3-16-2593/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2593

Haldusasi

V.L.i kaebus Rahandusministeeriumi 22.11.2016 korralduse

nr 4-4/10105-3-1 tühistamiseks ning rahandusministeeriumi

kohustamiseks teha uus otsus, millega hüvitada alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju 8 kuu eest

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada V.L.i kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4,

§ 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.L. mõisteti Narva Linnakohtu 19.11.2003 otsusega süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 101

p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 12 aastaks, KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega

8 kuuks ning KrK § 197 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. Karistusseadustiku (KarS) § 64 lg 1

alusel mõisteti V.L.ile raskeima karistuse suurendamise teel liitkaristuseks 13 aastat vangistust.

2. V.L. mõisteti Harju Maakohtu 04.06.2008 otsusega süüdi KarS § 331 järgi ja teda karistati

vangistusega 4 kuuks ja 15 päevaks. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Narva

Linnakohtu 19.11.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 aasta, 6 kuu ja 27

päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti vangistus 6 aastaks, 11 kuuks ja 12 päevaks. Otsuse

kohaselt on karistusaja algus 04.06.2008 ja lõpp 16.05.2015.

3. Karistusseadustikus jõustusid 01.01.2015 muudatused, millega muuhulgas muudeti KarS

§ 199 sätteid. KarS § 5 lg 2 laused 2 ja 3 näevad 01.01.2015 jõustunud kujul ette, et seadusel,

mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on

tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust

või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul

vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani,

või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest.

3-16-2593

2(5)

01.01.2015 muudatustega muutus KarS § 44 lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäära suurus,

mis on KarS § 218 kohaselt aluseks otsustamisel, kas vargus tuleb kvalifitseerida väär- või

kuriteona. Alates 01.01.2015 kehtiva KarS regulatsiooni kohaselt on vargus, mille objektiks

oleva vara väärtus ei ületa 200 eurot, käsitatav väärteona. V.L. oli Narva Linnakohtu

19.11.2003 otsusega mõistetud KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta tekitas

kannatanule 500 krooni (31,96 euro) ulatuses varalist kahju, sealjuures varastas automaki

väärtusega 200 krooni (12,78 eurot). Seega oli V.L.i poolt toimepandud tegu suunatud vähem

kui 200 eurot maksva asja vastu, mis alates 01.01.2015 on KarS § 218 järgi käsitatav väärteona.

4. Viru Vangla esitas 15.01.2015 kriminaalasja nr 1-08-6246 raames Harju Maakohtule

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 lg 3 alusel andmed kinnipeetava V.L.i kohta

temale mõistetud karistuse vähendamise või tema vabastamise otsustamiseks, sest V.L.i näol

on tegemist KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikuga.

5. Harju Maakohus jättis 09.03.2015 määruses nr 1-08-6246 V.L.ile mõistetud karistuse

muutmata ja ta karistusest vabastamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.04.2015

määrusega Harju Maakohtu määruse osaliselt, vabastas V.L.i KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

mõistetud karistusest (8 kuud vangistust), mõistis V.L.ile KarS § 5 lg 2 alusel Narva Linnakohtu

19.11.20013 otsusega liitkaristuseks 12 aastat ja 4 kuud vangistust ning Harju Maakohtu

04.06.2008 otsusega liitkaristuseks 6 aastat, 3 kuud ja 12 päeva vangistust karistusaja algusega

04.06.2008. Kuna sellega loeti V.L.i karistusaeg lõppenuks, leidis ringkonnakohus, et V.L.

tuleb määruse jõustumisel vangistusest vabastada. Ringkonnakohus selgitas, et KrMS § 431 lg

4 kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud

karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud.

6. V.L. esitas 04.06.2015 Rahandusministeeriumile 19 360 euro suuruse kahju hüvitamise

taotluse, milles leidis, et tema karistusaja lõpp pidanuks olema 16.09.2014, kuid ta vabastati

alles 15.05.2015, seega 8 kuud hiljem.

7. Rahandusministeerium edastas 08.06.2015 taotluse Harju Maakohtule, paludes kohtul

esitada selle kohta arvamus.

8. Harju Maakohus jättis 23.07.2015 määrusega nr 1-08-6246 V.L.i taotluse rahuldamata,

kuna V.L. pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 03.09.2015 määrusega nr 1-08-6246 V.L.i määruskaebuse rahuldamata.

Riigikohus tühistas 17.02.2016 määrusega nr 3-1-1-9-16 Harju Maakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu määrused nr 1-08-6246, leides, et kohtud ei olnud õigustatud lahendama

sisuliselt küsimust süüdimõistetu õigusest esitada nõue hüvitisele kantud karistuse eest, sest

hüvitise

väljamaksmise

või

taotluse

rahludamata

jätmise

otsustamine

oli

Rahandusministeeriumi pädevuses. Seega peab Rahandusministeerium tegema otsustuse V.L.i

taotluse kohta.

9. Rahandusministeerium jättis 22.11.2016 kirjaga nr 4-4/10105-3-1 (tl 4) rahuldamata V.L.i

taotluse kahju hüvitamiseks. Riigikohus on 01.02.2008 lahendis nr 3-3-1-15-07 märkinud, et

alusetult

vabaduse

võtmisega

tekitatud

kahju

hüvitamise

taotlus

esitatakse

Rahandusministeeriumile. Ministeerium vaatab taotluse läbi ning maksab taotlejale hüvitise

välja või otsustab taotluse rahuldamata jätmise (AVVKHS § 4 lg 4). Praegusel juhul ei ole

vaidlust

selles,

et

ringkonnakohus

täitis

27.04.2015

määruses

nr

1-08-6246

selgitamiskohustust, osutades hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele (KrMS § 431

lg 4). Selle sätte kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele

kantud karistuse eest.

3-16-2593

3(5)

10. V.L. esitas 14.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi

22.11.2016 haldusakti nr 4-4/10105-3-1 tühistamiseks ning Rahandusministeeriumi

kohustamiseks teha uus otsus, millega hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 8

kuu eest (tl 2-3). Kaebuse kohaselt tuleb kaebaja puhul lähtuda AVVKHS-st, mis vaidlusalusel

perioodil kehtis, mitte süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS).

AVVKHS § 1 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel on kaebajal õigus hüvitisele. Hiljemalt 01.05.2015, mil

jõustus kaebaja tegu väärteoks liigitav seadus, oli kaebaja kinnipidamine igal juhul alusetu.

Kaebaja vabastamisega venitati alusetult ning sellises olukorras tuleb eeldada talle mittevaralise

kahju tekkimist. Asjas on tuvastatud, et kaebaja pidi õigusvastaselt kannatama, sest tema

vangistus oleks pidanud lõppema 16.09.2014.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.

Kohus leiab, et V.L.i kaebus rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuse tühistamiseks tuleb sel

alusel tagastada.

12. Kaebaja soovib tühistada Rahandusministeeriumi 22.11.2016 keelduvat vastust ja

kohustada Rahandusministeeriumi uue otsuse tegemiseks, millega hüvitada kaebajale tekkinud

kahju. Kaebaja eesmärgiks on saada hüvitist selle eest, et ta viibis alates 16.09.2014 väidetavalt

alusetult vangistuses. Kohtu hinnangul ei saavuta kaebaja Rahandusministeeriumi 22.11.2016

vastuse vaidlustamisega seda eesmärki. Rahandusministeerium on oma vastuses viidanud

AVVKHS sätetele ja nende alusel kujunenud kohtupraktikale, mis nägid ette hüvitise saamiseks

taotluse

esitamise

Rahandusministeeriumile.

Rahandusministeerium

tugines

kahju

hüvitamisest keeldumisel ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 lahendis nr 1-08-6246

sisaldunud viitele hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, KrMS § 431 lg-le 1.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kord on pärast SKHS-i jõustumist võrreldes

AVVKHS-s sätestatuga oluliselt muutunud (vt Riigikohtu 13.06.2016 lahend nr 3-1-1-34-16,

p 12). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja puhul tuleb lähtuda AVVKHS-st põhjusel,

et see seadus kehtis vaidlusalusel perioodil. Kriminaalasja nr 1-08-6246 materjalidest nähtuvalt

esitas kaebaja Rahandusministeeriumile taotluse kahju hüvitamiseks 04.06.2015. AVVKHS

§ 10 nägi küll ette, et selle seaduse alusel hüvitatakse isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju, kui õigus hüvitist taotleda tekkis isikul pärast AVVKHS jõustumist. AVVKHS

kaotas aga alates 01.05.2015 kehtivuse.

Rahandusministeerium kui taotluse saanud asutus on vastavalt Riigikohtu 17.02.2016 lahendi

nr 3-1-1-9-16 p-le 18 kaebaja taotluse kohta 22.11.2016 kirjaga otsustuse teinud ning taotluse

rahuldamata jätnud. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korra muutumise ja

AVVKHS kehtivuse kaotamise tõttu ei tekiks Rahandusministeeriumil aga kohustust

AVVKHS

alusel

kaebajale

hüvitist

maksta

ka

juhul,

kui

kohus

tühistaks

Rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuse. Rahandusministeerium ei saa kaebaja 04.06.2015

taotluse puhul tugineda alates 01.05.2015 kehtivuse kaotanud AVVKHS-le. AVVKHS-le

saanuks pärast 01.05.2015 tugineda ainult juhtudel, mil taotlus riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati enne AVVKHS kehtetuks tunnistamist

(SKHS § 23 lg 2). Praegusel juhul see nii ei ole. Seega tuleb V.L.i kaebus selle ilmselge

perspektiivituse tõttu HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada.

13. Lisaks tuleb märkida, et ka AVVKHS § 1 lg 1 p-d 3 ja 4, millele kaebaja tugineb, nägid

vangistuse kandmisega tekitatud kahju hüvitamise ette vaid juhtudeks, kui tuvastatakse, et

süüdimõistva otsuse tegemisel on tehtud viga või isik kandis vabaduskaotuslikku karistust üle

3-16-2593

4(5)

temale määratud karistuse tähtaja. Praegusel juhul on kaebaja vabastatud KarS § 5 lg-st 2

tulenevalt põhjusel, et tema suhtes kohaldati talle soodsamat seadust, ehkki tema suhtes tehtud

varasem kohtuotsus oli juba jõustunud. KarS § 5 lg 2 alusel on võimalik isik vangistustest

vabastada, kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, kuid seda ei saa teha tagasiulatuvalt.

14. HKMS § 121 lg 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu ja

millises korras on kaebajal asja lahendamiseks võimalik pöörduda.

15. Kaebaja puhul võib tegemist olla kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega

SKHS tähenduses. SKHS reguleerib ammendavalt kogu süüteomenetluses menetleja poolt

tekitatud kahju hüvitamist ning muid võimalusi ega aluseid süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks ei esine (vt SKHS § 4). KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejad kohus, prokuratuur

ja uurimisasutus. Juhul, kui kaebaja leiab, et keegi menetlejatest on kaebajale kahju tekitanud,

saab ta kahju hüvitamise nõude esitada SKHS alusel prokuratuurile ning vajadusel edasi

kaevata Riigiprokuratuuri ning maa-, ringkonna- ja Riigikohtusse (SKHS § 23 lg-d 3 ja 4).

SKHS § 23 lg 5 sätestab, et haldus-, ringkonna- ja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise

SKHS-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse

menetlusse võtnud. Kaebaja puhul sellise olukorraga tegemist ei oleks. Seega oleks kahju

hüvitamise taotluse lahendamine mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevuses. Ka SKHS

eelnõu seletuskirjast 635 SE nähtub, et seadusandja on eelistanud lahendust, mille järgi

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuetest tekkinud vaidlused lahendab maakohus

(lk 41).

Tallinna Ringkonnakohus on 26.08.2016 lahendis nr 3-14-404 mh selgitanud, et kaebus tuleb

lahendada kahju tekitamise ja kaebuse esitamise ajal kehtinud nõudenormide ja menetluskorra

järgi (p 9).

16. Kaebajal võiks aidata tema eesmärki saavutada ka kahju hüvitamise nõue. Sellise kahju

hüvitamise nõude lahendamine ei oleks aga samuti halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1

kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine,

kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praeguste asjaolude osas sätestab KrMS § 431

lg 1, et KrMS §-des 424-4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel

ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele

pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kohaldatakse

lõikes 1 sätestatut ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevalt.

KrMS § 431 lg 3 näeb ette, et vangla, milles kannab karistust KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isik,

teavitab teda seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest

arvates

ning

esitab

täitmiskohtunikule

andmed

isiku

vabastamise

otsustamiseks.

KrMS § 431 lg 4 sätestab, et KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul puudub õigus esitada nõuet

hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet. KrMS § 432 lg 34 kohaselt, kui peale

kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab

uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt KarS § 5 lg-st 2

vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani või kui tegu ei ole enam

kuriteona karistatav või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele

pööramata või vabastab isiku vangistusest.

Praegusel juhul on kaebaja KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikuks, kelle olukorda reguleerivad KrMS

§ 431 ja § 432 lg 34. KrMS §-st 431 tulenevalt seondub isiku suhtes tehtud kohtulahendi

täitmisel ilmnevate küsimustega ka küsimus sellest, kas KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul on

õigus hüvitisele või tagasitäitmisele. Kuna KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevaid küsimusi

lahendab KrMS § 431 lg 1 kohaselt lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava

3-16-2593

5(5)

maakohtu täitmiskohtunik määrusega, ei ole kaebaja hüvitisnõude lahendamine halduskohtu

pädevuses, vaid see kuulub maakohtu pädevusse.

17. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, mille lahendamine ei ole

halduskohtu pädevuses. Seega kuuluks kaebus ka sel alusel tagastamisele. Hoolimata

Rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuses sisalduvast vaidlustamisviitest oleks AVVKHS

kehtetuks tunnistamise ja SKHS jõustumise tõttu pädevaks kohtuks maakohus, mitte

halduskohus. Vastavalt HKMS § 121 lg-le 3 selgitas kohus määruse p-des 17 ja 18, kuhu ja

millises korras saaks kaebaja pöörduda.

18. V.L.i kaebus saaks teoreetiliselt kuuluda halduskohtu pädevusse ning riigivastutuse

seaduse kahju hüvitamise sätete alusel lahendamisele sellisel juhul, kui Viru Vangla oleks

rikkunud KrMS § 431 lg-st 3 tulenevat kohustust teavitada kaebajat tema võimalusest vanglast

varem vabaneda või edastada kaebaja andmed täitmiskohtunikule. Kaebusest ei nähtu, et

kaebajal oleks etteheiteid Viru Vangla tegevusele. Ka kriminaalasja nr 1-08-6246 materjalidest

ilmneb, et Viru Vangla edastas kaebaja andmed täitmiskohtunikule 15.01.2015 ehk KrMS

§ 431 lg-t 3 järgides. Seega isegi juhul, kui kaebaja esitaks nõude Viru Vangla vastu, ei

saavutaks ta kaebusega eesmärki, sest Viru Vangla ei ole ilmselt õigusvastaselt käitunud ja

kaebus jääks suure tõenäosusega rahuldamata. Seega tuleks Viru Vangla vastu esitatud nõue

HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel samuti tagastada.

19. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse

selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Elektroonilisest

andmebaasist nähtuvalt ei ole kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasunud.

20. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ragne Piir