3-16-1410/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

23. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1410

Haldusasi

M.M. kaebus Tallinna Vangla toimingute (pakis

saadetud kalendermärkmiku ja märkme-paberite

ära

võtmine

ning

14.05.2016

läbiotsimisel

"olmeprügi"

ära

võtmine)

õigusvastasuse

tuvastamise,

märkmepaberite

tagastamiseks

kohustamise ning Tallinna Vangla 9. juuni 2016

vaideotsuse

nr

5-15/16/200-2

tühistamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: M.M.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Kerli Lubja

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.M. kaebus osaliselt ning tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus, mis

seisnes 24. mail 2016 toimunud läbiotsimise käigus kambrist nr 314 olmeprügi

hulgas kolme papitüki ära võtmises, oli õigusvastane. Muus osas jätte kaebus

rahuldamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt M.M. kasuks välja menetluskulu 3 (kolm) eurot ja 75 senti.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 23. jaanuaril 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Tallinna Vanglas 25. aprillil 2016 koostatud akti (tl. 7) kohaselt võeti M. M.le saadetud kirjast

ära post-it märkmepaberid, 3. mail 2016 koostatud akti (tl. 8) kohaselt aga teise kirjaga samale

isikule saabunud kalendermärkmik. 24. mai 2016 akti (tl. 9) kohaselt võeti kambri nr 341

läbiotsimisel muuhulgas ära olmeprügi.

2. M.M. esitas Tallinna Vangla direktorile vaide, milles taotles, et eelnimetatud aktide alusel

temalt ära võetud post-it paberid, kalendermärkmik, tühjad plastmasstopsid ja papitükid talle

tagastataks. 9. juuni 2016 vaideotsusega nr 5-15/16/200-2 (tl. 12) jättis Tallinna Vangla vaide

rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

post-it paberid on kontoritarve, mille omamine on Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.18

kohaselt kinni peetavale isikule keelatud;

kalendermärkmiku omamine on kinni peetavale isikule keelatud Tallinna Vangla kodukorra punkti

7.1.50 kohaselt, sest kõvade kaantega või spiraalköites kalendermärkmiku läbi otsimine on

ajamahukas ning sinna vahele peidetud keelatud eseme võivad jääda avastamata;

topsikute ja papitükkide omamine on keelatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.39 kohaselt,

kuna asjade hoidmine karpides takistab kambrite efektiivset läbiotsimist ja jälgimist;

kinnipeetavale isikule piisab toiduainete hoidmiseks kahest lubatud säilituskarbist.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. M.M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla toimingute, mis

seisnesid maksikirjas saadetud kalendermärkmiku ja märkmepaberite ära võtmises ning 24. mail

2016 toimunud läbiotsimisel "olmeprügi" ära võtmises, õigusvastasuse tuvastamist ning

märkmepaberite tagastamiseks kohustamist, samuti Tallinna Vangla 9. juuni 2016 vaideotsuse nr

5-15/16/200-2 tühistamist. Kaebaja taotles ka Tallinna Vangla kodukorra punktide 7.1.39 (osalist),

7.1.18

ja

7.1.50

tühistamist,

ent

nende

nõuete

osas

on

kaebus

26. septembri 2016 määrusega (tl. 20) tagastatud.

4. Esiteks heidab kaebaja ette, et esemete ära võtmise aktid ei sisalda ühtki sellise toimingu

põhjendust ega viidet toimingu aluseks olevatele normidele. Teiseks ei nõustu kaebaja

vaideotsuses esitatud põhjendusega post-it paberi ohtlikkuse kohta, selgitades, et sama hästi on

kambri uksesilm võimalik katta mistahes paberitükiga, kui see hambapasta, seebi või süljega

katta. Kaebuse täienduses toob kaebaja ka välja, et on saanud sarnastele post-it paberitele

kirjutatud märkmeid vanglateenistuse ametnikelt, samuti on pesumajast tulnud riidepakil peal

nimi kirjutatud kleeplindile ning kleepmassiga on kaetud ka näiteks lubatud toiduainete või

hügieenitarvete pakendietiketid. Viidates kirjavahetusele Eesti Keele Instituudiga, leiab kaebaja,

et märkmepaberi näol pole tegemist kontoritarbe, vaid kirjatarbega.

5. Kaebaja ei nõustu ka vaideotsuses esitatud põhjendusega, et kalendermärkimik kuulub

keelatud esemete hulka, selgitades, et talle on korduvalt saadetud raamatuid, mis oma köite

poolest on samasugused. Kaebaja hinnangul ei saa kalendermärkmiku ära võtmist seega

õigustada viitega selle köitele. Kaebaja selgitab, et vajab kalendermärkmikku ja märkmepabereid

igapäevases õppes ja töös.

6. Kaebaja märgib, et olmeprügina ära võetud pakendid olid kõik soetatud vangla vahendusel ning

tõsiseltvõetavaks ei saa pidada vangla väidet, et kilekottides olevaid asju on lihtsam läbi otsida

kui topsikutes olevaid. Kaebaja toob ka välja, et erinevalt kilekottidest saab karpe või topsikuid

kapis üksteise peale asetada, mistõttu on kapp rohkem korras, mis omakorda hõlbustab

läbiotsimist. Ka selgitab kaebaja, et papitükke kasutab ta lõikelauana, et mitte lõigata sibulat otse

laua peal ning ilma ära võetud topsikuta pole tal lahtilõigatud sibulat kusagil hoida, samuti on

karpi paratamatult vaja või hoidmiseks, sest originaalpakendis või sulab paari päeva jooksul

kasutamiskõlbmatuks. Ka toob kaebaja välja, et topsikut on vaja žileti loputamiseks kuumas vees

Asjakohatuks peab kaebaja vaideotsuses tehtud viidet karpide topeltpõhjadele, kuna tegemist oli

vangla poest ostetud toiduainete pakenditega.

7. Kaebuse täienduses on kaebaja taotlenud, et kohus tuvastaks, et temalt asjad ebaseaduslikult

ära võtnud vanglateenistuse ametnikud on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Samuti on kaebaja

hinnangul distsiplinaarsüüte toime pannud vangla direktor, kehtestades vangla kodukorras

ilmselgelt ebamõistlikke piiranguid kinnipeetavale lubatud asjade osas. Samuti leiab kaebaja, et

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätted on põhiseadusega vastuolus osas, milles need

annavad vanglateenistusele õiguse hinnata pakiga saabunud asjade väärtust ning õiguse

otsustada asi hävitada. 22. novembril 2016 esitatud täiendavas seisukohas on kaebaja muuhulgas

taotlenud ka seda, et tuvastatakse Tallinna Vangla poolt pärast tema suhtes süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist talle antud infoleht selle kohta, milliseid esemeid võib kinnipeetavale

kirjas saata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna Vangla vaidleb M. M. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Märkmepaberite ja kalendermärkmiku osas selgitab vastustaja, et vangla kodukorra punktist

7.1.18 tulenevalt on üldjuhul kontoritarvete omamine kinni peetavale isikule keelatud, kuna

nende läbi otsimine on keerukas ning neid on võimalik kasutada pisikeste keelatud esemete (nt.

nõel, narkootilised ained) peitmiseks. Vastustaja toob ka välja, et kleepmassi sisaldavaid esemeid

saab kasutada keelatud esemete kleepimiseks raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, vangla vara

kahjustamiseks ning piltide, plakatite ja dekoratsioonide ülesriputamiseks. Ka toob vastustaja

välja, et vangla kodukorra punktiga 7.1.24 on keelatud esemed, mille eesmärgipärane kasutamine

eeldab pindade, ehituselementide vms kinni katmist. Vastustaja selgitab, et kalendermärkmik

ning märkmepaberite blokk on sellised esemed, milliste vahele on hõlbus peita vanglas keelatud

esemeid või aineid ning veendumaks, et kirjaga saadetav ese ei sisalda keelatud esemeid, tuleks

vanglateenistusel kontrollida iga lehekülg eraldi, samuti tuleks veenduda, et märkmiku kaante

sisse või vahele ei ole peidetud keelatud väiksemõõtmelisi esemeid. Vastustaja toob ka välja, et

kinni peetaval isikul on võimalik vangla kauplusest soetada valget kirjapaberit, kaustikuid ja

joonistusplokke. Vastustaja hinnangul ei saa kalendermärkmikku samastada raamatuga, sest

raamatute saatmist maksikirjaga on vangla erandina lubanud vangistuse eesmärkide täitmise

huvides.

9. Vastustaja rõhutab, et VangS § 66 lõigete 1 ja 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul

pädevus keelatud esemete avastamisel nimetatud kinnipeetava valdusest eemaldada. Samuti

selgitab vastustaja, et VSkE § 70-72 sätetest ei tulene, vanglale kohustust akti märkida viidet

konkreetsele õigusaktile (nt vangla kodukorra punktile) ega kohustust esitada aktis äravõtmise

kohta põhjendused.

10. Vastustaja selgituse kohaselt olid võeti M. M. olmeprügi hulgas ära võetud tühjad pakendid,

topsid ja papitükid, keelatud vangla kodukorra p 7.1.39kohaselt, kuna nende läbi otsimine on

keerukas ning iseäranis topeltseinte või –põhjadega mahutitesse on lihtne peita keelatud

esemeid, samuti on karbid reeglina tugevamast materjalist ning teravate nurkade või servadega,

mida saab kasutada isikute ründamiseks. Vastustaja selgitab, et vangla on tunnistanud lubatavaks

omada piisavas koguses sihtotstarbelisi karpe ning tagab kinnipeetavatele ühtlasi toidunõud,

milliseid on samuti võimalik kasutada igapäevatoiminguteks ja toidu tarbimiseks ning

hoiustamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja põhjendused ning hinnanud esitatud tõendeid, leian, et

M. M. kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Tallinna Vangla on 24. mail 2016 toimunud

läbiotsimisel kaebajalt õigusvastaselt ära võtnud 3 papitükki, mille kohta on kaebaja vaides

selgitanud, et kasutas neid lõikelaudadena. Nimetatud esemete ära võtmise vajalikkust ei ole

vastustaja suutnud adekvaatselt põhjendada ei vaideotsuses ega kohtumenetluses. Seevastu

ülejäänud vaidlusaluste esemete (post-it märkmepaberid, kalendermärkmik, topsikud) ära

võtmine oli õiguspärane.

12. Vaidlust pole selles, et ajal, mil kaebajale saadetud maksikirjadest võeti ära post-it

märkmepaberid (tl. 7) ning kalendermärkmik (tl. 8), samuti ajal, mil toimus läbiotsimine, mille

käigus võeti kaebaja kambrist ära olmeprügina defineeritud esemed (tl. 9), viibis kaebaja Tallinna

Vanglas vahistatuna. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 90 lõikest 1 ning § 15 lõike 2 punktist

3 tulenevalt on vahistatule keelatud muuhulgas asjad, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või

korda. VangS § 15 lõikes 2 on niisiis loetletud keelatud esemete kategooriad üldtunnuste alusel.

Sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 on antud seadusega keelatud esemete kategooriate täpsema

sisustamise õigus vastavalt justiitsministrile, kes on seda teinud 30. novembri 2000 määruse nr

72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE) §-s 641 ning vanglateenistusele. See tähendab, et

vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole kantud keelatud asjade

loetellu, kuid mis vastavad VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kuna vanglateenistusel ei

ole seadusest tulenevalt määruse andmise õigus, saab vanglateenistus vahistatule või

kinnipeetavale asju keelata haldusaktiga. Selliseks haldusaktiks on antud juhul haldusmenetluse

seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 2 mõttes üldkorraldusena käsitatav Tallinna Vangla kodukord.1

Kinnipeetav või vahistatu, kes leiab, et vangla kodukorra säte rikub tema subjektiivseid õigusi,

saab vastava sätte vaidlustada vanglateenistusele esitatud vaides ning selle rahuldamata jätmise

korral halduskohtule esitatavas tühistamiskaebuses. Käesoleval juhul püüdis M.M. taotleda

kaebusega ka Tallinna Vangla kodukorra punktide 7.1.18, 7.1.39 ja 7.1.50 tühistamist, ent selles

osas on kaebus 26. septembri 2016 määrusega (tl. 20) tagastatud, kuna kaebaja ei olnud ses osas

läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seetõttu on käesoleva vaidluse seisukohast

1 Kättesaadav arvutivõrgus

http://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tallinna_vangla_kodukord_alates_01_11_2

016.pdf.

asjassepuutumatud kaebaja need väited, mis seonduvad Tallinna Vangla kodukorra sätete

õigusvastasusega. Vangla kodukorra näol on tegemist kehtiva üldkorraldusega, mis kehtib

sõltumata tema võimalikust õigusvastasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni. Seoses vastavas

osas kaebuse tagastamisega ei ole kodukorra sätete tühistamise nõue käesoleva vaidluse

esemeks. Ekslik on siiski kaebaja seisukoht, nagu oleks kinnipeetavale (ja vahistatule) keelatud

esemete täpsema loetelu kehtestamine ministri määruse või vanglateenistuse haldusaktiga

iseenesest põhiseadusega vastuolus. Ei põhiseaduse §-st 32 (omandiõigus), §-st 19 (õigus vabale

eneseteostusele) ega ühestki muust põhiseaduse sättest ei saa teha järeldust, et kinnipeetavale

keelatud esemete üksikasjalik loetelu peaks sisalduma seaduses. Põhiseaduse § 32 teise lõike

teises lauses sätestatuga, mille kohaselt tuleb omandiõiguse kitsendused sätestada seaduses, on

igati kooskõlas kinnipeetavale ja vahistatule keelatud esemete määratlemine üldtunnuste alusel

seaduses ning see ei välista neile üldtunnustele vastavate esemete üksikasjalikumate loendite

kindlaks määramist määruse või haldusaktiga. Juhul kui isik leiab, et mõni VSE §-s 641 nimetatud

ese ei vasta VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimusele, saab ta tugineda selle sätte alusel temal

asja ära võtmist või asja andmisest keeldumist vaidlustades VSE vastava sätte

põhiseadusvastasusele. Kui isik ei ole rahul vangla kodukorra sättega, saab ta taotleda selle

tühistamist. Käesoleval juhul on vangla põhjendanud kaebajalt kõigi vaidlusaluste esemete ära

võtmist viitega Tallinna Vangla kodukorra sätetele. Kuna nende sätete õiguspärasus ega kehtivus

käesolevas asjas vaidluse all olla ei saa, tuleb järgnevalt hinnata seda, kas esemed, mis kaebajalt

ära võeti, on vangla kodukorra kohaselt keelatud esemeks.

13. Nõustun Tallinna Vangla seisukohaga, et post-it märkmepaberid ning kalendermärkmik, mis

saadeti kaebajale maksikirjas, on käsitatavad keelatud esemetena Tallinna Vangla kodukorra

punkti 7.1.18 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetavale (ning vangla kodukorra

punkti 1.3 kohaselt käib see ka vahistatu kohta) keelatud kunsti- ja kontoritarbed, välja arvatud

nimetatud sättes sõnaselgelt loetletud esemed. Asjaolu, et VangS § 741 p 3 kohaselt on

vahistatule lubatud pakis saata muuhulgas kirjatarbeid, sealhulgas pabereid, ei välista teatud liiki

kirjatarvete ja paberitena kvalifitseeruvate esemete keelamist, kui selleks on adekvaatne

põhjendus. Pean adekvaatseks vangla põhjendust, et liimiribaga post-it märkmepaberite läbi

otsimine seal sees võimalike keelatud esemete või ainete leidmiseks on aeganõudev ja keeruline.

Kontrollimaks, ega märkmepaberi liimipindade vahele pole peidetud pisikesi teravaid esemeid või

mingisuguseid keelatud aineid, tuleks selline märkmepaberipakk lahti lammutada. On tõsi, et

vangla poolt näitena toodud mälukaardi tõhus peitmine post-iti märkmepaberi liimiribade vahele

on raske, küll aga ei saa seda öelda näiteks õhukeste ja väikeste (ja sealjuures painduvate) terade

vms kohta. Selliste märkmepaberiblokkide läbi otsimine ja keelatud esemete puudumise

tuvastamine pole võimatu, ent on ebaproportsionaalselt aeganõudev. Pidades silmas seda, et

kinnipeetaval on võimalik vangla kaudu soetada kirjapaberit ja –blokke, on tal igal juhul olemas

mõistlik alternatiiv liimiribaga post-it märkmepaberitele ning kirjalike märkmete tegemine ei ole

oluliselt takistatud. Asjaolu, et sellises märkmepaberiblokis on võimalik peita pisikesi, ent ohtlikke

ja keelatud esemeid, on piisav põhjus, mis õigustab sellise eseme keelamist ning muude vangla

poolt välja toodud põhjenduste hindamine pole seetõttu ka vajalik. Siiski, mis puudutab kaebaja

etteheiteid nendele vangla põhjendustele, mis seondusid post-it märkmepaberitega kambri

seinte lubamatut katmist, keelatud esemete kleepimist raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse või

uksesilma kinni katmist, siis see, et samasuguseid pahandusi oleks võimalik kinnipeetavatel teha

ka muude nende käsutuses olevate esemetega (nagu näiteks pakendite liimiribaga etiketid), ei

tähenda, et liimiribaga märkmepaberite omamine peaks olema lubatav. Vangla turvalisuse

tagamiseks on oluline, et kinnipeetavatel ja vahistatutel oleks igasuguste pahanduste tegemiseks

võimalikult vähe võimalusi ning et vanglateenistusel oleks efektiivselt võimalik teostada

kinnipeetavate üle kontrolli. See tõhus kontroll eeldab muuhulgas võimalust teostada võimalikult

kiirelt ja efektiivselt läbiotsimisi ning leida üles keelatud esemed. Vastustajal on õigus selles, et

mida rohkem on kinnipeetaval asju ning mida ajamahukam on nende läbi otsimine, seda väiksem

on järelevalvemeetmete (sh. läbiotsimise) efektiivsus.

14. Eeltooduga samadel põhjustel oli õiguspärane ka kalendermärkmiku ära võtmine.

Vanglateenistusel on arvestatavad kogemused vangla julgeoleku tagamisel ning vangla

selgitusega, et sedalaadi märkmike kaante vahele on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid

ning raskendada seeläbi oluliselt nende leidmist, tuleb nõustuda. Mis puudutab kaebaja

etteheidet, et kalendermärkmik sarnaneb oma tunnustelt raamatutele, mida ometi

kinnipeetavatele lubatakse, siis selles osas on vastustaja õigesti selgitanud, et tegelikult

kaasnevad sarnased ohud ka raamatutega, ent raamatute omamist peetakse võimalikuks

põhjusel, et raamatute lugemisega kaasnev positiivne mõju kinnipeetavale kaalub üles nende

omamisega ja nendesse keelatud esemete peitmisega kaasnevad ohud. Kalendermärkmiku

omamisel raamatuga võrreldavaid positiivseid mõjusid pole ning kalendermärkmiku asemel saab

kinnipeetav talle vajalikud ja meelepärased ülestähendused teha kirjapaberile või -blokkidesse,

mida on võimalik soetada vangla vahendusel.

15. Märkmepaberite ja kalendermärkmiku ära võtmisel ei olnud vanglateenistuse ametnikul

kohustust vastavasse akti märkida asjade ära võtmise põhjendust. Keelatud eseme ära võtmine

on toiming, mille põhjendamisele ei laiene haldusakti põhjendamise nõuded. Toimingu puhul võib

põhjendused esitada hiljem, kas puudutatud isiku nõudmisel, vaideotsuses või kohtumenetluse

käigus. Kalendermärkmiku ja märkmepaberite ära võtmise aktid vastavad VSE §-s 71 sätestatud

nõuetele, ära võetud esemeid on neis piisavalt kirjeldatud, et selguks nende iseloom ning oleks

võimalik hinnata, kas need kuuluvad keelatud esemete hulka.

16. Seevastu ei saa nõuetekohaseks pidada 24. mail 2016 läbiotsimise käigus koostatud akti.

Nimetatud akti kohaselt on ära võetud muuhulgas olmeprügi. Sõna „olmeprügi“ ei kirjelda leitud

eset nii nagu seda nõuab VSE § 71 lg 1 p 1. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et kirjeldada tuleb

iga leitud eset selliselt, et leitud esemed oleksid identifitseeritavad. Kõnealusest aktist ei selgu,

millised esemed nimetatud olmeprügi hulka kuulusid. Kuna vastustaja ei ole esitanud muid

andmeid ega kaebaja poolt vaides esitatud sellekohasele väitele vastu vaielnud, siis pole antud

juhul siiski vaidlust selles, et niinimetatud olmeprügina võeti kaebajale kuulunud asjadest ära kaks

tühja võitopsi ning veel kaks topsi, mis arusaadavalt olid olnud mingisuguste toodete pakendiks

ning kolm pappalust, mis pärinesid samuti teatud toidukaupade (kalafileed) pakenditest.

17. Eelnimetatutest kõigi topside ära võtmise õiguslikuks aluseks on Tallinna Vangla

sisekorraeeskirja punkt 7.1.39, millest tulenevalt ei tohi kinnipeetaval olla muid asjade

hoiustamiseks mõeldud anumaid, mahuteid ja kotte, peale vanglateenistuse loal või

vanglateenistuse poolt väljastatud koti, viie kilekoti, kuni kahe mitte rohkem kui 1-liitrise

mahtuvusega plastikust säilituskarbi ning veefiltreerimiskannu, seebikarbi, hambaharjakarbi ja

proteesikarbi. Kaebajalt läbiotsimisel olmeprügi hulgas ära võetud karbid ei kuulu eelnimetatud

kategooriate hulka ning seega on need käsitatavad keelatud esemetena. Kuigi vangla

sisekorraeeskirja vastava sätte tühistamise nõude osas on kaebus tagastatud ning see pole seega

käesoleva kohtuasja esemeks, möönan siiski, et antud juhul ei saa asjakohaseks pidada vangla

selgitust, et topside keelamine on vajalik ka selleks, et vältida neist tekkivate kildude kasutamist

enese või teiste vigastamiseks. Selles osas on kaebaja õigesti märkinud, et vähemalt vaides

nimetatud pehmest plastikust võitopse enda või teiste vigastamiseks kasutada on ebareaalne.

Samuti ei saa selliste vanade tootepakendite puhul eriti tõsiseltvõetavaks pidada argumente, mis

puudutavad anumate topeltpõhjasid ja -seinu. Küll on vastustaja aga põhjendatult viidanud

sellele, et selliste anumate keelamine on vajalik vangla julgeoleku tõhusa tagamise ning kiirete ja

efektiivsete läbiotsimiste teostamise huvides. Küsimus polegi tegelikult niivõrd erinevates

topsikutes, karpides ja muudes anumates endis, vaid selles, et mida rohkem kinnipeetaval

selliseid on, seda rohkem on tal võimalik neis hoida igasuguseid asju, mille läbi otsimine on

aeganõudev ning millisel juhul suureneb võimalus, et sinna hulka peidetud keelatud esemeid ei

leita. Seega vangla kodukorra punktist 7.1.39 tuleneva mahutite omamise piirangu eesmärk on

tegelikult vähendada põhimõtteliselt kinnipeetava juures hoitavate asjade ja ainete (sh.

toiduainete) hulka, et vajadusel saaks läbiotsimine toimuda kiirelt ja efektiivselt. Selles osas on

vastustaja õigesti leidnud, et kodukorras nimetatud kuni liitrise mahutavusega karp või kaks karpi

on kinnipeetava toiduainete hoidmiseks piisavad, arvestades, et kinnipeetavatele tagatakse

täielik toitlustamine ning lisaks võib vangla poest soetatud kaupu hoida ka nende

originaalpakendites.

18. Küll aga ei leidu ei vaideotsuses ega vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtades mistahes

adekvaatset põhjendust sellele, miks võeti olmeprügina ära papitükid, mida kaebaja kasutas enda

väitel lõikelauana. Kaebusest ja selle täiendustest selgub, et tegemist oli kalafilee pakendist pärit

libeda pealispinnaga papp-alustega. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud ning kuivõrd asjade

ära võtmise aktis olmeprügi hulka kuuluvaid esemeid täpsemalt kirjeldatud ei ole, siis ei saa seda

pidada vaidluse all olevaks küsimuseks. Selliste papp-aluste näol ei ole ühelgi juhul tegemist

Tallinna Vangla kodukorra punktis 7.1.39 nimetatud esemetega, kuna need ei ole ette nähtud (ja

neid pole ka võimalik kasutada) asjade hoiustamiseks. Samuti ei selgu, kuidas võiksid mõistlikus

koguses selliste papp-aluste olemasolu ohustada vangla julgeolekut, muuta raskemaks tõhusa

järelevalve teostamist vms. Kaebaja enda selgitus, et sellist alust saab kasutada näiteks sibula vms

toiduaine lõikamiseks, on loogiline. Samuti võib selline alus vajalik olla näiteks leivaviilu

aetamiseks söögikorra ajal vms. Arvestades seda, et kambris on üldse võimalik midagi lõigata kas

lusika ääre või plastikust kööginoaga, on ilmne, et lõigatav toiduaine (nt. kaebaja näites nimetatud

sibul) on vaja asetada kõva sileda pinna peale ning puhtuse seisukohast on iseenesest mõistlik

kasutada lõikamiseks mingisugust puhastatavat alust, mitte lõigata otse laua peal. Seetõttu ei saa

õigustada nende papitükkide ära võtmist ka Tallinna Vangla kodukorra punktiga 7.1.50, kui

kinnipeetav on leidnud vastavale asjale mõistliku ja loogilise kasutuse, millele mõistlikku

alternatiivi tegelikult ei ole.

19. Vaideotsuse tühistamise nõue tuleb rahuldamata jätta, kuna eraldivõetuna see kaebaja õigusi

ei riku. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue (sh. papp-aluste ära võtmise osas) ei olnud

vaidemenetluse esemeks, ent kohtule esitatud kaebuses kaebaja papp-aluste tagastamiseks

kohustamist ei taotlenud. Seega ei saa vaideotsuse õiguspärasust selles osas käesolevas

kohtuotsuses hinnata. Märkmepaberite tagastamiseks kohustamise nõude rahuldamata jätmise

osas oli vaideotsus aga juba eeltoodud põhjustel igal juhul õiguspärane.

20. Põhjendamatud on kaebaja etteheited seoses Tallinna Vangla poolt kaebajale esitatud

informatiivse kirjaga (tl. 47), kus on loetletud esemed, mida kinnipeetavale kirjaga saata võib.

Selle kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga ning sellele tuginedes ei saa vanglateenistus ühtki

kaebajale kirjas saadetud eset edaspidi ära võtta. Asja ära võtmise alus peab siiski tulenema VangS

§ 15 lõikest 2.

21. Kaebaja taotlus kontrollida ära võetud esemete hindamist ning nende hävitamise otsustamist

käsitleva regulatsiooni põhiseaduspärasust, on põhjendamatu, kuna antud sätted ei ole vaidluse

lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Papp-aluste ära võtmise õiguspärasus ei sõltu sellest,

kas nende hilisem hävitamine oli lubatud või mitte ning nende hävitamine ei saanud kaebajale

põhjustada mingeid täiendavaid piiranguid ega kahju võrreldes nende ära võtmisega. Ülejäänud

esemete osas oli nende ära võtmine õiguspärane ning märkmepaberite tagastamiseks

kohustamise nõue on põhjendamatu sõltumata sellest, mida vanglateenistus nende ära võetud

märkmepaberitega edaspidi tegi.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 2kohaselt jagatakse kaebuse osalise

rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja

menetluskuluks on 15 euro suurune riigilõiv. Kaebuse võib lugeda rahuldatuks umbes ¼ ulatuses,

mistõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista veerand tasutud riigilõivust ehk 3 eurot ja

75 senti.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik