3-15-1709/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1709

Haldusasi

Tõrva

linna

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise

Sihtasutuse 23. veebruari 2015. a otsuse nr 1.1-

5.1/15/243 tühistamiseks ning Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse keelamiseks anda projekti EU30432

„Tõrva lasteaia Mõmmik rekonstrueerimine“ toetuse

tagasinõudmise otsuseid

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2015. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Tõrva linn, esindajad Maido Ruusman,

v.adv Aivar Pilv ja v.adv Epp Lumiste

Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus,

esindajad Evelin Pärn-Lee, Kadri Lepikult ja Karin

Victoria Kuuskemaa

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tõrva linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. detsember 2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tõrva linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-1709 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. veebruaril 2017

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-15-1709

2(11)

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõrva Linnavalitsus avaldas 02.02.2009 hanketeate riigihankes „Tõrva lasteaed

„Mõmmik“ rekonstrueerimine“ (viitenumber 110856). Hanketeate p IV.1.1 kohaselt oli

hankemenetluse liigiks väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlus ning edukaks

tunnistati Wolmreks Ehitus OÜ pakkumus, kellega sõlmiti 13.04.2009 ka hankeleping. Tõrva

Linnavalitsus otsustas 14.04.2009 istungi protokolli nr 22 kantud otsusega viia läbi

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse (viitenumber 126812) lasteaia lisatööde

tellimiseks Wolmreks Ehitus OÜ-lt, kellega sõlmiti 06.05.2009 ka hankeleping.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) rahuldas 25.06.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/1262

Tõrva

linna

taotluse

toetuse

saamiseks

projekti

„Tõrva

lasteaia

„Mõmmik“

rekonstrueerimine“ (EU30432) elluviimiseks. Projekti lõplikuks kogumaksumuseks kujunes

864 953,83 eurot, millest toetuse summa moodustas 726 561,22 eurot.

2. EAS nõudis 12.04.2012 otsusega nr 1.1-5.1/12/859 Tõrva linnalt tagasi 25%

riigihangete nr 115974 (Tõrva lasteaia „Mõmmik“ mänguväljaku rekonstrueerimine) ja nr

126812 (II etapi tööd) lepingute abikõlbliku kogumaksumuse väljamakstud toetusest ehk

kokku 23 657,83 eurot. Tõrva linn esitas 02.08.2012 kaebuse EAS 12.04.2012 otsuse

tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-1618), mille Tallinna Ringkonnakohus 04.04.2013 otsusega

rahuldas.

3. EAS nõudis 03.07.2013 otsusega Tõrva linnalt tagasi toetuse summas 23 657,83 eurot.

Tõrva linn esitas 04.11.2013 kaebuse EAS 03.07.2013 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-

13-2322), mille Tallinna Halduskohus 12.03.2014 otsusega rahuldas.

4. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus nõudis 23.02.2015 otsusega nr 1.1-5.1/15/243

Tõrva linnalt tagasi toetuse summas 13 008 eurot ning intressid. Puuduvad alused toetuse

tagasinõudmiseks mänguväljaku rekonstrueerimise osas (hange nr 115974). Riigihankes nr

126812 (II etapi tööd) valis Tõrva linn vale menetlusliigi ning ei ole oma valikut

põhjendanud. Ilmnenud ei ole selliseid ettenägematuid asjaolusid, mis oleksid tinginud

läbirääkimistega väljakuulutamiseta hankemenetluse läbiviimise. Vale hankemenetluse liigi

valimisega on eeldatavasti tekitatud kahju.

5. Siseministeerium jättis 03.06.2015 vaideotsusega nr 14-1.2/831-3 rahuldamata Tõrva

linna 01.04.2015 vaide EAS 23.02.20015 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

6. Tõrva linn esitas 06.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS 23.02.2015 otsuse

nr 1.1-5.1/15/243 tühistamiseks ning EAS-i keelamiseks anda projekti EU30432 toetuse

tagasinõudmise otsuseid. Toetuse tagasinõudmine on aegunud ja möödunud on ka mõistlik

menetlusaeg. Lisatööde hankeleping (viitenumber 126812) viidi lõpule 15.09.2009 ning

aegumistähtaeg lõppes 15.09.2013. Vaidlustatud otsus ei ole piisavalt motiveeritud ning

3-15-1709

3(11)

tuginetud on peamiselt järeldustele, mis loeti ebaõigeteks juba haldusasjades nr 3-12-1618 ja

nr 3-13-2322. Lisatööde tellimisel olid täidetud mõlemad riigihangete seaduse (RHS) § 28 lg

2 p 3 kohaldamise eeltingimused (hankelepingu sõlmimise kiire vajadus ning hankijast

sõltumatud ettenägematud sündmused), sest lasteaed tuli avada õppeaasta alguseks ning

ehitise tegelik olukord ja täiendavate tööde tellimise vajadus selgus alles konstruktsioonide

avamisel (seenhallitusest tingitud kahjustused, probleemsed elektrijuhtmed). Hankemenetlus

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena oli lubatav ka RHS § 28 lg 5 p 1

alusel ning täidetud on selles sättes nimetatud mõlemad eeldused. Hankemenetluse liigi

valimine kooskõlas RHS nõuetega ei anna alust toetuse tagasinõudmiseks. EAS pidanuks

enne toetuse tagasinõudmist tuvastama, kas hankemenetluse liigi valiku tõttu on üldse

tekkinud kahju ning kas tegemist on olulise kahjuga. EAS on seevastu tuginenud üksnes

Euroopa Komisjoni suunistele ja eeldanud kahju tekkimist. Kaebaja ärakuulamine on olnud

üksnes näilik. Keelamiskaebus on lubatav ja põhjendatud, sest EAS varasemat käitumist

arvestades ei saa välistada, et isegi kui kohus vaidlustatud otsuse tühistab, nõuab vastustaja

jätkuvalt toetust tagasi.

7. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja

palus selle jätta rahuldamata. Toetuse tagasinõudmine ei ole aegunud, sest 4-aastase

aegumistähtaja kohaldamisel tuleb arvestada ka aegumise katkemisega (kohtu)menetluste

korral. Samuti on vastustaja järginud mõistlikku menetlusaega. EAS ei ole toetuse

tagasinõudmisel tuginenud üksnes auditi käigus tuvastatule, vaid arvestas kõigi oluliste

asjaoludega, sh varasemates haldusmenetlustes kogutud teabe ja kohtute seisukohtadega.

Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 26 lg-st 1 ning Vabariigi Valitsuse

22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel

ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ § 10 lg-st 1

tulenevalt puudub rakendusüksusel õigus jätta toetuse tagasinõudmise otsus tegemata, kui on

tuvastatud, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Kuna kaebaja ei ole

riigihanke nr 126812 kulusid teinud kooskõlas RHS-s sätestatuga, siis ei ole kulu olnud STS §

2 p 2 tähenduses abikõlblik. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse

rakendamise eeldused ei olnud täidetud. Ettenägematud asjaolud, millega kaebaja õigustab

hankeliigi valikut, on ilmnenud pärast esialgse hanke raames sõlmitud lepingu alusel tööde

alustamist, kuid täiendavate ehitustööde hanke menetlusliik valiti juba enne vastavate töödega

alustamist. Kaebajale on olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2015 otsusega Tõrva linna kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlustatud otsusega (muudetud 14.09.2015 otsusega)

tagasi nõutud toetus puudutab üksnes riigihanke nr 126812 raames tehtud täiendavaid

ehitustöid (13 008,26 eurot ja sellele lisanduv intress).

Nõude tähtaegsuse osas on põhjendatud lähtuda Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määruse

nr 2988/95 (EL finantshuvide kaitse kohta) art-s 3 sätestatud 4-aastasest tähtajast, mida saab

hakata arvestama eeskirjade eiramisest, mitte aga määruse nr 278 § 11 lg-s 1 (kuni 28.08.2014

kehtinud

sõnastuses)

märgitud

45-päevasest

menetlustähtajast

(vt

ka

Tallinna

Ringkonnakohtu 04.04.2013. otsus nr 3-12-1618, p 9; Tallinna Halduskohtu 19.06.2013 otsus

nr 3-13-333; Tartu Ringkonnakohus 29.09.2015 otsus nr 3-13-1969, p 13). Nii Eesti kohtute

kui ka Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et kui toetust saanud projekti elluviimiseks sõlmitud

lepingut ei ole tühistatud, vaid see on lõpuni viidud, hakkab määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1

sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud

hankelepingu täitmine lõpule jõudis (vt Euroopa Kohtu 21.12.2011 otsus C-465/10, p-d 52-

59; Tallinna Halduskohtu 22.08.2013 otsus nr 3-13-495 ja 21.02.2013 otsus nr 3-12-2349).

Vaidlust ei ole selles, et praegusel juhul oli ehitustööde hankelepingu täitmise tähtajaks

3-15-1709

4(11)

määratud 15.09.2009. Kuna toetus on antud STS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 ning regionaalministri

22.10.2007 määruse nr 8 „Meetme „Kohalike avalike teenuste arendamine“ tingimused ning

perioodi 2007–2013 kohaliku omavalitsuse investeeringutoetuste kava koostamise kord“

alusel, siis kohaldub selle andmisel ja tagasinõudmisel ka asjakohane EL õigus (sh määruse nr

2988/95 art 3 lg 1, mis reguleerib aegumistähtja katkemist). Küll aga ei ole põhjendatud

lähtumine STS § 26 lg-st 5. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei olnud määruse nr 2988/95

art-st 3 tulenev 4-aastane aegumistähtaeg möödunud.

Kaebaja viis riigihankes nr 126812 läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hanke. RHS § 28

lg 5 p-s 1 nimetatud tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt. Vaidlust ei ole, et

täiendavad tööd telliti samalt pakkujalt (Wolmreks Ehitus OÜ) ega ka mahu üle (kuni 20%

esialgse hankelepingu maksumusest). Hankijast sõltumatud „ettenägematud sündmused või

asjaolud“ on määratlemata mõiste, mille sisustamine sõltub juhtumi üksikasjadest.

Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-12-1618 (p 9), et ettenägematud asjaolud peavad

esinema hankelepingus kokku lepitud tööde piires ning täiendavad ehitustööd olema vajalikud

esialgses hankelepingus kirjeldatud ehitustöödeks. Vaidlust ei ole, et täiendavate tööde

tellimine ja linnale olulise sotsiaalobjekti kavandatust ulatuslikum rekonstrueerimine osutus

võimalikuks ehitushindade languse tõttu. Samuti pole vaidlust, et nii algselt hangitud kui ka

täiendavalt tellitud tööd on olemuslikult seotud ja tehti sama objekti raames. Need asjaolud ei

õigusta aga väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamist. Raha ülejääk

ja selle otstarbekas kasutamine ei ole selle hankeliigi valiku tingimuseks RHS § 28 lg 2 p 3

ega § 28 lg 5 lg 1 järgi. Ehitushindade langus ei ole ettenägematu asjaolu RHS § 28

tähenduses, mis oleks tinginud hankelepingu kiire sõlmimise vajaduse konkurentsi piiravamas

menetluses.

Hangitavate tööde näol ei olnud tegemist kiirete ega esialgse hankelepingu täitmiseks

vältimatult vajalike töödega tähenduses, mis õigustaks väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetlust. See hankeliik on RHS § 28 lg 2 p 3 järgi lubatav, kui kiireloomulisus ei

võimalda järgida RHS §-s 35 sätestatud tähtaegu. Samas sätestab RHS § 35 lg 5

väljakuulutamisega läbirääkimistega hanke puhul hankijale paindliku võimaluse väljavalitud

taotlejatega tähtajas kokku leppida ning kokkuleppe võimatuse korral minimaalse tähtaja 24

päeva pakkumuse esitamise ettepaneku tegemisest arvates. Seejuures on avatus konkurentsile

tagatud paremini võrreldes RHS § 28 alusel korraldatud hankega. Eitada ei saa täiendava

hanke raames hangitud tööde vajalikkust objekti kui terviku seisukohast, samuti lasteaia kui

linnale äärmiselt vajaliku objekti õigeaegset ja nõuetekohast valmimist ning selle ohutust.

Ettenägematute asjaolude tõttu täiendavate tööde tellimise vajadus (sh elektrijuhtmete

seisukord ja hallituskahjustused) ei pruugi olla teada enne konstruktsioonide avamist ning

seda isegi hoone ehitusaastat arvestades (1965).

Tõrva linn ja Wolmreks Ehitus OÜ sõlmisid 13.04.2009 töövõtulepingu nr 20/325 lasteaia

rekonstrueerimiseks. Täiendavate tööde tellimise otsustas Tõrva Linnavalitsus 14.04.2009

istungil, mille protokolli kohaselt korraldatakse täiendav hange põhjusel, et riigihanke nr

110856 raames hangitavate tööde tegelik ehitushind oli planeeritavast oluliselt madalam ning

pakkujatele esitatud projektdokumentatsioon ei sisaldanud kõiki objekti täielikuks

renoveerimiseks vajalikke töid. Sellega seoses telliti OÜ-lt K&M Projektbüroo ka lasteaia

idatiiva keldrikorruse projekt, mis oli põhiprojektis jäänud täielikult lahendamata. See viitab,

et täiendavate tööde vajadus ei ilmnenud ootamatult, vaid tegemist oli töödega, mis oli varem

otsustatud jätta edaspidiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei saanud hanke nr 110856 raames

ehitamisega alustada enne 22.04.2009 ning lammutustööd, mis pidanuks võimaldama

avastada ettenägematuid ehitustöid tingivaid asjaolusid, algasid alles pärast täiendavate

ehitustööde hanke otsustamist. Seega ei ole veenvalt tõendatud, et ehitise seisukorrast tingitud

3-15-1709

5(11)

asjaolusid (elektrisüsteemi olukord ja hallitus) saaks pidada ettenägematuteks ning

täiendavaid ehitustöid tingivateks asjaoludeks RHS § 28 tähenduses. Riigihanke nr 126812

aruanne ei veena samuti, et täiendavateks töödeks tekkis ettenägematu vajadus tulenevalt

esialgselt kavandatud töödest. Lasteaia tervikliku renoveerimise vajadus oli ettenähtav ja

etappideks jagamine kavandatud.

Kohus nõustus vastustajaga, et õigusaktis sätestatud korrektsioonimäär ongi kehtestatud

juhtudeks, kus kahju tekkimine on tõenäoline (sh eksimine hankeliigi valikul), kuid kahju

konkreetse suuruse väljaselgitamine on keerukas. Ehituturu ja -hindade põhjal saaks anda vaid

ligikaudseid ja oletuslikke hinnanguid, kas pakkujad oleksid osalenud ja milliseid pakkumusi

nad oleksid teinud. Seega vastustaja kahjuga seonduvad põhjendused piisavad.

Struktuuritoetuse tagasinõudmise otsustamisel tuleb kaalumisruumi ulatust hinnata EL õiguse

valguses ning haldusorgani otsustusruum toetuse tagasinõudmisel on piiratud olukorras, kus

rikkumine on välja selgitatud (vt määruse nr 2988/95 art 4 lg 1; määruse nr 1083/2006 art 14

lg 1). Seega ei saa vastustajale ette heita HMS-s ettenähtud kaalumisreeglite mittejärgimist.

Vastustaja on selgitanud, et lisatööde mitteabikõlblikkus tuleneb RHS rikkumisest. Asjas ei

ole esitatud ühtegi tõendit, et EAS või Siseministeerium oleks hankeliigi valiku heaks kiitnud.

Seda ei saa järeldada ainuüksi toetustaotluse rahuldamisest. Euroopa Komisjoni suunised

finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks näevad hankemenetluse reeglite rikkumise korral

ette kuni 100%-lise korrektsioonimäära. Määruse nr 278 (kuni 28.08.2014 kehtinud

redaktsioonis) § 111 lg 3 p 2 alusel on EAS nõudnud õigesti tagasi 25% lisatööde lepingu

abikõlbliku kogumaksumuse osas väljamakstud toetusest.

Vaidlustatud otsus ei tugine üksnes auditi järeldustele, vaid vastustaja on analüüsinud

hankemenetluse ja selle liigi otsustamise ning ehitustööde alustamise ja läbiviimise kohta

koostatud dokumente ning hinnanud kaebaja vastuväiteid. Kaebaja on saanud esitada

omapoolseid vastuväiteid ja selgitusi menetluse oodatava lõpptulemuse suhtes ning vastustaja

on neid ka hinnanud. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb igas asjas anda selle erisusi ja

eripärasid silmas pidades (hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste

või menetlejate tegevust ja kaebaja jaoks kaalul olevaid hüvesid). Esimese toetuse

tagasinõudmise otsuse tegi EAS 12.04.2012 ning seejärel on toimunud kaks kohtumenetlust

(haldusasjad nr 3-12-1618 ja nr 3-13-2322) ning vastustaja on kahel korral viinud uuesti läbi

menetluse toetuse tagasinõudmise otsustamiseks. Toetuse tagasinõudmise korduva

otsustamise on tinginud vastustaja menetluslikud rikkumised haldusmenetluses. Kehtivas

õiguses puuduvad ebamõistlikult pikaajalise menetluse korral muud õiguskaitsevahendid

peale kahju hüvitamise nõude, mida ei ole praegusel juhul esitatud. Vaidlustatud otsuse

tegemisega ei ole vastustaja ülemääraselt viivitanud (Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus

nr 3-13-2322 jõustus 19.07.2014 ning EAS pöördus juba 06.08.2014 täiendavate seisukohtade

saamiseks Tõrva linna poole). Vaidlustatud otsuse tühistamist ei tingi seega ebamõistlikult

pikk menetlus seoses konkreetse haldusakti andmisega ega ka toetuse tagasinõudmisega

tervikuna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Tõrva linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse

norme, hinnanud vääralt tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Halduskohus

ei ole eristanud toetuse tagasinõudmise otsuse tegemiseks ettenähtud siseriiklikku

menetlustähtaega (määruse nr 278 § 11 lg 1 kohaselt 45 kalendripäeva) ja EL õigusest

tulenevat üldist rikkumise menetlemise aegumistähtaega (määruse nr 2988/95 art 3 lg 1

kohaselt 4 aastat). Vaidlust ei ole selles, et toetuse tagasinõudmine on toimunud määruses nr

3-15-1709

6(11)

2988/95 sätestatud 4-aastase tähtaja jooksul, kuid vaidlustatud haldusakt on antud pärast

määruses nr 278 sätestatud 45-päevast haldusmenetluse läbiviimise tähtaja möödumist

(vastustaja ei ole seda millegagi ümber lükanud). Halduskohus on jätnud selle rikkumise

põhjendamatult arvestamata. Menetlusnõuete rikkumine on oluline, kui see võis mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58). Toetuse tagasinõudmine tugineb 19.08.2011 valminud auditi

järeldustel, kuid EAS tegi esmase tagasinõude otsuse alles 12.04.2012. Praeguses asjas

vaidlustatud 23.02.2015 otsus on tehtud 8 kuud pärast viimase sama toetust puudutava

kohtuotsuse (haldusasi nr 3-13-2322) jõustumist ning ligikaudu 3,5 aastat pärast rikkumisest

teada saamist. Määruses nr 278 sätestatud menetlustähtaja üks eesmärke oli tagada toetuse

saajale õiguskindlus. Menetlustähtaegade rikkumine on mõjutanud vastustaja otsuse sisu, sest

EAS 23.02.2015 otsus põhineb muu hulgas uuel tõendil ehk haldusasjas nr 3-13-2322

tunnistaja (Wolmreks Ehitus OÜ esindaja) poolt 28.01.2014 antud ütlustel. Kui vastustaja ei

oleks menetlusnõudeid rikkunud, siis ei oleks EAS jõudnud järeldusele, et hankemenetluse

liigi valikut on rikutud.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et RHS § 28 lg 5 p 1 järgi ei saanud Tõrva linn tellida lisatöid

läbirääkimisteta väljakuulutamiseta hankemenetlusena. Iseenesest õige on see, et RHS § 28 lg

5 p-s 1 nimetatud tingimused on kumulatiivsed ning poolte vahel on vaidlus üksnes selles, kas

täidetud on „ettenägematute sündmuste“ tingimus. Apellant on läbivalt rõhutanud, et tal oli

juba enne hankemenetluse liigi valiku otsustamist teave, et hoone ohutuks ehitamiseks on

vajalik täiendavate tööde tellimine. Ehitajaga sõlmiti töövõtuleping 13.04.2009 ning järgmisel

päeval (14.04.2009) otsustas Tõrva Linnavalitsus, et Mõmmiku lasteaia rekonstrueerimiseks

on vajalik tellida täiendavaid töid ja samas otsustati hankemenetluse liik. Ehitaja teostas

konstruktsioonide avamised ja tuvastas ehitise tegeliku olukorra projektdokumentatsioonile

mittevastavuse juba enne linnavalitsuse istungit. Muu hulgas oleks vanade ja uute

elektrijuhtmete ühendamine toonud kaasa ehitise tuleohtlikkuse ning ilmnes ka

ventilatsioonitööde ühtse tervikuna tegemise vajadus (sh oleks kahe töövõtja samaaegne

objektil viibimine tekitanud olukorra, kus tööde valmimine võinuks ebamõistlikult viibida).

Mõmmiku lasteaia I etapi tööde teostamisel ilma lisatööde tellimiseta oleks valminud inimese

elule ohtlik lasteaed. Seega on ilmselge, et lisatööde teostamise vajadus tulenes just

ettenägematutest asjaoludest, mis olid vahetult seotud esialgsete töödega. Ehitamise

alustamise teate hilisem esitamine ei välista ehitamise varasemat alustamist ja selline tegevus

on praktikas levinud (apellant küll ei mööna rikkumist, kuid leiab, et ehitamise alustamise

teatega seonduvast ei saa järeldada ehitamise alustamist kõige varem 22.04.2009).

Halduskohus ei ole ehitamise alguse ja konstruktsioonide avamisega seonduvat täiendavalt

uurinud.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et vastustaja ei pidanud tuvastama väidetava rikkumisega

tekitatud kahju. Kohus nõustus põhjendamatult vastustaja seisukohaga, et STS § 26 lg-s 21

nimetatud kahjuna saab käsitada ka abstraktset konkurentsi kahjustamist, mitte üksnes

finantskahju. Nii sätte sõnastusest kui ka saamisloost nähtuvalt on vastustajal kohustus

tuvastada kahju tekkimine, kuid ta ei pea üksnes täpselt määratlema selle suurust. STS § 26 lg

21 ei kohaldu olukordades, kus vastustaja peab kahju tekkimist tõenäoliseks, kuid ei suuda

seda tõendada. EAS 23.02.2015 otsuses ei ole arvestatud, et enne lisatööde tellimist oli

apellant juba viinud läbi ehitushanke, mistõttu olid talle teada kõigi pakkujate pakkumuste

maksumused ning hankija lähtus ilmselgelt odavaimast pakkujast. EAS ei ole tõendanud, kas

olnuks üldse teisi pakkujaid ning kas nende pakkumused võinuks olla odavamad.

Halduskohus on jätnud kaalutlusõigusega seonduva (kaebuse p 2.6.4) täielikult hindamata.

STS § 26 lg 2 p 7 sätestab toetuse tagasinõudmiseks kaalutlusõiguse. Samas ei ole EAS

23.02.2015 otsuses arvestanud, et apellandi tellitud lisatööd olid olemuselt abikõlblikud,

3-15-1709

7(11)

mistõttu pidanuks vastustaja kaaluma võimalust jätta toetus tagasi nõudmata. Kaalutlusvead

peaksid tingima vaidlustatud haldusakti tühistamise. Halduskohus on lisaks põhjendamatult

leidnud, et apellandile on olnud haldusmenetluse käigus tagatud tõhus õigus ärakuulamisele.

Vastustaja on kogunud üksnes enda versiooni toetavaid tõendeid ning kõik Tõrva linna

vastuväited on jäetud tegelikkuses tähelepanuta, sest EAS ei ole andnud apellandi viidatud

asjaoludele sisulist hinnangut. Põhjendatud ei ole tuginemine töövõtja esindaja enam kui viis

aastat pärast Mõmmiku lasteaia renoveerimistööde teostamist antud ütlustele. Samuti on

halduskohus põhjendamatult nõustunud vastustajaga, et asjas pole tuvastatud, et EAS oleks

hankeliigi valiku heaks kiitnud. Vastustaja ei ole küll väljendanud vastavat selgesõnalist

nõustumist, kuid ta oli apellandi valitud hankemenetluse liigist ilmselgelt teadlik (vt ka

ringkonnakohtu otsus nr 3-12-1618). Apellandil oli õigus eeldada, et EAS on projekti

heakskiitmisel põhjalikult tutvunud taotluses esitatud andmetega ja need heaks kiitnud. Kui

EAS oleks märkinud, et lisatööde tellimine ei vasta RHS nõuetele, oleks Tõrva linn sellega

arvestanud, samuti olnuks EAS-l kohustus jätta taotlus rahuldamata. EAS ei saa mitmeid

aastaid hiljem hakata varasemalt heaks kiidetud hangete läbiviimise praktikat ümber hindama

ning seejuures ei oma tähtsust vastustaja varasem vähene haldussuutlikkus eelkontrolli

teostamisel. EAS 23.02.2015 otsuses pole apellandi usalduse kaitset hinnatud. Apellant jääb

ka kaebuses esitatud keelamisnõude juurde.

10. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele

vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohtu otsus

on õiguspärane ja põhjendatud ning rikutud ei ole menetlusnorme. Vastustaja jääb esimese

astme kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on toetuse tagasinõudmise

aegumise küsimuses kohaldanud õigesti nii määruse nr 278 § 11 lg-t 1 kui ka määruse nr

2988/95 art-t 3 ning leidis põhjendatult, et Tõrval linnale esitatud nõue ei ole aegunud. Tõrva

linnal ei olnud õigust korraldada täiendavate ehitustööde ostmiseks väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hanget (viitenumber 126812). Halduskohus jõudis tõendite pinnalt õigele

järeldusele, et ettenägematu vajadus täiendavateks töödeks ei tulenenud esialgselt kavandatud

töödest. Seejuures on Tõrva linn korduvalt muutnud oma põhjendusi RHS § 28 lg 5 p 1

kohaldamise aluste esinemise ja nendega seotud asjaolude osas. Ettenägematud asjaolud

võisid küll ilmneda tööde hilisemal teostamisel, kuid neid ei esinenud hankemenetluse liigi

valiku üle otsustamisel ning hiljem selgunud asjaolud ei saa tagantjärele õigustada

hankemenetluse liigi valikut. Lisatööde hankeese ei veena samuti, et see oli vältimatult vajalik

esialgseteks ehitustöödeks, vaid täiendavate tööde tellimise vajadus oli teada juba enne

hankemenetluse liigi valiku otsustamist (st tööde tegemine oli algusest peale planeeritud

kahes etapis). Esmaste ehitustöödega ei olnud II etapi tööde üle otsustamisel veel alustatud

ning apellandi väited konstruktsioonide varasema avamise kohta ei ole millegagi tõendatud.

Isegi kui ehitajal oli võimalik hoonega tutvuda ja konstruktsioone avada juba pärast

pakkumuse edukaks tunnistamist, on tõendatud, et ehitustöödega ei alustatud enne

22.04.2009, mistõttu ei saa see õigustada RHS § 28 lg 5 p 1 alusel erandliku hankemenetluse

liigi kasutamist. Vastustaja on ammendavalt põhjendanud hankija poolset eksimust ning

sellest

tulenevalt

toetuse

tagasinõudmise

aluste

esinemist.

Kui

väljaarvutatavat

mitteabikõlblikku kulu ei ole võimalik kindlaks määrata (nagu ka praeguses olukorras ehk

vale hankemenetluse liigi valikul), siis kuuluvad kohaldamisele rikkumise koosseisule

vastavad korrektsioonimäärad (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 otsus nr 3-14-

52446, p 26). EAS 23.02.2015 otsus on piisavalt põhjendatud ja kaalutlusvigadeta, arvestades

ka piiratud kaalumisruumi. Apellandi väited ärakuulamisõiguse üksnes näilikust tagamisest

on alusetud. HMS § 66 lg 2 p-dest 1 ja 3 ning § 67 lg 4 p-dest 2 ja 3 tulenevalt ei saa toetuse

saajal olla tekkinud õigustatud ootust toetuse tagasi nõudmata jätmise osas. Toetuse saajal oli

kohustus järgida muu hulgas RHS-i ning ta oli teadlik, et selle rikkumise korral tuleb

3-15-1709

8(11)

mitteabikõlblikuks muutunud toetus tagastada. EAS ei ole toetuse saaja hankemenetluse liigi

valikut heaks kiitnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tõrva linna apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus,

et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki

halduskohtu põhjendusi üle korrata.

12. Vaidlust ei ole selles, et toetuse tagasinõudmine on toimunud määruse nr 2988/95 art 3

lg-s 1 sätestatud üldise 4-aastase aegumistähtaja jooksul, kuid järgitud ei ole toetuse

tagasinõudmise otsuse tegemiseks määruse nr 278 § 11 lg 1 varasemas redaktsioonis

ettenähtud 45 kalendripäeva pikkust menetlustähtaega. Apellant leiab samas, et ka viimati

nimetatud menetlustähtaja rikkumine võis mõjutada asja otsustamist (ja peaks järelikult tooma

kaasa EAS 23.02.2015 otsuse tühistamise), sest see võimaldas vastustajal otsuse tegemisel

tugineda oluliselt hiljem tekkinud tõenditele (nt Wolmreks Ehitus OÜ esindaja 28.01.2014

ütlused haldusasjas nr 3-13-2322).

13. Kuigi apellant iseenesest möönab määruse nr 2988/95 art-s 3 sätestatud aegumistähtaja

ja kuni 28.08.2014 kehtinud määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud menetlustähtaja erinevust,

näib ta siiski soovivat omistada ka viimati nimetatud menetlustähtajale aegumistähtaja

kvaliteeti. Sellise käsitusega ei saa nõustuda, sest see oleks vastuolus määruse nr 2988/95 art

3 lg-ga 1 ega võimaldaks paljudel juhtudel tagada Euroopa Liidu õiguse tõhusat mõju (nt

Euroopa Kohtu 11.06.2015 otsus C-52/14: Pfeifer & Langen, p-d 20–24;17.09.2014 otsus C-

341/13: Cruz & Companhia, p-d 43–45, 49–50, 55). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 3 annab

liikmesriikidele õiguse kehtestada üksnes neljast aastast pikemaid, kuid mitte lühemaid

aegumistähtaegu. Muu hulgas nägi määruse nr 278 § 11 lg 1 selgelt ette võimaluse selles

sätestatud 45 või 90 kalendripäeva pikkust tähtaega põhjendatud vajaduse korral pikendada,

mistõttu ei saanud ka 45-kalendripäevase tähtaja ületamisel mõistlikult olla tagasinõude

õigust lõpetavat mõju. Toetuse saajate õiguskindlust kaitseb piisavalt juba määruse nr

2988/95 art-s 3 sätestatud aegumistähtaja regulatsioon.

Riigikohus asus 09.06.2016 otsuses nr 3-3-1-8-16 (p 13) samuti seisukohale, et määruse nr

278 § 11 lg 1 ei sätestanud nõuet lõpetavat tähtaega, vaid see pani haldusorganile üksnes

kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Selle kohustuse rikkumise tagajärjena ei olnud aga

sätestatud aegumist ega keeldu nõuda tagasimaksmisele kuuluv toetus tagasi. Menetlusliku

tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks

(HMS § 58). Sama on korratud Riigikohtu 03.11.2016 otsuses nr 3-3-1-37-16 (p 21).

14. HMS §-ga 58 seonduvalt märgib ringkonnakohus täiendavalt, et menetlus- ja

vorminõuete rikkumine saab tingida haldusakti tühistamise vaid juhul, kui menetlus- ja

vormivead on toonud kaasa või võinud tuua kaasa sisuliselt ebaõige otsuse tegemise või ei

oleks otsuse materiaalne õiguspärasus selle protseduuriliste ja vormiliste puuduste tõttu

sisuliselt kontrollitav. Apellandi subjektiivseid õigusi ei saa seevastu kuidagi rikkuda asjaolu,

et haldusorgan on toetuse tagasinõudmise otsustamisel võtnud arvesse kõiki temale vastavas

menetluses kättesaadavaid ja asjassepuutuvaid tõendeid. Seaduses või määruses ettenähtud

menetlustähtaja eesmärk ei ole piirata haldusorgani jaoks asja otsustamisel kasutada lubatud

tõendite ringi. Haldusorgan on küll kohustatud selgitama välja tähtsust omavad asjaolud ja

koguma asja otsustamiseks vajalikud tõendid juba õigusaktis sätestatud menetlustähtaja

3-15-1709

9(11)

jooksul, kuid sellest ei tulene keeldu võtta asja otsustamise viibimise korral arvesse ka hiljem

saadud või tekkinud tõendeid. Haldusorgan on HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest

tulenevalt kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Asjaolud peavad olema kindlaks

tehtud haldusakti andmise aja seisuga.

Riigikohus on 06.03.2015 otsuses nr 3-3-1-78-14 lisaks selgitanud, et tühistamisnõude

ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse

seaduslikkuse põhimõttega. Isik ei saa nõuda halduselt seaduse rikkumist kompensatsiooniks

menetluse venimise eest. Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse

korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise (st haldusmenetluse

lõpuleviimiseks kohustamise) nõue, mille raames saab vajaduse korral taotleda esialgse

õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist (vt otsuse p-d 18-19). Määruse nr 278

§ 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja ületamine ei saanud seega mõjutada asja otsustamist ning kuna

määruse nr 2988/95 art-s 3 sätestatud aegumistähtaega on järgitud, siis puudub alus EAS

23.02.2015 otsuse (I kd, tl 56-67p) tühistamiseks menetluslikel põhjustel.

15. RHS § 28 lg 2 p-st 3 tulenevalt on hankijal õigus korraldada hankemenetlus

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, kui hankelepingu kiire sõlmimine on

vajalik hankijast sõltumatute ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud äärmise vajaduse

tõttu, mis ei võimalda kinni pidada RHS §-s 35 sätestatud tähtaegadest. RHS § 28 lg 5 p 1

kohaselt on hankijal muu hulgas ehitustööde hankelepingu sõlmimisel lisaks RHS § 28 lg-s 2

sätestatud alustele õigus korraldada hankemenetlus väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetlusena, kui samalt pakkujalt tellitakse esialgses projektis või hankelepingus

mittesisaldunud, kuid esialgses hankelepingus kirjeldatud ehitustöödeks ettenägematute

asjaolude tõttu vajalikuks osutunud täiendavaid ehitustöid kuni 20% ulatuses esialgse

hankelepingu maksumusest, kusjuures selliseid täiendavaid ehitustöid ei saa tehniliselt või

majanduslikult esialgse hankelepingu esemest eraldada ilma hankijale suuri kulutusi

põhjustamata või on täiendavad ehitustööd esialgse hankelepingu täitmiseks vältimatult

vajalikud.

16. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse kui kõige vähem läbipaistva

hankemenetluse liigi kasutamine saab olla üksnes rangelt erandlik ja sellist erandit tuleb

tõlgendada kitsalt, kusjuures tõendamiskoormust erandi tegelikku esinemist kinnitavate

erandlike asjaolude osas kannab erandile tugineda sooviv isik (vt Euroopa Kohtu 11.09.2014

otsus C-19/13: Fastweb, p 49; 08.04.2008 otsus C-337/05: komisjon vs. Itaalia, p-d 55–58;

samuti Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2016 otsus nr 3-15-853, p 16). RHS § 28 lg 2 p 3 või

lg 5 p 1 kohaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud kõik vastavas sättes loetletud

tingimused. Praeguses asjas on vaidlus selles, kas täiendavate ehitustööde väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetlusena tellimiseks esines „hankijast sõltumatute ettenägematute

sündmuste tagajärjel tekkinud äärmine vajadus“ (RHS § 28 lg 2 p 3) ja kas tellitud ehitustööd

kvalifitseeruvad „esialgses projektis või hankelepingus mittesisaldunud, kuid esialgses

hankelepingus kirjeldatud ehitustöödeks ettenägematute asjaolude tõttu vajalikuks osutunud

täiendavateks ehitustöödeks, mida ei saa tehniliselt või majanduslikult esialgse hankelepingu

esemest eraldada ilma hankijale suuri kulutusi põhjustamata või mis on esialgse hankelepingu

täitmiseks vältimatult vajalikud“ (RHS § 28 lg 5 p 1). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja

halduskohtu järeldusega, et apellant ei ole suutnud tõendada RHS § 28 lg 2 p-s 3 või lg 5 p-s 1

sätestatud erandi tegemist õigustavate asjaolude esinemist. Ringkonnakohus juhtis juba

04.04.2013 otsuses nr 3-12-1618 (p 9) tähelepanu, et täiendavad ehitustööd pidid olema

vajalikud esialgses hankelepingus kirjeldatud ehitustöödeks. See tähendab, et lisatööde

tellimine erandlikus menetluses on lubatud üksnes eeldusel, et nende vajadus ei olnud

3-15-1709

10(11)

ettenähtav ning samas poleks lisatööde tellimiseta esialgse projekti või hankelepingu eesmärk

saavutatav.

17. Tõrva Linnavolikogu 14.04.2009 istungi protokollist nr 22 (pkp 2 – I kd, tl 206-208) ja

06.05.2009 pakkumuse hindamise protokollist (p 1 – I kd, tl 196-197) nähtub veenvalt, et

täiendavate ehitustööde tellimine ja lasteaia algselt kavandatust ulatuslikum (sh põhiprojektis

esialgu lahendamata jäetud idatiiva keldrikorruse) rekonstrueerimine osutus võimalikuks

ehitushindade languse tõttu (lasteaia rekonstrueerimise I etapi tööde teostamiseks sõlmiti

töövõtuleping Wolmreks Ehitus OÜ-ga 13.04.2009). Võimalusele, et kavandatud eelarvest

võib piisata ka lisatöödeks, juhiti Tõrva linna tähelepanu juba Vealeidja OÜ 2009. a jaanuari

ekspertiisis (p 4.5 – I kd, tl 140–159p) OÜ K&M Projektbüroo koostatud põhiprojekti kohta,

milles oli hoone idapoolne osa jäetud algselt teadlikult I ehitusetapist välja, kuna eeldati, et

selleks ei ole piisavalt raha, mitte aga põhjusel, et selle hooneosa rekonstrueerimise vajadus

poleks olnud projekteerijale ega hankijale teada. Ehitushindade muutus ei ole samas asjaolu,

mis õigustanuks hankemenetluse läbiviimist volikogu istungi protokollis, pakkumiskutses (I

kd tl 177) ja riigihanke nr 126812 aruandes (p IV.1.1 – I kd, tl 76-77) märgitud RHS § 28 lg 5

p 1 alusel ega ka hiljem välja toodud RHS § 28 lg 2 p 3 alusel väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetlusena, sest lisatööde hädavajalikkus ei olene olukorrast

ehitusturul. Vastustaja on põhjendatult välja toonud ka asjaolu, et isegi kui viidatud protokoll

ei kajasta lisatööde tellimist õigesti, siis ei saanud II etapi tööde vajalikkus ilmneda I etapi

tööde käigus, sest nendega polnud uue hankemenetluse korraldamise otsustamise ajaks veel

alustatud (vt 20.04.2009 protokolli nr 1 kohaselt alustatakse töödega 22.04.2009 – I kd, tl

121-123). Apellant leiab ka ekslikult, et vastustaja pidanuks tõendama, et lisatööde teostamata

jätmise korral oleks lasteaed olnud kasutamiseks ohutu. Praegusel juhul on hoopis apellandil

kohustus tõendada, et lisatööde teostamise vajadus oli ettenägematu ja I etapi tööde jaoks

hädavajalik, kuid Tõrva linna sellekohased väited on jäänud üksnes paljasõnalisteks. Ka

Wolmreks Ehitus OÜ objektijuhi ütlustest Tallinna Halduskohtu 28.01.2014 istungil

haldusasjas nr 3-13-2322 tuleneb, et apellandi viidatud problemaatilised konstruktsioonid ja

kommunikatsioonid avastati alles riigihanke nr 110856 raames teostatud lammutustööde

käigus (mis teostati vahemikus 14.04.2009–29.05.2009 – vt 29.05.2009 teostatud tööde akt nr

1 – I kd, tl 210-212p; samuti 30.04.2009 ja 06.05.2009 töökoosolekute protokollid – I kd, tl

124-127), mitte juba enne seda objektiga tutvumisel. Seetõttu on vastustaja ja halduskohus

põhjendatult järeldanud, et RHS § 28 lg 2 p-s 3 ega lg 5 p-s 1 sätestatud nõuded ei olnud

praegusel juhul täidetud ning hankija valitud hankemenetluse liik oli ebaõige.

18. Tõrva linn on varasemalt viidanud ka RHS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatud aluse esinemisele,

mille kohaselt on väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse liik aktsepteeritav

juhul, kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguse kaitsega seotud põhjustel saab

hankelepingu sõlmida ainult ühe pakkujaga. Seejuures on apellant viidanud võimalikele

probleemidele seoses kahe ehitusettevõtja poolt ühel objektil tihedalt seotud tööde samaaegse

teostamisega ning mitme isiku osalusel valminud tervikobjekti suhtes garantii andmisega.

Ringkonnakohtu hinnangul on RHS § 28 lg 2 p 2 siiski kohaldatav üksnes olukordades, kus

tellitavaid töid ei ole üldse võimalik osadeks jagada või saaks hankelepingut objektiivselt täita

vaid üks isik. Praegusel juhul olid ehitustööd ilmselgelt etappideks jagatavad ning mitmete

ettevõtjate (nt peatöövõtja ja alltöövõtjate) poolt samal objektil paralleelselt tööde teostamine

on tavapärane praktika.

19. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et vastustaja ei pidanud vaidlusaluses otsuses

tuvastama kahju tegelikku tekkimist, vaid võis lähtuda kuni 28.08.2014 kehtinud määruse nr

278 § 111 lg 3 p-s 2 sätestatud 25% suurusest korrektsioonimäärast.

3-15-1709

11(11)

Euroopa Kohus on 14.07.2016 otsuses C-406/14: Wrocław – Miasto na prawach powiatu (p-d

44–49) märkinud, et kuigi finantskorrektsiooni mehhanismi rakendamist õigustavaks

eeskirjade eiramiseks saab pidada vaid sellist rikkumist, millel on või oleks Euroopa Liidu

üldeelarvet kahjustav mõju (põhjendamata kuluartikli üldeelarvest debiteerimise tõttu), ei ole

samas nõutav, et konkreetne finantsmõju oleks nähtav. Seega kujutavad riigihangete

korraldamise eeskirjade rikkumised endast eeskirjade eiramist, kui ei saa välistada võimalust,

et nendel rikkumistel on mõju asjaomaste fondide eelarvele. Eeskirjade eiramise tuvastamisel

on liikmesriikidel kohustus teha finantskorrektsioon, võttes juhtumipõhiselt arvesse eeskirjade

eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju. See ei välista ka võimalust

lähtuda proportsionaalsuse põhimõtet arvestavast skaalast (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

29.12.2015 otsus nr 3-14-52446, p 26).

Vastustajale ei ole põhjust heita ette kaalutlusreeglite rikkumist. Seejuures puudub vastustajal

Euroopa Liidu õiguse järgi küll kaalutlusõigus finantskorrektsiooni tegemise küsimuses, kuid

mitte finantskorrektsiooni suuruse kindlaksmääramise osas. Viimati nimetatud osas välistas

haldusorgani kaalutlusõiguse küll siseriiklik õigus ehk määruse nr 278 lg 111 lg 3 p 2, kuid

see ei riku apellandi õigusi olukorras, kus ettenähtud korrektsioonimäär ei ole ilmselgelt

ebaproportsionaalne, arvestades tema poolt toimepandud eeskirjade eiramise olemust ja

raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 25% toetuse

summa tagasinõudmine ülemäärane, arvestades, et apellant valis adekvaatse põhjuseta kõige

erandlikuma ja konkurentsi enim piirava hankemenetluse liigi. Tegemist on selgelt

määratletud riigihangete korraldamise reegli olulise rikkumisega. Sellise tegevusega

asjaomase fondi eelarvele kahju tekkimist ei saa välistada, kuigi kahju tegelikku tekkimist ja

tekitatud kahju täpset suurust ei ole võimalik tõsikindlalt välja selgitada. Ringkonnakohus

nõustub ka sellega, et toetustaotluse rahuldamisest ei saa järeldada, et pädevad asutused

oleksid valitud hankemenetluse liigi heaks kiitnud. See ei kõrvaldaks ka iseenesest eeskirjade

rikkumist, sest vastutus riigihanke korraldamise nõuete järgimise eest lasub siiski hankijal,

kes peab ise veenduma, et seaduses sätestatud tingimused oleksid täidetud. Määruse nr 278 §

22 lg 1 kohaselt viiakse alustatud tagasinõudmise menetlus lõpule vastavalt menetluse

algatamise ajal kehtinud õigusaktides sätestatule. See hõlmab ka tagasinõudmise aluseks

olevaid materiaalõigusnorme, mistõttu ei ole määruse nr 278 alates 01.01.2015 kehtiv § 112

asjassepuutuv.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tõrva linna apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.12.2015 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tõrva linn on

tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 74) ja kandnud

õigusabikulusid 2964 eurot. Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja

menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata,

jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EAS ei ole

esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta, mistõttu

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets