2-15-12116/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-12116

Tsiviilasi

Osaühingu ProInkasso hagi Imre Tiido ja Rait

Metsamardi vastu 100 000 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

87 874 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu ProInkasso apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): osaühing ProInkasso , esindaja Evelin

Jõgar

Vastustajad (kostjad): Imre Tiido ja Rait Metsamart,

esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2016 otsus

osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada

hagi

täielikult

ning

välja

mõista

solidaarselt Imre Tiidolt ja Rait Metsamardilt

osaühingu

ProInkasso

kasuks

põhivõlgnevus

51 600 eurot, intress 11 311 eurot 20 senti, viivis

37 008 eurot 80 senti ja sissenõudmiskulu 80 eurot

(kummagilt 40 eurot).

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 1. juuni 2016

otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Välja mõista Imre Tiidolt ja Rait Metsamardilt

solidaarselt

osaühingu

ProInkasso

kasuks

põhivõlgnevus 51 600 eurot, intress 11 311 eurot

senti,

viivis

37 008

eurot

senti

ja

sissenõudmiskulu 40 eurot kummagilt.

3.3. Võtta asja materjalide juurde Swedbank AS

23.03.2016 tõend.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

jätta solidaarselt Imre Tiido ja Rait Metsamardi

kanda.

6. Välja mõista Imre Tiidolt ja Rait Metsamardilt

solidaarselt menetluskulud maakohtus 2065 eurot

senti

ja

menetluskulud

ringkonnakohtus

1500 eurot, kokku 3565 eurot 2 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 14. augustil 2015 Tartu Maakohtule hagi Imre Tiido ja Rait

Metsamardi (kostjad) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 100 000 eurot

(tagastamata laen 51 600 eurot, tasumata intress 11 311 eurot 20 senti, viivis 37 008 eurot 80 senti

ja võla sissenõudmisega seotud kulu 80 eurot).

Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleneb hageja nõue Lumira OÜ (laenuandja) ja Stock 4 Offer OÜ

(laenusaaja) ning kostjate (laenusaaja osanikud ja juhatuse liikmed) vahel 7. aprillil 2014 sõlmitud

kokkuleppest võla ülekandmise, võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kohta.

Nimetatud kokkuleppe kohaselt võtsid kostjad solidaarselt üle laenusaaja võlgnevuse laenuandja

ees kogusummas 62 911 eurot 20 senti. Kostjad tunnistasid kokkuleppes eelnimetatud võlgnevust

tingimusteta, kinnitasid, et neil ei ole nõudele vastuväiteid, ning kohustusid võlgnevuse

laenuandjale tasuma kokkuleppe lisas sätestatud maksegraafiku järgi. Kokkuleppe näol on

tegemist konstitutiivse võlatunnistusega (seda näitavad nii kokkuleppe sõlmimise asjaolud kui ka

sisu) ning selle esemeks on laenujääk 2013 lõpu seisuga, mis oli tekkinud 2012. ja 2013. aastal

laenuandja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingute alusel.

20. märtsil 2015 loovutas laenuandja kokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu hagejale. Kuna

kostjad olid jätnud kokkuleppest tulenevad maksekohustused täitmata, ütles hageja kokkuleppe

üles ning nõudis kostjatelt 9. aprilli 2015 võlateatises võla 62 911 eurot 20 senti tasumist hiljemalt

16. aprilliks 2015.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kokkuleppe näol tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Kokkuleppega lepiti kokku, et kostjad võtavad üle 1. jaanuaril 2013 laenuandja

ja laenusaaja sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude. Kokkuleppest ei tulene, et kostjad oleksid

üle võtnud mingist muust lepingust tulenevaid nõudeid. Samuti oli kostjate tahe suunatud üksnes

sellest konkreetsest laenulepingust tulenevate nõuete ülevõtmisele, kuna kostjad andsid

1. jaanuaril 2013 isikliku käenduse üksnes sellest laenulepingust tulenevate nõuete täitmise

tagamiseks. 1. jaanuari 2013 laenulepingust tulenevate nõuete saldo kokkuleppe sõlmimise päeval

oli 3600 eurot ning ka kostjate tahe sai olla suunatud üksnes selle summa ülevõtmisele. Nimetatud

põhivõlale mistahes täiendavate summade lisamine peaaegu 16,5 kordses summas on

põhjendamatu ning vastuolus hea usu põhimõttega. Põhinõuet ületav viivisenõue on vastuolus hea

usu põhimõttega. Maksimaalne võlgnevus hageja ees saaks olla 3600 eurot ning viivis samas

summas. Laenusaaja kohustus laenuandja ees on täidetud laenusaaja kaupade laojäägi

üleandmisega või on vähenenud 35 077 euro 5 sendi võrra. Seega võis kokkuleppe alusel nõutav

nõue olla maksimaalselt 27 834 eurot 5 senti.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 1. juuni 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks

välja 12 126 eurot, s.o põhivõlgnevuse 7600 eurot (solidaarselt), viivise 4446 eurot (solidaarselt)

ja võla sissenõudmiskulude katteks 80 eurot (kummaltski kostjalt eraldi 40 eurot).

Hagi jäi põhivõlgnevuse 44 000 eurot, intressi 11 311 eurot 20 senti ning viivise 32 562 eurot

80 senti osas rahuldamata.

Maakohus rahuldas kostjate taotluse ja võttis asja materjalide juurde 28. märtsil 2016 esitatud

täiendava tõendi. Maakohus jättis menetluskuludest 88% hageja ja 12% solidaarselt kostjate kanda

ja määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus lahendas otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused ning võttis asja

materjalide juurde kostjate 28. märtsil 2016 esitatud Swedbank AS-i kinnituse selle kohta, et

Aleksei Saalil (laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige) oli juurdepääs laenusaaja kontole

Swedbank AS-is, koos väljavõttega tehingutest, mille on A.S. laenuandja kontolt teinud. Kostjad

ei ole välja toonud mõjuvat põhjust, miks nad ei saanud tõendit varem esitada. Samas ei põhjusta

tõendi vastuvõtmine menetluse viibimist. Tõendiga ei tooda esile uusi asjaolusid (kostjad on

tuginenud sellele, et ülekandeid on laenusaaja kontolt teinud peamiselt A.S., kes on ülekannete

tegemist vande all ka kinnitanud). Tõendil on asjas sisuline tähendus, sest pooled vaidlevad

kokkuleppe tõlgendamise üle, mille puhul on tähtsus mh lepingu sõlmimise asjaoludel ning

lepingupoolte käitumisel enne ja pärast lepingu sõlmimist.

Pooled ei vaidle selle üle, et 1. veebruari 2012 laenulepingu alusel kohustus laenuandja laenama

laenusaajale kuni 100 000 eurot, kandes laenu üle vastavalt laenusaaja vajadustele. Laenu

tagastamise tähtaeg oli 31. september 2012. 2012. a andis laenuandja laenusaajale laenu kokku

78 000 eurot ja laenusaaja tegi tagasimakseid kokku 30 000 eurot (2012. a lõpu seisuga oli

laenujääk 48 000 eurot). 1. jaanuari 2013 laenulepingu alusel kohustus laenuandja laenama

laenusaajale kuni 50 000 eurot, kandes laenu üle vastavalt laenusaaja vajadustele. Laenu

tagastamise tähtaeg oli 30. juuni 2013. 2013. a laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti 1. jaanuaril 2013 käenduslepingud kostjatega kui laenusaaja juhatuse

liikmetega. 2013. a andis laenuandja laenusaajale täiendavalt laenu 7600 eurot ja laenusaaja tegi

tagasimakseid kokku 4000 eurot. 2013. a lõpu seisuga oli laenujääk mõlema lepingu alusel kokku

51 600 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle kas 7. aprilli 2014 kokkulepe on konstitutiivne või deklaratiivne

võlatunnistus, ning selle üle, millise kohustuse kostjad võtsid (kas 2013. a laenulepingust tuleneva

kohustuse või kohustuse 62 911 eurot 20 senti, mis hõlmas ka 2012. a laenulepingust tulenevat

kohustust).

Kokkuleppe p 1.1 kohaselt lepitakse kokku 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse

üleandmine ning selle tasumise ajatamine. Kokkuleppe p 1.2 järgi oli lepingust tuleneva nõude

põhisumma jääk kokkuleppe sõlmimisel 51 600 eurot ning sissenõutavaks muutunud, kuid

tähtaegselt tasumata, kasutusintressi summa suuruseks oli kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga

11 311 eurot 20 senti. Kokkuleppe p 2 kohaselt oli kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga võla

üleandja koguvõlgnevus võlausaldaja ees 62 911 eurot 20 senti. Kokkuleppe p-s 3 avaldasid

kostjad, et soovivad solidaarvõlgnikena üle võtta võla üleandja kohustuse võlausaldaja ees

summas 62 911 eurot 20 senti. Kokkuleppe p-s 4 kinnitasid kostjad, et nad tunnistavad

tingimusteta võlgnevust võlausaldaja ees 62 911 eurot 20 senti ega oma võlgnevuse osas ühtegi

vastuväidet ning kinnitavad, et nad kohustuvad tasuma nimetatud võlgnevuse võlausaldajale.

Kokkuleppe p-5 lepiti kokku võlgnevuse ajatamine ning tasumine vastavalt maksegraafikule.

Maakohus leidis, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega ning eeldada tuleb

deklaratiivset võlatunnistust. Vaidlust ei ole selles, et enne kokkuleppe sõlmimist kostjatel

kokkuleppes nimetatud summas kohustust ei olnud (kohustus oli osaühingul, mille osanikud ja

juhatuse liikmed olid kostjad). Asjaolu, et kokkuleppes on uus kohustatud isik (kostjad), ei viita

sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kokkuleppe sisu oli laenusaaja kohustuse

üleandmine, võlgnevuse tunnistamine ning selle tasumise ajatamine (vt kohustuse ülevõtmine

võlaõigusseaduse (VÕS) § 176 lg 1 järgi, millega iseseisvat kohustust ei teki). Kokkuleppes on

kostjad tunnistanud nimetatud võlgnevuse suurust ja kinnitanud, et neil ei ole sellele vastuväiteid.

Eeltoodust järeldub poolte tahe kinnitada olemasolevat kohustust, mis on iseloomulik

deklaratiivsele võlatunnistusele. Ka uues maksegraafikus ning kohustuse rikkumise tagajärgedes

ning ülesütlemise korras kokkuleppimine ei anna alust pidada kokkulepet konstitutiivseks

võlatunnistuseks.

Lepingut tõlgendades (VÕS § 29) tuleb asuda seisukohale, et kostjad võtsid kokkuleppega

(deklaratiivse võlatunnistusega) üle 2013. a laenulepingust tuleneva kohustuse. Kokkuleppe

tekstist nähtub üheselt, et sellega anti üle kokkuleppes nimetatud lepingust (2013. a

laenulepingust) tulenev võlgnevus ning fikseeriti selle võlgnevuse suurus (62 911 eurot 20 senti).

Hageja ei ole vaidlustanud, et kokkuleppe sõlmimine toimus selliselt, et laenuandja esindaja

A.S. esitas kostjatele kokkuleppe allkirjastamiseks. Sellest võib järeldada, et kokkuleppe teksti

koostas laenuandja. Kokkuleppes ei ole nimetatud 2012. a laenulepingut. Hagejal tuli tõendada, et

kostjad said tegelikult lepingu sõlmimisel aru, et nad võtavad üle kogu laenusaaja kohustuse

laenuandja ees.

Vaidlust ei ole selles, et laenusaajal oli kokkuleppe sõlmimise ajal laenuandja ees võlgnevus

kokkuleppes nimetatud summas (see võlgnevus oli tekkinud kahe laenulepingu alusel) ja kostjad

olid sõlminud käenduslepingud üksnes kokkuleppes nimetatud laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks. Kokkuleppe tõlgendamisel ei saa arvestada seda, mida kostjad

pidid laenusaaja (hoolsate) juhatuse liikmetena teadma (hageja leiab, et kostjad pidid aru saama,

et kokkulepe hõlmas ka 2012. a laenulepingust tulenevaid kohustusi), vaid seda, mida nad

tegelikult teadsid. Hageja osutas ka sellele, et kostja I. Tiido kinnitas ja esitas registrile laenusaaja

2012. a ja 2013. a majandusaasta aruanded, kus laenukohustused on kajastatud hageja nimetatud

ning kokkuleppes tunnistatud suuruses. Ühe juhatuse liikme kinnitatud majandusaasta aruanne ei

saa tõendada mõlema kostja teadmist laenukohustuste suurusest. Ainuüksi majandusaasta

aruannete kinnitamine ei tõenda ka kostjate teadmist, et kokkuleppes nimetatud summa näol ei

saanud tegemist olla ainult 2013. a võetud laenukohustusega. Nimelt ei ole majandusaasta

aruannete põhjal võimalik järeldada, millises summas osaühing 2013. a laenu võttis.

Tõendatud ei ole, et kostjad olid täpsetest laenusummadest teadlikud ning seega ei saa järeldada

nende tahet võtta üle laenusaaja kogu kohustus laenuandja ees. Asjaoludest nähtuvalt olid

laenuandja ja laenusaaja omavahel seotud ettevõtted, laenulepingute ning kokkuleppe sõlmimise

ajal oli A.S. mõlema osaühingu juhatuse liige ning osaühingud kasutasid sama raamatupidajat.

Laenulepingud sõlmiti laenusaaja tegevuse finantseerimiseks, laen kanti üle vajaduse järgi. A.S.

kinnitas vande all, et tegi laenusaaja ülekandeid ja tegeles arvete tasumisega. See nähtub ka

Swedbank AS-i tõendist. Samuti nähtub Swedbank AS-i tõendist, et A.S. tegi laenusaaja nimel ka

laenu tagasimakseid. Kostjate ning laenusaajale raamatupidamist teinud raamatupidaja vande all

antud ütlustest nähtub, et kostjad ei tegelenud raamatupidamisega ega teadnud eelmistest

lepingutest. Arvestades, et kostjad tagasid käendusega üksnes 2013. a laenulepingu alusel tekkinud

kohustuste täitmist, on usutav, et kostjad soovisid isiklikult üle võtta ning ajatada üksnes 2013. a

laenulepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumist.

Kostjad ei ole tõendanud, et laenusaaja kohustused kaenuandja ees olid enne nõude loovutamist

täidetud laenusaaja kaupade laojäägi üleandmisega või on vähenenud 35 077 euro 5 sendi võrra.

Hagejal on õigus nõuda kostjatelt VÕS § 108 lg 1 järgi 2013. a laenulepingust tuleneva kohustuste

täitmist. 2013. a laenulepingu alusel võlgnevad kostjad 7600 eurot ja see summa tuleb kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kostjad on teinud 2013. a küll tagasimakseid kokku

4000 eurot, kuid seda summat ei ole alust arvestada 2013. a laenulepingust tulenevate kohustuste

katteks. Vaidlust ei ole selles, et laenusaajal oli laenuandja ees varasem, 2012. a laenulepingust,

tulenev kohustus, millest tuleneva nõude 2012. a lõpu seisuga jääk oli 48 000 eurot. Lepingu

kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 31. detsember 2012. Tulenevalt VÕS § 88 lg 6 p-st 1 tuleb

tasutud summad lugeda varem sissenõutavaks muutunud laenukohustuse katteks.

Hageja intressinõue (11 311 eurot 20 senti) jääb rahuldamata. Hageja ei ole eristanud oma nõudes

2012. a ja 2013. a laenulepingute alusel tasutavat intressi. 2012. a laenulepingu alusel tasutava

intressi osas tuleks hagi jätta rahuldamata. 2013. a laenulepingu p 2 järgi on intressi määr 0,1%

laenusummalt päevas ja laenusaaja kohustus maksma laenuandjale intressi tagastamata

laenusummalt kuni laenusumma täieliku tagastamiseni igakuiselt kuu 15. kuupäevaks. Lepingu

p 4 kohaselt oli laenusumma täieliku tagastamise tähtaeg 30. juuni 2013. a, milleks lepingu p 5

kohaselt oli laenusaaja kohustatud laenusumma ja intressi tagastama. Laenusumma 7600 eurot on

laenusaajale üle kantud pärast laenu tagastamise tähtaega (5. ja 11. septembril 2013 vastavalt

6500 eurot ning 1100 eurot).

Hageja nõue viivise saamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt summas 4446 eurot (tasumisega

viivitamine alates 16. aprillist kuni 11. augustini 2015) ja see summa tuleb kostjatelt hageja kasuks

solidaarselt välja mõista. Kokkuleppe p 9 järgi on viivisemäär 0,5% kalendripäevas iga

graafikujärgse makse tasumisega viivitatud päeva eest. Kuna viivis mõistetakse välja väiksemas

summas kui põhinõue, ei ole selle vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi kostjate

väljatoodud asjaoludel põhjendatud.

Tulenevalt VÕS § 1131 lg-st 1 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude

katteks 40 euro hüvitamist sõltumata sellest, kas ta on nimetatud ulatuses kulusid kandnud. Hagejal

on õigus nõuda võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 40 euro hüvitamist igalt

solidaarvõlgnikult eraldi, kuid võlgnikud ei vastuta sissenõudmiskulude hüvitamise eest

solidaarselt. Võla sissenõudmiskulude osas vastutavad kostjad osavõlgnikena kumbki 40 euro

ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 44 000 eurot, intressi 11 311 eurot

20 senti ning viivise 32 562 eurot 80 senti saamiseks, ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada.

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ka osas, millega rahuldati kostjate taotlus ja võeti asja

materjalide juurde 28. märtsil 2016 esitatud täiendav tõend, ning jätta uue otsusega kõnealune

kostjate taotlus rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ja jätta

kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus võttis ebaõigesti asja juurde kostjate hilinenult esitatud Swedbank AS-i kinnituse ja

tugines otsuse tegemisel lubamatule tõendile. Hageja esitas maakohtu sellekohasele tegevusele

vastuväite, kuid kohus ei põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta.

Maakohus tegi üllatusliku otsuse, kui väljendas kogu menetluse jooksul seisukohta, et hageja nõue

on kokkuleppe alusel põhjendatud ja tõendatud, kuid leidis otsuses, et kokkuleppega võeti üle

üksnes 2013. a laenulepingust tulenev kohustus 7600 eurot.

Maakohus rikkus VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, kui ei tõlgendanud

lepingut nii nagu tehingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, vaid

asus välja selgitama kostjate tegelikku tahet. Maakohus jättis lepingu tõlgendamisel arvestamata

kõik asjaolud ja tõendid, millest nähtub poolte tahe sõlmida kokkulepe mitte üksnes 2013. a

laenulepingu, vaid ka 2012. a laenulepingu osas (võlgnevus 62 911 eurot 20 senti). Maakohtu

järeldused kokkuleppe tõlgendamisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad ei esitanud

laenuandjale kui endisele võlausaldajale kokkuleppe kohta ühtegi vastuväidet ja lasid kuni

praeguse kohtuvaidluseni endisel võlausaldajal ja hagejal uskuda, et kokkulepe kehtib täies

ulatuses. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja eeltoodud väidetega kokkuleppe

tõlgendamisel ei arvestanud. Kuivõrd maakohus rikkus VÕS §-s 29 sätestatud lepingu

tõlgendamise reegleid, tuvastas ta valesti kokkuleppe õigusliku olemuse. Kokkuleppe alusel tekkis

kostjatel võlausaldaja ees iseseisev ja senistest aluslepingutest sõltumatu kohustus (konstitutiivne

võlatunnistus) summas 62 911 eurot 20 senti. Maakohus ei arvestanud seda, et sõltumata sellest,

millise võlatunnistusega on tegemist, tuleks hagi rahuldada, kuna ka deklaratiivsel võlatunnistusel

on võlga kinnitav toime. Kostjad on kokkuleppes kinnitanud võlgnevust, samuti seda, et neil ei ole

nimetatud võlgnevusele vastuväiteid.

Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja kohaldas valesti VÕS § 397 lg-t 1, kui

jättis hageja intressinõude rahuldamata. Kostjad vastutavad kõigi kokkuleppes nimetatud

võlakohustuste tasumise eest ning oluline ei ole see, kuidas nõuded jagunevad erinevate

laenulepingute vahel. Kui ka kokkuleppega ei võetud üle 2012. a laenulepingust tulenevat

võlgnevust, ei olnud põhjendatud jätta intressinõue täies ulatuses rahuldamata. Oluline ei ole see,

et laenusummad kanti üle laenulepingus sätestatud laenu tagastamise tähtajale järgneval perioodil,

kuna kokkulepe sõlmiti hiljem ning selles sisaldus ka 2013. a väljastatud laenusummadelt

arvestatud intress.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui rahuldas viivisenõude üksnes 4446 euro

ulatuses. Viivisearvestus ei ole õige ka juhul, kui kokkuleppest tuleneks kostjate kohustus üksnes

7600 euro põhivõlgnevuse osas. Maakohus arvestas viivist perioodi 16. aprill kuni 11. august 2015

eest ning ei põhjendanud, miks ta ei arvesta viivist kokkuleppe lisaks oleva maksegraafiku

osamaksetega tasumise viivitamise eest. Kui kohus pidas kostjaid vastutavaks ainult 2013. a

laenulepingust tulenevate kohustuste eest, oleks kohus pidanud välja arvutama ka viivise

maksegraafiku esimeselt neljalt osamakselt ja osaliselt viiendalt osamakselt. Viivis oleks sellisel

juhul 15 897 eurot 72 senti ja viivisenõue tulnuks rahuldada vähemalt kohtu tunnustatud põhivõla

7600 eurot ulatuses.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust menetluskulude jagamisel, kui ei põhjendanud,

miks ta hageja seisukohtadega ei arvesta. Menetluskulude jagamisel tuli arvestada, et kostjad

esitasid menetluses valeandmeid ja käitusid pahauskselt.

5. Kostjad hageja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu

Maakohtu 1. juuni 2016 otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldada hagi täielikult ning mõistab välja solidaarselt Imre Tiidolt ja Rait Metsamardilt

osaühingu ProInkasso kasuks põhivõlgnevuse 51 600 eurot, intressi 11 311 eurot 20 senti, viivise

37 008 eurot 80 senti ja sissenõudmiskulu 80 eurot (kummagilt 40 eurot).

7. Vastavalt § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata

(resolutsiooni p 4) ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust nimetatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks ei ole järgmised hageja väited.

8.1. Hageja on apellatsioonkaebuses eelkõige vaidlustanud maakohtu poolt kostjate taotluse asja

juurde võtta 28.03.2016 esitatud täiendav tõend rahuldamist (otsuse resolutsiooni p 1). Hageja

väitel esitasid kostjad tõendi hilinenult ning tegemist on lubamatu tõendiga. Hageja esitas

maakohtu sellekohasele tegevusele vastuväite, kuid kohus ei põhjendanud, miks ta sellega ei

arvesta.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult rahuldanud kostjate taotluse ja tõendina vastu

võtnud Swedbank AS-i kinnituse selle kohta, et A.S. omas juurdepääsu laenusaaja kontole

Swedbank AS-is koos väljavõttega tehingutest, mille on laenuandja kontolt teinud A.S. (tl 188-

195). Maakohus ei ole siinjuures rikkunud menetlusnormi ning on õigesti kohaldanud TsMS § 331

lg-t 1 asudes seisukohale, et tõendi menetlemine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist.

Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-s 1 ning ringkonnakohus ei

pea neid vajalikuks korrata.

Hageja on saanud esitada maakohtule oma seisukoha tõendi kohta.

8.2. Hageja väite kohaselt tegi maakohus üllatusliku otsuse, sest väljendas kogu menetluse jooksul

seisukohta, et hageja nõue on kokkuleppe alusel põhjendatud ja tõendatud, kuid leidis otsuses, et

kokkuleppega võeti üle üksnes 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tulenev

kohustus 7600 eurot.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja poolte nõuded ning

sama paragrahvi lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas.

Seega seadusest tulenevalt lahendab kohus tsiviilvaidluse otsusega ning seetõttu on alusetu hageja

väide, et kuna hagi ei rahuldatud täielikult, siis oli otsus üllatuslik. Asjaolu, et hageja arvates oli

tema hagi põhjendatud ja tõendatud, ei eelda, et kohus nõustuks hageja arvamusega. TsMS § 442

lg 5 ja lg 8 kohaselt lahendab kohus vaidluse otsusega. See, et kohus on püüdnud menetluse kestel

suunata pooli kompromissile ning selgitanud kostjatele õiguslikku olukorda, ei näita, et kohus

pidas hageja nõuet täies ulatuses põhjendatuks. Hageja poolt viidatud 17.03.2016 kohtuistungi

protokollist ei tulene maakohtu seisukohta, et hagi on täies ulatuses tõendatud ja põhjendatud.

Eeltoodu alusel on põhjendamatu hageja väide, et maakohus tegi üllatusliku otsuse.

8.4. Hageja väitel tuvastas maakohus ebaõigesti, et 07.04.2014 kokkulepe (I kd tl 8-10) on

käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus ei nõustu hageja nimetatud väitega

ning sarnaselt maakohtuga on seisukohal, et 07.04.2014 kokkulepe on vaadeldav deklaratiivse

võlatunnistusena. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

9. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjustel.

Hageja seisukoha kohaselt rikkus maakohus VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid,

kui asus seisukohale, et kostjad võtsid üle üksnes 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust

nr 20130101/01 tulenev kohustuse.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga ning leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

seadust ja hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et kostjad on 7. aprilli 2014 kokkuleppega üle

võtnud ainult 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tuleneva Stock 4 Offer OÜ

kohustuse.

9.1. Kokkuleppe p-s 1.1 lepiti kokku Lumira OÜ ja Stock 4 Offer OÜ vahel 01.01.2013 sõlmitud

laenulepingust nr 20130101/01 tuleneva võlgnevuse üleandmises ning selle tasumise ajatamises.

Kokkuleppe p 1.2 kohaselt oli lepingust tulenev nõude põhisumma jääk kokkuleppe sõlmimisel

51 600 eurot ning sissenõutavaks muutunud, kuid tähtaegselt tasumata, kasutusintressi summa

suuruseks oli kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga 11 311,20 eurot. Kokkuleppe p 2 järgi oli

kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga võla üleandja koguvõlgnevus võlausaldaja ees

62 911,20 eurot. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt kostjad avaldasid, et soovivad solidaarvõlgnikena

võtta üle võla üleandja kohustuse võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot. Kokkuleppe p-s 4

kostjad kinnitasid, et nad tunnistavad tingimusteta võlgnevust võlausaldaja ees summas

62 911,20 eurot ega oma võlgnevuse osas ühtegi vastuväidet ning kinnitavad, et nad kohustuvad

tasuma nimetatud võlgnevuse võlausaldajale. Kokkuleppe p-s 5 lepiti kokku võlgnevuse ajatamine

ning tasumine vastavalt maksegraafikule. Kokkuleppe p-s 6 lepiti kokku võla ennetähtaegse

tasumise korral nõudest osaline loobumine ja p-s 7 viivisemäär 0,5% kalendripäevas.

Kokkuleppe tekstist nähtub üheselt, et kokkuleppega anti kostjatele üle Stock 4 Offer OÜ

koguvõlgnevus 61 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees ning nimetatud summas on kostjad ka võlga

tunnistanud. Kuigi kokkuleppe p-s 1.1 on koguvõlgnevuse 62 911 eurot 20 senti alusdokumendina

nimetatud 01.01.2013 sõlmitud laenulepingut nr 20130101/01, ei tähenda see, et kokkuleppe alusel

üleantud võla alusdokumendiks ei ole ka 2012. aastal sõlmitud laenuleping. Kostjad on üle võtnud

võlgniku kohustuse, kuid tegemist ei ole lepingu ülevõtmisega, ning seetõttu ühele ülevõetud

kohustuse aluseks olevale lepingule viitamata jätmine ei vabasta kohustuse täitmisest, vaid

kohustusest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et

võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole (s.o et Stock 4 Offer OÜ-l ei ole Lumira OÜ ees võlga

summas 61 911 eurot 20 senti) või see on lõppenud.

9.2. 7. aprilli 2014 kokkuleppega on kostjad üle võtnud Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse

61 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees (VÕS § 175), tunnistanud võlga summas 62 911 eurot

20 senti ja allkirjastanud maksegraafiku võla tasumise kohta. Kostjate käitumine näitab, et

kokkulepet sõlmides oli nende tahe üle võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus Lumira OÜ ees

(s.o nii 2012. a kui 2013. a lepingutest tulenev võlgnevus). Teistsugusele seisukohale ei anna alust

asuda ka kokkuleppe tõlgendamine ja asjas olevad tõendid.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Sama paragrahvi lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 kohaselt arvestada mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust

ja eesmärki, vastavalt tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust.

Antud juhul vaidlevad pooled selle üle, milline oli lepingupoolte ühine tahe kokkuleppe

sõlmimisel. Kostjate väitel soovisid nad vaidlusaluse kokkuleppega üle võtta 2013. a

laenulepingust tulenevat kohustust, mille täitmise eest nad vastutasid ka käenduslepingute alusel

(käenduslepingud sõlmitud 01.01.2013). Hageja vastuväite kohaselt olid kostjad teadlikud

01.01.2013 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste suurusest ning said aru, et 07.04.2014

kokkulepe ei hõlma üksnes 2013. a, vaid ka 2012. a laenukohustusi.

9.3. Iseenesest ei ole kostjad vaidlustanud asjaolu, et Stock 4 Offer OÜ-l oli kokkuleppe sõlmimise

ajal võlgnevus Lumira OÜ ees kokkuleppes nimetatud summas ning nimetatud võlgnevus oli

tekkinud kahe laenulepingu alusel. Samas aga on kostjad seisukohal, et nendel ei olnud

kokkuleppe sõlmimisel tahet üle võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus Lumira OÜ ees.

Ringkonnakohtu arvates on kokkuleppe alusel tuvastatav lepingupoolte ühine tahe Stock 4 Offer

OÜ koguvõlgnevuse ülekandmiseks kostjatele. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt kostjad avaldasid,

et soovivad solidaarvõlgnikena võtta üle võla üleandja kohustuse võlausaldaja ees summas

62 911,20 eurot. Kokkuleppe p-s 4 kostjad kinnitasid, et nad tunnistavad tingimusteta võlgnevust

võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot ega oma võlgnevuse osas ühtegi vastuväidet ning

kinnitavad, et nad kohustuvad tasuma nimetatud võlgnevuse võlausaldajale. Kokkuleppe p-s 5

lepiti kokku võlgnevuse ajatamine ning tasumine vastavalt maksegraafikule.

Järeldust, et kokkuleppe sõlmimisel oli kokkuleppe osaliste ühine tahe see, et kostjad võtavad üle

Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse OÜ Lumira ees summas 62 911 eurot 20 senti, kinnitab ka

lepingu eesmärk. VÕS § 29 lg 5p 4 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muuhulgas

lepingu olemust ja eesmärki. Antud juhul oli kokkuleppe eesmärgiks Stock 4 Offer OÜ võlgnevuse

Lumira OÜ ees summas 62 911 eurot 20 senti ülekandmine kostjatele. Kuigi kokkuleppe p-s 1.1

on nimetatud vaid üks leping (01.01.2013 sõlmitud laenuleping nr 20130101/01), ei välista see

poolte ühist tahet Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse ülekandmiseks kostjatele.

9.4. Kostjate väite kohaselt olid nad sõlminud käenduslepingud üksnes kokkuleppes nimetatud

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (s.o 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust

nr 20130101/01 tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks) ning see asjaolu näitab nende tahet üle

võtta ainult viidatud laenulepingust tulenevad kohustused.

Ringkonnakohtu arvates ei näita asjaolu, et käenduslepingud olid sõlmitud vaid 01.01.2013

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, seda, et kostjatel puudus tahe

07.04.2014 kokkuleppega võtta üle lisaks 2013. a laenulepingust tulenevatele kohustustele ka

kohustused 2012. a sõlmitud laenulepingust. Majandustegevuses tegutsevate isikutena pidid

kostjad aru saama, et nad võtavad enda kanda äriühingu (mille juhatuse liikmed nad olid)

kohustuse summas 62 911 eurot 20 senti. Olles Stock 4 Offer OÜ juhatuse liikmed ning võttes üle

osaühingu võlgnevuse 62 911 eurot 20 senti, pidid nad (hoolsate juhatuse liikmetena) olema

teadlikud, et ülekantud kohustus ei tulene ainult 2013. a laenulepingust, vaid tegemist on ka

2012. a laenulepingust tuleneva täitmata kohustusega.

Siinkohal on asjakohatu maakohtu seisukoht, et kuna majandusaasta aruanded on kinnitatud ühe

juhatuse liikme poolt, siis ei saa need tõendada mõlema kostja teadmist laenukohustuste suurusest.

Kostjad olid kokkulepet allkirjastades teadlikud osaühingu võlgnevuse suurusest, sest vastasel

juhul majandustegevuses osalevate isikutena nad ei oleks kokkulepet sõlminud ega kinnitanud

võlgnevust võlausaldaja ees summas 62 911 eurot 20 senti.

9.5. Kostjad on oma vastuväites tuginenud ka asjaolule, et laenusaaja raamatupidamine oli

laenuandja kontrolli all, millest tulenevalt nad 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse suurust

ei teadnud.

Ringkonnakohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kokkulepet sõlmides oli kostjate tahe üle

võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus summas 62 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees (s.o nii

2012. a kui 2013. a lepingutest tulenev võlgnevus). Seega ei oma asja lahendamise seisukohalt

tähtsust asjaolu, kas kostjad teadsid või ei teadnud 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse

konkreetset suurust. Lisaks sellele kostjad laenusaaja juhatuse liikmetena pidid olema hoolsad ning

teadlikud laenusaaja majandustegevusest (s.h laenukohustuse suurusest). Asjaolu, et A.S. tegi

Stock 4 Offer OÜ nimel ülekandeid, sh laenu tagasimakseid, ei tõenda kuidagi seda, et kostjate

tahe kokkuleppe sõlmimisel ei olnud üle võtta osaühingu koguvõlgnevus.

9.6. Kokkuleppe kehtivuse seisukohalt ei oma tähtsust kostjate väide, et laenuandja esindaja

A.S. võttis allkirjad kokkuleppele kummaltki kostjalt eraldi autos (R. Metsamardilt tema maja ees

ning I. Tiidolt Tallinna Sikupilli parklas) ning ei võimaldanud kummalgi kokkuleppega tutvuda,

ei andnud täpseid selgitusi sisu kohta ega võimaldanud juristiga nõu pidada. Nimetatud asjaolu ei

ole kokkuleppe tühisuse või tühistamise aluseks.

9.7. Kostjad on maakohtus tuginenud täiendavalt sellele, et Stock 4 Offer OÜ kohustus Lumira

OÜ ees on täidetud kaupade laojäägi üleandmisega või on vähenenud 35 077,05 euro võrra, millest

tulenevalt võib kokkuleppe alusel nõutav summa olla maksimaalselt 27 834 eurot 5 senti.

Maakohus on asunud seisukohale (maakohtu otsuse p 8), et asjas esitatud tõendid ei anna alust

väita, et Stock 4 Offer OÜ kohustused Lumira OÜ ees olid enne nõude loovutamist täidetud.

Nimetatud maakohtu seisukohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud ning seetõttu

ringkonnakohus ei võta seisukohta eelnimetatud kostjate vastuväite kohta.

Kõige eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada ning kostjatelt välja mõista solidaarselt hageja kasuks

põhivõlgnevus 51 600 eurot.

10. Lisaks põhivõlgnevusele on hageja taotlenud kostjatelt solidaarselt intressi 11 311 eurot

20 senti ja viivise 37 008 eurot 80 senti väljamõistmist.

Kokkuleppe p-s 1.2 on sätestatud sissenõutavaks muutunud intressi suurus 11 311 eurot 20 senti.

Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjad on kokkuleppe kohaselt üle võtnud Stock 4

Offer OÜ võlgnevus Lumira OÜ ees summas 62 911 eurot 20 (sh intress 11 311 eurot 20 senti),

siis kuulub hageja nõue intressi 11 311 eurot 20 senti kostjatelt väljamõistmise osas rahuldamisele.

Kokkuleppe p-s 10 on pooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas iga vastava makse tasumisega

viivitatud päeva eest. Hageja on nõudnud kostjatelt viivist 37 008 eurot 80 senti (viivisearvestus

I kd tl 20). Kostjad on maakohtus viivisenõudele vastu vaielnud põhjusel, et põhinõuet ületav

viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna viivis 37 008 eurot 80 senti ei ületa

rahuldatud põhinõuet (51 600 eurot), siis kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele.

11. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus on tuvastanud, et hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus oli 2065 eurot

2 senti (riigilõiv 1200 eurot + õigusabikulu 865 eurot 2 senti). Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud maakohtus olid 2065 eurot 2 senti.

Ringkonnakohtus on hageja esitanud taotluse menetluskulude 1800 eurot väljamõistmiseks,

sh riigilõiv 1200 eurot ja õigusabikulu 600 eurot (apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 10 tundi

tasumääraga 60 eur/h).

Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja keerukust ja seda, et apellatsioonkaebuses korratakse

suuresti maakohtus esitatud seisukohti, on põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks

apellatsiooniastmes 1500 eurot (1200 eurot riigilõiv+300 eurot õigusabikulu (5 tundi

apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu x 60 eurot)).

Hageja ei ole esitanud maakohtule (I kd tl 179-180) ega ringkonnakohtule TsMS § 177 lg 4 kohast

taotlust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson