2-15-118936/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-118936

Tsiviilasi

EP hagi RN vastu 2 500 euro, intressi ja viivise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. augusti 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RN apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5 301, 15 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): EP (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Priit Kala

Kostja (apellant): RN (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Erkki Evart

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12. augusti 2016 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja RN kanda.

4. Rahuldada

osaliselt

hageja

EP

taotlus

apellatsiooniastmes

hüvitatavate

menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

Mõista

kostjalt

RN

(isikukood

XXXXXXXXXXX) hageja EP (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja 432 eurot

(sisaldab käibemaksu) ja sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (6)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. EP (hageja) esitas 6. septembril 2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

RN (kostja) vastu võla 2 500 euro väljamõistmiseks. Kuivõrd kostjale ei õnnestunud

makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu Maakohus asja üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluse korras.

2. Hageja esitas 1. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 2 500 euro

väljamõistmiseks. Menetluse ajal täiendas hageja hagiavaldust ja palus kostjalt välja mõista

põhivõla 2 500 eurot, 1. detsembri 2015 seisuga intressi 61,15 eurot, samuti selle päeva seisuga

viivise 915 eurot ja edasise viivise määraga 0,2% päevas põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda ja mõista talt välja ka viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgi.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 pooled sõlmisid 24. novembril 2014 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale

laenu 2 500 eurot, tasudes selle lepingus kokkulepitud isiku kontole;

 kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 1. juunil 2015, mida ta ei teinud;

 kostja kohustus maksma võlalt intressi 2,4% aastas ja viivist 0,2% päevas laenu

tagasimaksmisega viivitamisel. Kostja pole ka neid kohustusi täitnud.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 pooled ei sõlminud laenulepingut, leping võib olla sõlmitud D Osaühingu (edaspidi „D“)

ja hageja vahel;

 kostja on D juhatuse liige ja hageja tasutud 2 500 eurot oli mõeldud kapitali

sissemakseks S OÜ-le. Hageja ja kostja vahel olid ärisuhted;

 kuna puudub laenuleping kostjaga, on alusetu nõuda viivist ja intressi selle lepingu järgi;

 kui kohus leiab, et tegemist oli laenuga ja kostja peab tagasi maksma 2 500 eurot, siis

tuleb viivist vähendada seadusjärgse määrani VÕS § 113 lg 8 alusel, kuna lepingus

kokkulepitud määr on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega.

Menetluskulud palus kostja panna hageja kanda.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 12. augusti 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis välja

kostjalt hageja kasuks põhivõla 2 500 eurot, 1. detsembri 2015 seisuga intressi 61,15 eurot ja

viivise 915 eurot ning alates 2. detsembrist 2015 viivise põhivõlalt 0,2% päevas kuni võla

tasumiseni nii, et viivis kokku ei ületaks 2 500 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks menetlus-

kulude katteks riigilõivu 425 eurot ja esindaja õigusabikulu 2 448 eurot (käibemaksuga) ning

menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg I teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

5. Maakohus tuvastas, et laenulepingu alusel oli hageja kohustatud kostjale andma laenu

2 500 eurot, mis tuli üle kanda hiljemalt 25. novembril 2014 D arvelduskontole. Laen tuli

kostjal tagasi maksta 1. juunil 2015, sellelt tuli maksta intressi 2,4% aastas ja viivist 0,2%

3 (6)

päevas võlalt. Lepingudokumendile on alla kirjutanud (digitaalselt) kostja. Seega on kostja

sõnaselgelt avaldanud tahet saada ülalmärgitud tingimustel ja ulatuses hagejalt laenu VÕS § 11

lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1 teise lause ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1,

§ 67 lg 1, lg 2 teise ja kolmanda lause ning sama seaduse § 68 lg 2 järgi.

Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ta kandis D-le 24. novembril 2014 üle

2 500 eurot. Seeläbi avaldas hageja oma teoga TsÜS § 68 lg 3 järgi tahet anda kostjale laenu

samadel tingimustel, st summas 2 500 eurot, tähtajaga 1. juuni 2015, intressimääraga 2,4%

aastas, viivisemääraga 0,2% päevas. Ainetud on kostja väited, et kuna hageja pole kirjalikult

lepingule alla kirjutanud, ei ole ta avaldanud tahet laenu anda ja laenuleping on sõlmimata.

Kuna hageja tõendas, et ta kandis D-le üle laenulepingus kokkulepitud laenu, on ta laenu

andmise kohustuse täitnud vastavalt täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule kooskõlas VÕS

§ 76 lg-ga 3. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks lepingus kokkulepitud tähtajaks VÕS

§ 82 lg 1 järgi, st 1. juuniks 2015 laenusumma hagejale tagastanud. Samuti ei ole kostja väitnud

ega tõendanud, et ta oleks saadud laenult tasunud intressi. Sellega on kostja rikkunud oma laenu

tagastamise ja intressi maksmise kohustusi VÕS § 100 mõttes.

Kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1,

§ 396 lg 1 alusel nõuda võlgnetava laenu tagastamist ja intressi.

6. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis ei ületa põhivõlga, ei ole ebamõistlikult

suur, samas ei välista märgitu viivise vähendamist ka siis, kui võlausaldaja nõuab viivist samas

ulatuses kui põhivõlg. Selline seisukoht ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1

tuleneva viivise vähendamise põhimõttega.

Kostja avaldas tahet saada laenu ja tasuda tähtajaks tagastamata laenusummalt viivist 0,2%

päevas. Kostja tõi esile, et laenu kasutati investeeringuks (sissemakse uue äriühingu asuta-

miseks). Seega on tegemist kokkuleppelise viivisega võlgnetavalt summalt. Viivise määr 0,2%

päevas võlgnetavalt laenult, mida kasutati investeeringuks, ei ole vastuolus heade kommetega

TsÜS § 86 lg 1 mõttes ja viivisemäära kokkulepe ei ole tühine tingimus TsÜS § 85 järgi.

Kostja pole viivise arvestust (1. detsembri 2015 seisuga 915 eurot) vaidlustanud. Samuti ei ole

hageja nõutav viivis põhinõuet ületav ega ülemäära suur, mistõttu puudub alus viivise

vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Küll aga tuleb lisanduvat viivist samade

sätete alusel piirata kooskõlas kohtupraktikaga selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis

(915 eurot) ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis kokku ei ületaks põhivõlga (2 500 eurot).

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 alusel jättis maakohus

menetluskulud kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus hageja esindajal menetlusdokumentide

koostamiseks, läbirääkimisteks, kliendiga nõupidamiseks, info edastamiseks, kohtule

dokumentide esitamiseks ja istungil osalemiseks kokku 20,05 t. Esindaja töö olemusse kuulub

iseenesest istungi aja kooskõlatamine ning esindatava informeerimine istungil toimunust,

samuti kliendiga menetlusdokumendi kooskõlastamise ja kliendi informeerimise aeg, kuid seda

ajakulu ei pea teine pool hüvitama. Eeltoodu tõttu ei arvestanud maakohus hageja põhjendatud

menetluskulude hulka nendeks toiminguteks kulunud aega 3 t 10 min.

Kokku luges maakohus põhjendatud ajakuluks 17 t. Esindaja tasu 120 eurot/t ilma

käibemaksuta vastab advokaadist esindaja puhul lubatavale määrale. Seega on hageja

põhjendatud esindaja kulu kokku 2 448 eurot ( = 17 × 120 + käibemaks 20%), millele lisandub

hagi esitamisel tasutud riigilõivu (425 eurot). Kokku on hüvitatavad menetluskulud 2 873 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

4 (6)

Apellatsioonkaebuse põhjendused kordavad sisuliselt kostja seisukohti hagivastuses.

Täiendavalt leiab kostja esiteks, et maakohus ei arvestanud tema väidetega laenulepingu

puudumise kohta hageja ja kostja vahel. Pelgalt oletuslik on maakohtu arusaam, et pooled

võisid sõlmida lepingu ka selliselt, et kostja avaldas kirjalikult hagejale soovi saada hagejalt

laenu, millele hageja vastas kostjale kaudse tahteavaldusega (teoga). Selline käsitlus ei põhine

esitatud tõenditel ega poolte selgitustel. Maakohus ei pidanud vajalikuks pooltelt vande all

seletuse võtmist ega muul viisil tõendite kogumist.

Teiseks rõhutab kostja, et maakohus ei arvestanud ka kostja selgitust, et poolte vahel toimusid

lepingueelsed läbirääkimised tehingu tegemiseks, milleks oli S OÜ asutamine. Muu hulgas

arutati äriühingu asutamisega seotud kulude kandmist, sh osakapitali tasumist. Kuna

läbirääkimiste käigus otsustati, et pooled osalevad äriühingu asutamises mitte füüsiliste

isikutena, vaid äriühingute kaudu, siis ei olnud kostjal mõistlik hagejaga laenulepingut sõlmida,

kuna kostja ei saanud isiklikult äriühingu osanikuks, vaid selleks sai D. See näitab, et

laenulepingut ei sõlmitud praegu vaidlevate poolte vahel.

Kolmas apellatsiooniväide käsitleb viivise määra. Maakohtu väljamõistetud viivis lähtub heade

kommetega vastuolus olevast määrast, mis on tühine ja kahjustab kostjat ebamõistlikult.

Viivisenõude osas tuleb kohaldada seadusjärgset viivise määra.

Neljandaks käsitleb kostja temalt väljamõistetud menetluskulusid ja leiab, et hageja lepingulise

esindaja kulud on põhjendatud 1 210 euro ulatuses (käibemaksuta), millele lisandub hageja

tasutud riigilõiv. Suuremas ulatuses ei ole hageja menetluskulud põhjendatud, sest kohtuasi ei

ole mahukas ega keerukas, hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus tutvus tsiviilasja materjaliga ning leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud

otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse kesksetele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus tuvastas õigesti poolte vahel laenulepingu sõlmimise. Kostja tahe on avaldatud

lepingudokumenti allkirjastades ja hageja tahe laenusummat vastavalt kostja juhisele üle

kandes. Seadusest ei tulene, et lepingupooled peavad tahet laenulepingu sõlmimiseks avaldama

samas vormis. Maakohus ei pidanud lepingu sõlmimise tuvastamiseks koguma muid tõendeid,

sest pooled ei esitanud vastavaid taotlusi. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Neil kaalutlustel ei ole esimene apellatsiooniväide edukas.

12. Sisuliselt põhjendamatu on kostja teine väide, et maakohus pidanuks arvestama poolte

muude suhetega. Laenuleping on iseseisev õigussuhe ja kostja ei toonud maakohtu ette

asjaolusid, mis võimaldanuks lugeda seda osaks mingist üldisemast õigussuhtest. Samuti ei

teinud kostja tasaarvestuse avaldust ega tuginenud muul viisil oma vastupidistele õigustele

hageja suhtes, mis võinuks anda alust jätta hagi rahuldamata.

13. Apellatsioonkaebuse kolmandale väitele vastamiseks tuleb lahendada küsimus, millised

piirangud kehtivad kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingu puhul viivise määrale.

14. Selleks analüüsib ringkonnakohus kõigepealt kostja kui võimaliku tarbija rolli. Seda peab

kohus tegema sõltumata poolte väidetest, sest tegemist on õigusküsimusega.

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija sama seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Poolte esile toodud

5 (6)

asjaoludel oli kostja selle sätte mõttes tarbija. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda laenatava

summa kohene investeerimine kostja tegevust majandus- ega kutsetegevuseks, sest see ei anna

tunnistust korrapärasest ja tulunduslikust tegevusest (vt sarnaselt kohtujuristi 4. juuli 2013

ettepanek Euroopa Kohtu asjas nr C-59/12, p 42, ECLI:EU:C:2013:450).

Samas pole vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses, sest ka hageja ei

tegutsenud majandus- ega kutsetegevuses. Tarbija kaitseks teatava lepinguliigi puhul

kehtestatud normid ja nende tõlgendamisel kujunenud kohtupraktika on kohaldatavad üksnes

sel juhul, kui kaitstav lepingupool osutub tarbijaks asjaomast liiki lepingute kohta sõnastatud

eritingimuste järgi. Käesoleval juhul see nii ei ole, mistõttu ei tule kostjalt nõutavat viivist

hinnata nende reeglite ja kriteeriumite põhjal, mis kohalduvad tarbijast laenusaajale.

15. Järgmiseks tuleb uurida, kas mõni üldine kaitsenorm – eelkõige võimalik vastuolu heade

kommetega – tingib poolte kokku lepitud viivisemäära tühisuse.

Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 nägi ette, et kui sama paragrahvi teise

lõike p-s 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Tarbijakrediidilepingute puhul eeldati, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Vastavalt p-s 14 märgitule ei ole eelmises lõigus viidatud TsÜS § 86 lg 3 teine lause käesoleval

juhul kohaldatav. Seadust ei tule kõnealuses osas tõlgendada ka nii, et tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatud kaitse peaks laienema kõigile füüsilistele isikutele. Lisaks ei saa kahe füüsilise

isiku vahel sõlmitud laenulepingu puhul pidada viivisemäära 0,2% päevas selliseks, et poolte

vastastikuste kohustuste väärtus kalduks ebamõistlikult tasakaalust välja. Raha laenaval

füüsilisel isikul on vähemalt üldjuhul suurem huvi raha tagastamise kohustuse tähtaegse

täitmise vastu kui seda võiks eeldada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandja puhul.

Eelnevast tuleneb, et vaidlusalune viivisemäära kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu heade

kommetega. Poolte laenuleping ei ole sõlmitud tüüptingimustel. Samuti ei tähelda ringkonna-

kohus muid viivisekokkuleppe tühisuse aluseid.

16. Lõpuks tuleb kontrollida, kas maakohus jättis põhjendatult viivise VÕS § 113 lg 8 ja § 162

lg 1 alusel vähendamata suuremas ulatuses kui piirates seda kokku põhivõla summaga.

Viidatud sätted koosmõjus võimaldavad kohtul kohustatud isiku taotlusel viivist vähendada,

kui nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Siinjuures tuleb mh hinnata poolte majanduslikku

seisukorda ja sissenõudja õigustatud huve (Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-16, p 19 kolmas lõik ja selles viidatud varasem praktika).

Füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepingu puhul tuleb eeldada, et poolte majanduslik

seisukord on samaväärne ja sissenõudjal on õigustatud huvi aidata viivise kokkuleppega kaasa

talle raha mõistliku aja jooksul tagastamisele. Siinjuures on pooltel lepingu sõlmimise ajal

võimalik otsustada, kas nad soovivad seda teha lepingus märgitud tingimustel. Oleks

laenuandja suhtes ebaõiglane, kui muidu samaväärses olukorras lepingupooltest hakata

hilisema vaidluse korral laenusaajat eelistama seeläbi, et vabastada ta olulises osas kohustusest

maksta algselt kokku lepitud viivist. Füüsiline isik hindab laenu andes muu hulgas mõistlikult

seda, millised on riskid ja tagatised oma raha tagasisaamisel. Seetõttu tuleb VÕS § 162 lg 1

tõlgendada füüsiliste isikute vahelise viivisekokkuleppe puhul selliselt, et viivis määraga 0,2%

päevas ei ole ebamõistlik.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei arvutanud välja viivist otsuse tegemise aja seisuga,

kuigi oleks TsMS § 367 järgi pidanud seda tegema (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2010 otsus

6 (6)

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud 15. oktoobri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Sellele rikkumisele kostja apellatsioonkaebuses ei tugine.

Samuti ei ole kostja vaidlustanud viivise arvestust. Kuna ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks

ületaks lepingujärgse määraga arvutatud viivise summa põhinõude (2. juunist 2015 kuni

20. jaanuarini 2017 on 599 päeva, st viivis selle perioodi eest moodustab 119,8% põhivõlast),

siis ei muuda kirjeldatud minetus otsuse resolutsiooni ebaselgeks.

Kokkuvõtvalt ei ole kolmas apellatsiooniväide edukas ega anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks viivise väljamõistmise osas.

17. Kostja neljas väide käsitleb menetluskulude kindlaksmääramist ja seegi ei too kaasa

vaidlustatud otsuse muutmist ega tühistamist.

Menetluskulude vähendamise põhjuseks ei ole üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusabikulu

on liiga suur (Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Hageja

esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtus detailselt õigusabi sisu ja maht.

Maakohus käsitles nimekirjas loetletud tööde sisu ja nimetatud töödele väidetavalt kulunud

aega. Selle analüüsi tulemusel kujunes järeldus, et hageja esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu on kokku 17 t. Maakohus lähtus toimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti

menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile

kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

18. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. Nii sel kui ka

TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad tema kanda apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi menetluskulude jaotuse.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus rahaliselt kindlaks apellatsiooni-

menetluse kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja taotluse järgi.

Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud kohtuotsusega

tutvumisele ja kliendile selgituste jagamisele kokku 50 min; apellatsioonkaebusega tutvumisele

ja analüüsile ning kliendile selgituste edastamisele kokku 1 t 20 min; vastuse koostamisele 5 t

40 min; ringkonnakohtu kirjaga tutvumisele ja selles toodud ettepaneku arutamisele kliendiga

20 min; kompromissläbirääkimiste pidamisele 1 t 15 min. Kokku kulus hageja lepingulisel

esindajal apellatsioonimenetluses toimingutele aega 9 t 25 min.

Arvestades viidatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kompromissläbirääkimiste

vajalikkust, on tegemist osaliselt põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Maakohtu otsuse

ja kaebusega tutvumise ning sellele vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku on 2 t.

Ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks, selle kliendile tutvustamiseks ja läbirääkimiste

pidamiseks on piisav 1 t. Kokku on apellatsioonimenetluse kohane ajakulu 3 t.

Hageja esindaja on advokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) saab vastava

kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohuslane, st

tasule lisandub käibemaks. Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks 432 eurot ( = 3 × 120 + 20% käibemaks).

Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm