3-15-1002/65 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1002

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus jalutusbokside libeduse tõttu Viru

Vangla poolt tekitatud 7500 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Pokras

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus täiendavate tõendite kogumiseks,

menetlusdokumendi tõlkimiseks ja enda esitatud menetlusdokumendist koopia

saamiseks.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsus

muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. jaanuar 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. jaanuaril 2015 esitas Aleksei Pokras Viru Vanglale kahjunõude mittevaralise kahju

tekitamise eest 5 000 euro hüvitise saamiseks. Nõude kohaselt 24. novembril 2014, 6. ja 7.

detsembril 2014 ja 23. detsembrist 2014 kuni 2. jaanuarini 2015 olid jalutusboksid jääs ning A.

Pokras oli sunnitud jalutuskäikude ajal istuma või liikumatult ühel kohal seisma ega saanud

värskes õhus füüsilisi harjutusi teha. 24. novembril 2014 sai kaebaja jääl kukkudes vigastuse, 1.

jaanuaril 2015 aga said kaebaja jalad jääl olnud vee tõttu märjaks ja külmusid ära. Lisaks ei ole

kaebajale väljastatud talvejalatseid ja villaseid sokke, mistõttu ta oli sunnitud detsembri lõpus

seisma mõni kord kuni poolteist tundi botastega -13°C külmaga jääl.

2. 19. märtsi 2015 otsusega nr 6-16/3-4 jättis vangla kahjunõude rahuldamata.

3. 16. aprillil esitas A. Pokras Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus

tunnistaks Viru Vangla 19. märtsi 2015 otsuse nr 6-16/3-4 õigusvastaseks ja mõistaks tekitatud

mittevaralise kahju eest välja 7500 euro suuruse hüvitise. Kaebuse kohaselt on A. Pokras

esitanud põhjendused kohtueelses kahjunõudes. Lisaks märkis kaebaja, et on 2015. aasta

jaanuaris ja veebruaris veel mitu korda kukkunud ja traumasid saanud, kukkudes määris ta oma

riided ära ja oli sunnitud need duši all puhtaks pesema. Veel väitis ta, et vastustaja ametnikud

kahjustavad tahtlikult tema tervist ja julgeolekut füüsiliste harjutuste tegemisest ja jala käimisest

ilma jätmisega.

4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu. Vastustaja leidis, et

osa kaebuse väidetest väljuvad kahjunõude ajalistest piiridest. Kaebaja väiteid libeduse kohta on

ülepaisutatud. Nii nagu tavaelus, peab ka vanglas olema hoolikas, kaebaja aga üritab igal

võimalikul juhul süüdistada vanglaametnikke oma õiguste rikkumises ja seda ka siis, kui ta ise

ilmselgelt rikub vanglas kehtivat korda ja elementaarseid viisakusreegleid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 16. juuli 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole seadusandja määranud, kuidas täpselt tuleb

vanglal kinnipeetavate kehakultuuriga tegelemine ja jalutamine korraldada, kuid VangS §

41 lg 1 ei luba kinnipeetavat kohelda viisil, mis põhjustab talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad.

Jalutusbokside talvised olud ning arvamus, et vanglaametnikud pole teinud kõike

vajalikku nende leevendamiseks ja seal liikumise ohutuks muutmiseks ega reageerinud

piisava hoolsusega ka arvukatele kaebustele, võisid kaebajale tekitada pahameelt,

solvumist ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi. Kindlasti pole aga tegemist sellise

intensiivsusega rikkumisega, mida saaks pidada kaebaja inimväärikuse süüliseks

alandamiseks. Meditsiiniosakonna tõendid ja kaebaja tervisekaardi väljavõte kinnitavad,

et 24. novembril ja 3. detsembril 2014 on kaebaja kurtnud tervishoiutöötajatele ka

jalutusbokside libeduse tõttu toimunud kukkumiste üle. Vigastusi ega nendega seotud

toimingute tegemist pole tervisekaardi vastavatesse sissekannetesse aga märgitud. Seega

ei ole tõendatud, et kaebaja on saanud jalutusbokside libeduse tõttu vigastada või on tema

jalad jääl seismise tõttu ära külmunud ja seeläbi tekkis tema tervisele reaalne kahju.

Kaebaja varade nimekirjade kohaselt oli tal 29. jaanuari 2015 seisuga kambris lisaks seitsmele

paarile sokkidele veel ka üks paar villaseid sokke ning ta pole väitnud, et vangla keelas tal

jalutama minnes nende kasutamise. Jalanõusid oli kambris küll vaid üks paar, aga laos oli neid

lisaks veel kaks paari. Talvejalatseid nende hulgas polnud, kuid õigusaktid ei näe vanglale nende

võimaldamise kohustust ka ette. 2014. aasta detsembris on kaebaja kurtnud vanglateenistuse

ametnikele jalutusboksides valitseva libeduse üle. Lisaks on kaebaja 21. detsembril 2014 ja

1. jaanuaril 2015 kirjutanud ka taotlused, milledes palus talvejalanõude ja villaste sokkide

väljastamist ning nõudis jalutusboksidesse graniitkillustiku puistamist või nende jääst

puhastamist. Kõik need asjaolud pole aga iseenesest veel piisavad tõendamaks, et tema

väärikusele on vangla süülise tegevusetuse tagajärjel tekitatud rahas hüvitamisele kuuluv

mittevaraline kahju. Vastupidiselt kaebajale on vastustaja ametnikud kinnitanud, et

jalutusboksides tehakse libedusetõrjet ja nende veendumuse kohaselt olid need jalutamiseks

piisavalt ohutud.

7. Eesti geograafiline asukoht ja klimaatilised iseärasused tähendavad paratamatult

seda, et osa aastast tuleb taluda madalat temperatuuri ning lumest ja jääst põhjustatud

libedust. Vastavat olukorda saab erinevate vahendite ja menetluste abil kindlasti

leevendada, kuid ilmselgelt ei ole sellest tulenevaid probleeme võimalik täielikult

kõrvaldada. On võimalik, et libeduse tõttu kaebaja VangS § 55 lg 2 tulenev õigus jalutada

värskes õhus oli häiritud, kuid selle kahjulik mõju tema tervisele on küsitav, sest vastav

olukord kestis suhteliselt lühikest aega ning ei nähtu, et ta oleks värskes õhus viibimise

võimalusest üldse ilma jäänud. Sama saab väita ka füüsiliste harjutuste kohta, sest

tervisekaardi väljavõtte erinevatest sissekannetest nähtuvalt on kaebaja harjutusi teinud

ka kambris.

8. Kohtueelne kahjunõue on koostatud 2. jaanuaril 2015 ning selles puuduvad väited

riiete määrdumise ja pesemise kohta. Seetõttu on nii hilisematele kukkumiste kui riiete

määrdumisega seotud väited kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu

lubamatud ja jäävad seetõttu tähelepanuta.

9. Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016 otsusega jäeti rahuldamata A. Pokrase

apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsuse tühistamiseks.

10. Riigikohtu 27. oktoobri 2016 otsusega rahuldati A. Pokrase kassatsioonkaebus,

tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi Tartu Ringkonnakohtule uueks

lahendamiseks. Muu hulgas märkis Riigikohus, et kohtud ei ole kujundanud seisukohta,

kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada talvesaapad kasutanud kõiki esmaseid

õiguskaitsevahendeid, s.h vaidlustanud vangla keeldumise kohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Asja uuel lahendamisel ringkonnakohtus taotleb A. Pokras jätkuvalt Tartu

Halduskohtu 16. juuli 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

12. A. Pokras on seisukohal, et halduskohtus on asja lahendanud kohtunik, kes ei ole

sõltumatu ja erapooletu. Vastustaja ametnikud on kaebaja rahvusliku kuuluvuse tõttu

loonud tingimused traumade saamiseks, külmetamiseks ja haigeks jäämiseks. 30.

jaanuaril 2015 on vastustaja keeldunud lubamast saata talvejalatsid vanglasse

postipakiga, tekitades sellega korvamatut kahju kaebaja tervisele, talle määrati

jalaoperatsioon, ta külmetas ja jäi haigeks. Vastustaja ei ole järginud Euroopa

Vanglareeglistiku juhiseid kuidas korraldada ja võimaldada kehalisi harjutusi vanglas,

kuna olukorras, kus kaebaja oli kartseris, talle halva ilma korral mingeid muid võimalusi

sportimiseks ei võimaldatud.

13. Ühes apellatsioonkaebuse esitamisega taotles kaebaja vastustajalt välja nõuda ja

lisada toimikusse tõendina tema avaldused nr 6-10/42253-1, nr 6-53/43621-1 ja nr 6-

10/1548-1, ning Viru Vangla vastused nendele nr 6-53/43621-2 ja nr 6-10/1548-2, Denis

Berjozkini kaebus Viru Vanglale ja Tartu Halduskohtule.

14. 24. mail 2016 esitas A. Pokras ringkonnakohtule taotluse Viru Vangla 17.

septembri 2015 ja 30. jaanuari 2016 vastuse tõlkimiseks vene keelde.

15. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Asja uuel lahendamisel on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et halduskohtu

otsusega on põhjendatult rahuldamata jäetud A. Pokrase kaebus mittevaralise kahju rahas

hüvitamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud mittevaralise kahju rahas

hüvitamise põhimõtteid, osutades, et käesolevas asjas hõlmatud ajavahemikul kaebuses

kirjeldatud asjaoludel kaebajale tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud, liikumis- ja

sportimisvõimaluste mõningane piiratus talvetingimustes on paratamatu ning kaebaja

võimalikud läbielamised seoses külmatunde ja libedusega mõnel päeval ilmselt ei

kvalifitseeru inimväärikuse alandamisena. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1 ei

ole rahalise hüvitise väljamõistmine lubatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et

halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti

olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades kohtumenetluse norme.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuses ei ole A. Pokras esitanud asjassepuutuvaid väiteid ega järeldusi, millele

halduskohus ei oleks õiguslikku hinnangut andnud. Asjas kogutud tõendite pinnal ei saa teha

järeldust, et kaebajale oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena osaks saanud

kannatused või tervisekahju, mis õigustaksid Viru Vanglalt rahalise hüvitise väljamõistmist.

17. Asjas puudub vajadus hinnata kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada

talvesaapad kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid. Olukorras, kus kaebajale ei

ole tekkinud tervisekahju ja tema õiguste riive ei küüni inimväärikuse alandamiseni, ei

saaks tõdemusest, et A. Pokras saanuks õiguste riive osaliselt ära hoida vangla keeldumist

vaidlustades, viia teistsuguse otsuse tegemiseni.

Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja

vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära

hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise

võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata

jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.(RKHK 19. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 21).

Seega ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine absoluutne takistus kahjunõude

esitamisel. Vaatamata RVastS § 7 lg 1 sõnastusele, tuleb kahju vähendamiseks või ärahoidmiseks

kannatanu kasutuses olnud meetmete rakendamata jätmist hinnata eelkõige kahju ulatuse

määramisel. Kuigi mittevaralise kahju rahas hüvitamisel ei ole hüvitise vähendamise otsustamine

eraldi etapina esile toodav ja hüvitis tuleb määrata kõiki asjaolusid kogumis arvestades, saab

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ka siinkohal mõjutada hüvitise suurust üksnes

vähendamise suunas. Kui kaebaja õiguste riive, sõltumata esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisest või kasutamata jätmisest, ei ületa rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavat

lävendit RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 järgi, ei saa see asjaolu mõjutada ka kaebuse lahendamist.

Ringkonnakohus märgib siiski, et käesolevas asjas on ilmne, et talvejalanõude puudumine saab

olla põhjuslikus seoses üksnes osaga kaebaja väidetud kahjust, sest talvejalanõude olemasolu ei

oleks kõrvaldanud jalutusboksi libedust. Kuna vastustaja on keeldunud kaebajale talvejalatsite

väljastamisest 30. detsembril 2014 ja otsus on kaebajale teatavaks tehtud 7. jaanuaril 2015 (tl

70), s.o pärast kahjunõudes nimetatud sündmuste toimumist, siis puudus kaebajal aga üldse

võimalus vähendada kaebuses nimetatud kahjulikke mõjutusi või neid ära hoida keeldumist

vaidlustades.

18. Ringkonnakohus hinnangul puudub alus kaebaja taotletud tõendite asja juurde

võtmiseks. Vastavalt HKMS § 182 lg-le 2 apellatsioonimenetluses uute tõendite

esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel tuleb märkida põhjendused, miks neid

tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole

selgitanud, miks ta ei saanud tõendite kogumist taotleda halduskohtult. Lisaks on

halduskohus arvestanud kaebaja väidetega talvejalanõude puudumise kohta ning

selgitanud miks kaebaja väited ja tõendid pärast 7. jaanuari 2015 toimunud sündmuste

kohta käesoleva asja lahendamisel tähendust ei oma. Seetõttu jätab ringkonnakohus

rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks tulenevalt HKMS § 198 lg 2 lsst 2.

19. A. Pokras on kohtueelses menetluses esitanud Viru Vanglale nõude ja

kohtumenetluses Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks seoses vastustaja

õigusvastase tegevusega, mis seisnes jalutusbokside jääst ja lumest puhastamata

jätmisega ning libedustõrje tegemata jätmisega. HKMS § 38 lg 1 järgi vaidluse eseme

määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja

kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses

esitatud, ega ületada nõude piire. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kaebuse

aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse.

Vastavalt HKMS § 49 lg-tele 1 ja 2 võib kaebuse nõuet või alust muuta apellatsioonimenetluses

üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab

halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt arvestama. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, mille

tõttu oleks õigustatud kaebuse aluse muutmine apellatsioonimenetluses. Ka ringkonnakohtule ei

ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seetõttu, arvestades ka vangistusseaduse § 1 lg-st 81

tulenevat kohustusliku kohtueelse menetluse nõuet, jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja

väited halva ilmaga siseruumides sportimise võimaluse pakkumata jätmise ja pärast

7. jaanuari 2015 toimunud sündmuste kohta.

20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega nagu oleks asja lahendamine

halduskohtus olnud kallutatud vastustaja huvides. Asja materjalidest nähtuvalt on

kohtunik korraldanud asja lahendamiseks vajalike tõendite kogumise, taganud pooltele

võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ja esitanud otsuses loogiliselt jälgitavalt

hinnangu asjas kogutud tõenditele, neist tehtud järeldused faktiliste asjaolude kohta ning

õigusnormide kohaldamise tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt. Kohtutoimikust

ei ilmne menetlusnormide rikkumisi ning ka kaebaja ei ole esile toonud konkreetseid

fakte oma väite kinnituseks.

21. Kaebaja taotlus Viru Vangla vastuse apellatsioonkaebusele ja sellele lisatud

dokumentide tõlkimiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe

otsesõnu ette menetlusosalise õigust nõuda eestikeelse dokumendi (v. a kohtulahendi)

tõlkimist teise keelde. Tõlkimise korraldamine ei ole käesoleval juhul ka sisuliselt

vajalik, kuna vastuses apellatsioonkaebusele ei ole vastustaja esitanud kaebaja

asjassepuutuvate väidete kohta varasemalt avaldamata seisukohti. Seetõttu on kaebaja

saanud vastustaja väidete ja järeldustega arvestada juba apellatsioonkaebuse koostamisel.

Kuna ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse vastusele

lisatud dokumente, siis puudub vajadus ka nende tõlkimiseks.

Samuti on kohtupraktikas sedastatud üldjuhul vajaduse puudumist menetlusosalise esitatud

menetlusdokumendist koopia väljastamiseks. Kaebaja ei ole esitanud koopia saamiseks selliseid

põhjendusi, mis tingiksid sellest seisukohast kõrvalekaldumise. Seega jääb A. Pokrase vastav

taotlus rahuldamata.

22. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS

§ 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Madis Ernits

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt