2-15-15343/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-15343

Tsiviilasi

K.K. hagi Kohtla-Nõmme Valla vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. veebruari 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtla-Nõmme Valla (Kohtla Nõmme Vallavalitsuse kaudu)

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Kohtla-Nõmme vald (Kohtla-Nõmme

Vallavalitsuse kaudu) (registrikood 75022114), esindaja

vallasekretär Neeme Sild

Vastustaja (hageja): K.K. (isikukood XXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Kohtla-Nõmme

Valla

(Kohtla

Nõmme

Vallavalitsuse

kaudu)

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 4. veebruari 2016. a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus

tuvastas kostja (tööandja) Kohtla-Nõmme valla poolt K.K. diskrimineerimise lapsevanemaks

olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu (kohtuotsuse resolutsiooni p 4) ning mõistis

Kohtla-Nõmme vallalt välja K.K. kasuks hagejale tema diskrimineerimisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot (kohtuotsuse resolutsiooni p 6).

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata K.K. nõue tuvastada tööandja

Kohtla-Nõmme valla poolt K.K. diskrimineerimine lapsevanemaks olemise ja perekondlike

kohustuste täitmise tõttu ning nõue mõista välja rahaline hüvitis diskrimineerimisega

tekitatud mittevaralise kahju katteks.

4. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„5.1. Rahuldada K.K. hagi osaliselt.

5.2. Jätta rahuldamata K.K. nõue tuvastamaks tööandjapoolne rikkumine TLS § 62 alusel.

5.3. Tuvastada, et Kohtla-Nõmme vald (Vallavalitsuse kaudu) oleks pidanud võimaldama

hagejal ühitada tööd ja pereelu, võimaldades hagejale ajutiselt osalise tööajaga tööd. Sellest

keeldudes on vallavalitsus läinud vastuollu soolise võrdõiguslikkuse seadusega.

5.4. Jätta rahuldamata K.K. nõue tuvastada tööandja Kohtla-Nõmme valla poolt K.K.

diskrimineerimine lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

5.5. Välja mõista Kohtla-Nõmme vallalt (Kohtla-Nõmme Vallavalitsuse kaudu, reg kood

75022114) K.K. kasuks hagejale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 3349,83 eurot (kolm

tuhat kolmsada nelikümmend üheksa eurot ja 83 senti).

5.6. Jätta rahuldamata K.K. nõue mõista Kohtla-Nõmme vallalt välja rahaline hüvitis

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju katteks.“

MENETLUSKULUDE JAOTUS

6. Jätta asjas kantud menetluskulud võrdsetes osades menetlusosaliste kanda.

7. Määrata K.K. maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaliseks

suuruseks 624 eurot. Kohtla-Nõmme valla menetluskulude rahaline suurus maakohtus ja

ringkonnakohtus on 275 eurot.

8. Mõista välja Kohtla-Nõmme vallalt 759,50 eurot K.K. kasuks maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.K. (hageja) esitas 14. augustil 2015 töövaidluskomisjonile avalduse Kohtla-Nõmme valla

(Kohtla-Nõmme Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu diskrimineerimise tuvastamiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks.

Töövaidluskomisjon

rahuldas

14. septembri

2015

otsusega

avalduse

osaliselt.

Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja nõude tuvastamaks tööandjapoolset rikkumist

TLS § 62 lg 2 alusel. Töövaidluskomisjon tuvastas kostja poolse rikkumise pereelu ühildamise

võimaldamisel, millega kostja on diskrimineerinud hagejat perekondlike kohustuste täitmise

tõttu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja tekitatud varalise kahju summas 3349,83 eurot ja

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju summas 3000 eurot.

2. Kohtla-Nõmme vald (Kohtla-Nõmme Vallavalitsuse kaudu) esitas 14. oktoobril 2015 Viru

Maakohtule taotluse, milles palus kohtul vaadata K.K. avaldus läbi hagina.

3. Hageja esitas 17. novembril 2015 seisukohad kostja taotluse osas. Hageja selgituste kohaselt

takistas kostja hagejal töö ja pereelu ühitamist enam kui seitsmekuulise perioodi jooksul. Ajal,

mil hageja viibis rasedus- ja sünnituspuhkusel, asendas teda L.D., kes töötas kogu nimetatud

aja osalise töökoormusega 20 tundi nädalas. Kuna väikelapse kõrval ei olnud hagejal võimalik

tööle naasta täistööajaga, soovis ta tulla tööle tagasi sama töökoormusega, millega töötas tema

asendaja. Kostjal oli soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 11 lg 1 p-st 3 ja Euroopa

Nõukogu direktiivi 2010/18/EL punktist 6 tulenevalt kohustus hinnata hageja muutunud

vajadusi tööle naasmisel ning võimaldada tal tööle tagasi tulles ajutiselt töötada poole

töökoormusega, kuni laps on piisavalt suur, et teda oleks võimalik jätta terveks päevaks

lapsehoidjaga. Kostja ei võimaldanud naasta hagejal tööle ajutiselt poole töökoormusega

perioodil 11. september 2014 kuni 19. aprill 2015.

Kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

SoVS § 3 lg 1 p 3 teise lause kohaselt on otsene sooline diskrimineerimine ka isiku ebasoodsam

kohtlemine seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste

täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega. SoVS § 5 lg 1 sätestab, et otsene

ja kaudne sooline diskrimineerimine, kaasa arvatud selleks korralduse andmine, on keelatud.

SoVS § 6 lg 2 p 1 näeb ette, et tööandja tegevuse loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta

käesolevas paragrahvis loetletud otsuseid tehes jätab isiku kõrvale või kohtleb teda muul moel

halvemini raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või

mõne muu soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu. Käesoleval juhul tuleb diskrimineerimise

esinemise tuvastamiseks võrrelda samas olukorras olevate isikute töötingimusi, kelleks on

hageja ja tema asendaja L.D.. Kostja võimaldas hageja asendajal kogu asendamise aja vältel

töötada poole töökoormusega. Samas ei võimaldanud kostja tingimustel, mis kehtisid hageja

esindajale, samale töökohale naasta hagejal, kellel oli rinnaga toitmist vajav väikelaps. Kostja

on seega oma tegevusega hageja suhtes rikkunud soolist võrdõiguslikkust.

SoVS § 13 lg 1 sätestab, et kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi

rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras kahju tekitava käitumise lõpetamist

ning kahju hüvitamist. Juhul, kui kostja oleks võimaldanud hagejal naasta osalise tööajaga tööle

juba 11. septembril 2014, mil hageja selleks soovi avaldas, mitte alles 20. aprillil 2015, oleks

hageja teeninud nimetatud perioodi jooksul töötasu ning hageja saamata jäänud töötasu

kogusummas selle perioodi eest on 3349,83 eurot.

SoVS § 13 lg 2 alusel võib kannatanu nõuda, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule

makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses põhjalikult kirjeldanud, kui ulatuslikku

negatiivset mõju tema elule avaldas kostja eelkirjeldatud käitumine ja millisel viisil see hagejat

kahjustas ning hageja jääb nimetatud seisukohtade juurde.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 4. veebruari 2016 määrusega hagi osaliselt. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tuvastamaks tööandjapoolne rikkumine TLS § 62 alusel. Maakohus

tuvastas, et kostja oleks pidanud võimaldama hagejale ühitada tööd ja pereelu, võimaldades

hagejale ajutiselt osalise tööajaga tööd ja tuvastas kostja poolt hageja diskrimineerimise

lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hagejale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 3349,83 eurot ja

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks

välja 1170 eurot.

5. Maakohtu põhjenduste kohaselt peab tööandja soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 11

lg 1 p 3 kohaselt naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades kujundama töötingimused

sobivaks nii naistele kui ka meestele ning tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades

sealjuures töötajate vajadusi. Vaidlust pole selle üle, et hageja soovis lapsepuhkuselt naasmisel

töötada alates 1. septembrist 2014 ajutiselt osalise töökoormusega ja põhjendas avaldust SoVS

§ 11 lg 1 p-ga 3 ning et kostja nõudis hagejalt täiskohaga töötamist, kuigi teadis, et hageja

kasvatab alla 1-aastast last. Tähtsust ei oma seega antud juhul kostja vastuväide, et hageja

soovis töötada 0,4 tööaja koormusega.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja tööandjana põhistanud, miks hageja puhul ei olnud võimalik

tema tööle naasmisel rakendada osalist tööaega vaatamata sellele, et hageja ise on teinud

tööandjale ettepaneku, kuidas osalist tööaega ajutiselt rakendada, et kõik töökohustused

täidetud saaksid.

Kostjal oli Euroopa Nõukogu direktiivist 2010/18/EL alusel kohustus arvestada töötaja

muutunud olukorda vanemapuhkuselt naasmisel tulenevalt töötajale lisandunud vanemlikest ja

perekondlikest kohustustest ning kohustus võimaldada töötajale töö ja pereelu ühitamine.

Kostja pidi seega hindama hageja muutunud vajadusi tööle naasmisel ning võimaldama tal tööle

tagasi tulles ajutiselt töötada poole töökoormusega, kuni laps on piisavalt suur, et teda oleks

võimalik jätta terveks päevaks lapsehoidjaga.

Vaidlus puudub ka selle üle, et L.D., kes täitis ajutiselt hageja puhkuse ajal hageja kohustusi,

töötas sellel ametikohal osalise töökoormusega. Tööandja on seega erinevaid töötajaid ühel ja

samal töökohal ebavõrdselt kohelnud.

SoVS § 4 lg 2 kohaselt peab isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei

ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustakse

keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Tõendamata on kostja vastuväide, et

osakoormusega direktori töökohal töötades ei ole võimalik piisavalt hästi kõiki töökohustusi

täita ja kostja tööandjana lähtus täiskohaga töötamise nõudmisel eelkõige hallatava asutuse hea

ja jätkusuutliku käekäigu tagamisest.

Maakohtu hinnangul oleks kostja pidanud võimaldama hagejal ühitada tööd ja pereelu (kostja

ei tõendanud, et see pole töö iseloomust tulenevalt võimalik), võimaldades hagejale ajutiselt

osalise tööajaga tööd, ja sellest keeldudes on vallavalitsus läinud vastuollu soolise

võrdõiguslikkuse seadusega.

6. Hagejal oli TLS § 62 lg-st 2 tulenevalt õigus lapsehoolduspuhkuse katkestamiseks, teatades

sellest tööandjale 14 kalendripäeva ette. Kostja 27. augusti 2014 kirjast tuleneb, et hageja on

tööandjat teavitanud soovist asuda tööle osalise tööajaga. Kostjale oli ka teada, et hageja

kasvatab alla 1-aastast last.

SovS § 4 sätestab jagatud tõendamiskohustuse. SovS § 6 lg 2 p 1 kohaselt loetakse tööandja

tegevust diskrimineerivaks ka siis, kui ta SovS §-s 6 loetletud otsuseid tehes jätab isiku kõrvale

või kohtleb teda muul moel halvemini raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise,

perekondlike kohustuste täitmise või mõne muu soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu.

Antud juhul on tõendamist leidnud, et kostja tööandjana nõudis hagejalt tööle naasmisel

täiskohaga töötamist seda nõuet ja hageja taotluse rahuldamata jätmist selgelt põhistamata.

Sellise põhistamata nõudega kohtles kostja tööandjana hagejat halvemini lapsevanemaks

olemise asjaolu tõttu. Kohtu seisukohta kinnitab ka tõendamist leidnud asjaolu, et L.D.l

võimaldati samal ametikohal osalise töökoormusega töötamist põhistades seda üksnes sellega,

et L.D. osalise töökoormusega töötamist lubas eelmine vallavalitsus ja L.D. pidi oma

töökohustusi lastekodu direktorina täitma põhitöö kõrvalt. Sellega seadis kostja teise töötaja

mitmest töölepingust tulenevad kohustused ülemaks Põhiseaduse §-st 27 ja SoVS § 11 lg 1 p-

st 3.

Maakohus leidis, et kohtumenetluses on leidnud tuvastamist kostja poolt hageja

diskrimineerimine lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

7. Maakohus selgitas, et kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta SoVS § 13

alusel õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras kahju tekitava

käitumise lõpetamist ning kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et varalise kahjuna tuleb käsitleda

eelkõige diskrimineerimise ajal saamata jäänud töötasu.

Juhul, kui kostja oleks võimaldanud hagejal naasta osalise tööajaga tööle juba 11. septembril

2014, mil hageja selleks soovi avaldas, mitte alles 20. aprillil 2015, oleks hageja selle perioodi

jooksul teeninud töötasu. Kohus nõustus hagejaga, et hageja kahjuks on nimetatud perioodi eest

saamata jäänud töötasu kogusummaks 3349,83 eurot.

8. Kannatanu võib SoVS § 13 lg 2 alusel nõuda, et lisaks SoVS § 13 lg-s 1 sätestatule makstakse

talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Hüvitise suurust

kindlaks määrates arvestab kohus muu hulgas diskrimineerimise ulatust, kestvust ning laadi.

Arvestades, et hageja oli sunnitud umbes aasta kestel võitlema oma rikutud õiguste eest,

kasvatades seejuures väikest last ning samuti seda, et õiguste rikkumiste tõendamine oli

raskendatud, kuna kostja ei andnud selget põhistust, miks hageja puhul ei ole osalise tööajaga

töötamise rakendamine võimalik ning selline vaidlus hageja ja kostja vahel mõjus kahtlemata

negatiivselt hageja tavapärasele elulaadile, pidas maakohus mõistlikuks mittevaralise kahju

hüvitise suuruseks 3000 eurot.

9. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Maakohus rahuldas

hageja menetluslikude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning luges põhjendatud õigusabi

kuludeks 1170 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 4. veebruari 2016 otsuse

tühistamist osas, millega otsustati jätta rahuldamata hageja nõue kostja vastu tuvastamaks

tööandjapoolne rikkumine TLS § 62 alusel. Samuti palus kostja tühistada otsus osas, millega

tuvastati kostjapoolne hageja diskrimineerimine lapsevanemaks olemise ja perekondlike

kohustuste täitmise tõttu ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja diskrimineerimisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta nõuded

rahuldamata. Kostja palus otsuse tühistada ka osas, millega jäeti menetluskulud täies ulatuses

kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 1170 eurot

ning teha uus otsus, millega jäetakse menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on kostja taotlenud kohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas.

Töövaidluskomisjoni otsus hageja nõude osas tuvastada tööandjapoolne rikkumine TLS § 62

alusel on seega jõustunud ja maakohtul puudus vajadus jõustunud töövaidluskomisjoni otsuse

osas uut otsust teha;

2) ei nõustu kostja kohtu seisukohaga, et hageja õiguste rikkumiste tõendamine oli raskendatud,

kuna kostja ei andnud selget põhistust, miks hageja puhul ei ole osalise tööajaga töötamise

rakendamine võimalik. Seisukohad ja põhjendused, millest otsustuste tegemisel lähtuti, tehti

hagejale kirjalikult teatavaks. Hageja soovid, taotlused ja ettepanekud ei olnud kostja jaoks

selged ja üheselt mõistetavad alates lapsehoolduspuhkuselt naasmiseks avalduse esitamisest.

Esitatud väidete ja nende õigsuse tõendamiseks räägitakse kolmandate lubadustest, mis pole

tõendatavad;

3) kutsus kostja hageja lapsehoolduspuhkuselt tööle ja selgitas, millised on hageja seadusega

tagatud võimalused lapse eest hoolitsemiseks tavalise tööaja sees. Valdkonda reguleerivate

õigusaktide täitmist ei saa käsitleda teise isiku diskrimineerimisena. Kostja jaoks arusaamatutel

põhjustel ei olnud ettepanek vastuvõetav. Hageja ei suutnud ilmselt mõista, et osakoormusega

töötamise mittelubamine ei olnud tingitud tema lapsevanemaks olemisest, vaid sellest, et ta ise

ei ole võimeline füüsiliselt ja ajaliselt hallatavat asutust osakoormusega 0,4 töötamisel juhtima.

Hageja 2014. septembris osakoormusega tööle mittelubamine oli eelkõige töötaja enda huvides;

4) on küsitav, kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted on iga töö- või

ametikoha suhtes igakordselt kohaldatavad ja kas isik, kes nende kohaldamist nõuab ja

tööandjat nende põhimõtete rikkumises süüdistab, on ise teostanud oma õigusi heas usus.

Kohus on jätnud menetlusosaliste endi käitumisele hinnangu andmata, domineerib ette

süüdistav hoiak ja pole püütud selgusele jõuda diskrimineerimise toimumises või selle

puudumises;

5) nähtub menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arvetest ja täiendavale

taotlusele menetluskulude kindlaksmääramiseks lisatud arvetest, et advokaadibüroo kliendiks

on menetluse ajal olnud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly

Pakosta. Hageja esindaja tugines menetluskulu esitamise põhjendusena TsMS 174 lg-le 9.

Kostja arvates ei ole TsMS § 174 lg 9 käesolevas asjas menetluskulude väljamõistmisel

kohaldatav, kuna hageja esindamise on tellinud kohtumenetlusega puutumust mitteomav

kolmas isik – soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta, kellel on

tema enda ametiseisundist tulenev huvi tema valdkonna reguleerivate seaduste kohaldamisel ja

kohtupraktika kujundamisel. Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt poleks hageja

saanud rahaliste võimaluste puudumise tõttu esindajat võtta ja oma õigusi kohtumenetluses

kaitsta. Seda väidet ei saa pidada korrektseks, kuna riik tagab tsiviilkohtumenetluse seadustiku

järgi menetlusabi andmise menetluskulude kandmiseks ja menetluskulude väljamõistmiseks

esitatud arvete alusel kantud menetluskulud ei pea olema enne menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse esitamist tasutud. Hageja ei ole isikuks, kelle kasuks seadus lubaks

kohtul menetluskulud välja mõista. Kohus on jätnud õiguslikult põhjendamata kostjale

menetluskulude väljamõistmise.

11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) jääb arusamatuks, millisel alusel kostja maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 vaidlustab

ning mida kostja kõnealuse punkti vaidlustamisega taotleb. Tegemist on hageja poolt kostja

vastu esitatud nõudega, mis on jäänud rahuldamata. Hageja ei ole nimetatud nõue rahuldamata

jätmist vaidlustanud ja ei ole selge, mil põhjusel on selle vaidlustanud kostja.

Töövaidluskomisjon jättis hageja nimetatud nõude rahuldamata ja seda konstateeris ka kohus.

Uue otsusega oleks olnud tegemist juhul, kui kohus oleks nõude lahendanud

töövaidluskomisjonist erinevalt. Kohtu põhjendustest nähtub, et kohus ei ole nõuet hagi esemes

ka määratlenud ega seda käsitlenud;

2) ei ole kostja vaidlustanud otsuse resolutsiooni punkti 3, seega on kostja omaks võtnud

vastustaja diskrimineerimise töösuhetes. Kostja ei ole vaidlustanud ka hagejale varalise kahju

välja mõistmist ning on seega omaks võtnud vastustajale varalise kahju tekitamise. Samas leiab

kostja, et hagejale diskrimineerimise tõttu välja mõistetud mittevaraline kahju pole

põhjendatud. Kostja nimetatud seisukoht on põhjendamata ja ebaõige. Kostja selgitused, miks

kohus poleks pidanud hagejale mittevaralist kahju välja mõistma, on arusaamatud,

emotsionaalsed ja asjakohatud;

3) ei ole kostja apellatsioonkaebuses kordagi viidanud ühelegi TsMS § 631 lg 1 märgitud

rikkumisele, mis esineks vaidlustatud kohtuotsuses või kohtu tegevuses otsuse tegemisel.

Asjaolu, et kostja ei ole maakohtu otsusega nõus, ei anna alust kohtuotsuse muutmises või

tühistamiseks;

4) puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning kostjalt välja

mõistetud menetluskulude suurust, kuivõrd kohtuotsuse muutmiseks puuduvad õiguslikud

alused. Selleks ei anna alust ka kostja alusetud vastuväited temalt väljamõistetud

menetluskulude osas ega kostja arusaamatu seisukoht nagu poleks hageja kui menetlusosaline

käesolevas vaidluses isikuks, kelle kasuks saab kohus menetluskulud välja mõista.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub vastavas

osas rahuldamisele.

Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel osaliselt tühistada osas, milles kohus tuvastas, et tööandja (kostja) on töötajat (hagejat)

diskrimineerinud lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu (otsuse

resolutsiooni p 4) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3000 eurot

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju katteks (otsuse resolutsiooni p 6).

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõuded

nimetatud osas rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, milles maakohus märkis,

et rahuldamata jääb hageja nõue tuvastamaks tööandjapoolne rikkumine TLS § 62 alusel.

13. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 4 ja 6, samuti

menetluskulude jaotamist ning väljamõistmist käsitlevad punktid 7 ja 8.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktide 3 ja 5 osas, millega

maakohus tuvastas, et Kohtla-Nõmme vald on rikkunud soolise võrdõiguslikkuse seadusest

tulenevat kohustust võimaldada hagejal ühitada tööd ja pereelu, keeldudes võimaldamast

hagejale osalise tööajaga tööd, ning millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

rikkumisega tekitatud varalise kahju katteks 3349,83 eurot (s.o kaotatud töötasu). TsMS § 651

lg 1 alusel ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega

põhjendatust.

Apellatsioonimenetluses on peamine sisuline vaidlus selle üle, kas lisaks eelviidatud

kohustusele võimaldada hagejal ühitada tööd ja pereelu, lubades hagejal osaliselt töötada

osalise koormusega, on kostja tööandjana ühtlasi diskrimineerinud hagejat lapsevanemaks

olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu ning on sellega põhjustanud hagejale

mittevaralise kahju, mille suuruseks kohus hindas 3000 eurot.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et on

märkinud otsuse resolutsioonis ka otsustuse, millises osas töövaidluskomisjoni lahendit ei

vaidlustatud (kohtuotsuse resolutsiooni p 2, millega jäeti rahuldamata K.K. nõue tuvastamaks

tööandjapoolne rikkumine TLS § 62 alusel). Maakohus ei ole asunud uuesti lahendama hageja

esialgset nõuet tööandjapoolse rikkumise tuvastamiseks TLS § 62 alusel, vaid on esitanud

üksnes asjas tehtava lahendi resolutsiooni terviklikul kujul. Puudub alus maakohtu otsust selles

osas tühistada.

15. SoVS § 11 lg 1 p 3 kohaselt peab tööandja naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades

kujundama töötingimused sobivaks nii naistele ja meestele ning tõhustama töö- ja pereelu

ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi. Üheks töö- ja pereelu ühitamist

soodustavaks abinõuks on töötajal osalise töökoormusega töötamise võimaldamine.

Apellatsioonimenetluse staadiumis on kostja aktsepteerinud, et tal tulnuks võimaldada hagejal

töötada ajutiselt osalise töökoormusega, arvestades asjaolu, et hagejat asendas tema

lapsehoolduspuhkuse ajal samuti osalise koormusega töötanud asendaja. Ringkonnakohus peab

aga vajalikuks rõhutada, et kostja rikkumine on praeguse asja materjalide kohaselt otseses

seoses sellega, et hagejat rasedus- ja sünnituspuhkuse ning hilisema lapsehoolduspuhkuse ajal

asendanud L.D. töötas samuti osalise töökoormusega.

SoVS § 11 lg 1 p-st 3 ei tulene tööandjale vahetut ega tingimusteta kohustust võimaldada igale

töötajale sellekohase soovi korral osalise koormusega töötamist. Näiteks oleks tööandjal alus

keelduda osalise tööajaga töötamise võimaldamisest juhul, kui osaajaga töötamine häiriks

töökorraldust või tooks kaasa tagajärje, kus asjaomase töötaja tööülesanded jääksid osaliselt

täitmata või kaasneksid töö ümberkorraldamisega (osatööajaga kohandamisega) tööandjale

märkimisväärsed lisakulutused. Praegusel juhul niisuguseid aluseid ei esinenud, kuna tööandja

rahuldus ajutiselt olukorraga, kus lastekodu juhataja ülesannete osalise koormusega täitmisel ei

saanud kõik funktsioonid vajalikul tasemel täidetud. Juhul, kui asendaja oleks töötanud

täistööajaga, siis ei oleks hagejal eelduslikult tekkinud õigust nõuda, et tööandja võimaldaks tal

tööle naasta osalise koormusega. Selles osas saab nõustuda kostja seisukohaga, et üldjuhul

eeldab asutuse juhi töö täistööajaga panustamist ning juhtimisfunktsioonide killustamine võib

kaasa tuua juhtimise kvaliteedi languse.

16. Seega tuleb lahendada küsimus, kas kostja poolne kohustuse rikkumine võimaldada hagejal

ajutiselt täita oma tööülesandeid 0,5 koormusega, nagu seda võimaldati asendajale, on ühtlasi

käsitatav hageja diskrimineerimisena, millega põhjustati hagejale mittevaraline kahju.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ühe ja sama teokoosseisu (asjaolude kogumi)

kvalifitseerimine kahe erineva rikkumisena ei ole põhjendatud.

SoVS § 6 lg 1 järgi loetakse tööelus diskrimineerivateks juhtumeid, kui tööandja valib tööle või

ametikohale, võtab tööle või tööpraktikale, edutab, valib väljaõppele või ülesande täitmiseks

või saadab koolitusele ühest soost isiku, jättes kõrvale kõrgema kvalifikatsiooniga vastassoost

isiku, välja arvatud juhul, kui tema tegevusel on kaalukad põhjused või see tuleneb sooga

mitteseotud

asjaoludest.

Seega

loetakse

tööelus

diskrimineerivateks

mitmesuguste

valikuotsuste tegemist mitme erineva kandidaadi (töötaja) vahel, nt kui samale ametikohale

soovib üheaegselt asuda mitu isikut, kellest tööandjal tuleb valida välja üks. Sellises olukorras

ei tohi valiku kriteeriumid olla kallutatud soolistel alustel. Praegusel juhul ei olnud tegemist

olukorraga, kus tööandjal tuli valida kahe kandidaadi vahel. Tegemist oli (põhi-)töötaja ja tema

asendajaga lapsehoolduspuhkuse ajaks.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne käesoleval juhul hageja poolt esiletoodu põhjal

niisuguseid asjaolusid, mille alusel võiks eeldada, et teda on tööandja poolt soolisel alusel

(lapsevanemaks oleku tõttu) diskrimineeritud.

Hageja on tuginenud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi

arvamusele nr 34 (4. augustist 2015), milles märgitakse, et teatud juhtudel võib tööandja

keeldumine võimaldamast töötajal töötada töö- ja pereelu ühitamiseks osalise koormusega anda

alust kahtluseks, et tööandja diskrimineerib töötajat lapsevanemaks olemise või perekondlike

kohustuste täitmise tõttu. Tuvastamaks, kas tööandja diskrimineerib töötajat, tuleb võrrelda

asendaja ja lapsehoolduspuhkuselt naasva töötaja kui samalaadses olukorras olevate inimeste

töötingimusi. Kui võrdlusel selgub, et asendaja töötingimused olid võrreldes hoolduspuhkuselt

naasva töötajaga soodsamad ning asendatava taotlusest hoolimata keelduti tööaja muutmisest,

on põhjust kahtlustada diskrimineerimist.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kinnitust leidnud hageja

diskrimineerimisele viitavad asjaolud. Hagejale lapsehoolduspuhkuse ajaks osalise

koormusega asendaja palkamist ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust käsitada asendajale

soodustingimuste loomisena. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul iseenesest hagejat

diskrimineeriv tööandja soov, et kui hageja pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu tööle naaseb, siis

peaks ta tööülesandeid asuma täitma taas täistööajaga. Tööandja on põhjendanud, et ka asendaja

poolt 0,5 koormusega asutuse juhataja ülesannete täitmine ei olnud tegelikult täiel määral

rahuldav lahendus (nt TVK toimik lk 50), osalise koormusega töötamisel kannatas töö

efektiivsus ja asutuse juhtimise kvaliteet. Asjaolust, et tööandja aktsepteeris juhataja kohustuste

täitmist asendaja poolt üksnes poole koormusega, tulenes tööandjale kohustus võimaldada ka

hagejal töö- ja pereelu ühitamise eesmärgil töötada ajutiselt osalise tööajaga, kuid

ringkonnakohtu arvates ei olnud samaaegselt tegemist hageja diskrimineerimisega tema

lapsevanemaks olemise tõttu.

Sellest lähtudes leiab ringkonnakohus, et hageja nõue tuvastada tööandja poolne hageja

diskrimineerimine lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu ei ole

põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja diskrimineerimine ei leidnud käesolevas

asjas kinnitust, puudub alus ka kostjalt diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju

väljamõistmiseks.

19. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 alusel tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta

menetluskulud võrdsetes osades menetlusosaliste kanda.

Hageja poolt maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustasid hageja kulud

maakohtus 1716 eurot (s.o kulutused õigusabile), maakohus pidas sellest põhjendatuks 1170

eurot. Kostja maakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, kostjal menetluskulude

tekkimist maakohtus ei nähtu ka asja materjalidest.

Apellatsiooniastmes on kostja tasunud riigilõivu 275 eurot. Hageja menetluskulud

(õigusabikulud ) ringkonnakohtus moodustasid menetluskulude nimekirja kohaselt 936 eurot

(õigusabi osutamise maht 6 töötundi), s.o ühe töötunni hind koos käibemaksuga on 156 eurot.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades tuleb lugeda hageja

vajalikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks 4 töötundi ning õigusabikulu põhjendatud

suuruseks ringkonnakohtus seega 624 eurot. Apellatsioonimenetluses ei esitatud uusi väiteid

ega seisukohti, vaid korrati üle maakohtus juba käsitlemist leidnud seisukohti ja põhjendusi.

Arvestades maakohtu poolt põhjendatuks peetud õigusabikulu mahtu esimese astme menetluses

on ringkonnakohtu arvates proportsionaalne lugeda, et apellatsiooniastme õigusabikulud

moodustavad sellest ligikaudu poole (53 %).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjalt hageja kasuks õigusabikulude väljamõistmist

ei takista asjaolu, et kohtule esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on kulusid hageja eest

kandnud teine isik (arvetelt nähtuvalt oli kliendiks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta).

Seega on poolte menetluskulud kahes kohtuastmes kokku (1170 + 275 + 624) 2069 eurot,

millest kummagi poole kanda jääb 50 % ehk 1034,50 eurot. Kuna kostja on tasunud

menetluskuluna riigilõivu 275 eurot, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista (1034,50 –

275) 759,50 eurot õigusabikulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp