2-16-9480/19 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

T A R T U M A A K O H U S

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Avalikult teatavakstegemine

13. jaanuar 2017 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

Tsiviilasi

nr 2-16-9480;

PPC Delta OÜ versus Renat Akimov;

hagi võlgnevuse ja kõrvalnõuete saamiseks;

tsiviilasja hind 14 307.27 eurot

Kohtunik

Kalev Kuningas

Hageja

PPC Delta OÜ (registrikood 11919806; aadress Jõe 3, Tallinn

10151)

Hageja esindaja

Triin Linholm (menetlus@plusplus.ee)

Kostja

Renat Akimov (isikukood xxx; aadress xxx, xxx, xxx)

Asja lahendamine

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 434, tegi kohus otsustused:

Otsustused

1. Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks põhivõlg

2605,42 eurot, intress 2839,47 eurot ja viivised 207,91 eurot (arvestusega 16.01.2016-

13.01.2017); välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks viivis protsendina

põhinõudelt (2605,42 eurot) alates 14.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.

1.1 Jätta hagi põhinõude 4421,81 euro osas rahuldamata.

Täiendavad otsustused

2. Seoses eelnevaga:

2.1 jaotada menetluskulud ning jätta need 40% kostja kanda ja 60% hageja kanda;

2.2 välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks menetluskuluna 308 eurot;

2.3 välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (s.o 308

eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras,

kuid kokku viivist menetluskuludelt mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses;

2.4 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Selgitused

3. Selgitada:

3.1 TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete

kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku

omavalitsuse asutuse seisukoha;

3.2 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630);

3.3 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest;

3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil;

3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt PlusPlus Capital AS ja kostja sõlmisid 15.12.2015 võla tasumise

kokkulepe nr 24151168, millega kostja kohustus tasuma võlgnevuse maksegraafiku alusel.

Vastavalt võla tasumise kokkulepe p.1.1 tunnistas võlgnik võlgnevust hageja ees summas 7

027,23 €. Pooled sõlmisid kokkulepe võlgnevuse tasumiseks vastavalt kokkulepe p.2.1 alusel

summas 7 027,23 € kokkuleppe lisas 1 toodud maksegraafiku alusel. Kokkulepe kohaselt tuli

võlgnevus tuli tasuda 15.01.2016 kuni 15.06.2016 võrdsetes osades ja kuumaksega 50 € kuus

ja alates 15.07.2016 kuumaksega 300 € kuus. Kostja ei täitnud võla tasumise kokkuleppes

toodud tingimusi ja ei tasunud hagejale vastavalt võla tasumise kokkuleppele. Vastavalt

kokkuleppe punktile 3.1 kui võlgnik ei täida maksegraafikut tekkis hagejal õigus sisse nõuda

kokkulepe punktis 1.2 nimetatud summa tasumata osa koheselt sissenõutavaks ehk siis 7

027,23 €. Kuna kostja pika perioodi jooksul võlgnevust ei tasunud arvestas hageja nõude

sissenõutavaks muutunuks alates 16.01.2016 tähtaja saabumisega. Vastavalt kokkulepe

punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,2% päevas

kokkuleppe punktis 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Nõude loovutamine hagejale

PlusPlus Capital AS esindaja on pöördunud korduvalt kostja poole lepingust tuleneva nõude

tasumiseks, kuid kuni käesoleva hetkeni ei ole võlgnik kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud.

Kuna kostjale saadetud võlateatised jäid vastuseta ning võlgnik kohustust täitma ei asunud,

siis loovutas PlusPlus Capital AS nõude Hagejale kohtumenetluse alustamiseks. Nõuete

loovutamisest teavitas PlusPlus Capital AS Kostjat kirjalikult. Vastavalt kokkulepe punktile

3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,2% päevas kokkuleppe

punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Hageja on arvestanud viiviseid alates

võlgnevuse sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni

ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,2 % põhinõudelt päevas kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni - (7027,23 * 0,2%= 14,054€ * 365= 5129,71 €).

Vastavalt kohtu määrusele esitas hageja täpsustavad selgitused nõudele. Swedbank võimaldas

kostjale väikelaenu summas 5800,00 €, intressiga 19% aastas ning tagasimaksetähtajaga

14.01.2018. Kostja rikkus sõlmitud laenulepingut ning Swedbank teavitas võlgniku

laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest, juhul kui kostja jooksvat võlgnevust ei tasu. Laenu

jääk koos põhiosa võlgnevusega oli 26.11.2013 seisuga 5425,42 €, millele lisandus intresside

võlgnevus 452,32 €. PlusPlus Capital AS pöördus kostja poole võlgnevuse tasumise nõudega

ning kuna kostja ei suutnud võlgnevust korraga tasuda, siis sõlmisid PlusPlus Capital AS ja

kostja 15.12.2015 Võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe, mille kohaselt

kohustus võlgnik tasuma 7027,23 € 27 kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20 %

intressi aastas. Võlgnevuse tasumisel arvestati, et võlgnevuse tasumisel loetakse ennekõike

tasutuks intressivõlgnevus ning peale seda põhisummavõlgnevus, millega proportsionaalselt

arvestati tasutuks ka igakuine intressiosa. Võlausaldaja on lähtunud Kostja poolt kohustuse

tasumisel erinevate kohustuste katteks VÕS § 88 lg-s 8 märgitud täitmise loogikaga.

Arvestades, et Võla tasumise kokkulepe näol oli tegemist poolte vahelise sisulise

kompromissiga, millega PlusPlus Capital AS võimaldas võlgnikul võlgnevuse summa

fikseerida ning asuda seda tasuma osamaksetena, milline oli Kostjale vähem koormav kui

võlgnevuse kohene tasumine, siis oli 20%-ine aastaintress osamaksetelt pooli rahuldav. Võla

tasumise kokkuleppes kirjeldatud 20%- ise aastaintressi lubatavust on kirjeldanud Riigikohtu

Tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-175-14, mille punkti 16 kolmandas lõigus on riigikohus

sedastanud "Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt

võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist". Kuna

Võlausaldaja luges võlgnevuse tasumisega tasutuks ennekõike intressijäägi esialgselt

võlakohustuselt, siis on hagiavalduses toodud arvestuskäik õige, sest hagiavalduses

kirjeldatud võlgnevuse summa ei sisalda intressi ega viivist. Kuna Kostja ei pidanud Võla

tasumise kokkuleppes kirjeldatud tähtaegadest kinni luges Võlausaldaja kohustuse

sissenõutavaks muutunuks kogu põhivõlgnevuse jäägi ulatuses ning loovutas nõude Kostja

suhtes Hagejale kohtumenetluse alustamiseks. Kostja on tasunud kokku summas 2820,00 €.

Võlausaldaja on lähtunud Kostja poolt kohustuse tasumisel erinevate kohustuste katteks VÕS

§ 88 lg-s 8 märgitud täitmise loogikaga. Hageja korrigeerib oma haginõuet põhisumma osas

ning ka viivisearvestust ning võtab viivise arvestamise aluseks laenulepingu põhisumma jäägi

summas 5425,42 €. Hageja korrigeerib ka viivisemäära ning võtab viivisemäära arvestamise

aluseks seadusjärgse määra, so 0,022% päevas, ning arvestab viivist laenulepingu põhisumma

jäägilt 5425,42 €. Hageja esitab korrigeeritud viivisearvestuse: põhisumma (5425,42) x

viivitatud päevade arv (154)x 0,022%: Hageja on arvestanud viiviseid alates võlgnevuse

sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,022 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni - (5425,242 * 0,022%= 1,189€ * 365= 434,03 €).

Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 7027,23 eurot ja viivised

181,64 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sisse nõutavaks muutuvad

viivised võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summalt 5425,42 €

päevas hagi esitamisele järgnevast päevast tasumata võlgnevuse jäägilt.

Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt

menetluskuludena riigilõiv 650 eurot ja õigusabikulu 288 eurot.

Kostja on kohtule esitanud kontoväljavõtted, mille kohaselt on tasunud 17.12.2014-

15.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

1. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: AS Swedbank ja kostja sõlmisid 16.01.2013

väikelaenulepingu nr 13-003126-VL, mille alusel kostja sai laenu 5800 eurot intressiga

19% aastas ning tagasimaksetähtajaga 14.01.2018 krediidi kogukuluna 9101,15 eurot

(tl 104-106). Laenu jääk 26.11.2013 seisuga oli 5425,42 eurot, millele lisandus

intresside võlgnevus 452,32 eurot (tl 103). AS Swedbank loovutas nõude PlusPlus

Capital AS-le 01.11.2014 (tl 7) ja hagejale omakorda on nõue loovutatud 16.03.2016

(tl 8).15.12.2015 sõlmisid PlusPlus Capital AS ja kostja võla tasumise kokkuleppe (tl

5-6), mille kohaselt kostja kohustus tasuma 7027,23 euro 27 kuulise maksegraafiku

alusel, millele lisandus 20% aastas, tagasimaksetähtajaga 15.03.2019. Kostja on

tasunud 17.12.2014-15.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot (tl 41-96).

2. Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste

täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest

tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt

täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS §

113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise

tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus

otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul

kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal

algatusel (vt nt 11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11.03.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping,

millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse

rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu

ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 415 lg 2 järgi kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest

ei piisa kõigi sissenõutavaks kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse 1) esimeses

järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks, 2) teises järjekorras

põhivõla katteks, 3) kolmandas järjekorras intressi katteks 4) neljandas järjekorras

muude kohustuste katteks. Ebapiisava maksega on tegemist juhul, kui krediidivõtja

teeb krediidiandjale krediidilepingu täitmiseks makse, millest ei piisa kõigi

krediidivõtja makse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks

krediidiandja ees. Tarbijakrediidilepingu puhul kujutab § 415 lg 2 endast erisätet VÕS

§ 88 lg 8 suhtes.

3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale ajavahemikus

17.12.2014-15.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot. Pooled on 15.12.2015 sõlminud

võla tasumise kokkuleppe, mille alusel tuli kostjal hagejale tasuda 7027,23 eurot 27

kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20% intressi aastas. Hageja on lähtunud

kostja poolt tasutud võlgnevuse kohustuste katteks VÕS § 88 lg-s 8 märgituga.

4. Kohus leiab, et hageja ei ole kohtule esitanud selget arvestust 15.12.2015. a

võlatunnistuse aluseks oleva 16.01.2013 Swedbank AS-i väikelaenu nr. 13-003126-VL

järgse võla kohta. Hageja poolt ei ole välja toodud, milline osa võlatunnistuse järgi

nõutavast summast moodustab 2013. a väikelaenulepingu järgse põhivõla, milline osa

intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise.

5. Kohus märgib, et Riigikohtu kolleegium lahendis nr 3-2-1-2-14 „ Kolleegium jääb

oma varem väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga

imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva

kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii

etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte

kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). Seega

on ka võlatunnistuses lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu

järgselt põhivõlalt.“

6. Kohus leiab, et kostja poolt tehtud maksete so 2820 euro puhul tuleb lugeda, et need

on tasutud põhivõla katteks VÕS § 415 lg 2 järgi. Seega tuleb kostjalt välja mõista

tagastamata põhivõlg 2605,42 eurot (5425,42-2820) ning kõrvalnõuded (intress ja

viivis) alljärgnevates suurustes.

7. 16.01.2013 väikelaenulepingu nr 13-003126-VL põhitingimustes oli kokku lepitud

intressimäär 19% krediidisummast aastas. Nähtuvalt hageja poolt esitatud konto

väljavõttest (tl 103) on kostja 14.02.2013-26.07.2013 tasunud intressi kokku 536,97

eurot. Kohus leiab, et intressi osas tuleb kostjalt välja mõista intressi 2764,18

(3301,15-536,97) eurot.

8. Hageja oma 08.12.2016 seisukohas leiab, et võla tasumise kokkulepe näol oli tegemist

poolte vahelise sisulise kompromissiga.

9. Riigikohtu Tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-175-14 p 17 kohaselt „Kolleegium

rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes

tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut

tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte

kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist

on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub

VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja

viivisevõlalt.

10. Käesoleval juhul hageja ei ole piisavalt tõendanud, et mis on hageja ja kostja vahelise

kokkuleppe esemeks (missuguste vaidlusküsimuste kohta nad väidetava

kompromissilepingu sõlmisid ja missuguseid õigussuhteid kompromissileping hõlmas)

ning kas ka see kokkulepe vastas kompromissilepingu tunnustele.

11. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe/maksegraafik on selgelt üksnes ühe poole õigusi

arvestav ning tarbijast laenuvõtja jaoks ebamõistlikult koormav, ka on poolte õigused

ja kohustused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja poolt tasutud

võlgnevused on arvestatud intressi katteks ja maksegraafikust nähtuvalt kostja

kohustus tasuma võlgnevust 16.01.2016-15.03.2019 kokku 10164,34 eurot.

12. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on

tühine ja lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool

teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest

asjaolust, ja kui:

1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas.

13. Kohus leiab, et kokkuleppe eesmärk oli vaid tähtaja pikendamine. Seega võib eeldada,

et tegemist oli laenulepingu muutmisega ning sellisel juhul keelab VÕS § 113 lg 6

nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 p 17). Seega on hageja

viivisenõue osaliselt põhjendamatu.

14. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhinõude summas 2605,42 eurot, intressi summas 2764,18 eurot ja viivised

207,91 eurot (arvestusega 16.01.2016-13.01.2017).

15. Põhinõude 4421,81 euro (7027,23 eurot – 2605,42 eurot) osas jätab kohus hagi

rahuldamata.

16. Hageja on taotlenud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele lisaks

välja mõista kostjalt ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlalt perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis protsendina

põhinõudelt (2605,42 eurot) alates 14.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb

jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena

riigilõivu 650 eurot ja õigusabikulud 288 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu,

nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et

õigusabikulud taotletud suuruses on ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et on põhjendatud

õigusabikulud summas 120 eurot.

Hagiavalduse hagihinnaks on märgitud 14307,27 eurot. Kohus rahuldab hagi põhinõude

summas 2605,42 eurot, intressi summas 2764,18 eurot ja viivised 207,91 eurot, kokku

5652,80. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatuses 40% so 308 eurot.

TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada

määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa

määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kalev Kuningas

Kohtunik