2-16-4441/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-4441

Tsiviilasi

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi MF ja

KH vastu nõude tunnustamiseks SN

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016 otsus

Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja

kaebuse hind

MF apellatsioonkaebus, mille hind on 3 500 eurot

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus, mille hind on 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja I: MF, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko

Viisileht

Kostja II: KH, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaimo Räppo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016 otsus menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud 99,9% ulatuses

solidaarselt MF ja KH kanda ning 0,1% ulatuses Danske Bank A/S (Eesti filiaali

kaudu) kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

2. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada ja MF

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud

menetluskulud jätta solidaarselt MF ja KH kanda.

4. MF apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta MF kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (6)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 teisele lõikele.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 18. märtsil 2016 Harju Maakohtule

hagi MF (kostja I) ja KH (kostja II, koos edaspidi „kostjad“) vastu nõude tunnustamiseks SN

(pankrotis, edaspidi „võlgnik“) pankrotimenetluses.

Hageja taotles oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu

nõudena summas 865 677,21 eurot.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 võlgnik mõisteti Harju Maakohtu 30. oktoobri 2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-

7190 karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel süüdi faktooringu-

kelmuse toimepanemises. Viidatud otsus on jõustunud;

 maakohus tuvastas viidatud otsuses, et hageja ja AVANTCARS OÜ (edaspidi

„faktooringu klient“), mille juhatuse liige oli tehingute tegemise ajal võlgnik, sõlmisid

15. jaanuaril 2008 faktooringulepingu nr 496FAL0800002 (edaspidi „faktooringu-

leping“), milles lepiti kokku, et hageja avab faktooringu kliendile faktooringulimiidi

536 858 euro ulatuses. Pooled leppisid kokku, et faktooringuavansi suurus on 90%;

 ajavahemikul 21. juulist – 9. oktoobrini 2008 esitas faktooringu klient kui müüja Rotal-

Kaubanduse Osaühingule (edaspidi „Rotal“) kui ostjale, kes osales samas kuritegelikus

skeemis, kokku 30 arvet väidetavalt müüdud sõidukite eest tasumiseks. Arved faktooriti

hageja poolt kooskõlas faktooringulepinguga ja 90% arvetel näidatud summast maksis

hageja faktooringu kliendile välja. Maakohus tuvastas, et kuigi arved esitati hagejale

faktoorimiseks ja hagejale jäeti arvete esitamisega mulje, et arved on esitatud tegelikult

toimunud sõidukite müügitehingu alusel, ei ole müügilepinguid kunagi sõlmitud ega

täidetud ning faktooringu klient ja Rotal on omavahel kooskõlastatud tegevuse

tulemusena põhjustanud alusetu faktooringuväljamakse;

 maakohus tuvastas, et hageja maksis välja faktooringuavansi 558 435 eurot, mis

ulatuses tekitasid faktooringu klient, Rotal ja eelnimetatud ühingute seaduslikud

esindajad, sh võlgnik, hagejale varalise kahju;

 kuivõrd võlgnik ega ka mõni muu isik ei hüvitanud mõistliku aja jooksul kahju

tekitamisest hagejale kelmusega põhjustatud kahju, tekkis hagejal õigus nõuda

kahjunõudelt seadusjärgset viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel;

 hageja esitas viivisearvestuse kuriteoteate esitamise päevast, kuna selleks ajaks oli

kahjusumma selgelt tuvastatud. Alates 13. veebruarist 2009 kuni 26. oktoobrini 2015

on põhinõudelt (558 435 eurot) muutunud sissenõutavaks viivis 306 612,21 eurot;

3 (6)

 samas kriminaalasjas mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja kokku menetluskulud

6 810,83 eurot;

 26. oktoobri 2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-11866 kuulutati välja võlgniku

pankrot;

 hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada teise

rahuldamisjärgu nõudena enda nõuet 871 858,04 euro ulatuses, mis koosneb

faktooringukelmusega põhjustatud kahju hüvitamise nõudest (558 435 eurot), kahju

hüvitamise nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise nõudest (306 612,21 eurot) ja

menetluskulude hüvitamise nõudest (6 810,83 eurot);

 4. märtsil 2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas kostja I hageja nõude

865 677,21 euro ehk kahju hüvitamise nõude ja viivisenõude osas. Kostja II oli

vastuväite hageja nõudele (kostjaga I samas ulatuses) esitanud juba enne nõuete

kaitsmise koosolekut kirjalikult. Kostjate esitatud vastuväidete tõttu jäi hageja nõue

865 677,21 euro ulatuses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata.

2. Mõlemad kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 karistusõiguslikus mõttes kelmus on käsitletav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 94 järgi pettusena. TsÜS § 94 lg 3 kohaselt võib tehingu teinud isik pettuse mõjul

tehtud tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud,

on see TsÜS § 90 lg 1 teise lause kohaselt algusest peale kehtetu. TsÜS § 90 lg 2

kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise

sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks võib isik, kes on tehingu pettuse

tõttu tühistanud, nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist TsÜS § 101 kui kahju hüvitamise

erikoosseisu järgi;

 kuna pettus ei ole käsitatav õigusvastase teona võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj mõttes,

ei saa pettuse mõjul tehingu teinud isik tehingu teiselt poolelt nõuda pettusest tingitud

kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel, vaid üksnes tehingu tühistada, tema poolt

üleantu alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda ja lisaks nõuda kahju hüvitamist

TsÜS § 101 alusel;

 hageja ei ole vaidlusalust tehingut tühistanud, mis on TsÜS § 101 järgi esitatava

kahjunõude esitamise oluline eeldus, vaid soovinud tehingu täitmist, seega puudub

vajadus kahju hüvitamist TsÜS § 101 järgi analüüsida;

 kriminaalasjas nr 1-12-7190 ei olnud võlgnik ainus süüdimõistetu. Seega olukorras, kus

kahju lepinguvälise hüvitamise nõue oleks asjakohane, ei kaasne sellise kahjunõudega

võlgnike solidaarvastutust. Sellisel juhul tuleb arvestada konkreetse isiku süüd ja selle

raskust tema hüvitamiskohustuse suuruse kindlakstegemisel. Seetõttu ei oleks isegi

põhjendatud lepinguvälise kahjunõude korral seda täies ulatuses võimalik üksnes

võlgniku vastu esitada.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja

tunnustas hageja nõuet 865 047,21 euro ulatuses võlgniku pankrotimenetluses teises

rahuldamisjärgus.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

4. Maakohus tugines Riigikohtu 5. juuni 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13 ja leidis, et

võlgnik pani hageja suhtes toime õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kuivõrd vaidlust

ei ole, et kohus tuvastas jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-7190, et võlgnik pani

toime kelmuse KarS § 209 tunnustel (mille raames on tõendatud ka võlgniku tahtlus ja süü).

4 (6)

Seega käitus võlgnik tahtlikult õigusvastaselt ja on selles süüdi. Hagejale ebaõige ettekujutuse

loomise ja tekkinud kahju (ühtlasi sellele korrespondeeriva varalise kasu) vahel on selge ja

ühemõtteline põhjuslik seos, kuna hagejal puudunuks igasugune alus teha väljamakseid

faktooringuavansina, kui asjaga seotud isikud oleksid talle teatanud, et faktooringu klient esitas

Rotalile arveid ilma sõidukeid üle andmata (müügilepingu järgset raha maksmise kohustust

loomata). Võlgniku tahtliku õigusvastase tegevuse tõttu tekkis hagejal varaline kahju

558 435 eurot. Nimetatud rahasumma kaotsiminek on varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128

lg 3 mõttes. Vastutust välistavaid asjaolusid ei ole.

5. Kriminaalasjas nr 1-12-7190 mõisteti seoses hageja poolt nõutava kahjuga süüdi võlgnik ja

faktooringu klient. Viimane on juriidiline isik, kes sai reaalselt kahju tekitada õigusvastases

kelmuses osaledes üksnes läbi oma juhatuse liikme ehk võlgniku tegevuse. Seega vastutavad

võlgnik ja faktooringu klient hageja ees solidaarselt. Isegi juhul, kui solidaarvastutust ei oleks,

oleks faktooringu kliendi kui juriidilise isiku olemusest tulenevalt võlgniku süü ja selle raskus

hüvitamiskohustuse suuruse kindlakstegemise mõttes 100%.

6. Kuivõrd hageja põhinõue on põhjendatud, on põhjendatud ka põhinõudelt seadusjärgses

määras viivise nõudmine. Kostjatel ei olnud viivise nõudele mingeid sisulisi vastuväiteid.

13. veebruarist 2009 kuni 26. oktoobrini 2015 on põhinõudelt (558 435 eurot) muutunud

sissenõutavaks seadusjärgses määras viivis 306 612,21 eurot, mida tuleb tunnustada koos

põhinõudega teises järgus.

7. Arvutusvea

tõttu

ei

ole

põhjendatud

hagi

täielikult

rahuldada.

Hageja

põhinõude (558 435 eurot) ja viivise (306 612,21 eurot) summa on 865 047,21 eurot.

Vaidlust ei ole, et nõuete kaitsmise koosolekult ei tunnustatud hageja nõuet 865 677,21 euro

ulatuses. Viga tehti koosolekul selle summa leidmisel ja vea aluseks oli valesti kirjutatud

menetluskuludest tulenev nõudeosa. Nimelt vaidlustati koosolekul hageja kahju hüvitamise

nõue (558 435 eurot) ja kahju hüvitamise nõudest tulenev viivise nõue (306 612,21 eurot),

tuvastatuks loeti hageja jõustunud kohtuotsusega kinnitatud menetluskuludest tulenevad

nõuded (mis ei vaja kaitsmist). Hageja tegelik menetluskuludest tulenev nõue oli 6 810,83 eurot,

kuid koosolekul loeti summaks 6 180,83 eurot. Koosolekul tehti arvutustehe tunnustamata

jäetud summa leidmiseks, lahutades kogunõudest 6 180,83 eurot, kuigi pidanuks lahutama

6 810,83 eurot. Seega jäi osaliselt tunnustamata ka hageja kaitsmist mitte vajav (jõustunud

otsusest tulenev menetluskulude) nõue. Samas ei saa kohus arvestamata jäänud osa tunnustada,

kuivõrd esiteks ei ole hageja seda hagis nõudnud, teiseks ei ole kostjad seda vaidlustanud (ega

saagi seda teha) ja kolmandaks ei vaja see osa kohtu poolt tunnustamist (on kaitsmiseta

tunnustatud).

8. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, jätis ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et

menetluskulude poolte endi kanda jätmine on õiglane, sest hagi osalise rahuldamise tekitas

hageja enda hooletus. Hagejal oleks olnud võimalik sellist olukorda vältida, kontrollides

summasid enne hagi esitamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega

hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt tühistada

otsus ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja I

panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse

põhjendused

kordavad

sisuliselt

kostjate

seisukohti

vastuses

hagiavaldusele (eespool p 2). Täiendavalt leiab kostja I, et maakohus hindas ebaõigesti

kohtuotsust kriminaalasjas nr 1-12-7190. Maakohus tuvastas ebaõigesti üksnes võlgniku süü ja

jättis tuvastamata ning hindamata asjaolud, mis omavad tähtust kahju hüvitamise nõude puhul.

5 (6)

Kriminaalasja otsuses tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli faktooringukelmuse toimepanemine

võimalik üksnes faktooringu kliendi ja Rotali osavõtul. Seega peab vastutus laienema ka

Rotalile ja selle juhatuse liikmele. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiguspärane nõuda VÕS § 1043,

§ 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 alusel kogu kahju hüvitamist võlgnikult. Kahju nõudmisel VÕS

§ 1043 jj alusel tuleb tuvastada ettenähtud nõude eeldused ja nõude suurus iga konkreetse isiku

puhul. Rotali juhatuse liikme suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust vaid põhjusel, et ta oli

surnud, kuid see asjaolu ei mõjuta vastutuse jagunemist kahju hüvitamise osas.

10. Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei ole kostja I apellatsioon-

kaebuse osas seisukohti esitanud.

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega mõista hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja

99,9% maakohtus kantud menetluskuludest (st summa 1 807,89 eurot). Apellatsioonimenetluse

kulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

Hageja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised.

Maakohus ületas diskretsioonipiire, jättes põhjendamata, miks ei peaks jaotama menetlus-

kulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi kohal-

damine tuleb kõne alla erandlikel juhtudel, nt kui hagi rahuldamise proportsiooni ei ole

võimalik kindlaks määrata või kui hagi rahuldamine on eelduslikult mõlema poole huvides.

Pooltel polnud nõude arvutuskäigu üle vaidlust ja sellega ei põhjustanud hageja kostjatele

menetluskulusid. Järelikult ei ole see põhjuseks jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda.

Põhi- ja kõrvalnõude luges maakohus sisuliselt põhjendatuks. Hagi osalise rahuldamise tingis

arvutusviga 630 euro piires, mis moodustas vähem kui 0,1% kogu nõudest, mitte hagiga taotletu

materiaalõiguslik põhjendamatus. Kuigi hagiavalduse resolutsioonis taotles hageja nõude

tunnustamist 865 677,21 euro ulatuses, nähtub hagiavalduse muust osast, et hageja pidas oma

nõude tegelikuks suuruseks kogu aeg 865 047,21 eurot.

Ebatäpsust nõude suuruses oleks maakohus pidanud märkama juba eelmenetluses, juhtima

sellele tähelepanu ja andma hagejale võimaluse nõuet täpsustada, mitte heitma ebatäpsust

hagejale ette alles kohtuotsuses.

12. Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei ole hageja apellatsioon-

kaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu

otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus

saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse,

millega jätab maakohtu menetluskulud valdavas osas solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud

osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

14. Esimesena vastab ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebusele, milles maakohtu otsust

vaidlustatakse sisuliselt. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski

kaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

Vaidlustatud otsus on hagi rahuldamise osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus

nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda.

Vastuseks kostja I apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kaebuses viidatud Riigikohtu 22. veebruari 2013 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-106-12

käsitleti käesolevast erinevat olukorda. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse

6 (6)

viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga

kallutada isik tehingut tegema. Seega saab karistusõiguslikult kelmuseks kvalifitseeritav tegu

osutuda pettuseks TsÜS § 94 lg 1 tähenduses juhul, kui selle eesmärk on kallutada isik tehingut

tegema. Võlgnik aga pani õigusvastase teo toime sellega, et esitas hagejale faktooringu

väljamaksete tegemiseks arved tehingute kohta, mida tegelikult Rotaliga ei tehtud. Seeläbi

rikkus võlgnik KarS § 201 lg-st 1 tulenevat keeldu pöörata võõrast vara ebaseaduslikult enda

või kolmanda isiku kasuks, st pani toime õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Hagejale

arvete esitamist ega nende alusel tehtud väljamakseid ei saa tühistada TsÜS § 94 lg 3 alusel.

Vastava kahju ärahoidmine on hõlmatud KarS § 201 lg 1 eesmärgiga, st õigusvastasust ei

välista VÕS § 1045 lg 3.

Põhjendamatu on kostja I seisukoht, et käesolevas asjas tuleb hinnata, milline osa vastutusest

langeb Rotalile ja selle juhatuse liikmele. Hageja ja võlgniku vahelises suhtes ei oma tähtust,

milline oli võlgniku osa tekitatud kahjus. VÕS § 1050 lg 3 kohaselt tuleb kahju tekitanud

isikute paljususe korral arvestada iga kahju tekitanud süü suurust nende omavahelises

sisesuhtes, ent kooskõlas VÕS § 137 lg-ga 1 vastutab võlgnik hageja ees teiste kahju tekitanud

isikutega solidaarselt. Lähtudes VÕS § 65 lg-s 1 sätestatud solidaarvastutuse definitsioonist,

võib hageja nõuda kahju hüvitamist nii kõigilt kahju tekitajatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt

neist. Seega on hageja valida, kelle vastu ta oma nõude esitab ja ta võib nõuda võlgnikult kahju

täielikku hüvitamist.

15. Teisena käsitleb ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust, milles vaidlustatakse maa-

kohtu menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et õige ei ole TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte

menetluskulusid nende endi kanda, kui kohus hagi sisuliselt kas tervikuna või valdavas osas

rahuldab. Nimetatud säte võimaldab hagi sel viisil osalisel rahuldamisel jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna tegemist on numbriliselt mõõdetava nõudega, on

hagi rahuldamise proportsioon võimalik kindlaks teha. Seega ületas maakohus diskretsiooni-

piire, kuna vähene arvutusviga nõude esitamisel ei saa olla põhjuseks, et jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

Kui maakohus oleks õigeaegselt juhtinud hageja tähelepanu ebatäpsusele tunnustamist vajava

nõude suuruse osas, oleks hageja saanud oma nõuet korrigeerida ning selle tulemusena oleks

hagi rahuldatud ikkagi 99,9% ulatuses ( ≈ 865 047,21 : 865 677,21) ja mingit põhjust ei oleks

olnud jätta menetluskulusid poolte endi kanda.

Eeltoodust tulenevalt tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 3 esimese lause järgi menetluskulud

maakohtus jätta 99,9% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 0,1% ulatuses hageja kanda.

16. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad kostja I apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud

menetluskulud kostja I kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg-st 2 ei kanna kaaskostja menetluses

teise kaaskostja esitatud kaebusest ega vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid.

See kehtib ka siis, kui kaaskostja menetlustoimingud kehtivad teise kaaskostja suhtes TsMS

§ 207 lg 3 järgi. Seega ei ole alust panna kostja I apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud

menetluskulusid kostja II kanda.

TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel jäävad hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisega

seotud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm