3-14-85/64 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17.01.2017, Tartu

Haldusasja number

3-14-85

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Justiitsministeeriumi vanglate

relvastatud eriüksuse poolt 28.03.2011 tekitatud

8000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

1. Võtta Justiitsministeeriumi 26.08.2016. a vastuse nr 13-3/14-1280-23 lisad (kahe

pildifaili väljatrükid) toimikusse.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus

muutmata.

3. Jätta Romeo Kalda menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.02.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vanglate relvastatud üksus (RÜ) toimetas 28.03.2011 R. Kalda saatebussis Viru

Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse kohtuistungile (sõidu kestvus 1 tund ja 40

minutit) ja tagasi (sõidu kestvus 1 tund ja 35 minutit). Kaebaja lukustati bussis eraldi

ühekohalisse kambrisse, mille laius oli 0,6 m, pikkus 0,85 m ja kõrgus 1,49 m, kokku

0,51 m². Ohjeldusmeetmena paigaldati R. Kaldale käe- ja jalarauad.

2. R. Kalda esitas 26.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 25.05.2014 ja 31.03.2016

avaldused. Kaebaja palus mõista Justiitsministeeriumilt välja 8000 eurot mittevaralise kahju

hüvitamiseks, mis tekitati tema ebainimliku kohtlemisega ja inimväärikuse alandamisega

28.03.2011 toimunud etapeerimisel RÜ poolt. Kaebaja põhjendused:

1) 28.03.2011 saatebussis viibimisel lukustati kaebaja üksikkongi, mille suurus oli alla 0,6 m²,

kokku 4 tunniks ja 30 minutiks, kusjuures ta oli aheldatud üheaegselt käe- ja jalaraudadesse.

RÜ kasutamisega tekitati kaebajale hirmu ja alandatuse tunne. Ta tundis kogu sõidu aeg

liigestes ja kehaosades valu ja pinget. Esimest korda kohaldati talle saatmisel koos käe- ja

jalaraudu 05.03.2010, mille ta vaidlustas hüvitamiskaebuses haldusasjas nr 3-11-256. Ta ei

olnud turvavööga kinnitatud, mistõttu järskudel manöövritel liikus ta vastu seina, mis oli talle

valulik. Tal tekkis hirm, et avarii korral võib ta saada raskeid vigastusi. Sellistes tingimustes

transportimine on ebainimlik ja alandav kohtlemine PS § 18 ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõistes. Käe- ja jalaraudade kasutamine oli

ebaproportsionaalne meede. Tegemist ei olnud olukorraga, milles võinuks kasutada

vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 1 alusel erivahendeid. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikast transporditingimuste kohta oli kaebaja kohtlemine õigusvastane.

2) Tema etapeerimisel ei saanud olla kõrgendatud riskiks asjaolu, et karistusaja algus võis

muutuda ja sellest tulenevalt muutuda kaebaja tingimisi enne tähtaega vabanemise tähtaeg.

Tallinna Halduskohtu 29.07.2011. a otsuses nr 3-07-36 on tuvastatud, et kaebaja ei ole

vägivaldne, ohtlik ega teisi ohustav. Vaidlusalusel ajal kohaldunud individuaalses täitmiskavas

(ITK) (kinnitatud 14.04.2010) ei ole kaebajat hinnatud kõrgohtlikuks ega ka üliohtlikuks,

samuti puudub põgenemisoht. Hilisemat, 17.05.2011 kinnitatud ITK-d ei saanud arvestada,

kuna seda ei eksisteerinud 28.03.2011. Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-3-1-56-15 ei ole

käesolevas asjas kohaldatavad, kuna iga kohtuasi on iseseisev ja erinev. Arvestada tuleb

asjaoluga, et kaebaja ei mahtunud üksikkongi ära.

3. Tartu Halduskohus jättis 31.05.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Isegi kui raudade

kasutamine olnuks õigusvastane, ei olnud tegemist sellise raskusastmega kannatusega, mis

kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Ka ei tekitanud raudade kasutamine

kaebajale rahaliselt hüvitatavat tervisekahju. Seega ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja

saatmisel 28.03.2011 oli põhjendatud. Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks raudades ülemäära

avalikkusele eksponeeritud. Asjas ei ole tuvastatud ülemäärase jõu kasutamist

ohjeldusmeetmete kohaldamisel.

2) Ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel ei saa

järeldada saatmistingimuste õigusvastasust. Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt

määratlenud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Asjas Retunscaia vs

Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget

seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber. Arvesse võeti asjaolude kumulatiivset

mõju. Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju arvestanud kohtulahendis M.S. vs

Venemaa. EIK 31.07.2008. a otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja

08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK art-i 3

rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale

mõeldud istekohta. Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul

tegemist ei olnud.

3) Kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab

saadetavale jääva ruumi hindamisel lähtuda ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele

ettenähtud reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis nr 2001/85/EÜ miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed

on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed 28.03.2011 etapeerimisel. Direktiivi

kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm. Kaebaja kongi pikkus oli

85 cm. See hõlmas ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik

erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis

sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Bussikongi laius oli 60 cm.

Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale kasutada

reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius. Kaebajale oli tagatud saatebussi kambris

ruum, mis on võrreldav direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, mistõttu

ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui

need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

4) 28.03.2011 R. Kalda etapeerimine saatebussis Viru Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse

kohtuistungile ja tagasi ei alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel

eraldivõetuna ega kogumis ohjeldusmeetmete ja RÜ kasutamisega. Ohjeldusmeetmete

kasutamine oli õigustatud ja kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo

miinimumtingimustest vabaduses. Omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine

võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid seda mitte sellisel määral, mida saaks pidada

inimväärikuse alandamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. R. Kalda esitas 30.06.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 31.05.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohtuotsus on sisuliselt põhjendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse seisukohad ja

kaebaja esitatud tõendid. Kohus ei uurinud fotot etapibussi üksikkambrist ega arvestanud

kaebaja füüsilisi mõõtmeid. Kaebaja oli kongis õlgade kõrguselt kahe seina vahele pressitud

ebaloomulikus ja survestatud asendis. Jalaruumi ei olnud üldse. Kaebaja ei saanud istmelt püsti

tõusta ega asendit muuta; pea taha jäi sein ja pead ei saanud toetada vastu peatuge. Kohtule ei

ole esitatud fotot kaebaja üksikkongist, kus põrandapinda oli maast arvestatuna 0,49 m². Seega

oli sellises kongis kaebaja hoidmine 4 tunni ja 30 minuti vältel kongi väiksust arvestades

inimväärikust alandav kohtlemine. Turvavööd ei olnud ja bussi pidurdamisel või järsku

keeramisel liikus kaebaja valustati vastu rauast seinu, kusagilt kinni hoida ei saanud. Kaebajal

tekkis hirm, et avarii korral paiskub ta vastu seinu ja saab raskelt vigastada.

2) Kohus ei arvestanud, et kaebajal puudusid vangistuses põgenemiskatsed, vägivalla

kasutamised ja teda on varasemalt konvoeeritud Harju Maakohtusse ilma RÜ kaasabita ning

ilma käe- ja jalaraudadeta tavakonvoi saatel. Kaebaja suhtes ei ole tuvastamist leidnud, et ta

oleks põgenemisohtlik. Kohus ei ole arvestanud kaebaja 22.05.2014. a avalduses märgitut.

Alusetu on väide, et teda ähvardas uus enne tähtaega vabanemise tähtaeg. Eksitav on viide

kaebaja kõrgohtlikkusele. Ebaõige on viide 17.05.2011. a ITK-le, mis on tehtud pärast

vaidlusalust etapeerimist. Ebaõige on vastustaja viide, et kaebaja on varasemalt põgenenud

saatebussist. 1994. a ja 1996. a oli tegemist politseibussiga, mis ei olnud mõeldud

kinnipeetavate etapeerimiseks. Eksitavad on vastustaja viited, et varasemad korrad on kaebajale

saatebussis pandud käe- ja jalarauad. Saatebussi üksikkongis üheaegselt käe- ja jalaraudade

kasutamine oli ebaproportsionaalne meede. Ilma käe- ja jalaraudadeta oli julgeolek tagatud

sellega, et kõik isikud olid eraldi lukustatud üksikkongis, milles viibides ei olnud võimalik

kellegagi kokku puutuda ega kongist iseseisvalt väljuda ja/või kedagi ohustada.

3) Kohus on vääralt tõlgendanud EIK lahendeid ja teinud ebaõige järelduse, et vähene ruum

kinnipeetava transportimisel ei kujuta EIÕK art-i 3 rikkumist. Vastupidiselt on EIK leidnud, et

kinnipeetute transpordi puhul tuleb alla 0,8 m² isiklikku ruumi pidada isikute transportimiseks

ebasobivaks sõltumata transpordi kestusest ja see kujutab EIÕK art-i 3 rikkumist. Kohus

kaebaja puhul kumulatiivset mõju ei arvestanud. Kohus on jätnud arvestamata, et kaebaja viibis

käe- ja jalaraudadega saatebussi kongis kokku 4 tundi ja 30 minutit. VangS § 70 lg 1 ei anna

alust kasutada käe- ja jalaraudasid saateautos. VangS § 70 lg 1 ja muud normid ei näe ette

ohjeldusmeetmete kohaldamist põhjusel, et kohtuistung, milles kinnipeetav osaleb, on

avalikkuse suure tähelepanu all.

5. Justiitsministeerium esitas 26.08.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Kohus on piisavalt analüüsinud asjas esitatud tõendeid ja teinud põhjendatud otsuse. Kohus

on õigesti hinnanud saatebussi kambri tingimustega seonduvat. Sarnasele seisukohale on

asunud ka Riigikohus Justiitsministeeriumi ja R. Kalda vahelises vaidluses tehtud otsuses

nr 33-1-56-15, milline asi erines kõnesolevast vaidlusest vaid toimingu aja ja saatmiseks

kasutatud saatebussi üksikkambri mõõtmete poolest (üksikkamber oli tol korral 0,49 m²).

2) RÜ ülema 28.03.2011 saatmise kohta koostatud memorandumis ei ole kirjeldatud ühtegi

erakordset sündmust, mis oleks põhjustanud saatesõiduki erakordse pidurdamise või

kiirendamise. Kui kaebaja oli üksikkambris tihedalt surutud vastu seinu, siis ei saanud tal olla

ruumi, et ta oleks saanud „paiskuda“ vastu seinu ja ennast valusasti ära lüüa. Samal põhjusel

puudus vajadus käepideme vmt koha järele. Kaebaja väited on vastuolulised. Kehtiva õiguse

kohaselt ei ole turvavöö saatebussis kinnipeetava paigutamiseks mõeldud kambrites

kohustuslik. Selle puudumine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, kuna turvavöö puudumine ei

põhjusta tasakaalu kadumist transpordi ajal ega kukkumist või ette-taha liikumist.

3) Kohus on õigesti arvestanud sõidu kestvust Jõhvist Tallinnasse ja eraldi sõitu tagasi Jõhvi,

sest vahepeal ei viibinud kaebaja saatebussis. See lõpetas ajutiselt meetmete mõju, mida

kaebaja vaidlustab. Liikumine ja aeg, mis olid kahe saatmise vahel, kompenseerisid sõidust

tekkinud ebamugavusi. RÜ-sse kuuluvate vanglaametnike kasutamine kaebaja saatmisel ei

rikkunud ühtegi kaebaja õigust. Vanglaametnikud ei kandnud nägu varjavaid katteid, kaebajat

ei hirmutatud ega alandatud ametnike poolt. Seega puudus kaebajal põhjus tunda ametnikest

tulenevat hirmu või alandust. Ükski VangS-i säte ei keelanud kasutada korraga mitut

ohjeldusmeedet. Käe- ja jalaraudade kohaldamist õigustasid individuaalne riskihinnang ja

konkreetse kaasuse asjaolud: pikk vahemaa, liiklusohud, kahe kinnipeetava etapeerimine ühes

bussis, etapeerimine kohtuistungile, kus võis tõenäoliselt halveneda kaebaja olukord.

Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-56-15 p-s 17 märkinud, et ka asjaolu, et raudu pole varem

kasutatud, ei tähenda seekordse raudade kasutamise õigusvastasust, kui esinesid asjaolud, mis

näitavad, et see oli vajalik. R. Kalda on saatmisel varem põgenenud. Siinkohal ei oma tähtsust,

millised olid tollased sõidukid või kasutatud meetmed, vaid vastav fakt näitab, et R. Kaldal oli

soov ja tahe põgeneda, mida ta kasutas soodsate võimaluste tekkimisel. Vastustaja peab tegema

kõik vajaliku sellise sündmuse ärahoidmiseks.

6. R. Kalda esitas 18.11.2016 vastuse vastustaja seisukohtadele, milles ta väidab, et asjas

nr 3-3-1-56-15 ei olnud arutusel üksikkongi tingimused, nagu need olid käesolevas asjas.

Kaebaja väitel on tõendatud, et Tallinnas sees tehti alarmsõitu, mis tähendas järske pidurdusi

ja pööranguid, et mööduda valgusfooridest ja teistest autodest ning pidurdamisel liikus

kaebaja kogu kehaga ette vastu seina nii, et põlved said põrutusi ja pea liikus vastu esiseina.

Kaebaja märgib, et RÜ ülem ei saanud memorandumis kirjeldada bussi sõitu, kuna ta viibis

teises masinas. Kaebaja arvates on väited, et turvavööd ei ole kohustuslikud, vastuolus EIÕK

art-te 2 ja 3 nõuetega. Kaebaja märgib, et EIK võttis eelmenetlusse analoogse kaebuse Eesti

suhtes (02.05.2016. a avaldus nr 27603/15: Jatsõšõn vs Eesti), märkis vastuse nõudekirjas, et

saatebussis peab olema isiklikku ruumi kinnipeetavale 0,8 m², samuti peab olema kongis

aken, ventilatsioon ja valgustus, viidates lahendile M.S. vs Venemaa (nr 8589/08,

10.07.2014).

7. Justiitsministeerium esitas 28.11.2016 vastuse kaebaja seisukohtadele, milles ta leiab, et

kuna kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kohtule esitatud seisukohtades väitnud hirmu või

vigastuste tekkimist, siis on tegemist tagantjärgi kaebuse „tõsisemaks“ muutmiseks lisatud

väidetega ning kaebaja on ajas lisanud väiteid, mis on pärast tema poolt kaebuse esitamist

välja toodud ka teiste isikute kohtuasjades (näiteks asjad nr 3-15-2903, 3-14-51449, 3-14-

50691). Vastustaja väitel erineb EIK menetluses olev kohtuasi Jatsõšõn vs Eesti käesolevast

asjast, kuna EIK menetluses olevas asjas ei viibinud kinnipeetav saatebussis, sest ta keeldus

väljaviimisest, seega annab EIK hinnangu olukorras, kus saatebussi üksikkambri tingimused

oleksid isikule mõju avaldanud, kui isik oleks saatebussi paigutatud ja tema saatmine oleks

toimunud. Lisaks märgib vastustaja, et EIK ei ole asja Jatsõšõn vs Eesti riigile vastamiseks

saatmisel märkinud, et saatebussis peab olema isiklikku ruumi kinnipeetavale 8 m², samuti

peab olema kongis aken, ventilatsioon ja valgustus, nagu leiab kaebaja, vaid nähtub, et EIK

lahendile M.S. vs Venemaa on kaebuses viidanud I. Jatsõšõn, kuid EIK lahendite põhjal võib

öelda, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud

kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, s.h valgustus ja

ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud

transpordikordade arv (vt 10.07.2014. a otsus M.S. vs Venemaa, 8589/08; 08.01.2013. a otsus

Retunscaia vs Rumeenia, 25251/04; 25.10.2007. a otsus Yakovenko vs Ukraina, 15825/06).

8. Justiitsministeerium esitas 06.12.2016 täpsustuse, milles ta parandas 28.11.2016. a

vastuses esineva ebatäpsuse, märkides, et Jatsõšõn vs Eesti juhtumis viibis isik siiski

saatebussis, kuid lühiajaliselt (ca 20 minutit) ning saatebuss ei väljunud vanglast, kuna isik

loobus väljaviimisest. Justiitsministeeriumi hinnangul on Jatsõšõn vs Eesti kohtuasi ja

käesolev asi erinevad, kuna meetme mõju ajaline kestus ja sellest tulenev mõju kogumis on

erinevad.

9. R. Kalda esitas 06.12.2016 avalduse, milles ta märgib, et füüsilised vigastused ei ole asjas

kaebuse esemeks ja ta ei ole selliseid väiteid esitanud, vaid on väitnud hirmu tekkimist seoses

alarmsõiduga saatebussi väikses metallkongis ilma turvavööta ja võimaluseta kusagilt kinni

hoida. Kaebaja leiab, et vastustaja viited kohtuasjadele nr 3-15-2903, 3-14-51449 ja 3-14-

50691 ei ole asjassepuutuvad, kuna käesolevas asjas on kaebus esitatud varem, kui viidatud

haldusasjad on algatatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

11. Kaebaja taotleb 28.03.2011 Justiitsministeeriumilt Viru Vanglast Tallinna

Ringkonnakohtusse ja tagasi toimunud etapeerimisega tekitatud mittevaralise kahju

(inimväärikuse alandamine) hüvitamist kokkuvõtlikult seoses järgnevate asjaoludega

kogumis: 1) üksikkambri tingimused (väiksus ja turvavöö puudumine); 2) kaebaja käe- ja

jalaraudadesse aheldamine etapeerimise ajal; 3) relvastatud üksuse kaasamine etapeerimise

läbiviimisse. Eeltoodud asjaolude koosmõjus tundis kaebaja väidetavalt hingelisi kannatusi;

tervisekahju kaebuse esemeks ei ole. Ringkonnakohus hindab esmalt üksikkambri tingimusi

(I) ning uurib seejärel kaebaja väiteid käe- ja jalaraudade rakendamise (II) ning relvastatud

üksuse kaasamise kohta (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

taotlused ning jaotab menetluskulud (IV).

I

12. Ringkonnakohus loeb Tartu Vangla saatmisosakonna juhataja 21.02.2014. a e-kirja (I kd,

tl 78) alusel tõendatuks, et kaebajat etapeeriti etapibussiga Volkswagen Crafter, mille

üksikkambris oli põrandapinda kokku 0,51 m2 ning mille mõõdud olid järgmised: 149 cm

kõrge, istmekõrguselt min. 60 cm lai, ja min. 85 cm pikk. Samadest mõõtmetest on lähtunud

ka halduskohus. Seega on kaebaja väide enda viibimisest üksikkambris põrandapinnaga

0,49 m2 ebaõige. Erietapi marsruudile tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et sõit Viru

Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse algas kell 8:40 ja lõppes kell 10:20 ning kestis seega 1 h

40 min. Sõit Tallinna Ringkonnakohtust Viru Vanglasse algas kell 15:25 ja lõppes kell 17:00

ning kestis seega 1 h 35 min. Sõidu sellistest kestustest on lähtunud ka halduskohus.

Ringkonnakohus loeb relvastatud üksuse memorandumi ning kaebaja halduskohtule esitatud

kaebuse alusel tuvastatuks, et faktiliselt viibis kaebaja etapibussi üksikkongis siiski ca 10

minutit kauem, kuna enne etapibussi väljumist kulus aega ka kolmele kinnipeetavale käe- ja

jalaraudade paigaldamisele ning nende transpordivahendisse paigutamisele, kuid ka sellisel

juhul viibis kaebaja etapibussi üksikkambris katkestuseta alla 2 tunni. Seega on kaebaja väide

enda üksikkambris hoidmisest 4 tunni ja 30 minuti vältel ilmselgelt liialdatud ning ebaõige.

Ühtlasi märgib vastustaja õigesti, et kaebaja edasi-tagasi transportimise vahele jäi mitu tundi,

mil kaebaja üksikkambris ei viibinud, kuna viibis Tallinna Ringkonnakohtus istungil või

kohtu kambris. Nimetatud ajal etapeerimise mõju kaebaja suhtes lakkas; ka ei rakendatud

kaebaja suhtes nimetatud ajal käe- ja jalaraudu.

13. Riigikohus on analoogses asjas, kus kaebajat etapeeriti veidi üle kahe tunni saatebussis,

mille üksikkambri pindala oli 0,45 m2 ning mis oli 1,5 m kõrge, 60 cm lai ja 75 cm pikk,

leidnud, et kaebaja isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest

vabaduses (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/85/EÜ, mis käsitleb

reisijateveoks mõeldud sõidukitele kohaldatavaid eeskirju) (RKHK 30.11.2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-56-15 p-d 2122). Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest

arvates 70 cm; istme laius peab väikebussis olema vähemalt 40 cm ja tavabussis 50 cm (III

lisa joonised 9 ja 13). Ringkonnakohus leiab, et ka vaidlusaluse etapibussi mõõtmeid arvesse

võttes ei ole direktiivi nõudeid rikutud. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda Viru Vangla

13.05.2014. a tõend, mille kohaselt on kaebaja õlavöötme laius 59 cm (I kd, tl 171). Kuna

kaebaja üksikkambri laius oli istme kõrguselt vähemalt 60 cm, ei saa väita, et ka kaebaja

mõõtmeid arvestades oli üksikkamber tema jaoks liiga kitsas.

14. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse

kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude

asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus

ja kitsastes oludes toimunud transpordikohtade arv (EIK 10.07.2014. a otsus M.S. vs

Venemaa, 8589/08; 08.01.2013. a otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04; 25.10.2007. a

otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Ringkonnakohus loeb vastustaja 26.08.2016. a

vastuse nr 13-3/14-128023 (I kd, tl 25-27) alusel tõendatuks, et kaebaja istus üksikkambris

näoga sõidusuunas, tagatud oli normaalne ventilatsioon ja valgustus, kaebajal oli oma istekoht

ning kamber oli ühtlaselt soojendatud. Seega puudub alus pidada etapibussi üksikkambri

tingimusi kogumis õigusvastasteks.

15. Kaebaja väited hirmust seoses turvavööde puudumisega on ringkonnakohtu hinnangul

otsitud ning vastuolus kaebaja väidetega üksikkambri väiksusest. Olukorras, kus kaebaja oli

väidetavalt tihedalt kambri seinte vahele pressitud, ei saanud ta bussi järsul pidurdamisel või

keeramisel valusasti vastu seinu „kukkuda“ ega sellist kukkumist karta. Kaebaja ei ole

käesolevas asjas väitnud ka tervisekahju tekkimist. Ühtlasi ei olnud turvavöö puudumine

etapibussi üksikkambris õigusvastane. Kaebaja etapeerimise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS)

§ 14 lõike 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.03.2004. a määrusega nr 44

kehtestatud „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnituse eeskirja“ § 2 p 16

järgi vedas kaebajat lisas 9 toodud eriotstarbeline sõiduk. Määruse lisa 9, mis määratleb

eriotstarbeliste sõidukite nõuded, p-st 31 tuleneb, et turvavöö on eriotstarbelisel sõidukil

vajalik vaid tänavasõidul tavakasutuses mõeldud istmetele. Seega ei näe Eesti õigus turvavöö

kasutamist kinnipeetavate vedamiseks üksikkambrites ette. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

asus juhtumil, kus siseriiklik õigus turvavööd etapibussis ette ei näinud, seisukohale, et

sellises olukorras ei saa turvaöö puudumist iseenesest Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

(EIÕK) artikli 3 rikkumiseks pidada. Inimväärikust alandav võib turvavöö puudumine siiski

olla juhtumil, kus kinnipeetav nii tänu selle kui ka valgustuse puudumisele kaotab

etapeerimisel tasakaalu ning satub seeläbi alandavasse olukorda (EIK 10.06.2014. a otsus

Voicu vs. Rumeenia, 22015/10, p 63). Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas väitnud, et

etapibussi üksikkambris oli sedavõrd pime, et ta koosmõjus turvavöö puudumisega kaotas

tasakaalu. Seega ei saa etapibussi üksikkambri tingimusi kogumis õigusvastasteks pidada.

II

16. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja etapeerimisel rakendati ohjeldusmeetmena käe- ja

jalaraudu. VangS § 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh

ohjeldusmeetmeid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või

vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks. VangS §-st 70 tulenevalt võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu kasutada

ka kinnipeetava saatmisel. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavate saatmisel väljaspool

vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse

põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja

tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan

annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt

RKHK 23.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12 ja 13.11.2009. a otsus asjas nr 3316309,

p 16). Riigikohus on ühtlasi leidnud, et kuna ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on

toiming, võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates dokumentides (nt

relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses (RKHK

23.05.2013. a otsus asjas nr 33-1-19-13, p-d 13-14).

17. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud selgituste kohaselt tingisid kaebaja puhul

ohjeldusmeetmete kohaldamise järgmised asjaolud kogumis: 1) kaebaja kannab eluaegset

vanglakaristust; 2) kaebajat on kahel korral kohtulikult karistatud saatmistel vahistatuna

põgenemise eest 07.06.1996 ja 02.01.1997; 3) kaebaja on keskealine atleetliku kehaehitusega

pikka kasvu meessoost kinnipeetav, milline füüsiline seisund võimaldab põgenemist läbi viia;

4) kaebaja on riskihinnangu alusel kõrgohtlik kinnipeetav; 5) kaebaja terviseseisund ei

välistanud ohjeldusmeetmete kohaldamist; 6) saatebussis on võimalused julgeolekuriskide

maandamiseks väiksemad kui vangla suletud territooriumil; 7) kaebajast lähtuv kõrgendatud

põgenemisoht seoses liikumisega väljaspool vanglat ning koosmõjus kaebajat ähvardava uue

kriminaalkaristusega; 8) kaebajat saadeti koos kahe teise eluaegset vanglakaristust kandva

kinnipeetavaga, kellest üks oli kõrgohtlik ning käitumiselt ettearvamatu ja problemaatiline

kinnipeetav. Mitme kinnipeetava korraga saatmine on tavapärasest suurema ohuriskiga; 9)

Jõhvi ja Tallinna pikk vahemaa (ca 170 km), millega kaasnesid liiklusest tulenevad riskid (vt

vastustaja 25.03.2014. a seletus halduskohtule). Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud

asjaolud kogumis on piisavalt kaalukad, et põhjendada kaebaja etapeerimisel

ohjeldusmeetmete kohaldamist.

18. Seonduvalt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidetega ohjeldusmeetmete

kohaldamist õigustavatele asjaoludele leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus

nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei saanud kaebajast lähtuva ohu hindamisel tugineda

sellele individuaalsele täitmiskavale (ITK), mis oli koostatud 2011. a mais, pärast kaebaja

etapeerimist. Samas ei välista kaebajast lähtuvat ohtu ka 06.04.2010 dateeritud ITK, milles

sedastatakse: „Eelnevate kuritegude iseloom ja praegu pooleliolev kohtuasi annavad aluse

prognoosida, et ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise

tagajärjeks on suur kahju“ (tl 85). Seega võis kaebajat ka etapeerimise ajal pidada sedavõrd

ohtlikuks, et koosmõjus muude asjaoludega oli kaebaja suhtes oheldusmeetmete kohaldamine

õigustatud. Ühtlasi võis vastustaja ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel lähtuda ka

muust kaebaja kohta teadaolevast informatsioonist nagu kaebaja poolt seni toime pandud

kuriteod ja nende eest määratud karistused, samuti kaebaja saatmise asjaolud (teekonna

pikkus, liiklusest tulenevad riskid ning mitme ohtliku kinnipeetava üheaegne saatmine).

Ringkonnakohus möönab, et eelviidatud asjaolud kogumis suurendavad ebasoodsate

tingimuste kokkulangemisel (nt liiklustakistus või liiklusõnnestus ning sellest tulenev vajadus

kinnipeetavad teekonnal kambritest välja tuua) kinnipeetavate põgenemisohtu. Viimasel juhul

ei maandaks riski ka kinnipeetavate lukustamine saatebussi üksikkambritesse. Ühtlasi ei saa

asjakohatuks pidada ka vastustaja kaalutlust, mille järgi ähvardas kaebajat seoses käimasoleva

kriminaalmenetlusega uus kriminaalkaristus, sh senise vangistusest ennetähtaegselt

vabastamise tähtaja edasilükkumine. Isegi kui vastav eeldus reaalselt ei täitunud, ei saanud

vastustaja välistada, et kaebaja käitumist mis tahes etapeerimisel tekkida võivas

ekstreemsituatsioonis võis alateadlikult juhtida ka käimasoleva kriminaalmenetlusega

seonduvad võimalikud negatiivsed tagajärjed.

19. Õiguskantsleri 12.06.2006. a ettepanek saatmisel käeraudade kasutamise kohta ei ole

käesolevas vaidluses asjakohane ning vastustaja ei pidanud seda järgima, kuna see on olulises

osas vastuolus Riigikohtu hilisemate seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-19-13 ja

3315615. EIK 07.05.2015. a otsus asjas Ilieuska vs. Endine Jugoslaavia Vabariik, Makedoonia

ei ole samuti käesolevas vaidluses asjakohane. Nimelt ei olnud vastavas asjas tegemist turske

ning heas toonuses meessoost kinnipeetava etapeerimisega, vaid õblukese, vaimselt häiritud

naisterahva transportimisega psühhiaatriakliinikusse, millisel juhul ei pidanud EIK lisaks kahe

politseiniku valvele käeraudade kasutamist proportsionaalseks. Ühtlasi ei saanud välistada ka

seda, et isikule oli eelnevalt manustatud rahustit ning vaidlust ei olnud selle üle, et isikut

transporditi pikaliasendis. Nimetatud asjas olid kohtule esitatud ka tõendid käeraudadest

põhjustatud verevalumite kohta käerandmete piirkonnas. Kaebaja enda tervise kahjustamist

käesolevas haldusasjas ei väida.

20. Ringkonnakohtu arvates tuli kaebajast lähtuva põgenemisriski hindamisel määravaks

pidada ka asjolu, et kaebaja oli varem kahel korral saatmistel põgenenud. Tähtsust ei oma

siinkohal see, kas tegemist oli etapeerimiseks mitte mõeldud politseibussiga või saatebussiga.

Põgenemiste fakt iseloomustab kaebaja meelestatust ning põgenemisvalmidust võimaluse

avanemisel. Riigikohus on leidnud, et eelnevatel saatmistel ohjeldusmeetmete kohaldamata

jätmine ei tähenda tingimata käesoleva vaidluse aluseks olevate toimingute õigusvastasust,

kui esinesid asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu oli tavapärasest rangemate meetmete

kohaldamine vajalik (RKHK 23.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 24). Ringkonnakohus

leiab, et arvestades vaidlusaluse saatmise asjaolusid koosmõjus vastustaja poolt esile toodud

kaalutlustega, ei saa kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmete

kohaldamist õigusvastaseks pidada.

III

21. Seonduvalt kaebaja väidetega relvastatud üksuse kasutamise kohta etapeerimisel, märgib

ringkonnakohus järgmist. Vangistusseaduse § 109 lg 3 kohaselt võib vangla juurde

moodustada relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksuse ülesanded ja

töökorra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsministri 12.12.2002. a määruse nr 81

„Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (Kord) § 5 lõike 1 kohaselt täidab üksus vanglas

eriettevalmistust ja kiiret tegutsemist eeldavaid eriti ohtlikke ülesandeid. Üksuse eesmärk on

ennetada, avastada ja tõkestada kuritegu või muu erakorraline sündmus, mis ohustab vangla

julgeolekut ja seisukorda. Korra § 5 lg 2 p 7 kohaselt võtab üksus lõikes 1 nimetatud

ülesannet täites osa kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest. Korra § 6 lõike 1 järgi

annab üksuse ülesannete täitmiseks kirjaliku korralduse asekantsler. Haldusasja materjalidest

nähtuvalt oli relvastatud üksuse rakendamiseks õiguslik alus (vt Justiitsministeeriumi

asekantsleri 24.03.2011. a korraldus nr 10, mille kohaselt rakendati relvastatud üksust

28.03.2011 ohtlike vangide saatmisel Tallinna Ringkonnakohtus toimuvale kohtuistungile

ning kohtuistungil valve tagamisel).

22. Kaebaja väidab, et relvastatud üksuse kaasamine alandas koosmõjus kambri tingimuste ja

ohjeldusmeetmete rakendamisega tema inimväärikust. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja

seisukoht ei ole veenev. 28.03.2011. a kinnipeetavate konvoeerimise memost ilmneb, et üritus

toimus rahulikult ning mingeid vahejuhtumeid ei esinenud; ka ei kasutatud kinnipeetavate

suhtes füüsilist jõudu. Õiguskantsleri 09.05.2011. a soovitus on kantud konkreetse 29.04.2009

aset leidnud juhtumi asjaoludest, mistõttu ei ole selles avaldatud seisukohad käesoleva

vaidluse kontekstis asjakohased. Vastustaja poolt apellatsioonkaebusele 26.08.2016 esitatud

vastuse lisadest (kaks pildifaili), mille väljatrükid võtab ringkonnakohus haldusasja

materjalide juurde, nähtub, et relvastatud üksuse liikmed ei kandnud vaidlusalusel

etapeerimisel kiivreid ega näomaske. Mingeid konkreetseid etteheiteid kaebaja relvastatud

üksuse kasutamise kohta esitanud ei ole. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et puudub alus

järelduseks, et relvastatud üksuse kasutamine saanuks kaebajale mittevaralist kahju tekitada.

IV

23. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

31.05.2016. a otsus muutmata. Kuna kaebaja oli ringkonnakohtus riigilõivust menetlusabi

jätkuvuse korras vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv)

HKMS § 118 lõike 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel