2-16-6276/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-6276

Tsiviilasi

RÖDL & PARTNER OÜ hagi OÜ Karukold vastu

65,20 euro ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Karukold apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

58,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): RÖDL & PARTNER OÜ

(registrikood 10219320), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anne Nurmi

Kostja (apellant): OÜ Karukold (registrikood 11199795),

seaduslik esindaja TU

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. septembri 2016 otsus osas, milles maakohus hagi

rahuldas, samuti jaotas ja määras kindalaks menetluskulud, välja arvatud osas, milles

kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäi rahuldamata. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja maakohtu kõik menetluskulud

hageja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Apellatsioonimenetluse kuludest jätta kohtukulud (riigilõiv) hageja kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

rahuldada osaliselt ja mõista hagejalt RÖDL & PARTNER OÜ (registrikood

10219320) kostja OÜ Karukold (registrikood 11199795) kasuks välja 75 eurot

(riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (10)

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada Riigikohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja

ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. RÖDL & PARTNER OÜ (hageja) esitas 20. aprillil 2016 Harju Maakohtule OÜ Karukold

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 65,20 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 32,35 eurot ja põhivõlalt viivise määraga 0,5% päevas alates hagiavalduse

esitamisest kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 hageja osutas kostjale lepingu alusel raamatupidamisteenust;

 28. novembril 2015 sõlmisid hageja ja kostja lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille

kohaselt oli viimane eelmises taandes raamatupidamise teenuse lepinguga (edaspidi

„kliendileping“) hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuu november 2015 ja teenuse

pakkumise viimane päev 30. november 2015. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja

raamatupidamisdokumendid vastu võtma hiljemalt 18. detsembril 2015 ja lõpetama

samal päeval kõik hageja töötajate õigused internetipanga kasutamiseks, kliendi

esindamiseks Maksu- ja Tolliametis, Statistikaametis ning Eesti Haigekassas;

 kostja võttis hagejalt raamatupidamisdokumendid vastu alles 15. jaanuaril 2016.

Selleks, et kostja 2015. aasta novembrikuu raamatupidamine korrektselt lõpetada ja

kostjale raamatupidamise dokumentatsioon üle anda, pidi hageja mitmeid

raamatupidamistoiminguid tegema veel detsembris 2015;

 kostja juhatuse liige saatis 4. detsembril 2015 hageja juures raamatupidamisteenuse

osutamisega tegelenud raamatupidajale (edaspidi „varasem raamatupidaja“) e-kirja,

millele lisas kuus arvet;

 alates detsembrikuust kostjale raamatupidamisteenust osutava muu ettevõtte juures

teenuse osutamisega tegelev raamatupidaja (edaspidi „uus raamatupidaja“) edastas

8. detsembril 2015 varasemale raamatupidajale palve korraldada hageja poolt kostjale

novembrikuus osutatud teenuste eest esitatud arve tasumine, samuti küsis uus

raamatupidaja varasemalt raamatupidajalt kostja raamatupidamisdokumente.

Hageja leidis, et ta jätkas sisuliselt raamatupidamise teenuse osutamist detsembris ning esitas

tehtud töö eest kostjale kaks arvet: nr 20152852 summas 53,69 eurot raamatupidamisteenuse

osutamise eest ja nr 20160062 summas 11,51 eurot Directo andmebaasi kasutamise eest. Kuna

kostja arveid ei tasunud, siis nõuab hageja esimese võimalusena kostjalt arvete tasumist lepingu

täitmisena ja arvete summalt ka kliendilepingus kokku lepitud viivist.

Täiendavalt asus hageja seisukohale, et juhul kui lugeda pooltevaheline kliendileping

30. novembri 2015 seisuga lõppenuks, siis osutas ta kostjale detsembris 2015 raamatupidamis-

teenust käsundita asjaajamise korras, mis võimaldab nõude rahuldamist samas ulatuses.

3 (10)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 pooled lõpetasid kliendilepingu 28. novembri 2015 kokkuleppega, sest kostja ei olnud

rahul teenuse osutamisega. Viimane arvestuskuu oli november 2015 ja kostjaga seotud

emaettevõte OÜ Thorsten maksis lepingu lõpetamisel hagejale lepingu lõpetamise tasu

200 eurot, mis hõlmas ka tasu novembris 2015 osutatud raamatupidamisteenuse eest;

 sama kokkuleppe kohaselt oli kostja kohustatud kõik lepingujärgselt tasumisele

kuuluvad summad tasuma hiljemalt 17. detsembril 2015, aga hageja arved on esitatud

31. detsembril 2015 ja 27. jaanuaril 2016;

 kostja ei andnud hagejale pärast lepingu lõppemist mingeid korraldusi raamatupidamis-

kannete tegemiseks detsembri 2015 ega jaanuari 2016 kohta, samuti ei ole kostja

hagejalt tellinud arvel nr 20152852 kajastatud raamatupidamisteenust detsembri eest;

 alates 1. detsembrist 2015 korraldas kostja raamatupidamist juba uus raamatupidaja,

kellega oli sõlmitud käsundusleping raamatupidamisteenuse osutamiseks ja kes teavitas

hagejat raamatupidamisteenuse ülevõtmisest;

 kostja saatis küll 4. detsembril 2015 hagejale e-kirja, aga selle manused ei puudutanud

kostjat (v.a üks manus Arve_NR_20152619, mis on hageja arve novembrikuu eest ja

hagejal kui arve esitajal niigi enne juba olemas);

 kostja 8. detsembril 2015 saadetud e-kiri käsitleb samuti novembrikuu teenuse eest

esitatud arvet nr 20152619 ja selle kinnitamist kostja poolt;

 arve nr 20160062 on esitatud Directo andmebaasi kasutusõiguse eest jaanuaris 2016,

kuid kostja ei ole nimetatud teenust hagejalt tellinud ega kasutanud;

 täidetud ei ole käsundita asjaajamise eeldused, sest puuduvad nii kostja tahe talle

teenuse osutamiseks kui ka kostja heakskiit. Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda

isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest maksma, st

luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 15. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 53,69 eurot ja sellelt summalt viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse tegemisest

kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja menetluskulud jättis kohus 45% ulatuses hageja ja 55% ulatuses kostja kanda ning

mõistis välja kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 41,25 eurot ja ka sellelt summalt viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus ei andnud luba lihtsustatud korras menetletud asjas tehtud otsuse edasikaebamiseks.

4. Maakohus tuvastas mh, et:

 poolte vahel kehtis 18. juunil 2007 sõlmitud leping nr 07/25-04 raamatupidamise

teenuse osutamise kohta, mille alusel hageja osutas kostjale teenust;

 pooled leppisid 28. novembril 2015 kokku kliendilepingu lõpetamises, kusjuures

viimane kliendilepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuu on november 2015

ja teenuse pakkumise viimane päev on 30. november 2015;

 18. novembril 2015 saatis uus raamatupidaja varasemale raamatupidajale kirja, milles

palus saata mh kostja raamatupidamisdokumendid ja varasem raamatupidaja vastas, et

hageja pakub omaltpoolt võimalust kasutada edasi internetis asuvat tarkvara Directo

kuupõhise tasu eest ja palub teada anda, kuidas otsustatakse;

4 (10)

 30. novembril 2015 (maakohtu otsuses ekslikult 31. kuupäev) esitas hageja kostjale

arve nr 20152619 summas 53,69 eurot jooksva kuu raamatupidamisteenuse eest;

 1. detsembril 2015 sõlmis kostja AS-ga Vestman Energia käsunduslepingu raamatu-

pidamisteenuse osutamiseks;

 4. detsembril 2015 saatis OÜ Thorsten ja kostja seaduslik esindaja TU varasemale

raamatupidajale e-kirja manusena kuus arvet, sh arve nr 20152619, mis on hageja arve

kostjale novembrikuus osutatud teenuse eest;

 8. detsembril 2015 saatis uus raamatupidaja hagejale e-kirja palvega panna maksesse

hageja arve kostjale novembrikuu eest summas 53,69 eurot, mille varasem raamatu-

pidaja salvestas panka ja palus kostjal kinnitada;

 uus raamatupidaja nõudis 9. ja 15. detsembri 2015 e-kirjadega hagejalt üle anda kostja

raamatupidamisdokumendid ning 15. detsembri 2015 e-kirjaga saatis varasem raamatu-

pidaja kostja raamatupidamisdokumendid seisuga 30. november 2015 ja teatas, et

novembrikuu raamatupidamine on koostatud ning muud toimingud tehtud;

 31. detsembril 2015 esitas hageja kostjale arve nr 20152852 summas 53,69 eurot

raamatupidamisteenuse eest jooksva kuu eest;

 15. jaanuari 2016 aktiga andis hageja kostjale üle kostja raamatupidamisdokumendid;

 27. jaanuaril 2016 esitas hageja kostjale arve nr 20160062 summas 11,51 eurot Directo

andmebaasi kasutusõiguse eest jaanuaris 2016.

5. Maakohus leidis, et hageja nõuet ei saa rahuldada lepingulisel alusel. Kliendilepingut tuleb

käsitleda käsunduslepinguna, sest on suunatud teatava protsessi läbiviimisele mitte aga

mõõdetavale tulemusele. Kuna pooled leppisid 28. novembril 2015 kokku, et viimane

kliendilepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuu on november 2015 ja teenuse

pakkumise viimane päev on 30. november 2015, siis ei saanud pooled alates detsembrist 2015

omavahelise suhte puhul enam lähtuda lepingust, sest nendevaheline lepinguline võlasuhe oli

kokkuleppe alusel lõppenud (VÕS § 186 p 4).

6. Hageja poolt kostja raamatupidamise toimingute täitmine 2015 detsembris, st pärast

lepinguliste suhete lõppemist, on käsundita asjaajamine VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Õigustatud

asjaajamise eeldused (aetakse võõrast asja, asjaajaja tahab soodustada teist isikut, asjaajamiseks

puudub tehingust või seadusest tulenev alus) on täidetud, samuti esineb vähemalt üks VÕS

§ 1018 lg 1 p-des 1–3 toodud asjaoludest – asjaajamine vastab kostja, st soodustatu huvidele.

Hageja poolt kostja uue raamatupidaja palvel vastava kohustuse (asjaajamiseks õigusliku aluse)

puudumisel (leping oli lõppenud) kostja arve maksesse panek ja muude toimingute tegemine

on hinnatav võõra (st kostja) asja ajamisena ja tahtena soodustada teist isikut, st hageja soovina

osutada kostjale raamatupidamisalane teene.

Kostja kui soodustatud isiku huvi hageja poolt jätkuvalt teenuse osutamiseks järeldub kostja

soovist, et hageja veel ka detsembris 2015 (mil kliendileping oli lõppenud) tema asja ajaks

(arvete saatmine seadusliku esindaja poolt 4. detsembril 2015, kostja uue raamatupidaja

8. detsembri 2015 palve panna kostja arve maksesse jne). Käsundita asjaajamiseks tahet

avaldanud soodustatu, kelle asja asuti ajama, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem

tugineda sellele, et käsundita asjaajamine polnud tegelikult tema huvides.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal kui oma majandustegevuses tegutsenud käsundita asjaajajal

õigus nõuda raamatupidamisteenuste osutamise eest detsembris 2015 mõistlikku tasu (VÕS

§ 1023 lg 2), milleks on endine (kuni 30. novembrini 2015 kehtinud) tavaline kuutasu

53,69 eurot.

5 (10)

7. Hageja nõue seonduvalt Directo andmebaasi kasutusõigusega ei ole põhjendatud. Hageja

viidatud suuline kokkulepe Directo andmebaasi kasutusõiguse jätkumise kohta peale lepingu

lõpetamist ei ole tõendatud. Kuigi hageja pakkus, et kostja võiks ka edaspidi kuupõhise tasu

eest Directo tarkvara edasi kasutada, puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks sellega

nõustunud.

8. Kuivõrd hageja nõue lepingulisel alusel ei ole edukas, ei kuulu osaliselt rahuldamisele ka

viivisenõue lähtudes määrast 0,5% päevas. Tasunõude käsundita asjaajamise alusel esitas

hageja alles kohtumenetluse ajal, seega saab 53,69 eurolt viivise välja mõista VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

9. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude 55% ulatuses (53,69 eurot hageja nõutud 97,55 euro

asemel), siis on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jätta

menetluskulud 55% ulatuses kostja kanda ja 45% ulatuses hageja kanda.

Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskuluna 75 eurot (hagiavalduselt tasutud riigilõiv) ja

esitas taotluse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise arvestamiseks.

Kostja palus kohtul kindlaks määrata menetluskulud 936 euro ulatuses. Kostja juhatuse liige

TU on ka lepinguline esindaja, kes osutas õigusteenust Suurpea Varahaldus OÜ kaudu.

Maakohus leidis, et kohtuasja dokumentidest ei nähtu kostja lepingulise esindaja osalemine

menetluses. Kõigile kostja dokumentidele on alla kirjutanud juhatuse liige TU seadusliku

esindajana. Puuduvad igasugused viited, et TU oleks kostjat esindanud Suurpea Varahalduse

OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks

rahuldamata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 41,25 euro ulatuses (vastavalt

menetluskulude jaotusele 55% summast 75 eurot) ja sellelt summalt viivise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, milles hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud ning uue otsusega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda ja ta vaidlustab ka tema

kulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist.

Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks leidis maakohus ebaõigesti, et tegemist on õigustatud käsundita asjaajamisega VÕS

§ 1018 lg 1 järgi.

Kostja asja ajamisega VÕS § 1018 mõttes võiks teoreetiliselt olla tegemist juhul, kui hageja

oleks teenust osutades täitnud kostja mingit kohustust VÕS § 78 tähenduses. Hageja ei

tuginenud aga sellele, et ta oleks sellisel viisil ajanud kostja asja. Ta ei tuginenud ka muudele

asjaoludele, mis nende tõendatuse korral võiksid anda alust rahuldada hageja nõuded VÕS

§-de 1018 ja 1023 alusel. Maakohus ei tuvastanud, missugust kostja kohustust hageja

asjaajamisel täitis.

Kostjal puudus tahe teenuse saamiseks (kliendileping oli lõpetatud) ja puudus kostja heakskiit

ning kohus ei ole neid asjaolusid üldse tuvastanud. Vastupidiselt on maakohus tuvastanud selle,

et pooled olid lõpetanud kliendi lepingu ja kokku leppinud, et viimane selle lepinguga hõlmatud

raamatupidamise arvestuse kuu on november 2015 ja teenuse pakkumise viimane päev on

30. november 2015. Sellises olukorras puudub kostja tahe teenuse saamiseks hagejalt

detsembris 2015, st ei ole võimalik pärast lepingu lõpetamist asuda hagejal teenust edasi

osutama automaatselt käsundita asjaajamise korras. Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda

isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest maksma, st luua

sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.

6 (10)

VÕS § 1018 eeldus on ka asjaajaja heausksus. Maakohus tuvastas, et viimane kokku lepitud

teenuse osutamise kuu on november 2015. Sellest ei saa loogiliselt järeldada, et hageja tegutses

detsembris raamatupidamisega edasi heauskselt ja oli õigustatud lootma, et kostja selle eest

senistel lepingulistel alustel tasu maksab. Heauskne ei ole asjaajaja, kes jätab välja selgitamata

soodustatu tahte olukorras, kus see on võimalik või kes ei arvesta soodustatu tahtega (VÕS

§ 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumine). Hageja oli selles mõttes pahauskne.

Hageja ei teavitanud kostjat, et ta osutab teenust ja soovib selle eest tasu.

Teiseks jättis kohus põhjendamatult kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

Kostjat esindas menetluses juhatuse liige TU, kes võib TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel olla

lepinguline esindaja kohtus, kuna ta on omandanud õiguse õppesuunal riiklikult tunnustatud

magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni. Juriidilisel isikul on õigus volitada omal

äranägemisel end kohtumenetluses esindama iga isikut, kes vastab TsMS § 218 lg 1 sätetele (sh

juriidilise isiku juhatuse liiget), ning sellised õigusabikulud on hüvitatavad. Seejuures võib

juhatuse liige kasutada teist äriühingut, mille kaudu juhatuse liige õigusabiteenust osutab.

Kostjat esindanud juhatuse liige osutas kostjale õigusteenust Suurpea Varahaldus OÜ kaudu.

Menetluskulude dokumendid summas 936 eurot (sh käibemaks) olid kohtule nõuetekohaselt

esitatud.

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab muu hulgas, et kostja apellatsioon-

kaebus on valesti võetud ringkonnakohtu menetlusse. Maakohus menetles asja lihtsustatud

korras vastavalt TsMS § 405 sätetele ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu

otsus tuleb hagi osaliselt rahuldamise osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata uue otsuse, millega hagi jääb ka selles osas rahuldamata.

Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi 11,51 euro ja väljamõistetust

suurema viivise saamiseks jäi rahuldamata (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest tühistamisest muudab ringkonnakohus menetluskulude

jaotust ja teeb kulude kindlaksmääramist puudutavad otsustused.

Apellatsioonkaebus kuulub kokkuvõttes rahuldamisele osaliselt.

13. Enne apellatsioonkaebuse lahendamist vastab ringkonnakohus hageja väitele, et

apellatsioonkaebus võeti ebaõigesti menetlusse. Ringkonnakohus hageja seisukohta ei jaga.

TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesolevat asja menetles maakohus

§-s 405 ette nähtud korras lihtsustatult ega andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks.

Siiski ei tähenda asja lihtsustatud korras menetlemine ja kaebeloa andmata jätmine, et

ringkonnakohus ei peaks apellatsioonkaebust menetlema. Esiteks võib ringkonnakohus TsMS

§ 637 lg 2¹ järgi apellatsioonkaebust menetleda juhul, kui ta peab seda asja õigeks lahenda-

miseks vajalikuks. Teiseks vaidlustas kostja mh menetluskulude rahalist kindlaksmääramist,

millele lihtmenetluse reeglid ei kohaldu, ja sellekohaseid väiteid sisalduvat apellatsioonkaebust

tuleb menetleda ka muidu TsMS § 405 lg 1 tingimustele vastavas asjas (Riigikohtu

15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

7 (10)

14. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 7 õigesti pooltevahelise lepingu sõlmimise ja

lõpetamisega seotud asjaolud, mille üle pooled ka ei vaidle. Neist asjaoludest saab

ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda apellatsioonkaebuse lahendamisel.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagi ei saa rahuldada lepingulisel alusel. Nõue

VÕS § 619, § 8 lg 2 ja § 108 lg 1 alusel eeldab, et poolte vahel on kehtiv leping käsundi täitmise

ajal. Mõlema poole väitel lõppes nendevaheline kliendileping 30. novembril 2015, seega ei ole

hagejal kostja vastu lepingulisel alusel nõuet pärast seda kuupäeva tehtud toimingute eest.

Järelikult ei oma tähtsust, millal hageja esitas apellatsioonimenetluses veel vaidlusaluse arve.

Tõendamata on kostja vastuväide, et OÜ Thorsten makstud lepingu lõpetamise tasu (200 eurot)

hõlmas ka tasu nende toimingute eest, millega hageja käesolevas asjas raha nõuab.

Kliendilepingu lõpetamise kokkuleppe p 2 järgi oli tegemist üksnes lepingu ennetähtaegse

lõpetamise tasuga (tl 9–11). Seega ei anna pelgalt lepingu lõpetamise tasu maksmine alust jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et poolte vahel tekkis käsundita

asjaajamise võlasuhe. Vastavat järeldust ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud ja see ei

tulene asjas esitatud tõenditest. Apellatsioonkaebuse esimene väide on edukas ja toob kaasa

maakohtu otsuse tühistamise hagi osalise rahuldamise osas.

16. Maakohus jättis tuvastamata, millised kostja raamatupidamise dokumendid saatis kostja

juhatuse liige 4. detsembri 2015 e-kirjaga. Kohtule on esitatud tõendina üksnes e-kirja

väljatrükk (tl 16), mille kohaselt oli kirja teemareale märgitud „PVH ja KK nov 15“ ja kirjal oli

kuus manust. Kirja saatjaks oli märgitud TU kui OÜ Thorsten juhatuse liige.

Lisaks ei tuvastanud maakohus, kas ja millised neist manustest (peale hageja enda väljastatud

arve) olid seotud kostjaga. Hageja väitel saatis kostja talle 4. detsembril 2015 novembrikuu

arveid (hagiavalduse p 2.3), aga kostja vastuväite kohaselt puudutas ainult arve nr 20152619

kostjat – see oli hageja poolt novembrikuus osutatud teenuste eest esitatud arve (kostja vastuse

p 1.8). Hageja küll käsitles kostja kõnealust vastuväidet 26. mai 2016 arvamuse p-s 2.2, aga jäi

endiselt väga üldsõnaliseks ega nimetanud ühtegi konkreetset arvet (või muud toimingut), mis

oleks seotud kostjaga.

Kokkuvõtvalt saab poolte väidetest ja tõenditest järeldada üksnes seda, et 4. detsembri 2015

e-kirjale oli lisatud hageja poolt kostjale väljastatud arve nr 20152619. Sama arve tasumisele

oli suunatud ka 8. detsembri 2015 e-kirjavahetus ja selles viidatud toimingud (tl 15). Hageja ei

ole konkreetselt esile toonud ega tõendanud muid kostja taotlusi raamatupidamise toimingute

tegemiseks pärast kliendilepingu lõppemist. Sellise toiminguna ei saa hinnata uue

raamatupidaja taotlusi seoses raamatupidamise üleandmisega, sest kliendilepingu lõpetamise

kokkuleppe p 3 kohaselt oli hagejal niigi kohustus dokumendid üle anda.

17. Kui hageja ka tegi kostja raamatupidamises kanded tema enda väljastatud arve

registreerimiseks ja tasumiseks, siis ei nähtu neist tahet ajada kostja asja VÕS § 1018 lg 1

tähenduses. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist olukorras, kus

isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hagejal oli tema enda väljastatud arve kostja

raamatupidamises kajastamisel ja maksmisele suunamisel tahe tegutseda enda kasuks (saada

raha varem osutatud teenuse eest), mitte aga osutada kostjale raamatupidamisteenust.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu 4. ega 8. detsembri 2015 e-kirjadest kostja tahet tema

asja ajamiseks väljaspool pooltevahelist lepingut.

Lepingu lõpetamise kokkuleppe p 1 järgi oli viimane lepinguga hõlmatud raamatupidamise

arvestuse kuu november 2015 ja teenuse pakkumise viimane päev 30. november 2015. Sellest

võis kostja aru saada, et hageja teeb kõik novembrikuu raamatupidamiskanded, aga eriti hageja

enda väljastatud arve kohta, mis poolte väidete kohaselt väljastati samuti 30. novembril 2015,

st veel kliendilepingu alusel teenuse osutamise ajal.

8 (10)

Kirjeldatud arusaama toetab poolte kokkulepe selle kohta, et dokumendid antakse üle alles

alates 18. detsembrist 2015. Kui hageja 4. detsembri 2015 e-kirja saamisel leidis, et selles

taotletud kostja raamatupidamistoimingu tegemine ei ole vastavalt lepingu lõpetamise

kokkuleppele enam tema kohustus, siis tulnuks tal sellest kostjat teavitada, mitte aga asuda

kostja raamatupidamist korraldama. Selline toimimine vastaks VÕS § 1020 lg 1 mõttele.

19. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga nagu oleks kostja 8. detsembri 2015 e-kirjaga kiitnud

heaks varasema asjaajamisele asumise. Sarnaselt eespool p-des 16 ja 17 märgituga nähtub

viidatud e-kirjast ainult kostja valmisolek tasuda novembrikuu teenuste eest esitatud arve.

Põhjendatud on ka kostja vastuväide, et käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale

soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik

ei ole soovinud (Riigikohtu 7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33 teine lõik).

20. Eelneva põhjal ei ole VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud ja samas on tuvastatud

asjaoludel nähtav üksnes hageja enda tahe oma arve tasumise korraldamiseks, st käsundita

asjaajamise sätete alusel hageja nõude rahuldamine on välistatud ka VÕS § 1018 lg 2 tõttu.

Ringkonnakohus ei tähelda muud õiguslikku alust, mis võimaldaks hageja põhinõude

rahuldamist. Seega tuleb põhinõue jätta rahuldamata ka osas, milles maakohus selle rahuldas.

21. Põhinõude põhjendamatuse tõttu ei saa hageja edukalt nõuda kostjalt viivist.

22. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad maakohtus kantud menetluskulud TsMS

§ 162 lg 1 alusel hageja kanda. Järelikult tuleb maakohtu otsus TsMS § 173 lg 3 alusel tühistada

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha selles osas uued otsustused.

23. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks ega mõistnud hagejalt välja kulude jaotusele vastavat osa kostja menetluskuludest.

Ka selles osas esitas kostja maakohtu otsuse peale kaebuse (apellatsioonkaebuse teine väide).

Nii kostja kaebuse teisele väitele vastamiseks kui ka TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi lahendab

ringkonnakohus järgmiseks kostja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Hageja taotlust pole vaja lahendada tulenevalt kulude jaotusest.

Kostja taotles maakohtus lepingulise esindaja kulu 936 eurot hüvitamist ning ringkonnakohtus

540 eurot esindajakulu ja 75 eurot riigilõivu hagejalt väljamõistmist. Seega tuleb maakohtus

kantud menetluskulude hüvitamise otsustamisel esmalt hinnata, kas kostja esile toodud

lepingulise esindaja kulud on hüvitatavad.

24. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks-

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

25. Esindajaga seotud kulu peab olema vastaspoolele mõistlikult ettenähtav (vt nt Riigikohtu

23. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11, p 17 teine lõik, ja selles viidatud

varasem kohtupraktika). See põhimõte on üldisem ja kohaldub ka muudel juhtudel peale

viidatud lahendites konkreetselt käsitletud esindajakulu piirmäärade problemaatika.

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlustes märgitud

esindajakulu ei olnud ega pidanudki olema hagejale käesolevas asjas ettenähtav, mistõttu

hageja ei pea vastavat kulu hüvitama. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

26. Ühest küljest tähendab kulude ettenähtavus, et vähemalt üldjuhul ei tohi hüvitatav

menetluskulu rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. See tagab menetlusosalisele

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik).

9 (10)

Siiski on ka väiksemate vaidluste puhul pooltel õigus kasutada lepingulist esindajat, kelle

kulude hüvitamise kohustust võib vastaspool pidada pigem piiratuks asja hinnaga (vt ka

Riigikohtu 27. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14 kolmas lõik).

Lepingulise esindajana võib menetluses osaleda isik, kes on ühtlasi poole seaduslik esindaja

või töötaja (nt Riigikohtu 18. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 14 teine lõik;

23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 13 esimene lõik, ja 9. novembri 2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 15).

27. Teisest küljest peab olema nähtav esindaja osalemine menetluses just lepingulise esindajana

(vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 10 teine lõik, ja

10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 12). Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1

järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses

(Riigikohtu 1. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13 teine lõik).

Põhjendamatu on kostja arusaam, et kuna kostja seaduslik esindaja on omandanud õiguse

õppesuunal riiklikult tunnustatud magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni, tuleb teda

kohtumenetluses igal juhul käsitleda lepingulise esindajana TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel ja kostja

õigusabikulud tuleb hagejalt välja mõista. Lähtuvalt kulude ettenähtavuse põhimõttest ei ole

hiljem kulude hüvitamise taotlemiseks piisav ainult vastava haridustaseme olemasolu, vaid ka

selle ja lepinguliseks esindajaks olemise tahte nähtavaks tegemine kohtumenetluses.

28. Käesolevas asjas esitas kostja esindaja oma haridust tõendava dokumendi alles koos

menetluskulude nimekirjaga maakohtus. Selles ega üheski varasemas menetlusdokumendis ei

nimetanud esindaja end lepinguliseks esindajaks. Samuti esitas ta kostja nimel apellatsioon-

kaebuse seadusliku esindajana.

Ringkonnakohtu hinnangul tähendab esindajakulude ettenähtavuse põhimõte muu hulgas seda,

et vastaspoolele peab olema iga konkreetse menetlustoimingu puhul arusaadav, et selle teeb

lepinguline esindaja. Kui sama füüsiline isik võib tegutseda nii poole seadusliku kui ka

lepingulise esindajana, siis peab ta ise olema hoolas ja muutma oma rollid menetluses nähtavaks.

TsMS § 200 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama menetlusõigusi heauskselt. Sellega on

hõlmatud ka selguse loomine küsimuses, kas menetlusosalist esindab vastavas menetlusetapis

seaduslik või lepinguline esindaja. Jättes esindaja rollile viitava eristuse tegemata, võtab nii

menetlusosaline kui ka tema nimel tegutsev esindaja riski, et vastav kulu ei ole TsMS § 175

lg 1 alusel hüvitatav.

29. Sama järeldust kinnitab ka järgmine arutluskäik.

TsMS § 217 lg 4 sätestab, et esindusele kohtus kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses

(TsÜS) esinduse kohta sätestatut, kui TsMS-st ei tulene teisiti. TsÜS § 117 lg 2 kohaselt võib

esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne

esindusõigus). TsÜS § 118 lg 1 järgi toimub volituse andmine esindatava poolt vastava

tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või

avalikkusele. TsÜS § 118 lg 2 näeb ette, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või

käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud

volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel

esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.

Vastavalt TsMS § 221 lg-tele 1 ja 2 tõendab seadusliku esindaja esindusõigust dokument,

millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek, aga lepingulise esindaja volitust tõendab

volikiri, mis esitatakse kohtule. Tervikuna tuleneb eeltoodust, et füüsilise isiku osalemine

menetluses lepingulise esindajana muutub kohtule ja vastaspoolele nähtavaks alates vastava

volikirja esitamisest.

10 (10)

30. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei olnud maakohtu menetluses

hagejale arusaadav kostja esindaja tegutsemine lepingulise esindajana, st vastav kulu ei olnud

ka ettenähtav.

31. Apellatsioonkaebus hageja nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse muutmise

osas on edukas, aga kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise osas

mitte. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

32. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 162 lg-d 1

ja 4 koosmõjus § 171 lg-ga 1).

Kostja apellatsioonkaebus on hageja põhinõude osas edukas ja seetõttu on põhjendatud ning

kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1, et hageja kannab sarnaselt maakohtu menetluskuludega

apellatsioonimenetluse kohtukulud.

Samas ei oleks õiglane jätta hageja kanda kõiki apellatsioonimenetluse kulusid, sest kostja

apellatsioonkaebuse kahest väitest oli vaid üks edukas. Kuigi TsMS ei näe otsesõnu ette

võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise

ulatusest (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik), on TsMS

§ 162 lg 4 kohaldatav ka kõrgema astme kohtu kulude jaotamisel (Riigikohtu 4. aprilli 2011

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p-d 9 ja 10, ning 8. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-

15, p 17).

Ringkonnakohus kasutab võimalust jaotada menetluskulud liikide kaupa erinevalt ja jätab

kohtuvälised kulud (ehk muud kulud peale kohtukulude) poolte endi kanda (sellise võimaluse

kohta vt nt Riigikohtu 21. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 36 teine lõik).

Eeltoodu põhjal tuleb ringkonnakohtu kuludest määrata kindlaks ainult kohtukulud, milleks on

kostja tasutud riigilõiv summas 75 eurot. Selle peab hageja kostjale hüvitama.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm