1-08-13173/5 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 27.veebruar 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 25.veebruar 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13173 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Jüri Paap ja Malle

Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Sven-Erik H.L-i süüdistuses KarS prg. 200 lg 1 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 18.detsember 2008.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Sven-Erik H.L ja ringkonnaprokurör Saskia Kask Prokurör Saskia Kask Süüdistatav

Sven-Erik H.L (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 18.detsembrist 2008.a. Sven-Erik H.L-i suhtes jätta sisuliselt muutmata, kuid teha selle resolutiivosas täpsustus ning lugeda liitkaristuse mõistmise aluseks KarS prg. 65 lg. 2. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 18.detsembri 2008.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Sven-Erik H.L KarS § 200 lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. KarS§ 65 lg.1 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.09.2007.a. mõistetud karistuse 7 kuud vangistust ärakandmata osa võrra, s.o.

6 kuud ja 5 päeva ning mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat 6 (kuus) kuud ja 5

(viis) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda KarS§ 68 lg.1 alusel 19.08.2008.a.

Sven-Erik H.L mõisteti KarS prg. 200 lg 1 järgi süüdi selles, et tema olles narkojoobes, 08.08.2008.a. kella 03.15 paiku võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sisenes Tallinnas XXXXXXXX XXX XXXX asuvasse ööpäevaringselt avatud AS N. lillekauplusesse „Ö.”, kus ähvardas kaupluse müüjat L. T. mängupüstoliga ning nõudis viimaselt raha üleandmist, mida kassas oli 2000.00 krooni. Samaaegselt tiris H.L L. T. leti tagant välja, surus põlvili maha ning lõi rusikatega mitmel korral pea-, näoja keha piirkonda. Andmata võimalust kannatanul talle raha üle anda, haaras süüdistatav AS-le N.

kuuluvast kassaaparaadist, väärtusega 16 000.00 krooni ning põgenes koos selle ülemise osaga kauplusest. Kassaaparaadi alumine osa koos rahasahtliga jäi aga kauplusesse.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellandid – süüdistatav ja prokurör – vaidlustavad maakohtu otsust mõistetud karistuse osas. Prokurör peab mõistetud karistust liiga leebeks, süüdistatav aga liiga rangeks. Prokuröri apellatsiooni väited on järgmised: KarS § 200 lg 1 näol on tegemist I astme kuriteoga, mille toimepanemise eest seadus näeb karistusena ette kahekuni kümneaastase vangistustuse.

H.L-ile KarS § 200 lg 1 eest mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmäära ei vasta karistuse üldning eripreventiivsetele eesmärkidele.

Süüdistatav on varem seitsmel korral kohtulikult karistatud. Eelmise karistuse kandmiselt vabastati ta tingimisi. Olles katseajal, pani H.L, kuritarvitades rängimal moel kohtu usaldust toime uue ja eelmistest raskema kuriteo, mis näitab et isik ei ole aru saanud oma teo ühiskonnaohtlikkusest ning jätkab kuritegude toimepanemist.

Narkootikumide tarvitajale omasel viisil on varavastaste kuritegude

toimepanemine muutunud H.L-i elustiiliks ja elatusallikaks, senised karistused ei ole evinud tema suhtes preventiivset mõju. Rünnates kavatsetult sellisel julmal moel endast kordi nõrgemat naisterahvast, põhjustas ta viimasele suuri kannatusi, millest kannatanu veel kohtuistungini polnud toibunud. Olenemata sellest, et H.L kahetses toimepandut ning kannatanu ees vabandas, ei ole ta endale õiguspäraseid järeldusi teinud, kinnitades ka ise kohtus saalisviibijatele, et jätkab kuritegude toimepanemist ka tulevikus.

Karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmäära antud isikule võib kujundada ühiskonnaliikmetes mulje, et röövimiste vastane võitlus ei ole meie riigis prioriteetne.

Seega leiab prokurör, et antud juhul karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmäära pole arvestades süüdistatava isikut, tema süü suurust, toimepandud teo laadi ja ohtlikkust põhjendatud ning ei arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid.

Süüdistatav H.L taotleb esitatud apellatsioonis mõistetud karistuse kergendamist. Saab aru, et on ära teeninud reaalse vangistuse, kuid peab mõistetud karistust liiga karmiks. Oma taotlust põhjendab ta alljärgnevalt:

- ta on puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud ning kannatanult vabandust palunud

- kuriteo toimepanemise ajal oli narkootikumide mõju all ning ei andnud oma tegudele aru

- ei varjanud oma kuritegu ega peitnud ennast politsei eest. Aitas kaasa uurimisele.

- Esimese astme kuriteo eest on kohtu all esmakordselt. Ei ole varem kunagi kellegi suhtes vägivalda kasutanud.

- Raskendavad asjaolud puuduvad

- Ta ei pannud kuritegu toime omakasu ajendil, sest sahtlis olnud sularaha ta kaasa ei võtnud.

Apellatsioonikohtu istungil toetas süüdistatav ja tema kaitsja süüdistatava apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja kaitsja vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele: Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud juba süüdistatava poolt apellatsioonis rõhutatud asjaolusid – puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanu ees vabandamist, raskendavate asjaolude puudumist. Ka on maakohus põhjendanud omapoolset seisukohta selles, miks ei arvesta karistuse mõistmisel süüd kergendava asjaoluna süüdistataval esinenud narkootilist joovet. Tõsiseltvõetav ei ole ka süüdistatava väide, et ta ei tegutsenud omakasu eesmärgil. Maakohus on põhjendanud süüdistatava käitumisele antud juriidilist hinnangut ning tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ole alust süüdistatava väitel, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda omakasu eesmärgil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning leiab, et süüdistatava apellatsioonis toodud väited ei anna alust temale mõistetud karistuse kergendamiseks. Prokuröri apellatsiooni osas märgib kohtukolleegium järgmist.

- kohtukolleegium on seisukohal, et 4-aastast vangistust ei saa lugeda lühiajaliseks karistuseks. Võrreldes lühiajaliste vangistusmääradega on tegemist suhteliselt pika vangistusmääraga. Sellise karistuse mõistmine ei saa seada ja kohtukolleegiumi arvates ei sea kahtluse alla riigi poolt väljendatud prioriteete kuritegevuse vastases võitluses. Seaduseandja on

KarS prg. 200 lg 1 sanktsioonis ette näinud laiad karistusraamid. Igal konkreetsel juhul seab kohus oma karistusraamid tulenevalt röövimise raskusest ja laadist. Üheks teguriks, mis mõjutab röövimise raskust on kasutatud vägivald ja ka kannatanule tekitatud tervisekahjustus.

Röövimise lihtkoosseisust on hõlmatud isikuvastased tervisevastased vägivallateod – ähvardamine, kehaline väärkohtlemine, piinamine.

Arutataval juhul oli kannatanule tekitatud muhk, paistetus, verevalum ja marrastused.

- Kohtukolleegium leiab, et maakohus on Sven-Erik H.L-ile karistuse mõistmisel arvestanud sisuliselt kõiki neidsamu asjaolusid, millistele prokurör oma apellatsioonis viitab. Muuhulgas on maakohus arvestanud ka süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium on

seisukohal, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem.

- Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et paraku mõjutab isikule konkreetse karistuse mõistmist ka väljakujunenud karistuspraktika. Kohus ei saa aktsepteerida olukorda, kus võrreldavate kuriteo tehiolude ja isikute puhul võiks määravaks saada konkreetse prokuröri subjektiivne hinnang karistusmäära osas. Kohtu hinnangut karistuse osas mõjutavad ka samaliigilistes kuriteoasjades mõistetud karistused. Kohtupraktika

ühtlustamise seisukohast omab ka see moment tähtsust. Näiteks

1.detsembri 2008.a. Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas 1-07-

13271, kus on tegemist sisuliselt analoogiliste asjaoludega (varem röövimise eest karistatud, katseajal toimepandud röövimine, kallaletung naisterahvale, jms.) , kuid röövimise kvalifitseeritud koosseisuga ja isikuga, kes ei ole oma süüd tunnistanud, on süüdlasele mõistetud sama karistus, mis käesoleval juhul süüdistatavale.

- Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium maakohtu poolt Sven-Erik H.L-ile mõistetud karistust liiga leebeks karistuseks.

Süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s

1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestab selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Ekslikult on maakohtu otsuse resolutiivosas viidatud liitkaristuse mõistmise alusena KarS prg. 65 lg 1. Liitkaristus on mõistetud õige, s.o. KarS prg. 65 lg-s 2 ettenähtud põhimõtete järgi, so. täielikult liidetud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Selles osas parandab kohtukolleegium maakohtu vea kohtuotsuse resolutiivosa täpsustamisega.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 18.detsembrist 2008.a. Sven-Erik H.L-i suhtes sisuliselt muutmata.

Julia Katškovskaja Jüri Paap Malle Preimer