3-15-3129/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3129

Haldusasi

H.M.i kaebus Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr

5-2/1374 ja Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr

5-15/15/30359-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – H.M.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.M.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. jaanuaril 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav H.M.it

Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1374 Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.12

rikkumise eest ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega.

2. H.M. esitas 26.10.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjale nr

5-2/1374, milles taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla üksuse juht 25.11.2015

vaideotsusega nr 5-15/15/30359-2 jättis vaide rahuldamata.

3. 26.10.2015 esitas H.M. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, millega soovis

Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus

jättis 04.11.2015 kohtumäärusega haldusasjas 3-15-2667 H.M.i esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. H.M. esitas 09.11.2015 määruskaebuse halduskohtu 04.11.2015 määruse punkti

2 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Tallinna Ringkonnakohus

11.11.2015 määrusega haldusasjas 3-15-2667 rahuldas H.M.i määruskaebuse, tühistas Tallinna

Halduskohtu 04.11.2015 määruse resolutsiooni punkti 2 ja tegi selles osas uue määruse, millega

peatas esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 kehtivuse.

4. 15.12.2015 saabus Tallinna Halduskohtule H.M.i kaebus Tallinna Vangla 23.10.2015

käskkirja nr 5-2/1374 ja Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30359-2

tühistamiseks.

Kohus võttis kaebuse oma 17.12.2015 määrusega menetlusse. 28.11.2016 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 ja Tallinna

Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30359-2 alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab esmalt, et on alates 14.08.2015 kinnipeetav M. R. esindaja volituse alusel,

kes on heaks kiitnud kõik kaebaja tehingud ja toimingud.

Kaebaja kasutas tema kõnekaarti saatmaks e-mail teabe- ja uurimisosakonda M. R. esindajana.

Kaebaja tegutses M. R. nimel ning e-maili saatmine oli vajalik M. R. õiguste kaitseks. Peale e-

maili saatmist tuli sektsiooni vastav ametnik ning kaebaja sai rääkida esindatavaga seonduvast.

Kaebaja viitab TsÜS § 117 ja HMS § 13 ja § 21 ning märgib, et M. R. oli õigus kasutada

esindajat haldusmenetluses.

4.2. Teiseks toob kaebaja välja, et Tallinna Vangla Kodukorra p 1.12.12 tuleneb, et

kinnipeetaval on keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale kuuluvat telefonikaarti.

Kaebaja ei helistanud, vaid saatis e-maili aadressile tenno.tyll@just.ee .

Kaebaja ja tema esindatava vahel ei tekkinud ka mingeid võlasuhteid, kuna M. R. kiitis kõik

tehingud heaks.

Lisaks ei arvestanud vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel seda, et ka kaebaja ise pani

M. R. arvele raha.

4.3. Kaebaja leiab, et tegi tehingu M. R. nimel (saatis e-maili) ja ühestki seadusest ei tulene

keeldu ega vastuolu.

Tallinna Vangla kodukord läheb vastuollu HMS § 13 ja § 21 ja samuti tsiviilseadustiku üldosa

seadusega.

4.4. Kaebaja leiab, et määratud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja eesmärgipäratu,

kuna keelatud on helistamine, kuid kaebaja ei helistanud, vaid saatis e-maili teise kinnipeetava

kõnekaardiga. Kohtupraktikas on öeldud, et seadusele ei saa omistada sellist regulatsiooni,

mida seaduses kirjas ei ole. Antud juhul ei ole kodukorras kirjas, et e-maili ei tohiks saata.

Kaebaja ei teadnud, et ta ei tohi seda teha.

Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri ja selle suhtes tehtud vaideotsus tühistada ilmselge

süüteokoosseisu puudumise tõttu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et

vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased alljärgnevatel põhjustel.

5.1. TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing

kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande § 115

kommetaaridest nähtub, et esindamine eeldab, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st

tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb

tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Kui tehing ei ole tehtud esindatava nimel, ei ole võimalik

ka selle kehtima hakkamine esindatava suhtes, isegi kui esindatav tehingu heaks kiidab.

Distsiplinaarmenetluse protokollis on välja toodud, et helistades teabe- ja uurimisosakonna

spetsialist T. Tüllile, ei tutvustanud kaebaja ennast kaaskinnipeetav M. R. esindajana.

Eeltoodust tulenevalt ei saa antud juhul lugeda, et kaebaja oleks üleüldse tegutsenud

telefonikõnet teostades M. R. esindajana.

5.2. Samas puudub käesoleval juhul vaidlus selle üle, et kinnipeetav M. R. on 14.08.2015

esitanud Tallinna Vanglale volikirja, milles volitab H.M.it ennast esindama (tl 31).

5.3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 13 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus kasutada

haldusmenetluses

esindajat.

Esindaja

võib

esindada

menetlusosalist

kõigis

menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult. Sama

paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kohaldatakse haldusmenetluses esindusele tsiviilseadustiku

üldosa seaduse sätteid. TsÜS § 117 lg 1 sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires

esindaja saab tegutseda esindatava nimel. TsÜS § 116 lg 1 kohaselt võib esindaja tehingu teha

otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu

tegemisega seotud asjaoludest.

5.4. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kahtluse alla seatud kaebaja õigust

olla kaaskinnipeetava esindaja ning TsÜS § 116 alusel teostada tehinguid otseselt esindatava

nimel.

5.5. Küll aga on vastustaja seisukohal, et esinduse raames ei ole isikutel õigust kõrvale kalduda

õigusaktides sätestatud normidest ja neis sätestatud kohustustest. VangS § 28 lg-st 2 tulenevalt

toimub telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. Antud juhul helistas kaebaja aga

kaaskinnipeetava kulul, kuna kasutas tema kõnekaarti. Kodukorra punkt 1.12.12 keelab

kinnipeetavale

vanglas

helistamiseks

kasutada

teisele

kinnipeetavale

väljastatud

kõnekaardinumbrit, mida kaebaja aga antud juhul tegi. Teisele kinnipeetavale väljastatud

kõnekaardi kasutamine on vastuolus kehtiva õiguskorraga. Vangla ei ole sekkunud esindaja ja

esindatavate omavahelistesse suhetesse, vaid järgib õigusaktide korrektset täitmist. Kuigi

kaebaja poolt esindatav kinnipeetav on esitanud volituse, millega volitab H.M.it esindama teda

kõikides tehingutes ja toimingutes, ei saa sellise nõusolekuga välistada õigusnormis sätestatud

kohustuse täitmist ja põhjendada selle rikkumist.

5.6. Vangla sisekorraeeskiri (VSKE) § 51 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib kasutada talle

helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt

väljastatud telefonikaarti.

5.7. Vanglal on kohustus tagada järelevalve ja teatav kontroll kinnipeetavate ja nende

suhtlusringkondade üle, tagamaks vangla sisekorrareeglite järgimine ja üldine julgeolek

(VangS § 66 lg 1). VangS § 29 lg 21 tulenevalt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav

telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Kinnipidamisasutuses on põhjendatud kehtestada

ranged reeglid, mis aitavad tagada efektiivset järelevalve korraldust vanglas. Üheks selliseks

meetmeks on, et igale kinnipeetavale väljastatakse isiklikud kõnekaardinumbrid, millega on

võimalik telefonikõnesid teostada. Muuhulgas peab kinnipeetav esitama VSKE § 511 lg 1 alusel

vanglateenistusele registreerimiseks kõik telefoninumbrid ja numbrit kastava isiku nime,

kellele ta soovib helistada. Julgeoleku ja järelevalve korraldamise eesmärkide täitmiseks on

vajalik, et vanglal oleks muuhulgas ülevaade ning võimalik teostada kontrolli selle üle, kellele

kinnipeetavad helistavad, välistamaks kriminaalsete kontaktide säilimist (VangS § 29 lg 21).

Seega ei ole mõeldav, et kinnipeetavad saaksid kasutada teisele kinnipeetavale isiklikuks

kasutamiseks väljastatud kõnekaardinumbrit.

5.8. Riigikohtu halduskolleegium leidis 31.10.2007 otsuses nr 3-3-1-54-07, et vanglal peab

olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud

isikutele, kellele helistamist vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata

ei tohi. VangS § 28 lg 3 annab vangla direktorile õiguse piirata kinnipeetava õigust

kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või

kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Vanglal ei oleks seda ülesannet võimalik

efektiivselt täita, kui vanglaametnikel puuduks õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni

teel suhtleb (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06).

5.9. Asjaolu, et kaebaja on M. R. kõnekaardile raha laadinud, käesolevas asjas tähtsust ei oma.

Nimelt ei pea kinnipeetav tasuma kõne eest ainult oma arvel oleva rahaga, vaid ka muud isikud

saavad kinnipeetavate telefonikaartidele raha juurde laadida. Kõnekaart on ikkagi seotud

kinnipeetavaga, kellele see vanglateenistuse poolt väljastatud on. Vastavalt Vabariigi Valitsuse

13.07.2004 määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 13 lg 1 p-le 82

kantakse kinnipeetava kohta kinnipeeturegistrisse üldandmetena tema telefonikaardi number

ning seega on iga kõnekaart seotud kindla kinnipeetavaga.

Lisaks ei tulene vastustaja hinnangul esindajale õigusaktidest täiendavaid õigusi esindatava

huvide kaitsmiseks esindatava finantseeringust, sealhulgas õigust helistada esindatava kulul.

Esindajal on õigus esitada esindatavale esinduskuludeks arve, mille esindatav on kohustatud

tasuma.

5.10. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. et tegemist polnud helistamise, vaid e-kirja

saatmisega. Kaebaja distsipliinirikkumine fikseeriti 25.09.2015 ettekandega nr 2614, mille

kohaselt 25.09.2015 kell 13:50 saabus telefoninumbrilt xxxxxxxxx helisõnum Tallinna Vangla

teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti T. Tülli meiliaadressile. Eelnimetatud numbriga

telefonikaart kuulub kinnipeetav M. R.le. Helisõnumist on tuvastatav, et kõne teeb kaebaja.

Selleks, et kasutada Elioni Sõnumikeskuse teenust, tuleb helistada telefoninumbrile 611 9912,

mida antud juhul ka tehti. Olenemata teenuse sisust oli tegemist helistamisega eelnimetatud

telefoninumbrile.

5.11. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on distsiplinaarkaristuse määramise näol tegemist

vanglateenistuse poolse kaalutlusotsusega, kuna sätestab, et käesoleva seaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale

kohaldada

distsiplinaarkaristust.

Distsiplinaarkaristuse

määramisel

arvestatakse

distsipliinirikkumiste raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust,

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt

käituma.

Vanglateenistus on kaebaja suhtes läbi viinud distsiplinaarmenetluse ja selgitanud välja

distsipliinirikkumise asjaolud (VangS § 64 lg 1) ning leidnud, et kaebaja pani toime

distsipliinirikkumise, mistõttu tuleb kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Võttes arvesse

rikkumise asjaolusid ja raskust, on kinnipeetava karistamine põhjendatud, sest kinnipeetav on

rikkunud vangla sisekorraeeskirju, mistõttu on vanglal kohustus sellele reageerida eesmärgiga

tagada vanglas kord ja anda märku, et sisekorraeeskirjade vastane käitumine vanglas ei ole

aktsepteeritav ja on karistatav. Lisaks võeti arvesse, et kaebajal on mitu kehtivat

distsiplinaarkaristust, mistõttu tuleb kinnipeetavat distsiplinaarkorras mõjutada.

Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt meede on

proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kuna isiku süü on teo toimepanemisel

tõendatud, on kinnipeetava distsiplinaarkorras vastutusele võtmine põhjendatud, seega ka

karistuse määramine sobiv.

Vastustaja hinnangul ei ole ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega sekkutud kaebaja

õigustesse liiga ulatuslikult ega intensiivselt. Samas on määratud karistus proportsionaalne

õigusrikkumisega ja võib olla piisavalt tõhus hoidmaks ära uusi distsipliinirikkumisi

kinnipeetava poolt ning seeläbi teeks kaebaja karistusest ka vajalikud järeldused ning sunniks

ennast alluma õigusnormiga ettekirjutatud kohustusele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja

seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toimepandud

rikkumisega.

Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum.

Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks

kaebajat oli vaja distsiplinaarkorras karistada ja miks sobivaks karistuseks peeti just ühe

lühiajalise kokkusaamise keelamist.

5.12. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-

15/15/30359-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatav vaideotsus õiguspärane.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.

Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punkti 2 ja

§ 64 lõike 4 alusel ning kaebajat karistati Tallinna Vangla direktori 31.03.2013 käskkirja

„Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) p 1.12.12 rikkumise eest. Vaidlustatud käskkirja

kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et kinnipeetav kasutas 25.09.2015

helistamiseks kinnipeetav M. R.le kuuluvat kõnekaarti nr xxxxxxxxx (tl 6-7 pöördel).

6.1. Kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas kolmanda üksuse juht Kirsika Hanimägi

25.09.2015 ettekande nr 2614 (tl 24). Ettekande kohaselt saabus 25.09.2015 kell 13:30 Tallinna

Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti Tenno Tülli e-posti aadressile kinnipeetava M.

R.le kuuluvalt telefonikaardilt häälsõnum kinnipeetav H.M.ilt. Helisõnumis on tuvastatav, et

kõne teeb kinnipeetav H.M.. Kinnipeetav tutvustab end ees- ja perekonnanime pidi.

Kinnipeetav H.M.i telefonikaardi number on xxxxxxx.

6.2. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja 02.10.2015 kirjutatud seletuskirjas rikkumise

omaks võtnud (tl 25-26 pöördel, lk 3-4). Seega ei eita kaebaja rikkumise toimepanemist, vaid

põhjendab seda läbi õigusaktide tõlgendamise ja leiab, et Kodukorra rikkumist õigustab asjaolu,

et ta on kaaskinnipeetav M. R. esindaja ning ta soovis vestelda vanglaametnikuga kaitsmaks M.

R. huve, mistõttu on kaaskinnipeetava telefonikaardi kasutamine kaebaja hinnangul lubatav.

Vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu.

6.3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on

teavitatud menetluse algatamisest (tl 27, lk 1), menetluse käik on protokollitud (tl 29-30

pöördel), kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi ning esitada vastuväiteid

distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 25-26 pöördel). Seega on kaebajale olnud tagatud ka

piisav võimalus olla ära kuulatud.

Vaidlust ei ole ka selles, et karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt.

Menetluse läbiviija on kogunud asjas täiendavaid tõendeid sh on küsiti Tenno Tülli käest

ettekande nr 2614 täpsustamiseks lisaütlusi, kus viimane kinnitas, et sõnumis ei esitlenud

kinnipeetav ennast esindajana, samuti ei esitanud konkreetseid pöördumisi või küsimusi.

Samuti on kontrollitud videosalvestust (tl 27 pöördel-28).

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja on tutvunud vangistusalaste õigusaktidega Kodukorraga

(tl 41).

6.4. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

VangS § 28 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud

mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni

kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kirjavahetus ja telefoni

kasutamine toimub kinnipeetava kulul.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra

ja seletuskirja kinnitamine“ (Kodukord) punkti 1.12.12 kohaselt on kinnipeetaval vanglas

keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit.

Kodukorra seletuskirjas on nimetatud punkti osas märgitud, et kuna telefoni kasutamine toimub

kinnipeetava kulul, tekitab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi kasutamine helistamist

tegelikult mitteteostanud kinnipeetavale põhjendamatut kulu. Selline tegevus võib tekitada

võlasuhteid ja kinnipeetavate vahelisi intriige. Samuti ei ole vanglal sel juhul võimalik teostada

tõhusat kontrolli kinnipeetava helistamiste üle, milleks kohustab vangistusseaduse § 29 lõige

21. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 51 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnipeetav võib kasutada

talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse

poolt väljastatud telefonikaarti.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide

nõuete

süülise

rikkumise

eest

kinnipeetavale

lubatud

kohaldada

distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise

keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45

ööpäevaks.

6.5. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja kasutas M.

R.le kuuluvat telefonikaarti, saates vangla telefonilt helistades helisõnumi vangla teabe- ja

uurimisosakonna spetsialist Tenno Tülli meiliaadressile.

Eeltoodu on tõendamist leidnud eelkõige eelpool viidatud ettekandega nr 2614, samuti kaebaja

enda selgitustega ning asjas täiendavalt kogutud tõenditega.

6.6. Küll aga on vaidlus selles, kas asjaolu, et kaebaja oli M. R. esindaja haldusmenetluses,

muudab teise isiku kõnekaardi kastumise õiguspäraseks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas

e-maili saatmine on võrdsustatav Kodukorras sätestatud helistamisega, kuivõrd Kodukord

sätestab üksnes helistamise keelu.

6.6.1. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väited sellest nagu välistaks asjaolu, et kaebaja oli M. R.

esindaja Kodukorra rikkumise, on põhjendamatud. Kohus sellise kaebaja käsitlusega ei nõustu.

Kaebaja on kinnipeetav, kes on allutatud seaduses ja selle alusel antud alamates õigusaktides

toodud piirangutele (vt VangS § 41). Seega kehtivad tema suhtes ka esindusõiguslikus suhtes

olles kõik vangistusalased piirangud, mida tal tuleb esindades arvestada. Ühestki õigusaktist ei

tulene siinkohal erandit, mis võimaldaks asuda teistsugusele seisukohale. Sellist erandit ei

tulene ka kaebaja poolt viidatud TsÜS § 117, mis sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum,

mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel (lg 1) ja esindusõiguse võib anda

tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus) (lg 2).

Käesoleval juhul oli kaebajale antud esindusõigus volituse alusel. See ei muuda aga fakti, et

kaebaja on kinnipeetav, kes peab alluma vanglas kehtestatud korrale sh järgima Kodukorras

sätestatut. Kaebaja seda ei teinud, millest tulenevalt oli põhjendatud kaebaja karistamine

distsiplinaarkorras.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et Kodukorra p 1.12.12. on vastuolus HMS § 13 ja § 21 ja

tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Asjaolu, et haldusmenetluses võib üks kinnipeetav esindada

teist kinnipeetavat (sh tõlkimise eesmärgil), ei tähenda, et sellise esindamisega kaasnevad

kinnipeetavast esindajale suuremad õigused, kui seda võimaldavad vangistusalased õigusaktid.

Sellist regulatsiooni ega ka põhimõtet ei tulene ühestki õigusaktist ning kaebaja teistsugune

arusaam (tõlgendus) ei ole kooskõlas ei seaduse sätte ega mõttega.

6.6.2. Mis puudutab kaebaja väidet, et kaebaja üldse ei helistanudki teise kinnipeetava

kõnekaardiga, vaid saatis e-maili, millest tulenevalt ei saa kaebajat karistada Kodukorra p

1.12.12 rikkumise eest, siis leiab kohus, et ka nimetatud väide ei ole õige.

Kohus on seisukohal, et esiteks on vastustaja selgitanud ning kaebaja ei ole seda ka kuidagi

ümber lükanud, et selleks, et kasutada Elioni Sõnumikeskuse teenust, tuleb helistada

telefoninumbrile 611 9912, mida antud juhul ka tehti. Olenemata teenuse sisust oli tegemist

helistamisega eelnimetatud telefoninumbrile. Järelikult kasutas kaebaja M. R. kõnekaarti

helistamiseks Elioni Sõnumikeskuse numbrile jätmaks Tallinna Vangla teabe- ja

uurimisosakonna spetsialisti T. Tülli meiliaadressile teade.

Seega rikkus kaebaja Kodukorra p 1.12.12, mis keelab otsesõnu helistamise teise kinnipeetava

kõnekaardiga. Asjaolu, et kaebaja helistas M. R. esindajana ning lisaks sellele oli veel ise

laadinud tema arvele raha, toimunud helistamise fakti ei muuda.

6.6.3. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega

kinnitust leidnud Kodukorra p 1.12.12. süüline rikkumine.

6.7. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 6-7 pöördel) vastab kohtu

hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3).

Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid

kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Kohus leiab, et karistus on

proportsionaalne.

Karistuse valiku juures on vastustaja arvestanud kohtu arvates õiguspäraselt varasemaid

kehtivat distsiplinaarkaristust, aga ka teo iseloomu ja võimalust mõjutada kinnipeetavat

õiguskuulekalt käituma. Vastustaja on analüüsinud, et noomitus ei oleks piisavalt motiveeriv

suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele, kuna kinnipeetaval on kehtiv

distsiplinaarkaristus (noomitus), millest ta ei ole õigeid järeldusi teinud ja pani toime uue

distsiplinaarrikkumise. Ka raadio või muu elektriseadme keelamine ei oleks piisavalt

motiveeriv suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele, sest kinnipeetaval on juba

kehtiv distsiplinaarkaristus (20 päevaks raadio kasutamise keelamine), millest ta ei ole õigeid

järeldusi teinud ja pani toime uue distsiplinaarrikkumise. Pikaajalise kokkusaamise keelamist

ei ole vastustaja samuti sobivaks pidanud, kuna see ei ole piisavalt mõjuv. Kartserisse

paigutamist hindas vastustaja liialt rangeks arvestades rikkumise iseloomu. Vastustajal on

karistuse valikul, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige

paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul õiguspäraselt

kasutatud. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused,

määratud karistust ei ole põhjust pidada teo iseloomu ja varasemat karistatust arvestades

ülemääraseks.

7. Kokkuvõtvalt nõustub kohus Tallinna Vanglaga ja leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus on

tõendamist leidnud, et H.M. pani 25.09.2015 toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda

karistada

distsiplinaarkorras.

Distsiplinaarmenetlus

on

läbi

viidud

kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 25.10.2015 käskkiri nr 5-2/1374 on antud kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele

ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kuivõrd vaidlustatud käskkiri on õiguspärane,

siis on õiguspärane ka selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-

15/15/30359-2.

Kohus nõustub lisaks eelpool märgitule ka vaidlustatud käskkirjas ning selle suhtes tehtud

vaideotsuses toodud põhjendustega ning Tallinna Vangla seisukohtadega, mis on esitatud

vastuseks käesolevale kaebusele ega pea vastavaid väited l HKMS § 165 lg 2ähtudes vajalikuks

täiendavalt üle korrata. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

8. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik