ulatuses ning et kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus

tuvastati hagejal esmakordselt 25. juunil 2009. Samuti on kohtuliku meditsiinilise ekspertiisiga

kindlaks tehtud, et hagejale põhjustab püsivat töövõime kaotust üksnes kutsehaigus, mis

kujunes välja töötamise ajal kostja juures. Eksperdid kinnitasid oma seisukohta ka vande all

kohtuistungil. Puudub seaduslik ja põhjendatud alus kahelda eeltooduga tuvastatud asjaolus.

Kostja esitatud arvamused ei lükka ümber kohtuliku ekspertiisi järeldusi kutsehaiguse

tekkimise ja olemasolu kohta.

Hageja heidab kostjale ette õigusvastast käitumist. Kostja peab vastutusest vabanemiseks

tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Maakohus vastas hageja sellekohastele

väidetele järgmist.

Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja hagejat nõuetekohaselt juhendanud. Kostja on rikkunud

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-te 12 ja 13 ja sellekohaseid Vabariigi

Valitsuse ja sotsiaalministri määrusi, kui ei korraldanud hageja ohutustehnikaalast sisulist

juhendamist. Kostja esitatud töötajate isiklike töövahendite arvestuskaart, töötajate

sissejuhatava juhendamise juhend, tööliste töökohal esmase juhendamise juhis, dokument, kus

on kirjas tööriistad ja ohutu kasutamise juhend, samuti ohutusalane instruktaažikaart

nõuetekohast juhendamist ei tõenda. Tõendeid enne 2002-2003 aastat toimunud kohustuslike

juhendamiste kohta ei ole esitatud. Samuti on kostja rikkunud sellekohaseid Vabariigi Valitsuse

määrusi, kui ei viinud nõuetekohaselt läbi hageja töötervishoiualast juhendamist (teavitamata

jätmine ergonoomilistest töövõtetest). Seaduse kohaselt tuli andmed töötaja juhendamise kohta

registreerida, kuid kostja ei ole seda nõuetekohaselt teinud.

Tõendatud ei ole, et kostja oleks korraldanud õigeaegselt ja nõuetekohaselt riskianalüüsi,

rikkudes sellega kuni 25. juulini 1999 kehtinud TsK § 5 lg 2 p 2 ning sotsiaalministri sellekohast

määrust. Hageja asus tööle 24. septembril 1998, kuid esimene riskianalüüs hageja töökohal on

tehtud alles 5. veebruaril 2008. Seega on kostja seda kohustust rikkunud ligemale 8,5 aasta

jooksul. Kuivõrd õigeaegselt nõuetekohast riskianalüüsi, milles oleks hinnatud hageja tööga

seotud ohutegureid, ei tehtud, ei saanud tervishoiutöötajad adekvaatselt hinnata hageja

tervisliku seisundi sobilikkust tema töökohal. Kostja ei korraldanud hagejale ka õigeaegseid ja

nõuetekohaseid tervisekontrolle, rikkudes TsK § 162 lg-t 1 ning teisi sellekohaseid õigusakte.

Kuigi kostja väidab, et tervisekontrolli tehti perioodiliselt, tuleneb Tööinspektsiooni 14. augusti

2009 uurimistoimikust, et tervisekontrolli otsuseid esitati vaid kolme aasta (2002, 2005 ja 2007)

kohta, kuna varasemaid ei ole säilinud.

Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja täitnud süstemaatilist sisekontrolli tegemise kohustust

(TTOS § 13 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui kostja oleks seda kohustust nõuetekohaselt täitnud, pidanuks

ta enne kutsehaiguse diagnoosimist avastama, et hagejale tehtav töö ei sobi. Kõnealuse

kohustuse rikkumisega on kostja soodustanud kutsehaiguse tekitanud ohutegurite negatiivset

mõju hageja tervisele.

Tõendatud ei ole, et kostja oleks hagejale väljastanud vajalikud isikukaitsevahendid

(randmekaitset ja tugivööd õlavöötmele mõjuva koormuse vähendamiseks). Sellega rikkus

kostja TTOS § 3 lg-t 5 ja Vabariigi Valitsuse sellekohast määrust. Kostjal tuli pidada töötajatele

väljastatud isikukaitsevahendite arvestust, kuid kostja ei ole tõendanud hagejale randmekaitse

ja tugivöö väljastamist. Kostja väidab, et eeltoodud isikukaitsevahendeid ei antud hagejale

seetõttu, et tema haigusest ei teatud. Siiski ei saa järeldada, et kostja ei pidanuks midagi ette

võtma, sest tal oli tööandjana olemas vähemalt 2002. a tervisekontrolli akt, kus olid kirjas

hageja suhtes esinevad ohutegurid.

Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja täitnud õigusaktidega sätestatud kohustust tagada hageja

töökeskkonnas ohutu mikrokliima. Tunnistaja E.K. selgitas vande all, et talvel oli töökeskkonna

sisetemperatuur väga külm, suvel oli seevastu palav. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

et töökeskkonnas oleks tehtud kehtinud õigusaktide kohaselt füüsikaliste ohutegurite

mõõdistamisi. Kostja ei tõendanud, et töökeskkonnas oli piisav õhuvahetus. Tõenditena selle

asjaolu kohta ei piisa vaid dateerimata fotode esitamisest või tunnistajate ütlustest. Küll nähtub

aga tõenditest, et kostja püüdis järgida sellekohaseid õigusakte pärast võlaõigusseaduse

jõustumist (nt tegi 2004. a töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite mõõtmise).

Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja kujundanud hageja töökeskkonda võimalikult ohutuks

(TTOS § 9 lg 3, 12 lg 1, töölepingu seaduse § 49 p 4 jt õigusaktid). Tunnistaja ütlustega kui ka

dokumentaalsete tõenditega on leidnud kinnitust, et hagejal tuli teisaldada erinevaid raskuseid,

mille kaal ületas 15 kg. Seega lubas kostja hageja tööle töökohale, millel töötamine oli seaduse

järgi temale üldse keelatud ja jättis hageja tervisele ohutu töökeskkonna tagamiseks

asjakohased abinõud rakendamata.

Eeltoodut arvestades on hageja etteheited kostja tegevuse/tegevusetuse kohta õigustatud ja

eluliselt usutavad eelkõige alates hageja töölevõtmisest kuni üldjoontes 2003-2004. aastateni.

Pärast seda perioodi töökeskkonna olukord eelduslikult paranes. Kõiki asjaolusid kogumis

arvestades on kostja käitunud õigusvastaselt.

Kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4), sest hageja kutsehaigus kujunes välja töötades kostja juures tervistkahjustavates

tingimustes. Selle kohta, et hageja kutsehaigus oleks tekkinud mujal töötades või väljaspool

töökeskkonda, tõendeid esitatud ei ole. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse, et tööandja

õigusvastasest tegevusest tulenevalt tekitati hagejale tervisekahjustus tööandja süülise

käitumise tõttu. Kostja süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Kostja väide selle kohta, et hageja

varjas alates 2003. aastast oma tegelikku tervislikku seisundit ning et kostjal ei olnud võimalust

takistada hagejal iseennast kahjustamast, ei ole kinnituseks, et hagejal ei tekkinud kostja juures

kutsehaigust. Kui osutuksid tõeseks väited hageja enesekahjustamise kohta, saab seda asjaolu

arvestada hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Sellele väitele tuginedes ei saa aga kostja asuda

üheselt seisukohale, et ta ei ole hageja kutsehaiguse tekkimises süüdi.

Maakohus rahuldas hageja varalise kahju nõude (VÕS § 127 ja 130). Hagiavalduse kohaselt on

hageja keskmiseks sissetulekuks enne kahju tekkimist 1602 eurot 46 senti. Perioodilise

tervisekahjuhüvitise indekseerimisel tuleb lähtuda ehituse tegevusala töötasude muutust

kajastavast näitajast. Eeltoodut arvestades on hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime

kaotusele vastav saamata jäänud tulu 31. septembri 2015. a seisuga kokku 50 090 eurot 66 senti

ja viivis 11 907 eurot 98 senti. Viivist on arvestatud alates 24. augustist 2009, kuna sel

kuupäeval esitati kostjale ettepanek lahendada praegune asi kohtuväliselt ja kokkuleppel. Seega

pidi kostja hiljemalt nimetatud kuupäevast saama teada hageja kavatsusest nõuda tekitatud

kahju hüvitamist. Kostja esitas ka väljavõtte hagejale makstud töövõimetuspensionitest kogu

saamata jäänud tulu arvestamise perioodil. Asjaolu, et hagejal oli võimalik teenida riiklikust

keskmisest kõrgemat töötasu, ei tähenda, et arvutatud keskmine töötasu on ebaõige. Hageja ei

ole kahjuhüvitist topelt indekseerinud. Kuna keskmise sissetuleku arvutamise aluseks

arvessevõetavad töötasud jagunevad mitme aasta peale, siis VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju

hüvitamise põhimõtte järgimiseks tuleb silmas pidada, et töötasud on ajas muutuvad ning

varasemad makstud tasud tuleb ajakohastada perioodilise hüvitise arvutamise alguse seisuga.

Hageja on rakendanud keskmise töötasu arvutamisel ajutise korra põhimõtteid. Kasutatud

indeksiga tuleb nõustuda. Alates 2010. aastast on indeksi rakendamise tõttu hageja perioodiline

hüvitis vähenenud ning tõele ei vasta kostja väited, et kahjuhüvitise arvutamisel ei ole

arvestatud majandusbuumi ja sellele järgnenud majanduslanguse asjaoludega. Hüvitise

maksmise kestust ei pea kindlaks määrama. Isegi kui hageja jõuab vanaduspensionikka, on tal

õigus erinevale kohtlemisele võrreldes teiste vanaduspensioniikka jõudnud isikutega, kellel ei

ole tervisekahjustust.

Hüvitise vähendamiseks (VÕS § 139 lg 3) alust ei ole. Kostja väide, et hageja on ise tekitanud

oma tervisliku olukorra halvenemise, on paljasõnaline. Ekspertiisiaktis leiti, et hageja esmane

haigestumine kutsehaigusesse kujunes 2002. aastal, mil ülekoormusest tekkisid probleemid

õlavarres ja mis lahendati 19. novembril 2002 operatsiooniga. Operatsioonijärgselt oli hagejale

füüsiline töö vastunäidustatud ning 14. märtsil 2003 määratigi arstliku ekspertiisi otsusega

hagejale töövõimetus 60%. Eksperdid märkisid, et kuna hagejat ei suunatud kutsehaiguse

kliinikusse arsti juurde, siis ei saanud ekspertiis seaduse alusel kutsehaigust põhjuseks märkida.

Hageja terviseprobleemid oleks tervisekontrolli käigus tuvastatud ja need oleks olnud kostjale

teada, kui kostja oleks teinud seaduse kohaselt tervisekontrolli. Kostja tegi tervisekontrolli vaid

kolmel korral (2002, 2005 ja 2007), kusjuures esimesel korral sedastati vaid probleem

tuuletõmbusega, teisel korral juhiti tähelepanu raskuste tõstmisele mitte üle 5 kg ja töötamise

vältimisile käed õlavöötmest kõrgemal asendis, ning kolmandal korral lubas otsus töötada

kergematel töödel. Kostja vähemalt pärast esimese kahe tervisekontrolli tegemist ei keelanud

hagejal senise töö jätkamist. Seega ei ole hageja käitumine kvalifitseeritav raske hooletusena

VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Isegi kui töötaja ise on tahtlikult eiranud tööandja korraldusi ja

ohutusnõudeid, ei saa seda käsitada kui töötaja tahtlust ennast kahjustada.

Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata ning seda eeskätt

seetõttu, et hageja on siiski ise oma käitumisega osaliselt põhjustanud olukorra, kus kostja on

kutsehaiguse eest vastutav. Selle nõude rahuldamine oleks kostja suhtes ebaõiglane. Kõnealune

nõue ei ole ka tõendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati, ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata.

Maakohus leidis valesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on tõendanud, et hageja pidi

olema teadlik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust alates 14. märtsist 2003.

Maakohus leidis valesti, et hageja pole oma nõudest loobunud. Hageja kinnitas kostja ees

nõuete puudumist, sest oli 2002. aastast oma tervislikku seisundit kostja eest teadlikult

varajanud ning ennast ise kahjustanud.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et hageja kutsehaigus on

tõendatud. Maakohus lähtus üksnes kohtuliku ekspertiisi tulemustest ning jättis kostja esitatud

tõendid põhjendamatult tähelepanuta.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja õigusvastane käitumine

on tõendatud. Maakohus ei tuvastanud kostja käitumise õigusvastasust ajavahemikus 2002 kuni

2009, kuid märkis vastuoluliselt, et kostja on käitunud õigusvastaselt kogu väidetava

kutsehaiguse väljakujunemise perioodi vältel. Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid ja

tõendeid (tunnistajate S.L.i, M.M. ja E.K. ütlused; tööinspektsioon on tuvastanud, et kostja ei

ole hageja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid rikkunud). Tõenditega kooskõlas ei ole

maakohtu järeldused, et kostja ei korraldanud hageja sisulist juhendamist, ei teavitanud hagejat

piisavalt õigetest töövõtetest, ei hinnanud kutsehaiguse põhjustanud riske ega viinud läbi

nõuetekohaseid tervisekontrolle. Maakohus ei tugine ühelegi tõendile, kui leiab, et kostja ei

täitnud nõuetekohaselt sisekontrollikohustust. Maakohus heidab kostjale ette randmekaitse ja

tugivöö

väljastamata

jätmist,

arvestamata,

et

kostjal

ei

olnud

võimalik

neid

isikukaitsevahendeid pakkuda, sest ta ei teadnud, et hageja neid vajab. Maakohus heitis kostjale

ette nõuetekohase töökesskonna mikrokliima puudumist, arvestamata, et temperatuuri ja õhu

kvaliteediga seotud ohutegureid ei ole hageja tervisekahjustuse kujunemise põhjusena välja

toodud ning seega puudub nendel rikkumistel seos hagejal tekkinud kahjuga. Maakohus leiab,

et kostja ei kujundanud hageja töökeskkonda ohutuks, selgitamata, millised oleksid olnud

selleks asjakohased abinõud. Kuna kostja ei teadnud, et hageja vajab oma tervise tõttu

eritingimusi, ei olnud kostjal võimalik neid ka pakkuda.

Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui

leidis, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse/tegevusetuse vahel on põhjuslik seos. Vale

on ka seisukoht, et kostja on hagejale kahju tekkimises süüdi. Kuivõrd põhjendamatu on hageja

põhinõue, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist. Alternatiivselt tulnuks viivist vähendada.

Maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt kahjuhüvitise välja hageja taotletud suuruses.

Hageja on arvutanud kahjuhüvitise valesti, mistõttu on hüvitis alusetult suur. Maakohus on

võtnud hüvitise arvestamise aluseks hageja erakorralistel asjaoludel lühiaegselt teenitud

suurema sissetuleku, mida hageja ei oleks teeninud. Hageja hüvitisnõude aluseks olevad

palgaandmed on tõendamata. Hageja ei suudaks teenida täna sellist sissetulekut, millel põhineb

tema kahjuhüvitise arvestus. Seejuures on jäänud tähelepanuta, et hageja ei ole esitanud

aktuaalseid andmeid oma teenitava töötasu kohta ega teinud vastavaid mahaarvamisi oma

kahjunõudest. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on indekseerinud oma nõuet lubamatul

viisil (viinud läbi topeltindekseerimise). Maakohus eksis ka selles, et jättis hüvitise maksmise

kestuse kindlaks määramata.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja vastuväitega, et hageja on end ise

kahjustanud, ning ei võtnud selle kohta selget seisukohta. Kui tervise kahjustamine on ette

heidetav hagejale endale, ei saa ta VÕS § 101 lg 3 järgi kostjapoolsele rikkumisele tugineda.

Kui hageja tervise kahjustamine on mingilgi määral etteheidetav hagejale endale, tuleks kostjalt

väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 ja § 140 alusel. Maakohus pidanuks

arvestama kostja esitatud asjaolusid ja tõendeid, mis annavad alust kahjuhüvitist vähendada.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks

määramata.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja

palus menetluskulude jaotamisel arvestada, et ta pöördus pärast maakohtu otsuse kättesaamist

kostja poole kompromissi sõlmimiseks, kuid kostja keeldus sellest. Hageja lisas vastuses

apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse kompromissi teemal, samuti saamata jäänud tulu ja

viivise arvutustabeli, leides, et arvestust tuleb täpsustada. Hageja vähendas oma nõuet ja leiab,

et kostjalt tuleb välja mõista ühekordse hüvisena 42 717,93 eurot (bruto) ja alates 1. oktoobrist

2015 igakuine perioodiline hüvis 661,61 eurot (bruto) ning viivisena perioodil 24. august 2009

kuni 13.oktoober 2015 eest viivis 10 154,44 eurot, millele lisandub jooksev viivis VÕS § 113

järgi kuni kohustuse täitmiseni. Samuti esitas hageja koos vastusega taotluse täiendavate

tõendite vastuvõtmiseks (V kd lk 150-151).

POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Hageja täpsustas oma nõuet ringkonnakohtumenetluses. Hageja nõuab kahjuhüvitist

perioodil 25. juuni 2009 – 30. september 2015 ühekordse maksena 31 445,06 eurot ja alates

1. oktoobrist 2015 igakuise hüvitisena 661,61 eurot (bruto). 13. oktoobri 2015 seisuga on

sissenõutavaks muutunud viivis 7533,32 eurot (V kd lk 189 pöördel). Nõude veelkordse

vähendamise tingis asjaolu, et hageja ei olnud varasemas menetluses kahjuhüvise arvutamisel

arvestanud SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum teenitud töötasudega.

Hageja leiab, et keskmise palga arvutamisel puhkusetasuga arvestamine ei moonuta hageja

töötasu. Kui puhkusetasuga ei saa arvestada, siis ei saa arvestada ka perioodiga, mil hageja

puhkas. Kostja 9. novembri 2016 menetlusdokumendi lisana 3 esitatud hageja keskmise töötasu

arvestus aastatel 2004-2008 ei ole usaldusväärne. Ei ole loogiline, et 2008. aastal, kui hageja

oli ajutiselt töövõimetu 135 päeva, maksti hagejale puhkusetasu 2352, 72 eurot. Apellant ei ole

maakohtus esitanud väidet, et puhkusetasu ei tule arvestada keskmise töötasu sisse. Hageja

väiksem töötasu 2008. aastal võrreldes 2007. aastaga on põhjendatav sellega, et 2008. aastal oli

hagejal ajutise töövõimetuse päevi oluliselt rohkem kui 2007. aastal. Kui hageja oli terve, siis

teenis ta 2008. aastal samas suurusjärgus sissetulekut kui 2007. aastal.

Hageja ei ole varjanud oma terviseseisundit, mida tõendab 15. märtsi 2003 hageja poolt

kinnitatud tervisedeklaratsioon töötervishoiuarstile (V kd lk 155). Kui arst keelas hagejal pärast

2002. aasta operatsiooni töötada maalrina, siis oli hageja haiguslehel ja ei töötanudki pikalt

maalrina. 15. mai 2003 tervisekontrolli otsusega ei piiratud hagejal maalrina töötamist. Alusetu

on kostja väide, et ta ei olnud teadlik 15. mai 2003 tervisekontrolli tulemustest. Viivise arvestus

hüvise brutosummalt on õige.

Kostja väidab, et lähtuvalt hageja esitatud tõenditest oli hageja 2007. aasta sotsiaalmaksuga

maksustatav tulu 196794 krooni ja 2008. aastal 113893 krooni, seega oleks 2007. aastal

keskmiseks kuutasuks 1048 eurot (puhkusehüvituseta 917,69 eurot) ja 2008. aastal 606,6

(puhkusehüvituseta 410.53 eurot). Seega ei ole hageja väidetav brutotasu 1406,99 eurot ühelgi

juhul põhjendatud (V kd lk 166p). Hageja töötamist ning tema töölt puudumist tuleb hageja

võimaliku kahjunõude arvestamisel vaadelda terviklikult (mitte kuude kaupa valikuliselt nagu

seda soovib hageja). Kui hageja puudus töölt tervise tõttu, siis ei saanud see olla põhjustatud

kutsehaigusest, kuna seda ei olnud hagejal sel ajal diagnoositud. Ka praeguse tööandja juures

iseloomustab hageja töötasu väga suur kõikumine, mitmetel kuudel ei ole hageja töötasu saanud

ja hageja puudub mitmeid päevi ka kuudel, mil ta iseenesest tööl käib. Juba 4. oktoobril 2001

on tööinspektsioon teinud ettekirjutuse (IV kd lk 16), mille kohaselt oli kostja täitnud kõik

varasemad ettekirjutused ja on põhjendatud järeldada, et kostja ei ole hagejale kutsehaigust

põhjustanud. Alates 2002. aastast või hiljemalt 2004. aastast ei ole põhjust kostjale etteheiteid

töötingimuste osas teha. Kostja järgis tööohutusnõudeid. Dr Pulgese soovitus 2002. aasta

operatsioonijärgselt lõpetada töö maalrina oli tähtajatu ja lõplik ning seda soovitust hageja ei

teatanud ei töötervishoiuarstile ega kostjale. Juhul kui hageja peab põhjendatuks nõuda kostjalt

viivist, ei tohi seda teha brutosummas või alternatiivselt tuleb kohtuotsuse resolutsioonis

märkida, et ka väljamõistetud viiviselt on kostjal õigus maksud kinni pidada. Kui kohus peab

põhjendatuks hageja hagi osaliselt rahuldada, tekib oluline probleem selles, kuidas tagada, et

hagejale makstav hüvitis on õige arvestades hageja poolt tänasel töökohal teenitavat palka, mida

tuleb hüvitise maksmisel arvesse võtta. Kohtuotsuses peab sisalduma mehhanism ja tagatis, mis

panevad hagejale aktiivse kohustuse oma igakuiste sissetulekute tõendamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaal- ja

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvise

ja viivise suuruse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi osas, mis puudutab hagejale

tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetava hüvitise aluseks oleva keskmise sissetuleku

arvestust. Maakohtu poolse selgituskohustuse rikkumise tõttu jäid välja selgitamata mitmed

olulised asjaolud, sh töötasu suurus, mida hageja saab töötades SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum.

Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada uusi tõendeid ja hindab neid TsMS § 652 lg

3 p 2 alusel.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise uue otsuse, millega

rahuldab hagi varalise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks perioodi 25.

juuni 2009 – 30. september 2016 eest välja ühekordse hüvise summas 8450 eurot (bruto), viivise

2747 eurot (bruto) ja alates 1. oktoobrist 2016 igakuise hüvise vastavalt kohtuotsuse

resolutsioonis esitatud arvutusele. Hüvis tuleb välja mõista tähtajatult. Ülejäänud osas

(mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises) jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

8. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

 Hageja töötas perioodil 24. september 1998 kuni 27. juuli 2009 kostja juures maaler-

viimistlejana. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust mõista hüvis välja alates

25. juunist 2009;

 Hagejal on tuvastatud 14. märtsil 2003 püsiv osaline töövõimetus 60% üldhaigestumise

tõttu;

 Sotsiaalkindlustusameti 27. juuli 2009 otsusega on hagejal tuvastatud kutsehaigusest

tingitud püsiva töövõimetuse kaotus 50%, üldhaigestumisest tingitud püsiva

töövõimetuse kaotus 40%, kokku on hageja püsivalt töövõimetu 60% ulatuses;

 Hagejal on diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus, mis väljendub järgmises:

parema õlaliigese periartriit, kaela-õlavöötme müofastsiaalsed valud, käte liigeste

valud, degeneratiivsed, artrootilised muutused käte liigestes, kaela radikulopaatia;

 Hageja loobus ringkonnakohtu menetluses hüvise indekseerimisest ajutise korra p-de 2

ja 3 alusel, millega maakohus nõustus ja hagi rahuldamisel arvestas, kuid millega kostja

ei olnud maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses nõustunud;

 Hageja töötab töölepingu alusel alates 14. aprillist 2010 SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum

täistööajaga remonditöölisena. Töölepingu lisa kohaselt on hageja töötasu suuruseks

ajapõhise arvestuse korral 425 eurot kuus. Lisatasu makstakse töötamise eest

eritingimustes, kollektiivlepingu ja juhatuse otsusega kindlaksmääratud juhtudel ja

suurustes (VI kd lk 3-4). Maakohtus ei ole hageja andmeid oma töötasu kohta SA-s

Tartu Ülikooli Kliinikum esitanud ning maakohus mõistis hüvise välja saadavat töötasu

arvestamata. Hageja esitas ringkonnakohtule andmed oma töötasu kohta kuni september

2016 (k.a) ja vähendas sellest tulenevalt oma nõuet (V kd lk 189). Hageja nõuab

ringkonnakohtus seisuga 30. september 2015 ühekordse hüvisena 31 445,06 eurot

(bruto) ja alates 1. oktoobrist 2015 igakuise hüvisena 661,61 eurot (bruto);

 Kostja ei tugine apellatsioonkaebuses enam väitele, et hageja kutsehaigus võis olla

väljakujunenud ka varasemate tööandjate juures töötades.

9. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses nii kahju hüvitamise eelduste kui ka varalise kahju

suuruse üle. Kostja väidab jätkuvalt, et hagi on aegunud ja hageja on oma nõuetest loobunud.

10. Maakohus leidis otsuse p-des 62-65 põhjendatult, et hageja nõue ei ole TsÜS § 153 alusel

aegunud. Hagejal tekkis varaline kahju alates ajast, mil ta kaotas kutsehaigestumise tõttu oma

sissetuleku kostja juures. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 27. juulil 2009. aastal, hagi on

esitatud 11. jaanuaril 2011, seega seadusega kehtestatud kolmeaastase aegumistähtaja raames.

Apellandi erinev tõlgendus aegumisest ei tulene seadusest. Seejuures ei tugine kaebaja ka

maakohtu poolsele materiaalõigusnormi ebaõigele kohaldamisele aegumise kontrollimisel.

Hageja ei ole ka oma nõudest loobunud.

11. Maakohus on otsuse p-des 66-76 määratlenud õigesti hageja nõude õiguslikud alused ja

kostja vastutuse eeldused. Hageja on oma nõude töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud

töötasu hüvitamiseks esitanud deliktiõigusliku hüvitisnõudena. Sellise nõude annavad hagejale

TsK § 463 lg 1, § 464 lg 1, ajutise korra p 1 kui ka VÕS § 130 lg 1. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas olemas ning tõendatud.

12. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, mis

on välja kujunenud pikaajalisel töötamisel kostja juures. Seejuures on maakohus õigesti

hinnanud Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti teatist 10. juunist 2009 kutsehaiguse

diagnoosimisest koosmõjus kohtu määratud ekspertide kirjaliku ekspertarvamusega ja

ekspertide ütlustega kohtuistungil. Maakohus on hinnanud ka kostja poolt tõendina esitatud

arstide P. Virolaineni ja N. Põdramägi arvamusi (IV kd lk 73-87) ning leidnud, et need

arvamused ei lükka ümber kohtuliku ekspertarvamuse järeldusi hagejal kutsehaiguse olemasolu

ja tekkimise osas. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus oleks pidanud oma

järeldust rohkem põhjendama. Nõustudes maakohtu lõppseisukohaga, saab ringkonnakohus

esitada ka täiendavad põhjendused, miks ei saa praegusel juhul arvestada asjatundjate

arvamustega. Nimelt on mõlemad asjatundjad andnud oma arvamuse üksnes meditsiiniliste

dokumentide alusel, ilma patsienti läbi vaatamata. Juba see asjaolu kahandab asjatundjate

arvamuste tõendiväärtust võrreldes töötervishoiu arsti poolt antud arvamuse ja kohtuliku

ekspertarvamusega. Ka on dr N. Põdramägi teinud oma arvamusele paranduse (IV kd lk 97)

ning avaldanud, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse

töötervishoiuarsti teatises kutsehaiguse diagnoosimise kohta, mille kohaselt Kodumajatehase

AS-s töötamine on toonud kaasa hageja kutsehaigestumise, ei ole alust kahelda. Seega sisuliselt

toetab dr N. Põdramägi arvamus töötervishoiuarsti arvamust, et hagejal on välja kujunenud

kostja juures töötamise ajal kutsehaigus. Dr P.Virolaineni arvamus käsitleb plexus brachialise

kompressiooni

diagnoosi,

mida

hagejal

ei

ole

diagnoositud

kutsehaigusena.

Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisikomisjoni 27. juuli 2009 otsustega on tuvastatud, et

hagejal põhjustab töövõime kaotuse 50% kutsehaigus. Seega on maakohus asunud põhjendatult

seisukohale, et hageja on kutsehaige ja selle on põhjustanud kostja juures töötamine.

13. Maakohus on põhjendatult leidnud (otsuse p-d 87-100), et kostja vastutab hagejal

kutsehaiguse tekkimise eest, kuna kostja ei taganud hagejale kogu töötamise aja jooksul ohutuid

töötingimusi ning ei täitnud kõiki õigusaktidest tulenevaid kohustusi hageja töö korraldamisel.

Alates 26. juulist 1999 kehtiva töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 kohaselt on

tööandja kohustatud viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta

kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes; vaatama igal

aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse

korral kohandama abinõud muutunud olukorrale; viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille

käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab

ohutegurite mõju töötajate tervisele; töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku

tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks;

viima läbi uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud ja töövahendeid või

tehnoloogiat on uuendatud; teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu

liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest

ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest; korraldama töötajate tervise

kontrollimise ja muude töötervishoiuteenuste osutamise kas ettevõtte töötervishoiuteenistuse

kaudu või töötervishoiuteenistuse või töötervishoiuarstiga sõlmitud lepingu alusel ning kandma

sellega seotud kulud; viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud

korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama

ajutiselt tema töötingimusi; oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning

puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale

isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe; tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse

nõudeid ning kontrollima nende täitmist; korraldama töötajale enne tööleasumist või töö

vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja

väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat

vahetatakse või uuendatakse; koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava

töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks.

14. Maakohus tuvastas kostja tegevuses mh järgmised rikkumised, mis on põhjuslikus seoses

hagejale tekitatud kahjuga: lubamatult suurte raskuste tõstmine, riskianalüüside koostamata

jätmine, töökeskkonna süstemaatiliste sisekontrollide tegemata jätmine, tööohutuse alase

juhendamiskohustuse, (sh ergonoomiliste töövõtete kohta) täitmata jätmine, tervisekontrolli

tegemata jätmine töölevõtmisest kuni 2002. aastani, töökeskkonnas ohutu mikrokliima

tagamata jätmine. Nimetatud rikkumiste tulemusena ei ole kostja kujundanud hageja

töökeskkonda võimalikult ohutuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

seisukohtadega.

15. Apellatsioonkaebuse p-s 13 nimetab kostja kokkuvõtlikult asjaolud ja tõendid, millele ta

tugineb oma vastuväidetes juhendamiskohustuse rikkumisele. Töötaja juhendamisel pidi

tööandja lähtuma mh sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusest nr 80 Töötervishoiu- ja

tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord. Määruse § 8 lg 2 kohaselt tuli juhendamine,

väljaõpe ja töötaja iseseisvale tööle lubamine registreerida sellekohases päevikus või

andmebaasis. Töötaja peab määruse nr 80 lg 8 lg 1 järgi juhendamist ja väljaõpet kinnitama

oma allkirjaga, milline nõue lihtsustab juhendamise ja väljaõppe tõendamist vaidluse korral.

Ringkonnakohus leiab, et kostja viidatud toimikumaterjalid ei tõenda hageja juhendamist tööle

asumise järgselt (nn esmajuhendamine). Töötaja ohutusalane instruktaažikaart kajastab

juhendamisi üksnes aastatel 2002-2003 (I kd lk 72). Ka Tööinspektsiooni 15. märtsi 2000 ja

22. märtsi 2001 ettekirjutustes on viidatud tööohutusjuhendite puudulikkusele ja töötajate

vastava juhendamise puudumisele. Kostja on esitanud küll töökaitsejuhendi maalritele

2. septembrist 1995 (I kd lk 167), kuid puudub hageja allkiri selle tutvustamise kohta tööle

asumisel. Küll on aga tõendatud hageja korduvjuhendamine töökaitsejuhendi osas 29. märtsil

1999 (I kd lk 127). Asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejat juhendanud seoses raskuste

tõstmisega vastavalt Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määrusele nr 321 Raskuste

teisaldamise korra kohta, mille III ptk 6. lõigu kohaselt oli kostja kohustatud hageja välja

õpetama. Korra 5. ptk p 1 kohaselt pidi hageja enne tööle asumist saama väljaõppe, mis sisaldab

teisaldamisele ja ladustamisele ning tõstevahenditele ja taarale esitatavate tehniliste ja

ohutusnõuete tundmaõppimist. Ka ei ole tõendatud piisavalt hageja ergonoomiaalane

juhendamine ja selle toimumise aeg. Kuigi tunnistaja S.L. avaldas, et puhkeruumidesse seina

peale paigaldati infot ohutute töövõtete kasutamise kohta, ei mäleta tunnistaja E.K., et tema

töötamise ajal (aastani 2005) oleks ergonoomikaalast juhendamist toimunud. Tunnistaja S.L.i

ütluste kohaselt teostati 2001-2002 tootmistehases suuremad renoveerimistööd, muudeti ka

bokside ehitust. Kuigi tööinspektor E.H. leidis kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes, et

töötaja juhendamised on läbi viidud ning registreeritud, ei nähtu tema arvamusest, milliste

tõendite põhjal tööinspektor taolisele järeldusele jõudis ja millise ajamomendi osas. Iseenesest

nähtub töökeskkonnanõukogu 2003. ja 2004. a aruannetest (I kd lk 100-102), et tööandja on

rakendanud hulgaliselt meetmeid töötingimuste parandamiseks, kuid nimetatud dokumendid ei

tõenda maalritele läbiviidud koolitusi/juhendamisi. Ringkonnakohus on arusaamisel, et

tööinspektori järeldus põhineb hinnangul kostja tegevusele uurimiskokkuvõtte koostamise aja

seisuga ja sellest ei saa teha järeldusi hageja juhendamise osas tema töölevõtmisel ja sellel

järgneval perioodil. Seega on asjas tõendatud, et kostja ei ole täitnud õigusaktidega kehtestatud

nõuded tutvustada hagejale ohutuid tööasendeid ja töövõtteid ja vastutab nimetatud rikkumiste

eest.

16. Maakohus on õigesti tuvastanud süstemaatilise sisekontrolli läbiviimise nõude rikkumise

(otsuse p 96). Sisekontrolli eesmärk on kavandada, korraldada ja jälgida töötervishoiu ja

tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt TTOS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktides

esitatud nõuetele. Süstemaatilise sisekontrolli läbiviimist pidi tõendama kostja. Nõustuda tuleb

apellandiga, et erinevalt ajast, mille kohta on tööinspektsioon teinud kostjale ettekirjutusi (2001

ja sellele eelnev aeg), on olukord seoses töötervishoiuga kostja juures oluliselt paranenud.

1. augustil 2002 on kinnitatud üldine ohutu töötamise ja töötervishoiu juhend, mis reguleerib

ka töökeskkonna tingimuste järelevalvet ja sisekontrolli (I kd lk 148). Vaatamata sellele ei ole

asjas tõendatud, et kostja oleks esitanud töötervishoiuarstile kontrolli läbiviimise eelselt

riskianalüüsi koos ohuteguritega, mis viitab ikkagi sisekontrolli puudujääkidele.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelkõige tunnistajate ütlustega on tõendatud, et

hagejal tuli teisaldada erinevaid raskusi, mille kaal oli üle 15 kg (segukotid värvinõud (otsuse

p 99)) ja seda eriti perioodil kuni 2002. aastani, st ajal, mil puudusid riskianalüüsid ja

töötervisekontroll. Teisaldustööd toimusid erinevatel põranda ja töötasapindadel, ütlusi on

nimetatud asjaolude osas andnud tunnistaja E.K.. Kostja on selles osas rikkunud valitsuse 19.

oktoobri 1993 määrust nr 321 Raskuste teisaldamise kord ja 1. juunist 2001 jõustunud

sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrust nr 26 Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded, mis kohustasid kostjat võtma tarvitusele töökorralduslikud ja tehnilised

abinõud, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk.

Hageja etteheited kostjale seoses müra, temperatuuri ja ohutu mikrokliimaga on seotud

etteheidetega raskuste teisaldamisel. Määruse nr 26 § 5 lg 3 p 5 järgi põhjustavad terviseriski

töötingimused, kui õhutemperatuur või õhuniiskus ei ole teisaldustöödeks sobiv või kui puudub

ventilatsioon. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad andmed, et võimalik müra tööruumides

mõjutas hageja tegevust raskuste teisaldamisel. Küll tuleb nõustuda hagejaga selles, et

töökeskkonna temperatuur ei olnud mitte alati vastavuses nõuetega, samuti esines kohati

tuuletõmbust.

Kodumajatehase

AS

töökeskkonna

ohutegurite

parameetrite

kontrollmõõdistamised on toimunud toimiku materjalide põhjal ainult üks kord 20. novembril

2001 ja sel korral ei vastanud siseruumi temperatuur nõuetele, temperatuuri lubatud minimaalne

piirväärtus oli 15 kraadi (II kd lk 164). Töötervishoiuarst on 2002. a otsuses märkinud ära

vajaduse hoiduda tuuletõmbuse eest. Tuuletõmbust tööruumides kinnitas oma ütlustes ka

tunnistaja E.K. ega lükanud ümber ka tunnistajad S.L. ja M.M..

18. Maakohus tuvastas otsuse p-s 95, et hagejale tervisekontrolli tööle asumisel ei korraldatud,

mis oli Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määruse nr 321 Raskuste teisaldamise kord

rikkumine ning millega tekitas kostja olukorra, kus pooltele ei olnud teada hageja sobivus

tehtavale tööle tervisliku seisundi tõttu. Kuna kostja ei suunanud aastatel 1998- 2002 hagejat

tervisekontrolli, siis ei saanud hageja enne 2002. aastat teavitada töötervishoiuarsti oma

tervislikust seisundist ja seega ei saanud kostja tööandjana ka asjakohast informatsiooni hageja

tööle sobivuse kohta tervise tõttu ning soovitusi hageja töö korraldamise osas.

Kostja ei ole maakohtu tuvastatut selles osas ümber lükanud. Maakohus tuvastas, et hageja

tervisekontrolli otsused on olemas üksnes aastatest 2002, 2005, 2007, milles kõigis oli

töötervishoiuarst teinud kostjale ettekirjutusi hageja töötingimuste ja töö korraldamise osas.

Ringkonnakohus tuvastas ka 2003. aasta tervisekontrolli otsuse, mille kohaselt oli hagejal

vastunäidustatud töö sundasendites, vajas taastusravi (V kd lk 170). Nõustuda tuleb maakohtu

seisukohaga, et sellest tulenevalt oleks kostja pidanud võtma tarvitusele abinõud hageja töö ja

töötingimuste ülevaatamiseks. Kostja pole sellist tegevust tõendanud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu tuvastatuga (otsuse p 94), et esimene riskianalüüs teostati

kostja poolt alles 2008. aastal. Hageja on ise hagiavalduses avaldanud, et kostja koostas esmase

riskianalüüsi 2001. aastal (I kd lk 12) pärast tööinspektsiooni korduvaid ettekirjutusi kostjale.

Samasisulisi ütlusi on maakohtus tunnistajana andnud S.L., kes töötas kostja juures alates 2001.

aastast töökeskkonnaspetsialistina. Tunnistaja andis ütlusi, et kui ta tuli kostja juurde tööle, siis

töötati välja riskianalüüside põhjad, jagati töötajatele ankeete, teostati mõõdistusi ning koostati

riskianalüüs (IV kd lk 144-151). Seega on apellant vastupidiselt oma väidetele siiski rikkunud

riskianalüüsi tegemise kohustust, nimetatud kohustus oli sätestatud nii alates 26. juulist 1999

kehtinud TTOS §-ga 13 lg 1 p 4 kui ka varasemalt töökaitseseaduses. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-00 leidnud, et kuni 25. juulini 1999 kehtinud TkS § 5 lg 2 p 2 täitmine eeldas

tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus võimalike tervistkahjustavate mõjude

väljaselgitamist ja seda tegemata pole tööandja tööprotsessi korraldamisel ilmutanud vajalikku

hoolsust. Ka tööinspektsiooni 22. märtsi 2001 ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutuse tegemise

ajal oli kostja juures riskianalüüs teostamata (I kd lk 35).

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 74 Töötajate

tervisekontrolli kord peab tööandja töötaja tervisekontrolli suunamisel võtma aluseks just

töökeskkonna riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma töökeskkonna ohutegurid.

Määruse nr 74 § 2 lg 4 p 2 kohaselt kuulub tervisekontrolli alusdokumentide hulka ka

riskianalüüs. Seega pidi apellant esitama kohtule tõendid, et ta on hageja tervisekontrolli

suunamisel esitanud kontrolli läbiviijale ka nõuetekohase riskianalüüsi. Apellant küll väidab,

et ta ei rikkunud riskianalüüsi tegemise kohustust ja vastavad tõendid on kohtule esitatud (III

kd lk 160-162). Ringkonnakohus rõhutab vastuseks apellatsioonkaebusele, et põhjuslikus

seoses hagejale tekkinud kahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata

jätmine, vaid vastavate andmete puudumine ja hagejale ning töötervise kontrolli läbiviijale

edastamata jätmine. Töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega

osanud tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09). Kostja ei ole seda hageja osas tõendanud, kohtule ei ole esitatud

mitteühtegi 2002, 2005, 2009 tervisekontrolli otsust ega alusdokumenti (nimetatud fakti arutas

ringkonnakohus pooltega ka ringkonnakohtu istungil V kd lk 163 pöördel). 2003. aasta

tervisekontrolli materjalides (V kd lk 156) on arst hageja töö ohuteguritena nimetanud

paberitööd ja füüsilist tööd, dokumendist ei selgu, kas kostja oli töötervishoiuarsti ohuteguritest

teavitanud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja ei ole esitanud

ise kohtule dokumente tervisekontrollide läbiviimise kohta, et kohus saaks nendega tutvuda, ei

ole kohtul mitte kuidagi võimalik asuda seisukohale, et kostja tööandjana on täitnud oma

kohustusi töötaja tervisekontrollide läbiviimisel.

19. Hageja heidab kostjale ette isikukaitsevahenditest randmekaitse ja tugivöö väljastamata

jätmist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostjale on etteheidetav nimetatud

isikukaitsevahendite väljastamata jätmine (otsuse p 97). Kostja väidab, et talle oli teadmata, et

hageja neid kaitsevahendeid vajaks. Alates 11. jaanuarist 2000 kehtis Vabariigi valitsuse

määrus nr 12 Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord, mille § 3 kohaselt peab

isikukaitsevahendite valimine toimuma töökeskkonna riskianalüüsi alusel. Pärast ohutegurite

selgitamist hinnatakse kaitsevajaduse suurust ning määratakse kindlaks isikukaitsevahendi

nõutavad kaitseomadused. Hageja seisukohtadest ei selgu, millisel alusel hageja peab just

nimetatud isikukaitsevahendeid endale vajalikuks. Nimetatud isikukaitsevahendite vajalikkus

ei tulene riskianalüüsist ega arsti otsustest. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited kostjale

selles, et ta ei ole pidanud isikukaitsevahendite arvestust, ei ole antud juhul asjakohased, kuna

arvestuse pidamine on vajalik eelkõige sisekontrolli teostamise ja vahendite eraldamise

seisukohast. Isikukaitsevahendite arvestuse korra rikkumine ei ole otseses põhjuslikus seoses

hagejal tervisekahjustuse tekkimisega.

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga otsuse p-des 101-103, et kostja poolsete

tööohutusnormide rikkumiste ja hageja tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos. Hageja töötas

kostja juures alates 1998. aastast kuni kutsehaiguse diagnoosimiseni. Kutsehaiguse välja

kujunemine just kostja juures töötades on tõendatud eelkõige töötervishoiuarsti teatisega

kutsehaiguse diagnoosimisest, kohtuliku ekspertiisiakti ja ekspertide arvamusega hagejal

kutsehaiguse olemasolu ja väljakujunemise aja kohta. Hagejal välja kujunenud kutsehaigust

saab pidada kostja juures olnud töötingimuste tagajärjeks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-145-09 p 12). Seetõttu peab vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-68-11 p 10 kostja

tööandjana tõendama, et ta on tööohutuse ja töötervishoiu nõuded täitnud.

21. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole süüdi hagejal kutsehaiguse põhjustamises tõendanud.

22. Maakohus on hagejale kahju hüvitise arvutamisel lähtunud hageja taotlusest ja võtnud

aluseks Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste

ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast" (ajutine kord). Ajutine kord

kaotas kehtivuse 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele

saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18; otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-11 p 8). Riigikohus on leidnud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu

võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju

tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult

sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada,

et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-

10, p 18).

Ajutise korra p 11 järgi võetakse kahju hüvitise arvutamisel aluseks kutsehaiguse põhjustanud

töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Punkti 12 kohaselt jäetakse

keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel periood, mille kestel töötaja haiguse,

vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei

töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning

asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hageja on valinud neli kuud 2008. aastast

ja 8 kuud 2007. aastast (I kd lk 7) ning saanud keskmiseks kuusissetulekuks, milles ta

kutsehaigestumise tõttu ilma jäi 1602,46 eurot ehk 25073 krooni.

23. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt avaldanud, et hageja on hüvise arvutamisel võtnud

aluseks ehitusbuumi aegsed sissetulekud ning soovib sellisel viisil alusetult rikastuda.

Maakohus on jätnud kostja vastuväited arvestamata, viidates seejuures hageja keskmisest

suuremale tublidusele ja töökusele (otsuse p 110).

Põhjendatud on apellandi seisukoht, et Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ajutist

korda

on

võimalik

kasutada

tervisekahjustusest

tingitud

kahjuhüvitise

suuruse

kindlaksmääramise metoodilise juhendina (nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15 p 15). Kohus

peab hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki kannatanu valitud

ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist,

või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. Alati

ei pruugi kahjujuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita tervise

kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus

sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu ei oleks üldse esinenud. Seda

nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt

suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb

kohtul tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel

ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut,

mida ta oleks saanud tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest

on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele vahetult eelnenud

sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p 36).

24. Hageja on enda väitel valinud keskmise palga arvestuse aluseks kuud, mil ta enne

kutsehaiguse diagnoosimist juunis 2009 sai töötada täieliku arvu tööpäevi (I kd lk 6-7).

20. aprilli 2011 menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et arvesseminevate kuude välja

valimisel on ta lähtunud personalijuht H.L.e poolt esitatud andmetest tema ajutise töövõimetuse

kohta (I kd lk 91 ja 107). Hageja viidatud dokumendist aga nähtub, et viimane haigusleht enne

töösuhte lõpetamist lõppes hagejal 4. märtsil 2009. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et

2009. aastal ta siiski töötas aprillist juunini kostja tütarettevõttes KM Element.

Hageja nimetas töötasu suurusena mais 2058 krooni, juunis 6953 krooni ja juulis 3437 krooni

(VI kd lk 51). Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks aprillist juunini 2009 töötanud

mittetäieliku arvu tööpäevi. Seega on hageja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatu vastuolus

maakohtu menetluses varasemalt väidetuga.

Kutsehaigestumise põhjustanud töö lõppes hageja jaoks juulis 2009, seega oli esimene töö

lõppemisele eelnenud kuu juuni 2009. Asjas puuduvad tõendeid, et ajutise korra p 12 alusel

võis hageja keskmise kuusissetuleku arvutamisel välja jätta 2009. aasta aprilli, mai ja juunikuu.

Põhjendatud on kostja väide, et hageja on valikusse võtnud kuud, mil ta palk oli oluliselt

kõrgem kui varasemal ja ka hilisemal ajal kostja juures töötades. Keskmise palga arvutamise

aluseks võetavate kuude muutumisel muutub oluliselt ka arvestuslik keskmine palka ja seda

vähenemise suunas. Kostja on esitanud tõendid hagejale makstud puhkusetasu kohta hageja

valitud kuudel (V kd lk 195, VI kd lk 18). Tõendist nähtub, et keskmise palga arvutamiseks

valitud 12 kuu jooksul aastatel 2007 -2008 sai hageja põhipuhkust kokku 92 päeva, mida on

rohkem kui kahe aasta seadusjärgne puhkus ja mille eest maksti hagejale puhkusetasu kokku

3773,35 eurot (see on ca 20 % valitud 12 kuu kogusummast 19229 eurost). Puhkusetasu suurus

mõjutas käesoleval juhul oluliselt arvestusliku keskmise palga suurust. Kostja esitas ka hageja

puhkuseavaldused (VI kd lk 15-17), mis tõendavad, et hageja puhkust sel perioodil sellises

ulatuses kasutas. Kuigi hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et puhkusetasu on valesti

arvestatud (VI kd lk 24), ei ole hageja esitanud kohtule omapoolset puhkusetasu arvestust.

Puhkusetasu arvestamist reguleeris aastatel 2007 -2008 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 278

kehtestatud Puhkusetasu arvutamise kord. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustades kostja

esitatud puhkusetasu arvestust oli hagejal võimalus esitada puhkusetasu arvutamise korrale

vastav omapoolne puhkusetasu arvestus, kuid hageja ei ole seda teinud. Kõik andmed selleks

olid hagejal olemas.

Ringkonnakohus leiab, et tuvastatud asjaoludel moonutab hagejale arvestatud puhkusetasu

ajutise korra p-de 11-12 alusel arvestatud keskmise palga suurust. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et kui puhkusetasuga ei saa arvestada, siis ei saa arvestada ka perioodiga, mil hageja

puhkas.

25. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole esitatud piisavalt andmeid selleks, et ringkonnakohus

saaks hüvise arvutamisel lähtuda ajutisest korrast ja hageja valitud kuude alusel arvestatud

keskmisest palgast, Hageja valik töökuude osas keskmise sissetuleku kindlaksmääramiseks

peab olema põhjendatud ja kontrollitav, mida hageja valik aga antud asjas ei ole. Sellises

olukorras peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda Riigikohtu seisukohast tsiviilasjades

nr 3-2-1-17-15, p 15, ja nr 3-2-1-15-16, p 36 ning lähtuda kahju hüvise arvutamisel üksnes

hageja eeldatavast sissetulekust tulevikus. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt kostja

seisukohaga, et hageja sissetulek maalrina ületas statistilist ehitusala keskmist palka üksnes

lühikese perioodi jooksul aastatel 2007 -2008, mida võib üldteada asjaolude alusel nimetada ka

nn

ehitusbuumi

ajaks.

Hageja

töö

lõppes

2009.

aasta

juulis.

Kuigi

hageja

menetlusdokumentides on teda nimetatud äärmiselt võimekaks töötajaks, kelle palk ületas

keskmist palka tema erialal, on hageja ringkonnakohtu istungil ise avaldanud, et tal oli „aastatel

2007-2008 tavapärane keskmine maalri kuupalk, meesterahvad teenisid palju rohkem.“(V kd

lk 1 pöördel).

Hageja eeldatavat sissetulekut, millest ta kutsehaigestumise tõttu ilma jäi, võimaldab kõige

paremini prognoosida hagejaga samal tegevusalal töötavate isikute keskmine brutopalk.

Keskmise brutopalga muutus kajastabki muudatusi tööturul ja elukalliduses, mistõttu puudub

ka vajadus seda täiendavalt indekseerida. Asjas puuduvad tõendid, mis annaksid aluse hüvise

arvutamisel hageja puhul teistsuguse keskmise sissetulekuga arvestada. VÕS § 127 lg 1 järgi

on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid

asjaolusid ei oleks esinenud. Ringkonnakohus leiab, et ehituse tegevusala keskmise töötasu

alusel hüvise arvutamine täida täielikult kahju hüvitamise eesmärgi, sest tagab hagejale

võrreldes töötava maalriga samaväärse sissetuleku kahju hüvisena. Hagejale määratav hüvis ei

või ületada töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida.

26. Maakohtu hinnang otsuse p-s 104 kostja väidetele, et hageja varjas alates 2003. aastast oma

tegelikku tervislikku seisundit, on ringkonnakohtu jaoks ebaselge. Kohtuotsuse p-des 116-121

on maakohus käsitlenud hageja raske hooletuse küsimust, leides, et ainuüksi asjaolu, et hageja

ise ei teavitanud kostjat oma tervislikust olukorrast, ei anna alust süüdistada hagejat raskes

hooletuses. Raske hooletusega oleks tegemist siis, kui hageja ületaks tavalise hoolsuse määra

ja tema käitumine oleks rikkujaga sarnasele inimesele mõistetamatu. Maakohus ei ole neid

hinnanguid andes võtnud selget seisukohta 14. märtsi 2003 arstliku ekspertiisi otsuse nr 015572

osas, milles ekspert asus seisukohale, et hagejale on erialane töö maalrina ebasobiv (I kd lk 75).

Sellega rikkus maakohus kõigi tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1).

Samas ei olnud maakohtule otsuse tegemisel teada, et hageja käis töötervishoiuarsti juures ka

2003. a mais, sest vastavad tõendid esitasid pooled alles ringkonnakohtu menetluses (V kd lk

155-156, 170).

27. Ringkonnakohus märgib, et kahjuhüvise vähendamine on põhimõtteliselt võimalik VÕS

§ 139 alusel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09 märkinud, et kahjuhüvitise suuruse

vähendamisel sõltuvalt kannatanu süü astmest peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda

kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega

teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme.

Arstliku ekspertiisi otsusega (VEK otsus) määrati hagejale 14. märtsist 2003 kuni 31. märts

2004 osaline töövõimetus üldhaigestumise tõttu 60 % ulatuses. Otsuse põhjenduse kohaselt on

hagejal parema käe kerge nõrkus ja püsiv valu, töö maalrina on ebasobiv (I kd lk 74-75).

Ringkonnakohus märgib, et töötajal ei ole seadusest tulenevat üldist kohustust informeerida

tööandjat igakülgselt oma tervislikust seisundist, samas kui tööandja huvi töötaja tervise vastu

saab teatud olukordades pidada põhjendatuks. Tööandjale on seadusega pandud kohustus

tagada töötaja tervisele ohutud töötingimused, samuti võib töötaja töövigastuse või

kutsehaigestumise korral esitada tööandja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Põhjendatud huvi töötaja tervise vastu saab tööandja realiseerida, suunates

töötaja seadusega sätestatud korras tervisekontrolli. Tööandjal on õigus saada informatsiooni

töötaja tervise kohta ka siis, kui töötaja taotleb tööandjalt töövõimetuspensionäri puhkust,

hageja seda õigust enda väitel ei teadnud.

28. Sotsiaalministri määrusega nr 74 24. aprillist 2003 on kehtestatud Töötajate tervisekontrolli

kord. Määruse § 5 lg 3 kohaselt täidab töötaja tervisekontrolli käigus määruse lisas 3 toodud

tervisekontrolli kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust allkirjaga.

Määruse § 7 lg 1 kohaselt säilitab tervisekontrolli kaarte töötervishoiuteenuse osutaja.

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et hageja seisukoht küsimuses, kas ja kuidas ta teavitas

2003. aastal kostjat tööandjana oma üldhaigestumisest ja arsti soovitusest maalrina mitte

töötada, on menetluse kestel muutunud. Maakohtu menetluses (20. aprilli 2011

menetlusdokumendis, 30. septembri 2013 menetlusdokumendis (II kd lk 145)) on hageja

avaldanud, et „2003. aastal diagnoositud üldhaigus ei tal kunagi takistanud maalrina töötamast

ning järgnevad tööaastad kinnitavad seda. Töölepingu seadus ega TTOS ei kohusta töötajat

avaldama tööandjale üldhaigestumise olemasolu, kui see ei takista töö tegemist. Tegemist on

hageja delikaatsete isikuandmetega, mida ta ei olnud kohustatud ilma tervisekontrolli läbimata

tööandjale teatama“.

Ringkonnakohtu menetluses selgus, et kaks kuud pärast VEK-i otsust, millega hagejal keelati

maalrina töötamast, toimus kostja korraldatud tervisekontroll, kus hageja täitis ka

tervisedeklaratsiooni (V kd lk 155). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole

tervisedeklaratsiooni täitmisel avaldanud töötervishoiuarstile kõiki vajalikke andmeid oma

tervise kohta. Hageja on küll avaldanud, et tal on olnud meditsiinilisi piiranguid seoses

kutsetööga, kuid ei ole märkinud aastat, mis ajal keeld kehtis. Hageja ei avaldanud

töötervishoiuarstile, et tal on kontrolli läbimise ajal kehtiv maalrina töötamise keeld. Hageja ei

ole ka muude vaevuste (selja-, kaela- ja õlavöötmevalud, käte öine suremine) puhul märkinud

aega, mil ta seda tunneb/tundis ja jättis andmata ka üldse hinnangu oma tervisele.

Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et arstid ei öelnud talle, kaua ta ei tohi maalrina

töötada. Tollel ajal oli ta eestööline, kes tegi rohkem paberitööd, arvestas maalritele tööd ja

palkasid, esitas tellimusi lattu. See oli kuni 2003. aasta juunini. Töötervishoiuarst lubas hagejal

töötada maalrina, keelatud oli töö sundasendites. Hageja mainis meistrile suuliselt, et ta ei saa

maalri tööd esialgu teha ja lepiti kokku, et hageja teeb eestöölise tööd (VI kd lk 2).

Ringkonnakohus leiab, et hageja seletus ringkonnakohtu istungil on vastuolus hageja

seisukohtadega maakohtu menetluses, et ta ei pidanudki tööandjat üldhaigestumisega

seonduvatest asjaoludest informeerima, kui ka hageja 13. mai 2003 tervisedeklaratsiooniga, AS

Medicover Eesti töötervishoiu arsti märkmetega hageja tervise kohta (V kd lk 156), kostja poolt

ringkonnakohtu menetluses esitatud AS Medicover Eesti aktiga 30. maist 2003 töötajate

perioodilise läbivaatuse kohta (V kd lk 170), samuti VEK otsusega 14. märtsist 2003. VEK-i

otsuses on märgitud, et otsus kehtib kuni 31. märtsini 2004 ja seega kehtis samakaua ka keeld

hagejale töötada maalrina. Medicoveri arsti märkmetest nähtub küll asjaolu, et hageja avaldas

töötervishoiuarstile töövõimetuse määra üldhaigestumise tõttu, kuid hagejale koos sellega

seatud keeldu töötada maalrina ei ole hageja Medicoveri märkmete järgi töötervishoiu arstile

avaldanud. Tegemist on sellise asjaoluga hageja tervise kohta, mis oli tööandjale hageja töö

korraldamiseks oluline ja seda sõltumata sellest, et keeld töötada maalrina oli seotud hageja

üldhaigestumisega

ning

kutsehaigust

ei

olnud

hagejal

sellel

ajal

diagnoositud.

Töötervishoiukontrolli läbiviimise ajaks oli keeld kehtinud juba ca 2 kuud ja ka

tervisedeklaratsiooni koostamisel on hageja jätnud tema tervise osas olulised asjaolud täpselt

esitamata.

29. Maakohus on otsuse p-des 116 jj jätnud kahjuhüvise VÕS § 139 lg 3 alusel vähendamata,

kuna ei tuvastanud hageja tahtlust või hooletust oma tervise kahjustamisel. Maakohus leidis,

et hageja on pöördunud kaebustega perearsti poole alates 2001. aastast, kuid kutsehaigus

diagnoositi alles 2009. aastal, mida ei ole võimalik hagejale ette heita. Maakohus jättis

tähelepanuta, et kostja heidab hagejale ette hoopis üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotuse

ja maalrina töötamise keelust teatamata jätmist.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles

need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt isiku tervise

kahjustamise korral võib kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas

kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ekspert A. Tamm kinnitas maakohtu istungil,

et maalrina edasitöötamine 2003. aastal oli lubamatu. Kui hageja oleks töötamise sel ajal

lõpetanud, oleks vaegused pidanud järgi andma. Ta oleks võinud kutsehaigusest ka pääseda,

kui oleks lõpetanud sellel ametikohal töötamise (IV kd lk 159).

Ringkonnakohus leiab, et töötades maalrina ajal, mil VEK oli oma otsusega selle keelanud ja

jättes keelu olemasolust ja pikkusest töötervishoiuarsti ja tööandjat selgesõnaliselt ja täpselt

informeerimata, jättis hageja järgimata käibes vajaliku hoolsuskohustuse ja kahjustas oma

tervist vähemalt raske hooletusega. Kuna hagejale oli keeld töötada maalrina pandud arsti

otsusega, millest hageja tööandjat ja töötervishoiuarsti selgelt ei teavitanud, peab selle keeluga

mittearvestamise riski kandma töötaja ise. Tegemist on erandiga üldisest töötaja

informeerimiskohustusest. VEK-i otsusega pandud keeldu ei pidanud üle kordama/kontrollima

töötervishoiuarst. Maalrina töötamine ajal, mil hageja tervislik seisund seda ei võimaldanud,

aitas kaasa hagejal kutsehaiguse süvenemisele. Hageja oli töötamiskeelu saamise ajaks

töötanud kostja juures juba ca 4, 5 aastat. Pärast 2003. aastat kuni juunini 2009 ei keelanud

arstid hagejal maalrina töötamist. Ringkonnakohus arvestab keeluaja pikkust ja hageja kogu

töötamise aega kostja juures ning peab põhjendatuks vähendada kahju hüvitist hageja raske

hooletuse tõttu 10 %. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja vastutus on seeläbi

üldse välistatud VÕS § 101 lg 3 alusel, sest hageja kutsehaigestumist ei põhjustanud üksnes

hageja töötamine maalrina 14. märtsist 2003 kuni 14. märtsini 2004, mil see oli talle keelatud.

Apellandi seisukoht, et kahjuhüvitist tuleb vähendada nullini VÕS § 140 lg 1 alusel ei ole

põhjendatud, kuna kahju hüvitamine 90 % ulatuses ei ole kostja suhtes ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaoludel äärmiselt ebaõiglane või vastuvõtmatu.

30. Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada perioodiliste

rahaliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). Hageja on esitanud vastavad andmed ehitusalal

tegutsevate isikute keskmise brutopalga kohta (I kd lk 15), samuti ringkonnakohtu ettepanekul

sellest lähtuvalt vastavad arvestused ühekordse hüvise osas seisuga 30. september 2016

summas 9388,88 eurot (VI kd lk 10-12). Kostja ei ole nimetatud arvestuste matemaatilisele

õigsusele vastu vaielnud. Ühekordse hüvisena tuleb kostjalt välja mõista 90 % 9388, 88 eurost,

st 8450 eurot.

Kuna hageja esitas andmed oma töötasu suuruse kohta SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum

30. septembri 2016 seisuga (V kd lk 188), saab ringkonnakohus teha hüvise rahalise arvestuse

üksnes 30. septembri 2016 seisuga ühekordse makse osas.

Alates 1. oktoobrist 2016 välja makstavat igakuulist hüvist ei ole ringkonnakohtul vastavate

andmete puudumisel võimalik välja arvutada. Hageja töötab SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum ja

tema igakuuline töötasu on lisatasude tõttu muutuv, jäädes 2016. aastal vahemikku 231, 43

eurot kuni 2019,83 eurot (V kd lk 188). Ringkonnakohus saab kohtuotsuse resolutsiooniga

määrata kostjale alates 1. oktoobrist 2016 üksnes igakuulise hüvise maksmise kohustuse ja

valemi, mille alusel hüvist maksta. Kuna kostjal endal hüvise välja arvutamiseks vajalikud

andmed (eelkõige töötasu suuruse osas) puuduvad ning need on ka ajas muutuvad, tuleb hagejat

kohustada igakuuliselt teatama kostjale hüvise maksmiseks vajalikud andmed.

Alates 1. oktoobrist 2016 igakuulise hüvise arvutamiseks korrutatakse ehitusala töötajate riiklik

statistiline keskmine töötasu (avaldatud Statistikaameti poolt www.stat.ee ) hagejal

diagnoositud kutsehaiguse määraga (praegu 50 %), millest arvatakse maha hagejale makstav

töövõimetuspension (praegu 174,56 eurot) ja hageja juurdeteenitud töötasu (bruto) osas, milles

see ületab hageja töövõimele (praegu 50%) vastavat ehitusala töötaja riiklikku statistilist

keskmist töötasu. Saadud summast moodustab hagejale väljamakstav hüvis 90%, millelt

peetakse kinni seaduses sätestatud maksud.

31. Maakohus asus otsuse p-s 112 põhjendatult seisukohale, et kutsehaigusest tingitud

kahjuhüvise maksmine peab jätkuma ka siis, kui hageja jõuab vanaduspensionikka. Hüvitise

suurust saab muuta siis, kui muutuvad selle arvutamise aluseks olevad asjaolud. Seetõttu

mõistis maakohus hüvise hageja kasuks põhjendatult välja kuni kutsehaigusest tingitud

töövõimekaotuse lõppemiseni.

Riigikohus on korduvalt oma praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta

tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül

töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10,

p 10; 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). Käesolevas asjas ei ole kostja

tõendanud oma väidet, et hageja ei oleks oma üldist terviseseisundit ja vanust arvestades

vanaduspensioniea saabumisel võimeline töötama täistööajaga maaler-viimistlejana ka siis, kui

tema töövõime ei oleks vähenenud kutsehaiguse tõttu. Kostja arvamus, et hüvise saab

maksimaalselt välja mõista kuni hagejal vanaduspensioniea saabumiseni ei ole kooskõlas

Riigikohtu praktikaga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et

kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks.

Tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 on Riigikohus asunud seisukohale, et ka vanaduspensioniikka

jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust,

mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 136 lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma

perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel

muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse

määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete

määramisel. Ka TsMS § 459 lg 1 võimaldab pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja perioodilised maksed, nõuda uues hagis maksete suuruse ja

tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad

asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud

pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada.

32. Maakohus arvestas viivist alates 24. augustist 2009, mil hageja esitas kostjale ettepaneku

lahendada asi kohtuväliselt ja kokkuleppel ning kostja sai teada hageja kavatsusest nõuda

tekitatud kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebuses puudub vastuväide viivise arvutamise

algusaja osas. Apellant vaidlustab maakohtu poolt väljamõistetud viivise eelkõige koos

põhinõudega. Alternatiivselt leiab kostja, et viivise nõue on äärmiselt ebaõiglane ning

väljamõistetud viivis ühekordses summas 11 907,98 eurot on ebamõistlikult suur VÕS § 113

lg 8 ja § 162 lg 1 mõttes.

Asjas on maakohus tuvastanud, et kostjal on kohustus maksta hagejale alates 25. juunist 2009

hüvist tervisekahjustuse tekitamise eest. Hageja nõuab nimetatud kohustuse rikkumise eest

viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel seadusega sätestatud määras, millises märas viivise

väljamõistmine ei saa olla olemuslikult ebamõistlikult suur. Ühekordse summana välja

mõistetud viivise suurus sõltub sissenõutavaks muutunud hüvise suurusest. Kuna

ringkonnakohus vähendab hageja kasuks kostjalt välja mõistetavat hüvist, siis kuulub

vähendamisele ka kostjalt väljamõistetav viivis. Kostjalt kuulub väljamõistmisele ühekordne

hüvis 8450 eurot. Hageja koostatud arvestuse kohaselt oleks viivis hüviselt suurusega 9388,88

eurot VÕS § 113 lg 1 järgses määras seisuga 30. september 2016 3052,26 eurot (bruto) (VI kd

lk 11-12). Kostja pole viivise arvestust vaidlustanud. Viivis kuulub vähendamisele samuti

10 % ja kostjalt tuleb välja mõista ühekordse viivisena 2747 eurot. Maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata osas, millega maakohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks jooksva viivise VÕS

§ 113 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et viivis tuleb hageja kasuks välja mõista brutosummana

ning hageja peab tasuma viiviselt tulumaksu. TuluMS § 13 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse

tulumaksuga kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk,

lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel

ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis,

haigushüvitis ning riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu. Seoses tööõnnetuse või kutsehaigusega

makstav hüvitis maksustatakse tulumaksuga juhul, kui seda ei maksta kindlustushüvitisena.

Seega kuulub tulumaksuga maksustamisele ka seoses kutsehaigusega makstavalt hüviselt kohtu

poolt väljamõistetav viivis. Viivisesumma tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida

brutosummana.

33. Maakohus on otsuse p-st 60-61 nähtuvalt määranud hagihinnaks 23745,34 eurot, liites

selleks hagi ühekordse põhinõude hagi esitamise ajal 13 784, 06 eurot, üheksakordse igakuise

nõude 717,92 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude hagihinna 3500 eurot.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus eksinud hagi hinna määramisel. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p-s 56 ja ka varasemalt selgitanud, et juba sissenõutavaks muutunud

osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei

tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 lause alusel. Hagi

esitamisel palus hageja mõista välja kostjalt igakuise hüvisena 717,92 eurot ja mittevaralise

kahju hüvise kohtu äranägemisel. Lähtudes TsMS § 129 lg-st 2 oli saamata jäänud sissetulekute

eest arvestatavate haginõuete hind (9 kuu maksed) hagi esitamisel maakohtus 6461,28 eurot.

Kuna hageja suurendas oma nõuet ja nõudis saamata jäänud sissetulekuna 776,47 eurot, siis

suurenes selles osas hagi hind 6988,23 euroni. Nimetatud summale tuleb liita TsMS § 134 lg 1

alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldatav hind 3500 eurot, misjärel saab

hagihinnaks maakohtus lugeda 10488,23 eurot. Apellatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 1

järgi 6988,23 eurot.

34. TsMS § 163 lg 1 teise võimaluse kohaselt jaotab ringkonnakohus menetluskulud poolte

vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue kostja vastu hüvitada talle

tervisekahjustusega tekitatud kahju on iseenesest põhjendatud, kuid ringkonnakohus rahuldab

hagi ühekordse hüvise osas ca 17 % ulatuses. Menetlus on kestnud alates 11. jaanuarist 2011,

st üle 6 aasta. Hagejat on menetluse käigus esindanud kaks esindajat, kusjuures lõplikud

haginõude põhjendused, mis selgelt suurendasid tõendatavate asjaolude mahtu, esitas hageja

alles 30. septembril 2013 (II kd lk 121). Hageja ei esitanud maakohtu menetluses vaatamata

vastavatele kostja taotlustele olulisi asjaolusid oma kahjunõude suuruse arvestamise ja

kontrollimise tarbeks (informatsioon teenitava töötasu osas), mille esitamise järgselt

ringkonnakohtus vähendas hageja ise oma kahjunõude suurust oluliselt. Kostja vaidlustas

menetluses kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, esitas aegumise vastuväite, mis omakorda

muutis menetlust tõendite mahukamaks. Kohtud tuvastasid hagejal kahju tekkimise kostja süül.

Mõlemad pooled on teinud teineteisele tulemuseta lõppenud kompromissettepanekuid. Viimati

leppisid pooled ringkonnakohtu 21. detsembri 2016 istungil kokku peamistes kompromissi

tingimustes, kuid vastavalt kostja teatele 12. jaanuarist 2017 esitas hageja kostjale kirjalikult

kompromissettepaneku, mille tingimused erinesid oluliselt ringkonnakohtu istungil

kokkulepitust. Samas rahuldab ringkonnakohus hagi sarnases ulatuses nagu ringkonnakohus

kohtumenetluses pakkus, mis annaks TsMS § 163 lg 2 alusel kohtule võimaluse jätta

menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Arvestades kõiki nimetatud asjaolusid kogumis jätab ringkonnakohus poolte menetluskuludest

maa- ja ringkonnakohtus 30 % kostja ja 70 % hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

(TsMS § 174 lg 4).

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/