3-16-1263/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1263

Haldusasi

Medoniks Grupp OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

24.05.2016

maksuotsuse

nr

12.2-3/031546-66

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Medoniks Grupp OÜ, esindaja Vello Luik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Meelis Rohtlaan

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi menetlusosalise enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.02.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 24.05.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/031546-66 kohustati

Medoniks Grupp OÜ-d tasuma maksusumma 19 705,64 eurot.

Maksuotsuse kohaselt kontrollis MTA Medoniks Grupp OÜ käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning

töötuskindlustus- ja kogumispensionimaksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

perioodil detsember 2014. Kontrolli tulemusel vähendati detsembri 2014 sisendkäibemaksu

5800,20 euro ulatuses ning suurendati jaanuari 2015 tulumaksukohustust ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt 3941,16 euro võrra ja veebruari 2015 tulumaksukohustust ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt 1275 euro võrra. Samuti suurendati jaanuari 2015 väljamaksetelt

arvestatud sotsiaalmaksukohustust 5605,29 euro võrra, kinnipeetud tulumaksukohustust

2791,15 euro võrra, arvestatud töötuskindlustusmakse kohustust 127,05 euro võrra, kinnipeetud

töötuskindlustusmakse

kohustust

135,08

euro

võrra

ja

kinnipeetud

kohustusliku

kogumispensioni maksete kohustust 30,71 euro võrra.

Maksuarvestuse muudatused ja maksude määramine olid tingitud asjaoludest, et: 1) Medoniks

Grupp OÜ ei ole kontrollitaval perioodil Velum Service OÜ-lt tööjõurendi teenust ostnud ning

sellise teenuse ostmise kohta vormistatud nõuetele mittevastavate arvete alusel ei ole äriühingul

õigust sisendkäibemaksu 5800,20 eurot maha arvata; 2) kuna Medoniks Grupp OÜ ei kasutanud

renditööjõudu, vaid n-ö renditud töötajate näol oli tegemist Medoniks Grupp OÜ enda

2(8)

töötajatega, tuleb töötajatele tehtud väljamaksetelt tasuda tööjõumaksud (kokku 8689,28 eurot);

3) Medoniks Grupp OÜ tegi perioodil jaanuar-veebruar 2015 Velum Service OÜ poolt

väljastatud alusetute tööjõurendi arvete alusel väljamakseid kokku summas 34 801,20 eurot

ning ulatuses, milles väljamakseid ei kasutatud töötajatele töötasude väljamaksmiseks,

kuuluvad need tulumaksuga maksustamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Medoniks Grupp OÜ esitas 27.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 24.05.2016

maksuotsuse tühistamiseks, põhjendades kaebust järgmiselt:

1) MTA väide, et kaebaja ei saanud kontrollitaval perioodil äriühingult Velum Service OÜ

tööjõurenditeenust, on meelevaldne ega ole kooskõlas kogutud tõenditega.

Esiteks ei nõustu kaebaja, et tema esitatud dokumendid ei võimalda usaldusväärselt kontrollida

arvetel näidatud teenuse sisu. Kaebajal oli Velum Service OÜ-ga sõlmitud ainult üks

rendileping, seega ei saa tekkida küsimust, millise lepingu alusel on arve esitatud. Arve

koostamise aluseks olevatelt aktidelt nähtub teenuse osutamise periood, töötundide arv ja

tunnihind. MTA-l on võimalik teenuse osutamise kohta nõutavaid andmeid tuvastada kaebaja

esitatud arvete, lepingu ja aktide alusel (vt Riigikohtu 29.02.2016 otsus nr 3-3-1-59-15).

Rendileandja poolt lepingus kasutatud nimetus „tööandja“ ei välista tööjõurenditeenuse

vahendamist ning kaebaja oli teadlik, et Velum Service OÜ vahendab tööjõurenditeenust.

Lisaks esineb vastuolu selles, et MTA väitel ei võimalda esitatud dokumendid usaldusväärselt

arvetel näidatud teenuse sisu kontrollida, kuid samas on nende ebausaldusväärsete ja puudulike

dokumentide alusel kaebaja täpse maksukohustuse tuvastanud.

Teiseks ei nõustu kaebaja käsitlusega, et asjaolu, et tema ja Velum Service OÜ vahelise teenuse

osutamise

dokumendid

erinevad

kaebaja

raamatupidamises

kajastatud

ülejäänud

dokumentidest, tõendab tehingu mittetoimumist. Jääb arusaamatuks, millist seadusesätet on

rikutud erinevate majandustehingute erineva dokumenteerimisega. Pealegi on etteheited tehtud

lepingutele ja arvetele, mille koostas Velum Service OÜ, mitte kaebaja. Teenuse hind lepiti

kokku lepingueelsetel läbirääkimistel ning hind kajastub aktides. Asjaolu, et teistes kaebaja

lepingutes on hind fikseeritud, tulenes sellest, et kaebaja kasutas oma lepingupõhju, kuid Velum

Service OÜ puhul saadi lepingupõhi tehingupartnerilt. Kahjunõuete esitamise ning viivise

saamise tingimused on niikuinii sätestatud võlaõigusseaduses. Kontaktandmed olid pooltele

teada ning nende puudumine lepingust ei mõjuta lepingu kehtivust. Puudus vajadus valveaja

pikkuses kokkuleppimise järele. Tulenevalt turvateenuse eripärast on lepingus vaja fikseerida,

millist turvateenust osutatakse, kuid lepingus ei ole vaja abitööliste töid lahti kirjutada, sest

nende sisu sõltub mitmetest asjaoludest, mida ei ole võimalik ette kokku leppida.

Kolmandaks jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas saab kolmandate isikute poolt

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine olla etteheidetav kaebajale. Pealegi kasutasid

kolmandad isikud enese mittesüüstamise privileegi.

Neljandaks olid MTA väitel kõik väidetava tööjõurendiga seotud äriühingud varatud ja

tavapärast tegevust mitteomavad äriühingud, kuid pole viidatud ühelegi õigusaktile, millega

oleks kehtestatud miinimumvara nõue, mille korral võib ettevõtja majandustegevuses osaleda.

Väide, et kaebaja tehingupartnerid ei omanud tavapärast majandustegevust, on pahatahtlik ja

eksitav. Majandustegevusena on käsitletav igasugune tegevus, ning kui lepingupartner on

kaebajale tööjõudu rentinud, siis ta omas majandustegevust. Velum Service OÜ ei pidanud

töötajaid deklareerima, kui ta tegeles tööjõu allrendiga. Kui majandustegevust korraldas

juhatuse liige, siis polnud palgalisi töötajaid vaja. Pangakonto ning kulutuste olemasolu ei ole

majandustegevuses kohustuslik nõue. Seadus ei keela maksete teostamist sularahas. Kaebaja ei

saa oma äripartnerite majandustegevust selliselt kontrollida, nagu MTA soovib. Kaebajat ei ole

3(8)

kaasatud tema äripartnerite suhtes läbi viidud maksumenetlustesse ning tekib küsimus, kas

sellises menetluses tehtud järeldused on kaebaja suhtes siduvad. Teises maksumenetluses

kogutud tõendeid ja järeldusi saab kasutada ainult kooskõlas kaebaja maksumenetluses kogutud

tõenditega.

Viiendaks on asjaolu, et renditööjõuna tööd teinud isikud kinnitasid töötamist kaebaja juures,

seletatav sellega, et renditöö kujutabki endast töötamist kaebaja objektidel tema juhendamise

ja kontrolli all. Lisaks ei saa töösuhte tuvastamise puhul olla määravaks asjaolu, kuidas said

renditöötajad aru oma töösuhte olemusest.

Kuuendaks ei nõustu kaebaja väitega, et ta soovis fiktiivse tööjõu rendilepingu ja arvete abil

oma maksukoormust vähendada. Tegemist ei olnud fiktiivsete lepingute ega arvetega. Ostes

teenust käibemaksukohustuslaselt, saab kaebaja küll maksueelise, kuid tegemist on seadusliku

maksueelisega.

2) Maksuotsus on õigusvastane, kuna MTA tuvastas töölepingulise suhte kaebaja ja

renditöötajate vahel, kuid jättis renditöötajad ja kaebaja lepingupartnerid maksumenetlusse

kaasamata. Kontrollaktist ega maksuotsusest ei nähtu, kes oli nende isikute tööandja enne või

pärast kontrolliperioodi. Kui kontrolliperioodil oli isikute tööandjaks kaebaja, siis sel perioodil

said isikud kolmandatelt äriühingutelt alusetult töötasu. Seega mõjutab maksuotsus nii

renditöötajate kui kaebaja lepingupartnerite õigusi ja kohustusi. Tulenevalt Riigikohtu

käsitlusest ei ole maksuotsus töösuhte tuvastamise kohta iseenesest siduv töövaidlust

läbivaatavale tsiviilkohtule, kuid võib olla oluline tõend või ajend vastava nõude esitamiseks.

Praegusel juhul võib isikute maksumenetlusse kaasamata jätmisega kaasneda suur

õigussegadus.

3) Maksuotsus on õigusvastane osas, millega anti kaebajale korraldus tasuda maksuotsusega

määratud maksusumma ja hoiatati sundtäitmisega, kuid ei viidatud maksukorralduse seaduse

(MKS) §-dele 128 ja 129 (vt Riigikohtu 26.03.2014 otsust nr 3-3-1-55-13).

3. Maksu- ja Tolliamet palus 19.08.2016 vastuses kaebus rahuldamata jätta, vastates

kaebusele järgmist:

1) MTA selgitas kontrollakti p 1.1.2.1 ap-s a, et arvetele on märgitud „tööjõurent vastavalt

lepingutele“, kuid arvetelt jääb selgusetuks, millisele lepingule viidatakse, sest puuduvad

lepingut täpsustavad andmed. Seega on MTA märkus, et arveid analüüsides pole võimalik

tuvastada, millisele lepingule arvetel viidatakse, igati õige. Seoses sellega, et arvete koostamise

aluseks on aktid, andis MTA oma seisukoha maksuotsuse p-s 3. Lisaks ei ole kaebaja esitatud

töötajate töötundide koondtabelit võimalik siduda kaebaja ja Velum Service OÜ tehinguga, sest

seal olevad andmed ei viita sellele, et dokument on nimetatud tehinguga seotud. Koondtabelites

sisalduvate arvude juures puudub ühik ning pole selge, kas tegemist on töötundidega. Isegi, kui

on, siis jääb ikkagi arusaamatuks, millist tööd iga konkreetne isik tegi. MTA asus kontrollakti

p 1.1.2.1 ap-s a seisukohale, et esitatud dokumendid ei võimalda kontrollida arvetel näidatud

teenuse sisu. Kaebaja ei ole suutnud MTA seisukohta ümber lükata, sest pole ära näidanud,

millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on osutatud teenus tuvastatav. MTA ei ole samade

dokumentide alusel asunud kahele teineteist välistavale seisukohale, nagu väidab kaebaja

kaebuse p-s 3.1.1.6. MTA lähtus tööjõumaksude puhul sellest, et kolmandad isikud töötasid

reaalselt kaebaja juures, tegemist ei olnud Velum Service OÜ renditöötajatega ning kaebaja tegi

neile palgaväljamakseid.

Seda, et kaebaja ja Velum Service OÜ vahelise teenuse osutamisega seotud dokumendid

erinevad kaebaja raamatupidamises kajastatud ülejäänud dokumentidest, on analüüsitud

kontrollakti p 1.1.2.1 ap-s b. Dokumentide erinev vormistamine ei ole küll ebaseaduslik, kuid

kui on põhjendatud kahtlus, et teenuse osutajaks ei ole arvel nimetatud isik, omavad tähendust

4(8)

ka dokumentide vormistamisega seotud asjaolud. Kui kaebaja vormistab tavapäraselt

dokumente teistmoodi, siis koosmõjus teiste tuvastatud asjaoludega annab see põhjust leida, et

arvel nimetatud isikuga pole tegelikult tehinguid toimunud. Kaebaja ei viita, millistes aktides

teenuse hind täpselt kajastub.

Kolmandate isikute poolt kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine ei ole otseselt etteheidetav

kaebajale, kuid koosmõjus teiste asjaoludega viitab see jällegi, et arvel näidatud isikuga pole

tegelikult tehinguid toimunud.

Seaduses ei ole defineeritud, mis on „tavapärane majandustegevus“. Sellele terminile on antud

sisu maksumenetluses ning kohtud tunnustavad seda. MTA jõudis erinevaid asjaolusid

analüüsides seisukohale, et tööjõurendiga seotud äriühingud olid varatud ja tavapärast

majandustegevust mitteomavad (kontrollakti p 1.1.2.1 ap d). See asjaolu kinnitab MTA

seisukohta, et arvel nimetatud isikute vahel tehinguid ei toimunud. Jääb arusaamatuks, miks

peaks kaebaja kaasama teise isiku suhtes läbiviidavasse maksumenetlusse, kui kontrollitakse nt

teise isiku poolt ettevõtlusega tegelemist. Loomulikult küsitakse vajadusel kaebajalt seisukohta

selliste asjaolude kohta, mis on seotud kaebaja ja kontrollitava isiku vaheliste tehingutega.

Muudel juhtudel ei ole võimalik kaebajat teise isiku maksumenetlusse kaasata (maksuotsuse p

3, lk 6). Samuti tuleb varjata teist isikut puudutavat infot, mis ei oma kaebaja maksustamise

seisukohast tähendust.

Töötaja arusaam sellest, kes on tema tööandja, on üks kaalukamaid asjaolusid töösuhte olemuse

tuvastamisel. Kui töötajad on seisukohal, et töötasid kaebaja juures ning huvides, siis

vastupidise tõendamiseks peaksid olemas olema väga veenvad tõendid. Reeglina inimene

ikkagi teab, kes on tema tööandja ja kas ta on renditöötaja või mitte.

Kaebaja puhul pole võimalik rääkida seaduslikust maksueelisest. Maksuotsuses on selgelt välja

toodud, et kaebaja sai maksueelise seeläbi, et suurendas alusetult sisendkäibemaksu ning et tal

ei tekkinud kohustust tasuda tööjõumakse isikute pealt, kes olid tegelikult tema töötajad.

2) Isiku õigusi saab mõjutada vaid maksumenetluses tehtava haldusakti resolutsioon, mitte

põhjendused (haldusmenetluse seadus § 60 lg 2). Vaidlustatud maksuotsuse resolutsioon ei

mõjuta kaebaja töötajate õigusi või kohustusi viisil, millest saaks tuletada kohustuse kaasata

nad kolmanda isikuna maksumenetlusse. Maksuotsus ei anna kolmandatele isikutele õigust

nõuda töötajatelt tagasi kolmandate isikute arvelduskontodelt tehtud väljamakseid. Seda enam,

et maksuotsuse kohaselt on väljamaksed loetud kaebajalt saadud töötasuks.

3) Maksuotsuses antud korraldus tasuda maksusumma 30 päeva jooksul ning sundtäitmise

hoiatus on kooskõlas MKS § 46 lg-ga 4, § 95 lg-ga 5 ning §-dega 128 ja 129. Riigikohtu lahend

nr 3-3-1-55-13 ei anna alust vastupidiseks järelduseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlus on selles, kas kaebaja sai kontrolliperioodil Velum Service OÜ-lt 05.12.2014

arvetel nr 214118 ja 214119 näidatud tööjõurendi teenust. Sellest sõltub, kas väidetavad

renditöötajad saab lugeda kaebaja töötajateks ja kaebaja peab sellega seoses tasuma täiendavaid

tööjõumakse, nagu leidis maksuhaldur, kas kaebajal on õigus tööjõurenti puudutavate arvete

alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning kas tööjõurendi teenuse eest tehtud väljamaksed

saab lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millega kaasneb kaebajale tulumaksukohustus.

5. Kohus leiab, et maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle

tühistamiseks.

Maksuhaldur

on

tuginenud

asjakohastele

õigusnormidele,

esitanud

maksuotsuses ja selle osaks olevas kontrollaktis tõendite analüüsi ja järeldused ning vastanud

kaebaja eriarvamuse väidetele. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega. Kuna kaebuse

väited kattuvad suuresti kontrollakti peale esitatud 15.04.2016 eriarvamusega ja kaebaja ei ole

5(8)

kohtumenetluses esitanud uusi tõendeid, tugineb kohus kooskõlas halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 165 lg-ga 2 ka maksuotsuse ja selle osaks oleva kontrollakti

põhjendustele neid kõiki üle kordamata, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

6. Maksuhaldur leidis kontrollakti p 1.1.2.1 alapunktis a, et kaebaja esitatud dokumendid ei

võimalda usaldusväärselt kontrollida arvetel näidatud teenuse sisu. Kaebaja vaidles sellele

vastu eriarvamuse p-s 1.1 ning maksuhaldur esitas enda vastuse maksuotsuse p 3 kolmandas

lõigus. Kaebuse p-s 3.1.1 on kaebaja esitanud peaaegu identsed seisukohad võrreldes

eriarvamusega, kuid täiendavalt on kaebuse p-des 3.1.1.4 ja 3.1.1.5 viidatud Riigikohtu

29.02.2016 otsuse nr 3-3-1-59-15 p-le 8.

Viidatud Riigikohtu otsuse p-st 8 tuleneb, et käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 7 nõutavad

andmed võivad jaguneda ka mitme dokumendi vahel (nt arve koos lepingudokumendi,

saatelehe, kauba või teenuse üleandmise akti või maksekviitungiga), kui dokumentidel on selle

kohta selge ja arusaadav viide. Riigikohus rõhutas, et eristada tuleb olulisi ja ebaolulisi

vormivigu ning ebaoluline vormiviga ei too endaga kaasa maksu juurdemääramist (p 9).

Viidatud asjas ei pidanud Riigikohus oluliseks vormiveaks seda, et kahe äriühingu vahel

sõlmitud müügilepingus puudus müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise number,

kauba hind ilma käibemaksuta ning maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos

kohaldatavate käibemaksumääradega. Kaebaja suhtes tehtud maksuotsuse p-s 2.1 on aga leitud,

et kaebaja ei oleks tohtinud Velum Service OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu arvestada, sest

teenus pole soetatud arvel näidatud isikult (KMS § 37 lg 7 p 2), arvele on tehingu majanduslik

sisu märgitud valesti (KMS § 37 lg 7 p 5) ja arvel puudub teenuse maht (KMS § 37 lg 7 p 6).

Seega on vaidlusalused Velum Service OÜ nimel väljastatud arved oluliste puudustega ning

kohus nõustub maksuotsuse p 3 kolmandas lõigus esitatud põhjendustega, et arved ei võimalda

ka koosmõjus 20.06.2014 tööjõu rendilepinguga nr 2014-5 (toimiku lisa 2, tl 34) ja aktidega

usaldusväärselt kontrollida arvetel näidatud teenuse sisu. Kaebaja ei ole küll eriarvamuses ega

kaebuses täpsustanud, mida ta peab silmas „aktide“ all, kuid maksuotsuse p-s 3 käsitles

maksuhaldur aktidena kaebaja poolt 25.10.2015 esitatud 2014. a detsembri tööajaarvestuse

tabeleid (toimiku lisa 2, tl 36-46). Kaebaja ei ole kaebuses sellele käsitlusele vastu vaielnud.

Kohus lisab, et kaebaja ei ole vastuseks maksuotsusele kaebuses näiteks selgitanud, miks esitati

aktid alles 25.10.2015, kuigi tööaja arvestust 2014. a detsembri kohta küsiti juba MTA

07.04.2015 korralduses (toimiku lisa 1, tl 16-18) hiljemalt kuupäevaks 22.04.2015. Seega ei ole

kaebaja usaldusväärselt ümber lükanud ka maksuhalduri järeldust, et kõnealused 25.10.2015

esitatud aktid on üldse tehtud hiljem eesmärgiga varjata väidetavalt renditud töötajate tegelikke

töösuhteid kaebajaga.

7. Vastuseks kaebuse p-le 3.1.1.1 lisab kohus veel, et kontrollakti p 1.1.2.1 alapunkti a alguses

nentis maksuhaldur vaid, et arvetele nr 214118 ja 214119 on üldsõnaliselt märgitud „tööjõurent

vastavalt lepingule“, kuid puudub selgitus, millisele lepingule viidatakse. See maksuhalduri

tähelepanek on õige, sest arvetel puudub tõepoolest viide nt lepingu kuupäevale, numbrile vm

andmetele. Kuigi kontrollakti p 1.1.2.1 alapunkti a järgnevates osades on maksuhaldur lähtunud

sellest, et arvetel on ilmselt silmas peetud 20.06.2014 tööjõu rendilepingut nr 2014-5, siis ei

väära see fakti, et arvetel endil puudub viide konkreetselt sellele lepingule.

Vastuseks kaebuse p-le 3.1.1.3 märgib kohus järgmist. Maksuhaldur leidis kontrollakti p 1.1.2.1

alapunkti a lõpus, et asjaolu, et tööjõu rendilepingus nimetas Velum Service OÜ end

tööandjaks, välistades sellega tööjõurenditeenuse vahendamise, kuid ei ole kontrollitaval

perioodil deklareerinud ühtegi väljamakset, näitab lepingu vastuolulisust. Kohus leiab, et

maksuhalduri märkus on õige, sest lepingu tekstis Velum Service OÜ nimetamine tööandjaks

ongi vastuoluline, kui Velum Service OÜ tegelikult väidetavate renditud töötajate tööandja ei

olnud ega neile tehtavaid väljamakseid ei deklareerinud. Maksuhaldur ei ole lepingu teksti

põhjal väitnud, et Velum Service OÜ oli väidetavate renditud töötajate tööandja, vaid on näiteks

6(8)

maksuotsuse lk 6 kuuendas lõigus just vastupidi tuginenud kaebaja kinnitusele, et Velum

Service OÜ ei olnud isikute tööandja. Seega maksuhaldur ei pidanud määravaks, et Velum

Service OÜ-d nimetati lepingus tööandjaks, kuid sellegipoolest viitas see asjaolu lepingu

vastuolulisusele.

Vastuseks kaebuse p-le 3.1.1.6 leiab kohus, et maksuhalduri käsitluses ei ole loogilist vastuolu.

Kaebaja esitatud dokumendid ei võimaldagi usaldusväärselt kontrollida, et kaebaja ostis Velum

Service OÜ-lt tööjõurenditeenust, vaid maksuhaldur jõudis järeldusele, et väidetavalt renditööd

teinud isikud olid tegelikult kaebaja enda töötajad. Maksuhaldur lähtus tööjõumaksude

määramisel sellest, et kaebaja tasus töötajatele Velum Service OÜ pangakonto kaudu töötasu

ning et tegemist oli netotöötasuga (kontrollakti p 1.2.3). Seega maksuhaldur ei ole kaebaja

ebausaldusväärsete dokumentide alusel tuvastanud teenuse mahtu ja tunnihinda, et

tööjõumakse arvestada.

8. Maksuhaldur põhjendas kontrollakti p 1.1.2.1 alapunktis b, et Velum Service OÜ poolt

väidetava teenuse osutamisega seotud dokumendid erinevad kaebaja tavapärasest praktikast

ning kohus ei korda neid põhjendusi. Maksuhaldur ei väida, et erinevaid tehinguid ei tohi

erinevalt dokumenteerida. Maksuhalduri arvates viitab asjaolu, et tehing Velum Service OÜ-ga

on sõlmitud erinevatel ja vähem detailsetel tingimustel võrreldes kaebaja raamatupidamises

sisalduvatelt teistelt dokumentidelt nähtuvate teiste isikutega tehtud tehingutega, kogumis

muude asjaoludega sellele, et tehingut ei ole tegelikkuses toimunud. Tavapärase praktika järgi

tuleks lepingus tehingu tingimused võimalikult täpselt määratleda, et lepingule saaks hilisema

vaidluse korral tugineda.

Kaebaja viitas, et lepingud ja arved koostas Velum Service OÜ, seega ei saa dokumentide

erinemist kaebaja omadest ette heita kaebajale. Kaebaja kasutas enda sõnul tehingupartneri

lepingupõhja. Kohus möönab, et kui dokumendid koostab tehingupartner, kes ei ole kursis

tehingu teise poole tavapärase praktikaga dokumentide vormistamisel, siis ei pruugi asjaolu, et

tehingu dokumendid erinevad sellest, kuidas tehingu teine pool tavaliselt tehinguid sõlmib,

tähendada, et tehingut ei toimunud. Samas viitavad kaebaja detailsemad lepingud teiste

tehingupartneritega sellele, et tööjõu rentimise valdkonnas sõlmitavate lepingute puhul on

olemas teatavad tingimused, milles tavapäraselt kokku lepitakse (nt teenuse sisu, valveaeg).

Samuti on ebatavaline, kui lepingus ei lepita kokku isegi teenuse hinnas. Seega isegi kui

eeldada, et lepingupõhi pärines Velum Service OÜ-lt, siis on tavapäratu, et kaebaja tehingu

teise poolena aktsepteeris sellist lepingut, millest ei nähtu ligikaudseltki, kui suurt tasu Velum

Service OÜ teenuse eest küsida võib. Lepingu p-s 5.1 märgitakse küll, et kasutusettevõtja

maksab tööandjale töötaja tööjõu kasutamise eest tasu töötaja kohta vastavalt töötaja töö

iseloomule ning kvalifikatsioonile, kuid ühestki dokumendist ei nähtu, kuidas tegelikkuses tasu

töötaja töö iseloomu ja kvalifikatsiooni alusel arvestati. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et

väidetavad renditöötajad tegid abitöid ning et abitööde sisu ei ole võimalik lepingus ette kokku

leppida, ei nähtu ka ühestki hilisemast dokumendist, mis sisuga teenust täpselt osutati. Kaebaja

väidab ka, et teenuse hind kajastub aktides, kuid see väide ei vasta tõele. Aktidest (toimiku lisa

2, tl 36-46) nähtub periood, objekti nimetus ja tundide arv, kuid mitte teenuse hind. Pealegi

puudub kindlus, et kaebaja esitatud aktid on üldse seotud Velum Service OÜ-ga sõlmitud

lepinguga (vt otsuse p 7).

9. Maksuhaldur tugines kontrollakti p 1.1.2.1 alapunktis c sellele, et renditööjõuteenuse

osutamisega seotud isikud ei olnud maksuhaldurile kättesaadavad. Kohus nõustub kaebajaga,

et kolmandate isikute käitumist ei saa ette heita kaebajale, kuid koosmõjus teiste asjaoludega

viitab kolmandate isikute kättesaamatus sellele, et tehinguga seotud isikud püüavad ühiselt

mittetoimunud tehingu asjaolusid varjata. Kui Velum Service OÜ tõesti osutas kaebajale

tööjõurenditeenust, siis puudub mõistlik põhjus, miks peaks tehinguga seotud isikud (Velum

Service OÜ ja äriühingu juhatuse liige Ahto Kiil, Baltic Tööjõud OÜ kui renditud töötajatega

7(8)

töölepinguid sõlminud äriühing ja Simetra Tööjõud OÜ kui renditud töötajatele töötasu

deklareerija) keelduma kaebaja suhtes läbiviidava menetluse raames maksuhalduriga

suhtlemast.

10. Maksuhaldur tugines muuhulgas sellele, et kõik väidetava tööjõu rentimisega seotud

äriühingud olid varatud ja tavapärast majandustegevust mitteomavad äriühingud (kontrollakti

p 1.1.2.1 alapunkt d). Kaebaja leidis, et maksuhalduri väide on pahatahtlik ning et maksuhaldur

on majandustegevust vääralt sisustanud. Kui Velum Service OÜ osutas kaebajale

tööjõurenditeenust, siis järelikult ta omas majandustegevust. Kaebaja ei saa kontrollida

äripartnerite majandustegevust ning teda ei ole kaasatud äripartnerite suhtes läbi viidud

maksumenetlustesse (kaebuse p 3.4). Peaaegu identsed vastuväited esitas kaebaja ka

eriarvamuse p-s 1.4 ning neile on põgusalt vastatud maksuotsuse p-s 3 lk-del 5 ja 6. Kohus

nõustub nende põhjendustega, kuid märgib täiendavalt järgmist.

Maksuhaldur ei ole märkinud, et on olemas miinimumvara nõue, mille korral on ettevõtja

õigustatud majandustegevuses osalema, nagu viitas kaebaja. Maksuhaldur tõi esile, et

kontrollitaval perioodil puudus nt Baltic Tööjõud OÜ-l pangakonto ning Velum Service OÜ-

le, Baltic Tööjõud OÜ-le ega Simetra Tööjõud OÜ-le ei kuulunud registervara. Kuigi

eraldivõetuna ei tähenda pangakonto ja registervara puudumine tõesti seda, et äriühing ei

tegutseks ega võiks teenust osutada, siis koosmõjus asjaoludega, et äriühingud ei ole tõendanud

enda ettevõtlusega tegelemist, neil on esitamata majandusaasta aruanded jne, annab

ettevõtlusega mittetegelemisest märku ka see, et äriühing ei ole majandustegevuses

arveldamiseks pangakontot avanud ega oma vara. Samuti ei ole maksuhaldur asunud

seisukohale, et äriühingule on kommunaal- ja sidekulude olemasolu kohustuslik ja sularaha

pangakontolt väljavõtmine keelatud, kuid samas viitab kommunaal- ja sidekulude puudumine

ja enamuse raha sularahas väljavõtmine sellele, et äriühingul puudub reaalne majandustegevus.

Kuna maksuhaldur leidis, et Velum Service OÜ ei ole kaebajale tööjõurenditeenust osutanud,

siis on sisutu ka kaebaja väide, et kaebajale teenuse osutamist arvestades tegeles Velum Service

OÜ järelikult majandustegevusega.

Maksuhaldur ei pidanud kaasama kaebajat menetlusse, mille eesmärgiks oli kontrollida, kas

Velum Service OÜ tegeleb ettevõtlusega, sest selle menetluse tulemusena antud haldusakti

resolutsioon (kustutada äriühingud käibemaksukohustuslaste registrist) ei puudutanud kaebaja

õigusi ega kohustusi (vt Riigikohtu 26.03.2014 otsus nr 3-3-1-55-13, p 15-16). Kaebaja suhtes

läbiviidud maksumenetluses võis maksuhaldur siiski arvestada asjaolude ja tõenditega selle

kohta, et kaebaja väidetav tehingupartner kustutati käibemaksukohustuslaste registrist

ettevõtluse puudumise tõttu. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest lähtuvalt peab

maksuhaldur välja selgitama kõik maksukohustust suurendavad või vähendavad asjaolud.

Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest,

milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Kaebajale ei ole maksu

määratud pelgalt põhjusel, et Velum Service OÜ-l puudus ettevõtlus, kuid see on asjaolu, mis

kogumis muude tõenditega kinnitab maksuhalduri kahtlust, et Velum Service OÜ tegelikult ei

osutanud kaebajale tööjõurendi teenust.

11. Kohus nõustub maksuotsuse p-s 3 lk-l 6 esitatud maksuhalduri vastusega eriarvamuse p-le

1.5 (analoogne kaebuse p-ga 3.5), milles kaebaja leiab, et ei saa lähtuda töötajate endi

arusaamast selle kohta, kes oli nende tööandja. Näiteks kui töötaja A. Uljanov märkis

16.07.2015 seletustes (toimiku lisa 2, tl 65-66), et ta ei tea midagi sellest, et ta oli 2014. a

detsembris renditud Velum Service OÜ-st Medoniks Grupp OÜ-sse, ta on kindel, et töötas

Medoniks Grupp OÜ-s ning tema ülemus oli Alik Minasov (Medoniks Grupp OÜ juhatuse

liige), siis puudub alus väita, et A. Uljanov pidas ennast ekslikult Medoniks Grupp OÜ

töötajaks. Kui A. Uljanov ei teadnud midagi Velum Service OÜ juhatuse liikmest Ahto Kiilist

ega Baltic Tööjõud OÜ juhatuse liikmest Teet Raatsinist, siis viitab see sellele, et dokumendid,

8(8)

justkui oleks A. Uljanovil töösuhe Baltic Tööjõud OÜ-ga ning et Velum Service OÜ rentis teda

kaebajale, on vormistatud vaid selleks, et jätta mulje tööjõurendist, kuigi sisuliselt tööjõu

rentimist ei toimunud. Seda, kui paljusid väidetavaid renditöötajaid ning miks on põhjust pidada

kaebaja enda töötajateks, on piisavalt põhjalikult selgitatud kontrollakti p-s 1.2.2. Kohus

nõustub nende põhjendustega.

12. Vastuseks eriarvamuse p-ga 1.6 analoogsele kaebuse p-le 3.6 viitab kohus maksuhalduri

põhjendustele maksuotsuse p-s 3 lk-l 6. Kohus nõustub ka maksuhalduri 19.08.2016 vastuses

(tl 48-51) esitatuga, et kaebaja sai ebaseadusliku maksueelise, kui kajastas tegelikult

mittetoimunud tehingute kohta vormistatud arveid raamatupidamises sisendkäibemaksu alusetu

suurendamise eesmärgil ning tal ei tekkinud kohustust tasuda tööjõumakse väidetavate

renditöötajate pealt, kes olid tegelikult tema enda töötajad.

13. Kohus möönab, et ükski maksuhalduri kogutud tõend või järeldus eraldi võetuna ei ole

ilmselt piisav väitmaks, et kaebaja ei soetanud kontrolliperioodil tööjõurenditeenust.

Maksuhalduri järeldusi ükshaaval kritiseerides jätab kaebaja aga tähelepanuta, et maksuhaldur

määras maksud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates. Kohus leiab, et maksumenetluses

tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid kogumis kinnitavad maksuotsuse järelduste õigsust.

14. Kaebaja arvates on maksuotsus õigusvastane ka põhjusel, et maksuhaldur jättis

renditöötajad ja kaebaja lepingupartnerid maksumenetlusse kaasamata, kuigi maksumenetluses

tuvastatu mõjutab ka nende õigusi ja kohustusi.

Lähtuvalt Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-55-13 (p 15 ja 16) on kolmanda isikuna

maksumenetlusse kaasamata jätmine õigusvastane ja võiks maksuotsuse õiguspärasusele mõju

avaldada vaid juhul, kui vaidlustatud maksuotsus mõjutaks kolmanda isiku õigusi. Riigikohtu

hinnangul saab isiku õigusi mõjutada vaid maksumenetluses tehtava haldusakti resolutsioon.

Praegusel juhul oli maksumenetluse esemeks kaebaja maksude arvestamise, deklareerimise ja

tasumise õigsuse kontroll ning maksuotsuse resolutsioon puudutab üksnes kaebajat. Seega ei

pidanud renditöötajaid ja kaebaja lepingupartnerit menetlusse kaasama. Kooskõlas Riigikohtu

viidatud otsuse p-s 20 märgituga saab kaebaja oma kaebuses tugineda vaid enda õiguste

rikkumisele. Kolmanda isiku menetluslike õiguste eesmärk ei ole haldusakti adressaadi, vaid

üksnes kolmanda isiku enda huvide kaitse.

15. Kaebaja leiab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-55-13 tuginedes ka, et maksuotsus on

õigusvastane MKS §-dele 128 ja 129 viitamata jätmise tõttu.

Kaebaja viide on asjakohatu, sest kaebajale ei ole tehtud maksuotsust koos maksuvõla tasumise

korraldusega, vaid üksnes maksuotsus. Seega ei puutu maksuvõla sundtäitmist ja hoiatamist

reguleerivad MKS §-d 128 ja 129 asjasse. Kooskõlas MKS § 95 lg-ga 5 on kaebajale

maksuotsuses antud tähtaeg maksusumma vabatahtlikuks tasumiseks ja hoiatatud, et

maksusumma tähtaegse tasumata jätmise korral võib algatada sundtäitmise (maksuotsuse lk 1).

16. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses

kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150 lg 1, Riigikohtu otsus nr 3-3-

1-3-09, p 20). Kaebaja ei esitanud kohtule uusi tõendeid ja kaebuse väited maksuotsuse

tühistamiseks alust ei anna. Seega jääb kaebus rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit