3-15-2507/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-15-2507

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 23.12.2016.a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2507 Haldusasi Š.A.i kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 27.06.2015.a käskkirja nr 1.3-3/105d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks

A.J.i kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 27.06.2015.a käskkirja nr 1.3-3/104d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Asja läbivaatamise kuupäev 08.11.2016.a Menetlusosalised Kaebajad Š.A. ja A.J.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet, esindaja Sandra Raudsepp RESOLUTSIOON Jätta Š.A.i ja A.J.i kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) peadirektori 27.06.2015.a käskkirjaga nr 1.3-3/105d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ määrati Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullipolitseinik, vaneminspektor Š.A.ile politseija piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo - eest PPVS § 88 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel.

Käskkirja kohaselt kasutas Š.A. teenistuses olles kontrollitava isiku suhtes „vägivalda ja vaenu õhutavaid väljendeid ning ebatsensuurseid sõnu“, millega rikkus ATS § 51 lg 4, mille kohaselt peab ametnik käituma teenistuses olles väärikalt.

2. PPA peadirektori 27.06.2015.a käskkirjaga nr 1.3-3/105d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ määrati Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullipolitseinik, üleminspektor A.J.ile PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo - eest PPVS § 88 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS §

94 alusel. Käskkirja kohaselt kasutas A.J. teenistuses olles kontrollitava isiku suhtes „korduvalt väljendit „Raisk“ ja ametnikule mittesobivaid väljendeid“, millega rikkus ATS § 51 lg 4, mille kohaselt peab ametnik käituma teenistuses olles väärikalt.

3. Š.A.i ja A.J.i vaided eelnimetatud käskkirjadele jäeti PPA 04.09.2015.a vaideotsustega (vastavalt nr 1.3-3/144d ja 1.3-3/143d) rahuldamata. Vaietes leiti, et määratud distsiplinaarkaristused on ebaproportsionaalsed ja ebaõiglased. Vaideotsustes asuti seisukohale, et karistusotsused on põhjendatud ja karistused proportsionaalsed.

4. Š.A. esitas 05.10.2015.a Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 27.06.2015.a käskkirja nr 1.3-3/105d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks (haldusasi nr 3-15- 2507). Kohus võttis Š.A.i kaebuse 12.10.2015.a menetlusse ning määras vastustajaks PPA. A.J. esitas 05.10.2015.a Tallinna Halduskohtule kaebuse 27.06.2015.a käskkirja nr 1.3-3/104d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks (haldusasi nr 3-15-2515). Kohus võttis A.J.i kaebuse 07.10.2015.a menetlusse ning määras vastustajaks PPA. 21.10.2015.a liitis kohus kaebused ühte menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebuste põhjendused.

Kaebajad möönavad, et oli ka muid võimalusi agressiivselt käituva isiku korrale kutsumiseks ja valitud taktika (verbaalne) ei olnud kõige sobilikum politseinikule. Kaebajad kahetsevad väga toimunut ja kinnitavad, et kogu nende teenistuses oldud aja jooksul ei ole nende käitumine andnud alust distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Š.A. on olnud üle seitsme ja A.J. üle üheksa aasta laitmatult politseiteenistuses, mistõttu neile määratud karistus – teenistusest vabastamine

– on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne meede.

6. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja esitab neile järgmised vastuväited.

Kaebajate puhul oli tegemist politseiametnikega, kelle igapäevaseks tööks on tsiviilisikutega suhtlemine, nende poolt toime pandud süütegude menetlemine ja vastutusele võtmine. Politseitöö olemust arvesse võttes, on mõistlik eeldada, et kõik kokkupuuted kontrollitavate ja rikkujatega ei pruugi oma olemuselt olla meeldivad ning verbaalselt agressiivsete isikutega kokkupuutumine on politseitöös pigem tavaline, mitte harva esinev nähtus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.

7.1 Kaebustes korratakse vaietes esitatud seisukohti. Täiendavalt neile märgivad kaebajad, et nad ei nõustu vaideotsuste põhjendustega. Kohus nõustub kaevatavates haldusaktide ja vaideotsuste põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (vt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Mõlemad kaevatavad käskkirjad on õiguspärased. Kaebajate vastuväited vaideotsustele pole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna neid ei ole kaebajad vaidlustanud.

7.2 Täiendavalt märgib kohus järgmist. Puudub vaidlus, et kaebajad on käskkirjades kirjeldatud teod (vääritu käitumine teenistuses olles, mis seisnes kontrollitava isiku suhtes politseiametnikule sobimatute väljendite kasutamises) toimepannud (kd II, tl 2p, 3). Käskkirjad on vaidlustatud põhjusel, et kaebajate arvates on karistused liiga ranged, täpsemalt pole arvestatud nende senise laitmatu teenistusega (kd II, tl 2p, 3).

Kohus ei leia, et kaebajatele määratud karistused oleksid ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Distsiplinaarkaristuse määrajal on karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum (vt RKHKo 3-3-1-13-11, p 10). Vaidlustatud haldusaktidest nähtuvalt on mõlema kaebaja puhul karistuse määramisel arvestatud ja kaalutud rikkumisega seonduvaid asjaolusid ning kaebajate senist teenistuskäiku. Käskkirjade kohaselt on mõlemat kaebajat iseloomustatud positiivselt ja neil puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Samas on toimepandut hinnatud tõsiseks rikkumiseks, mis on kaebajate suhtes toonud kaasa pöördumatu usalduse kaotuse ja sellest tulevalt võimatuse nendega koostööd jätkata (kd I, tl 7, 32).

Kohus nõustub sellise hinnanguga. Nimelt nähtub käskkirjadest, et Š.A. pole oma teo olemust ja tagajärge mõistnud, kuna on 28.05.2015.a avaldanud, et sarnases olukorras oleks vallandamise vältimiseks mõistlikum vestluse lindistajalt telefon ära võtta (kd I, tl 7); A.J. aga on mittesobivaid väljendeid teenistuses olles kontrollitava isiku suhtes ka varem kasutanud (06.07.2009.a). Kohtuistungil A.J. tunnistas, et nimetatud asjaolu vastab tõele (kd II, tl 3). Tookord jäi A.J. karistuseta, kuna Põhja prefektuuri juhi sõnul loodeti, et selline käitumine enam ei kordu (kd I, tl 212). Vastustaja leiab õigesti, et politseiametnik peab suutma jääda väärikaks ka pingeolukorras. Käesoleval juhul polnud aga prefekti hinnangul tegemist politseitöös emotsionaalselt ebatavalise teenistusolukorraga, kuid vaatamata sellele käitusid kaebajad „räiges vastuolus [politseiorganisatsiooni] põhi-väärtustega“ (kd I, tl 212). Käskkirjast nähtuvalt on vastustaja arvestanud, et sellise käitumise kordumist tulevikus pole täiendkoolituse ja kontrollimeetmetega võimalik ära hoida.

8. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebused jäävad rahuldamata jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastanud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys