1-15-10913/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. jaanuar 2016, Tallinn

Kriminaalasja number

1-15-10913

Kohtukoosseis

Ivi Kesküla, Sten Lind, Orvi Tali

Kriminaalasi

W.F süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

C.J-i Maakohtu 27. oktoobri 2016 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Prokurör

Aarne Pruus

Süüdistatav

W.F, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, tõkend puudub.

Kaitsja

Harland Paas

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta C.J-i Maakohtu 27. oktoobri 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-10913 W.F

süüdistusasjas muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. W.F-i süüdistatakse selles, et 29.08.2015.a kella 04:08 ajal Rapla linnas XXX asuvas XXX

ööklubis peale vestlust C.J-iga ööklubi meeste tualetis läks W.F ööklubi saali, kus ärritunult

avaldas Cle ja Yle, et ööklubi tualetis oli C.J tema suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ja

kutsus tema suhtes toimepandud vägivalla klaarimise eesmärgil endaga kaasa C ja Y,

kihutades sellega kasutama ööklubis viibivate C.J-i ja M.X-i suhtes füüsilist vägivalda.

W.F kihutamise tulemusena Y, C ja W.F läksid ööklubi fuajees diivanil istuvate C.J-i ja M.X-i

juurde. W.F samal ajal oma kohaloleku ja aktiivse agressiivse käitumisega õhutas C toime

panema kannatanute vastu suunatud füüsilist vägivalda.

Y esmalt tõukas diivanil istunud M.X-i õlast, misjärel C, rikkudes korrakaitseseaduse § 55

sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või

käituda muul viisil vägivaldselt, lõi ööklubi fuajees ühe korra C.J-ile parema käe rusikaga näo

piirkonda, W.F samal ajal, rusikas käed tõstetud rinna kõrgusele, seisis vahetus läheduses ja

julgestas Ct. C jooksis fuajeest ründajate käest põgenenud M.X-ile järele ööklubi saali, kus

haaras letilt klaasi ja viskas põgenevat M.X-i klaasiga pea piirkonda, seejärel haaras letilt uue

klaasi, suundus tagasi ööklubi fuajeesse, kus viskas klaasiga C.J-i pea piirkonda, põhjustades

kannatanutele füüsilist valu ja tekitades tervisekahjustusi - C.J-ile vasakule parietaalpiirkonda

6 cm nahka läbiva haava ja M.X-ile lateraalselt mööda alalõualuu kulgu 12 cm pikkuse nahka

ja nahaalust kudet läbivat haava, põsepiirkonda kaks 2 cm pikkust nahka läbivat haava ja lõua

alla kaks pindmist osaliselt nahka läbivat haava.

Seega, kihutades C ja Yt toime panema avalikus kohas vägivallaga käitumise üldnõuete

rikkumist, tekitades Cl tahtluse toime panna õigusvastane tegu, mille tulemusena C avalikus

kohas - ööklubis kasutas kannatanute suhtes füüsilist vägivalda ja põhjustas kannatanutele

füüsilist valu ja tervisekahjustuse, rikkus käitumise üldnõudeid ja ühtlasi häiris ööklubis

viibinud isikute avalikku rahu, pani W.F toime KarS § 22 lg 1,2 ja 263 lg 1 p 1 järgi

kvalifitseeritava avaliku korra raske rikkumisele kihutamise.

Samuti süüdistatakse W.F-i selles, et tema, 12.09.2015.a kella 02:00 paiku Rapla linnas XXX

XXX terrassil pubi külastajate juuresolekul, rikkudes korrakaitseseaduse § 55 sätestatud

põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul

viisil vägivaldselt, lõi ilma põhjuseta vähemalt kahel korral rusikaga näo- ja pea piirkonda F.Y

, millega põhjustas F.Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse- vasakul pool otsmikul 2 cm

diameetriga muhu, parema silmalau paistetuse ja hematoomi.

Samuti selles, et 12.09.2015.a, peale XXXs toimunud intsidenti kella 03.00 paiku, Rapla

linnas XXX asuvas XXX ööklubi parklas rikkudes korrakaitseseaduse § 55 sätestatud

põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul

viisil vägivaldselt, lõi W.F parklas viibinud isikute juuresolekul ilma põhjuseta ühel korral

rusikaga näkku C.S-i , kes löögist asfaldile kukkus, millega põhjustas C.S-ile füüsilist valu ja

tervisekahjustuse- hematoomi vasaku silma all.

Samuti selles, et 12.09.2015.a, peale ööklubi parklas toimunud intsidenti kella 03.20 paiku,

Rapla linnas XXX asuvas XXX ööklubis, rikkudes korrakaitseseaduse § 55 sätestatud

põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul

viisil vägivaldselt, lõi W.F klubi külastajate juuresolekul ilma põhjuseta ühe korra rusikaga

näo piirkonda D.M , millega põhjustas D.M-ile füüsilist valu.

Seega, lüües avalikus kohas rusikaga näkku F.Y-le , C.S-ile ja D.M-ile , põhjustades

kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustusi, rikkus W.F avalikus kohas vägivallaga

käitumise üldnõudeid, ühtlasi häiris ka XXX terrassil, XXX ööklubi parklas, XXX ööklubis

viibinud isikute avalikku rahu, pannes sellega toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava

avaliku korra raske rikkumise.

Samuti süüdistati W.F-i selles, et ta 19.04.2015 lõi XXX ööklubi parklas L.J-i rusikaga näkku,

pannes sellega toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava avaliku korra raske rikkumise.

C.J-i MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus mõistis W.F õigeks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi 19.04.2015.a kuriteoepisoodis

(L.J-i löömine).

Tunnistas W.F süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõistis (1) üks aasta ja (6)

kuus kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis karistuseks (1)

üks aasta vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Tallinna

Ringkonnakohtu 18.05.2015.a otsusega nr 1-15-286 ärakandmisele kuuluva karistuse, s.o (1)

üks aasta (5) viis kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust võrra. Liitkaristuseks

mõistis (2) kaks aastat (5) viis kuud ja (29) kakskümmend üheksa päeva vangistust.

Karistuse kandmise algust arvas alates 12.09.2015.a.

Asitõendid - videosalvestistega plaadid – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jättis kriminaalasja

juurde.

KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis süüdimõistetult W.F-ilt välja menetluskulud riigi tuludesse –

KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu (56.64) viiskümmend

kuus eurot ja 64 senti, s.o 80% määratud kaitsjale makstud tasust, ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha (645) kuussada nelikümmend viis eurot, kokku (701.64)

seitsesada üks eurot ja 64 senti.

KrMS § 181 lg 1 alusel jättis KrMS § 175 lg 1 p 4 nimetatud riigi õigusabi korras määratud

kaitsja tasu (14.16) neliteist eurot ja 16 senti, s.o 20% määratud kaitsjale makstud tasust, riigi

kanda.

APELLATSIOON:

3. Kaitsja leiab, et C.J-i Maakohus on ebaõigesti hinnanud esitatud tõendeid ja sellest

tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kaitsja tuues ära W.F-ile KarS § 22 lg 1, 2 ja § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuse ja

Maakohtu põhjendused selle kuriteo osas W.F süüdimõistmise osas, märgib, et KarS § 22 lg

2 – kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole.

Seega tuleb W.F süüdimõistmiseks tuvastada tema tahtlus ja konkreetne tegevus, mis oli

suunatud selle tahtluse realiseerimisele.

Kaitsja esitab ülevaate Y tunnistajana antud ütlustest( ülekuulamise protokoll 06.10.2015 /2

kd, t.l 101-103/, C kahtlustatavana antud ütlustest (ülekuulamise protokollid /III kd, t.l 13-14

(protokoll 31.08.2015), tl.15-17 (protokoll 01.09.2015), tl.31-32 (10.09.2015), tl.35-38

(protokoll 24.09.2015) /, posti läbivaatuse protokollist ( III kd. tl.27-29).

Maakohtu tõendite analüüsist ei selgu mingil moel, et W.F oleks tahtlikult kallutanud Yt

ja/või C avaliku korra rikkumisele – kannatanute C.J-i ja M.X-i suhtes ründavalt tegutsema.

Oluline on siinjuures rõhutada, et W.F suhtles enne kõnealust sündmust ainult Yiga.

Viimasele aga ei ole üldse kannatanute vastast rünnakut inkrimineeritud. Yi tunnistusest

nähtuvalt soovis tema vaid C.J-iga vestelda teemal, miks viimane oli W.F-i rünnanud. C

kuulis pealt W.F pöördumist Yi poole ja viimane tegutses selles mõttes täiesti iseseisvalt.

Mööndes, et tema tegevus võis olla (lisaks joobele) ajendatud W.F ja Yi vestlusest, ei

sedastada kuidagi asjaolu, et C rünnak kannatanutele oli põhjustatud W.F tahtlusest ja

tegevusest. C on nii ülekuulamisel kui oma kirjades tunnistanud, et tema agressiivse tegevuse

peamiseks põhjuseks oli alkohol.

Vaieldamatu on tõsiasi, et Clt äravõetud kirjades viimane valetab (ilmselt ennastõigustavalt),

kui väidab, et W.F kutsus teda kaasa C.J-i ründama. 1) W.F ei kutsunud teda kaasa ja ei

rünnanud ise seejuures kedagi; 2) W.F ei pöördunud pärast intsidenti C.J-iga mitte C poole,

vaid Yi poole – C kuulis seda vestlust pealt.

Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et väide enda ründamise kohta, oli W.F väljamõeldis

ning tegelikult sellist rünnet tema vastu ei toimunud. Asjaolu, kas ja millisel põhjusel tunneb

isik ennast rünnatavana, on äärmiselt subjektiivne. Seetõttu ei ole asjas kogutud tõendite

alusel võimalik kuidagi üheselt väita, et W.F-i ei rünnatud või tal puudus alus end

rünnatavana tunda – videosalvestusest on näha nii C.J-i initsiatiiv suhtlemiseks, kui ka

agressiivsus W.F suhtes. Videosalvestusel puudub heli ja seega ei ole võimalik hinnata poolte

verbaalse suhtlus sisu – agressiivsus võis väljenduda ka sõnades.

Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et tõendamata on kõnealuses kuriteoepisoodis nii

W.F-ile inkrimineeritud kuriteokoosseisu (kuriteole kihutamine) subjektiivne kui ka

objektiivne külg.

Kaitsja palub W.F õigeksmõistmist KarS § 22 lg 1,2 ja KarS§ 263 lg 1 p 1 järgi esitatud

süüdistuses kuriteos, mis toimus 29.08.2015 ja milles olid kannatanuteks C.J ja M.X .

Osalisest õigeksmõistmisest tulenevalt vähendada W.F-ile mõistetud karistust.

Apellant on nõus apellatsiooni lahendamisega ringkonnakohtu poolt kirjalikus menetluses.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

4. Prokurör vaidleb apellatsioonile vastu.

Ei taotle suulist menetlust.

Leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust C.J-i Maakohtu otsuse osaliseks

tühistamiseks ning W.F õigeks mõismiseks 29.08.2015 Rapla ööklubis aset leidnud

kuriteoepisoodis ja temale mõistetud karistuse vähendamiseks.

4.1. On seisukohal, et W.F ütlused ei ole usaldusväärne tõendiallikas. Seda seetõttu, et tema

ütlused on vastuolus turvakaamera videosalvestuse ja videosalvestuse protokolliga.

Tegelikkusele ei vasta W.F poolt avaldatu, et C.J kutsus teda asjaolude selgitamiseks ööklubi

WC-sse.

Videosalvestuse protokollist selgub, et tegelikult tegi ööklubi saalist lahkumise ettepaneku

W.F ning W.F initsiatiivil sisenesid W.F ja C.J ööklubi WC-sse.

Tegelikkusele ei vasta W.F poolt Cle avaldatu, et WC-s peksti teda 3 isiku poolt ning samuti ei

vasta tegelikkusele tema poolt uurijale avaldatu, et C.J lõi teda mitmel korral WC uksega.

Videosalvestusega on tõendatud, et WC-s W.F-i kolme isiku poolt ei pekstud. Turvakaamera

salvestusest selgub, et C.J ei löönud W.F-i uksega, vaid üritas ust kinni hoida, et W.F ei saaks

WC-st väljuda ning M.X takistas omakorda C.J-i tirides teda dressipluusist tagasi.

W.F ja C.J-i vaheline vestlus ööklubi WC-s kestis umbes 3,5 minutit ning nende vestlus

muutus kohati emotsionaalseks, samas nende vaheline erimeelsus ei kulmineerunud otseseks

füüsiliseks konfliktsituatsiooniks.

Samas oli aru saada, et WC-st lahkudes oli W.F ärritunud, sest koridoris ta vibutas sõrmega

C.J-i suunas.

Turvakaamera salvestusest selgub, et W.F oli suitsuruumis kõige rohkem 18 sekundit.

Videosalvestuse ja videosalvestuse protokolliga on üheselt leidnud tõendamist, et W.F-i

ööklubi ei pekstud, seega on õige kohtu seisukoht, et W.F valetas ööklubi suitsuruumis, et

teda peksti ööklubi tualetis kolme isiku poolt.

4.2. C ütluste ja posti läbivaatuse protokolliga on tõendatud, et W.F rääkis ööklubi

suitsuruumi sisenedes, et talle tungiti 3 isiku poolt kallale, teda kägistati. C tunnistusest

selgub, et W.F rääkis, et oli napilt põgenema pääsenud ja kutsus suitsuruumis viibivaid isikuid

endale appi. Ct ärritas W.F suhtes toime pandud ülekohus, mistõttu läkski ta W.F ja Yga

kaasa.

C poolt kirjutatud kirjast Ale selgub, et tema tungis C.J-ile ja M.X-ile kallale selle tõttu, et

W.F valetas talle, et temale olid ööklubi WC-s kallale tulnud 3 isikut. Samas kirjas annab ta

juhiseid, et tuleb rääkida ööklubi sündmustest selliselt, et D (D) kamp tuli C kambale kallale

ning selle tõttu viskas ta rahustamise eesmärgil kannatanuid klaasiga. C poolt kirjutatud kirjas

Qle ta tunnistab, et teda kutsus kaasa W.F valetades, et teda peksti ööklubi WC-s.

C ütlustest ja tema kirjadest selgub, et C poolne kannatanute rünne oli ajendatud W.F poolt

talle avaldatud tegelikkusele mittevastavatest asjaoludest. Oleks W.F poolseks eesmärgiks

olnud suitsuruumis viibivate isikute kaasamine C.J-ilt selgituste küsimiseks, poleks tal olnud

vajalik valetada, et teda peksti ööklubi WC-s kolme isiku poolt. W.F rääkis tema suhtes

tegelikult mitte toimunud peksmisest seetõttu, et soovis kaasata suitsuruumis viibivaid isikuid,

sealjuures ka C C.J-i ründamiseks, kättemaksuks selle eest, et C.J julges W.F-ile teha

etteheiteid tema poolt Alus toime pandud juhtumite osas.

Nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et väide enda ründamise kohta, oli W.F väljamõeldis

ning tegelikult sellist rünnet tema vastu ei toimunud. Kohus tuvastas õigesti, et tegelikult

eelnes sellele W.F ja C.J-i vaheline vestlus WC-s. Vestluse sisu ilmselt W.F-ile ei meeldinud.

Videosalvestiselt on küll näha, et C.J ja W.F vestlevad WC-s ning C.J pani käe WC uksele kui

W.F soovis WC-st väljuda. Arvestades järgnenud sündmusi see W.F-ile ilmselgelt ei

meeldinud. Seepeale mõtles W.F välja, et teda on rünnatud, teavitas sellest ööklubi

suitsuruumis viibivaid isikuid, sealhulgas ka Ct, millest tingituna ründaski C M.X-i ja C.J-i.

Maakohus leidis põhjendatult, et kohtuistungil uuritud tõendite alusel joonistub selgelt välja

see, et C.J-i ja M.X-i suhtes vägivalla kasutamiseni viis W.F vale tema ründamise kohta.

Põhjendatud on ka kohtu seisukoht, et selline vale väljamõtlemine oli ilmselgelt kantud

soovist, et temaga tuldaks kaasa C.J-iga n.-ö arveid õiendama. Samuti oli selline teiste isikute

kaasakutsumine kantud eesmärgist, et olla enamuses, kuna nii C.J-i kui ka M.X-i puhul on

tegemist pikka kasvu korvpalluritega, kellega ilmselt ei oleks W.F n.-ö. üksi hakkama saanud.

W.F eesmärgiks oli oma valega n.-ö. meelitada/õhutada teisi kasutama vägivalda avalikus

kohas ehk toime panema avalikku korra rasket rikkumist. Juhul, kui W.F ei oleks väitnud, et

teda rünnati, siis ei oleks toimunud ka avalikus kohas, s.o. ööklubis C ja C.J-i ründamist.

Ööklubi turvasalvestusest nähtub W.F julgestas Ct ja oli vajadusel valmis osutama Cle

kaasabi. Turvakaamera cam 4 salvestuselt nähtub, et C lööb kell 04:08:56 C.J-i parema käega,

rusikaga näo piirkonda. W.F seisab rusikas käed tõstetud rinna kõrgusele C.J-i vahetus

läheduses ja julgestas Ct. W.F kehakeelest on aru saada, et ta on valmis vajadusel samuti

osalema C.J-i ründamises (vt foto nr 50-51).

Seega esineb selge põhjuslik seos W.F käitumise ja C avaliku korra raske rikkumise, s.o KarS

§ 263 lg 1 p 1 sätestatud kuriteo, toimepanemise vahel.

4.3. On seisukohal, et isegi kui asuda tinglikult seisukohale, et W.F süü C õigusvastasele

teole kihutamise osas ei ole tõendamist leidnud, siis sellele vaatamata temale mõistetud

karistus ei kuulu vähendamisele.

Kohus ei tuvastanud W.F puhul karistust kergendavaid asjaolusid.

Varasemad W.F-ile samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistused ei ole oma eesmärki

täitnud. Süüdistatav on avaliku korra raske rikkumise eest kohtu all juba neljandat korda.

Riigikohtu 17.06.2013 otsuse p.8 ja 10 märgitakse, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt

toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega

mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning seda, et kui isiku käitumisele

pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et

kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise

määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine.

Maakohus märkis, et W.F-il on neli kehtivat kriminaalkaristust. Tallinna Ringkonnakohtu

18.05.2015.a otsusega mõisteti W.F süüdi KarS § 263 järgi. Nõustub maakohtuga, et sellest

järeldub, et W.F-ile on omaseks kuritegelik elustiil, eelkõige avaliku korra (raske) rikkumine.

Maakohus asus seisukohale , et eelnevast tulenevalt on W.F süüd antud juhul suur.

KarS § 263 lg.1 p.1 ettenähtu kuriteo santsiooni keskmiseks määraks on 2 aasta 6 kuud.

Sellest lähtuvalt on üllatav, miks maakohus karistas W.F-i sanktsiooni keskmisest määrast

väiksema karistusega.

On seisukohal, et isegi kui apellatsioon rahuldatakse ja W.F süüdistuse maht väheneb ühe

kuriteo episoodi võrra, ei anna selle alust temale mõistetud karistuse vähendamiseks.

4.4. Maakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust, apellatsiooni väited ja põhjendused

ei anna alust C.J-i Maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu palub jätta apellatsioon

rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse põhjenduste ja apellatsiooni

väidetega ning prokuröri poolt apellatsioonile esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja

järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata vaid piirdub apellatsioonis esitatud peamistele

väidetele hinnangu andmisega.

5.1 Kaitsja poolt on vaidlustatud W.F süüdimõistmine C kihutamises avaliku korra raske

rikkumise toimepanemisele.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on C KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistatud( 4 kd.

t.lk. 51-54) ja tema suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud. Seega on antud juhul tuvastamist

leidnud nii süüline täideviimistegu kui ka täideviija isik.

Kaitsja on, viidates kohtu poolt analüüsitud tõenditele, leidnud, et kohus on vaidlustatud

kuriteo osas esitatud tõendeid ebaõigesti hinnanud, mis on toonud kaasa materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise.

Esmalt kolleegium märgib, et maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt puudusid kaitsjal

igasugused vastuväited prokuröri poolt kohtule esitatud tõendite vastuvõtmisele ja nende

seaduslikkust kaitsja kahtluse alla ei seadnud. Maakohus on analüüsinud tõendite

usaldusväärsust ning põhjendanud, millistele tõenditele ja miks W.F süüküsimuse

lahendamisel on tuginetud.

Kaitsja on apellatsioonis toonud esile küll kolme tõendi sisu, kuid taoline tõendite avamine

pole käsitatav otsuse põhjendustele vastuargumentide esitamisena. Sisuliselt ei ole kaitsja

apellatsioonis maakohtu poolt tõendite usaldusväärsusele antud hinnangut kahtluse alla

seadnud.

Maakohus on, tuginedes kannatanute C.J-i( 2 kd. t.lk. 22-25) ja M.X-i ( 2 kd. t.lk. 37-43)

ütlustele kui ka videosalvestuse vaatlusprotokollist( 2 kd. t.lk. 55-95) nähtuvale, leidnud, et

enne kuriteosündmust viibis W.F koos kannatanutega ööklubi tualettruumis ning seal toimus

emotsionaalne vestlus C.J-i ja W.F vahel. Samuti on kohus eelkõige salvestuse

vaatlusprotokollile tuginevalt leidnud, et C.J paneb käe WC uksele kui W.F soovib väljuda

ning viimane avab jõuliselt ukse ja lahkub, vibutades koridorist veel kannatanute suhtes kätt.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendi pinnalt on aru saadav, et W.F lahkus

tualettruumist ärritunult.

Ka kaitsja on leidnud, et sõnalise konflikti toimumine süüdistatava ja kannatanu C.J-i vahel

on tõendatud.

Y poolt antud ütluste kohaselt ( 2 kd. t.lk. 101-103) tuli ööklubi suitsuruumis tema juurde

W.F ja ütles, et talle tuli C.J koos kellegagi WC kallale. W.F tahtis, et ta uuriks C.J-ilt milles

probleem on. C on andnud ütlusi( 3 kd. t.lk. 31-32), et ajal, mil tema oli ööklubi suitsruumis

koos Yga, tuli nende juurde keegi meesterahvas ja ütles Yle, et talle tungiti meeste tualetis

kolme isiku poolt kallale ja teda kägistati. Veel ütles isik, et ta vaevalt pääses ja tuli nende

juurde et neid appi kutsuda Teda ärritab ülekohus ning selle isiku suhtes oli käitutud

ülekohtuselt. Läks selle isikuga ja Yga kaasa. Enne seda oli olnud täiesti rahulik. M.X-i ei

tundnud, C.J-i teadis, kuid mingit konflikti pole temaga kunagi olnud.

Eelpool käsitatud videosalvestuse vaatlusprotokoll kajastab kogu kannatanute, eelkõige C.J-i

ja süüdistatava vahel tualettruumis toimunut ja sellest nähtuvalt ei kasutanud keegi, rääkimata

3 isikust, W.F suhtes vägivalda ja keegi teda ei kägistatud. Seetõttu nõustub kolleegium

täielikult maakohtu järeldusega, et süüdistatava W.F poolt Yle ja C Cle räägitu oli W.F poolt

väljamõeldud vale. Räägitu sisu ei muuda tõeseks ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et

toimus sõnaline konflikt. Seda enam, et sellest W.F suitsuruumis ei rääkinudki.

Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et teise isiku kihutamisel kuriteo

toimepanemisele järgneb vastutus olenematult asjaolust kas kihutamisel toetutakse tõestele

faktidele kui ka väljamõeldisele.

Maakohus on kirjaliku tõendina käsitanud ka postisaadetise läbivaatuse protokolli koos

lisadega, milles on vaadeldud C poolt eelvangistuses viibimise ajal kirjutatut sellest, et kogu

tema poolt toimepandu sai alguse ja oli ajendatud W.F valest ning õiglustunde riivet

süvendas veel ka tarbitud alkohol.

Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et vaieldamatu on tõsiasi, et C kirjades valetab. Millele

selline tõdemus põhineb jääb aga apellatsiooni pinnalt selgusetuks kuna kaitsja ei tee mingeid

viiteid tõenditele, mis kirja sisu kahtluse alla seaks. Kolleegium leiab, et kuriteo

toimepanemisega puutumuses olev kirja sisu on riimuv nii C kui ka tunnistaja Y poolt antud

ütlustega, mistõttu pole alust vaatlusprotokolli tõendikogumist välja jätmiseks.

Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendite alusel on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et

Cl, kes on kuriteo täideviija ehk süüdistuse kohaselt kihutatav, puudus enne W.F poolset valet

ja appi kutsumist igasugune soov ja tahtlus kannatanutega suhelda, veelgi vähem neid

rünnata.

Kihutamine on tahtlik tegu st et see võib olla toime pandud ka kaudse tahtlusega ja hõlmata

tahtliku põhiteo. Piisab, kui kihutaja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates

joontes.

Kaitsja on leidnud, et W.F pöördus mitte C vaid Y poole, kes pole vastutusele võetud ning

viimane tahtis C.J-iga vaid vestelda.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul on tuvastatav kaudne tahtlus nii kihutamise

kui ka tahtliku põhiteo suhtes.

W.F rääkis tema kallal vägivallatsenud kolmest isikust väikeses ruumis ja piiratud isikute

ringile, kuhu kuulus ka C. Asjaolu, et ta valetas sündmustest võimendades toimepandu

ebaõiglust, annab aluse tõdemuseks, et ta pidas seetõttu tõenäoliseks suurema isikute ringi

kaasamist vastama ebaõiglusele vähemalt samaväärsega ja seda ööklubis, kus viibib väga

palju kõrvalisi isikuid. Kannatanutega vaid rahumeelseks vestlemiseks puudus vajadus

valetada tema suhtes toimepandud vägivallast mitme isiku poolt. Kolleegium leiab, et isegi

kui W.F ei olnud kindel, et temaga tuleb ka C kaasa, siis pidas ta seda vähemalt võimalikuks.

Selliseks järeldust kinnitab asjaolu, et koos W.F ja Yga tuli suitsuruumist välja ka C ja kõik

koos liikusid kannatanute juurde. W.F seda nähes ei lõpetanud sellist C käitumist vaid kiites

selle heaks, liikus koos teistega kannatanute juurde. Salvestuse vaatlusprotokollist nähtuvalt

oligi Y isikuks, kes esimesena tõukab M.X-i õlast ja C lõi näkku püsti tõusnud C.J-i. Sellise

käitumise juures viibib ka W.F, seistes vahetus läheduses. Seejuures on tal rusikas käed

tõstetud rinna kõrgusele.

Kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguslikke

minetusi ega ka vigu tõendite hindamisel, mis annaks aluse tõenditele antud hinnangut muuta

või asuda W.F süü küsimuses maakohtust erinevale seisukohale.

Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-17-03) korduvalt märkinud, et

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kolleegium leiab, et esitatud apellatsioonis selliseid põhjuseid ei ole välja toodud.

5.2. Mõistetud karistuse vähendamise taotluse on kaitsja sidunud vaidlustatud kuriteo

süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud õigeksmõistva

otsuse tegemise seaduslikke aluseid, mistõttu sellel põhjusel karistuse muutmiseks alused

puuduvad. Muud karistuse muutmist kaasatoovaid argumente ei ole kaitsja apellatsioonis

esitanud.

Kolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle

korrigeerimist kolleegium põhjendatuks ei pea.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

C.J-i Maakohtu 27. oktoobri 2016 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)