2-16-16377/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-16377

Tsiviilasi

MM ja MM hagi EM vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 13. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

EM apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 489,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): MM (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hageja II (vastustaja II): MM (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja TT

Kostja (apellant): EM (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta EM apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 13. detsembri 2016 otsus elatise alammäära ületavas

osas ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks

menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Sama otsus on edasi kaebamata jõustunud seadusega sätestatud elatise alammäära

osas.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

2 (5)

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. MM (hageja I) ja MM (hageja II, koos hagejad) esitasid TT (ema) vahendusel

31. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagi EM (kostja, isa) vastu elatise saamiseks.

Hagejad palusid kostjalt välja mõista alates 1. oktoobrist 2016 igakuise elatise hageja I

ülalpidamiseks 475 eurot ja hageja II ülalpidamiseks 375 eurot.

Ema ja isa kooselust sündis 20. septembril 2012 hageja I ja 6. novembril 2013 hageja II.

Vanemad elasid koos kuni oktoobrini 2016. Sellest ajast ei ole kostja hagejaid materiaalselt

toetanud.

Hagejal I on raske puue, mille tõttu vajab ta erihooldust. Tema ülalpidamiskulud kuus

moodustavad 950 eurot, sh eluasemekulu 200 eurot, kulutused toidule 300 eurot ja transpordile

50 eurot, sidekulud 10 eurot, kulutused tervishoiule 40 eurot ja hügieenitarvetele 30 eurot,

kulutused koolikohustuste täitmisele (lasteaed) 120 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele

120 eurot ning muud vältimatud püsikulutused (voodi, madrats, tekk, padi, voodipesu,

arendavad trennid) 80 eurot.

Hageja II ülalpidamiskulud kuus on 750 eurot, sh eluasemekulu 200 eurot, kulutused toidule

150 eurot ja transpordile 50 eurot, sidekulu 10 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot ja

hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused koolikohustuste täitmisele (lasteaed) 120 eurot, kulutused

riietele ja jalanõudele 100 eurot ning muud vältimatud püsikulutused (voodi, madrats, tekk,

padi, voodipesu, arendavad trennid) 80 eurot.

2. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks seadusega sätestatud miinimumelatise osas. Ülejäänud

osas vaidles ta hagile vastu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 13. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis välja

kostjalt hageja I ülalpidamiseks igakuise elatise 142% suuruse koefitsiendina ja hageja II

ülalpidamiseks 135% suuruse koefitsiendina kehtivast elatise alammäärast alates

31. oktoobrist 2016 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus märkis, et elatise summa

muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega.

Maakohus mõistis kostjalt välja ka tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1. –31. oktoober 2016

eest 295 eurot hageja I ülalpidamiseks ja 281 eurot hageja II ülalpidamiseks.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

4. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1, §-le 99 ja § 101 lg-le 1.

Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud lasteaiakulu kummalgi hagejal kuus 120 eurot,

hageja I toidukulu 300 eurot ja hageja II toidukulu 150 eurot kuus, samuti kulu riietele ja

jalanõudele 120 eurot kuus.

Maakohus võttis hagejate toidu, riiete ja jalanõude ning lasteaia kulude määramisel aluseks

kohtupraktikas tavapärase suuruse ehk toidukulu 100 eurot, riiete ja jalanõude kulu 40 eurot

ning lasteaia kulu 60 eurot kuus. Muude vältimatute püsikulutuste alla arvas kohus kulutused

mänguasjadele, huvitegevusele, mööblile jms.

3 (5)

Hagejate eluasemekulu 200 eurot kuus pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatuks, arvestades,

et üürikulu on 157 eurot kuus. Lisaks pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks hageja I puhul

kulu transpordile 50 eurot, sidekulu 10 eurot, kulu tervisele 40 eurot, hügieenitarvetele 30 eurot

ja muudele vältimatutele püsikulutustele (voodi) 80 eurot ning hageja II puhul kulu transpordile

50 eurot, sidekulu 10 eurot, kulu tervisele 20 eurot, hügieenitarvetele 20 eurot, muudele

vältimatutele püsikulutustele (voodi) 80 eurot.

Eeltoodust nähtuvalt on hageja I kulud ühes kuus kokku 610 eurot ja hageja II kulud ühes kuus

kokku 580 eurot. Kostja peab kandma hagejate kuludest poole, s.o 305 eurot hageja I kohta ja

290 eurot hageja II kohta. Kuna riiklik elatise alammäär on seotud kuupalga alammääraga ja

muutub igal aastal, sidus kohus väljamõistetava elatise koefitsiendiga elatise alammäärast.

PKS § 108 alusel mõistis kohus kostjalt välja ka tagasiulatuva elatise 1. –31. oktoobrini 2016,

kuna kostja ei tõendanud sel perioodil hagejate kulude kandmist ja võttis õigeks elatise tasumise

kohustuse alammääras. Maakohus kohaldas tagasiulatuvale elatisele sama koefitsienti, mis

tulevikku suunatud elatisele, kuna nõude alus ja nõude rahuldamise asjaolud on samad.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Kostja esitas maakohtu vaidlustatud otsuse peale 12. jaanuaril 2017 apellatsioonkaebuse,

milles palus maakohtu otsuse tühistada elatise alammäära ületavas ulatuses ja jätta hagi selles

osas rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kostja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kohtuotsus on üllatuslik, kuna maakohus tugines asjaoludele, mida kostjale teatavaks ei

tehtud. Kostjale ei edastatud 15. novembri 2016 hagi täiendust ja koos tõenditega;

 hagejate kulud on ülepaisutatud ja tõendamata, mistõttu ei kuulu nõuded elatise

alammäära ületavas osas rahuldamisele;

 pole arusaadav, mille alusel otsustas kohus määrata elatise koefitsiendina elatise

alammäärast. Elatis tuleks välja mõista kindla summana, mitte koefitsiendina. Lisaks

puudub otsuses koefitsientide arvestus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub vaidlustatud

osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata elatise alammäära ületavas osas

läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna

ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab

kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja nõustus hagejate nõudega seaduses ettenähtud

minimaalse elatise ulatuses (vaidlustatud otsuse tegemise ajal 215 eurot kuus ühe lapse kohta)

ja vaidles hagile vastu miinimumelatist ületavas osas. Seega ei ole kohus asja lahendades

selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hagejate

4 (5)

tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ja kummagi vanema osa hagejate

ülalpidamise kohustuse kandmisel.

Maakohus lähtus põhjendamatult kohtupraktikas tavapärastest kuludest ja ei teinud kindlaks,

millised on hagejate vajadused ning kas ja kuivõrd peab elatis olema laste tavalisest elulaadist

tulenevalt esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (PKS § 99 lg-d 1 ja 2).

Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras

peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite

alusel kindlaks tehtud (PKS § 101 lg 1).

Riigikohus märkis 8. jaanuari 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p-s 16, et lapsel on õigus

nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka

teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust.

Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi

korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3).

Lisaks ei tuvastanud maakohus vanemate sissetulekut ega varalist seisundit. Riigikohtu

8. aprilli 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09 p 11 järgi peab kohus lapse ülalpidamisasjas

vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma. Praegusel juhul

ei ole maakohus selgitamiskohustust täitnud ega teinud ettepanekuid tõendite esitamiseks.

8. Samuti on maakohus põhjendamatult mõistnud elatise välja koefitsiendina kehtivast elatise

alammäärast. Kui kohus mõistab elatise välja alammääras, on mõistlik märkida, et elatise

summa muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega (PKS

§ 101 lg 1). Praegusel juhul on elatis välja mõistetud elatise alammäära ületavas osas ja kui

seda märkida koefitsiendina, siis alammäära muutumisel muutub ka alammäära ületav osa.

Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on aga TsMS § 459 lg 1 järgi

üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te)

varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud.

Seejuures peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-15, p 10 ja 19. oktoober 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12).

9. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks

olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud.

Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude

kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui hageja on

hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi

puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu

16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11).

Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema

vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse

esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul koguda

lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja

viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja

dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt

asjakohast teavet (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

10. Põhjendatud on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejate 15. novembri 2016 täpsustus

ja selle lisad on kostjale kätte toimetamata. TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

5 (5)

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 4 keelab otsust tehes tugineda

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.

12. Ükski pool ei vaidlustanud maakohtu otsust elatise miinimummäära osas, kuigi osa

maakohtu minetusi puudutavad ka lahendi seda osa. Kuna kostja on hagi selles osas sisuliselt

õigeks võtnud, siis ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia ega hagejate huvidega vaidlustatud

otsuse selles osas tühistamine. Seega on vaidlustatud otsus on edasi kaebamata jõustunud

seadusega sätestatud elatise alammäära osas (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

Edasise menetluse selguse huvides tuleb selgitada, milline on vaidlustatud otsuse jõustunud osa.

Resolutsiooni p-dest 2 ja 3 on jõustunud alammäärale vastava elatise väljamõistmine alates

31. oktoobrist 2016 kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni. Resolutsiooni p-d 5 ja 6 on

kumbki jõustunud osasummas 215 eurot, mis oli elatise alammäär 2016. aasta oktoobris.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus rikkus lisaks TsMS § 442 lg 4 ja § 468 lg 1 p 1, sest ei

märkinud vaidlustatud otsuses, et elatise alammääras on tegemist õigeksvõtul põhineva

otsusega ega tunnistanud otsust selles osas tagatiseta viivitamata täidetavaks. Praeguseks on

otsus kõnealuses osas edasi kaebamata jõustunud ja seega niigi juba täidetav, mistõttu ei ole

vaja käsitleda maakohtu rikkumise apellatsioonimenetluses või edasises menetluses kõrval-

damise võimalusi.

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ka kulude jaotuse osas ja maakohus peab

asjas tehtavas lõpplahendis otsustama kõigi seniste kulude jaotuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm