1-16-8204/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-16-8204

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. novembril 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas

Kriminaalasja number

1-16-8204 (kohtueelses menetluses 16231600796)

Kohtukoosseis

Kohtunik Velmar Brett

Kohtuistungi sekretär

Leili Merila

Tõlk

Julia Zautina

Kriminaalasi

W.D süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

lühimenetluses

Prokurör

abiprokurör Katrin Kabel

Süüdistatav

W.D, isikukood: xxxxxxxxxxx, xxx, emakeel: vene keel,

haridus: keskharidus, xxxx, elukoht:xxxxx, kehtivaid

kriminaalkaristusi 5 ja väärteokaristusi 11, alates

26.05.2016. a ja 17.06.2016. a kohaldatud tõkendit

elukohast lahkumise keeld;

Kaitsja

vandeadvokaat Leelo Viil (määratud korras)

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 238 lg 1 p 4 kohus otsustas:

1. Tunnistada W.D (i.k. xxxxxxxxxx ) KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ettenähtud kuriteo

toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud

vangistust.

2. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes

vähendatud karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

3. Vastavalt KarS §-le 69 asendada W.D’le mõistetud 1 aasta vangistust ehk 360

(kolmsada kuuskümmend) päeva vangistust üldkasuliku tööga, arvestusega, et 1

päev vangistust võrdub 1 tunni üldkasuliku tööga, mõistes asendatud karistuseks

360 (kolmsada kuuskümmend) tundi üldkasulikku tööd.

4. Määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud.

Üldkasuliku töö tegemise tähtaja kulgemist arvestada kohtuotsuse jõustumise

päevast.

5. Võttes aluseks KarS § 69 lg 4 on W.D kohustatud üldkasuliku töö tegemise ajal

järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid:

1-16-8204

2 (11)

1) elama kohtu määratud alalises elukohas – xxxx

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldus-

osakonda registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid

oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks ning

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

6. KarS § 75 lg 2 p 21 alusel kohustada W.D’t mitte omama või tarvitama narkootilisi

või psühhotroopseid aineid ilma arsti ettekirjutuseta.

7. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada W.D’t osalema sotsiaalprogrammis.

8. W.D suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada

kohtuotsuse jõustumisel.

9. Rahuldada kannatanu HK’i tsiviilhagi täielikult ja mõista W.D’lt HK’i kasuks

välja 243 eurot. Väljamõistetud summa tuleb kanda HK’i arveldusarvele nr xxxxx

Nordea Bank AB Eesti filiaalis.

10. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 alusel mõista W.D’lt välja

riigituludesse menetluskuludena:

• määratud kaitsja tasu summas 120 eurot ja

• sundraha summas 645 eurot

kokku 765 eurot.

11. Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb W.D’l tasuda menetluskulud kokku summas

765 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest,

s.t igakuiselt 63,75 eurot.

Vastavalt KrMS § 159 lg-le 3 sisalduvad menetluskulude nõude täitmiseks vajalikud andmed

kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe

kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile

või kinnipidamisasutusse.

Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral

taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste

nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra.

Edasikaebamise kord

Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega.

SÜÜDISTUS

W.D’t süüdistatakse selles, et tema, olles viimati 04.08.2015. a Harju Maakohtu otsusega

karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega

11 kuud ja 27 päeva, millise kandmiselt vabanes 29.01.2016. a, uuesti 01.06.2016. a

1-16-8204

3 (11)

ajavahemikul kella 16.30st kuni 17.30ni xxxx asuvas korteris, võõra vallasasja äravõtmisega

selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastas kannatanule HK’ele kuuluva tahvelarvuti

Samsung Galaxy Tab A, maksumusega 243 eurot.

Seega W.D, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis

on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

KOHTU PÕHJENDUSED

01.11.2016. a toimus käesolevas kriminaalasjas kohtuistung. Kuivõrd kohus lahendab W.D

kriminaalasja lühimenetluses, võib kohus kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi: KrMS) §

233 lg 1 kohaselt tugineda vaid kriminaaltoimiku materjalidele.

1. Kuriteokoosseis

1.1. Objektiivne koosseis

Kannatanu HK on kahel ülekuulamisel andnud ütlusi (tl 4-5, 8-9), mille kohaselt oli ta lubanud

W.D’l hoida oma asju kannatanu korteris aadressil xxxx (ühetoaline kööktuba), sest W.D oli

oma perekonnaga peale vanglast vabanemist tülli läinud. 01.06.2016. a kella 16.30 ajal tuli W.D

kannatanu juurde enda asjade järgi. Pakkimine võttis väga kaua aega – umbes kaks tundi. Kogu

selle aja oli kannatanu W.D kõrval, välja arvatud siis, kui kannatanu korraks käis tualetis.

Vahetult peale tualetis käimist väljusid nii kannatanu kui W.D koos korterist. Järgmise päeva

hommikul ehk 02.06.2016. a kella 10 paiku avastas kannatanu, et tema tahvelarvutit ei ole

enam, ainult tahvelarvuti kaaned on alles. Koheselt helistas kannatanu W.D’le, kes tunnistas

talle arvuti võtmise üles öeldes, et soovis tahvelarvutiga internetis käia vaatamaks omale uut

korterit. Kannatanu palus tahvelarvuti tagastada, aga õhtul kella 17-ks ei olnud W.D seda

teinud. Tahvelarvuti kadumise avastamise päeval käis kannatanu läbi ka kõik läbiümbruse

pandimajad ja hoiatas, et kui neile tuuakse tema tahvelarvuti tunnustele vastav tahvelarvuti, siis

võib see olla varastatud. Sõle tänava pandimajas käies kohtus kannatanu aga W.D’ga ning

temaga koos olnud meesterahvaga. Seejärel lahkusid W.D ja kannatanu koos pandimajast ja

sõitsid kannatanu autoga Vasara tänaval asuva kaupluse juurde, kus Julia väljus autost ja lubas,

et toob kohe tahvelarvuti kannatanule. Julia arvutit aga ei toonud, vaid kadus. Peale seda päeva

on Julia lubanud, et tagastab tahvelarvuti, aga pole seda teinud.

Tunnistaja AT, kes on xxxx asuva pandimaja töötaja, on andnud ütlusi (tl 14-15), et 01.06.2016.

a päevasel ajal tuli pandimajja pikaaegne klient VP, kellega koos oli noor tütarlaps. VP soovis

pantida musta värvi ilma laadijata tahvelarvutit. VP andis tahvelarvuti tunnistaja kätte

kontrollimiseks. Tunnistaja lülitas arvuti sisse ja nägi, et menüü on eestikeelne ning küsis, kas

arvuti ikka kuulub VP’ile. Selle peale vastas VP, et arvuti andis talle temaga koos olev tütarlaps,

kellel endal ei ole dokumenti kaasas, mistõttu soovibki VP seda oma nimel pantida. Arvuti

kontrollimise ajal tuli pandimaja ruumi meesterahvas, kes pöördus tütarlapse poole vene keeles

küsimusega, kus on temale kuuluv arvuti. Seepeale lahkusid ruumi tulnud meesterahvas ja

VP’iga kaasas olnud tütarlaps mõlemad ruumist ning tunnistaja tagastas arvuti VP’ile, kes

lahkus samuti koos arvutiga ruumist ja väljus tänavale samuti koos arvutiga. Umbes poole tunni

pärast tuli tütarlaps üksinda tagasi ja küsis, kas VP pantis arvuti ära. Tunnistaja vastas

tütarlapsele, et arvuti jäi VP’i kätte. Lisaks märkis tunnistaja, et meesterahvas, kes küsis

tütarlapselt arvuti kohta, käis pandimajas sama arvuti kohta küsimas veel samal päeval ja ka

järgmisel päeval.

VP on tunnistaja andnud ütlusi (tl 12-13), mille kohaselt kohtus ta W.D’ga juuni alguses

juhuslikult Saturni lähedal. W.D tegi ettepaneku musta värvi tahvelarvuti pantida ja kinnitas, et

sellest probleeme ei tule. W.D ise ei saanud tahvelarvutit pantida, sest tal ei olnud isikut

tõendavat dokumenti enda sõnul. Tunnistaja oli nõus W.D’t aitama ja nad läksid koos xxxx

1-16-8204

4 (11)

asuvasse pandimajja. Pandimajas asus töötaja juba pantimiseks vajalikke andmeid üles

kirjutama, kui ruumi sisenes meesterahvas, kes vene keeles aktsendiga küsis W.D’lt, kus on

tema arvuti. Seda kuulis ka pandimaja töötaja. Mees võttis W.D’l käest kinni ja tiris ta ruumist

välja tänavale. Peale seda andis töötaja tahvelarvuti tunnistajale tagasi keeldudes selle

pantimisest. Tunnistaja läks enda sõnul arvutiga pandimaja koridori, kus jättis selle aknalaua

peale ning lahkus ka ise pandimajast, kuid üksinda. W.D helistas tunnistajale samal päeval ja

küsis arvuti kohta ning tunnistaja ütles talle, et jättis arvuti pandimajja ning ärgu rohkem

helistagu.

Kahtlustatavana ülekuulamisel on W.D selgitanud järgmist (tl 18). Maikuus 2016. a läks ta

vanematega tülli ja kolis nende juurest ära. Seejärel viis oma asjad tuttava HK’i juurde tema

ühetoalisse korterisse aadressil xxxx. HK lubas seal asju hoida ja ööbimas käia. Juuni esimestel

päevadel, see võis olla ka 01.06.2016. a pidi asjad ajutiselt kokku korjama, et HK’i sugulastele

ruumi teha. Nad olid HK’iga korteris kahekesi kui ta asju pakkis. HK’i tahvelarvuti oli sel ajal

diivanilaua alumisel tasandil. W.D selgitas, et ta on seda tahvelarvutit varem kasutanud. W.D

andis ütlusi, et ta võttis tahvelarvuti ilma kaanteta ning pani selle oma spordikotti enda teiste

asjade juurde. Seejärel väljusid koos HK’iga korterist. Saturni juures helistas W.D P’ile, kelle

hüüdnimi on P ja tegi ettepaneku kokku saada. Nad kohtusid sealsamas Saturni lähedal.

Järgmisel päeval tegi W.D P’le ettepaneku viia tahvelarvuti pandimajja, mis asub Madala

peatuse juures ühiselamu kõrval. Pandimajas kohtusid juhuslikult HK’iga hetkel, mil

tahvelarvuti oli juba pandimaja töötaja käes kontrollimisel. HK küsis W.D’lt, kus on tema

tahvelarvuti ja seda kuulis pealt ka pandimaja töötaja. W.D selgitas, et ta lubas HK’ile tema

tahvelarvuti tagastada ja selleks nad lahkusid koos pandimajast, läksid HK’i autosse ja rääkisid,

W.D lubas veelkord proovida arvutit kohe tagastada ning nad läksid lahku. Tahvelarvuti jäi

pandimajja maha ning see anti pärast P kätte. Pandimajja tagasi minnes ei olnud seal enam ei

P’t ega arvutit. W.D saatis P’le sõnumi, et ta arvuti tagasi tooks, aga P pole sõnumile vastanud

ega ka arvutit tagasi toonud.

Seega kinnitavad nii kannatanu kui W.D ütlused, et W.D võttis HK’ile kuuluva tahvelarvuti

ilma tahvelarvuti omaniku ehk HK’i teadmata ning seega ka ilma omaniku loata. Tahvelarvuti

puhul on tegemist vallasasjaga. Eelpoolt avaldatud tõenditest nähtuvalt esineb vastuolu vaid

pandimaja töötajast tunnistaja ütluste ja W.D ning kannatanu ütluste vahel selles osas, mis

kuupäeval tahvelarvutit pantima tuldi. Nimelt on pandimaja töötaja AT andnud ütlusi, et

sündmus toimus 01.06.2016. a. Samas leiab kohus, et nii kannatanu kui süüdistatava ütlused

kattuvad selles, et tahvelarvuti äravõtmine toimus 01.06.2016. a, kuid järgmisel päeval ehk

02.06.2016. a püüti tahvelarvutit pantida. Seega loeb kohus tõendatuks, et tahvelarvuti võttis

W.D kannatanu HK’ilt ära 01.06.2016. a ning W.D püüdis antud arvutit pantida järgmisel

päeval ehk 02.06.2016. a. Samuti kinnitavad nii kannatanu kui W.D ütlused ning kaudselt ka

kahe tunnistaja ütlused seda, et antud tahvelarvuti ei kuulunud mitte W.D’le, vaid HK’ile. Seega

oli tegemist W.D jaoks võõra vallasasjaga. Sealjuures kinnitab tahvelarvuti kuulumist HK’ile

ka arve nr 150251283 (tl 6), mille kohaselt on HK ostnud 08.12.2015. a Samsung Galaxy Tab

A (tahvelarvuti) 16GB Black (must). Samuti on HK juba esimesel ülekuulamisel märkinud ära

temalt äravõetud tahvelarvuti täpse tootja, mudeli ja tunnuskoodi numbri (tl 5), mis kattub

täielikult eelnimetaud arvel märgitud andmetega. Lisaks eelnevale murdis W.D tahvelarvutit

diivanilaua riiulilt ära võttes ja enda asjade juurde spordikotti pannes ning seejärel korterist

lahkudes HK’i valduse antud tahvelarvutile ning kehtestas tahvelarvutile uue ehk enda valduse.

Peale eelkirjeldatud W.D käitumist ei tea kannatanu ka temale kuuluva tahvelarvuti asukohta.

Kannatanu ütlustest nähtuvalt ning ka arve nr 150251283 kohaselt on varastatud tahvelarvuti

ostetud kannatanu HK’i poolt 243 euroga (tl 5, 6).

Eelkirjeldatud tegevusega on tõendamist leidnud, et W.D võttis võõra vallasasja ära selle

omanikult ehk W.D on täitnud varguse objektiivse koosseisu.

1-16-8204

5 (11)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-87-08 p-s 10 märkinud süstemaatilise

varguse kohta järgmist: Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm

vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need varguse teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199

(kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Sealjuures peavad need vargused olema omavahel seotud,

s.t et need üksikud vargused peavad moodustama teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod

omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik

endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab

süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik

on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles

ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod

kui ka väärteod. Hilisemas lahendis nr 3-1-1-66-13 on Riigikohtu kriminaalkolleegium jäänud

eeltoodud seisukoha juurde.

Eelnevalt on kohus tuvastanud, et W.D on 01.06.2016. a toime pannud varguse.

Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusest (tl 45-46) nähtuvalt on W.D süüdi mõistetud KarS

§ 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kuivõrd kohtuotsusega on välja

mõistetud kahe erineva kannatanu tsiviilhagid (tl 45 pöördel), siis saab eeldada, et W.D’le

mõisteti viimasel korral karistus vähemalt kahe toimepandud varguse eest. Seega arvestades

käesoleval juhul lisaks ka 01.06.2016. a toimepandud vargust, on täidetud süstemaatilise

varguse objektiivse koosseisu esimene tingimus ehk vähemalt kolme varguse episoodi

olemasolu.

Kohus leiab, et täidetud on ka teine süstemaatilise varguse tuvastamise kriteerium, kuivõrd

kohtu hinnangul on varastamine kujunenud W.D puhul elustiiliks. Siinkohal märgib kohus, et

kuigi karistusregistri andmetel, mille on kriminaalasjaga kohtule esitanud prokurör on

märgitud, et W.D’l on 6 kehtivat kriminaalkaristust (tl 38-39), siis tegelikkuses esineb

karistusregistris ühe kriminaalkaristuse puhul (Harju Maakohtu 17.05.2013. a otsus) nn

topeltkirje ehk üht karistust on märgitud karistusregistris kahel korral. Seega tegelikkuses on

kehtivaid kriminaalkaristusi W.D’l viis, mida kinnitas ka karistusregister kohtule (vt tl 82-84).

Sealjuures on nendest kehtivatest viiest kriminaalkaristusest viimasel kolmel korral W.D’t

karistatud just süstemaatiliste varguste toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Ühtlasi

on kõigil kordadel W.D’t süstemaatiliste varguste toimepanemise eest karistatud reaalse

vangistusega. Viimati karistati W.D’t KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega (tl 38, 45-46). Täpsemalt

nähtub kohtuotsusest, et W.D’le mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, mida

lühimenetluse tõttu vähendati 1 aasta pikkuse vangistuseni ning millest arvati omakorda maha

eelvangistuses viibitud 3 päeva ning lõplikuks reaalselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti W.D’le 11 kuud ja 27 päeva vangistust alates 02.02.2015. a. Seega vabanes W.D

karistuse kandmiselt 29.01.2016. a. Peale seda on W.D’t kahtlustatud varguse toimepanemises

2016. a maikuu lõpus (tl 35 pöördel), kuid selles episoodis lõpetati kriminaalmenetlus (tl 48).

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et W.D pani uue varguse toime 01.06.2016. a. Seega

ei ole süstemaatiliselt toimepandud varguste eest mõistetud isegi ühe aasta pikkuse reaalse

vangistuse ärakandmine suutnud W.D’t mõjutada varguste toimepanemisest hoidumisele.

Arvestades, et W.D’l puudus varguse toimepanemise ajal ning ka kohtumenetluse ajal töökoht

(tl 17, 35, 43, 76), varguse toimepanemise ajal puudus tal ka elamiskoht (sest kannatanu juures

ta peatuda enam ei saanud ning vanematega oli ta tülis) ning käesolevas kriminaalasjas

varastatud tahvelarvuti soovis W.D pantida, on alust arvata, et W.D soovis varguse

toimepanemise teel saada raha enda äraelatamiseks. Nendel põhjusel leiab kohus, et

varastamine on W.D’le kujunenud elustiiliks, sest selle kaudu hangib isik endale elatist.

1.2. Subjektiivne koosseis

1-16-8204

6 (11)

Kohus on seisukohal, et W.D pani varguse toime kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes, mille

kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava

asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks.

W.D kahtlustatavana antud ütlustest nähtuvalt (tl 18) pani ta tahvelarvuti enda spordikotti enda

muude asjade juurde ilma, et seda oleks näinud kannatanu HK, kes avastas tahvelarvuti

kadumise alles järgmisel päeval (tl 4). Kuigi W.D on ka varem antud arvutit kasutanud, siis sel

korral ta kasutamiseks ega ka arvuti kaasavõtmiseks selle omanikult HK’ilt luba ei küsinud.

Seda, et W.D soovis tahvelarvuti omaniku jätta kestvalt ilma oma omandist väljendab selgelt

asjaolu, et W.D läks temale mittekuuluvat tahvelarvutit pantima. Sealjuures kasutades

pantimisel veel kolmandat isikut. Pantimist takistas ainult asjaolu, et kannatanu ise sattus

juhuslikult sellesse samasse pandimajja samal hetkel kui tema tahvelarvutit pantida sooviti.

Kuivõrd W.D on korduvalt karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest

kriminaalkorras (tl 38-39), on tegemist ühtlasi isikuga, kes teab väga hästi, milline tegevus on

kvalifitseeritav süstemaatilise vargusena. Seetõttu sai W.D ka järjekordset vargust toime pannes

aru, et ta paneb toime õigusrikkumise. Eelnevatest kohtuotsustest, süüdimõistmistest ning

karistustest hoolimata on W.D aga jätkanud samalaadset käitumist. Seega on tulenevalt

eeltoodust W.D täitnud lõpuleviidud varguse subjektiivse koosseisu ja seda kavatsetusega.

Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et W.D on pannud toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

kvalifitseeritava kuriteo ehk pannud toime varguse süstemaatiliselt.

2. Õigusvastasus ja süü

W.D teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.

W.D oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikust ei

nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning W.D on sündinud 1991. aastal (tl 38, 41, 42, 51,

54). Süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Seega on W.D tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus

seisukohal, et W.D on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes ehk

varguse süstemaatiliselt.

3. Karistus

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut

karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul

on W.D puhul välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. Esmalt on

rahaline karistus kui leebem karistusliik välistatud eripreventsioonist lähtuvalt. Nimelt on

karistusregistri kohaselt W.D’l tegelikkuses viis kehtivat kriminaalkaristust (tl 38-39, 82-84),

millede kõigi puhul on W.D’le karistusena mõistetud vangistus. Sealjuures on kolmel korral

W.D’t karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ehk samasuguse kuriteo

toimepanemise eest nagu käesolevaski kriminaalasjas. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse

isikule üldjuhul iga järgneva samasuguse kuriteo toimepanemise eest rangem karistus võrreldes

eelmisega. Kohtu hinnangul ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada kergemat karistusliiki ehk

rahalist karistust olukorras, kus teda on süstemaatiliselt toimepandud varguste eest ainuüksi

viimasel

kahel

korral

kohtu

poolt

karistatud

reaalselt

ärakandmisele

kuuluvate

vanglakaristustega. Seega kuivõrd W.D ei ole varasematest vanglakaristustest teinud endale

järeldusi asuda õiguskuulekale teele, siis tulenevalt eripreventsioonist ei ole võimalik tema

suhtes kohaldada kergemat karistusliiki ehk rahalist karistust. Lisaks eripreventsioonile leiab

kohus, et W.D ei oleks ka võimeline tasuma rahalist karistust. Nimelt nähtub kriminaalasja

materjalidest, et W.D ei tööta (tl 17, 35, 43, 76) ning Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed

tema sissetulekute kohta (tl 44). Rahalise karistuse kohaldamise võimatust W.D puhul näitab

ka asjaolu, et ta ei ole soovinud ega suutnud tasuda isegi mitte temale väärteokorras mõistetud

rahatrahve. Karistusregistri andmete kohaselt on W.D’l 10 kehtivat väärteokaristust, milledes

1-16-8204

7 (11)

on talle ajavahemikul 2012-2016. a karistuseks määratud rahatrahvid vahemikus 16-260 eurot,

kuid mis kõik on eranditult tasumata (tl 39-40). Sealjuures on KarS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt

minimaalseks rahalise karistuse suuruseks 300 eurot. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et W.D

puhul on karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust.

W.D süü suurust mõjutab esmalt varastatu väärtus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et W.D

varastas tahvelarvuti, mille väärtuseks on 243 eurot (tl 5, 6). Sellises summas on kannatanu

esitanud ka tsiviilhagi W.D vastu (tl 11). KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik

asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus

selline, mis ületab 4000 eurot. Seega oli W.D tegevus suunatud asja vastu, mis ületab

mõnevõrra seaduses sätestatud väheväärtusliku asja piiri, milleks on 200 eurot. Seega hinnates

varastatu väärtust, leiab kohus, et W.D süü on väike. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka

asjaoluga, et W.D pani antud varguse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse

liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist isiku süüd suurendava asjaoluga.

W.D puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik

kahetsus. Kuigi kohtueelses menetluses ei ole W.D otsesõnu kahetsust avaldanud, leiab kohus,

et W.D on siiski toimepandut kahetsenud. Nimelt on W.D andnud ütlusi, et ta lubas kannatanule

tema tahvelarvuti tagastada, milleks saatis ta ka isikule, kellega koos ta tahvelarvutit pantima

läks, sõnumi, et viimane tahvelarvuti tagasi tooks, sest see jäi tema kätte (tl 18). Samuti avaldas

W.D kahtlustatavana ülekuulamisel, et ta proovib veel saada kontakti selle isikuga, kelle kätte

tahvelarvuti jäi, et kannatanu oma arvuti tagasi saaks (tl 18). Otsesõnu on W.D kahetsust

avaldanud aga 01.11.2016. a kohtuistungil (tl 76 pöördel) ning kohtul ei ole alust kahelda W.D

poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes W.D

teos ei esine.

Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid (eelkõige varastatu vähest väärtust ja üht

varguse episoodi), ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude

puudumist, leiab kohus, et W.D süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda

sanktsiooni alammäära lähedale.

Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS §

199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on ca 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelpool kohus juba

märkis, et karistusregistri kohaselt on W.D’l viis kehtivat kriminaalkaristust, milledest kolmel

korral on teda süüdi mõistetud samasuguse kuriteo toimepanemise eest kui käesolevaski

kriminaalasjas ehk süstemaatiliselt toimepandud varguse sooritamise eest (tl 38-39). Viimati

karistati W.D’t süstemaatiliselt toimepandud varguse eest Harju Maakohtu 04.08.2015. a

kohtuotsusega (tl 38, 45-46). Nimetatud kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti W.D’le karistuseks 1

aasta ja 6 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1 aasta pikkuse vangistuseni,

millest arvati omakorda maha ka eelvangistuses viibitud 3 päeva, seega kuulus W.D’l reaalselt

ärakandmisele 11 kuud ja 27 päeva vangistust alates tema kinnipidamise päevast (tl 45 pöördel).

Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus isik hoolimata

varasematest karistustest jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema

eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise

korral ei karistata teda leebemalt võrreldes eelnevate karistustega. Seega arvestades antud juhul

asjaolu, et viimati karistati W.D’t Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega 1 aasta ja 6 kuu

pikkuse vangistusega, siis ei saa eripreventsiooni tõttu käesoleval juhul tema karistus olla

eelmisest karistusest lühem. Samas arvestab kohus käesoleval juhul ka sellega, et kuivõrd W.D

süü on eelkõige arvestades varastatu väärtust väike, siis võib kohtu hinnangul antud juhul

karistada W.D’t samas määras vangistusliku karistusega nagu Harju Maakohtu 04.08.2015. a

kohtuotsusega ehk 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

1-16-8204

8 (11)

Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et

kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul

isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes

sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Võttes arvesse W.D süü suurust (eelkõige varastatu väärtust ja üht varguse episoodi), samuti

üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus W.D’le KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud

vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes

vähendatud karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

01.11.2016. a kohtuistungil taotles W.D kaitsja, et tema kaitsealusele mõistetav vangistus

asendataks üldkasuliku töö tegemise kohustusega (tl 77). Sealjuures andis kohtuliku uurimise

ajal W.D ka nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks (tl 76 pöördel).

KarS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada

selle üldkasuliku tööga. Käesoleval juhul leiab kohus, et W.D’le mõistetud lõplik karistus,

milleks on 1 aasta vangistust, võib asendada üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Nimelt

arvestab kohus siinjuures ka asjaoluga, et karistusregistri kohaselt ei ole W.D’le viimase kuue

kriminaalkaristuse puhul mitte ühtelgi korral antud üldkasuliku töö tegemise võimalust (tl 38-

39). Samuti tunnistas W.D, et tal on narkosõltuvus, aga ta tegeleb sellega ja ta saab

metatooniravi, psühholoogilist nõustamist ning temaga tegelevad veel sotsiaaltöötaja ning

psühhiaater, mis kõik aitab teda (tl 76 pöördel). Üldjuhul ei täidaks narkootikumide sõltlaste

puhul üldkasulik töö karistuse eripreventiivset eesmärki ning suure tõenäosusega tuleb varem

või hiljem sõltlase puhul tegemata üldkasuliku töö tunnid täitmisele pöörata, sest isik ei ole

lihtsalt võimeline kinni pidama üldkasuliku töö tegemise ajakavast ja korraldusest tulenevalt

oma sõltuvusest. Samas leiab kohus W.D puhul, et kuivõrd ta saab narkovastast ravi ning

viimane väikeses koguses narkootilise aine käitlemise (sh tarvitamise) eest karistati teda

19.05.2016. a juhtumi eest (tl 39), siis on tema puhul üldkasulikku tööd võimalik kohaldada.

Samuti on W.D’le mõistetud lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust, millist karistuse määra

võib tulenevalt KarS § 69 lg 1 esimesest lausest üldkasuliku tööga asendada. Eeltoodud

põhjustel asenda kohus W.D’le mõistetud 1 aasta vangistust ehk 360 (kolmsada kuuskümmend)

päeva vangistust üldkasuliku tööga, arvestusega, et 1 päev vangistust võrdub 1 tunni

üldkasuliku tööga, mõistes asendatud karistuseks 360 (kolmsada kuuskümmend) tundi

üldkasulikku tööd.

KarS § 69 lg 3 kohaselt määrab kohus üldkasuliku töö mõistmisel selle tegemise tähtaja, mis ei

või ületada kuritegude puhul kahtekümmend nelja kuud ehk kaht aastat. KarS § 69 lg 2 sätestab,

et üldkasuliku töö kestus ei tohi ületada kaheksat tundi päevas. Kui süüdlane teeb üldkasulikku

tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi üldkasuliku töö kestus ületada nelja tundi

päevas. Arvestades asjaolusid, et W.D’l kulub oma ajast osa narkovastasele ravile, samuti on

tal käesoleval hetkel ka tervisekahjustus (luumurd), mis takistab tal töö tegemist (tl 76-76

pöördel) ning isikul on olemas kindel soov minna sissetuleku teenimiseks ka tööle (tl 76-76

pöördel), siis määrab kohus üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud.

Üldkasuliku töö tegemise tähtaja kulgemist tuleb arvestada alates kohtuotsuse jõustumise

päevast.

KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdlane üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning

täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. W.D’l on kohustus järgida KarS

§ 75 lg-s 1 sätestatud kohustuslikke kontrollnõudeid, milledeks on:

1) elama kohtu määratud alalises elukohas;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

1-16-8204

9 (11)

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi

piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

Lisaks eelpool nimetatud kohustuslikele kontrollnõuetele leiab kohus, et W.D suhtes on vajalik

kohaldada ka kaht lisakohustust. Eelkõige arvestades W.D soovi ja ka reaalset tegutsemist enda

narkootikumide sõltuvusest vabastamisel leiab kohus, et W.D ei tohi KarS § 75 lg 2 p 21 alusel

omada ega tarvitada narkootilisi ega psühhotroopseid aineid. Samuti peab kohus vajalikuks, et

W.D osaleks sotsiaalprogrammis, mistõttu paneb kohus W.D’le KarS § 75 lg 2 p 8 alusel ka

vastava kohustuse.

4. Tõkend

KrMS § 306 lg 1 p 9 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama ka küsimuse, kas

isiku süüdimõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või

tühistada.

Kuriteoepisoodis, milles käesoleval juhul on W.D’le esitatud antud kriminaalasjas ka süüdistus,

on W.D suhtes alates 17.06.2016. a kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu (tl 19).

Kuriteoepisoodis,

milles

Põhja

Ringkonnaprokuratuur

lõpetas

31.08.2016.

a

kriminaalmenetluse (tl 48) ning mistõttu ei ole antud kriminaalasjas W.D’le selles episoodis ka

süüdistust esitatud, on W.D suhtes kohaldatud tõkendina samuti elukohast lahkumise keeldu ja

seda alates 26.05.2016. a (tl 37), kuid see tõkend jäeti kriminaalmenetluse lõpetamise

määrusega muutmata (tl 48). Arvestades asjaolu, et kohus ei mõistnud W.D’le karistuseks

reaalset vangistust, vaid asendas selle üldkasuliku tööga, siis leiab kohus, et W.D suhtes

kohaldatud tõkendi elukohast lahkumise keeld, tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

5. Hagi

KrMS § 306 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel samuti lahendama

küsimuse sellest, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud

kahju ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise

tagamiseks.

W.D vastu on HK esitanud tsiviilhagi summas 243 eurot, mille hageja palub kanda tema

arveldusarvele nr xxxx (tl 11). Nimetatud hagi on esitatud 01.06.2016. a kella 16.30-17.30 vahel

xxxx asuvas korteris HK’ilt varastatud tahvelarvuti Samsung Galaxy Tab A osas, mille

väärtuseks loeb hageja 243 eurot.

Hageja on tuginenud nõude alusena võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) §-le 1043. Nimetatud

sätte kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele.

Siinkohal märgib kohus, et kuivõrd W.D ja HK’i vahel ei ole lepingulisi suhteid, siis seetõttu

ei saa hageja tugineda lepingulise kahju hüvitamise sätetele ning seetõttu on nõude esitamine

lepinguvälise kahjuhüvitise nõudena käesoleval juhul asjakohane.

Seega esmalt hindab kohus, kas W.D on oma tegevusega tekitanud HK’ile kahju. Käeoleva

kohtuotsuse kuriteokoosseisu analüüsi juures on kohus leidnud, et W.D varastas HK’ile

kuuluva tahvelarvuti. Vargus seisnes täpsemalt selles, et W.D võttis tahvelarvuti HK’i

diivanilaua riiulit viimasele märkamatult ja pani arvuti enda asjade juurde spordikotti ning

lahkus seejärel HK’i korterist. Järgnevalt oli antud tahvelarvuti kokku kaks päeva W.D valduses

ning W.D soovis seda pantida. Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtuvalt keeldus pandimaja

1-16-8204

10 (11)

antud tahvelarvutit pantimast, sest tekkis kahtlus, et tegemist võib olla varastatud esemega.

Samas ei ole kannatanu siiani oma tahvelarvutit tagasi saanud ning selle edasine saatus on

teadmata, kuivõrd tahvelarvutit ei panditud, seda ei leitud pandimajast ning ka tunnistaja VP

eitab selle endale võtmist. Seega kui W.D ei oleks võtnud HK’ile kuuluvat tahvelarvutit, siis ei

oleks see läinud välja ka selle omaniku valdusest ning HK’ile ei oleks kahju tekkinud.

Sealjuures tegutses kohtu eelnevalt tuvastatu kohaselt W.D tahvelarvuti varguse osas

kavatsetusega. Nendel põhjustel leiab kohus, et käesoleval juhul on W.D tegevuse tõttu

tekkinud HK’ile varaline kahju varastatud tahvelarvuti osas.

Järgnevalt analüüsib kohus, kas W.D on tekitanud kahju õigusvastaselt. VÕS § 1045 lg 1 p 5

kohaselt on kahju tekitamine eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või

sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Antud juhul on rikutud kannatanu HK’i

omandiõigust tahvelarvutile. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik

õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt

teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

Varguse toimepanemise tulemusena ei ole kannatanul võimalik enam enda asja vallata,

kasutada ega käsutada. Kuivõrd käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2

nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, siis on W.D tekitanud HK’ile

kahju õigusvastaselt.

Viimaks hindab kohus, kas W.D on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei

vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi,

kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus,

raske hooletus ja tahtlus. Antud juhul on W.D käitunud tahtlikult, s.t ta teadlikult tahtis tekitada

kannatanule kahju sellega, kui võttis kannatanu tahvelarvuti ära ning asus seda järgmisel päeval

realiseerima enda kasuks. Käesoleval juhul ei esine W.D süüvõimelisust välistavaid asjaolusid

ehk W.D on vähemalt 14-aastane ning ei ole alust arvata, et ta tegutses seisundis, milles ta ei

võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Seetõttu on W.D tekitanud kahju ka

süüliselt.

Kannatanu ostis 243 euro eest nimetatud tahvelarvuti endale 08.12.2015. a (tl 6). Varguse pani

W.D toime 01.06.2016. a. Kohtu hinnangul on pool aastat selline periood, mil tehnika väärtus

ei ole ajafaktorist tulenevalt kahanenud märkimisväärselt võrreldes uuena ostetu väärtusega.

Sealjuures ei ole kohtumenetluse kestel ei süüdistatav ega tema kaitsja vaielnud vastu tekkinud

kahju suurusele, milleks on nimetatud süüdistuaktis 243 eurot (tl 62). VÕS § 127 lg 1 kohaselt

on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole kannatanul enam üldse tahvelarvutit,

siis peab ta endise olukorra taastamiseks ostma endale uue tahvelarvuti. Kohus on seisukohal,

et kahjuhüvitise ulatuse puhul on antud juhul õigustatud tahvelarvuti esialgse ostuhinna ehk

243 euro suuruses summas hüvitise väljamõistmine.

Seetõttu tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1050 lg 1 alusel kannatanu HK’i tsiviilhagi

esitatud summas rahuldada ning W.D’lt kannatanu kasuks välja mõista 243 eurot.

6. Menetluskulud

KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama ka küsimuse

sellest, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1

kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173

lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud.

Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud

kaitsjale (vandeadvokaat Leelo Viil’ile) määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja

vajalikus ulatuses ehk antud juhul kokku 120 eurot (tl 58-60, 78-79). Kriminaalmenetluse

kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

1-16-8204

11 (11)

KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritav kuritegu

teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva

sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära.

Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrusega nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg

1 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2016. a 430 eurot. Seega tuleb KrMS

§ 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel W.D’l tasuda ka sundraha summas 645 eurot. Seega kokku

peab W.D hüvitama menetluskulud summas 765 eurot.

Arvestades asjaolu, et W.D käesoleval hetkel ei tööta (tl 17, 35, 43, 76) ning Maksu- ja

Tolliametil andmed tema tulude kohta puuduvad (tl 44), leiab kohus, et W.D’l oleks 765 euro

suuruse menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest üle jõu

käivaks. Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti andmetel 2016. a III

kvartalis 1119 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja Eesti keskmist palka

teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud. Seega kuigi ei W.D ega tema kaitsja ei

taotlenud kohtult menetluskulude tasumist ositi seaduses üldreeglina ettenähtud ühest kuust

pikema perioodi jooksul, leiab kohus, et selleks, et mitte panna W.D’t veelgi raskemasse

majanduslikku olukorda, annab kohus W.D’le võimaluse tasuda menetluskulud igakuiste

osamaksetena ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Siinkohal märgib kohus, et

Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud enda seisukohta, mille kohaselt

KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni

üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2016. a kohtumääruse nr 3-1-1-47-

16, p 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12, p 7).

Seega võimaldab kohus käesoleval juhul W.D’l menetluskulusid tasuda maksimaalse

võimaliku perioodi jooksul. Kohus määrab, et W.D peab tasuma temalt väljamõistetud

menetluskulud kokku summas 765 eurot ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest, s.t igakuiselt 63,75 eurot.

Velmar Brett

kohtunik

(allkirjastatud digitaalselt)