3-16-974/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2017. a, Tallinn

Haldusasja number

3-16-974

Haldusasi

A.N..i kaebus Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirja nr

5-1/456 ning 20.04.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/159-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.N..

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda

3. Tagastada kohtuotsuse jõustumisel A.N..ile 12.02.2016 taotlus mitte paigutada teda

ühte kambrisse koos suitsetajatega (tl 40), Tallinna Vangla 04.05.2016 vastus kaebaja

märgukirjale (tl 41), 03.03.2016 taotlus võimaldada pesta rohkem kui kord nädalas ja

paigaldada kambrisse soe vesi (tl 42, 55), 03.03.2016 taotlus kanda kaebaja

mittesuitsetajate nimekirja ning võimaldada jalutamist jalutusboksis, kus ei suitsetata

(tl 43), Justiitsministeeriumi 29.03.2016 kaebaja pöördumise edastamine (tl 44),

14.03.2016 õiguskantslerile saadetud pöördumine (tl 45–47 pöördel), 14.04.2016

Justiitsministeeriumile esitatud taotlus kaebuste ja taotluste edastamiseks Tallinna

Vanglale (tl 48), Justiitsministeeriumi 26.04.2016 vastus kaebaja taotlusele (tl 49),

13.03.2016 pöördumine õiguskantslerile (tl 50), 20.03.2016 pöördumine õiguskantslerile

(tl 51), Justiitsministeeriumile esitatud 14.04.2016 kuriteoteade (tl 52), Tallinna Vangla

11.05.2016 vastused kaebaja pöördumistele (tl 53–54).

4. Jätta läbi vaatamata A.N..i taotlus 05.10.2016 avaldusele “vastuväide ja tõendid”

lisatud dokumentidest (vt nimetatud resolutsiooni punktis 3) koopia saamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.02.2017 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

3-16-974

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Esimese üksuse valvuri Eva Toomiste 10.03.2016 ettekande kohaselt kuulis ta kella 15.05

ajal sektsioonis 1-5 lõhkumise hääli. Sektsiooni ukse avamisel järel nägi ta koridoris seisvaid

kinnipeetavaid, kes kõik ütlesid, et üks kinnipeetav lõhkus nii kambri kui sektsiooni 1-5 vara.

Ametnik nägi, et sektsiooni 1-5 seinal olev televiisor oli viltu. Ka teise esimese üksuse valvuri

Svetlana Okuneva 10.03.2016 ettekandes kirjeldatakse, et kinnipeetavad seisid umbes kella 15

ajal 1-5 sektsioonis rivis ja ütlesid, et üks kinnipeetav lõhkus vangla vara, sh televiisori.

Kinnipeetavad osutasid kambri nr 216 poole, kus viibis A.N... Üksuse juht Kadi Veervald

tuvastas sektsiooni 1-5 kaamerate videosalvestiste vaatamisel, et A.N.. väljub kell 15:06:17

kambrist 216, raudtoru käes, esimese videokaamera suunas ning lõhub selle mõned sekundid

hiljem. Pärast esimese videokaamera lõhkumist liigub ta teise kaamera suunas ning lõhub

selle 15:06:34. Kaameraid ei saanud pärast lõhkumist enam visuaalseks järelevalveks

kasutada.

2. Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirjaga nr 5-1/456 kohaldati vangistusseaduse (VangS) §

69 lg 1 alusel A.N..i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: piirati tema vanglasisest

liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati tegeleda kehakultuuriga (keelati kasutada spordisaali)

ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse. Käskkirja kohaselt antakse täiendavate

julgeolekuabinõude jätkamise otstarbekusele hinnang hiljemalt kolme kuu järel. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada õigusrikkumise ärahoidmiseks, samuti juhul, kui

kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule. Praegu on tõendatud, et A.N..

lõhkus ära sektsiooni 1-5 mõlemad videokaamerad, mida kasutatakse sektsiooni järelevalveks.

On ka kahtlus, et sama isik lõhkus ära koridoris asuva televiisori, kambri 216 akna ning

veetorustiku. A.N..i suhtes on vaja kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, et selgitada

välja täpsemad asjaolud, vähendada võimalusi vangla vara lõhkuda ning ohtu teistele

isikutele. Videosalvestis ja valvurite ettekanded kinnitavad, et A.N..i hoidmine avatud

sektsioonis võib ohustada vangla vara, teiste isikute elu ja tervist ning nõnda ka vangla üldist

julgeolekut. Fakt, et A.N.. käis sektsioonis ringi, raudtoru käes, osutab sellele, et ta oli

ärritunud ning välistatud ei ole, et taolises seisundis võib ta füüsiliselt rünnata kas

kaaskinnipeetavaid või vangla ametnikke. Intsidendis küll keegi viga ei saanud, ent

täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka ennetavalt. A.N..i suhtes kohaldatavad

meetmed aitavad vähendada samalaadsete intsidentide esinemise tõenäosust, piirata A.N..i

kokkupuudet teiste isikutega ja vähendada ohtu vangla julgeolekule. Lukustatud kambris

viibivaid kinnipeetavaid saab vangla efektiivsemalt järele valvata kui avatud sektsioonis,

mistõttu on see vangla julgeoleku üldisest seisukohast oluline meede.

3. A.N.. esitas 10.03.2016 käskkirja nr 5-1/456 peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

20.04.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/159-2 rahuldamata. Olukorras, kus kinnipeetava

tegevus võib olla füüsiliselt ohtlik teisele inimesele või vangla varale, ei ole oluline, kas

kinnipeetav on tutvunud vangla kodukorraga või mitte. Kinnipeetava selline tegevus on

üldiseks julgeolekuohuks. Kodukorraga tutvumata jätmine ei ole aluseks Tallinna Vangla

10.03.2016 käskkirja nr 5-1/456 tühistamisele.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 19.05.2016 A.N..i kaebus Tallinna Vangla 10.03.2016

käskkirja nr 5-1/456 ning 20.04.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/159-2 tühistamiseks.

5. Kaebaja vabastati kaebuselt tasutavast riigilõivust ning kaebus võeti menetlusse. Tallinna

Vangla esitas koos 07.09.2016 vastusega kaebusele videosalvestise 10.03.2016 intsidendist,

paludes seda kaebajale mitte avaldada. Kohus piiras 03.10.2016 määruse resolutsiooni

punktiga

kaebaja

õigust

tutvuda

Tallinna

Vangla

esitatud

videosalvestisega

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja esitas

määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.10.2016 määrusega

3-16-974

3(10)

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.10.2016 määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata.

Riigikohus keeldus 12.12.2016 määrusega kaebaja määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2016 määrusele menetlusse võtmast.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla käskkirja ja vaideotsusega.

Vangla valetab ülbelt ja provotseeris intsidenti. Kaebaja oli vanglasse saabudes

mittesuitsetaja, kuid ta paigutati kambrisse üheskoos suitsetajatega. Elukambris viibis viis

isikut. Kaebaja esitas vanglale taotluse enda ümberpaigutamiseks teise elukambrisse, kus

oleks isiku kohta piisavalt põrandapinda ja kus ei oleks suitsetajaid. Kambris tekkis

julgeolekuoht, kuna kaks isikut rääkisid vene keelt ja norisid tüli. Kaebaja teavitas sellest

vanglat, kuid sellele ei reageeritud. Jalutamas käidi 15 m2 suuruses jalutusboksis kümnekesi

segamini suitsetajad ja mittesuitsetajad. Vastavasisuline kaebus on vanglale esitatud.

Elukambris suitsetati, mistõttu seati ohtu kaebaja elu ja tervis. Kaebaja avaldustele ei

reageeritud. Kaebaja oli sunnitud tegutsema, et väljapääsmatust olukorrast pääseda. Kaebaja

paigutati ligikaudu 2,5 nädalaks jälgimiskambrisse nr 122. Kambri tingimused olid jubedad:

seal leidus verd, uriini ja rooja, tualetil puudus piire või sein. Avati õiguskantsleri kirju, seal

ei olnud võimalust helistada, ei lastud sporti teha ega jalutada.

Kaebajale ei anta paberit ja pastakat. Kaebaja soovib kohtule saadetud paberitest koopiaid,

kuna tal on neid dokumente seoses teiste vaiete ja kohtuasjadega vaja. Kaebaja palub jätta

menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja soovib üle kuulata inspektor-kontaktisiku Kaarel

Krausi, teabe- ja uurimisosakonna (TUO) ametnikud, kambri nr 216 kinnipeetavad.

Videos on vanglat süüstavad asjaolud. Seal on näha, kuidas kaebaja rääkis julgeolekutöötajate

ja üksuse juhi K. Veervaldiga enne, kui ta paigutati kambrisse nr 215.

7. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks.

Riigikohus on oma 02.06.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-10 märkinud, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut

arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad

asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Riigikohus lisas 20.04.2011 otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-94-10, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitletav

ennetava meetmena, tagamaks vanglas julgeolek. Nõnda ei pea vangla ära ootama, millal

reaalselt vangla julgeolek ohus on, vaid võib käituda ennetavalt piisavalt põhjendatud

kahtluse korral.

Kaebaja

põhjustas

oma

tegevusega

julgeolekuohu,

mistõttu

oli

täiendavate

julgeolekuabinõude viivitamatu kohaldamine põhjendatud. Kaebaja oli agressiivne ning

kahjustas ulatuslikult vangla vara, mistõttu oli Tallinna Vanglal kohustatud rakendama tema

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Asjaolusid kinnitavad vanglaametnike ettekanded

ning videosalvestis. Kaebaja lõhkus vara teadlikult, leides, et ainult nii on tal võimalik saada

paigutatud teise elukambrisse. Arvestades, et kaebaja lõhkus elusektsioonis asuvad

videokaamerad, on vanglal võimatu seal viibivate kinnipeetavate üle järelevalvet teostada.

Samal ajal on vangla kohustatud tagama nii seal viibivate kinnipeetavate kui ametnike

turvalisuse ja vara. Valimatult vanglale kuuluvat vara lõhkuv kinnipeetav kujutab ohtu nii

teistele vanglas viibivatele isikutele kui vanglale, muu hulgas avaldatakse taolise käitumisega

negatiivset mõju kaaskinnipeetavatele.

3-16-974

4(10)

Kuna vanglal on lukustatud kambrites viibivaid kinnipeetavaid kergem järele valvata kui

avatud elusektsioonis viibivaid kinnipeetavaid, on täiendavate julgeolekuabinõudega võimalik

vähendada konfliktolukordade ja distsipliinirikkumiste tekkimist ning tagada üldine julgeolek.

Sel põhjusel on põhjendatud kaebaja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse nr 215.

Kaebaja lukustamine oli vajalik, et välistada lõhkumise ja korrarikkumiste jätkumine ning

tagada vangla julgeolek. Kaebaja jätkas kambris nr 215 lõhkumist (07.09.2016 vastuse lisa 5,

tl 30), mistõttu paigutati ta jälgimiskambrisse nr 122. Jälgimiskambrisse paigutatakse isikud,

kes on agressiivsed või muul viisil ohtlikud iseendale või teistele või keda on vaja valvata

konfliktse olukorra lahenemiseni. Kamber on kindlustatud lõhkumise vastu: seal paiknevad

esemed on kinnitatud seinte ja põranda külge, puudub juurdepääs aknale, kinnipeetav viibib

seal üksinda.

Kaebaja suhtes rakendatavad täiendavad julgeolekuabinõid ei ole ebaproportsionaalsed,

võrreldes tema teoga. Kaebaja pidas vara kahjustamist õigustatuks, et saada teise kambrisse

ümber paigutatud. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda vanglasisest

ümberpaigutamist. Vangla direktor vaatab vastava avalduse läbi ning hindab, kas esinevad

alused vanglasiseseks ümberpaigutamiseks. Kaebaja ei olnud esitanud ühtegi avaldust

vanglasiseseks ümberpaigutamiseks, millest saaks järeldada, et tema ümberpaigutamine oleks

põhjendatud.

Vaidlustatud käskkiri on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärane. Käskkiri on antud

menetlusnorme järgides ning siseriikliku õiguse alusel. Kaebaja ei ole välja toonud, et

käskkirja andmisel oleks vangla rikkunud pädevus-, vormistus- või muid menetlusnorme.

Puudub alus kahelda vaideotsuse õiguspärasuses, kuna kaebaja ei ole ei vaides ega kaebuses

toonud välja asjaolusid, mis viitaksid 10.03.2016 käskkirja õigusvastasusele.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus märgib esmalt, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes

on lõppenud ja kaebuski esitati ajal, mil täiendavaid julgeolekuabinõusid tema suhtes enam ei

rakendatud, on tühistamisnõude esitamine lubatud. Ei ole välistatud, et käskkirjas sisalduvat

hinnangut kaebaja käitumisele võetakse arvesse temast tulenevate riskide hindamisel ja tema

iseloomustamisel, mis mõjutavad omakorda otsuseid, mis puudutavad tulevikus kaebaja

karistamist distsiplinaarkorras või tema ennetähtaegset vabastamist. Seega ei saa öelda, et

käskkirja mõju on lõppenud.

9. Kaebaja suhtes kohaldati Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirjaga nr 5-1/456 täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Intsidendi järel piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust,

keelati tegeleda kehakultuuriga ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse (vastavalt

VangS § 69 lg 2 p-d 1, 3 ja 4). Vaidlustatud käskkirja alusel kohaldati täiendavaid

julgeolekuabinõusid kuni 28.03.2016, mil kaebaja etapeeriti Tartu Vanglasse.

10. Vaidlus puudub selles, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldas selleks pädevust

omav isik – üksuse juht (Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 12 lg 1). Pooled ei vaidle ka selle üle, kas kaebaja lõhkus kaamera, sektsioonis 1-5

asuva televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku. Vaieldakse selle üle, kas Tallinna

Vangla 10.03.2016 käskkiri nr 5-1/456, millega täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, on

õiguspärane. Kaebaja käskkirjaga ei nõustu, leides, et intsidenti provotseeriti ja vangla

valetab. Kaebaja tegu õigustab soov saada vanglasiseselt ümber paigutatud. Vastustaja on

jällegi seisukohal, et kaebaja põhjustas oma tegevusega julgeolekuohu, mistõttu oli

täiendavate julgeolekuabinõude viivitamatu kohaldamine põhjendatud.

11. VangS § 66 lg 1 seab täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise sõltuvusse vajadusega

korraldada kinnipeetavate järelevalvet, et tagada omakorda vangistust reguleerivate

3-16-974

5(10)

õigusaktide täitmine ja vangla julgeolek. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist

reguleerib täpsemalt VangS § 69, mille lõikes 1 sätestatakse, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse

või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. Võimalikud täiendavad julgeolekuabinõud, millega kinnipeetava õigusi

piiratakse, on ammendavalt sätestatud VangS § 69 lg-s 2.

Riigikohus on oma 02.06.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-10 selgitanud, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada preventiivsel eesmärgil, s.o selleks, et ennetada ohtu või

õigushüve kahjustamist. Seejuures ei pea õigushüve kahjustamine olema kindel, vaid piisab

põhjendatud kahtlusest. Abinõude kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ei pea ka tuvastama

distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (p 12).

12. Eelnevast nähtub, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale

koormava haldusakti alusel. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti

õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on

sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev

haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal

kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele.

Samal ajal nähtub VangS § 69 lg 1 sõnastusest, et kinnipeetava suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2

kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik

kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on aga piiratud.

Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti

õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire,

eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse

alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab kontrollida ü ksnes kaalumisvea

esinemist tä iendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul

(Riigikohtu 06.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-88-15, p 11).

13. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada, kui on põhjendatud kahtlus, et

õigushüve kahjustatakse. Seejuures ei pea õigushüve kahjustamine olema kindel, vaid

tõenäoline. Praegu kohaldas vastustaja kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, et

ennetada rasket õigusrikkumist, samuti sellepärast, et kaebaja oli ohtlik teistele isikutele ja

vangla üldisele julgeolekule.

Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega näidanud,

milles seisnes põhjendatud kahtlus, et kaebaja kahjustab õigushüve, s.o ohustab teiste

kinnipeetavate ja vangla üldist julgeolekut. Põhjendatud kahtlust õigushüve kahjustamisele

tõendavad E. Toomiste ja S. Okuneva ettekanded ning videosalvestis. Kui ettekannetes

viidatakse võimalusele, et üks kinnipeetav lõhkus vangla vara, siis K. Veervaldi poolt

vaadatud salvestistelt nähtus, et kell 15:06:16 avaneb kambri uks, sellest väljuval

kinnipeetaval on käes raudtoru, mida ta kasutab sektsioonis asuva kaamera lõhkumiseks.

Pärast kaamera lõhkumist sektsiooni enam visuaalselt kontrollida ei saa. Üks salvestis on

esitatud ka kohtule, mis tõendab K. Veervaldi tuvastatut (Tallinna Vangla 07.09.2016 vastus

kaebusele, lisa 3). Vastustaja on käskkirjas viidanud ka kahtlusele, et kaebaja lõhkus koridoris

asuva televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku. Kohtu hinnangul ei ole käskkirjas neid

kahtlusi piisavalt põhjendatud. Ettekannetes kajastuv kaebajast lähtuv oht vangla varale on

3-16-974

6(10)

kaudne. Ka ei ole televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku lõhkumist seostatud ohuga

teiste kinnipeetavate või vangla julgeolekule. Liiati ei mainita ettekannetes sõnaselgelt

veetorustikku ega akent. Asjaolu, et televiisor on “kuidagi vildakalt”, ei saa automaatselt

järeldada, et see on lõhutud või et see kujutaks ohtu vangla julgeolekus. Samas ei ole kohtul

kahtlust, et kaamerate lõhkumine ohustab vangla julgeolekut, kuna nii muutub võimatuks

korraldada sektsiooni järelevalvet. Järelevalve aitab omakorda tagada vangla julgeolekut. Kui

järelevalve on häiritud, on raskendatud ka üldine julgeoleku tagamine vanglas. Raudtoruga

ringiliikuv kinnipeetav võib kujutada ohtu ka teistele kinnipeetavatele, kuna selline käitumine

on omane ärritunud inimesele. Kohus nõustub vastustajaga, et sellisel juhul ei ole välistatud,

et isik võib rünnata vangla ametnikke või kaaskinnipeetavaid. Kaebuse materjalidest ei nähtu,

et kaebaja oleks varem ühegi kaaskinnipeetava suhtes olnud agressiivne. Samas tuleb

arvestada ajavahemikku, mil kaebaja Tallinna Vanglasse paigutati – alates 02.03.2016 – ja

intsidendi toimumise aega 10.03.2016. Veelgi enam, kaebaja käitumine näitab, et ta on oma

eesmärgi saavutamiseks – saada ümber paigutatud teise kambrisse – kõigeks valmis, olles

selleks valmis seadma ohtu ka üldise vangla julgeoleku. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea

vangla ootama, millal oht realiseerub, vaid tal tuleb tegutseda ennetavalt, lähtudes asjaoludest,

mis on talle enne meetme rakendamist teada. Kaamerate lõhkumisest tulenev oht julgeolekule

on piisav, et kaaluda täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamist.

Kohus selgitab lisaks, et raske õigusrikkumise ärahoidmine viitab eelkõige asjaoludele, kus

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse isiku suhtes, kelle enese julgeolek võib ohus

olla. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kuidas oli kaebaja enese julgeolek 10.03.2016

intsidendi ajal või järgselt ohus, mis oleks omakorda tinginud täiendavate julgeoleku-

abinõude kohaldamise. Sellegipoolest ei muuda see asjaolu, et kaebaja kujutas ohtu vangla

julgeolekule ning teistele kinnipeetavatele. Kohus selgitab ka seda, et VangS § 69 lg-s 1

sätestatakse ammendavalt õigushüved, mille kahjustamise ohu korral tuleb täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada. Nõnda ei ole vangla vara lõhkumine iseenesest eraldiseisev

alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, v.a vangistust reguleerivate õigusaktide

süstemaatilisel rikkumisel. Ühekordse rikkumise puhul tuleb vanglal näidata, kuidas ohustab

vara lõhkumine teiste kinnipeetavate ja vangla julgeolekut.

14. Selleks, et hinnata, kas vastustaja lähtus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

õigetest

kaalutlustest,

tuleb

kõrvutada

kaebaja

õigust

suuremale

suhtlemis-

ja

liikumisvabadusele vajadusega tagada teiste kinnipeetavate ja vangla julgeolek.

Käskkirja kohaselt lähtus vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellest, et oli

alust arvata, et kaebaja lõhkus vangla vara – lisaks sektsioonis asuvale kahele turvakaamerale

lõhkus ta eeldatavasti ka sektsiooni televiisori, kambri 216 akna ja veetorustiku –, kujutades

nii ohtu vangla üldisele julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, et

minimeerida võimalike samalaadsete intsidentide kordumist, et piirata kaebaja kokkupuudet

teiste isikutega ning vähendada üldist ohtu vangla julgeolekule. Lukustatud kambris viibiva

kinnipeetava üle saab teostada efektiivsemalt järelevalvet kui avatud sektsioonis viibiva

kinnipeetava üle.

Kohus leidis eelnevalt, et kuigi vastustaja ei ole piisava põhjalikkusega näidanud, et kaebajast

lähtus oht teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule televiisori, kambri nr 216 akna ja

veetorustiku lõhkumisel, oli juba kaamerate lõhkumise näol tegemist teoga, milles realiseerus

põhjendatud kahtlus vangla üldisele julgeolekule. Käskkirjas ei ole küll konkreetse

julgeolekuabinõu valikut põhjendatud, kuid on arusaadav, et kaebaja suhtes kohaldatud

julgeolekuabinõud piiravad tema liikumist ja suhtlemist sektsioonis ja spordisaalis, misjärel

peaks omakorda vähenema temast tulenev julgeolekuoht. Käskkirjas ei ole ka selgelt välja

toodud kaalutlused, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust

olulisemaks kaebaja õigustest suuremale liikumis- ja suhtlemisvabadusele, kuid puudused

3-16-974

7(10)

kaalutluste äramärkimisel ei muuda käesoleval juhul täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist õigusvastaseks. Vastustaja on leidnud, et kaebajast lähtus oht vangla julgeolekule

ning et kaebaja eraldamata jätmisel võib ta toime panna uusi õigusrikkumisi. Arvestades, et

kaebaja on lõhkunud sektsiooni videokaamerad, ei saa vangla hinnangut pidada

põhjendamatuks. Ei saa ka väita, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine oleks

aidanud vastustaja eesmärki paremini saavutada. Veelgi enam, asja materjalidest nähtub, et

kaebaja võis osaleda kambri nr 215 akna lõhkumises ja kambri uputamises, mis toimusid

mõlemad pärast seda, kui kaebaja oli kaamerad lõhkunud (Tallinna Vangla 07.09.2016 vastus

kaebusele, lisa 5, tl 30). Tuleb arvestada, et käskkirja andmise ajal ei olnud lahendatud ka

kaebaja

taotlust

vanglasiseseks

ümberpaigutamiseks.

Käskkirjas

on

põhjendatud

julgeolekuabinõude eesmärki: minimeerida võimalust, et kaebaja paneb toime sarnaseid

intsidente. Ei saa eitada, et rakendatud meetmed julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste

toimepanemise ohu tõrjumiseks on sobivad ja vajalikud. Lukustatud kambris viibiv

kinnipeetav ei saa lõhkuda kaameraid ega käia, raudtoru käes, sektsioonis vabalt ringi, s.o

ohustada nii teiste kinnipeetavate ja vangla julgeolekut. Lukustatud kambris viibiva

kinnipeetava üle saab efektiivsemalt järelevalvet teostada. Arvestada tuleb ka sellega, et

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ajutiselt. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langeb ära sama paragrahvi lõikes 1

sätestatud kohaldamise alus. Praegusel juhul ei ole kaebaja õiguste riive suurema kaaluga kui

vajadus tagada vangla julgeolek ja vältida sarnaseid intsidente, mistõttu ei ole käskkirjas

sellekohaste kaalutluste puudumine otsustav. Kohus siiski möönab, et käskkirjas toodud

kaalutlused on napid. Samas ei ole olemas n-ö ideaalset haldusakti, kus võetakse arvesse kõiki

võimalikke asjaolusid. Haldusakti kaalutlused peavad olema piisavad, et õiguste piiramine

oleks kontrollitav ning et haldusorgan ei kohaldaks täiendavaid julgeolekuabinõusid

kergekäeliselt ja meelevaldselt. Käesoleval juhul on käskkirja kaalutlused piisavad. Arvestada

tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate

julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal.

Kohus märgib siiski vastustajale, et kinnipeetavat ei või paigutada lukustatud kambrisse, et

lahendada

vanglasisese

ümberpaigutamise

probleem.

Ka

ei

või

täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada karistuslikul eesmärgil. Kui kinnipeetav rikub vangistust

reguleerivaid õigusakte, tuleb kaaluda tema karistamist distsiplinaarkorras, mitte kohaldada

tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks

peab eksisteerima VangS § 69 lg-s sätestatud alus.

Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi vastuväidet, mis

käskkirja õiguspärasuse kahtluse alla seaks. Kaebaja väited vangla valetamise ja

provotseerimise kohta on paljasõnalised. Kaebaja on püüdnud oma teguviisi ka õigustada

sellega, et see oli ainuke võimalus saada ümber paigutatud teise kambrisse. Kohus selgitab, et

kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda vanglasisest ümberpaigutamist.

Seadusega on vanglale antud kaalutlusõigus, et otsustada, kas paigutada kinnipeetav

kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega ning üldjuhul ka see, kellega koos, välja

arvatud VangS §-is 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibi juhud. Veelgi enam, VangS § 67 p-

ide 1 ja 4 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning suhtuma

heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja

olmeruumid. Kaebaja vaidemenetluses esitatud väide, et talle ei ole tutvustatud vangla

kodukorda, ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. VangS kehtib kõigis Eesti

Vabariigi kinnipidamisasutustes. Seetõttu ei ole asjas tähendust sellel, kas kaebajale on

tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte või Tallinna Vangla kodukorda. Kaebaja teos –

raudtoruga vehkimine – sisalduv julgeolekuoht pidi olema talle äratuntav ka kodukorra

tutvustamiseta. Kohtu hinnangul tõendab oma teguviisi õigustamine, et kinnipeetaval on

3-16-974

8(10)

raskusi vanglasisese distsipliiniga. Sellises olukorras on tä idetud VangS § 69 lõike 1

kohaldamise nõuded, kuna kinnipeetav, kes käib ringi, raudtoru käes, ja muudab

turvakaamerate lõhkumisega võimatuks järelevalve teostamise, võib kujutada ohtu teiste

isikute elule ja tervisele ning vangla ü ldisele julgeolekule.

15. Kaebuse materjalidest ei nähtu, et käskkirja andmisel oleks rikutud muid vormi- või

menetlusreegleid. Käskkirja kohaselt vestles TUO spetsialist kaebajaga, selgitades talle, et

tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja vastuväiteid ei esitanud.

16. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja

seisuga. Kohus on eelnevalt näidanud, et täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine

kaebaja suhtes Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirjaga nr 5-1/456 oli õiguspärane.

Julgeolekuabinõu kestus peab olema siiski proportsionaalne abinõu kohaldamise alusega.

Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni punkti 2 kohaselt tuli üksusel kolme kuu möödudes

otsustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekuse üle. Selline ajavahemik ei

ole vastuolus VangS § 69 lg-ga 3, mille kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine, kui langevad ära sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb seega lõpetada ka juhul, kui saabunud ei ole nende

kohaldamise

lõpetamise

tähtpäev.

Käskkirjas

on

välja

toodud,

et

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse, kui kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse

enne täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamise/jätkamise ettepaneku tegemist. Puuduvad

viited muudele asjaoludele, mille puhul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

lõpetatakse. Asja materjalide kohaselt kohaldati kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid kuni

28.03.2016, mil ta etapeeriti Tartu Vanglasse. Kaebaja ei ole menetluse kestel väitnud, et

julgeolekuabinõusid oleks kohaldatud liiga kaua, või väitnud, et nende kohaldamise alus

langes varem ära. Kaebaja ei ole pigem rahul jälgimiskambri tingimustega. Nõnda ei saa

pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust ebaproportsionaalselt pikaks

17. Kaebaja nõuab ka 20.04.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/159-2 tühistamist, väites, et sellega

ei saa nõustuda. Vaideotsuse tühistamist saab halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda HMS

§ 87 lg-s 2 sätestatud alustel. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 10.03.2016 käskkirjast nr 5-

1/456. Käesoleval juhul ei ole vaideotsuse tegemine takistanud kaebajal oma õiguste kaitseks

kohtusse pöörduda või riivanud tema õigusi eraldiseisvalt. Seega ei ole vaideotsuse

vaidlustamine lubatud.

Kaebaja taotlused

18. Kaebaja on esitanud kohtule taotlusi, mille osas kohus ei ole veel seisukohta võtnud.

18.1. Kaebaja esitas kohtule 05.10.2016 erinevad avaldused, mis on pealkirjastatud kui

„taotlus“ (tl 35), „määruskaebus“ (tl 36), „taotlus“ (tl 37) ning „vastuväide ja tõendid“ (tl 38).

Neist esimeses soovib ta koopiaid kohtule esitatud dokumentidest, kuna neid dokumente on

tal teiste vaiete ja kohtuasjadega seoses vaja, määruskaebuses vaidlustas kaebaja 03.10.2016

määrust, millega piirati tema võimalust tutvuda Tallinna Vangla esitatud videosalvestisega.

Teises taotluses (tl 37) soovib kaebaja korraldada asjas kohtuistungi, kuulata üle tunnistajad

ning vaadata üle terve video. Avalduses „vastuväide ja tõendid“ heidab kaebaja vanglale ette,

et tema avaldusi vanglasiseseks ümberpaigutamiseks ei registreeritud. Ühes avaldusega on

kaebaja esitanud erinevad dokumendid: 12.02.2016 taotlus mitte paigutada teda ühte

kambrisse koos suitsetajatega (tl 40), Tallinna Vangla 04.05.2016 vastus kaebaja märgukirjale

(tl 41), 03.03.2016 taotlus võimaldada pesta rohkem kui kord nädalas ja paigaldada kambrisse

soe vesi (tl 42, 55), 03.03.2016 taotlus kanda kaebaja mittesuitsetajate nimekirja ning

võimaldada jalutamist jalutusboksis, kus ei suitsetata (tl 43), Justiitsministeeriumi 29.03.2016

kaebaja pöördumise edastamine (tl 44), 14.03.2016 õiguskantslerile saadetud pöördumine (tl

45–47 pöördel), 14.04.2016 Justiitsministeeriumile esitatud taotlus kaebuste ja taotluste

3-16-974

9(10)

edastamiseks Tallinna Vanglale (tl 48), Justiitsministeeriumi 26.04.2016 vastus kaebaja

taotlusele (tl 49), 13.03.2016 pöördumine õiguskantslerile (tl 50), 20.03.2016 pöördumine

õiguskantslerile (tl 51), Justiitsministeeriumile esitatud 14.04.2016 kuriteoteade (tl 52),

Tallinna Vangla 11.05.2016 vastused kaebaja pöördumistele (tl 53–54).

18.2. Kohus määras asja läbivaatamise vormi 03.10.2016 määruses, otsustades vaadata asja

läbi kirjalikus menetluses, kuna vaidluse all on üksnes õiguslikud küsimused. Kuigi kohus

tõlgendas 03.10.2016 määruses kaebaja tahet korraldada asja läbivaatamiseks kohtuistung,

pidas kohus asjas kogutud tõendeid piisavateks ega pidanud vajalikuks korraldada täiendavate

tõendite kogumiseks kohtuistungit. Kirjaliku menetluse määramine on HKMS § 121 lg 1 p 2

kohaselt lubatud ka juhul, kui menetlusosaline, sh kaebaja, sellega ei nõustu. Seega on

kaebaja 05.10.2016 avalduses sisalduv taotlus kohtuistungi korraldamiseks ja tunnistajate

ülekuulamiseks korduv ehk kohus on samadel asjaoludel sarnase taotluse juba lahendanud.

Kohus jätab korduva taotluse HKMS § 55 lg 3 alusel tähelepanuta.

18.3. Kaebaja nõudis 05.10.2016 taotluses koopiaid esitatud dokumentidest, kuna tal läheb

neid endaga seotud vaide- ja kohtumenetlustes vaja. Samal ajal on dokumendid esitatud koos

avaldusega „vastuväide ja tõendid“, millest võib järelda, et kaebaja soovib, et nendega asja

lahendamisel arvestatakse ehk ta soovib need esitada tõenditena.

HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada. Praegu

puudutab vaidlus üksnes Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirja nr 5-1/456 õiguspärasust,

mitte muid kaebaja etteheiteid. Kohus selgitas kaebajale juba ka 08.08.2016 määruses

vaidluse eset ning seda, et asjasse puutumatute nõuetega tuleb kaebajal eraldi kohtusse

pöörduda seda isegi juhul, kui ta tunneb, et neil asjaoludel oli 10.03.2016 intsidendiga seos.

Nimelt tegi kaebaja 06.07.2016 avalduses vanglale hulgaliselt etteheiteid, nagu ebapiisav

põrandapind, jalutusboksi tingimused, kinnipidamistingimused jälgimiskambris, paberi ja

pastapliiatsi puudus, millel ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasusega mitte mingisugust

pistmist. Asjasse ei puutu ka 05.10.2016 avaldusele lisatud dokumendid, milles kaebaja

heidab vastustajale ette, et Tallinna Vangla on jätnud ta vanglasiseselt ümber paigutamata

suitsuvabasse kambrisse, pesta saab üks kord nädalas ja kambris puudub soe vesi, jalutusboksi

tuleb jagada suitsetajatega, kaebaja pöördumiste registreerimata jätmine. Kuna need tõendid

ei seondu vaidluse esemega, pole neil asjas tähtsust. Kohus siiski märgib, et kaebaja on

esitanud Tallinna Halduskohtule kaebusi ja esialgse õiguskaitse taotlusi, mille eesmärgiks on

lahendada eelnimetatud puudused kinnipidamistingimustes: näiteks on kaebaja esitanud

avaldusi seoses jalutuskäigu tagamisega kartserihoones (3-16-2010), lisapesemise (3-16-2070,

3-16-2110, 3-16-2424), lisajalutuskäikude võimaldamise (3-16-2069), pastapliiatsi ja paberi

puudusega (3-16-2371, 3-16-2469, 3-16-2555), jalutamistingimustega jalutusboksis (3-16-

2422, 3-16-2470), ebapiisava põrandapinna (3-16-2538, 3-16-2686), sooja vee puudusega

elukambris

(3-16-2572),

kinnipeetavate

paigutamisega

samasse

kambrisse,

kelle

iseloomuomadused erinevad (3-16-2565).

Kuna kaebaja esitatud dokumendid vaidluse eset ei puuduta, jätab kohus need arvestamata

ning tagastab kaebajale HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 alusel. Kaebajale tuleb seega tagastada

12.02.2016 taotlus mitte paigutada teda ühte kambrisse koos suitsetajatega (tl 40), Tallinna

Vangla 04.05.2016 vastus kaebaja märgukirjale (tl 41), 03.03.2016 taotlus võimaldada pesta

rohkem kui kord nädalas ja paigaldada kambrisse soe vesi (tl 42, 55), 03.03.2016 taotlus

kanda kaebaja mittesuitsetajate nimekirja ning võimaldada jalutamist jalutusboksis, kus ei

suitsetata (tl 43), Justiitsministeeriumi 29.03.2016 kaebaja pöördumise edastamine (tl 44),

14.03.2016 õiguskantslerile saadetud pöördumine (tl 45–47 pöördel), 14.04.2016

Justiitsministeeriumile esitatud taotlus kaebuste ja taotluste edastamiseks Tallinna Vanglale

3-16-974

10(10)

(tl 48), Justiitsministeeriumi 26.04.2016 vastus kaebaja taotlusele (tl 49), 13.03.2016

pöördumine õiguskantslerile (tl 50), 20.03.2016 pöördumine õiguskantslerile (tl 51),

Justiitsministeeriumile esitatud 14.04.2016 kuriteoteade (tl 52), Tallinna Vangla 11.05.2016

vastused kaebaja pöördumistele (tl 53–54). Arvestades, et kohus viidatud dokumendid

kaebajale kohtuotsuse jõustumisel tagastab, jätab kohus läbi vaatamata kaebaja taotluse

nendest dokumentidest koopia saamiseks.

Menetluskulud

19. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee