3-15-2216/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-2216

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla 18. mai 2015. a käskkirja nr

6-3/810 õigusvastaseks tunnistamiseks ja 22. juuni

2015. a käskkirja nr 6-3/729 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26. novembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. novembri

2015. a otsus muutmata.

2. Võtta asja materjalide juurde õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a seisukoht

nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“.

3. Jätta X.X.-i taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

rahuldamata.

4. Jätta X.X.-i apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 15 eurot

tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13.

veebruar 2017).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 18. mai 2015. a käskkirjaga määrati X.X. tööle finants- ja majandusosakonda

majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19. maist 2015 kuni 19.

augustini 2015 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Käskkirja kohaselt võis

kinnipeetav töötada kuni kaks tundi päevas ja tõsta raskusi mitte üle 5 kg.

22., 26. ja 29. mail ning 2. juunil 2015 ei allunud X.X. vanglateenistuse ametniku seaduslikule

korraldusele asuda koristama V8 osakonda.

X.X.-i karistati Viru Vangla 22. juuni 2015. a käskkirjaga nr 6-3/729 distsiplinaarkorras

vangistusseaduse (VangS) § 37 p 1 ja § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega

seitsmeks ööpäevaks (kokku 28 ööpäevaks) iga tema suhtes fikseeritud rikkumise eest.

2. X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud tööle määramise käskkirja

õigusvastasuse tuvastamiseks ja distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt:

2.1. Kaebajal on parema käe trauma, kuid vangla ei ole kaebajale operatsiooni võimaldanud.

Kaebaja töövõimelisust on pädev hindama üksnes kirurg.

2.2. Käskkirjast ei nähtu kaebajale tema terviseprobleemist tulenevaid piiranguid. Samuti ei ole

kajastatud kaitsevahendite kasutamise vajadust. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvi

seisneb selles, et kaebajale ei antaks enam taolist haldusakti. Lisaks plaanib kaebaja esitada

vangla vastu kahju hüvitamise nõude.

2.3. Vangla ei andnud 22. ja 29. mail ning 2. juunil 2015 pärast meditsiinilist läbivaatust uuesti

korraldust tööle asuda. Seega ei ole õige väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarrikkumise.

3. Tartu Halduskohtu 26. novembri 2015. a otsusega jäeti X.X.-i kaebus ja taotlus Ida-Tallinna

Keskhaigla kirurgile järelepärimise tegemiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt:

3.1. VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Sama paragrahvi lõike kaks

punkt nelja kohaselt ei ole seda kohustust kinnipeetaval, kes ei ole võimeline töötama tervislikel

põhjustel. Meditsiiniosakonna 3. märtsi 2015. a tõendi kohaselt on arst tunnistanud kaebaja

võimeliseks sooritama osalise tööajaga töid, mis ei eelda üle 5 kg raskuste tõstmist. Tervisekaarti

kirurgi poolt 29. jaanuaril 2015 tehtud kanne nr 60 kinnitab, et tema küünarliigese liikuvus on

rahuldav ja implantaat seda ei sega. 23. juulil, 13. augustil ja 24. septembril 2015 tehtud kannetes

nr 87, 90 ja 99 ei ole kirurg oma seisukohta muutnud. Koristamist ei saa pidada selliseks tööks,

mida ei saaks teha isik, kel on terviseprobleeme. Isiku tööle määramisel on tema tervisliku

seisundiga arvestatud.

3.2. Korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine, mistõttu tuli seda täita.

3.3. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-53-14 on leitud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud

kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud

terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Seetõttu on alusetu kaebaja

seisukoht, et menetluse käigus tulnuks tema töövõimelisuse küsimuses küsitleda talle

operatsiooni teinud kirurgi. Operatsioon teostati Tallinnas asuvas haiglas 25. oktoobril 2013,

kaebaja viibis vanglas aga juba 21. novembrist 2013. Sellest järeldub, et kirurg ei saanud kursis

olla kaebaja tervisliku seisundiga tööle määramise käskkirja koostamise ja selle alusel antud

korralduste eiramise ajal ega hinnata tema töövõimelisust vangla üldkasutatavate ruumide

koristamisel. Seetõttu jättis halduskohus taotluse, mis puudutas kirurgi küsitlemist, rahuldamata.

3.4. Halduskohus leidis, et kaebaja keeldus kõigil neljal korral õigusvastasel tööle asumast.

Määratud distsiplinaarkaristust võib arvestades toimepandud distsiplinaarsüüteo raskust pidada

proportsionaalseks. Distsiplinaarmenetluse jooksul järgiti kõiki menetlusnõudeid ning nimetatud

menetluse käik oli kaebajale arusaadav.

3.5. Halduskohus jättis kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebaja enda

kanda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X.-i hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt:

4.1. Kaebaja on halduskohtule esitanud kaks nõuet – tööle määramise käskkirja õigusvastasuse

tuvastamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Otsuse põhjendustest

ei ole jälgitav, millised põhjendused millist käskkirja puudutavad.

4.2. Vangla meditsiiniosakonnas töötav kirurg on keeldunud kaebajale operatsiooni tegemast

ning öelnud, et kaebaja võib operatsioonile minna pärast vanglast vabanemist. Kohus oleks

pidanud tegema järelepärimise kaebajat opereerinud kirurgile, saamaks kinnitust sellele, et

kaebaja vajab operatsiooni ja sellele järgnevat taastusravi. Esimene operatsioon oli mõeldud

kaheetapiliseks raviks ning selleta kaebaja käsi ei parane. Kaebajal on samas käes ka

osteoartroos. Meditsiiniosakond ei oleks tohtinud anda kooskõlastust kuni uuringute,

operatsiooni ja taastusravi läbimise võimaldamiseni. Töötamine seaks ohtu kaebaja tervise ja

halvendaks käe seisundit.

4.3. Vangla peab tagama selle, et kinnipeetavale oleks töötamisel tagatud töötervishoiu ja

-ohutusnõuetest kinnipidamine. Kaebaja enda kambri koristamist ei saa võrdsustada terve

eluosakonna, olmeruumide ja õppeklasside koristamisega.

4.4. Operatsiooni teostanud kirurg on pädev hindama, kas kaebaja on võimeline tegema vanglas

majandustöid.

4.5. Halduskohus on õigusvastaselt tuginenud valvurite 2. ja 5. oktoobri 2015. a õienditele, sest

distsiplinaarmenetluse ajal neid tõendeid ei eksisteerinud. Halduskohus on ise asunud vastustaja

õigusvastaseid haldusakte põhjendama.

4.6. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tuleb tühistada ka sel põhjusel, et kõikidel

vaidlusalustel päevadel ei andnud valvurid kaebajale pärast meditsiinilist läbivaatust uuesti

korraldust asuda tööle, mistõttu ei saa väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarrikkumise.

4.7. Distsiplinaarmenetluses ei tõlgitud mitte ühtegi dokumenti kaebajale arusaadavasse keelde

ega kaasatud ka tõlki. Kaebaja on eestikeelsete selgituste esitamiseks kasutanud

kaaskinnipeetavate abi. Tõlkimise kohustuse puudumine paneb kaebaja võrreldes eesti keelt

kõnelevate kinnipeetavatega ebavõrdsesse positsiooni. Võimude lahususe põhimõttega läheb

vastuollu see, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab sama isik. Kaebaja palub

jätta asjas kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangistusseaduses normi

puudumise, mis kohustaks vanglat distsiplinaarmenetluse materjale tõlkima. Ühtlasi on

põhiseadusega vastuolus ka VangS § 64 lg-d 1 ja 4, mis ei sätesta distsiplinaarkaristuse määraja

pädevust.

4.8. Kaebaja hinnangul on talle määratud kartserikaristus ebaproportsionaalne. Õiguskantsler on

5. oktoobri 2016. a seisukohas nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“

leidnud, et kartserikaristust tuleks kohaldada kõige tõsisematel juhtudel. Ühegi kartserkaristuse

pikkus ei tohiks ületada 14 ööpäeva. Rahumeelset tööle mitteasumist ei saa ilmselt pidada

selliseks rikkumiseks, mis õigustaks üksikvangistusega karistamist. Nimetatud seisukoha

varasem esitamine ei olnud kaebajal võimalik, sest seda ei eksisteerinud, kui asja menetles

halduskohus.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu

otsuse põhjendused on õiged. Vastuse kohaselt:

5.1. Halduskohtu otsus on hästi jälgitav.

5.2. Kaebaja tervislikule seisundile sai hinnangu anda vanglas töötav kirurg, kuna puudus

vajadus kaebaja suunamiseks eriarsti vastuvõtule.

5.3. Vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluses ega halduskohtus väitnud, et vangla ei väljastanud

talle tööriideid. Vangla ei väljasta kinnipeetavale tööriideid enne, kui kinnipeetav asub reaalselt

töökohustusi täitma. Kaebaja keeldus seda kohustust täitmast, mistõttu ei olnud talle tarvis

tööriideid väljastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja arvates ei ole halduskohtu otsusest arusaadav see, millised otsuse põhjendused käivad

tööle määramise ja millised distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja kohta. Ringkonnakohtu

hinnangul on kohtu arutluskäik siiski jälgitav. Esmalt on halduskohus analüüsinud tööle

määramise käskkirja õiguspärasust (otsuse põhjenduse p-d 6 ja 7). Seejärel on kohus käsitlenud

kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi (alates otsuse põhjenduste p-st 8). Kuna kaebajale

määrati distsiplinaarkaristused seetõttu, et ta oli vaidlusaluse käskkirjaga tööle määratud ning ta

ei allunud korraldustele, võibki olla, et läbi otsuse käsitletakse kaebaja tervisega seonduvat, mis

võib kaebajale jätta mulje, et kohtu analüüs ei ole olnud loogilise ülesehitusega.

8. Kaebaja väited, mis puudutavad korduva operatsiooni teostamata jätmist, ei ole käesoleva

vaidluse kontekstis asjakohased, kuna vaidluse esemeks on kaebaja tööle määramine ja sellele

järgnenud tööle minemisest keeldumised. Tööle minemast keeldus kaebaja töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 alusel, kuna kaebajal valutab käsi ning tal on seda valus

liigutada ning töötamisega seaks ta oma tervise ohtu. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebajal on

etteheiteid seetõttu, et talle ei ole soovitud operatsiooni teostatud, tuleb kaebajal pöörduda

vastava hagiga maakohtusse. Vangla arsti sisuline tegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis

ei allu halduskohtu kontrollile.

9. Kaebaja määrati tööle 18. mai 2015. a käskkirjaga nr 6-2/810 (tl 24). Tööle määramise

käskkirjast nähtub, et selles on lähtutud arsti ettekirjutusest, mille kohaselt võib kaebaja töötada

päevas kuni kaks tundi ning ei tohi tõsta raskusi üle 5 kg. Sellisele järeldusele on jõutud 3. märtsi

2015. a tõendis (tl 59). Ka kaebaja tervisekaardi väljavõttest (tl 82–89) nähtub, et ei esine

meditsiinilist näidustust tööd mitte teha. Lisaks on tervisekaardi kohaselt kaebaja tervisele

hinnanguid andnud arstid olnud teadlikud sellest, et 2013. a on kaebaja küünarnukile teostatud

operatsioon. Nii enne konkreetset käskkirja kui ka pärast seda on kaebaja korduvalt väitnud, et

teostatud operatsioon ei lase tal majandustöid teha. Samas ei ole kordagi leitud, et tööst

vabastamiseks esineks meditsiinilist näidustust. Vastupidi, käskkirjast nähtub, et kaebaja

tervislikku seisundit on tööle määramisel arvesse võetud ning tema tööaeg ja selle iseloom ei saa

olla kuidagi tema käe tervislikku seisundit halvemuse suunas mõjutavad faktorid. Haldusasjas nr

3-15-2990 oli vaidluse sisuks samuti kaebaja tööle määramine ja sellest keeldumine. Nimetatud

haldusasja materjalide hulgas on Ida-Tallinna Keskhaigla 23. novembri 2015. a vastus kaebaja

päringule, kus mainitakse, et kaebajale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning

absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks ei ole. Ühtlasi lisatakse, et nad ei saa anda

hinnangut sellele, kas kaebajale on igasugune füüsiline töö vastunäidustatud või mitte, sest nad ei

tea, milles see töö seisneb. Nendest seisukohtadest järeldub, et kaebaja saab ilmselt teha töid, mis

on igapäevaelus tavapärased. Kahtlemata ei ole kaebaja majandustööle määramine eelnevalt

nimetatud piiranguga selline, mida kaebaja teha ei saaks. Seega ei lähe vangla arstide seisukohad

vastuollu Ida-Tallinna Keskhaigla kirjas märgituga, mistõttu on halduskohus õigesti leidnud, et

nimetatud haigla kirurgile ei ole vaja teha järelepärimist. Seetõttu ei oleks pidanud tööle

määramisele eelnevalt ära ootama seda, mil kaebaja käib täiendavatel uuringutel, läbib uue

operatsiooni ja taastusravi. Eelnevalt esitatu valguses ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et

hinnangu tema võimelisusele tööd teha saaks anda ainult operatsiooni teostanud kirurg.

10. 22. juuni 2016. a distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjas (tl 25–28) on kaebajat

karistatud nelja erineva episoodi eest, mille kõigi sisuks on olnud tööle määramise käskkirja

mittetäitmine. Kaebaja keeldus tööle minemast 22., 26. ja 28. mail ning 2. juunil 2015.

11. Kaebaja on väitnud, et talle anti korraldus tööle minna vaid ühekordselt, s.t uut korraldust

pärast meditsiiniosakonnas läbivaatust ei järgnenud.

Asjas esitatud materjalidest nähtub, et 22. mail 2015, mil kaebaja keeldus korraldust täitmast,

andis valvur talle pärast seda, kui kaebaja tervislik seisund oli üle kontrollitud, uuesti korralduse

asuda tööle. Kaebaja keeldus ka seejärel korraldusele allumast (22. mai 2015. a ettekanne

nr 6-20/2819-1, tl 45). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ettekandes kirjeldatu

tõelevastavuses.

26. mail 2016 koostatud ettekandest nr 6-20/2892-1 (tl 48) nähtub, et kaebajale anti uuesti pärast

seda korraldus, kui meditsiiniosakonna õde oli ta üle vaadanud ja leidnud, et tervislikku

näidustust tööle mitte asuda ei esine. Seega on ka selle episoodi osas alusetu kaebaja väide, et

teistkordselt talle korraldust tööle asuda ei antud.

Kolmas tööst keeldumine leidis aset 28. mail 2015. Samal kuupäeval koostatud ettekandest (tl

51) nr 6-20/2950-1 ei nähtu, et valvur oleks pärast meditsiinilise kontrolli läbimist andnud uue

korralduse tööle asuda. Ka pärast neljandat intsidenti 2. juunil 2015 ei nähtu selle kohta

koostatud ettekandest nr 6-20/3066-1 (tl 54), et keeldumisele oleks järgnenud uus korraldus, kui

selgus, et kaebajal siiski meditsiinilist näidustust ei esine. Samas on pärast distsiplinaarmenetlust

2. oktoobril ja 5. oktoobril 2015 koostatud selgitused, kust nähtub, et kahe viimati mainitud

juhtumi puhul anti siiski ka korduv korraldus tööle asuda (tl 64p ja 65p).

12. Kaebaja leiab, et neile tõenditele ei saa tugineda, kuna need on koostatud pärast

distsiplinaarkaristuste määramist. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu ei saa kaasa tuua viimati

nimetatud episoodides karistuse määramise õigusvastatust. Asjas on tõendatud, et kaebajale anti

korraldus tööle asuda, ta keeldus ning sellele järgnes kontroll meditsiiniosakonnas, kus mitte

ühelgi juhul ei leitud, et kaebaja ei saaks tööd teha. „VangS § 67 lg 1 p 1 kohaselt on kinnipeetav

kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. VangS § 67 p 1

eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse

täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus

selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. […] Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine

saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.

Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi

kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus

vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse

täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.“ (Riigikohtu

halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud

kohtupraktika; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei

saanud seega väidetav täiendav korralduse andmata jätmine kaasa tuua määratud

distsiplinaarkaristuse õigusvastasust, sest kaebaja oli õigusvastaselt täitmata jätnud ka esimese

korralduse. Seega piisas sisuliselt juba ühe korralduse täitmata jätmisest, et tuvastatud asjaolude

pinnalt kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Teisalt lisab ringkonnakohus, et võib olla usutav, et

toonases menetluse dokumenteerimises võis tõesti valvuril ununeda kirja panemast asjaolu, et

anti ka teine korraldus, kuna kahel varasemal korral oli uue korralduse andmine ettekandes

kajastatud. Lisaks on käesoleva kaasuse asjaolud sellised, mis lubavad järeldada, et kaebaja pidi

aru saama, et tal ei ole tööst keeldumiseks alust. Nimelt leidsid tööst keeldumised aset lühikese

ajaperioodi jooksul, mille vältel kaebaja tervislik seisund püsis samasugusena.

13. Väide, mis puudutab töötervishoiu ja –ohutusnõuetest mittekinnipidamist, ei ole samuti

põhjendatud. Nagu eelnevalt märgitud, on tööle määramise käskkirjas arvestatud sellega, et

kaebaja saab töökohustusi täita teatud piirangutega. Samas ei erine kinnipeetava enda kambri

koristamine suuresti üldkasutatavate ruumide koristamisest. Töö iseloom on valdavalt sama.

Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et tööriiete väljastamine toimub alles

seejärel, kui isik reaalselt tööle asub. Seega ei olnudki vanglal kohustust kaebajale töövahendeid

väljastada, sest kaebaja oli keeldunud vastavaid korraldusi täitmast.

14. Ringkonnakohus ei leia, et distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks annaks

alust see, et menetlusse ei kaasatud tõlki. HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise

taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline ei valda keelt, milles asja menetletakse.

Halduskohtu otsuses on märgitud, et menetluse käigus andis kaebaja nii eesti- kui venekeelseid

selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab

seetõttu tõlki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ning märgib siinjuures, et ka

käesolevas halduskohtumenetluses esitatud dokumendid on kaebaja koostanud eesti keeles.

15. Kaebaja hinnangul on talle määratud karistus ebaproportsionaalne. Oma väite esitamisel

tugineb ta õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a seisukohale nr 6-1/161019/1604041

„Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“, milles leitakse, et kartserikaristust tuleb kohaldada vaid

kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Ühe

kartserkaristuse pikkus ei tohiks täiskasvanutel ületada 14 ööpäeva. Ringkonnakohus võtab

nimetatud seisukoha haldusasja materjalide hulka. Kaebajale määrati vaidlusaluse käskkirjaga

kokku 28 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt

õiguskantsleri seisukohale ja seal viidatud CPT hinnangutele tuginedes väita, et hetkel oleks

vangla karistust määrates õigusvastaselt toiminud ja valinud ülemäärase karistuse.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (tl 25–27p) on vangla selgitanud, miks ta ei saa

määrata leebemaid karistusi. Seega oli põhjendatud karistuse liigiks kartserikaristuse valimine,

kuna kaebaja enda eelnev käitumine on näidanud, et tal on ennegi olnud probleeme õiguskuuleka

käitumise järgimisega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hetkel kehtiv VangS § 63 lg 1 p 4

lubab kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Õiguskantsleri seisukoht on hetkel vaid

soovituslik ning see on suunatud Justiitsministeeriumile, et viimane kaaluks nimetatud sätte

muutmist ning selle kooskõlla viimist CPT seisukohtadega antud küsimuses.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põhiseadusega vastuolus olevaks pidada asjaolu, et

vangistusseaduses ei ole reguleeritud distsiplinaarmenetlusse tõlgi kaasamise küsimust. Seda

reguleerib, nagu eelnevast nähtub, haldusmenetluse seadus, mis on vangistusseaduse suhtes

üldseaduseks. Seega kuulub see kohaldamisele arvestades vangistusseaduse erisusi (VangS § 11

lg 1). Samuti ei riku õiguse üldpõhimõtteid asjaolu, et distsiplinaarmenetlust viib läbi ja

distsiplinaarkaristuse määrab VangS § 64 lg-de 1 ja 4 alusel vanglateenistus. Nendest sätetest ei

tulene piiranguid selle osas, kes konkreetselt vanglateenistuse ametnikest omab pädevust

karistuse määramise ja menetluse läbiviimise osas. See aga ei muuda otsust langetatuks võimude

lahususe põhimõtet rikkudes, sest reeglina langetab otsuse hoopis teine ametnik, kui see, kes

rikkumise fikseeris ja ettekande, mis oli aluseks menetluse algatamiseks, koostas. Sellest

tulenevalt jätab ringkonnakohus algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse nimetatud

sätete vastuolu osas põhiseadusega, kuna ringkonnakohtu hinnangul seda vastuolu ei esine.

17. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 26. novembri 2015. a otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 115) jääb kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene