3-16-305/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-305

Haldusasi

Argo

Taalkise

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. mai 2016 a. otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Argo Taalkise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Argo Taalkis

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Argo Taalkise apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. mai 2016 a. otsuse resolutsiooni p 2,

milles halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt

Argo Taalkise kasuks välja hüvitise 100 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega

mõista Tallinna Vanglalt Argo Taalkise kasuks välja hüvitis 200 eurot ning

muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Argo Taalkise kasuks välja esimese astme ja

apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) summas 11.80 eurot.

5. Jätta rahuldamata Argo Taalkise taotlus tunnistajate ülekuulamiseks.

6. Tagastada Argo Taalkisele apellatsioonkaebuse lisana esitatud

tervisekaardi väljavõte (8 lehel) ja Terviseameti vastus pöördumisele (1 lehel)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

16. veebruar 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Argo Taalkis esitas 13. novembril 2015 a. Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse, mille kohaselt viibis Tallinna Vanglas 2013. aastal aprillist septembrini ja 2015.

aastal aprillist oktoobrini ebapiisava põrandapinnaga kambrites, mistõttu soovib mittevaralise

kahju hüvitamist 10 kuu eest 3000 euro ulatuses. Lisaks tuuakse välja ebapiisava valgustuse ja

ventilatsiooni, hallituse ja putukate olemasolu ning suvekuudel pesemisvõimaluse puudumine.

Kinnipidamistingimuste tõttu süvenesid kinnipeetaval olemasolevad haigused ja avaldusid

uued.

2. Tallinna Vangla jättis 13. jaanuari 2016 a. vastusega taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks rahuldamata. Vastuse kohaselt oli kaebajale 2013. aastal vangistuse perioodil

tagatud kambris vähemalt 2,9 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ja 2015. aastal

vähemalt 3,44 m2 põrandapinda. Muude olmetingimuste osas märgiti vastuses, et need

vastasid üldjoontes kehtestatud nõuetele ning kinnipeetav ei olnud neis tingimustes viibides

halbadele olmetingimustele vangla tähelepanu pööranud. Kinnipidamistingimused olid

õiguspärased, kaebaja ei ole teinud midagi kahju ärahoidmiseks ega tõendanud tegeliku kahju

tekkimist.

3. Argo Taalkis esitas 11. veebruaril 2016 a. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab

10 kuu jooksul ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist 3000 eurot.

Kaebuse kohaselt on miinimumstandard mitmekohalistes vanglakambrites 4 m2 inimese kohta

ning kuigi kaebajal täpsed mõõtmistulemused puuduvad, oli tal põrandapinda alla kehtestatud

normi. Lisaks paiknesid kambrites veel mööbel, kraanikauss jm. Niiskus ja hallitus olid

põhjustatud sellest, et kinnipeetavad olid sunnitud pesema ja kuivatama oma riideid samas

halva ventilatsiooniga ruumis. Kaebaja on juhtinud korduvalt Tallinna Vangla tähelepanu

olmetingimustele ning pöördunud hallituse asjus Terviseametisse (vastus pöördumisele

21.09.2015, TL 9). Samuti viidatakse kaebuses ebapiisavale valgustusele kambrites.

Kaebaja leiab, et Tallinna Vanglas viibides on tal halvenenud nägemine ja kõrgenenud

vererõhk. Teda ei ole koheldud viisil, mis austab tema inimväärikust ning on põhjustatud

rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui kaasneb tavavangistusega. Kinnipidamistingimustega

on rikutud kaebaja õigusi ja kahjustatud tervist, mistõttu on kompensatsioon õigustatud.

4. Tallinna Vangla palus 21. märtsi 2016 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja

kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning leiab, et Tallinna Vangla ei ole põhjustanud

kaebuse esitajale mittevaralist kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud.

Tallinna Vangla lähtus põrandapinna arvutustest, milles ei ole kambri üldpindalast WC ja

mööblialust pindala välja arvatud. Ajavahemikul 05.04.-26.09.2013 oli kaebajale

139-st päevast 57-l päeval tagatud vaba põrandapinda vähemalt 2,9 m2 ja 82-l päeval oli

tagatud üle 3 m2. Ajavahemikul 17.04.-21.10.2015 oli kaebuse esitajale kõigil 173-l päeval

tagatud põrandapinda üle 3 m2. 2013. aastal 57-l päeval, mil kaebajale oli tagatud 2,9 m2

põrandapinda, ei saa tekitada kannatusi sellisel määral, mis õigustaks hüvitise maksmist.

Kaebajal on olnud võimalus tunniajalisteks jalutuskäikudeks väljas ja kohtumisteks

ametnikega. Seoses kambrite valgustuse ja ventilatsioonist tingitud probleemidega märgib

vastustaja, et need vastasid eluruumidele esitatavatele nõuetele ning putukate esinemine

kambrites ei ole tõendamist leidnud.

Tallinna Vangla leidis, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid s.t

püüdnud kahju tekkimist ära hoida juhtides vangla tähelepanud ebakohastele

kinnipidamistingimustele. Kaebaja on küll pöördunud Terviseametisse, kuid mitte vangla

poole. Kaebaja terviseprobleemid võivad olla põhjustatud muudest teguritest ja neid ei saa

meelevaldselt siduda kinnipidamistingimustega.

5. Argo Taalkis esitas 8. aprillil 2016 täiendava seisukoha, milles märkis, et kui kohus peab

vajalikuks, soovib ta esitada tõendava materjalina fotod, mis tehti kambris pärast Terviseameti

pöördumist. Samuti palus ta käsitleda kaebuses kambrite seisukorra hindamist

eksperdiarvamusena, kuna kaebaja omab vastavat haridust ja on tegelenud viimased aastad

ruumide siseviimistlusega.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 25. mai 2016 otsusega A. Taalkise kaebuse osaliselt ning

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot ja riigilõivu 15 eurot.

6.1. Halduskohus nõustus osaliselt kaebaja seisukohaga isiklikuks kasutamiseks oleva

põrandapinna suuruse osas. Seoses sellega, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas suletud

osakonnas ja lukustatud kambris ning välja sai käia ainult 1 tunni jooksul jalutusboksis oleku

ajal oli kaebaja õigusi rikutud igal juhul 40 päeva vältel, kui põrandapind isiku kohta WC-ga

oli alla 3 m2. Alla 3 m2 suurust põrandapinda ei saa pidada õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb

EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli

inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik

väljaspool elukambrit liikumisega leevendada.

6.2. On tuvastatud, et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambris

ei ole tagatud ventilatsioon või valgustus oli kehv. Tallinna Vanglas on keskküte, toimiv sund-

ja loomulik ventilatsioon ja seega ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse, rõskuse ja halva

õhu kohta kambris usaldusväärsed. Kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud

seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi. Kaebuse esitaja väide, et enne vangistusi ei

olnud tal nägemisega probleeme ja vangistuse ajal on talle näidustatud prillid, ei tõenda siiski

kahju tekkimist Tallinna Vangla kambrite ebapiisavast valgustatusest.

6.3. Seoses esmaste õiguskaitsevahenditega märgib halduskohus, et vangla poole pöördumine

ei oleks tegelikkuses kaasa toonud kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on

mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse

alandamisega täidetud.

6.4. Halduskohus loeb Tallinna vangla süüks raske hooletuse ning ei esine RVastS §-s 13

sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Arvestades, et põrandapind alla 3 m2 jaotub paljudesse

erineva pikkusega perioodidesse ja Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei tuvastatud

muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, peab kohus asjas õiglaseks hüvitiseks

100 eurot.

6.5. Kaebaja taotles 3000 eurot väljamõistmist, kohus mõistis välja 100 eurot. Seega rahuldas

kohus kaebaja rahalise nõude 3,33% ulatuses. Riigilõiv tuleb välja mõista 15 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla esitas 10. juunil 2016 a. Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 25. mai 2016. a otsus osas, millega kohus rahuldas

kaebuse osaliselt ja mõistis A. Taalkise kasuks välja hüvitise 100 eurot ja menetluskulu 15

eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata asja uueks

läbivaatamiseks saatmata ning jätta A. Taalkise menetluskulud tema enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

7.1. Halduskohus ei ole hüvitise väljamõistmisel arvestanud kohtupraktikaga. A. Taalkis oli

vahistatu, mistõttu tulenesid tema vähesed liikumisvõimalused tema staatusest. Riigikohtu

praktikas on pikema perioodi osas leitud, et kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi ei saa sellises

olukorras pidada niisugusteks, mis ületaks inimväärikuse alandamise künnist.

Tartu Ringkonnakohus on mitmetes eelnevates lahendites leidnud, et väikesed isikliku pinna

kõikumised alla 3 m2 ei ole sageli tajutavad, mistõttu ei saa 2,9 m2–se isikliku pinna puhul

kaebajale kaasneda kannatusi määras, mis põhjustaksid hüvitise väljamaksmise.

7.2. Halduskohus pidanuks olulise argumendina arvestama, et kaebaja jättis kasutamata

esmased õiguskaitsevahendid, nagu on seda eelnevalt teinud otsuses nr. 3-14-52519 Tartu

Ringkonnakohus.

8. Argo Taalkis esitas 15. juunil 2016 a. Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,

milles jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja soovib kahju hüvitamist 3000 eurot.

8.1. Halduskohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et kaebaja on puudega, 80%

tööhõivest kaotanud inimene, kellel on tervest inimesest raskem taluda ebakohaseid

kinnipidamistingimusi.

8.2. Halduskohus on muude kinnipidamistingimuste (kehv valgustus, olematu ventilatsioon,

hallitanud seinad-laed ja rohkelt putukaid) tuvastamisel tuginenud vaid Tallinna Vangla poolt

esitatud materjalidele. Tallinna Vangla on jätnud esitamata 8. aprillil 2016 esitatud kaebuse

täienduses viidatud fotod, mis tehti kambrist nr 325 2015. aasta sügisel. Kaebaja palub

ringkonnakohtul juhul, kui kohus peab vajalikuks, võtta tunnistused kambritingimuste kohta

kaebaja endistelt kambrikaaslastelt.

8.3. Väide, et kaebaja ei ole olukorra parandamiseks pöördunud Tallinna Vangla poole, ei

vasta tõele, kuna kaebaja on vanglas viibides tulemusteta pöördunud juhtkonna poole nii

meditsiiniosakonna kui valvurite kaudu.

Kaebaja on endiselt seisukohal, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja

kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust.

9. Argo Taalkis esitas 27. juunil 2016 a. vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele.

A. Taalkis ei nõustu vangla väitega, et ta ei ole seoses vangistustingimustega vangla poole

pöördunud, kuna on seda teinud käesoleva kaebuses viidatud puuduste osas korduvalt nii

suuliselt kui kirjalikult vanglatöötajate tavapärase ringkäigu ajal. Vanglalt vastust saamata

pöördus kaebaja Terviseameti poole.

10. Tallinna Vangla esitas 19. juulil 2016 a. vastuse Argo Taalkise apellatsioonkaebusele.

Tartu Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja terviskahjustused ei ole tekkinud

tulenevalt Tallinna Vangla vangistustingimustest ning seda ei tõenda ka pöördumised vangla

meditsiiniosakonna poole arvestades, et kaebajal oli kroonilisi haigusi enne vangistust. Ehkki

A. Taalkisele on määratud 80% töövõimetust, ei vajanud ta tervislikel põhjustel tavapärasest

erinevaid kinnipidamistingimusi.

A. Taalkis ei taotlenud kohtult kambrist nr 325 tehtud fotode nõudmist Tallinna Vanglalt,

mistõttu ei saa nende mitteesitamist vanglale ette heita. Selliseid fotosid vanglal esitada ei ole.

Esitatavad fotod peavad fikseerima konkreetselt kambris valitseva olukorra A. Taalkise

sealviibimise ajal, kuid A. Taalkise viited fotode tegemisele on üldsõnalised ja fikseerimata

on nii fotode tegemise kuupäev kui fotosid teinud ametnike nimed.

A. Taalkise apellatsioonkaebuse viited esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta ei ole

asjakohased, kuna halduskohus on tõlgendanud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmist A. Taalkise kasuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Argo Taalkise apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 25. mai 2016 a. otsuse resolutsiooni p 2,

milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Argo Taalkise kasuks välja hüvitise 100

eurot ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt Argo

Taalkise kasuks välja hüvitise 200 eurot ning muudab halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

12. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha apellatsioonkaebustes toodud väidete

osas (I), seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks

menetluskulude küsimuse (III).

I

13. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses on märgitud, et halduskohus ei ole otsuse

tegemisel arvestanud kohtupraktikaga.

Tartu Halduskohus sai oma 25. mai 2016 otsuse tegemise ajal lähtuda eelkõige kolmest

Riigikohtu lahendist, milles oli avaldatud seisukohti kinnipidamisasutuses ebapiisava

kambripinna kohta: RKPSJK 20. juuni 2014 otsus nr 3-4-1-9-14, RKHK 9. detsembri 2015

otsus nr 3-3-1-42-15, RKHK 27. aprilli 2016 otsus nr 3-3-1-68-15 ja neis viidatud Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks

jätnud kohtupraktikas avaldatud seisukohtadega arvestamata, kahele eespoolnimetatust ja

mitmetele EIK lahenditele on halduskohtu otsuse põhjendustes viidatud. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohtu otsuses esitatud ammendavad põhjendused, mille põhjal kohtu

siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav ning halduskohtu otsuse tühistamiseks ei anna

põhjust pelgalt see, et halduskohus on jõudnud asjaolusid arvestades teistsugusele

lõppjäreldusele kui apellatsioonkaebuses viidatud kohtuotsustes.

14. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kaebaja ei ole seoses

kinnipidamistingimustega vangla poole pöördunud ning halduskohus pidanuks esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist olulise argumendina otsuse tegemisel arvestama.

Halduskohus on viitega Riigikohtu lahendile 3-3-1-45-15 (RKHKo 9. detsembrist 2015

nr 3-3-1-45-15, p 24) otsuses leidnud, et kohtul ei ole põhjust eeldada, et vangla poole

pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje

ning seega on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu

väärikuse alandamisega täidetud.

15. Apellatsioonkaebuses toodud viide Tartu Ringkonnakohtu otsusele ei anna

ringkonnakohtu hinnangul alust võtta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas

teistsugust seisukohta kui halduskohtu otsuses. Riigikohus on märkinud, et RVastS § 7 lg 1

eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste

õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju

kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. /…/ Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole

alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (RKHKo 27. mai 2016

nr 3-3-1-21-16 p 10.1). Siinkohal asub ka ringkonnakohus seisukohale, et isegi nõuetekohase

vangla poole pöördumise tulemusena ei oleks kaebajat vangla piiratud võimalustest tulenevalt

tõenäoliselt paigutatud suuremasse kambrisse. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebajale ette

heita, et ta on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata ning see pole alus kahjunõude

rahuldamise välistamiseks.

16. Argo Taalkise apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus otsuse tegemisel jätnud

tähelepanuta kaebaja isiku, kes on puudega, 80% töövõimest kaotanud inimene, mistõttu

mõjus lukustatud kambris viibimine talle eriti rängalt. Kaebaja loetleb apellatsioonkaebuse

lisades kõik endal esinevad terviseprobleemid ja taotleb kohtult nendega arvestamist.

Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja oma töövõimetust maininud ning haiguslike

seisunditega seoses viidanud vanglas nägemise halvenemisele ja vererõhuravimite doosi

suurenemisele. Kaebajale prillide näidustamise kohta on halduskohus otsuses leidnud, et see

ei tõenda kahju tekkimist Tallinna Vangla kambrite ebapiisavast valgustusest.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus kõigi kaebaja terviseprobleemide osas

seisukohta võtta, kuna kaebaja on need loetlenud alles apellatsioonkaebuses.

Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 6 kohaselt lähtutakse vahistatu tervishoiu korraldamisel

vanglas tervishoiuteenuse osutamise üldsätetest, VangS §-dest 49-491 ja 52-53. Võimaluse

korral antakse vahistatule arstiabi kohapeal või suunatakse ta ravile väljaspool

kinnipidamiskohta. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on saanud

regulaarselt pöörduda meditsiinitöötajate poole ning tema tervislikku seisundit on pidevalt

jälgitud. Kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt ei ole talle määratud tavapärasest erinevaid

kinnipidamistingimusi, tervisekaardi väljavõttest ei nähtu mõne haiguse kriitilist ägenemist.

Ringkonnakohus märgib, et A. Taalkis on 1969. aastal sündinud mees, kellel võivad tervisliku

seisundi muutused tuleneda muuhulgas ka ealistest muutustest, näiteks nagu on märgitud

14.10.2015 raviloos nr 56.

18. A. Taalkis ei nõustu halduskohtuga, kes ei ole otsuses leidnud Tallinna Vangla poolt muid

rikkumisi peale ruumikitsikuse. Apellatsioonkaebuses jääb kaebaja oma seisukohtade juurde,

mille kohaselt oli kinnipidamiskambrites kehv valgustus, olematu ventilatsioon, hallitanud

seinad ja rohkelt putukaid. Kaebaja heidab vanglale ette 2015. aasta sügisel kambrist nr 325

tehtud fotode mitteesitamist. Siinkohal nõustub ringkonnakohus Tallinna Vangla vastuses

tooduga, et nimetatud fotode tegemine ei ole kaebaja poolt piisavalt täpselt määratletud,

mistõttu ei ole neid võimalik tõendusmaterjalina esitada ega kasutada.

19. Kambrites valitsevate halbade olmetingimuste tõendamiseks taotleb kaebaja

apellatsioonkaebuses juhul kui kohus peab vajalikuks, võtta tunnistused tema endistelt

kambrikaaslastelt. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite

esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei

saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal

ei olnud võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Kohtul on

HKMS § 62 lg 2 kohaselt kohustus korraldada ainult selliste tõendite kogumist, millel on

asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on 25. mai 2016 otsuse p-s 26 piisavalt

analüüsinud esitatud tõendeid ja leidnud, et kaebajale olid kindlustatud Tallinna Vanglas

elementaarsed tingimused – ventilatsioon ja valgustus. Haldusasja materjalide põhjal ei ole

ringkonnakohtul põhjust arvata, et muud tingimused kambrites võisid olla nii halvad, et

võiksid arvestatavalt suurendada vähesest kambripinnast tulevaid ebameeldivusi. Seepärast

jätab ringkonnakohus A. Taalkise taotluse kambris valitsevate olmetingimuste kohta

tunnistajatelt ütluste võtmiseks rahuldamata.

20. A. Taalkis on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule täiendavad tõendid:

kaebaja tervisekaardi väljavõtte (8 lehel) ja Terviseameti vastuse pöördumisele (1 lehel).

Nimetatud tõendid on haldusasja toimikule eelnevalt lisatud, tervisekaardi väljavõte TL 31-37

ja Terviseameti vastus pöördumisele TL 9, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.

II

21. Käesolevalt on kohtu menetluses kaebaja kahjuhüvitise nõue kahe Tallinna Vanglas

viibitud perioodi osas: 05. aprill - 06. september 2013 ja 17. aprill – 11. september 2015.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja on teatud aja viibinud alla 3 m2-se isiklikult kasutada oleva

kambripinnaga kambrites.

22. Halduskohus on Tallinna Vangla poolt esitatud tabeli (TL 25-28) põhjal arvutanud, et

kaebaja isiklik ruum mõlema perioodi kohta kokku arvestatuna jäi ilma WC-ta vahemikku

2,65 m2 – 2,92 m2 75-l päeval (2,65m2 – 17 päeva; 2,68m2 – 40 päeva; 2,88m2 – 7 päeva;

2,92m2 – 11 päeva). Ülejäänud päevadel oli kaebaja isiklik ruum ilma WC-ta rohkem kui 3

m2. Arvestades põrandapinda isiku kohta koos WC-ga, siis alla 3 m2 oli 56-l päeval

(2,9m2 – 16 päeva; 2,93m2 – 40 päeva).

23. Ringkonnakohus nõustub nimetatud arvutustega, kuid soovib lisada, et kaebaja isiklik

ruum jäi vahemikku 3-4 m2 ilma WC-d arvestamata 193-l päeval (3,06m2 – 2 päeva; 3,08m2 –

22 päeva; 3,14 – 24 päeva; 3,18m2 – 15 päeva; 3,22m2 – 72 päeva; 3,26 m2 – 4 päeva; 3,40 m2

– 26 päeva; 3,65m2 – 14 päeva; 3,70m2 – 13 päeva; 3,85 m2 – 1 päev) ning koos WC-ga

arvutades vahemikku 3-4 m2 183-l päeval.

24. Ringkonnakohus selgitab, et hiliseimaks, kohati vastuolulist EIK praktikat

kinnipidamisasutustes ühiskambrite põrandapinnast ja muudest tingimustest tulenevaid

kahjuhüvitamise nõudeid kokkuvõtvaks lahendiks on EIK 20. oktoobri 2016 lahend

Muršić v. Horvaatia. Nimetatud kohtulahendi kohaselt tuleb ühiskambrites alla 3 m2-st

põrandapinda kinnipeetava kohta pidada suhteliseks miinimumiks, et hinnata Inimõiguste ja

Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 (Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult

või alandavalt kohelda ega karistada) võimalikku rikkumist (lahendi p 110).

EIK selgitab ka kinnipeetava isiklikult kasutada oleva põrandapinna arvutamise metoodikat,

kus kambris viibivatele kinnipeetavate arvule jagatavast kambri üldpinnast tuleb välja arvata

kambris asuva WC pindala, kuid maha ei saa arvestada kambris asuva mööbli alust pinda,

silmas pidades, et kinnipeetavatel on võimalus kambris ringi liikuda (lahendi p 114). Seega

loob alla 3 m2-ne kambripind isiku kohta tugeva eelduse EIÕK artikli 3 rikkumisele, samas

võib teatud olukordades muude kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju selle eelduse

ümber lükata. Selleks peavad kinnipidamisasutused ise veenvalt näitama, et esinesid muud

tegurid, mis kumuleeruvalt võimaldasid kompenseerida ebapiisavat isiklikku ruumi (lahendi p

126). Teguriteks, mis eelkõige võiksid kumuleeruvalt kompenseerida alla 3m2-sest isiklikust

kambripinnast tulenevat EIÕK artikli 3 rikkumist on vähese isikliku kambripinna juhuslik ja

lühiajaline iseloom, piisava liikumisvabaduse ja kambrivälise tegevuse võimaldamine ning

muud üldised kinnipidamistingimused, mis ei raskenda kinnipeetava olukorda (lahendi p

138). Kohtuotsusele lisatud eriarvamuse kohaselt tuleks siiski EIÕK artikli 3 rikkumist

eeldada, kui isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 4 m2.

25. Nagu nähtub kohtupraktikast, on EIK asunud seisukohale, et kinnipeetavate arvule

jagatavast kambripinnast tuleb maha arvestada kambris asuva WC pindala. Halduskohus on

isiklikult kasutatava kambripinna määramisel arvestanud kambri üldpindala koos WC-ga ja

on otsuse p 23 ja 24 leidnud, et kaebaja õigusi oli igal juhul rikutud 40 päeva vältel, kui

põrandapind isiku kohta WC-ga oli alla 3 m2. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuse p 4

leidnud, et halduskohus on pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitis 56 päeva eest, kuid

ringkonnakohtu hinnangul seda halduskohtu otsusest ei nähtu ning otsuse niisugune

tõlgendamine on meelevaldne.

26. Seega tulnuks hüvitise määramisel lähtuda eelkõige sellest, et kaebaja isiklikult kasutatav

kambripind ilma WC-ta arvestatuna oli alla 3 m2 75-l päeval, millest pikimaks järjestikuseks

perioodiks oli 40 päeva ning mis juba iseenesest loob tugeva eelduse EIÕK artikli 3

rikkumisele. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja viibis niisugustes tingimustes vahistatu

staatuses lukustatud kambris ning Tallinna Vangla on täpsustanud, et kaebaja ei osalenud

hõivetegevuses, kuid talle oli tagatud igapäevane tunniajaline jalutuskäik värskes õhus ning

toimusid ka kohtumised ametnikega (TL 23). Ringkonnakohus leiab, et ühe tunni jooksul

päevas kambrist väljaspool viibimine ei ole piisav selleks, et kompenseerida ruumikitsikust,

viibides lukustatud kambris olenevalt perioodist viie- või kuuekesi. Tallinna Vangla ei ole

oma vastustes kohtule välja toonud, et kambrites valitseksid kinnipidamistingimused, mis

võiksid ruumikitsikust oluliselt kompenseerida.

27. Eeltoodust tulenevalt, eelkõige pidades silmas, et periood, mille jooksul kaebajale ei olnud

tagatud piisav isiklik ruum Tallinna Vanglas on halduskohtu otsuses märgitust pikem ning

vähese ruumi mõju leevendavad asjaolud puuduvad, peab ringkonnakohus õigeks suurendada

halduskohtu poolt makstavat hüvitist ja mõista Tallinna Vanglalt välja A. Taalkise kasuks

200 eurot seoses ebapiisavast põrandapinnast tuleneva inimväärikuse alandamisega.

28. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse

riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4).

29. Ringkonnakohus jätab eespooltoodud põhjendustel vastustaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu

Halduskohtu 25. mai 2016 otsuse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue

otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

200 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

III

30. A. Taalkis on tasunud halduskohtusse esitatud kaebuselt riigilõivu 90 eurot

(riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2). Kaebaja nõuab hüvitist 3000 eurot Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest kokku seal viibitud 10 kuu eest. Tartu

Halduskohus rahuldas kaebaja nõude osaliselt, 100 euro (3,33%) ulatuses ja mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot.

Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles jääb esialgse hüvitise 3000 eurot

juurde ning tasus apellatsioonastmes riigilõivu 87 eurot. RLS § 60 lg 7 kohaselt tasutakse

halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb

tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt ja jättis vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb muuta ka kohtukulude

jaotust.

32. Kaebaja taotles 3000 euro väljamõistmist, ringkonnakohus rahuldas nõude 200 euro

ulatuses, mis moodustab 6,66% kaebaja kahjunõudest. Esimeses ja teises kohtuastmes on

kaebaja tasunud riigilõivu kokku 177 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 mõistab

ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 11.80 eurot

((177*6,66)/100). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

33. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Tiina Pappel

Madis Ernits

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/