2-15-12933/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-12933

Tsiviilasi

UpTravel OÜ hagi solidaarselt Himot-Märt Ilusa ja

Triggerfinger OÜ vastu põhivõlgnevuse 7000 euro,

kahjuhüvitise 1184,50 euro ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8892,75 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. mai 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Himot-Märt Ilusa ja Triggerfinger OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja I): Himot-Märt Ilus (isikukood XXX);

Apellant II (kostja II): Triggerfinger OÜ (registrikood:

12412268);

Apellantide esindaja advokaat Hendrik Mühls

Vastustaja (hageja): UpTravel OÜ (registrikood 11961949);

esindaja vandeadvokaat Anneli Aab

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 31. mai 2016 otsus tühistada osas,

milles maakohus rahuldas UpTravel OÜ hagi

Triggerfinger OÜ vastu ja menetluskulude jaotuse

osas ning jätta UpTravel OÜ hagi Triggerfinger OÜ

vastu rahuldamata.

2. Triggerfinger

OÜ

ja

Himot-Märt

Ilusa

apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 31. mai 2016 kohtuotsuse

resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada UpTravel OÜ hagi Himot Märt Ilusa

vastu.

3.2. Jätta

rahuldamata

UpTravel

OÜ

hagi

Triggerfinger OÜ vastu.

3.3. Välja mõista Himot-Märt Ilusalt UpTravel OÜ

kasuks põhivõlg 7000 eurot, kahjuhüvitis 1184, 50

eurot ja viivis põhivõlalt 8184,50 eurot VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates 1. augustist 2015

kuni kuni põhivõla 8184,50 eurot tasumiseni, sh

perioodi eest 1. august 2015 – 31. mai 2016 summas

468, 70 eurot.

3.4. Tagastada kohtuotsuse jõustumisel UpTravel OÜ-

le menetluses tasutud tagatis summas 409, 23 eurot

kontole nr EE842200221050025513 Swedbank AS.

4. Jätta UpTravel OÜ menetluskuludest maa- ja

ringkonnakohtus hagiavalduselt tasutud riigilõiv

500 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

500 eurot Himot-Märt Ilusa kanda, hagi tagamise

avalduselt ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 50

eurot UpTravel OÜ kanda ning ülejäänud

menetluskuludest 50 % UpTravel OÜ enda ja

50 % Himot-Märt Ilusa kanda. Jätta Himot-Märt

Ilusa menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema

enda kanda. Jätta Triggerfinger OÜ menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus (va riigilõiv) UpTravel

OÜ kanda.

5. Välja mõista UpTravel OÜ-lt menetluskuluna

maakohtus

308,32

eurot

(koos

km-ga)

ja

ringkonnakohtus

eurot

(koos

km-ga)

Triggerfinger OÜ kasuks.

6. Välja mõista Himot-Märt Ilusalt menetluskuluna

maakohtus

1568,39

eurot

(ilma

km-ta)

ja

ringkonnakohtus 540 eurot (ilma km-ta) UpTravel

OÜ kasuks.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises aluses ettenähtud ulatuses.

8. Tühistada

kohtuotsuse

jõustumisel

Tartu

Ringkonnakohtu 20. juuli 2016 määrusega hagi

tagamiseks seatud arest Triggerfinger OÜ-le

kuuluvale nõudeõigusele osanike Himot-Märt Ilusa

ja Kadi Raismaa vastu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. UpTravel OÜ (hageja) esitas 1. septembril 2015. a hagi, milles palub välja mõista kostjatelt

Himot-Märt Ilusalt (kostja I) ja Triggerfinger OÜ-lt (kostja II) solidaarselt põhivõlgnevus 7000

eurot, kahjuhüvitis 1184,50 eurot, põhivõlalt 8184,50 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis ja alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 järgse viivis kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 94 sätestatud määras, millele lisandub 8% aastas.

Hagiavalduse kohaselt tegi kostja I 21. juulil 2014. a hagejale ettepaneku Reisiguru OÜ-s (edaspidi

Reisiguru) 30% osa omandamiseks. Sellel hetkel olid Reisiguru osanikeks kostja I (osa

nimiväärtusega 1170 eurot), Trump Trading OÜ (osa nimiväärtusega 1170 eurot) ja Grettar OÜ (osa

nimiväärtusega 260 eurot). Kostja I oli ettepaneku tegemise ajal Reisiguru juhatuse liige.

Hagejale edastatud pakkumises sedastati, et 30% osa omandamisega Reisigurus kaasneb hagejale

kogu

ligipääs

ja

kasutamisõigus

reisiguru.ee

ja

lennuleidja.ee

portaalidele

ja

administreerimissüsteemidele ning administreerimissüsteemis on hagejal võimalik mh seada üles

nii enda reisipakkumisi kui ka määrata endale edasimüüjaid. Kooskõlas pakkumise p-ga 3 pidi

osaluse omandamisega Reisigurus kaasnema ligipääs ja kasutamisõigus kooskõlas teiste osanikega

administreerimise andmebaasile, mis puudutab eripakkumiste üleslaadimise, edasimüüjate

määramise, reklaampindade ja reisiguru.ee wiki (üldinfo reisijatele riikide kohta) kasutamist.

Hageja tasus Reisiguru osa omandamise eest kostjale II ettemaksuna 7 000 eurot (arvete nr T-2014-

08-02 ning T-2014-08-3 alusel osamaksetega 21. augustil 2014. a ja 27. augustil 2014. a). Kostja II

osanikuks ja juhatuse liikmeks oli sellel hetkel kostja I ning kostja I on ka kostja II nimel viidatud

arved väljastanud. Hoolimata arvel kajastatust, oli viidatud summa poolte vahel vaikivalt käsitletav

Reisiguru osa sisulise ettemaksuna, mis hõlmas mh ka Iframe tarkvara (elektrooniliste

reisipakkumiste haldamise süsteem) arendust.

14. novembril 2014. a katkestas kostja I hagejaga läbirääkimised. Hageja sai siis teada, et Reisiguru

poolt hageja ettemaksu eest arendatud Iframe tarkvara hakkab Reisiguru müüma hageja

konkurentidele.

15. detsembril 2014. a hagejale saadetud e-kirjas tunnistas kostja I vajadust tagastada hagejale

Reisiguru osa omandamise eest kostjale II tasutud ettemaks summas 7 000 eurot.

Kostja I ja kostja II ei ole hagejale tagastanud Reisiguru osa eest ettemaksuna tasutud 7 000 eurot,

ei võimaldanud hagejal omandada osalust Reisigurus ega andnud üle Iframe tarkvara omandi- ega

kasutusõigust.

Hageja leiab, et kostja I rikkus lepingueelsete läbirääkimiste heas usus pidamise kohustust ja

vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 14 lg 1 ja 2 ja § 115 alusel. Pooltevaheliste

läbirääkimiste käigus jättis kostja I hagejale selge mulje, et Iframe tarkvara arendus ja selle

kasutusõigused ning Reisiguru osa omandamine on omavahelises seoses. Kostja I jättis hagejale

selge mulje, et Iframe on Reisiguru oluline osa ning, et osaluse omandamisega Reisigurus kaasneb

hagejale võimalus kasutada Iframe tarkvara enda majandustegevuse tarbeks. Sellest, et Iframe

tarkvara ei ole mõeldud ainult Reisiguru (ja seeläbi ka hageja) jaoks, sai hageja teada alles novembris

2014. a, kui kostja I informeeris samaaegselt lepingueelsete läbirääkimiste katkestamisega e-kirja

teel hagejat, et kavatseb Iframe tarkvara hakata müüma teistele isikutele.

Lepingueelsete läbirääkimiste pahauskse pidamise tõttu tekkis hagejale kahju. Käesoleval juhul

pidas hageja läbirääkimisi Reisiguru osa omandamiseks kostjaga I, mistõttu viimane vastutab ka

lepingueelsete läbirääkimiste pahausksest pidamisest tekkinud kahju eest. Hagejale on tekkinud

kahju lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostjale II ülekantud 7 000 euro ulatuses. Olgugi, et raha

kanti üle kostjale II, pidas hagejaga läbirääkimisi kostja I, mitte kostja II, mistõttu vastutab kostja I

lepingueelsete läbirääkimiste katkestamisega tekitatud kahju hüvitamise eest. Alternatiivselt

vastutab kostja I hageja hinnangul hageja ees ka alusetu rikastumise sätete alusel VÕS § 1029 järgi.

Kostja II on hageja arvelt alusetult rikastunud. Hageja on kostjale II arvete nr T-2014-08-02 ning

T-2014-08-3 alusel tasunud kokku 7000 eurot. Samas puudus kostjal II igasugune õiguslik alus

hagejale viidatud arveid esitada, sh ei ole kostja II ka Iframe tarkvara arendaja, talle ei kuulu Iframe

tarkvara intellektuaalse omandi õigused ega ka tarkvara iseenesest.

Hagejal on kostjate vastu ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamise ja viivise nõue.

Hageja hinnangul vastutavad kostjad VÕS § 65 lg 1 alusel solidaarselt.

Teenuse osutamise ega töövõtulepingut hageja ja kostja I, kostja II või Reisiguru OÜ vahel sõlmitud

ei ole.

2. Kostjad paluvad hagi kostja I suhtes jätta läbi vaatamata ning kostja II vastu rahuldamata.

Hageja pöördus 2014. a suvel kostja I poole pakkumisega omandada 30% suurune osa Reisigurus

väärtusega 20 000 eurot.

Iframe tarkvara tuli vastavalt hageja spetsifikatsioonidele seadistada ja pakkuda hageja töötajatele

süsteemi

tehnilist

konsultatsiooni.

Seda

teenust

tellis

Reigiguru

OÜ

kostjalt

II. Konsultatsiooniteenuste kohta esitas kostja II hagejale kaks arvet (08.08.2014 arve nr T-2014-08-02

summas 3980 eurot ning 27.08.2014 arve nr T-2014-08-3 summas 3020 eurot) kogusummas 7000

eurot. Kõnealusel ajal toimusid jätkuvalt läbirääkimised kostja I ja hageja vahel seoses Reisiguru

30% osa omandamisega.

6. oktoobril 2014. a esitas kostja I hagejale e-kirjas oma nägemuse edasise koostöö osas. Esimese

variandi kohaselt toimunuks Reisiguru 30% osa müük TravelTech OÜ-le (s.o hageja poolt

asutatavale uuele äriühingule, mille hageja pidi läbirääkimiste käigus kokkulepitult Reisiguru osa

omandamiseks asutama) hinnaga 20 000 eurot, millisel juhul kandnuks kostja II temale kantud 7000

eurot tagasi hagejale. Kostjad selgitavad sellist pakkumist asjaoluga, et vastavalt suvel 2014 hagejale

esitatud pakkumisele kaasnenuks uuele osanikule Reisigurus 30% osa omandamisega mitmed

osanikule iseloomulikud hüved. Kui sellistel tingimustel müügitehing oleks aset leidnud, oleks

kostja II olnud valmis temale 8. augusti 2014. a. ja 27. augusti 2014. a arvete alusel hageja poolt üle

kantud teenustasu (7000 eurot) tagasi kandma hagejale. Teise võimaliku edasise koostöö variandina

pakkus kostja I välja võimaluse arvestada hageja poolt makstud 7000 eurot ettemaksuna Iframe

tarkvara kasutamise eest järgmise 5 a kohta.

Kostjate hinnangul on hageja poolt tasutud 7 000 eurot teenustasu hagejale osutatud teenuse eest.

Hageja tellis Iframe tarkvara vastavusse viimise hageja spetsifikatsioonidega ja tehnilist

konsultatsiooni hageja töötajatele. Kostja II on Reisiguru lepingupartneriks nende teenuste

osutamisel. Kuivõrd kostja II ja Reisiguru on koostööpartnerid, esitas kostja II kui teenust tegelikult

osutanud isik otse arved hagejale. Hageja on mõlemaid arveid aktsepteerinud ja nende eest tasunud,

mistõttu võis kostja II ka eeldada, et tegemist on tasuga kostja II poolt hagejale osutatud Iframe’iga

seonduvate teenuste eest. Reisiguru osa müügitehingu toimumisel oleks teenustasu 7000 eurot

tasaarveldatud osa omandamise hinnaga 20 000 eurot. Teenustasu tagastamisest on kostja I rääkinud

seetõttu, et lootis saavutada kompromissi hagejaga. Reisiguru osutas hagejale ka antud asjaga

mitteseonduvaid teenuseid ning kostja I soovis säilitada õigusrahu.

Kostja I ei saa vastutada hageja poolt kostjale II kantud rahasumma ning rahasumma hilisema

väljanõudmisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise eest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 7 000

eurot, kahjuhüvitise 1184,50 eurot ja põhivõla tasumiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt

hageja kasuks välja hageja kantud menetluskulud summas 2636,77 eurot ning kohtuotsuse

jõustumisest täitmiseni viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

Kohus tuvastas, et kostja I 15.detsembri 2014. a e-kirjaga Elmo Somelarile (tl 91) on tõendatud, et

Reisiguru osanik kostja I pakkus hageja osanikele, täpsemalt Elmo Somelarile võimalust osta

Reisiguru 30% osa hinnaga 20000 eurot. Seega on tõendatud, et läbirääkimisi pidas kostja I

osanikuna, mitte Reisiguru juhatuse liikmena. Läbirääkimised said alguse 2014. a suvel. Päringust

elektroonilisele äriregistrile (tl 10-11) nähtub, et nimetatud ajahetkel oli Reisiguru osanikeks Trump

Trading OÜ (juhatuse liige Kaur Kullman), Grettar OÜ (juhatuse liige Tarmo Keller) ning Himot-

Märt Ilus (kostja I). Kohtu hinnangul on tõendatud, et ühe variandina pidanuks kõik eelnimetatud

isikud müüma hagejale Reisiguru endale kuuluva osa (tl 90, 06.10.2014 kostja I e-kiri hageja

esindajale) ning müüjaks polnuks üksnes kostja I.

Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud, et väidetav ettemaks osade eest tasuti kostjale II. Kostja

I 15.detsembri 2014. a e-kirjaga (tl 91-92) ja 16. detsembri 2014. a e-kirjaga (tl 92 pöördel) on

tõendatud, et tasutud 7000 eurot oli üksnes osade ettemaks ning see ei hõlmanud muid teenuseid.

Hageja ning kostja I vaheline kirjavahetus, kokkusaamised ning telefonivestlused vastavad VÕS

§ 14 lepingueelsete läbirääkimiste tunnustele ning neid läbirääkimisi pidas asjaoludest tulenevalt

kostja I ühe osanikuna kõigi Reisiguru osanike nimel.

Kohus jättis VÕS § 14 lg-l 3 ja § 115 lg-l 1 põhineva nõude kostja I vastu rahuldamata. Hageja

väited kostja I pahausksuse kohta on tõendamata. E-kirjavahetusest nähtub, et kostja I selgitas

erinevaid variante, kuidas pooltevaheline koostöö võinuks jätkuda. Hageja esindaja e-kirjadega on

tõendatud, et läbirääkimised lõppesid pooltevaheliste erimeelsuste, väärarusaamade, huvide

lahknevuse ja möödarääkimiste tõttu. Kostja I ei ole VÕS § 14 lg 3 teise lause mõttes pahauskselt

läbirääkimisi katkestanud. Läbirääkimised katkesid mõlema osalise initsiatiivil.

Alternatiivselt vastutab kostja I hageja hinnangul hageja ees ka alusetu rikastumise sätete alusel VÕS

§ 1029 järgi. Kohtu hinnangul reguleerib hageja ning kostja I võimalikku alusetust rikastumisest

tuleneva võlasuhte olukorda VÕS § 1030. Kuigi hageja ning kostja I vaheline õigussuhe jäi

lepingueelsete läbirääkimiste tasandile, võib VÕS § 14 paigutusest seaduses siiski tuletada

seadusandja eesmärgi seostada lepingueelne vastutus eelkõige lepingulise võlasuhtega. Seega

kohaldub kohtu hinnangul käesoleval juhul ka kostja I kui lepingueelseid läbirääkimisi pidava

potentsiaalse lepingupartneri isiku suhtes VÕS § 1030 ning hagejal on õigus ka temalt nõuda

kolmandale isikule tasutud 7000 euro hüvitamist.

Hageja põhivõlasuhetes kostjaga II kohaldub õigusnormina VÕS § 1028 lg 1, millise alusel on

hagejal kui enne läbirääkimiste nurjumist soorituse teinud isikul õigus kostjalt II kohustuse

äralangemise tõttu makstud 7000 eurot tagasi nõuda. Kostjate põhiväide menetluses on olnud, et

kostja II osutas hagejale Iframe väljaarendamise teenust, mistõttu on kostjal II õigus hagejale raha

mitte tagastada. Kohtu hinnangul on kostja I 15. detsembri 2014 e-kirjaga hageja esindajale (tl 91-

92) tõendatud, et vaidlusalust Iframe tarkvara ei arendanud mitte kostja II, vaid Reisiguru. Seega ei

ole tõene kostja II väide, et tema osutas otse hagejale Iframe arendamise teenuseid. Isegi kui kostja

II pakub arendamisteenuseid, võib kõne alla tulla leping Reisiguru ja kostja II vahel. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et hageja ning kostja II vahel oleks mingeid arendusteenusega seonduvaid

lepingulisi suhteid. Vastava asjaolu tõendamiskoormis lasus kostjal II. Tõendatud on asjaolu, et

seoses kostja I ja hageja vaheliste osa võõrandamist puudutavate läbirääkimistega kandis hageja

kostja II arvele 7000 eurot (tl 12-14, 08. augusti 2014. a arve nr T-2014-08-02, 27. augusti 2014. a

arve nr T-2014-08-3 ja hageja konto väljavõte) ning VÕS § 1028 lg 1 alusel tuleb kostjal II kui

alusetult rikastunul nimetatud summa hagejale tagastada.

Kuna põhisumma tasumise kohustus on nii kostjal I kui kostjal II, tuleb neid pidada VÕS § 65 lg 2

mõttes solidaarvõlgnikeks, sest nad mõlemad peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist

võib hageja nõuda vaid ühe korra.

Hageja menetluseelsed õigusabikulud 1184,50 eurot on mõistlikud ning kulude kandmise kohustus

hageja poolt on õigusabiarvetega tõendatud. Kuna kostjad on viivitanud raha tagasimaksmisega ning

rikkunud sellega ühtlasi seadusest tulenevat kohustust, tuleb õigusabikulud kostjatelt VÕS § 65 lg

2, VÕS § 115 lg 1 ning VÕS § 128 lg 3 alusel solidaarselt välja mõista.

VÕS § 113 lg 1 ning VÕS § 65 lg 2 alusel peavad kostjad hagejale solidaarselt tasuma viivist, mida

hageja nõuab alates 21. juuli 2015 nõudekirjas (tl 19-22) märgitud tähtajast 1. augustist 2015.a kuni

põhinõude rahuldamiseni. Perioodi 1. august 2015 kuni 31. mai 2016 eest kuulub hüvitamisele viivis

summas 468,70 eurot.

Hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Tsiviilasjas solidaarselt kostjate poolt hüvitatavaks hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks on

kokku 2636,77 eurot, sh õigusabikulud 2136,77 eurot (km-ta) ning riigilõiv 500 eurot.

Hageja on hagi tagamise avalduselt tasunud 31.08.2015 tagatise 409,23 eurot (tl 149). Tagatis tuleb

TsMS § 195 alusel tagatise andmise põhjuse äralangemise tõttu hagejale tagastada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. H-M. Ilus ja Triggerfinger OÜ esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu

Maakohtu 31. mai 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi kostjate

vastu täielikult rahuldamata. Apellandid paluvad jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on kohus asunud ebaõigele järeldusele, et kostja II on hageja arvelt alusetult rikastunud.

Kostja II ei ole kordagi väitnud, et osutas hagejale Iframe`i arendusteenust. Arvete näol on tegu

tehnilise konsultatsiooniga hageja töötajatele, mida osutas kostja II. See ei ole sama teenus,

mida osutas Reisiguru. Puudub loogiline selgitus, miks osaluse soetamise ettemaks kanti

kolmandale isikule (kostja II);

2) on kohus kohaldanud vääralt VÕS § 1030 ning seetõttu ebaõigesti rahuldanud hagi kostja I

suhtes. VÕS § 1030 kohaldamise eelduseks on lepingu olemasolu, mis antud asjas hageja ja

kostjate vahel puudub;

3) juhul kui kohus leidis, et kostja I ja hageja pidasid lepingueelseid läbirääkimisi selliselt, et

hageja sooritas oma kohustuse (kohtu hinnangul ettemaks 7000 eurot Reisiguru osaluse eest)

kolmandale isikule (s.o lepingu kohaselt olnuks soodustatud isikuks kostja II), oleks kohus

pidanud ka tuvastama, kas selline kokkulepe oli pooltel algusest peale ning kuidas vastav

kokkulepe oli sätestatud. Kui kohus nimetatud asjaolusid ei oleks suutnud tuvastada, oleks

kohus pidanud järeldama, et tegemist oli ebaehtsa lepinguga VÕS § 80 tähenduses ning sellest

johtuvalt leidma, et VÕS § 1030 ei ole seeläbi antud juhul kohaldatav.

5. UpTravel OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja palus

jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust;

2) on kohus õigesti tuvastanud, et kostja I pidas hagejaga lepingueelseid läbirääkimisi ning

7 000 eurot kanti hageja poolt kostjale II Reisiguru OÜ osaluse ettemaksuna. Apellandid ei ole

vaidlustanud kohtuotsuse p-s 2 tuvastatud asjaolu, et Reisiguru OÜ osaluse omandamiseks

pidas kostja I hagejaga läbirääkimisi osanikuna;

3) kostja II pole maakohtu menetluses tõendanud, et tema ja hageja vahel oleks olnud teenuse

osutamise või töövõtuleping, mille alusel kostja II oleks hagejale mistahes teenust osutanud.

Kostjad tuginevad arvetele, kuid arved ei loo õigussuhet. Apellandid ei ole ka

apellatsioonkaebuses viidanud, millistest konkreetsetest tõenditest nähtub asjaolu, nagu oleks

hageja ja kostja II vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, mis oli sellise lepingu sisu ja milles

pooled kokku leppisid. Kostjate lepingulise esindaja seletused (sh nii kirjalikus kostja vastuses

kui ka istungil) ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks.

4) on apellantide etteheide alusetu osas, mis puudutab 7000 euro kostjale II kandmise õigusliku

aluse ja menetlusosaliste vahelise kokkuleppe tuvastamist maakohtus. Pooled olid kokku

leppinud, et ettemaks osade eest tasutakse kostjale II (kinnitavad kostja I 15. detsembri 2014. a

e-kiri, tl 91-92, ja 16. detsembri 2014. a e-kiri, tl 92). Poolte tahe oli suunatud lepingu täitmisele.

Seega oleks tegemist olnud selgelt VÕS § 80 lg 1 kohase lepinguga kolmanda isiku (s.o kostja

II) kasuks. Kuna kostja I oli samaaegselt kostja II osanik ning juhatuse liige, oli kostja II ka

õigustatud vastava tasu ülekandmist nõudma (mida tõendavad ilmekalt kostja II poolt

väljastatud fiktiivsed arved);

5) kui pooltevahelistest lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt kantakse ettemaks

kolmandale isikule, saab TsÜS § 4 alusel analoogiat kohaldades lähtuda VÕS § 80 lg-st 1.

Puuduvad põhjendused, miks seadusandja tahaks, et lepingueelsete läbirääkimiste tulemusena

kolmandale isikule kantud rahasumma tagasinõude õigus üleandjal puuduks. Ka Riigikohus on

möönnud, et pooltevahelist suhet tuleb vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on

lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu

sõlmimist (RKTKo 3-2-1-171-14, p 12);

6) asjaolu, et Reisiguru osaluse võõrandamise lepingut ei sõlmitud, annabki hagejale aluse

kostja I vastu nõude esitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel;

7) kui ringkonnakohus peaks järeldama, et (i) tegemist oli mitte ehtsa lepinguga kolmanda isiku

kasuks ning (ii) eeltoodu omab nõude lahendamisel tähendust, saab hagi kostja I suhtes

rahuldada VÕS § 1029 alusel. Sellisel juhul ei esine ka seda asjaolu, mistõttu maakohus jättis

VÕS § 1029 kohaldamata;

8) ei mõjuta VÕS § 1029 kohaldamine kostja I suhtes hagi rahuldamist kostja II suhtes VÕS

§ 1028 lg 1 alusel, kuivõrd kostja II teadis juba soorituse saamisel soorituse alusetusest. Hea

usu põhimõtet VÕS § 6 lg 2 alusel rakendades tuleks korralduse täitjale anda õigus esitada

nõudeid ka kolmanda isiku vastu, kes sooritust seades oli teadlik soorituse alusetusest. Kuna

kostja I oli samaaegselt ka kostja II juhatuse liige, on ilmne, et kostja II oli teadlik temale tehtud

soorituse alusetusest. Seda seisukohta toetab ka õiguskirjandus. Riigikohus on leidnud, et hea

usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, mis võib seisneda mh

vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel

saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea

usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida

tal tegelikult ei ole (RKTKo 3-2-1-169-15 p 11).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada osas, milles maakohus hagi Triggerfinger OÜ vastu rahuldas ja menetluskulude

jaotuse osas. Hagi Triggerfinger OÜ vastu tuleb jätta rahuldamata. Kostjate ühine

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus muudab osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamisel Himot-Märt Ilusa vastu.

7. Maakohus on tuvastanud, et kostja I Reisiguru OÜ ühe osanikuna pakkus hageja osanikele

võimalust osta osalus Reisiguru OÜ-s hinnaga 20000 eurot. Tegemist oli läbirääkimistega, mis

said alguse 2014 suvel. Osaluse pidid võõrandama kõik Reisiguru OÜ osanikud ning osa

müüjaks ei pidanud olema üksnes kostja I. Läbirääkimiste osapooled leppisid kokku, et

ettemaks osade eest 7000 eurot tuleb tasuda kostjale II. Lepingueelseid läbirääkimisi pidas

kostja I kõigi Reisiguru OÜ osanike nimel. Maakohus leidis, et läbirääkimised katkesid

pooltevaheliste erimeelsuste, väärarusaamade, huvide lahknevuse ja möödarääkimiste tõttu

ning kostja I ei katkestanud läbirääkimisi pahauskselt ja hageja esmane, VÕS § 14 lg-st 3 ja §

115 lg-st 1 tulenev nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus rahuldas hagi mõlema kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, leides, et

hagejal, kui enne läbirääkimiste nurjumist soorituse teinud isikul on õigus kostjalt II kohustuse

äralangemise tõttu makstud 7000 eurot tagasi nõuda. Hagi kostja I kui lepingueelseid

läbirääkimisi pidava potentsiaalse lepingupartneri vastu rahuldas maakohus hageja poolt

esitatud alternatiivsel alusel alusetu rikastumise sätete järgi, viidates mh VÕS §-le 1030.

Maakohus tuvastas ka, et kostja II ei ole hagejale IFrame arendamise teenust osutanud ja

tõendeid hageja ja kostja II vahel lepinguliste suhete olemasolu kohta ei ole kohtule esitatud,

tõendamiskoormis selles osas lasub kostjal II. 7000 eurot on kostja II arvele kantud seoses

kostja I ja hageja vahel peetud läbirääkimistega. Maakohus põhjendas hagi rahuldamist mõlema

kostja vastu asjaoluga, et nad on VÕS § 65 lg 2 mõttes solidaarvõlgnikud.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja teinud

eksliku järelduse, et kostja I ei saa olla lepingueelse vastutuse subjektiks ning ei vastuta hageja

ees VÕS § 14 sätestatud kohustuste rikkumise eest. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud

osas, milles maakohus leidis, et kostja I ei ole lepingueelseid läbirääkimisi lõpetanud

pahauskselt.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et asjas kogutud tõendite põhjal on keeruline

hinnata, kumb pooltest üldse läbirääkimised katkestas ja läbirääkimised katkesid pigem

mõlema osalise initsiatiivil.

Asjas kogutud tõendid võimaldavad neid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et läbirääkimised

katkestas kostja I, kes teatas 14. novembri 2014 kell 18.39 hagejale saadetud e-kirjas (tl 16), et

„kui teile 30% ei sobi, siis pole mul mõtet saata bilanssi ja kasumit, vaid arutame, mismoodi

me selle 7000 klaarime jne“. Kostja I saatis selle kirja, milles ta edasistest läbirääkimistest

loobus, vastuseks hageja e-kirjale, milles hageja avaldas, et ei ole jätkuvalt saanud bilanssi ja

kasumiaruannet ning leidis, et kostja I poolt esitatud informatsioon ei vasta tegelikule

olukorrale, ettevõtte väärtus on tugevalt ülehinnatud, juhtimine ja raamatupidamine on

puudulik jms, mistõttu hageja ei tule vähemusosanikuks, pigem on valmis 50% ostuks. Kostja

I on kinnitanud oma 15. detsembri 2014 e-kirjas, et läbirääkimised lõppesid 14. novembril

2014.

9. Hageja on oma esmase nõude kostja I vastu esitanud VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel, koos

põhjendusega, et kostja I on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustusi.

Hageja on oma nõudes mh tuginenud väidetele, et kostja I lõi hagejale teadlikult ebaõige

ettekujutuse tehingu tegelikust olemusest ja sisust, omavahelisest koostööst. Hageja väitel jättis

kostja I hagejale mulje, et Iframe tarkvaralahenduse näol on tegemist Reisiguru OÜ (ja osaluse

omandamise kaudu ka hageja) jaoks eksklusiivse kliendihaldusprogrammiga ning seda teenust

ei hakata müüma teistele isikutele. Hageja väidab ka seda, et kostja I pidas läbirääkimisi ilma

tegeliku tahteta Reisiguru OÜ osalust hagejale võõrandada ning üksnes sooviga saada seeläbi

hageja valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. Reisiguru OÜ osaluse ettemaksuna tasutud 7000 eurot

kasutati arendamaks Iframe tarkvarasüsteemi, mida hakatakse pakkuma mh hageja

konkurentidele. 14. novembri 2014 kell 16.37 e-kirjas avaldab hageja, et läbirääkimiste teine

pool on esitanud informatsiooni, mis ei vasta tegelikule olukorrale. Ettevõtte väärtus on oluliselt

üle hinnatud, juhtimine ja raamatupidamine on puudulik, bilanssi ja kasumiaruannet ei ole

esitatud.

Maakohus ei ole nimetatud hageja väiteid analüüsinud ega neile vastanud.

10. Lepingueelsetest läbirääkimistest tekib võlasuhe, mille sisuks on vastavalt VÕS § 14 lg 1

esimesele lausele kohustus mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega. Kuigi seadusest

ei tulene kohustust sõlmida lepingueelsete läbirääkimiste tulemusel leping, ei ole lubatud

pidada läbirääkimisi ilma lepingu sõlmimise tahteta või neid katkestada pahauskselt.

Tuvastamaks, kas lepingueelsete läbirääkimiste katkestamine on pahauskne või mitte, tuleb

arvesse võtta läbirääkimiste ajalist pikkust ning seda, kas pooltel oli tekkinud põhjendatud

usaldus lepingu sõlmimise vastu. Riigikohus on leidnud, et pahauskne on läbirääkimiste

katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on

tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse

kaalukust tuleb hinnata mitte läbirääkimised katkestanud poole, vaid teise poole, seisukohalt,

st tuleb hinnata, kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas

tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usaldus lepingu sõlmimise vastu tekib siis,

kui läbirääkivad pooled on kokku leppinud lepingu olulistes tingimustes, kuid ei ole veel

lepingut nõuetekohaselt vormistanud, on teinud läbirääkimistele tuginedes kulutusi või teinud

tulevase lepingu tõttu sooritusi. Usaldusvastutuse eelduseks on läbirääkimiste käigus tekkinud

usalduse rikkumine (3-2-1-168-14 p 12).

Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja oli lepingueelseid läbirääkimisi usaldades tasunud

kokkuleppel kostjaga I (kokkulepet tõendab kostja I e-kiri 15. detsembrist 2014, I kd lk 91)

kostja II pangaarvele lepinguhinna ettemaksuna 7000 eurot, mis oli oluline osa kokkulepitud

hinnast 20 000 eurot. Seega oli hagejal tekkinud põhjendatud usaldus lepingu sõlmimise vastu

ja läbirääkimiste katkestamine kostja I poolt tuleb lugeda pahauskseks.

11. Ringkonnakohus leiab, et läbirääkimiste käigus rikkus kostja I ka teavitamiskohustust.

VÕS § 14 lg 2 kohustab lepingueelseid läbirääkimisi pidavat isikut teatama teisele poolele

kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline

huvi.

Teavitamiskohustuse mahu kindlaksmääramisel on oluline kriteerium teise poole äratuntav

huvi teabe vastu. Äratuntavuse hindamisel tuleb arvesse võtta lepingu eesmärki. Kui teabe

määrav tähendus on teise poole poolt objektiivselt äratuntav, peab see pool andma teavet ilma

küsimata. Ringkonnakohus leiab, et osa võõrandamisel on ostja huvi teabe vastu, mis

iseloomustab äriühingu, mille osa soovitakse võõrandada, majanduslikku olukorda, äratuntav.

Poolte e-kirjadega on tõendatud, et kostja I teadis hageja vastavast huvist saada Reisiguru OÜ

bilanss ja kasumiaruanne, kuid ei olnud neid dokumente läbirääkimiste lõpetamise ajaks

14. novembril 2014 veel hagejale edastanud.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-89-06 p-s 15 leidnud, et läbirääkimiste katkestamisena

pahauskselt võib käsitada näiteks sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele

valeandmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest

käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille

peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbirääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele.

Põhimõtteliselt katkestas kostja I läbirääkimised ka kõnesoleval juhul olukorras, kus hageja

juhtis tema tähelepanu teavitamiskohustuse rikkumisele.

Ringkonnakohus leiab, et kostja I on rikkunud lepingueelsete läbirääkimiste pahauskse

katkestamise keeldu (VÕS § 14 lg 3) ja lepingueelsete läbirääkimiste pidamisest tulenevat

teavitamiskohustust (VÕS § 14 lg 2) ning on sellega tekitanud hagejale kahju tasutud ettemaksu

7000 euro ulatuses, millise rahasumma hageja tasus uskudes lepingu sõlmimisse.

12. Lepingueelse vastutuse subjektiks saab olla mitte üksnes potentsiaalne lepingupartner, vaid

ka isik, kes pidas läbirääkimisi või muul viisil on lepingu sõlmimist ettevalmistanud. See

tuleneb VÕS § 14 sõnastusest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13 p 16). Riigikohus on

viidatud asjas selgitanud, et poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus VÕS § 14

kohustuste rikkumise eest ei põhine VÕS §-l 115, vaid VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7.

Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1 või 2

kaitseeesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse

läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist

läbirääkimistel osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu

huvidega. Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud muud deliktilise vastutuse

eeldused, mh peab isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi (VÕS § 1050).

Ringkonnakohus leiab, et asjas on poolte e-kirjavahetusega tõendatud, et läbirääkimisi osaluse

võõrandamiseks Reisiguru OÜ-s pidas kostja I kõigi osanike nimel ja hagejal kui läbirääkimiste

teisel poolel tekkis kostja I vastu seoses läbirääkimistega eriline usaldus. Just kostja I jättis

täitmata VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva teavitamiskohustuse ja lõpetas läbirääkimised 14. novembri

2014 e-kirjaga. Täidetud on esindaja vastutuseks nõutavad deliktilise vastutuse eeldused –

õigusvastane käitumine (VÕS § 14 lg 2 ja 3 rikkumine), kahju tekkimine hagejal (hageja tasus

lepingu sõlmimisse uskudes kostjale II 7000 eurot lepingu hinna ettemaksuna), põhjuslik seos

õigusrikkumise ja kahju vahel (kui kostja I ei oleks läbirääkimisi pahatahtlikult lõpetanud või

teavitamiskohustust rikkunud, ei oleks hageja kas raha üldse tasunud või oleks leping sõlmitud

ja hageja oleks omandanud Reisiguru OÜ osa, milleks ettemaks oli mõeldud). Kostja I rikkus

lepingueelsete läbirääkimiste lõpetamise kohustust tahtlikult. Kostja I ei ole tõendanud, et ta ei

ole kahju tekitamises süüdi.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-113-07 lahendi p-s 13 avaldanud, et lepingueelsete

läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu

hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2) ning hageja kui

kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (VÕS § 139).

Kahju hüvitamise eesmärgiks on antud juhul asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks

olnud, kui nurjunud lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks olnud. Seetõttu kuulub ka loodetava

lepingu täitmiseks tasutud müügihinna ettemaks kohustatud isiku poolt kahjustatud isikule

tagastamisele. Sellega on hageja seatud olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid

läbirääkimisi ei oleks toimunud. VÕS § 127 lg 1 järgne eesmärk on antud juhul täidetud.

Kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimises ringkonnakohus ei tuvastanud.

13. Kuna hagi kostja I vastu on võimalik rahuldada kahju hüvitamise nõudena, puudub vajadus

analüüsida hagi rahuldamise võimalikkust alternatiivsel alusel. Ringkonnakohus peab siiski

vastuseks apellatsioonkaebusele vajalikuks märkida, et põhjendatud on apellandi seisukoht, et

VÕS § 1030 kohaldamisel on esmaseks eelduseks, et üleandja on saajale midagi üle andnud

saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena, st tegemist peab olema ehtsa lepinguga kolmanda

isiku kasuks. Käesolevas asjas sellise lepingu olemasolu ei ole tuvastatud (vt ka käesoleva

otsuse p 15). Samas ei ole kostja I vastu esitatud nõude ebaõige kvalifitseerimine kaasa toonud

maakohtu lõppjärelduste ebaõigsust.

14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjalt II saab talle hageja poolt tasutud 7000

eurot välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.

Iseenesest on põhjendatud ja kooskõlas asjas kogutud tõenditega (poolte e-kirjavahetus)

maakohtu seisukoht otsuse põhjenduste p-s 5, et asjas puuduvad tõendid, et hageja ja kostja II

vahel oleks Iframe arendusteenusega seonduvaid lepingulisi suhteid, mille alusel oleks kostjal

II õigus raha endale jätta.

Ringkonnakohus leiab, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis lükkavad ümber kostjate

väite, et 7000 eurot oli käsitletav ettemaksuna üksnes müügitehingu toimumise korral ning ei

kuulunud tagastamisele müügitehingu nurjumisel.

Sellisteks tõenditeks on eelkõige kostja I (kes oli ka kostja II osanikuks ja juhatuse liikmeks)

14. novembri 2014 e-kiri (tl 16) hageja esindaja E. Somelarile, milles on märgitud vajadust

arutada, „mismoodi me selle 7000 klaarime“; kostja I 18. novembri 2014 e-kiri (tl 92-93)

hageja esindaja R. Paenurkile ja T. Kellerile, milles kostja I märgib, et „hetkel seda raha 7000

eurot ei ole mul sulle kohe tagasikanda“ ning pakub võimalusi ettemaksu tagastamiseks: „1. kui

te ei taha kasutada ReisiGuru.ee tooteid ja algusest peale kokkulepitud Iframe teeme selle

ettemakstud summale graafiku ja me maksame selle tagasi. Mingisuguseid intresse ja muid

kulusid me ei maksa, sest meie pole seda laenuna võtnud “; kostja I 15. detsembri 2014 e-kiri

hageja esindajale (tl 17-18), milles kostja I kinnitab asjaolu, et hageja kandis osakute sisulise

ettemaksuna kostjale II 7000 eurot ja vajadust leida õiglane lahendus ettemakstud 7000 eurole

ja peab võimalikeks lahendusteks kas tagasimaksmist maksegraafiku alusel või hageja poolt

Reisiguru teenuste edasikasutamist kuni 7000 euro tasaarvestamiseni poolte vahel

kokkulepitava ajaperioodi jooksul; kostja I 17. novembri 2014 kell 12.02 e-kiri (lk 95 pöördel).

Hageja viitas ettemaksu tagastamise vajadusele koheselt pärast lepingueelsete läbirääkimiste

nurjumist (hageja 14. novembri 2014 kl 21.24 e-kiri, tl 96). Kostja I on pärast läbirääkimiste

nurjumist hageja nõudele vastuseks korduvalt kinnitanud vajadust lahendada ettemaksu 7000

euro tagasimaksmise küsimus ning pakkunud selleks ise välja erinevaid lahendusi. Nimetatud

tõendid ei kinnita kostjate väidet, et müügitehingu nurjumise korral kostjatel raha tagasimakse

kohustus puudub.

Samas on maakohus hagi kostja II vastu VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldades jätnud tähelepanuta

VÕS §-des 1029 ja 1030 sätestatu.

15. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1029 ja 1030 on VÕS § 1028 suhtes erinormiks

(Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08 p 11). VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla

üksnes siis, kui üleandja sooviks oli täita oma kohustust saaja ees. Antud juhul soovis hageja

kostjale II raha ülekandmisega täita oma tulevast kohustust mitte kostja II ees, vaid osanike ees,

kellega toimusid kostja I kaudu läbirääkimised Reisiguru OÜ osaluse omandamiseks. Nimetatu

on tõendatud mh kostja I 15. detsembri 2014 e-kirjaga hageja esindajale (I kd lk 91). VÕS

§ 1029 sisaldab VÕS § 1028 regulatsioonile täiendavat erisätet juhuks, kui alusetu rikastumise

kaasa toonud suhtes osaleb ka kolmas isik. Kuna hageja täitis kostjaga I kokkuleppel kohustuse

kostjale II, siis saab ta alusetu rikastumise nõude VÕS § 1029 kohaselt esitada üksnes osanike,

keda esindas kostja I, vastu. VÕS § 1030 on VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes erinormiks,

sätestades erandi üldreeglist, mille kohaselt võib üleantu tagasi nõuda isikult, kes on soorituse

saajaks. Hageja ja kostja I vahelist kokkulepet tasuda lepingu läbirääkimiste ajal müügihinna

arvelt ettemaksuna 7000 eurot, kuid teha see sooritus kostjale II, tuleb tõlgendada nn ebaehtsa

lepinguna kolmanda isiku kasuks, kuna asjas ei ole tõendatud läbirääkimiste osapoolte

kokkulepe anda kostjale II täitmisnõue ja see ei tulene ka seadusest. Ebaehtsa lepingu puhul

kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja hageja vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul

soorituskondiktsiooni ning võimalikud nõuded eksisteerivad üksnes hageja ja osanike, sh kostja

I vahel (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-107-16 p 12). Seega ei saa hageja kostjalt

II solidaarselt kostjaga I 7000 euro tagastamist nõuda ning hagi tuleb kostja II vastu jätta

rahuldamata. Kuna rahuldamata jääb põhivõla nõue, siis sellega seonduvalt jääb kostja II vastu

rahuldamata ka nõue kahjuhüvitise ja viiviste saamiseks.

16. Maakohus on rahuldanud hageja kahjunõude kohtueelsete õigusabikulude 1184,50 eurot

osas. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-19-13 (p 11) asunud seisukohale, et üldjuhul tuleb pidada

professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem

hüvitatavateks. Apellatsioonkaebuses on kostjad vaidlustanud kohtueelsete õigusabikulude

väljamõistmist üksnes seetõttu, et nad ei pea end vastutavaks 7000 euro tagastamise eest ning

ei ole vaidlustatud hageja kohtueelsete õigusabikulude suurust ja põhjendatust. Kuna

ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse 7000 euro väljamõistmise osas kostjalt I, ei

kontrolli ringkonnakohus hagetavate kohtueelsete õigusabikulude põhjendatust ning jätab

kostja I apellatsioonkaebuse ka selles osas rahuldamata.

17. Apellatsioonkaebuses ei ole iseseisvalt vaidlustatud hageja õigust nõuda VÕS § 113 lg 1

alusel viivist ja viivise matemaatilist arvestust. Kuna maakohtu otsus jääb kostja I osas

põhinõude väljamõistmise osas muutmata, jääb muutmata ka maakohtu otsus kostjalt I viivise

väljamõistmise osas. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja ühemõttelisuse (TsMS § 442 lg 5)

tagamiseks täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni põhivõlalt viivise

väljamõistmise osas.

18. Kuna kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb vastavalt muuta ka

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

Hagi oli esitatud solidaarselt kahe kostja vastu, kellest kostja I osas hagi rahuldatakse ja kostja

II osas jääb hagi täielikult rahuldamata. Eeltoodut ja TsMS § 162 sätteid arvestades jätab

ringkonnakohus kõik kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda ning

kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kuna hageja käsitles kostjaid solidaarvõlgnikena, siis

on põhjendatud jaotada hageja menetluskulud võrdselt hagi rahuldatud osaga ning jätta 50 %

hageja menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda ja 50 % kostja I kanda, va

hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot,

mis tuleb jätta kostja I kanda (tegemist oli riigilõivuga solidaarnõudelt ja kostja I vastu kuulub

hagi rahuldamisele ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätmisele) ning ringkonnakohtus hagi

tagamiselt tasutud riigilõiv 50 eurot, mis tuleb jätta hageja enda kanda.

Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses ja

kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu

kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust (TsMS § 174 lg 5).

Maakohus on lugenud hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 2636,77 eurot (sh riigilõiv

500 eurot) ning apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu nimetatud otsustust vaidlustatud.

Vastavalt menetluskulu jaotusele tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks hagiavalduselt

tasutud riigilõiv 500 eurot ning 50% põhjendatud õigusabikulust maakohtus 1068,39 eurot

(ilma km-ta), kokku 1568,39 eurot.

Hageja taotleb menetluskulude nimekirjas ringkonnakohtus menetluskulu 1373 eurot (ilma

käibemaksuga) hüvitamist. Menetluskulu koosneb riigilõivust 50 eurot (tasutud hagi tagamise

avalduse esitamisel) ja õigusabikulust 9 h 48 min hinnaga 135 eurot/h.

Kostjad peavad hageja kulutusi õigusabile põhjendatuks summas 585 eurot 4 h 30 min ulatuses.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on õiguslikult keskmisest keerukama

vaidlusega. Nimetatud asjaolu ning apellatsioonimenetluses hageja esindaja poolt tehtud

toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahtu arvestades peab ringkonnakohus hageja

põhjendatud ning vajalikuks menetluskuluks õigusabikulu 8 h ulatuses kokku 8x 135 = 1080

eurot (käibemaksuta), millest 50 % ehk 540 eurot kuulub väljamõistmisele kostjalt I. Hagi

tagamise taotluselt tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot jääb hageja enda kanda, kuna hagi

tagamine rahuldati kostja II osas, kelle vastu jääb hagi ringkonnakohtu otsusega rahuldamata.

Kokku tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks menetluskuluna maakohtus 1568,39 eurot

(ilma km-ta) ja ringkonnakohtus 540 eurot (ilma km-ta).

Kostjad on esitanud ühise menetluskulu nimekirja ja arvestades nende vastu esitatud solidaarset

nõuet, peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada kostjate kulud nende vahel võrdselt (TsMS

§ 165 lg 1). Maakohtu menetluses jätsid kostjad menetluskulude nimekirja tähtaegselt esitamata

ja kohus tähtaega selleks ei ennistanud (I kd lk 132 p), seetõttu on kostjate kulud maakohtus

seotud üksnes esindaja osalemisega kohtuistungil.

Kostjad on maakohtu menetluses kulutanud õigusabile hinnaga 150 eurot /h (lisandub km)

seoses 11. mai 2016 kohtuistungiga 1066, 63 eurot (koos käibemaksuga), sh kohtuistungiks

ettevalmistumine 270 eurot ja sõit kohtuistungile Tallinnast Viljandisse ja tagasi 450 eurot (I

kd lk 154-155). Kostjad kinnitavad, et kumbki neist ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu

paluvad kulud välja mõista koos käibemaksuga.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 asunud seisukohale, et menetlusosaliselt ei saa välja

mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest, seega ei ole

sõidukulu kohtuistungile 450 eurot põhjendatud kulu. Kostjate põhjendatud kulu õigusabile

maakohtus on 616,63 eurot (koos km-ga), millest kostja II osa moodustab 308,32 eurot.

Kostjad on ringkonnakohtus kulutanud õigusabile hinnaga 150 eurot/h (lisandub km) 1260

eurot, millele lisandub apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot. Ringkonnakohus peab

nimetatud kulu põhjendatuks. Kulutus õigusabile kahe kostja osas on samas suurusjärgus, kui

hageja põhjendatud kulu apellatsioonimenetluses. Kostja II põhjendatud õigusabikulu

ringkonnakohtus on 630 eurot.

Vastavalt menetluskulude jaotusele ja kostjate osade võrdsusele tuleb hagejalt välja mõista

kostja II kasuks menetluskuluna maakohtus 308,32 eurot (koo km-ga) ja ringkonnakohtus 630

eurot (koos km-ga).

Menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis TsMS § 177 lg 4 alusel.

19. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. juuli 2016 määrusega

hagi tagamiseks seatud arest Triggerfinger OÜ-le kuuluvale nõudeõigusele osanike Himot-Märt

Ilusa ja Kadi Raismaa vastu (I kd lk 187).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks