3-14-50607/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50607

Haldusasi

OÜ Villa Medica kaebus Eesti Haigekassa juhatuse

08.01.2014 otsuse nr 24 ja Eesti Haigekassa

24.03.2014 vaideotsuse osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Villa Medica, seaduslik esindaja

juhatuse liige Andres Lindmäe

Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Maria

Teder

Kolmas isik – Pärnu Haigla, seaduslik esindaja

juhatuse liige Veiko Vahula

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.12.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Villa Medica apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Villa Medica apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

23.12.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50607 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.02.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50607

2(21)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Villa Medica (kuni 05.02.2014 AS A.L.Medical) on erakliinik Pärnus, mis pakub mh

ortopeedia- ja taastusraviteenust. OÜ Villa Medica ei kuulu Vabariigi Valitsuse 02.04.2003

määruse nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (HVA) §-s 2 nimetatud haiglate loetellu. Nimetatud

loetellu kuulub SA Pärnu Haigla (Pärnu Haigla), mis on keskhaigla ja pakub mh nii ortopeedia-

kui taastusraviteenust. OÜ Villa Medica ja Eesti Haigekassa (EHK) vahel oli sõlmitud ravi

rahastamise raamleping, mis lõppes 13.03.2014.

2. EHK nõukogu võttis 01.11.2013 vastu otsuse nr 20 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks

tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise lepingu

sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused“ (Alused;

I kd, tl 84-92).

Aluste p 1.2 kohaselt on tegemist haldusesisese aktiga, mis on EHK-le abiks kaalutlusotsuse

tegemiseks lepingu partnerite valikul. Aluste p 1.3 kohaselt määrab EHK juhatus

tervishoiuteenuse osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva tervishoiuteenuse

osutamise koha ja teenuse vajaduse (ravijuhud), lähtudes kindlustatud isikute vajadusest

teenuse järele ja teenuse kättesaadavusest ning riigi tervishoiupoliitikast. Kindlustatud isikute

vajaduse

teenuse

järele

ja

teenuse

kättesaadavuse

(ravikindlustuse

seaduse

(RaKS) § 36 lg 4 p 1) hindamisel lähtub EHK õigusaktidest, ravikindlustuse andmekogu

epidemioloogilistest, demograafilistest ja geograafilistest andmetest ning muudest statistilistest

andmetest ja erialaseltside hinnangutest, mis omavad tähtsust teenuse vajaduse ja

kättesaadavuse väljaselgitamisel (Aluste p 1.4). Eriarstiabis valiku alla kuuluva teenuse

osutamise koha ja ambulatoorse teenuse vajaduse määramisel lähtub EHK kindlustatud isikute

raviks vajalikust ravijuhtude arvust, mida osutab vähemalt 0,5 koormusega töötav eriarst, v.a

kui vajadus tuleneb piirkondlikust eripärast (Aluste p 1.5).

3. Eesti Haigekassa juhatus kuulutas 08.01.2014 otsusega nr 24 „Valikule kuuluvate

eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks“ (I kd, tl 93-95p; lisad tl 96-114) välja valiku eriarstiabi osutamiseks ravi

rahastamise lepingute sõlmimiseks HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega

ajavahemikul 01.04.2014–30.06.2018 (p 1). Otsuse p-ga 2 kinnitati valikule kuuluvad

eriarstiabi ja haiguste ennetuse teenuste osutamise kohad piirkondlike osakondade kaupa ning

teenuse vajadus (ravijuhud) perioodil 01.04.2014–31.03.2015. EHK ei kuulutanud Pärnu

piirkonnas välja valikut ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks ambulatoorse ja päevaravi

ortopeediateenuse ning ambulatoorse taastusraviteenuse osas. Otsusele on lisatud „Ravi

rahastamise lepingute sõlmimise ja teenuse osutamise kohtade määramise alused“(lisa 1; I kd,

tl 96-112).

1) Riigikohus on asunud haldusasjas nr 3-3-1-29-12 tehtud lahendis (p 22) seisukohale, et

EHK-l on lubatud teha eelhaldusaktiga RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriumidest eelvalik,

mille järel kohaldatakse taotlejate edasisel hindamisel teisi RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud

kriteeriumeid. Kooskõlas nimetatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtadega ja Aluste

p-ga 1.3 määrab EHK tervishoiuteenuse osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla

kuuluva tervishoiuteenuse osutamise kohad ja teenuse vajaduse, lähtudes RaKS § 36 lg 4

3-14-50607

3(21)

p-des 1 ja 7 sätestatud kriteeriumidest. Lisaks tuleneb HVA haigla eelistamise kohustus

RaKS § 36 lg-st 5.

2) EHK juhatuse 30.12.2013 otsusega nr 495 kinnitatud protseduuri „Eesti Haigekassa eelarve

koostamine ja täitmise jälgimine“ (otsus nr 495) p-de 7.3-7.6 kohaselt võetakse

ravikindlustushüvitiste eelarve planeerimisel aluseks nelja aasta kulude ja nende katteallikate

planeerimise põhimõtted (prognoos) ja ravikindlustushüvitiste nõudluse prognoos. Juhatuse

30.12.2013 otsusega nr 496 kinnitatud protseduuri „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja

haldamine“ (otsus nr 496) kohaselt lähtutakse valiku läbiviimise aastal valiku mahu

määramisel: a) juhatuse otsuse nr 495 alusel hinnatud tervishoiuteenuste nõudlusest ja nõudluse

rahastatavast osast järgmisel aastal ehk tervishoiuteenuste eelarvest; b) HVA haiglate poolt

kaetavast põhjendatud nõudluse ulatusest vastaval lepinguerialal; c) HVA haiglate poolt

katmata vastava lepingueriala põhjendatud nõudluse mahust ning selle piisavusest valiku

väljakuulutamiseks; d) tervishoiuteenuste eelarves planeeritud reservist. Sama otsuse kohaselt

lähtutakse teenuse osutamise kohtade määramisel: a) tervishoiuteenuste geograafilise

kättesaadavuse põhimõtetest; b) piirkondliku osakonna direktori hinnangust, kas HVA haigla

katab valiku erialal rahastatava nõudluse vastavalt geograafilise kättesaadavuse põhimõtetele;

c) piirkondliku osakonna direktori hinnangust, kas HVA poolt katmata nõudluse maht on piisav

valiku väljakuulutamiseks.

3) EHK on planeerinud 2014. aastaks eriarstiabi valikule ravijuhte järgmiselt: a) EHK 2014. a

eelarvesse planeeritud eriarstiabi kõikidest ravijuhtudest arvestatakse teatud ravijuhud reservi;

b) järgnevalt arvestatakse 2014. a eelarves planeeritud ravijuhtudest maha HVA haiglatele

2014. a planeeritud ravijuhud ja valikupartneritega sõlmitud lepingute täitmiseks 2014. a

I kvartaliks planeeritud ravijuhud. Jooksvate kohustuste lõpetamiseks jäetakse reservi 8%

ravijuhtudest. Ülejäänud ravijuhud pannakse 2014. a valikule.

4) Ambulatoorse eriarstiabi valiku kohtade määramisel arvestati sellega: a) milline on eriala

kättesaadavuse tase, s.t kas eriala kättesaadavus konkreetses maakonnas tuleb tagada või mitte;

b) milline on Eesti rahvastikuregistri andmetel maakonnas elavate kindlustatud isikute

ambulatoorse ravi põhjendatud nõudlus (väljendatuna ravijuhtudes) erialal 2014. a; c) kas HVA

haiglad katavad erialal ravi kättesaadavuse põhjendatud nõudluse ulatuses; d) kui HVA haiglad

ei kata erialal ravi kättesaadavust põhjendatud nõudluse ulatuses, siis kas katmata nõudluse

maht on piisavalt suur selleks, et kuulutada erialal välja valik, s.o vähemalt 0,5 arsti ametikohta,

arvestades arsti hinnatud optimaalset töökoormust (lisa 1, p 1.2).

Taastusravi on eriala, mis peab olema kindlustatutele kättesaadav igas maakonnas

(kättesaadavuse IV tase). Valiku väljakuulutamiseks on vajalik vähemalt pool koormust, mis

on 1969 ravijuhtu aastas. Hinnatud nõudlus 2014. aastal on 73 716 ambulatoorset ravijuhtu, mis

teeb keskmiselt 60 ravijuhtu 1000 kindlustatu kohta. Ravi kättesaadavus on Eestis väga

ebaühtlane ja kohati väga madal. Taastusravi kättesaadavus kindlustatu kohta Pärnu maakonnas

on oluliselt üle keskmise (st üle 110%). Eesmärgiks on säilitada saavutatud kättesaadavust hea

kättesaadavusega maakondades ja parandada märkimisväärselt ravi kättesaadavust keskmisest

oluliselt madalama kättesaadavusega maakondades, tuues selle tasemele, nagu see on praegu

suhteliselt hea kättesaadavusega maakondades (lisa 1, lk 12-13).

Ortopeedia on eriala, mis peab olema kindlustatule kättesaadav vähemalt neljas kohas Eestis –

Harju-, Tartu-, Pärnumaal ja Ida-Viru maakonnas (kättesaadavuse III tase). Valiku

väljakuulutamiseks on vajalik vähemalt pool koormust, mis on 1969 ravijuhtu aastas (lisa 1,

lk 17).

5) Päevaravi valiku peamiseks eesmärgiks on kompenseerida Tallinna ja Tartu HVA haiglate

päevakirurgilise võimekuse puudujääke (Lisa 1, p 1.4). Ortopeedia päevaravi nõudlus on

3-14-50607

4(21)

maakonniti erinev, kuna patsiendid liiguvad ja nende liikumine ei ole hästi prognoositav ega

mõjutatav. Seetõttu on valiku mahtude planeerimisel otstarbekas lähtuda nii kindlustatute ravi

kasutusest kui ka ravi ooteaegadest neljas maakonnas, kus teenuse osutamine toimub. 2012. a

kasutusandmete analüüsi kohaselt on ortopeedide osutatav ortopeediline ravi üle kõigi

ravitüüpide olnud kõige paremini kättesaadav Pärnu haigla nn tõmbepiirkonnas, kuhu kuuluvad

Pärnu ja Lääne maakond (24 % üle Eesti keskmise). Kindlustatute nõudlus ortopeedia päevaravi

järele 2014. a on Pärnu maakonnas ja selle tõmbepiirkonnas hinnatud võrdseks Eesti

keskmisega (s.o madalamaks võrreldes 2012. a kasutusega). HVA haiglad katavad hinnatud

nõudluse (HVA haiglates ooteaeg ca üks nädal) ning valik ei ole vajalik (lisa 1, lk 27-28).

4. EHK sõlmis 05.02.2014 Pärnu Haiglaga ravi rahastamise lepingu perioodiks 01.01.2014-

31.12.2018.

5. AS Fertilitas, AS Tapa Haigla ja AS A.L.Medical esitasid 10.02.2014 Eesti Haigekassale

vaide 01.11.2013 otsuse nr 20 ja 08.01.2014 otsuse nr 24 p 1.3 kehtetuks tunnistamiseks (I kd,

tl 41-53).

6. Eesti Haigekassa jättis 24.03.2014 vaideotsusega (I kd, tl 57p-64) vaide rahuldamata.

EHK rõhutas, et 08.01.2014 otsus on suunatud üksnes mitte-HVA haiglatele. HVA haiglate

lepingumahud kinnitatakse nendega sõlmitavate ravi rahastamise lepingute läbirääkimiste

tulemusena, sest tulenevalt RaKS § 36 lg-s 5 sätestatust on EHK kohustatud sõlmima ravi

rahastamise lepingu esmajärjekorras HVA haiglaga.

Arvestades Pärnu Haigla võimekust tulevasel lepinguperioodil, katab keskhaigla ambulatoorse

ortopeedia erialal ära kogu piirkonna hinnatud nõudluse. 08.01.2014 otsuse lisas 1 toodud

järelduste aluseks olnud arvandmed olid järgmised: piirkonna põhjendatud nõudlus 2014. a on

24 524 ravijuhtu (võrdlusperioodil 01.07.2012-01.07.2013 oli see 24 718 ravijuhtu), OÜ Villa

Medica katab sellest 2014. a I kvartalis 235 juhtu ja Pärnu Haigla lepingumaht 2014. aastaks

on 24 300 ravijuhtu. Seega on 2014. a teenus Pärnu maakonnas tagatud 11 ravijuhu võrra

suuremas mahus, kui on põhjendatud nõudlus. Pärnu Haiglas töötab Terviseameti andmetel

6 ortopeedi, mistõttu puudub EHK-l kahtlus selles, et Pärnu Haiglal on olemas võimekus

osutada ortopeedia erialal raviteenuseid ravi rahastamise lepinguga kinnitatud mahus.

Ortopeedia päevaravi osas toodud järelduste aluseks olid järgmised arvandmed. Piirkonna

põhjendatud nõudlus on 2014. aastal 307 ravijuhtu (võrdlusperioodil 01.07.2012-01.07.2013

oli see 357 ravijuhtu), OÜ Villa Medica katab sellest 2014. aasta I kvartalis 40 juhtu ja Pärnu

Haigla lepingumaht 2014. aastaks on 250. Ülejäänud 17 ravijuhu ulatuses ei olnud valiku

väljakuulutamine põhjendatud, kuna see jääb alla minimaalset lepingumahtu (100 ravijuhtu).

Minimaalne lepingumaht on pool optimaalsest lepingumahust, milleks päevaravis loetakse

200 ravijuhtu selleks, et tagada erialal piisav ravikvaliteet.

Ambulatoorse taastusravi teenuse kättesaadavus on haigekassa koostatud statistika kohaselt

äärmiselt ebaühtlane. Pärnu maakonnas on taastusravi teenuste kättesaadavus oluliselt üle

keskmise. Arvestades suuri erinevusi teenuse kättesaadavuses, on ravikindlustusrahade

piiratuse tõttu primaarne aidata järele neid piirkondi, kus ravi kättesaadavus on oluliselt alla

keskmise või keskmine. Pärnu Haigla võimekus lubab säilitada piirkonna nõudluse rahuldamise

eelmise lepinguperioodiga võrreldaval tasemel. Otsuse lisas 1 toodud järelduste aluseks olnud

arvandmed olid järgmised. Piirkonna põhjendatud nõudlus on 2014. a 6364 ravijuhtu

(võrdlusperioodil 01.07.2012-01.07.2013 oli see 6483 ravijuhtu) ja Pärnu Haigla lepingumaht

2014. a on 6240. Ülejäänud 124 ravijuhu ulatuses ei olnud valiku väljakuulutamine

põhjendatud, kuna see jäi oluliselt alla optimaalse lepingumahu, milleks ambulatoorses ravis

on 3938 ravijuhtu.

3-14-50607

5(21)

7. OÜ Villa Medica esitas 23.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 2-32; III kd,

tl 4-10), mille lõplikeks nõueteks jäid nõuded tühistada Eesti Haigekassa 24.03.2014 vaideotsus

kaebajat puudutavas osas ning Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsus nr 24 osas, millega

jäeti Pärnu piirkonnas välja kuulutamata valik ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse

ning ambulatoorse taastusraviteenuse osas ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks HVA-s

nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega.

1) Otsus rikub kaebaja õigusi, sest välistab kaebaja võimaluse sõlmida EHK-ga ravi rahastamise

leping ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse ning ambulatoorse taastusraviteenuse

osutamiseks või vähendab osutatava teenuse mahtu. Vastustaja on sõlminud kaebajaga ravi

rahastamise lepinguid alates 2007. a ja tal ei ole kaebaja vastu pretensioone olnud.

2) Vastustaja on rikkunud kaalutlusõiguse reegleid ja ignoreerinud Riigikohtu otsust asjas

nr 3-3-1-81-07, milles leiti, et RaKS § 36 lg 4 ei võimalda kriteeriume valikuliselt kohaldada

või kohaldamata jätta. Üksnes asjakohatu kriteeriumi võib jätta arvestamata, kui seejuures ei

rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on võtnud otsuse tegemisel aluseks vaid

RaKS § 36 lg 4 p-s 7 toodu. Vastustaja arutleb küll otsuse lisas 1 kindlustatute vajaduse ja ravi

kättesaadavuse üle (RaKS § 36 lg 4 p 1), kuid lähtekohaks on vaid see, kas HVA haiglad

katavad ära ravi kättesaadavuse põhjendatud nõudluse ulatuses. Haigekassal puudub õiguslik

alus kitsaste valikukohtade määramiseks. Seega ei lähtuta patsiendi seisukohast ja tegelikku

kaalumist ei ole toimunud. Ravi kättesaadavus paraneks suurema arvu lepingupartnerite

olemasolu korral.

3) Otsus piirab konkurentsi, tagades ravi rahastamise lepingut omavatele teenuse osutajatele

suuremad ja stabiilsemad käibemahud. Konkurentsi olemasolu soodustaks teenuse hinna ja

kvaliteedi suhte optimaalsust ning eelduslikult nii patsientide kui vastustaja kulude

vähendamist,

mis

omakorda

aitab

kaasa

teenuse

kättesaadavusele.

Otsus

rikub

tervishoiuteenuse osutajate õigust vabale eneseteostusele ja võrdsele kohtlemisele. Erinevaks

kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus.

4) Otsus on motiveerimata ega ole kontrollitav. Ainus põhjendus on see, et vastustajal on õigus

ja kohustus sõlmida ravi rahastamise leping eelisjärjekorras HVA haiglatega. Sellel väitel ei ole

aga seaduslikku alust. RaKS § 36 lg 5 ei kohusta vastustajat sõlmima ravi rahastamise lepingut

HVA haiglatega. Säte määrab kindlaks üksnes lepingu pikkuse.

5) EHK ei ole võtnud otsuse tegemisel arvesse tervishoiuteenuse kvaliteeti. Ainuüksi

tegevusloa olemasolu, teenuse üle teostatav järelevalve või arsti töökoormus ei näita teenuse

kvaliteeti. Eeldada ei saa, et teenuse osutajad on võrdse kvaliteediga. Ka juhul, kui eeldatakse

kvaliteedi võrdsust, tuleks valiku tegemisel lähtuda parimast hinna ja kvaliteedi suhtest.

Kaebaja juhtis enne otsuse tegemist vastustaja tähelepanu kaebaja kliinikus pakutava teenuse

olulisele kvaliteedieelisele, kuid vastustaja ei ole seda asjaolu kaalunud ning kaebajale ei antud

ka järgmise etapi käigus võimalust väidetut tõendada. Praegusel juhul ostab vastustaja kallimat

teenust, sest konkurentsi puudumine ei survesta HVA haiglat madalamat hinda pakkuma.

Samuti juhtis kaebaja oma kirjades EHK tähelepanu suurtele kokkuhoiuvõimalustele ja

efektiivsema ravi võimalustele. Sisuliselt ei ole õige EHK väide, et teenuse kvaliteeti

kontrollitakse järjepidevalt mitmesuguste sihtvalikute ja perioodiliste kontrollide teostamisega

HVA haiglates. Ka kaebaja kliinikut on korduvalt kontrollitud ning kontrolli objektiks pole

olnud mitte raviteenuse sisuline kvaliteet, vaid dokumentide vormistamise nõuetekohasus.

Puuduvad tõendid, millest nähtuks, millal, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel on EHK

kontrollinud Pärnu Haiglas osutatavate taastusraviteenuste kvaliteeti. Pärnu Haiglas osutatava

ortopeediateenuse kvaliteedi osas tekitab küsimusi näiteks see, et ortopeediateenust pakuvad

3-14-50607

6(21)

seal lisaks ortopeedidele ka üldkirurgid. Samuti on meedias kajastatud Pärnu Haiglas osutatud

teenuse käigus toime pandud raviviga.

6) EHK on vääralt hinnanud raviteenuse kättesaadavust ja HVA haigla võimekust pakkuda

kvaliteetset teenust. Ebaõige on väide, et HVA haigla katab nõudluse. Kuigi EHK sõnul on

eesmärgiks parandada ambulatoorse taastusravi kättesaadavust, siis kaebaja välistamine

teenuse osutamisest hoopis halvendab teenuse kättesaadavust. Ortopeedi ambulatoorsele

vastuvõtule saamise järjekorrad on ca 3-5 nädalat ja HVA haigla järjekordadesse lisanduvad

alates 01.04.2014 veel kaebaja ja teiste erakliinikute senised patsiendid. Järjekorrad olid seega

tegelikult pikemad kui EHK väitis. Kaebaja palus kohtul nõuda välja tõendusmaterjal

ravijärjekordade pikkuse hindamise läbiviimise ja kvaliteetse teenuse kättesaadavuse tegeliku

kontrollimise kohta.

7) HVA haiglate eelistamine on põhiseadusevastane. Riigikohus ei ole asjas nr 3-3-1-29-12

sellise eelistamise õiguspärasust kontrollinud. Kuna ravi rahastamise lepingutega jagatakse

avalikku ressurssi, peaksid vastavad normid olema selged ja läbipaistvad. Ka juhul, kui HVA

haiglate eelistamine on õiguspärane, saab eelistamine olla põhjendatud vaid sama kvaliteedi

puhul. Kaebaja suudab tõendada, et tema pakutava taastusravi kvaliteet on HVA haigla teenuse

kvaliteedist oluliselt parem.

8) HVA haiglate eelistamine on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. Haigekassa

toetus tuleb riigi ressurssidest. Ravi rahastamise lepingu sõlmimise võimalus annab HVA

haiglatele ilmselge majandusliku eelise ning neid toetatakse ka investeeringutega. Abi on

valikuline, sest vastustajale on antud õigus otsustada, kellega ravi rahastamise leping sõlmida,

HVA haiglaid eelistatakse ja nendega sõlmitavad ravi rahastamise lepingud on pikema

tähtajaga. Samuti mõjutab abi liikmesriikide vahelist kaubandust. Tegemist on ebaseadusliku

riigiabiga, sest Euroopa Komisjonilt ei ole taotletud luba. Täidetud ei ole Euroopa Kohtu

otsuses nr C-280 esitatud nn Altmarki kriteeriumid. Üksnes nende kriteeriumide esinemise

korral oleks tegemist üldist majandushuvi omavate teenuste osutamiseks antava hüvitisega,

mida ei loeta riigiabiks. Hüvitise maksmise aluseks oleva lepingu sõlmimise tingimused ja

põhimõtted ei ole üheselt selged ja läbipaistvad. Samuti ei ole selged, läbipaistvad ja

objektiivselt põhjendatud reeglid, mille alusel nimetatakse tervishoiuteenuse osutajad

HVA-sse. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine ei toimu hankemenetluse käigus ning

kehtestatud pole läbipaistvat ja üheselt mõistetavat regulatsiooni, mille põhjal otsustada rahalise

toetuse jagunemine HVA haiglate ja ülejäänud tervishoiuteenuse osutajate vahel. Ka

Konkurentsiamet on avaldanud seisukohta, et HVA haiglate lauseelistamine on vastuolus vaba

konkurentsi põhimõtetega ja kahjustab seda. Kaebaja palus halduskohtul välja nõuda

dokumendid, mille abil hinnata, kas riigiabi teavitamisest vabastamise kriteeriumid on

praegusel juhul täidetud.

8. Eesti Haigekassa palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 75-83; II kd, tl 195-198; III kd,

tl 22-23p).

1) Ravi rahastamise lepingute sõlmimine on kaheastmeline menetlus. Esmalt planeeris

vastustaja 2013. a lõpus HVA haiglatega sõlmitavate ravi rahastamise lepingute mahud ning

sõlmis 2014. a veebruaris HVA haiglatega ravi rahastamise lepingud erialadel, mida nimetatud

haiglad on kohustatud või otsustanud osutada vastavalt sotsiaalministri 19.08.2004 määrusele

nr 103 “Haigla liikide nõuded” (määrus nr 103). Paralleelselt kuulutas vastustaja 08.01.2014

otsusega välja valiku, leidmaks valikupartnereid HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse

osutajate hulgast. Vastustaja lähtus seejuures tervishoiuteenuse eelarvest, HVA poolt kaetavast

põhjendatud nõudluse ulatusest vastaval erialal ning HVA poolt katmata eriala põhjendatud

nõudluse mahust ja selle piisavusest valiku väljakuulutamiseks.

3-14-50607

7(21)

2) 08.01.2014 otsus on formaalselt õiguspärane. Otsuse põhjendused on esitatud otsuse lisas 1.

Esmalt on selles kirjeldatud üldiseid kaalutluspõhimõtteid ja seejärel on toodud põhjendused

erialade kaupa. Lisaks on vaideotsuses esitatud täiendavad statistilised arvandmed selle kohta,

milline oli maakonnas nõudlus teenuse järele ja nõudlus võrdlusperioodil ning millises osas

katab vajaduse HVA haigla. Haigekassa palub arvestada põhjendamiskohustuse täitmise

hindamisel ka vaideotsuses sisalduvate täiendavate andmete ja selgitustega.

3) 08.01.2014 otsus on sisuliselt õiguspärane. Kuna HVA haiglatega ja HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud erineva tähtajaga, ei sõlmita

nendega lepinguid samal aastal ja tavapäraselt puudub ajaline võimalus neid ühes menetluses

omavahel võrrelda. Selleks, et HVA haigla saaks täita määrusega nr 103 talle pandud kohustust

vastavatel erialadel teenuse osutamiseks, peab vastustaja sõlmima temaga piisavas mahus ravi

rahastamise lepingu. HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajal sellist kohustust ei ole,

mistõttu on kaebaja vastupidiselt Pärnu Haiglale vaba otsustama, kas ja milliseid

tervishoiuteenuseid ta osutada soovib. RaKS § 36 lg 5, mille alusel sõlmitakse ravi rahastamise

lepingud HVA haiglatega, ei viita RaKS § 36 lg-le 4. Seega ei ole HVA haiglatega ravi

rahastamise lepingute sõlmimine seotud RaKS§ 36 lg 4 asjaoludega, nagu kaebaja puhul,

kellega sõlmitakse ravi rahastamise leping RaKS § 36 lg 41 kohaselt RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud

asjaolusid arvestades. Õigus sõlmida ravi rahastamise leping esmajärjekorras HVA haiglatega

tuleneb RaKS § 36 koosmõjust teiste sätete ja õigusaktidega, nagu HVA § 1 lg 2 ja määrus

nr 103. Riigikogus 2008. a toimunud eelnõude 246 SE ja 196 SE II-1 menetlemise materjalidest

nähtub seadusandja tahe eelistada HVA haiglaid, sest sotsiaalkomisjoni ettepanekul jäeti

eelnõust välja RaKS § 36 muudatus. Vahetegu HVA haiglate ja kaebaja vahel tuleneb sellest,

et HVA haiglatele on pandud ülesanne hoida üleval riiklikku tervishoiuteenuste osutamise

võrgustikku ühtlase tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks.

4) Kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole asjakohane, sest selles oli

tegemist RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide alusel omavahel konkureerivate tervishoiuteenuse

osutajatega. Ükski asjaosalistest ei olnud HVA haigla, kellega sõlmitakse leping ilma valikut

välja kuulutamata RaKS § 36 lg 5 alusel. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-29-12 väitnud, et

lahendiga asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud

kriteeriumidest eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi

RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume. Kriteeriumide eelvalik tagab selle, et vastustaja otsus

valikut välja kuulutada lähtub just kindlustatud isiku vajadusest, mitte tervishoiuteenuste

pakkujate huvidest. Alles siis, kui on tehtud kindlaks, et piirkonnas on olemas vajadus mingi

eriala teenuse järele ning selle tagamiseks on olemas vahendid EHK eelarves, kuulutab

vastustaja erialal välja valiku, kui HVA haiglad vastaval erialal nõudlust ei kata. Valiku

väljakuulutamisele järgneb mitte-HVA haiglatest taotlejate taotluste hindamine, kus vastustaja

arvestab ka ülejäänud RaKS § 36 lg-s 4 loetletud asjakohaste kriteeriumidega. Hoolimata

sellest, et RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel

tuleb hinnata RaKS § 36 lg 4 kriteeriume, arvestab vastustaja nende kriteeriumidega ka HVA

haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Nende pinnalt teeb vastustaja kindlaks,

milline on konkreetse HVA haigla võimekus teenust osutada.

5) 08.01.2014 otsus on põhiseaduspärane. Vastustaja ei keela kaebajal vaidlusalustel erialadel

teenuseid osutada. Kaebajal aga puudub põhiõigus nõuda selleks rahalisi vahendeid

riigieelarvest. Haiglavõrgu toimimise seisukohast ei ole eratervishoiuteenuse osutajad ja HVA

haiglad omavahel võrreldavad, sest HVA haiglate kaudu täidab riik temale põhiseaduse

(PS) §-st 28 tulenevat kohustust. Pärnu Haigla on riikliku tähtsusega keskhaigla, mis peab mh

osutama teenuseid ortopeedia ja taastusravi erialadel. HVA haiglate paiknemine on üks peamisi

viise, millega tagatakse ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus. RaKS § 2 lg 2 ei sätesta mitte

ravi kättesaadavuse põhimõtet, vaid nõuab, et solidaarsusel põhinevas süsteemis oleks ravi

3-14-50607

8(21)

võrdselt kättesaadav piirkondade lõikes. Ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus ei parane

sellega, kui piirkonna ravijuhud jagatakse HVA haigla ja mõne samas linnas teenust osutava

tervishoiuteenuse osutaja vahel. Selleks, et igas maakonnas oleks tagatud kõik

tervishoiuteenused, mida tuleb maakondlikul tasemel osutada, on paratamatult vajalik HVA

haiglate olemasolu. Riigil ei ole võimalust kohustada tervishoiuteenuse osutajaid avama

raviasutusi kindlaksmääratud piirkondades või sõlmima EHK-ga ravi rahastamise lepingut.

Seetõttu on oluline, et HVA haiglatele oleks tagatud võimekus osutada teenust igal erialal, mida

nad määruse nr 103 alusel osutavad. Seega ei ole HVA-väliseid haiglaid võrreldes HVA

haiglatega ebavõrdselt koheldud.

6) Tegemist ei ole riigiabiga. HVA haiglate tegevus on lahutamatu osa riiklikust

tervishoiusüsteemist, mistõttu ei ole tegemist majandustegevusega Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 107 lg 1 mõistes ning asjakohatud on viited Altmarki tingimustele. Lähtudes

PS §-st 28 tulenevast kohustusest on Eestis loodud solidaarsuspõhimõtetel tervishoiusüsteem,

tagamaks kvaliteetse arstiabi kättesaadavus, optimeerimaks kulutused haiglavõrgu rajamiseks

ja toimimiseks ning tagamaks haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Need eesmärgid on seatud

veendumuses, et tavapärased turu toimimise põhimõtted tervishoius ei toimi ning nende

eesmärkide saavutamiseks on riigil vaja strateegilisi haiglaid ehk haiglavõrku. Isegi kui HVA

haiglatega tagatav on käsitatav majandustegevusena, pakuvad HVA haiglad üldist

majandushuvi pakkuvat teenust ja täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Vastustaja võtab

kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle vastavalt tervishoiuteenuste loetelus

sätestatud tervishoiuteenuste piirhindadele, kui ravi rahastamise lepingus ei ole kokku lepitud

madalamat hinda. Tervishoiuteenuste loetelus sätestatud hinnad vastavad objektiivsuse ja

läbipaistvuse kriteeriumile ning õigusaktide tasemel on reguleeritud, kuidas need hinnad

kindlaks määratakse. Ravi rahastamise lepingu tingimused on samad hoolimata sellest, kas

vastustaja lepingupartneriks on HVA haigla või muu tervishoiuteenuse osutaja. Seejuures on

Euroopa Üldkohus oma 07.11.2012 otsuses asjas nr T-137/10 (CBI vs Euroopa Komisjon)

leidnud, et kriteeriumid, mis toodi esile Altmarki kohtuotsuses seoses veoteenusega ja mis

kujutab endast vaieldamatult konkurentsile avatud majandustegevust, ei kohaldu sama rangelt

haiglaravi sektori suhtes, millel puudub selline kommertsaspekt. Seega on riigil õigus

kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist

iseenesest majandusliku eelisega. Kaebuses taotletud informatsioon riigiabi reeglite järgimise

kohta on leitav erinevatest õigusaktidest ning EHK koduleheküljelt.

7) Vastustaja kontrollis ja hindas Pärnu maakonnas tegutseva HVA-sse kuuluva Pärnu Haigla

võimekust teenust osutada, võttes aluseks ravi rahastamise lepingute senist täitmist ja arenguid.

Samuti analüüsiti ravijärjekordade pikkusi. Haigekassa analüüsist ja hinnatud nõudlusest

nähtus, et nii ortopeedia kui taastusravi erialal on Pärnu piirkonna kindlustatutel ravi

kättesaadavus 1000 elaniku kohta oluliselt parem (s.t üle 100 %) kui näiteks Virumaal, Lõuna-

Eestis ja Harjumaal elavatel kindlustatutel. Võrreldes võrdlusperioodiga, vähenes kogu Pärnu

maakonnas 2014. a rahastatavate ravijuhtude arv nii ortopeedia ambulatoorses ravis, ortopeedia

päevaravis kui ka taastusravis. Ravi piirkondliku võrdse kättesaamise huvides vähenes ka Pärnu

Haigla ravijuhtude arv ambulatoorses taastusravis võrreldes 2013. aastaga 5,5%. Pärnu Haigla

maht suurenes küll ortopeedias, kuid põhjusel, et valiku väljakuulutamine, s.t valikupartneri

leidmine ei olnud väheste HVA haigla poolt katmata juhtude juures põhjendatud ja ravijuhud

ei ületanud valikupartneri minimaalset lepingumahtu ehk 100 ravijuhtu aastas. Arvestades, et

muudatused ravijuhtude arvus ei olnud märkimisväärsed, ei tekkinud Pärnu piirkonna ravi

rahastamise lepingute halduril kahtlusi, et Pärnu Haigla võimekus lubab tal täiendavaid

ravijuhte teenindada.

8) Vastustajal ei ole olnud põhjust kahelda Pärnu Haiglas osutatava teenuse kvaliteedis. Pärnu

Haiglal on olemas Terviseameti väljastatud tegevusluba asjassepuutuvatel erialadel teenuste

3-14-50607

9(21)

osutamiseks. See näitab, et Pärnu Haigla vastab kohustuslikele nõuetele ja tema puhul on

tagatud teenuse nõutav kvaliteet. Vastustajale ei ole teada juhtumeid, kus tervishoiuteenuste

kvaliteedi ekspertkomisjon oleks teinud Pärnu Haiglale etteheiteid seoses asjassepuutuvatel

erialadel teenuse osutamisega. Pärnu Haigla ravi kvaliteeti on kontrollinud ka Terviseamet.

Lisaks tulevad vastustaja lepingupartneritele ravi rahastamise lepingutest lepingulised

kohustused seoses tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisega. Seetõttu on HVA haiglad

vastustaja pidevama ja põhjalikuma järelevalve all.

9) Kuigi ambulatoorsete vastuvõttude tagamine ravijärjekorra maksimumpikkuse jooksul on

probleemne, on enne 08.10.2014 otsuse tegemist koostatud ülevaate kohaselt Pärnu Haiglas

asjassepuutuvatel erialadel ambulatoorsete vastuvõttude tegelike ooteaegade mediaankeskmine

jäänud siiski ravijärjekorra lubatud pikkuse piiridesse. Ravijärjekord pikeneb siis, kui nõudlus

teenuse järele ületab pakkumise. Nõudlust tervishoiuteenustele mõjutavad eelkõige

a) konkreetse raviasutuse töö planeerimine; b) suur tagasikutsete arv; c) patsiendi isiklik

raviasutuse või arsti valik; d) vastuvõtule mitteilmunud patsientide arv; e) ravi rahastamise

lepingu maht.

9. Pärnu Haigla palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 3-5p; III kd, tl 15-16).

1) Vastustaja ei ole teinud seoses ravi rahastamise lepingu täitmisega Pärnu Haiglale etteheiteid.

Vastustaja on teostanud ravikindlustushüvitiste kontrolle ortopeedia ja ambulatoorse

taastusravi haigusjuhtude osas perioodi 2013–2014 kohta ning need on kinnitanud

operatsioonide

põhjendatust

ja

operatsiooniprotokollide

põhjalikkust,

vastuvõttude

põhjendatust ning ravijuhtude head käsitust. Pikaajaliselt iga-aastaselt läbiviidavad

ambulatoorsete ja statsionaarsete patsientide rahulolu-uuringud kinnitavad rahulolu Pärnu

Haiglas osutatavate tervishoiuteenustega. Terviseameti järelevalve osakonna esindajad

kontrollisid Pärnu Haiglas tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuete täitmist 11.05.2012 ja

kinnitasid tervishoiuteenuste vastavust tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuetele. Pärnu

Haiglas on 7 ortopeedi ja 8 taastusraviarsti. Kaebaja juures töötab Terviseameti registri kohaselt

üksnes üks ortopeed, kes töötab põhikohaga Pärnu Haiglas. Taastusravi pakuvad kaebaja juures

2 arsti. Kõik Pärnu Haigla spetsialistid osalevad igal aastal nii Eestis kui välismaal toimuvatel

erialastel koolitustel. Taastusravi osutamisel on oluline meeskond, kuhu kuuluvad erinevad

arstid. 2012. a valmis Pärnu haiglas taastusravi- ja heaolukeskus. Osakonnas on kasutusel

mitmed erinevad kaasaegsed vahendid ja aparaadid.

2) Ravi rahastamise lepingud sõlmitakse HVA-s nimetatud ja muude tervishoiuteenuse

osutajatega erinevates menetlustes ja erineva tähtajaga. Olukorras, kus HVA haiglaga sõlmitud

leping veel kehtib, kuid HVA-s nimetamata haiglaga leping lõpeb, ei saa vastustaja kinnitada

valikule rohkem ravijuhte, kui HVA haiglast üle jääb. HVA haiglatega ei sõlmita lepingut

RaKS § 36 lg 4 alusel. Vastustajal ei ole võimalik mitte sõlmida ravi rahastamise lepingut HVA

haiglaga erialadel, mida vastav haigla on vastavalt oma liigile kohustatud osutama. HVA

haiglad täidavad riigi funktsiooni. Pärnu Haigla on keskhaigla, kus peab osutama

ambulatoorseid ja statsionaarseid tervishoiuteenuseid ortopeedia erialal ning taastusravi ja

füsiaatria erialal. Keskhaiglas peab ööpäevaringselt töötama mh ortopeed. On oluline vahe, kas

tervishoiuteenust on kohustatud osutama ministri määruse alusel (hoolimata lepingust) või

üksnes vastustajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel. Kaebajal on võimalik soovi korral

teatud teenuseid mitte osutada või osutada seda üksnes tasuliselt. Kolmandal isikul sellist

valikut ei ole. Riigikontrolli 2010. a aruandes (II kd, tl 145-181p) välja toodud puudujäägid

eriarstiabis osutavad selgelt vajadusele, et avalike ressursside otstarbekaks ja säästvaks

kasutamiseks tuleb eelistada HVA haiglaid. Vastustaja otsus on piisavalt põhjendatud.

3-14-50607

10(21)

3) Vastustaja hindab pidevalt Pärnu Haigla teenuste kvaliteeti, viies regulaarselt läbi

ravikindlustushüvitiste kontrolle erinevatel erialadel ja kaasates Pärnu Haiglat kliinilistesse

audititesse. Vastustaja võtab piisavalt arvesse WHO

juhiseid. Igal juhul ei ole nende juhiste puhul tegemist siduvate põhimõtetega Eesti

õigussüsteemis. Pärnu Haiglas on loodud eraldi struktuuriüksusena kvaliteediteenistus ning

toimiv kvaliteedikäsiraamat. Pärnu Haiglas toimub tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi

juhtimine vastavalt sotsiaalministri 15.12.2004 määrusele nr 128 „Tervishoiuteenuste

kvaliteedi tagamise nõuded“ (määrus nr 128). Terviseamet on 2012. a Pärnu Haigla

kvaliteedijuhtimissüsteemi positiivse tulemusega auditeerinud. Koostöös suuremate haiglatega

arendab Pärnu Haigla pidevalt oma kvaliteedisüsteeme, sh vastavalt ravi rahastamise lepingus

kvaliteedi osas kokkulepitule.

4) Riikliku tähtsusega keskhaigla eelistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Tegemist ei ole ebaseadusliku riigiabiga. EHK ei saa eirata seadusandja tahet ja

tervishoiupoliitilisi otsustusi ning on seetõttu lähtunud õiguspärastest kaalutlustest.

5) Tervishoiuteenuste kättesaadavuse (ravijärjekordade) juhtimine toimub Pärnu Haiglas

vastavalt sotsiaalministri 21.08.2008 määrusele nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja

ravijärjekorra pidamise nõuded“ (määrus nr 46). Pärnu Haigla analüüsib ja esitab regulaarselt

vastustajale järjekordade ettevaatavaid ja tagasiulatuvaid aruandeid. Vastustaja poolt kinnitatud

lubatud ooteaegade ületamine mõnedel erialadel Pärnu Haiglas on tingitud vastavate

spetsialistide puudusest. Järjekordi ei ole võimalik lühendada praegu olemasolevate HVA

haiglas töötavate niigi väheste spetsialistide üleviimisega samale tööle teistesse raviasutustes,

teenuste kvaliteeti ei aita tõsta kehvem ruumi-, aparatuuri- ja personalistandard võrreldes HVA

haiglatega. Järjekordi saaks lühendada vaid siis, kui erakliinikud omaksid või tooksid

puuduvaid spetsialiste juurde ning investeeriksid oma infrastruktuuri ja personali samaväärselt

HVA haiglatega. Kaebused, vaidlused ja ravivigade tuvastamine on loomulik ja paratamatu osa

tervishoiuteenuste osutamisel. Alates 2013. a ei ole tervishoiuteenuste kvaliteedi

ekspertkomisjonile ja Terviseametile esitatud ühtegi juhtumit Pärnu Haigla kohta seoses

ambulatoorse ortopeedia ja päevaravi ega ambulatoorse taastusraviga. Samuti ei ole selles osas

tehtud Pärnu Haiglale ühtegi ettekirjutust.

10. Tallinna Halduskohus jättis 23.12.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) EHK 08.01.2014 otsus nr 24 ja 24.03.2014 vaideotsus on põhjendatud ja õiguspärased. HVA

haiglate eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on õiguspärane. Praeguses asjas on

asjakohased AS Hanvar ja EHK vahelises sarnases vaidluses Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsustes haldusasjas nr 3-14-50157 toodud seisukohad. Kohtud leidsid

viidatud otsustes, et vastustajal on õigus sõlmida ravi rahastamise lepingud esmajärjekorras

HVA haiglatega, kes on osa riiklikust tervishoiusüsteemist. Ülejäänud tervishoiuteenuse

osutajatega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud juhul, kui HVA haiglal ei ole piisavat

võimekust või HVA haigla on otsustanud mitte pakkuda tervishoiuteenust erialadel, mille

osutamise kohustust määrus nr 103 talle ei pane.

2) HVA haiglate eelistamine on tuletatav RaKS § 36 lg-te 1, 2, 4, 41 ja 5 koosmõjust

HVA § 1 lg-ga 2 ja määrusega nr 103. Selline lähenemine on kooskõlas riigi tervishoiupoliitika

ja selle arengusuundadega ning seadusandja tahtega. Kohtul puudub pädevus kontrollida

seadusandja poliitiliste valikute otstarbekust. Pärnu Haiglal kui keskhaiglal on määruse nr 103

§ 13 lg 1 p-de 7 ja 10 kohaselt kohustus osutada ortopeedia- ja taastusraviteenuseid. Vastustaja

peab eelistama HVA haiglat nende ravijuhtude osas, mida need haiglad on kohustatud osutama,

arvestades seejuures haigla võimekust tervishoiuteenuse osutamiseks. HVA üheks eesmärgiks

on tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate,

3-14-50607

11(21)

üldhaiglate, kohalike haiglate, taastusravihaiglate ja õendushaiglate loetelu kehtestamine

(tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 lg 1 p 1), mis koos määrusega nr 103

moodustavad ühtse toimiva terviku,

tagades

tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja

RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimise. Haigekassa vahendid on piiratud avalik

ressurss, mida antakse tervishoiuteenuse osutajatele vastustajaga sõlmitud ravi rahastamise

lepingu alusel. RaKS § 36 lg-d 1 ja 2 annavad vastustajale õiguse otsustada, kas ja milliste

tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepinguid sõlmitakse. Ravi rahastamise lepingu

kaudu peab olema tagatud see, et keskhaigla saaks täita talle õigusaktidega pandud ülesandeid

piisava hulga raviarstidega, et katta määrusega nr 103 pandud kohustused (nt ööpäevaringse

erakorralise meditsiiniteenuse osutamine), järgides seejuures tööajale kehtestatud normatiive.

TTKS § 22 lg 41 kohaselt on keskhaigla pidaja ka hädaolukorra seaduse § 34 lg 4 p-s 1 nimetatud

elutähtsa teenuse osutaja. Kui HVA haiglal on olemas teatav kindlustunne teenuste mahu

optimaalse jätkumise osas, saab ta pikas perspektiivis paremini planeerida personalivajadust ja

investeeringuid ning muuta seeläbi teenus paremini kättesaadavaks, kvaliteetsemaks ja

võimalusel odavamaks.

3) Kaheetapiline menetlus, kus esmase tasandi moodustab HVA haiglatega ravi rahastamise

lepingute sõlmimine ja teise tasandi valiku väljakuulutamine erialadel, mida HVA haiglad ei

pea katma või ei suuda katta täies mahus, ning valikumenetluses välja valitud tervishoiuteenuse

osutajatega

ravi

rahastamise

lepingute

sõlmimine,

on

kooskõlas

õigusaktidega.

Tervishoiuteenuste killustamine muudel põhjustel kui piirkonna nõudluse ebapiisav

rahuldamine HVA haiglate poolt ei too üldjuhul kaasa ravi kvaliteedi või kättesaadavuse

paranemist. HVA haiglate eelistamist õigustab ka riigieelarveliste investeeringute tegemise

kohustus (HVA § 3). Selleks, et aparatuurikulud oleksid ratsionaalsed, tuleb neile tagada piisav

koormus. Maksumaksja raha eest raviteenuste tellimisel on oluline eelistada HVA haiglaid,

millesse riik on panustanud maksumaksjate raha (HVA § 1 lg 1 ja § 3). Seadusandja ei ole

pidanud võimalikuks ehitada terviklikku ja jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi üles üksnes

majanduslikes huvides tegutsevatele ettevõtjatele tuginedes ning on teinud poliitilise valiku

ehitada tervishoiusüsteem üles riigi ja kohalike omavalitsuste asutatud ja nende

kontrollitavatele HVA haiglatele, kes ei ole tavapärased ettevõtjad ja kelle kaudu realiseerib riik

oma kohustust tagada oma elanike tervise kaitse. Riiklik tervishoiusüsteem teenib kogu

elanikkonna, st avalikke huve. HVA haiglad ja eraettevõtjatest tervishoiuteenuse osutajad ei ole

võrdväärsed turuosalised ja neile ei kehti tavapärased konkurentsireeglid. HVA haiglatele

kohustuse panemine osutada tervishoiuteenuseid erinevatel erialadel võimaldab patsientidel

saada kompleksset tervishoiuteenust.

4) Kuigi õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohad ei ole kohtu jaoks siduvad, ei ole EHK

otsus õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohtadega vastuolus. Õiguskantsler on leidnud,

et kuna tervishoiuteenuste ühtlast kättesaadavust Eestis on seatud tagama riiklikult planeeritud

võimekusega haiglavõrk, ei saa vastustaja eirata ravi rahastamisel HVA-d kui tervisepoliitilist

meedet. Vastustaja on vastavalt 19.05.2014 kirjas selgitatule hinnanud ka Pärnu Haigla

võimekust tervishoiuteenust osutada. Ka Konkurentsiameti hinnangul ei ole HVA haiglate

eelistamine ebaseaduslik.

5) HVA haiglate eelistamist ravi rahastamise lepingute sõlmimisel toetab Riigikohtu

05.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (p 24) väljendatu, millest tulenevalt ei pea

riigiasutused ega riigi äriühingud konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega, kui riik peab

otstarbekaks täita avalikku ülesannet ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu.

HVA haiglad on riigi või kohaliku omavalitsuse asutatud ja kontrollitavad äriühingud või

sihtasutused, mis on asutatud avalikes huvides ja mille kaudu tagab riik PS §-s 28 sätestatud

kohustuse – tagada igaühele õigus tervise kaitsele – täitmise.

3-14-50607

12(21)

6) Kaebajat ei ole koheldud ebavõrselt, kuna kaebaja ei kuulu HVA haiglatega võrreldavasse

gruppi. Nii erahaiglad kui HVA haiglad osutavad küll tervishoiuteenuseid, kuid HVA haiglate

kaudu täidab riik temale PS §-st 28 tulenevat kohustust. Lisaks on HVA haiglatel määrusest

nr 103 tulenevad kohustused, mille täitmisest ei saa nad keelduda. HVA haiglad ja muud

tervishoiuteenuse osutajad on võrdsel positsioonil ning neid tuleb kohelda võrdselt teises

menetlusetapis, kus vastustaja on kuulutanud välja valiku mõnel erialal või mõnede ravijuhtude

osas ja HVA haigla on otsustanud valikul osaleda. Sellisel juhul ei osale HVA haigla

valikumenetluses kui riikliku funktsiooni täitja, vaid kui tavaline tervishoiuteenuse osutaja, kes

konkureerib teiste tervishoiuteenuse osutajatega võrdsetel alustel ja kes allub samadele

menetlusreeglitele, sh pakkujate võrdlemise kohustusele RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud

kriteeriumide alusel.

7) Vastustaja ei ole HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel kohustatud järgima

kõiki RaKS § 36 lg 4 kriteeriume. See lähenemine tuleneb ravikindlustuse seaduse ja Eesti

Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 246 II-1) seletuskirjas väljendatud

seadusandja mõttest ning seda toetab Riigikohtu 16.01.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-81-07

väljendatu, et kaalutlusotsuse tegijal peab selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema

võimalik jätta asjakohatu kriteerium arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb kõiki taotlejaid

ühetaoliselt. Seadusandja on teinud RaKS-s selgelt vahet HVA haiglatel ja teistel

tervishoiuteenuse osutajatel. RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et arengukavas nimetatud haiglatega ravi

rahastamise lepingu sõlmimisel tuleb hinnata RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Riigikohus

ei hinnanud haldusasjas nr 3-3-1-81-07 enne valiku väljakuulutamist HVA haiglate eelistamise

õiguspärasust, ravi rahastamise lepingu sõlmimise kaheetapilisust ega RaKS § 36 lg-s 4 toodud

kriteeriumide kohaldamist HVA haiglate suhtes. Seevastu 29.11.2012 otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-29-12 leidis Riigikohus, et HVA haiglate eelistamine ja ravi rahastamise lepingute

sõlmimise kaheetapilisus on õiguspärane. Riigikohus pidas selles otsuses õigeks, et ravi

rahastamise lepingute sõlmimisel tuleb arvestada HVA haigla suutlikkust katta teatud piirkonna

kõiki ravijuhte.

8) Vaatamata Riigikohtu praktikale ning RaKS § 36 lg 5 sõnastusele on vastustaja siiski

arvestanud otsuse nr 24 tegemisel ja ravi rahastamise lepingute sõlmimisel RaKS § 36 lg-s 4

sätestatud kriteeriume. Seda ei ole küll tehtud ravi rahastamise lepingute sõlmimisel vahetult,

vaid jooksvalt. Asjaolu, et RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide hindamine toimub väljaspool

valikumenetlust, ei vähenda nende kriteeriumidega arvestamise kaalu ravi rahastamise

lepingute sõlmimisel. Vastustajal ei tule hinnata, kas HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse

osutajad osutavad teenust kvaliteetsemalt. Vastustaja peab olema veendunud, et ravi

rahastamise lepingu pooleks olev HVA haigla osutab teenust kvaliteetselt. Juhul, kui HVA

haigla ei tegutse kooskõlas seadusega, talle väljastatud tegevusloaga või rikub vastustajaga

sõlmitud ravi rahastamise lepingut, on sotsiaalministril õigus teha Vabariigi Valitsusele

ettepanek haigla välja arvamiseks HVA-st. Ka kaebaja ei ole väitnud, et kolmas isik osutaks

ebakvaliteetset teenust. Üksikud ravivead ei viita veel süsteemsele veale ega Pärnu Haiglas

osutatavate teenuste ebakvaliteetsusele. Pärnu Haiglaga sõlmitud ravi rahastamise leping

sisaldab mahukat regulatsiooni teenuste kvaliteedi tagamise kohta ning selles osutatava teenuse

kvaliteeti hindavad nii vastustaja kui Terviseamet.

9) Ravi rahastamise lepinguid puudutav regulatsioon ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-ga 1, mis

sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi

ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada

konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga

kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust. Kaebaja ei

kaitse oma õigust osaleda piiriüleses kaubanduses, vaid ta tegutseb Eestis ja soovib osutada

tervishoiuteenuseid Eesti elanikele. Isegi, kui vastustaja otsus peaks rikkuma teiste

3-14-50607

13(21)

liikmesriikide ettevõtjate õigust osutada Eestis tervishoiuteenuseid, ei saa kaebaja esitada

kaebust teiste ettevõtjate huvides. Euroopa Kohus on 24.07.2003 otsuses nr C-280/00

selgitanud, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL art 107

tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset kriteeriumi (nn Altmarki kriteeriumid). Kohtud

on haldusasjas nr 3-14-50157 tuvastanud, et antud juhul on kõik neli Altmarki kriteeriumi

täidetud ning praeguses asjas puudub vajadus sellega seonduvaid põhjendusi korrata. Tegemist

on üldist majandushuvi pakkuva teenusega, millele Altmarki kriteeriumide täitmisel riigiabi

reeglid ei kohaldu. Haiglate pakutava teenuse loeb üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks

ka Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2

kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike

teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ preambuli p 11. Euroopa Üldkohus on

märkinud, et Altmarki kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse võtta asjaomase sektori eripära

ning neid kriteeriume ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine

tingimata konkurentsi ja millel puudub selline kommertsaspekt (Euroopa Üldkohtu 07.11.2012

otsus asjas nr T-137/10, p 85). Kuigi ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja HVA haiglate

eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ei ole käsitatav riigiabina, ei saa kaebaja ka

oma subjektiivseid õigusi praegusel juhul ebaseadusliku riigiabi motiivil kaitsta. Kui kellelegi

antakse ebaseaduslikult riigiabi, ei saa isik nõuda, et seda antaks ka temale.

10) Kehtiv ravi rahastamise lepingute sõlmimise süsteem ei kahjusta konkurentsi ega

patsientide õigusi viisil ja määral, et see võiks olla vastuolus PS-ga. HVA haiglate kaudu tagab

riik tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse ning selle kohustuse täitmiseks on nende haiglate

eelistamine eesmärgipärane ja proportsionaalne. Kehtivast õigusest ei tulene, et tänane

ravikindlustussüsteem peab tagama patsientide absoluutse valikuvabaduse. RaKS § 2 lg-st 2

tulenevalt on kehtiv süsteem üles ehitatud patsientide, mitte ettevõtjate huve silmas pidades.

Pärnu maakonnas ortopeedia ja taastusravi päevaravi koondumine HVA haiglasse ei muuda

tervishoiuteenuste kättesaadavust patsientidele raskemaks ega sea ohtu PS-ga kaitstud õigust

tervise kaitsele. Ravijärjekordi ei muuda seejuures lühemaks ravikindlustusrahade jagamine

rohkemate tervishoiuteenuse osutajate vahel, sest summa suurus konkreetses piirkonnas jääks

samaks. HVA haiglale ravi rahastamise lepingu alusel antavate ravikindlustusrahade

vähendamine muudaks ravijärjekorrad vastupidi pikemaks. Kaebaja kui eraettevõtja

ettevõtlusvabadust on HVA haiglate kasuks kitsendatud seaduse alusel ja selline poliitiline valik

on seadusandja pädevuses. Kaebajal ei keelata otsusega tervishoiuteenuseid osutada.

11) Otsus ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet. RaKS ei sätesta, et kui isikuga on ravi

rahastamise leping varem sõlmitud, tuleb leping temaga ilmtingimata uuesti sõlmida.

Seadusandja on üheselt arusaadavalt välistanud õiguspärase ootuse tekkimise olukorras, kus

isikuga on olnud ravi rahastamise leping varem sõlmitud, kuid uuel perioodil ei saa seda

sõlmida, sest puuduvad vajalikud ravijuhud. Eraettevõtjad ei saa rajada oma ettevõtlust avalike

ressursside kasutamise lootusele.

12) Vastustaja on 08.01.2014 otsuses, selle lisas 1 ja Alustes selgitanud valiku väljakuulutamise

põhimõtteid ja põhjusi. Otsuse nr 24 lisas 1 on selgitatud valiku väljakuulutamise põhjendatust

igal erialal. Vastustaja on täiendanud ambulatoorse ortopeedia ja taastusravi ning ortopeedia

päevaravi teenuste osas valiku välja kuulutamata jätmise põhjendusi ka vaideotsuses. Nendest

selgitustest nähtub, et HVA haigla, kelleks on Pärnumaal Pärnu Haigla, katab ära piirkonna

hinnatud nõudluse mahu. Ülejäävaid ravijuhte on sedavõrd vähe, et neid ei ole otstarbekas

valikule panna, sest need jäävad oluliselt alla optimaalse lepingumahu. Vastustaja põhjendused

on arusaadavad ja piisavad mõistmaks, miks vastustaja jättis vaidlusalustel erialadel valiku välja

kuulutamata. Kaebaja ei ole neile põhjendustele vastu vaielnud ega esitatud arve kahtluse alla

seadnud.

3-14-50607

14(21)

13) Kaebaja viited monopolile ja kartellidele on asjakohatud, sest HVA haiglad ei ole asutatud

ärilistel eesmärkidel, vaid avalikes huvides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. OÜ Villa Medica palub apellatsioonkaebuses (III kd, tl 42-45) tühistada Tallinna

Halduskohtu 23.12.2015 otsus ja rahuldada kaebus.

1) Halduskohus ei ole korrektselt mõistnud kaebaja selgitusi ega ole nõudnud vastustajalt ja

kolmandalt isikult välja kaebaja viidatud materjale. Selle tulemusena on kohus teinud otsuse

ebapiisavate ja ebaõigesti hinnatud tõendite alusel.

2) Halduskohus on ületanud oma pädevuse piire, korrates otsuses vastustaja ja kolmanda isiku

hinnangulisi, demagoogilisi ja tõendamata väiteid. Kaebajal on seetõttu põhjendatud kahtlus

kohtuniku erapooletuses ja otsuse adekvaatsuses. Demagoogiliseks jääb näiteks väide, et

tervishoiuteenuste osutamise jaotumine HVA ja HVA-väliste tervishoiuasutuste vahel ei too

kaasa ravikvaliteedi ja kättesaadavuse paranemist, sest vastupidist tõendavate uuringute

tulemusi ei ole kohtule esitatud. Halduskohus on rõhutanud ja kaitsnud otsuses seadusandja

poliitiliste valikute otstarbekust, kuigi on samal ajal märkinud, et tal puudub selleks pädevus.

3) Kohus ei ole arvestanud seda, et Hanvari kohtuasjas tehtud otsus tugines valdavalt subjektiiv-

teleoloogilisele lähenemisele. Praegune vaidlus on Hanvari asjale vaid näiliselt sarnane ning on

piisavalt olulisi erinevusi, mistõttu ei saa selles asjas tehtud otsust praeguses asjas rakendada.

Halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja väiteid subjektiiv-teleoloogilise tõlgendamismeetodi

kasutamise kohta Hanvari asjas tehtud lahendis.

4) HVA-d kui tervishoiupoliitilist meedet ei tule eirata, vaid HVA haiglate eelistamine peab

olema põhjendatud. HVA-sse kuulumine on vaid üks tingimus teiste asjakohaste kriteeriumide

hulgas. Halduskohus on eiranud kaebaja väiteid, et vastustaja ei ole hinnanud Pärnu Haigla

sisulist võimekust kvaliteetse taastusraviteenuse osutamiseks ega ole kontrollinud

kvaliteedikontrolli sisulist vastavust tegelikkusele. Kaebaja palub ringkonnakohtul kontrollida

kaalutlusotsuse raames kvaliteedikontrolli toimumist ja selle vastavust kirjeldatud nõuetele.

5) Halduskohus on eiranud Konkurentsiameti seisukohti ega ole analüüsinud selles viidatud

põhiseaduse võimalikku riivet. Hoolimata sellest, et õiguskantsleri ja Konkurentsiameti

seisukohad ei ole kohtule siduvad, ei ole nende seisukohtade eiramine põhiseaduse riive

kontekstis õigustatud.

6) Asjakohane ei ole väide, et HVA haiglate eelistamist ravi rahastamise lepingute sõlmimisel

toetab Riigikohtu 05.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (p 24) väljendatu, et

riigiasutused ega riigi äriühingud ei pea konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega, kui riik

peab otstarbekaks täita avalikku ülesannet ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute

kaudu. Paljud HVA haiglad, sh Pärnu Haigla, ei ole täielikult riigi poolt kontrollitavad. Kohus

ei ole pööranud tähelepanu sellele, millised on avalikkuse ootused ja seisukohad riigi poolt

tervishoiuteenuse tagamise kohustuse täitmise suhtes.

7) Kvaliteedi kui ajas muutuva suuruse hindamiseks ei piisa nn jooksvast kontrollist, vaid

kvaliteedi hindamine peab kaalutlusotsusele vahetult eelnema. Riigikohus on rõhutanud, et

EHK ei tohi jätta ühtegi kriteeriumi arvestamata ning arvestamata jätmine võib tuua kaasa

põhiõiguste riive. EHK ei ole vaidlustatud kaalutlusotsuse raames kontrollinud taastusravi

valdkonnas teenuse vastavust kaasaja teadmistele ning patsiendi rahulolule ja tervise seisundi

vajadustele ehk määruse nr 128 §-s 2 toodud nõutele. Vastustaja on kontrollinud vaid teenuse

dokumenteerimist. Seda, milliste muudes seadustes kehtestatud nõuete järgimist ja kuidas EHK

kontrollis, ei ole teada.

3-14-50607

15(21)

8) Demagoogiline on vastustaja väide, et Pärnu Haigla on tulenevalt teenuste mahust pidevama

ja põhjalikuma järelevalve all kui HVA välised tervishoiuteenuse osutajad. Tõestatud ei ole, et

selline põhjalikum kontroll toimib reaalselt ka selle osas, kas teenus vastab kaasaja teadmistele,

patsiendi rahulolule ja tervise seisundi vajadustele. Kaebaja esindaja saatis enne vaidlustatud

otsuse tegemist EHK-le kirja, milles käsitles taastusraviteenuse vastavust kaasaja teadmistele.

EHK juhatus ei reageerinud sellele kirjale ega kontrollinud kirjas toodud argumente.

9) Praegu kehtiv regulatsioon, kontrollorganid ega sanktsioonimehhanismid ei taga

kaalutlusotsuse raames selle otsuse tegemiseks vajaliku sisulise kvaliteedikontrolli toimumist.

Kvaliteedikontroll

oleks

adekvaatne,

kui

selle

teostamisel

lähtutaks

Maailma

Terviseorganisatsiooni (WHO) määratletud kvaliteedi definitsioonist. Vastavalt WHO

määratlusele loetakse tervishoiuteenust kvaliteetseks, kui see vastab patsiendi vajadustele ja

ootustele, erialaselt aktsepteeritud nõuetele, ühiskonna seadusandlikele ja eetilistele

põhimõtetele, tagab patsiendi heaolu ja parima võimaliku tulemuse, on osutatud põhimõttel –

maksimaalne tulemus võimalikult madalate kulutustega. Halduskohus pole vaatamata kaebaja

palvele nõudnud välja tõendusmaterjali vastustaja poolt reaalse asjakohase kvaliteedikontrolli

teostamise kohta taastusraviteenuse suhtes ja selle kohta, kuidas käsitleti dr Lindmäe poolt EHK

juhatusele saadetud märgukirjas esile toodut. Seega on halduskohtul puudunud adekvaatne

materjal kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamiseks. Kaebaja palub ringkonnakohtul parandada

halduskohtu

eksimus

ja

hinnata

kaalutlusotsuse

põhjendamise

piisavust

reaalse

tõendusmaterjali valguses ning vastavalt WHO kvaliteedi definitsiooni määratlusele ja määruse

nr 128 §-s 2 toodud kriteeriumidele.

10) Puuduvad tõendid kinnitamaks seda, et ressursside ja kompetentsi koondamine kesksetesse

haiglatesse tagab efektiivsuse ja kvaliteedi parema suhte. Investeeringu tagasi teenimise huviga

ei saa põhjendada ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks vajaliku kaalutlusotsuse tegemata

jätmist või selle puudulikkust.

11) Ravi rahastamise lepingute sõlmimisel esineb ka piiriülene huvi. Kaebajaga ravi

rahastamise lepingu sõlmimine ei oleks ebaseaduslik riigiabi.

12) Pärnu Haigla on manipuleerinud ortopeediateenuse järjekordadega ning on näidanud näilist

paremat kättesaadavust. Halduskohus pole aga vaatamata kaebaja palvetele nõudnud välja

tõendusmaterjali selle kohta, kas ja mille alusel on vastustaja hinnanud ortopeediateenuse

kättesaadavust. EHK on ravijärjekordade osas pikalt kirjeldanud selle dokumenteerimisega ja

nõuetega seotut, kuid ei ole vastanud küsimusele, kuidas reaalselt ortopeediateenuse järjekordi

kontrolliti ja kuidas võeti seda kaalumisel arvesse. Sealjuures on kohtule kinnitatud, et Pärnu

Haiglas pakkus ortopeediateenust mitte ortopeedia eriala esindav arst.

13) Kaebaja ei nõua riigi vara kasutamist ettevõtluse huvides. Halduskohus on ebaõigesti

leidnud, et kaebaja saab vastavas tegevusvaldkonnas ettevõtlusega tegelemist jätkata vaatamata

sellele, et ta ei ole EHK valikupartner. Patsiendi võimetus teenuse eest maksta tähendab

sisuliselt ettevõtja pankrotti. Kaebajal on õigustatud ootus ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks

juhul, kui tema puhul on täidetud kõik vajalikud kriteeriumid, eriti siis, kui tal on kvaliteeti ja

hinda arvestades konkurentsieelis. Kaebaja ei saanud eeldada, et EHK hakkab uue lepingu

sõlmimisel seadust oluliselt teisiti tõlgendama. EHK pole varem nii selgesõnaliselt väitnud, et

HVA haiglad on sisuliselt kvaliteedi- ja hinnakonkurentsist väljas.

14) Oluline on avaliku ressursi teadlik ja sihipärane kasutamine. Jättes arvestamata kaebaja

poolt EHK-le enne kaalutlusotsuse tegemist esitatud märgukirjas toodu, on vastustaja selle

reegli vastu eksinud. Tegemist ei ole mitte lihtsalt avalike haiglate võrgustikuga, vaid

monopoolses seisus riiklikult kontrollitud haiglate võrgustikuga. Kaebaja viited monopolile ja

kartellidele on asjakohased, sest HVA haiglad on eraõiguslikud äriühingud, seega on neil ja

3-14-50607

16(21)

nende juhtkondadel ärihuvid. Ärihuvi olemasolu ei kummuta väide, et nad on asutatud avalikes

huvides.

12. Eesti Haigekassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kohtud on haldusasjades nr 3-14-50157, nr 3-14-332 ja nr 3-14-333 analüüsinud Eesti

tervishoiusüsteemi ülesehitust, selle põhimõtteid ning kaalutlusi, millest EHK lähtus 2014. a

ravijuhte valikule pannes Pärnus ja teistes piirkondades. Puudub alus nendes asjades tehtud

otsustest kõrvalekaldumiseks. Kaebaja õiguslik positsioon on suunatud ravi rahastamise

lepingute sõlmimise süsteemi ja haigekassa halduspraktika vastu.

2) Kohus võtab otstarbekuse kaalutluste puhul teadmiseks haldusorgani selgitused, millised

otsused on riigivõimu hinnangul otstarbekad, kuid ei hinda ise kaalutlusotsustuse otstarbekust.

Selgitused ravi rahastamise lepingute süsteemi otstarbekuse kohta on leitavad 08.01.2014

otsuse lisas 1, Eesti haiglavõrgu arengukavas 2002, Eesti tervishoiu arengusuundades aastani

2020, Riigikontrolli 2010. a aruandes „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus“. Samuti on neid käsitletud

haldusasjades nr 3-14-50157, nr 3-14-332 ja nr 3-14-333.

3) Halduskohus on otsuses käsitlenud õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohti ning

analüüsinud EHK praktika põhiseaduspärasust ja kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Kohus on

õigesti leidnud, et õiguskantsleri 19.04.2014 kiri ja Konkurentsiameti 21.04.2014 seisukoht ei

väära kohtu seisukohti. Ringkonnakohus on võtnud õiguskantsleri ja Konkurentsiameti

arvamuste osas seisukoha lahendites nr 3-14-50157 ja nr 3-14-333. Viimati nimetatud

haldusasjas leidis kohus, et õiguskantsleri 28.11.2014 soovitus ei põhine valikumenetlusel,

mistõttu ei olnud selles soovituses toodud kitsaskohad vaidlusküsimuseks asjas, kus oli vaidluse

all valikumenetluse õiguspärasus.

4) EHK ei ole muutnud enne vaidlustatud otsuse tegemist praktikat ning on lähtunud samadest

põhimõtetest alates RaKS kehtestamisest 2004. a. Viimasel valikuperioodil ei kuulutatud Pärnu

piirkonnas vaidlusalustel erialadel välja valikut põhjusel, et Pärnu piirkonnas vähenes EHK

poolt rahastatavate ravijuhtude arv.

5) Kaebajal on võimalik osutada tervishoiuteenuseid piiriüleselt hoolimata sellest, kas tal on

sõlmitud EHK-ga ravi rahastamise leping või mitte. Ravi rahastamise lepingu alusel osutatakse

teenuseid üksnes EHK poolt kindlustatud isikutele ja selle olemasolu ei mõjuta piiriülesele

patsiendile osutatud teenuse eest tasumist.

6) Asjassepuutuvad ei ole Pärnu Haigla kvaliteet ega ravijärjekord. Kaebaja väited sellest, et

tema pakutav teenus on parem kui Pärnu Haiglas, võiksid olla asjakohased juhul, kui Pärnu

Haigla osutatav teenus ei vastaks Eestis kehtestatud ravikvaliteedi nõuetele. Kaebaja väited ei

anna siiski alust kahelda selles, et Pärnu Haigla on võimeline osutama nõutava kvaliteediga

teenust nendel erialadel, milleks ta on määruse nr 103 kohaselt kohustatud. Seda kinnitab ka

Terviseameti poolt Pärnu Haiglale väljastatud tegevusluba. Kaebaja ei väida, et Pärnu Haigla ei

osuta nõutud kvaliteediga teenust, vaid osutab sellele, et tema teenus on parem.

7) EHK ei ole RaKS § 36 lg 4 p 2 alusel teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi hinnates

kohustatud lähtuma WHO kvaliteedi definitsioonist. Arvestades WHO kvaliteedi definitsiooni

üldsõnalisust, ei ole siiski põhjust arvata, et siseriiklik tervishoiuteenuse kvaliteedi mõiste ei

hõlmaks WHO poolt pakutud kvaliteedi definitsiooni erinevaid aspekte. EHK pole ka kaebaja

puhul hinnanud RaKS § 36 lg 4 p-s 2 nimetatud asjaolusid WHO kvaliteedi definitsiooni

kohaselt.

8) RaKS § 36 lg 4 p-st 2 ei tulene, kuidas või mis hetkel on haigekassa kohustatud teenuse

osutamise kvaliteeti ja tingimusi hindama. Teenuse stabiilsuse seisukohast on eelistatud pidev

3-14-50607

17(21)

ja jooksev kontroll, mida haigekassal on võimalik teostada haiglavõrgu arengukavva kuuluvate

haiglate puhul. Haigekassal on kohustus sõlmida nende haiglatega igakordselt ravi rahastamise

lepingud selleks, et nimetatud haiglad saaksid täita neile õigusaktidega pandud kohustusi. Ka

ravijärjekordade hindamise näol on tegemist pideva protsessiga. Pärnu Haigla igakuised

ravijärjekorra aruanded – nii tagasi- kui edasiulatuvad – ei kinnita apellatsioonkaebuses esitatud

paljasõnalisi väiteid.

9) Riigikohus on kinnitanud, et tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar

diskretsiooniõigus ja kohtud ei saa seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi

otsuseid (Riigikohtu 10.11.2003 otsus nr 3-3-1-65-03, p 14). Tervisekindlustussüsteemide

ülesehitus ning toimimise põhimõtted on riigiti väga erinevad. Nii on Eesti tervishoiupoliitika

ja tervisekindlustussüsteem omane üksnes Eestile, võimaldamata tuua õiguslikke paralleele

teistes riikides toimivate süsteemidega. Tervishoiupoliitiliste otsuste tegemine ei ole

halduskohtu pädevuses.

10) EHK mõistab tervishoiuteenuse osutaja võimekuse all teenust osutada seda, kas

tervishoiuteenuse osutajal on piisavad vahendid (ruumid, sisseseade, aparatuur ja personal), et

osutada kindlustatud isikutele ravi rahastamise lepingus kokkulepitud mahus ravijuhte. Kui

tervishoiuteenuse osutaja puhul ei täheldata asjaolusid, mis võiksid mõjutada teenuste osutamist

võrreldes eelmise lepinguperioodiga, võib eeldada, et ka tervishoiuteenuse osutaja võimekus ei

ole muutunud. EHK-l on olnud aastast aastasse olemas informatsioon Pärnu Haigla poolt ravi

rahastamise lepingu täitmise kohta igakuiselt edastatavate raviarvete kaudu. Ravi rahastamise

lepingute täitmist jälgitakse jooksvalt pärast iga kuu raviarvete esitamist. Lepinguid jälgitakse

EHK andmekogu päringuga, mis näitab igas kuus osutatud teenuste mahte erialati (ravijuhud ja

summad) ja osutatud raviteenuste võrdlust lepingus ette nähtud mahuga (lepingu täitmise

protsent). Samuti on EHK viinud perioodil 2010. a – 2014. a Pärnu Haiglas läbi arvukalt

kontrolle. Arvestades Pärnu Haigla varasemat lepingu täitmist, ravijärjekordade pikkuseid ning

arenguid (nt Pärnu Haigla taastusravi- ja heaolukeskuse avamine 2013. a), veendus EHK, et

Pärnu Haigla on võimeline osutama teenust ka mõnesaja ravijuhu võrra rohkem ning

asjassepuutuvatel erialadel ei olnud põhjendatud Pärnu maakonnas täiendava valiku

väljakuulutamine.

13. Pärnu Haigla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Pärnu Haigla eelnevalt esitatud

seisukohad kinnitavad üheselt, et tema poolt pakutav tervishoiuteenus vastab seaduses ja ravi

rahastamise lepingus sätestatud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata.

15. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebaja väited halduskohtu poolt tõendite

kogumata ja kaebaja väidete analüüsimata jätmisest ei too kaasa otsuse tühistamist.

Halduskohtul oli võimalik teha haldusasja juurde esitatud materjali ja avalikult kättesaadava

informatsiooni põhjal kaalutletud ja kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttev otsus.

Olukorras, kus nii vastustaja kui kolmas isik reageerisid kaebaja väidetele täiendava

informatsiooni kogumise vajaduse kohta, esitasid kohtule asjakohaseid andmeid ja viitasid

avalikult kättesaadavale teabele, sai kohus eeldada, et kaebaja soovitud informatsioon oli

kohtule kättesaadav ning puudus vajadus selle täiendavaks väljanõudmiseks vastustajalt või

kolmandalt isikult. Kaebaja taotluste sõnaselge lahendamata jätmine kohtuotsuses või sellele

eelnevas menetluses ei kujuta endast menetlusnormi olulist rikkumist, mis tingiks halduskohtu

otsuse tühistamise HKMS § 199 lg 2 p 3 või lg 3 alusel.

3-14-50607

18(21)

16. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas EHK on 08.01.2014 otsusega õiguspäraselt

jätnud välja kuulutamata Pärnu piirkonnas valiku HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse

osutajatega ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse

ning ambulatoorse taastusraviteenuse osas. Kaebaja leiab, et EHK ei ole teostanud otsuse

tegemisel õiguspäraselt kaalutlusõigust ning on jätnud olulised asjaolud arvesse võtmata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja leiab, et konkreetses piirkonnas ja erialadel

valiku välja kuulutamata jätmine on olnud õiguspärane ning kaebaja õigusi ei ole sellega

rikutud.

17. Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 2 lg 1 kohaselt on EHK eesmärk ravikindlustushüvitiste

võimaldamine vastavalt RaKS-le, muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud

ravikindlustuse kuludele. RaKS § 2 lg-s 2 sätestatu kohaselt põhineb ravikindlustus

kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute

vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja

ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Ravikindlustussüsteemi üheks osaks on

EHK poolt ravi rahastamise lepingute sõlmimine, millega haigekassa võtab kindlustatud isikult

üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt ravi rahastamise lepingus

ja õigusaktides sätestatud tingimustele (RaKS § 35). Vastavalt RaKS § 35 lg-le 2 on ravi

rahastamise leping haldusleping, millele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse 7. ptk sätteid

RaKS-s sätestatud erisustega. Ravi rahastamise lepingu sõlmimise korda reguleerib RaKS § 36.

Sellest sättest nähtub, et EHK sõlmib ravi rahastamise lepingud tervishoiuteenuse osutajatega

(RaKS § 36 lg 1), mh ka HVA-s nimetatud haiglatega (RaKS § 36 lg 5). HVA § 1 lg 2 kohaselt

sõlmib EHK haiglate loetelus nimetatud haiglatega ravi rahastamise lepingud vähemalt viieks

aastaks, võttes aluseks loetelus toodud haigla liigi ja vastava tegevusloa.

18. EHK tegevus ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on olnud arutluse all mitmes varasemas

kohtuasjas. EHK kaalutlusõiguse piire RaKS § 36 kohaldamisel selgitas Riigikohus 29.11.2012

otsuse nr 3-3-1-29-12 p-des 22 ja 23. Riigikohus viitas RaKS § 36 lg-le 2, mille kohaselt ei ole

EHK kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega ning

leidis, et seadusega on kooskõlas olukord, kui EHK teeb eelhaldusaktiga RaKS § 36 lg-s 4

sätestatud kriteeriumidest lähtudes eelvaliku, mille järel kohaldab taotlejate edasisel hindamisel

teisi samas lõikes sätestatud kriteeriume. Riigikohtu hinnangul tuleneb RaKS § 36 lg 4 p-st 1

koosmõjus RaKS § 2 lg-ga 2, et EHK võib ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teha

piirkondlikke eelistusi. Seda seisukohta toetab ka RaKS § 36 lg 4 p 7, mis kohustab Haigekassat

lähtuma ravi rahastamise lepingute sõlmimisel riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest, ning

HVA kui üks riigi tervishoiupoliitika väljendusi. Ravi rahastamise lepingute esmajärjekorras

HVA haiglatega sõlmimise õiguspärasust on kohtud hinnanud ka haldusasjades nr 3-14-50157,

3-14-332 ja 3-14-333. Kohtud on nendes asjades selgitanud, et ravi rahastamise lepingute

sõlmimine esmajärjekorras HVA haiglatega on tuletatav RaKS § 36 lg-test 1, 2 ja 5 koostoimes

HVA § 1 lg-ga 2 ja määrusega nr 103 ning selle eesmärk on tagada tervishoiuteenuste

kättesaadavus ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimine (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 06.10.2014 otsus nr 3-14-50157, p-d 15-29; 22.12.2015 otsus nr 3-11-797,

p 10; 28.01.2016 otsus nr 3-14-332, p 18; 28.01.2016 otsus nr 3-14-333, p 14). HVA haiglate

prioriteet ei tähenda iseenesest, et EHK peab neile tagama kõik taotletud ravijuhud, vaid EHK

peab alati silmas pidama ka RaKS § 2 lg-s 2 toodud eesmärke (nt vajadus teenuse järele, teenuse

regionaalne kättesaadavus, haigla võimekus teenust osutada jm). Ringkonnakohus nõustub

kõigi nende ja halduskohtu otsuses esitatud vastavate seisukohtadega ka praeguses asjas ega

hakka neid üle kordama.

19. Põhjendamatud on kaebaja väited sellest, et kohtuasjas nr 3-14-50157 oli tegemist

praegusest asjast erinevate asjaoludega. Halduskohus on otsuses õigesti viidanud RaKS ja HKS

muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II-1) arutelule (muudatusettepanekute loetelu, teine

3-14-50607

19(21)

lugemine 11. juuni 2008, p 8), kust nähtub seadusandja soov sõlmida esmalt ravi rahastamise

lepingud HVA haiglatega. Seega on seadusandja sotsiaalpoliitiline valik olnud selge ning seda

valikut ei väära õiguskantsleri seisukoht sellest, et seadus võimaldab ka teistsugust

tõlgendamisviisi. Eelnevalt väljendatud seisukohtade ebaõigsust ei tulene ka Konkurentsiameti

seisukohtadest. Kuigi Konkurentsiamet on 21.04.2014 kirjas nr 5.1-1/11-0191-043 teinud

Sotsiaalministeeriumile ettepaneku seadusemuudatusega ravi rahastuse jagamise läbipaistvuse

suurendamiseks, on Konkurentsiamet siiski ka märkinud, et EHK praktika ei ole ebaseaduslik

(lk 9).

20. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 06.10.2014 otsuses nr 3-14-50157, et HVA haiglatele ei

kohaldata RaKS § 36 lg-s 4 loetletud kriteeriume, vaid EHK peab hindama HVA haigla

suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki ravijuhte. EHK-l tuleb hinnata igas piirkonnas kõigi

teenuste lõikes HVA haiglate poolt osutatava teenuse kvaliteeti ning valiku välja kuulutamata

jätmist ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks HVA-väliste haiglatega otsuses põhjendada.

Seega on vastustaja pidanud hindama HVA haigla suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki

ravijuhte, samuti ravi kvaliteeti. Kaebaja leiab seevastu, et EHK ei ole enne 08.02.2014 otsuse

tegemist nõuetekohaselt hinnanud HVA haigla võimekust teenust osutada. Ringkonnakohtu

hinnangul kinnitavad asjas kogutud materjalid vastupidist.

21. EHK selgitustest praeguses asjas nähtub, et enne valiku väljakuulutamise üle otsustamist

on koostatud mahukaid prognoose ja analüüse. Nende põhjal veendus EHK, et nii ortopeedia

kui taastusravi erialal on Pärnu piirkonna kindlustatutel ravi kättesaadavus 1000 elaniku kohta

oluliselt parem (s.t üle 100 %) kui näiteks Virumaal ja Lõuna-Eestis ning Harjumaal elavatel

kindlustatutel. Samuti nähtus ravijuhtude prognoosist, et 2014. a põhjendatud nõudlus ehk

ravijuhtude arv oli võrdlusperioodiga 01.07.2012-01.07.2013 võrreldes väiksem –

ambulatoorses ortopeedias vähenes ravijuhtude arv 24 718 ravijuhult 24 524 ravijuhule,

ortopeedia päevaravis 357 ravijuhult 307 ravijuhule ning ambulatoorses taastusravis 6483

ravijuhult 6364 ravijuhule (vaideotsuse lk 4-5; I kd, tl 58p-59). Arvestades RaKS § 2 lg-s 2

nimetatud eesmärki tagada ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, ei saa pidada asjakohatuks

vastustaja eeltoodud kaalutlusi raviteenuse ühtlasemast jaotamisest erinevate teenuse osutamise

piirkondade vahel.

22. EHK on 16.01.2017 menetlusdokumendis täiendavalt selgitanud, et arvestades ravi

rahastamise lepingu nõuetekohast täitmist Pärnu Haigla poolt eelnevatel lepinguperioodidel

ning olles kohtunud Pärnu Haigla esindajatega, ei tekkinud EHK-l kahtlusi seoses Pärnu Haigla

võimekusega osutada 2014. a ravijuhte samas mahus eelneva aastaga. EHK on osutanud ka

sellele, et on olnud veendunud Pärnu Haigla võimekuses teenindada 2014. a planeeritud mahus

ravijuhte tulenevalt Pärnu Haiglaga sõlmitud 2013. a ravi rahastamise lepingu täitmise

andmetest (II kd, tl 200-203). Lisaks ei nähtu kohtule esitatud andmetest, et alust oleks kaebaja

väidetel sellest, et Pärnu Haigla võimekuse hinnatud nõudluse mahus kõnealustel erialadel

teenust osutada välistaks ravijärjekordade liigne pikkus. Ravijärjekordade maksimumpikkused

on kehtestatud haigekassa nõukogu 11.01.2013 otsusega nr 5, mille kohaselt on ambulatoorse

eriarstiabi korral ravijärjekorra maksimumpikkus 6 nädalat ja plaanilise statsionaarse

eriarstiabi, päevaravi korral 8 kuud. Haldusasja toimikusse liidetud tabelist Pärnu Haigla

ooteaegade kohta 2012. a ja 2013. a (III kd, tl 24) ei nähtu, et maksimumpikkust oleks ületatud.

Samuti puudub kohtul alus arvata, et määrusest nr 46 Pärnu Haiglale tuleneva pideva

aruandluskohustuse juures puuduksid võimalused ravijärjekordade pikenemise korral võtta

tarvitusele meetmeid nende lühendamiseks.

23. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et tulenevalt EHK õiguspärasest

praktikast hinnata esmalt RaKS § 36 lg 4 p-des 1 ja 7 sätestatud kriteeriume, ei tule valiku

väljakuulutamise üle otsustamisel hinnata, kas HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajad

3-14-50607

20(21)

osutavad teenust kvaliteetsemalt kui HVA haiglad. Seetõttu ei saanud kaebaja poolt vastustajale

enne 08.02.2014 otsuse tegemist saadetud kirjad ja nendes esitatud teave kaebaja osutatava

teenuse kvaliteedi osas omada valiku välja kuulutamisel määravat tähtsust. EHK on

vaideotsuses kaebaja vastavaid väiteid ka käsitlenud (lk 7) ning selgitanud, et ei ole jätnud

A. Lindmäe kirju tähelepanuta. Kuigi EHK ei viidanud kaebaja nendele kirjadele vaidlustatud

otsuses, selgitas EHK kaebajale 23.01.2014 vastuses (I kd, tl 83-83p), et ei saa teha kaebaja

poolt soovitud otsust ning kuulutada ortopeedia ja taastusravi erialal Pärnu piirkonnas välja

valikut lepingupartnerite leidmiseks HVA-väliste haiglate seast, kuna mõlemal erialal on ravi

kättesaadavus Pärnu piirkonna kindlustatutele oluliselt parem kui näiteks Virumaal, Lõuna-

Eestis ja Harjumaal elavatele kindlustatutele. Seega ei ole vastustaja jätnud kaebaja seisukohti

tähelepanuta.

24. TTKS § 56 lg 1 p 7 alusel kehtestatud sotsiaalministri määrus nr 128 paneb

tervishoiuteenuse osutajatele kohustuse tagada pakutava teenuse kvaliteet, nt määruse §-st 3

tulenev kohustus töötada välja ja rakendada samas määruses sätestatud nõuetele vastavat

kvaliteedijuhtimissüsteemi. Võttes arvesse ka ülejäänud vastustaja poolt välja toodud kvaliteedi

kontrollimise ja tagamise meetmeid, sh HVA haiglale temaga sõlmitud ravi rahastamise

lepingust tulenevat kohustust teenuse kvaliteedi tagamiseks, ei saa vaidlustatud otsust ka Pärnu

Haigla osutatava teenuse kvaliteediga seotud asjaoludega arvestamise osas pidada

õigusvastaseks. Olukorras, kus hinnatud nõudluse katmiseks piisas otsuses toodud kaalutluste

järgi ühest tervishoiuteenuse osutajast, s.o Pärnu Haiglast, ei olnudki EHK-l võimalik teenuse

kvaliteeti muul viisil hinnata, kui võtta arvesse eelnevatel lepinguperioodidel teostatud auditite

tulemusi ja teenuse osutamise vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele. Halduskohus on

õigesti viidanud, et juhul, kui HVA haigla ei tegutse kooskõlas seadusega, talle väljastatud

tegevusloaga või rikub vastustajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingut, on sotsiaalministril

õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek haigla välja arvamiseks HVA-st (TTKS § 55 lg 6).

Seega, ehkki HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid ei võrrelda samas menetluses, ei

saa väita, nagu toimuks HVA haiglate eelistamine pimesi. HVA haiglate suhtes viiakse erialati

läbi kliinilisi auditeid ja tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide kontrolle, kus

hinnatakse nii ravi rahastamise lepingute täitmist kui ka dokumenteerimisnõudeid. Toimuvad

plaanipärased kohtumised ning HVA haiglate tegevuse analüüsimiseks ja arendamiseks on

koostatud tagasiside aruanded. EHK on sellise praktika toimumist kinnitanud ja viidanud

vastavatele tulemustele ka praeguses asjas.

25. EHK 08.01.2014 otsus on piisavalt põhjendatud (HMS § 56 lg 3) ning kohtul puudub alus

kahelda, et lisaks haldusaktis ja selle lisas väljendatud kaalutlustele on tegelikkuses lähtutud ka

vaideotsuses ning halduskohtumenetluses esitatud andmetest ja kaalutlustest (vt Riigikohtu

29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). HKMS §

158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust

hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt, ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta

kaalutlusõigust haldusorgani eest.

26. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et EHK 08.01.2014 otsuse ja

24.03.2014 vaideotsuse näol on tegemist õiguspäraste haldusaktidega ning jätnud põhjendatult

kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb seetõttu rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

23.12.2015 otsus muutmata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ega kolmas isik ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

3-14-50607

21(21)

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets