3-15-1452/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1452

Haldusasi

T.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitamise ning viivise nõudes (vähene

põrandapind)

Menetlusosalised

Kaebaja: T.K., lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis

Piskunov

Vastustaja: Tallinna Vangla, lepinguline esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus,

mis seisnes T.K.i hoidmises 45 päeva kuupäevadel

30.11.2012-3.12.2012,

7.01.2013-25.01.2013,

19.02.2013-26.02.2013,

8.03.2013,

26.03.2013-

27.03.2013,

1.04.2013-9.04.2013

ja

17.04.2013-

18.04.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva

süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli

vähem kui 3m2 (kuid vähemalt 2,5 m2) isiku kohta.

3. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus,

mis seisnes T.K.i hoidmises 83 päeva kuupäevadel

7.12.2012 -6.01.2013, 1.02.2013-7.02.2013, 27.02.2013-

3.03.2013,

15.03.2013-25.03.2013,

28.03.2013-

31.03.2013, 10.04.2013-16.04.2013 ja 19.04.2013-

6.05.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva

süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli

vähem kui 2,5m2 isiku kohta.

4. Mõista Tallinna Vanglalt T.K.i kasuks välja hüvitis

300 eurot.

5. Mõista Tallinna Vanglalt T.K.i kasuks välja

menetluskulu (riigilõiv) summas 18,58 eurot.

6. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste

enda kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 18.01.2017, esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4.12.2014 registreeriti Tallinna Vanglas kinnipeetav T.K.i (K.) kahju nõue (tl 4-5) mittevaralise

kahju hüvitamiseks alandava ja ebainimliku kohtlemise eest seoses Tallinna Vanglas inimväärikust

alandavates tingimustes viibimisega alates 2007 aastast 36 kuu jooksul. T.K. nõudis Tallinna Vanglalt

kahju summas 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

Taotluse kohaselt on valdavas enamikus Tallinna Vangla kambrites ühe vangi isiklik ruum alla 3 m2.

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste

Konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest juhul kui isiklik ruum on

alla 3m2. Muude asjaoludena on Tallinna Vangla eiranud Euroopa Vanglareeglistiku (EVR) seatud

minimaalseid hügieenistandardeid – võimaldatakse vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas ja

olukorras, kus kambrites puudub soe vesi, ventilatsiooni osas on akendele paigaldatud perforeeritud

metallist plaadid, mis takistavad oluliselt õhuvahetust, riideid tuleb pesta ja kuivatada samas

kinnipidamiskambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske, paljude kambrite seintel on hallitus,

mistõttu saab järeldada, et ventilatsioon on puudulik. Kambrist väljapool on võimalik viibida vaid 1

tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on 2,7 x 4,7 m. Veel on taotluses välja

toodud, et ka vangla vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 inimese

kohta, Seal asuvad tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning ajal, mil uksed on lukustatud võib

tualetti pääsemiseks olla ooteaeg 1 tund või rohkem. Tavakinnipeetavatele on kambriuksed avatud

vaid 4 tundi ööpäevas. Nõuetele ei vasta ka kambrite kunstlik valgustus, mis kurnab silmi. Valguse

loomiseks kasutatakse vaid kahte 75W elektripirni. Kambrites lugemiseks ja kirjutamiseks ning

rõivaste hooldusega tegelemiseks on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi, kuid 150W elektripirni

keskmine valgustus on u 100 luksi.

2. 12.05.2015 kirjaga nr 5-18/14/33603-2 (tl 7-10) tagastas Tallinna Vangla T.K.i kahju nõude

perioodi 9.03.2007-13.05.2008 osas ning jättis rahuldamata kahju nõude perioodide 30.11.2012-

30.11.2014 osas.

Tallinna Vangla põhjendas taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. Taotlejale oli Tallinna Vanglas

viibimise ajal tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud ulatuses põrandapinda

(146 päeval üle 2,5 m2, 164 päeval 3-4 m2 ja 301 päeval 4-5 m2 ning 41 päeval üle 5 m2). Riigikohus

on 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 võtnud seisukoha, et VSkE § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud

redaktsioonis), mis nägi ette igale kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud

kinnipeetavate õigust inimväärsele kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega

vastuolus. Seega puudub T.K.i vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. Arvestades Tallinna Vangla

tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid põhjustanud kahju nõude taotluses märgitud

kannatusi. Kambrites, kus T.K. viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti

ventileerida. Akna olemasolu tagas ka loomuliku valgustatuse. Täiendava valgusallikana oli laes 2

valgustit ning lisaks oli kambrites 2 seinalampi – üks tualetis ja teine kambri ukse kohal olev

öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ning nõutava temperatuuri

kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Mitmetes kõnealustes kambrites oli magamisruumist

eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks oli võimalik kasutada dušši. Voodipesu vahetati

kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Öörahu ajal

(22:00-06:00) sai iga isik korralikult välja puhata. Suletud osakonnas on võimalik õhuhulka

reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu ning avatud osakonnas akende avamisega.

Õhuniiskuse mõõtmised ei kinnita väidetavat niiskust. Vangla vahendusel on võimalik tugevama

kunstliku valgustuse saamiseks soetada näpitslamp. Ühestki õigusaktist ei tulene keeldu pesta ja

kuivatada riideid kambris; vangla pakub kinnipeetavatele võimaluse pesta vangla riietust tasuta ning

vangla pesumajas on võimalik ka isiklike riiete pesemine. Seega on kinnipeetavatel küll võimalus,

kuid mitte kohustus, pesta ja kuivatada enda riideid kambris. Kambri pinna hulka tuleb arvestada ka

kambris asetsev, ent seina ja uksega eraldatud ja üksnes kambris viibivatele isikutele kasutamiseks

ette nähtud tualettruumi pindala ning ka mööblialune pind. Lisaks ei viibinud T.K. perioodidel

30.11.2012-13.12.2012 ja 31.01.2014-30.11.2014 päevagi kambris, kus puudus tualett.

Kinnipeetavatele on tagatud pesemised graafiku alusel korra nädalas kooskõlas vangistusseaduse

(VangS) § 50 lg-ga 2. Samuti on kambris lubatud seep. T.K. viibis vaid kambrites, kus asus

kraanikauss voolava veega. Kuna kinnipeetavatele olid lubatud veekeedukannud, oli loodud võimalus

sooja vee saamiseks ning kinnipeetavad said end elementaarses määras pesta ka kambris olles.

Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud igapäevaseks

tarbimiseks sooja veega. T.K. on viimaste vangistuste ajal olnud suurema osa ajast kasulikult hõivatud

ning sai viibida olulise osa päevast väljaspool kambrit – 9.05.2013-8.06.2013 ja 9.06.2013-

13.12.2013 abitöölisena ja ning eluviisitreeningutel osalejana ning 5.04.2014-6.07.2014 ja 7.07.2014-

8.12.2014 samuti abitöölisena. Iga ebamugavustunne ei ole veel inimväärikuse alandamine. Vangla

tegevus ei viita kinnipeetava õiguste riivele.

3. 08.06.2015 esitas T.K. vandeadvokaat Denis Piskunovi kaudu Tallinna Halduskohtule kaebuse

Tallinna Vangla vastu. Kaebaja nõuab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist summas 3100 eurot ja viivist (8,05% aastas) alates kaebuse esitamisest. Kaebuse kohaselt

hoiti kaebajat Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikul 30.11.2012-

30.11.2014.

4. 21.08.2015 määrusega rahuldas Tallinna Halduskohus T.K.i menetlusabi taotluse osaliselt ning

vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest 48 euro ulatuses. 45 euro suuruse

riigilõivu osas jättis kohus T.K.i menetlusabi taotluse rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ning andis

kaebajale riigilõivu tasumiseks 15-päevade tähtaja (alates määruse resolutsiooni p-i 2 jõustumisest).

5. 09.09.2015 esitas kaebaja taotluse riigilõivu osamaksetena tasumiseks. 24.09.2015 rahuldas

Tallinna Halduskohus T.K.i taotluse riigilõivu osamaksetena tasumiseks ning pikendas riigilõivu

tasumiseks antud tähtaega kuni 15.12.2015.

6. 14.12.2015 edastas kaebaja halduskohtule riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse (tl 132).

7. 30.12.2015 määrusega võttis Tallinna Halduskohus T.K.i kaebuse menetlusse ning tunnistas

vastustajaks Tallinna Vangla, kellel tuli 40 päeva jooksul kaebusele vastata.

8. 08.02.2016 esitas Tallinna Vangla vastuse T.K.i kaebusele, milles leiab, et kaebus on esitatud

riigivastutuse seaduse (RVastS) sätestatud tähtaega (RVastS § 18 lg 2) rikkudes ning sellest tulenevalt

on kaebus valesti menetlusse võetud. Vastustaja palub kohtul menetlus lõpetada.

9. 30.03.2016 määrusega jättis Tallinna Halduskohus Tallinna Vangla taotluse menetluse

lõpetamiseks rahuldamata ning luges T.K.i kaebuse tähtaegseks. 24.05.2016 määrusega jättis

Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Vangla 14.04.2016 esitatud määruskaebuse Tallinna Halduskohtu

30.03.2016 määruse tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus luges T.K.i kaebuse

esitatuks tähtaega rikkudes, kuid ennistas kaebuse esitamise tähtaja. Määrus jõustus 15.06.2016.

10. 17.10.2016 määrusega määras Tallinna Halduskohus kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks ning tegi

teatavaks otsuse kuulutamise aja.

KAEBAJA SEISUKOHAD

11. T.K.i seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

12. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 30.11.2012-25.01.2013, 1.02.2013-8.02.2013,

15.02.2013-8.03.2013, 15.03.2013-13.12.2013, 31.01.2014-14.03.2014 ja 28.03.2014-30.11.2014.

Kaebaja nõuab kahju hüvitamist 310 päeva eest, mil talle tagatud arvestuslik põrandapind oli

märgitud ajavahemikel väiksem kui 4 m2. Kaebaja leiab, et teda hoiti nõuetele mittevastavates

kinnipidamistingimustes, mistõttu tundis ta end alandatu ning allasurutuna; teda vaevasid stress ja

hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne.

13. Kaebaja kannatas ruumi- ja liikumisvõimaluste puuduse tõttu. Kuuekohalistes kambrites on

üldpinda enamasti umbes 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, millest on maha

arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes

suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja

kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette

nähtud vaid 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagati kõigi

kambrikaaslastega.

14. Kannatusi põhjustasid ka muud kinnipidamistingimused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas

elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab

puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud Vang S § 45 lg-s 1 sätestatud

nõuetele. Et kambris peab tegelema rõivaste hooldamisega, lugema ja kirjutama, siis on nõutav

valgustus vähemalt 400 luksi, kuid kambrites kasutatakse kahte 75W pirni ning mõõtmised

kinnitavad, et 150W elektripirni kasutamisel on keskmine valgustus 100 luksi.

Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi

külastust nädalas ja seda olukorras, mil kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb

ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

15. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinnipeetavatele. EIÕK art 3 sätestab piinamise,

ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keelu. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku

ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta.

Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd

tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. 3-4 m2 suuruse põrandapinna

puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Asjas

Tunis vs Eesti on EIK hinnanud isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes

tingimustes.

16. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites. Kaebuse esitaja arvas

kuni kohtulahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused mis

talle osaks said, ongi need mida VangS § 41 lg 1 käsitleb vangistuse või arestiga paratamatult

kaasnevatena.

17. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda kaebuses mainitud EIK praktikast (Modarca v

Moldova, nr14437/05; Olariu v Rumeenia, nr 12845/08; Feher v Ungari, nr 69095/10; Ciolan v

Rumeenia, nr 24378/04; Iacov Stancin v Rumeenia, nr 35972/05; Tunis v Eesti, nr 429/12; Cojocaca

v Rumeenia, nr 19548/04; Gurenko v Venemaa nr 41828/10) ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-

10-14.

18. Viivise nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27)

ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-test 3 ning 7. Viivise protsendi

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

19. Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Tuvastamist ei ole

leidnud vangla õigusvastane tegevus, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel

kahju tekkinud, mistõttu puuduvad ka alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega tuleks kaebus

jätta rahuldamata.

20. Alates 30.11.2012 on kaebaja viibinud Tallinna Vanglas järgnevatel perioodidel.

5. vangistus: 30.11.2012 – 25.01.2013; 01.02.2013 – 08.02.2013; 15.02.2013 – 08.03.2013 ja

15.03.2013 – 13.12.2013, süüdimõistev otsus jõustus isiku suhtes 18.05.2013. Kuni 10.06.2013

rakendati isiku suhtes VangS § 14 lg-t 4 ja kinnipeetav viibis suletud režiimil. Perioodil 10.06.2013

– 13.12.2013 oli kaebaja paigutatud elusektsiooni, kus lisaks ühetunnisele jalutuskäigule olid

kambrite uksed päeva jooksul avatud minimaalselt neli tundi.

6. vangistus: 31.01.2014 – 14.03.2014; 28.03.2014 – 04.12.2014, süüdimõistev otsus jõustus kaebaja

suhtes 31.01.2014. Kuni 12.02.2014 rakendati kaebaja suhtes vastuvõturežiimi vastavalt VangS § 14

lg-t 4, pärast mida on kaebaja viibinud elusektsiooni kambrites, kus on lisaks igapäevasele

jalutuskäigule kambrid avatud nelja tunni vältel.

21. Kambri üldpinna arvestamisel ei tule pindalast maha arvata tualettruumi ja mööblialust pinda.

Tualettruum on kambri osaks, kui viimane kambris paikneb.

22. Riigikohus on hiljutises, 09.12.2015 haldusasja nr 3-3-1-42-15 raames tehtud otsuse p-s 17

märkinud järgmist. EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat

arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et

soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui

kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda

kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb selles

küsimuses muuta. Seega leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kambri põrandapinna arvestamisel ei

tulene riigile kohustust arvestada välja tualettruumi alla jääv pindala ning viitab vajadusele selles

küsimuses varasemat praktikat muuta.

23. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale

põrandapinda vahemikus 2,63 – 15,90 m2, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda.

24. Kaebaja on viibinud Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014

otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2

põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust

inimväärikale kohtlemisele, ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Seega oli kaebuse esitajale

Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Vangla tegevuses kaebuse

esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides

ettenähtud põrandapind ning kaebuse esitaja õiguseid ei ole rikutud.

25. Kaebaja leiab, et isiklik ruum alla 3 m2 kinni peetava kohta on igal juhul inimväärikust alandav

lähtudes EIK praktikast. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on toonud 20.06.2014

otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK 06.02.2014 seisukoha asjas nr 2689/12 (Semikhvostov vs Venemaa),

mille kohaselt on EIK alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale

tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlas olev kohtlemine.

12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia on EIK asunud seisukohale, et ruum alla 3

m2 ei ole alati automaatselt artikli 3 rikkumine. EIK märkis, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab

arvestatava eelduse EIÕK artikli 3 rikkumise kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste

kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise.

26. EIK on eeltoodu alusel kambri põrandapinda puudutavates lahendites andnud EIÕK artikli 3

rikkumise hindamisel erinevaid seisukohti. EIK-i praktika ei ole tänaseks antud küsimuses üheselt

välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisel, mistõttu

automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Seega

tuleb kohtupraktikast lähtudes hinnata kaebajale mõju avaldanud kinnipidamistingimusi kogumis,

lähtuda ei saa vaid isikule teatud perioodil tagatud olnud ruutmeetrite arvust.

27. Puudustena kinnipidamistingimustes on kaebuse esitaja toonud lisaks kambripinna ebapiisavale

tagamisele välja puuduseid valgustuse tagamisel Tallinna Vangla kambrites, ventilatsiooni toimimise

ja niiskuse esinemise kambrites, jalutusbokside suuruse ja duši ning sooja vee kasutamise

võimaldamist kambrites. Vangla on kaebaja poolt välja toodud väidetavatele puudustele andnud

seisukoha vastuses kahju hüvitamise taotlusele 12.05.2015, millisega palub vastustaja käesoleva

kaebuse lahendamisel arvestada. Vangla esitab täiendavad seisukohad.

28. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustatuse. Kinni peetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud

erinõudeid ning seega tuleb arvestada eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse

26.01.1999 nr 38 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab

eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab

neis piisava loomuliku valgustuse. Kambrites, kuhu kaebuse esitaja on olnud paigutatud, on aken

ning tuulutamist võimaldav ava akna küljes. Reeglina oli kaebuse perioodil kõigis kambrites tagatud

kunstlik valgustus kahe laepirniga (võimsusega 75 W), ühe lambipirniga tualetis (võimsusega 60 W)

ning ukse kohal paikneva öövalgustiga (võimsusega 40 W). Kaebaja ei ole asunud seisukohale, et

kunstlikku valgustust kambrites tagatud ei oleks olnud. Vangla on seisukohal, et kambrites on

nõuetekohane valgustatus tagatud.

29. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku

liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi.

Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna.

Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st

tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks

ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks.

30. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 ja § 93 lg-le 5 võimaldatakse kinnipeetavale ja vahistatule soovi

korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Vaidlust ei ole selle üle, et taotluse esitajale

jalutamisi võimaldati, nimetatule ei ole vastuväiteid esitanud ka kaebaja - isik sai värskes õhus viibida

ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Seega on vastustaja võimaldanud isikule igapäevase jalutuskäigu

lähtudes siseriiklikust õigusest ning õigusaktide rikkumisele viitavaid asjaolusid vastustaja tegevuses

ei nähtu.

31. T.K. on osalenud järgmistes hõivetegevustes, mis on taganud täiendavad võimalused viibida

kambrist väljaspool. Eluviisi treening perioodil 31.10.2013 – 12.12.2013; 09.06.2013 – 13.12.2013

ja 09.05.2013 – 08.06.2013 rakendati T.K.it vanglas majandustöödel.

32. Arvestades Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale

kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis

võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas ühtlasi kambri loomuliku

valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgusti, lisaks oli kambrites kaks

seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli

kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas

kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks

võimaldati duši kasutamist ühel korral nädalas. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal

vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00

– 06:00 oli vanglas öörahu, seega oli tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult välja puhata.

33. Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus

laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Soovi korral oli võimalik

vanglateenistuse vahendusel mõistlikus koguses tellida isiklikke ajalehti või ajakirju. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli

vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid

ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

34. Alates 01.06.2008 kehtib VangS § 41 lg 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega. Sellise üldklausli sätestamine, mille eeskujuks on EIK praktika, aitab

ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ja juhtida samas tähelepanu, et iga ebameeldivustunne,

mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse austamine on demokraatliku

ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mis tahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Samas peab

väärkohtlemine saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust alandavaks.

Inimväärikuse austamise põhimõtte vangistusseaduse sätestamise eesmärgiks on ühest küljest

rõhutada seda olulist põhimõtet vangistuse täideviimise kontekstis ning teisalt ka selgitada isikutele,

et iga ebamugavustunne või takistus, mida nad arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole

inimväärikuse alandamine

35. Kaebaja pöördus Vangla poole seoses kinnipidamistingimustega esmakordselt 04.12.2014

mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega, millele Vangla andis vastuse 12.05.2015. T.K. märkis, et

talle said puudused kinnipidamistingimustes teatavaks lahendi Tunis vs Eesti tegemisega EIK poolt.

36. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi,

mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele ja/või

füüsilistele kannatustele. Eeltoodust järeldub, et Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja

muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt

mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks

nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Kaebaja juhib vangla tähelepanu

väidetavatele õiguste rikkumisele alles pärast seda, kui mittevaralise kahju tekkimist vanglal ära hoida

või vähendada enam võimalik ei ole. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole

käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused, mis oleksid kaasnenud

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti (EIK tegi

lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013) teada saamine ja kaebajale tulenev võimalik rahaline kasu.

Eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

37. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

38. T.K. nõuab 3100 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist ning viivise (8,05 % aastas)

väljamõistmist. Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vanglas

ebarahuldavate tingimustega kambrites. Ennekõike põhjustas kahju tema hoidmine ülerahvastatud

kambrites. Lisaks viitas kaebaja olmetingimustele, mis kogumis olid tema hinnangul inimväärikust

alandavad.

39. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli 5. vangistuse ajal ajavahemikel 30.11.2012 –

25.01.2013; 01.02.2013 – 08.02.2013; 15.02.2013 – 08.03.2013 ja 15.03.2013 – 13.12.2013

paigutatud Tallinna Vanglasse ning kuni 17.05.2013 oli ta vahistatu staatuses, mistõttu kaebaja viibis

nn suletud eluosakondades. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest (18.05.2013) kuni

26.06.2013 rakendati kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis nn

vastuvõturežiimil suletud osakonnas. Alates 27.06.2013-13.12 viibis kaebaja süüdimõistetuna avatud

eluosakonnas.

Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli 6. vangistuse ajal ajavahemikel 31.01.2014 – 14.03.2014;

28.03.2014 – 04.12.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse ning kuni 12.02.2014 rakendati kaebaja

suhtes vastuvõturežiimi vastavalt VangS § 14 lg-t 4 ning kaebaja viibis suletud osakonnas. Alates

13.02.2014 on kaebaja viibinud elusektsiooni kambrites (nn avatud osakonnas).

Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et vahistatuna ja vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna oli kaebaja

paigutatud ööpäevaringselt kambritesse, kus kaebajale oli igapäevase kambrivälise liikumisena

tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlus puudub ka selles, et elusektsiooni kambrites

ehk nn avatud osakonnas on lisaks igapäevasele jalutuskäigule kambrid avatud nelja tunni vältel.

40. Vaidlust on põhjustanud küsimus, kas kaebajale tuleb hüvitada talle ajavahemikul 30.11.2012-

30.11.2014 väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.

Kaebus on menetluses seoses kambripinna väiksust, ventilatsiooni ja sellega seotult niiskust (riiete

pesemise ja kuivatamise vajadusest tingituna), valgustust ning tualeti kasutamist, jalutuskäiku

(pisikeses jalutusboksis) ja isikliku hügieeni eest hoolitsemist (vaid üks 20-minutiline dušš nädalas ja

olukorras kus kambrites vaid külm vesi) puudutavate väidetega.

41. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on T.K.i paigutamisel taganud kaebajale

inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse

osas.

42. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel

kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas

(III) ning jagab menetluskulud (IV).

I

43. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest

nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind.

Vastustaja hinnangul tuleks see pind arvata kambripinna hulka.

44. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas

on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6;

29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et

vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).

Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel

Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo

06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). EIK

aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb

enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala

(EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Samas lahendis on selgelt ka välja

toodud, et isikliku ruumi hulka arvestatakse mööblialune pind.

45. Halduskohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel

arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.

II

46. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on

kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

47. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-

õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat,

arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine

või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kinnipidamisega kaasnevad.

48. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt

ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.

49. EIÕK artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata,

ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis

36, et: „riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu

määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku

kinnipidamisega

paratamatult.

Kinnipidamisega

paratamatult

kaasnevad

kannatused

ja

ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist.

Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku

kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku

kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku

eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“

Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41

lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja

kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille

adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist

toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või

mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist

igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut

alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega

kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid

need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu

31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 33).

50. EIK on leidnud (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr

40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme

kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb

täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega,

mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed.

Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava

kohtlemisega, ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris olema

isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c)

kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda.

Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud

puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule

valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või

põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-

15).

Hiljutises EIK lahendis, asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, on seatud kambri põrandapinna

minimaalseks orientiiriks 3 m2, millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel

võib inimväärikuse rikkumist eeldada, kui kinnipidamistingimused kogumis niisugust eeldust ei

kummuta. Asjaoludeks, mis võivad kumulatiivselt esinedes põrandapinna vähesusest tulenevat

inimväärikuse rikkumise eeldust ümber lükata, on: 1) 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja

ulatus pole märkimisväärsed; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks

tegevusteks, sh igapäevaselt vähemalt 1h värskes õhus avaras ja ilmastikukindlal jalutuseks mõeldud

alal; kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav ega esine muid konkreetse isiku olukorda

raskendavaid asjaolusid. Kui kambris on põrandapinda märgatavalt vähem kui 3m2, või kui isikut on

neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse

rikkumist kummutada ka muud soodsad kinnipidamistingimused. Kui põrandapinda on kambris 3-4

m2, saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Kui isiklikku ruumi on üle 4 m2, oleneb

kinnipidamise kohasus ülejäänud kinnipidamistingimustest. Riigikohus sedastas 15.06.2016 otsuse

nr 3-3-1-16-16 punktis 11, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda,

loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega.

Väiksemast kui 3 m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga

leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh

kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise

kestus (vt Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, p 18). Asjades,

kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul,

kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu

lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).

Kuna kaebus puudutab kambri põrandapinna suuruse küsimust, siis saab märkida, et käesolevaks

ajaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et WC –d ei tule kambri pinna hulka arvestada, ent

mööbli jms alla jääv pind arvestatakse kambripinna sisse.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga

ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu

kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

51. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas:

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014

kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega

hõlmatud ajavahemik jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega kui alates

01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.

52. Vastustaja selgitustest (tl 144 pöördel, p 8) nähtuvalt oli kaebaja kaebusega hõlmatud perioodidel

paigutatud Tallinna Vanglasse kahe erineva vangistuse jooksul ajavahemikel 30.11.2012 –

25.01.2013; 01.02.2013 – 08.02.2013; 15.02.2013 – 08.03.2013 ja 15.03.2013 – 13.12.2013 (5.

vangistus kokku 361 päeva) ning 31.01.2014 – 14.03.2014; 28.03.2014 – 30.11.2014 (6. vangistus

kokku 295 päeva) ehk kokku 656 päeval, sh suletud osakonnas vahistatuna või vastuvõturežiimil

viibinuna perioodidel 30.11.2012-25.01.2013, 1.02.2013-8.02.2013, 15.02.2013-8.03.2013 ja

15.03.2013-26.06.2013 (5. vangistus, kokku 191 päeva) ja 31.01.2014-12.02.2014 (6. vangistus,

kokku 13 päeva).

Ülejäänud ajal (5. vangistuse ajal 170 päeva ja 6. vangistuse ajal 282 päeva) sai kaebaja viibida avatud

osakonnas, kus vaba liikumisaega oli 4 tundi päevas.

53. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse

andmete kohta (tl 147 – 155). Tabelist nähtuvalt paiknes kaebaja vaidlusalustel perioodidel kambrites

nr 414, 132,434, 438, 426, 243, 131, 132, 419, 121, 222, 215, 126, 422, 143, 133, 141, 138, 215, 231.

Tabelist nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri

number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning

põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites (sh nii tualeti pindalaga arvestatult kui tualeti pindala

arvesse võtmata). Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Kohus on juba selgitanud, et arvestab kambri pinna

suurust ühe kinnipeetava kohta tualeti pindala arvesse võtmata.

54. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil (vastavalt 191 päeva

5. vangistuse ajal ja 13 päeva 6. vangistuse ajal), oli tema liikumisvabadus õigusaktidest tulenevalt

piiratud. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja

arvatud, kui vahistatu töötab või õpib. VSkE § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav, välja arvatud

avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on

hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav

liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega

peab olema vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg-st 4 tuleneb, et lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole

kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral

enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või

tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises

vanglas. 282 päeva jooksul sai kaebaja 6. vangistuse ajal viibida avatud osakonnas. Kaebajal oli

vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibinuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida

igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal.

55. Viimase, so 6.vangistuse ajal (kaebusesse puutuvalt ajavahemikel 31.01.2014-14.03.2014 ja

28.03.2014-30.11.2014, so kokku 295 päeval), oli kaebajale igal ajal tagatud rohkem kui 3m2

põrandapinda (3,54 m2 - 4,89 m2), sh nii ajal, mil kaebaja viibis vastuvõtu osakonnas ja tema

liikumine kambrist väljaspool oli piiratud (13 päeva jooksul) kui ka ajal, mil kaebaja oli paigutatud

avatud osakonda (282 päeva jooksul). Seega ei viibinud kaebaja selle vangistuse jooksul päevagi

kambris, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (3 m2) vähem.

56. Ajal mil kaebaja viibis 5. vangistuse ajal Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõtu osakonnas

(ajavahemikel 30.11.2012-25.01.2013, 1.02.2013-8.02.2013, 15.02.2013-8.03.2013 ja 15.03.2013-

26.06.2013, so 191 päeva), oli kaebajale üle 3 m2 põrandapinda tagatud 4.12.2012-6.12.2012,

8.02.2013,

15.02.2013-18.02.2013,

4.03.2013-7.03.2013,

7.05.2013-8.05.2013,

23.05.2013,

29.05.2013, 8.06.2013-9.06.2013 ja 22.06.2013-26.06.2013 (so kokku 23. päeval). Seejuures viibis

kaebaja sellel ajal kokku 45 päeva tingimustes, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5m2 ning

123 päeva tingimustes, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika,

kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue (2,5 m2). Alates 27.06.2013 kuni 5. vangistuse

lõppemiseni (so kuni 13.12.2013, kokku 170 päeva) viibis kaebaja avatud osakonnas, millest 115

päeval oli kaebaja tingimustes, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK

praktika, kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue (2,5 m2). 55 päeva jooksul oli

kaebajale tagatud enam kui 3 m2 põrandapinda. Seega oli kaebajale 5. vangistuse jooksul (361 päeva)

tagatud kambripinda kooskõlas VSKE § 6 lg 6 nõudega (2,5 m2) 160 päeva jooksul (sellest 45 päeva

suletud osakonnas ja 55 päeva avatud osakonnas) ja rohkem kui 3 m2 põrandapinda 78 päeva jooksul

(23 päeval suletus osakonnas ja 55 päeval avatud osakonnas) ning vähem kui 2,5 m2 45 päeva jooksul

(kõik päeva suletud osakonnas).

57. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta

sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks

inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on

isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava

kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. (Põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p

18).

58. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse

kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega,

mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas

Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende

koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras,

kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse

loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi

olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates

tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13).

59. Siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014

otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega

inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud

raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad

üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest,

muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel

juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis

samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale

oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline

oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et

pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole

see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest

inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi

tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). Oluline on tähele panna, kas esines

suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta

sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine(vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).

60. Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes esmalt 31 järjestikust päeva (7.12.2012-6.01.2013), seejärel

7 (1.02.-7.02.2013), 5 (27.02.-3.03.2013), 11 (15.03.-25.03.2013), 4 (28.03.-31.03.2013), 7 (10.04.-

16.04.2013), 18 (19.04.-6.05.2013). 14 (9.05.-22.05.2013), 5 (24.05.-28.05.2013), 9 (30.05-

7.06.2013), 12 (10.06.-21.06.2013), 94 (26.07.-27.10.2013), 9 (31.10.-8.11.2013) ja 12 (10.11.-

21.11.2013) järjestikust päeva. Seega kõige pikem ajaperiood oli 94 järjestikust päeva (perioodil

26.07.2013-27.10.2013), mil kaebaja viibis juba avatud osakonnas. Sel juhul oli aga tagatud enamasti

rohkem pinda ühe isiku kohta, kui nägi ette kehtiva õiguse järgne kohustuslik miinimum (2,5 m2), va

10 päeva, mil kaebajale oli tagatud põrandapind täpselt miinimummääras.

61. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kõnealustel ajavahemikel kuni 26.06.2013 vanglas

vahistatuna või vastuvõturežiimil ööpäev läbi lukustatud kambris. Erinevalt kinnipeetavatest, kes

üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub.

Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse

lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi

kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata

pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks

tund päevas viibida värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka

piiratumad sportimisvõimalused.

62. Väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud

mõju vahistatu suhtes on tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele

võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib

oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga

paratamatult kaasneb. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu ning vastuvõturežiimil olles oli

kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu Tallinna Vanglas

viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai

jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse

(15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.

63. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja

tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui vahistatu

seisundist tulenevalt.

64. Vastustaja on selgitanud, et vahistatutel, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine. Neile oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada raamatukogust

raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid,

televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada

pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli

võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga samuti suhelda vangla sotsiaaltöötajate,

psühholoogide ning meditsiinipersonaliga. Vastustaja on selgitanud (tl 145 pöördel ja 146), et kaebaja

oli rakendatud majandustöödel perioodil 09.06.2013-13.12.2013 ja 09.05.2013-08.06.2013 ning

perioodil 31.10.2013-12.12.2013 osales kaebaja eluviisi treeningul. Nimetatud asjaolu nähtub ka

vastustaja esitatud hõivetegevuse väljatrükist (tl 156). Majandustöödel sai kaebaja osaleda seega 31

päeva vältel ajal, mil ta viibis suletud osakonnas ning mil enamasti oli kambripinda võimaldatud

vähem kui 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2, samuti 188 päeva vältel, mil kaebaja oli juba avatud

osakonnas. Samuti toimus eluviisi treening ajal, mil kaebaja viibis elusektsioonis ja sai liikuda

kambrist väljaspool vähemalt 4 tundi päevas.

65. Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise

liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte.

Praegusel juhul pole ilmnenud, et kaebajal oleks olnud 5. vangistuse ajal lukustatud kambris viibimise

perioodil märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks (va 31 päeva vältel,

arvestusega, et lukustatud kambris viibis kaebaja selle vangistuse ajal 191 päeva), mis võiks pakkuda

leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise (vt ka Riigikohtu otsus

asjas nr 3-3-1-42-15, p 22).

66. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses

kinnipidamistingimustega: ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja

kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda

olukorras, kus kambris on vaid külm vesi.

67. Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 144–146) selgitanud, et jääb kaebaja kahjunõudele esitatud

vastuses toodud seisukohtade juurde. Nimetatud vastuses (tl 7-10) on vangla selgitanud, et kaebaja

viibis neis kambrites, kus asus kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Samuti

olid kinnipeetavatele lubatud veekeedukannud. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka

kambris olles ning vajadusel on kambris olles võimalik saada sooja vett. VangS § 50 lg 2 sätestab, et

vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann

või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt

minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene

kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning

avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

68. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele p 12, tl 146; vastus kaebaja kahju

nõudele- tl 8 pöördel), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris

viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites

keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud asjaolu ei

ole kaebaja vaidlustanud. Vastustaja kinnitusel on teostatud vanglas pisteliselt niiskusmõõtmisi ning

mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset kinnitanud. Seda kinnitab ka Õiguskantsleri

16.02.2015 seisukoht nr 7-4/150212/1500742, milles märgitakse, et Tallinna Vangla kambrites,

milles õiguskantsleri nõunik õhuniiskust mõõtis, vastas normaaltasemele.

69. Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega

üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla kambrites reeglina 2 laelampi

(elektripirnid võimsusega 75 W), tualetis on 1 lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti

võimsusega 40 W. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna olemasolu üle asjas

vaidlust ei ole. Vastustaja on selgitanud, et vanglas viibivatel isikutel on vangla vahendusel võimalik

kinnipeetaval vajadusel tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest

näpitslamp. Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada

vastustaja kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on vangla oma kohustuse

täitnud. VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku

valgustuse koostoimes.

70. Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnalised. Kohus märgib,

et õigusvastaseks ei saa lugeda olukorda, kus vastustaja on täitnud õigusaktidega kehtestatud

miinimumnõuded ning selle üle, et kaebajale oli vähemalt tunnine jalutuskäik tagatud, ei ole vaidlust.

71. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette voodikoha

olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust öörahu ajal. Omaette

voodikoha tähtsust on rõhutanud ka EIK (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13),

25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015).

72. Praeguses vaidluses asjakohasel perioodil on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri

koosseisu on kuulunud ka tualettruum (see nähtub kohtule esitatud paigutamiste tabelist, tl 147-155

ning seda kinnitab ka vastustaja oma kirjalikes seisukohtades). Seetõttu ei ole asjakohased väited selle

kohta, et ajal, mil kamber on lukustatud, tuleb üldkasutatavasse tualettruumi pääsemiseks oodata

sageli pikka aega.

73. Kaebaja ei ole seejuures väitnud, et ta on teinud vangla poole pöördumisi seotult olmetingimuste

parandamisega, kui ilmnes, et olmetingimused vanglas olid mingil hetkel sellised, mis ebapiisava

põrandapinna negatiivset mõju kaebajale suurendasid. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja

seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui tavapärase piisava valgustuse tagamisest

kaebajale. Nagu kohus märkis, ilmneb vastustaja esitatud kaebaja paiknemise tabelist, et kogu

vaidlusaluse perioodi on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri koosseisu on kuulunud

tualettruum. Seega on kaebaja väited selle kohta, et koridoris asuvate üldkasutatavatesse

tualettruumidesse pääsemiseks tuleb pikka aega oodata, asjakohatu. Vastupidiselt on kaebaja

kambrites olnud juurdepääs WC-le igal ajal tagatud, mis on kinnipidamistingimustes oluline

positiivne näitaja. Kuigi isik on kinnipidamisasutuses oma tegevustes piiratud, olid elementaarsed

vajadused

Tallinna

Vanglas

kehalise

ja

hingelise

tasakaalu

säilitamiseks

vajaliku

puhkamisvõimaluste ja olmetingimuste loomisega kaebajale tagatud. Kohus nõustub vastustajaga, et

tõendatud on, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised), võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, ajalehti. Kambritesse lubati loa alusel raadioid,

televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Ka oli võimalus vangla kauplusest

sooritada sisseoste. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla

kaplaniga, vangla sotsiaaltöötajatega, psühholoogiga ning meditsiinipersonaliga. Eriti oluline on, et

vanglas oli tagatud kaebajale tasuta toitlustamine kolm korda päevas, puhas voodipesu, magamiskoht,

tasuta arstiabi.

Vaidlust ei ole asjaoludes, et kaebaja suhtes olid VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõuded

täidetud ning et kambris sai täiendavalt end pesta, sooritada hügieenitoiminguid. Kaebajaga seotult

ei esine olukorda, mil tema tervislikust seisundist tulenevalt oleks alust kõnelda erivajadustest,

kaebaja ei ole neist vanglale ega kohtule teatanud. Kambrites on olemas osalistelt avatavad aknad ja

nagu on tõendatud, on kaebaja kambris lisaks avatavale aknale sundventilatsioon. Ventilatsiooni

puudulikkust ei saa oletada pelgalt põhjusest, et osades kambrites tekkis niiskus, kui seal asuti

kuivatama pesu, milleks ei ole kamber ette nähtud. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites

keskküttesüsteem.

Kohus oli kaebajale kohtumäärusega selgitanud, et HKMS § 38 lg 1 p 7 järgi tuleb kaebuses välja

tuua faktilised põhjendused, kuid kaebaja on kaebuse asjaoludena üldsõnaliselt nimetanud

mittevastavaid kinnipidamistingimusi, sh kambripinna vähest suurust (ligikaudu 2,5-4 m2/ühe

inimese kohta); väitnud, et kinnipeetavatele mõeldud vangla nn vanas osas võib tualetti pääsemise

ooteaeg olla üle 1 tunni; nentinud, et inimesed vahistatute ja kinnipeetavate ootekambrites on sinna

lukustatud 23 tunniks ööpäevas ning tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4

tundi ööpäevas. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et kõigile on päevas ette nähtud 1-tunnine

jalutuskäik boksis. Samuti on kaebaja järeldanud umbmääraselt, et ventilatsioon on puudulik, kuna

paljude kambrite seintel võib kohata hallitust. Kaebaja kirjeldab, et halduskohus on varem leidnud,

et kambrite kunstlik valgustus Tallinna Vanglas ei vasta nõuetele, seega kurnas valguse puudus

kaebuse esitaja silmi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt 2 dušikorda nädalas, kuid Tallinna

Vangla võimaldab dušši kasutada 1 kord nädalas.

Kohus on kaebajale selgitanud, et HKMS § 59 lõikes 1 sätestatud üldreegli kohaselt lasub kaebajal

kaebuse esitamisel kohustus vähemalt selgitada neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad ja on

seotud kaebajaga. Olenemata halduskohtule HKMS § 2 lõikega 4 seatud uurimisprintsiibist, ning

arvestades, et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja

selgitamata ainuüksi seetõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid

tõendeid (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-32-03), kogub kohus ise tõendeid juhul, kui seda tingivad

menetlusosalise piiratud võimalused tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Tõendeid saab aga koguda

siiski juhul, kui kaebaja viitab kontrollimist võimaldavale juhtumile, asjaolule, mis on seotud temaga.

Kuivõrd kaebaja täpsemaid andmeid ja kirjeldusi endaga seotud asjaoludes (subjektiivsete õiguste

seisukohalt olulised asjaolud) ei esitanud, siis saab kohus lähtuda kaebuse esitaja väiteid analüüsides

nendest andmetest, millele tugines vangla ja mis on seotud kaebaja kinnipidamistingimustega vanglas

ja vangla poolt fikseeritud. Kaebaja nendele andmetele ise otseseid täpsustusi ja vastuväiteid ei ole

kordagi esitanud.

Vangla vastusest ei saa kohus arvestada kambripinna suuruse piisavuse kohta avaldatud seisukohti,

kuna käesolevaks ajaks on EIK suurkoja 20.10.16.a. otsuses asjas Mursic vs Horvaatia (nr 7334/13)

märgitud, millest tulenevalt tuleb senist kohtupraktikat korrigeerida ja vastavalt p –s 114 avaldatule

saab järeldada, et kambris paikneva WC alune pind tuleb isikliku ruumi piisavuse hindamisel

arvestada kambri üldpinnast välja. Vastavad andmed on vangla kohtule esitanud, seega oli võimalik

kaebuse asjaolusid kontrollida.

Seotult asjaoluga, et kaebaja viitab kambripinna suuruses vajadusele lugeda õiguspäraseks 4 m2 ,

märgib kohus, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud ka seisukohale,

et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on samas

leidnud ka seda, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib

muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise (vt Muršić vs. Horvaatia, nr

7334/13 (12.03.2015). Seega ei ole EIK viimati viidatud hiljutises lahendis pidanud art 3 rikkumiseks

ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui

seda kompenseerivad muud tegurid. Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse

loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi

olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.

Kohus kontrollis kaebaja viiteid ka võimalikele muudele rikkumistele ning märgib täiendavalt seotult

pesemisvõimalustega vanglas, et viidates Euroopa Vanglareeglistikule (EVR), et isikliku hügieeni

eest hoolitsemiseks võimaldatakse vaid üks duši kasutamise kord nädalas, näeb EVR ette kahte duši

kasutamise korda nädalas, on Riigikohus siiski selgitanud 31.12.2014 lahendis nr 3-4-1-50-14 viitega

07.04.2010 otsusele nr 3-3-1-5-10, et EVR on soovitusliku iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv

ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Vastavalt VangS § 50

lg-s 2 sätestatule võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse

vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Sõltumata kaebaja arvamusest, kas seda tuleks võimaldada

senisest enam, saab kohus praegusel juhul järeldada, et õigusaktides tulenev miinimum on olnud

kaebajale tagatud. Ka ei nähtu, et kaebaja kurdaks veekeedukannu ostmisvõimaluse puudumise üle

või et ta poleks saanud kasutada vangla veekeetjaid vms. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei

halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui

terviku kvaliteeti. Riigikohus ongi kohtuasjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st

2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši

kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral (suveperioodil ka tihedamini)

ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas

joogivesi kambris ning võimalus vett üldkasutatava veekeetjaga soojendada, pesta end seebiga, on

kaebaja etteheited põhjendamatud. Kaebaja sj ei kinnita, et ta oleks pöördunud vangla poole nõudega

duši kasutamise küsimustes, seega järeldab kohus, et kaebaja ei ole püüdnud kasutada võimalusi dušši

enamaks kasutamiseks, kui seda näeb ette vanglas kehtinud kord. VangS § 50 lg 2 tulenevalt pidanuks

kaebaja tõsise probleemi olemasolul või vähemasti soovist kasutada pesemisvõimalusi senisest enam

esitama vastavasisulise taotluse vanglale. Kuna vastustaja märgib oma vastuses kaebaja kahju

hüvitamise taotlusele, et kaebajal oli võimalik kasutada kogu kinnipidamise aja kestel kambris seepi,

ning kambrites, milles kaebaja viibis, oli kraanikauss voolava veega; lubatud olid veekeedukannud,

kusjuures alates 2013. aasta kevadest ka vangla poolt väljastatud veekeedukannud (tl 9), siis oli

kaebajal kaebuses toodud perioodil Tallinna Vanglas viibides võimalik hoolitseda oma hügieeni eest.

Kuigi kaebaja hindab pesemisvõimalusi tagantjärgi ebapiisavaks, ei ole tulenevalt tegelikust

olukorrast ja asjaoludest see subjektiivne arvamus aluseks, et pidada kinnipidamistingimusi tema osas

õigusvastaseks. Nagu võib mõista, siis sai kaebaja vabal ajal organiseerida kõik temale vajalikud

elulised tegevused.

Riigivastutuse seaduse (RVastS)§ 7 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks asjaolu, et kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Nõuetele mittevastavad erinevad tingimused pidid olema kaebajale

mõistetavad kohe ning sellest tulenevat kahju oleks saanud kaebaja enda tegevusega vältida, va

kambripinna suuruse küsimustes. Nagu võib mõista on kaebaja halbade kambritingimuste osas

toetunud üldistele viidetele ja see võib puudutada tema teadmist CPT raportitest või siis õiguskantsleri

kontrollkäikudest kuuldud järeldustele, ent kaebaja ei ole neid siiski sidunud täpsemate andmetega

enda olukorra kohta, kuigi esines perioode ja kambreid (nt kartserikambrid), mil vanglale sai teatud

ruumide osas etteheiteid teha ( nt kartserikambrite seisukord).

Riigikohus on hiljutises lahendis nr 3-3-1-55-16 (p 10) selgitanud järgmist: Kolleegium märgib

esmalt, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), kuid

menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Kui kaebuses

väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik

või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks

võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja

õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHKo 3-3-1-5-10, p 19; 3-3-1-14-10, p 11). CPT

tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad aga kahtluse kinnipidamistingimuste

vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all

olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel

ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa

Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16).

Kambrite nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal ja vangla on nõutud andmed esitanud.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui raportis ka viidatakse vangla halvale seisukorrale, ei ole siiski

tuvastatud, et kaebaja kaebust arvestades kartserikambri temperatuur ja niiskusprobleem on seotud

kaebaja viibimisega konkreetsetes kambrites. Kaebaja on küll viidanud oma järeldustes üldistavalt, et

kinnipeetavatel olid halvad kinnipidamistingimused, ent sellistest kinnipeetavate või kaebaja enda

subjektiivsetest konstateeringutest ei ole põhjendatud teha automaatselt järeldust, nagu oleks raportis

tuvastatud, et kambri tingimused kaebaja osas ei vastanud seaduses ette nähtud normidele. Kaebajal ei

ole olnud konkreetseid etteheiteid seotult venilatsiooniga või akna avamise probleemiga ning kohus ei

saa üldistustest järeldada, et kõigi kambrite tingimused olid samaväärsed või väga halvad, sj et kambrid,

kus viibis kaebaja, hallitasid. Uurides nt õiguskantsleri arvamusi saab väita, et pesukuivatamisest tingitult

oli kambritega seotult mitmeid probleeme, nt nööride kasutamine kambris pesu kuivatamiseks ja niiskuse

teke kambris seotult pesu kuivatamisega, ent see ammune probleem tekkis põhjusest, et kinnipeetavad ei

käitunud kambrite suhtes õigesti. Juhul, kui kambris olnud isikud kuivatasid pesu kambrites, tingis see

asjaolu kambrite niiskumise (nt õiguskantsleri 2011. a märtsis Tallinna Vanglas toimunud kontrollkäigu

raport).

Kaebaja üldistavate etteheidetega seotult ei nähtu, millist asjaolu või sündmust kaebaja konkreetsemalt

silmas peab, kuid nagu võib mõista, on kaebaja suunanud siiski oma pretensiooni kunagistele sündmustele

ning kaebaja viitab teiste isikute võimalikele kannatustele, millele kohus toetuda käesolevalt ei saa.

Pelgalt oletustest, et üldiselt olid kambrid hallituse kahjustustega või jälgedega ei saa kohus ka järeldada,,

et kaebajale võis tekkida kahju, sj kaebaja ei väida sellest tulenevalt nt ka tervise kahjustamist.

Kaugküttevõrgu kasutamise tõttu oli vanglas tagatud ühtne temperatuur, mistõttu ei saanud kaebaja

kasutada olnud kambrites olla kliima oluliselt erinev. Kaebaja ei ole enam vaielnud ka selle üle, et

kambrites oli osaline sund- ning osaline loomulik ventilatsioon. Kambri aknaid ei saa küll täielikult avada

tulenevalt julgeolekukaalutlustest, ent kambrites akende avamise piirang ei takista õhutamist, kui avada

saab õhutusava. Kinnipidamistingimused kogumis võisid tekitada kaebajas küll ebamugavustunnet, kuid

ei kvalifitseeru inimväärikust alandavate tingimustena vaid seetõttu, et vangla tegevuse õigusvastasust

tuletab kaebaja mitme aasta tagustest või vanustest teadmistest. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et Tallinna

Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks.

Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu

kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt lg-le 2 on kinnipeetav

kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega.

Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused,

sõltumata kinnipidamise kestusest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsus asjas 3-3-1-38-13, p

21).

EIK on leidnud, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega väljaspool kambrit ja selle

ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas, kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks

arvesse võtta määratlemaks, kas vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (nt

Karalevičius vs Leedu, nr 53254/99 (07.04.2005) punktid 36-39). Riigikohus on rõhutanud, et isiku

õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et

kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid

kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas 3-3-1-24-09,

p 9). Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 20.09.2010 nr 3-3-1-3-10, p 9).

PS § 18 esimeses lauses ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhiõigused on kattuvad, seega tuleb põhiõiguse

rikkumise tuvastamiseks sarnaselt EIK praktikale analüüsida, kas avaliku võimu tegevus on saavutanud

teatava taseme, st ületab kriitilise piiri. EIK on leidnud, et väärkohtlemine peab EIÕK artikli 3 toimealasse

kuulumiseks olema vähemalt minimaalse raskusastmega, mis sõltub kõigist juhtumi asjaoludest: vastava

kohtlemise kestusest, selle mõjust isiku vaimsele ja füüsilisele seisundile, mõnedel juhtudel ka isiku

vanusest, terviseseisundist ja nt soost. Iga üksikjuhtu tuleb hinnata isiku, tingimuste ja asjaolude kogumis,

arvestades kaasaegseid väärtusi. Kinnipeetavale ettenähtud hüvede tagamata jätmist kaebaja enda osas ei

väida ja isikute eest, kellel võis esineda probleeme, kaebaja kaebust esitada ei saa. Kohtul ei ole alust

kahelda vangla andmete õigsuses, mis kinnitavad, et kehtiva korra tagamisel ei saanud tekkida probleeme

hügieeni jälgimisel, üldise rahuldava elutegevuse korraldamisel, kambri õhutamisel. Kaebaja ei saa end

võrrelda nende isikutega, kelle suhtes on ka tõepoolest aset leidnud muud olulised vangistustingimuste

rikkumised, mis kõrvalekallet pinna suuruses võimendavad.

74. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku

põrandapinda (seda nii vahistatuna ja vastuvõturežiimil suletud kambrites viibides kui avatud

osakonnas süüdimõistetuna viibides), kaebaja õigusi ei rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta

rahuldamata. Nimetatud ajavahemikud on vastavalt 5. vangistuse ajal (mis kestis kokku 361 päeva)

4.12.2012-6.12.2012 (3 päeva, ööpäevaringselt suletud kambris), 8.02.2013 (1 päev, ööpäevaringselt

suletud kambris), 15.02.2013-18.02.2013 (4 päeva, ööpäevaringselt suletud kambris), 4.03.2013-

7.03.2013 (4 päeva, ööpäevaringselt suletud kambris), 7.05.2013-8.05.2013 (2 päeva,

ööpäevaringselt suletud kambris), 23.05.2013, (1 päev, ööpäevaringselt suletud kambris), 29.05.2013

(1 päev, ööpäevaringselt suletud kambris), 8.06.2013-9.02.2013 (2 päeva, ööpäevaringselt suletud

kambris), 22.06.2013-26.06.2013 (5 päeva, ööpäevaringselt suletud kambris), 27.06.2013-

25.07.2013 (29 päeva, avatud osakonnas), 28.10.2013-30.10.2013 (3 päeva, avatud osakonnas),

9.11.2013 (1 päev, avatud osakonnas), 22.11.2013-13.12.2013 (22 päeva, avatud osakonnas), kokku

23 päeva ning kõik 6. vangistuse ajal vanglas viibitud päevad (kokku 295 päeva) - 31.01.2014-

14.03.2014 (ööpäevaringselt suletud kambris 13 päeva ja avatud osakonnas 30 päeva) ja 28.03.2014-

4.12.2013 (252 päeva, avatud osakonnas).

Kohus lisab, et vahistatutele kehtivad piirangud tulenevad otseselt õigusaktidest. VangS § 90 lg 3

kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab

või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu

kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva

visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul

saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus

puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule

lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa

teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei

võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus

vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu kinnipidamise režiimi

eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused.

Kaebaja ei väida, et talle ei oleks olnud eelviidatud ajavahemikul õigusaktidest tulenevad vahistatu

õigused tagatud. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja muud olemtingimused

kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega tekitada

väärikust alandavad kinnipidamistingimused.

75. Samuti tuleb jätta rahuldamata kaebus perioodide osas, mil kaebaja viibis avatud osakonnas ja

tema liikumisvõimalused kambrist väljaspool olid oluliselt suuremad (kambrist väljaspool sai liikuda

vähemalt 4 tunni vältel) ning talle oli tagatud põranda pinda küll vähem kui 3 m2 kui vähemalt sellel

ajal kehtinud minimaalses määras (2,5 m2).

Riigikohus leidis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 44, et tuvastamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-s ette

nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja

millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. EIK on hiljuti kambripinna minimaalseks

orientiiriks seadnud küll 3 m2, kuid on leidnud, et ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni

pidamisel võivad kinnipidamistingimused kogumis inimväärikuse rikkumise välistada. Kui aga

kambris on põrandapinda märgatavalt vähem kui 3 m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud

pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud

soodsad kinnipidamistingimused. Seega, ajal, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 3

m2, kuid vähemalt 2,5 m2 ning kaebaja viibis süüdimõistetuna eluosakonnas, olid kaebaja

liikumisvõimalused väljaspool kambrit suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust.

Nimetatud perioodid hõlmavad ajavahemikke 26.07.2013-27-10.2013 (94 päeva), 31.10.2013-

8.11.2013 (9 päeva) ja 10.11.2013-21.11.2013 (12 päeva).

Eespool viidatud EIK ning Riigikohtu seisukohti arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul oli

ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas vähene põrandapind kompenseeritud muude meetmetega.

Kuivõrd kaebaja tegelikud liikumisvõimalused ning muud tingimused kompenseerisid mõningast

ülerahvastatus ja vaid lühiajalist hoidmist vähese põrandapinnaga kambrites, ei ole põhjust pidada

seda EIÕK art 3 rikkumiseks. Sellest tulenevalt ei saa Tallinna Vangla tegevust selles osas

õigusvastaseks pidada. Seega tuleb kaebus osas, milles see puudutab väidetavat ülerahvastatust

perioodil, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, jätta rahuldamata.

76. Kaebus ei kuulu rahuldamisele ka nende ajavahemike osas, mil kaebaja oli küll suletud kambris,

ja tal oli põrandapinda vähem kui 3 m2, kuid vähemalt kehtivas miinimummääras (2,5 m2), kuid

kaebaja oli hõivatud täiendava hõivetegevusega, täpsemalt majandustöödel osalemisega - 9.05.2013-

22.05.2013 (14 päeva), 24.05.2013-28.05.2013 (5 päeva), 30.05.2013-7.06.2013 (9 päeva) ning

10.06.2013-21.06.2013 (12 päeva). Majandustöödel osalemise ajal oli kohtu hinnangul samuti

kompenseeritud põrandapinna vähesusest tulenev ruumipuudus, kuivõrd kaebajal oli võimalik viibida

arvestatav aeg väljaspool kambrit.

77. Eelnimetatud ja kaebuse rahuldamata jäetud osas märgitud ajaperioodidel kaebaja vanglas

viibimine ei saanud põhjustada talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohtu veendumust ei kummuta ka

kaebaja poolt viidatud ning kohtule esitatud CPT 2003. a ja 2012. a raportite (tl 11–78) seisukohad

kinnipidamistingimuste ja kinni peetavate isikute paigutamise kohta. Kaebaja paigutuste

kronoloogiast nähtub, et ta on viibinud lühemaid või pikemaid perioode oludes, kus tagatud on

vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi ka enne, kui alates 01.01.2014 kehtestati uus piirmäär (3 m2) ning

pärast seda pole vastustaja seda nõuet kordagi rikkunud. Seega on nii riik tervikuna õiguslikku

regulatsiooni muutes kui ka vastustaja oma tegevusega kaebaja paigutamisel tegutsenud isiku õiguste

rikkumist vältides.

78. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et

pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning teisalt asjaolu, et

kaebaja vahistatu staatusest ja vastuvõturežiimil viibimisest tingitud vähesed võimalused

kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud

mõjutusi (va eelkirjeldatud ajal, mil kaebaja osales majandustöödel), leiab kohus, et kaebaja nõue on

osaliselt põhjendatud – so ajaperioodide osas, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 2,5

ruutmeetrit ja kaebaja viibis ööpäevaringselt lukustatud kambris ehk kokku 45 päeva jooksul

(30.11.2012-3.12.2012 – 4 päeva, 7.01.2013-25.01.2013 – 19 päeva, 19.02.2013-26.02.2013 – 8

päeva, 8.03.2013 – 1 päev, 26.03.2013-27.03.2013 – 2 päeva, 1.04.2013-9.04.2013 – 9 päeva ja

17.04.2013-18.04.2013 – 2 päeva) ning ajaperioodide osas, mil kaebajale oli küll tagatud minimaalne

õigusaktidega nõutav põrandapind (2,5 m2), kuid vähem, kui 3 m2 ja kaebaja viibis lukustatud kambris

ning puudus vähest põrandapinda kompenseeriv hõivetegevus, so kokku 83 päeva vältel (7.12.2012-

6.01.2013 – 31 päeva, 1.02.2013-7.02.2013 – 7 päeva, 27.02.2013-3.03.2013 – 5 päeva, 15.03.2013-

25.03.2013 – 11 päeva, 28.03.2013-31.03.2013 – 4 päeva, 10.04.2013-16.04.2013 – 7 päeva ja

19.04.2013-6.05.2013 – 18 päeva).

79. Kahtlemata on kaebaja väärikust alandavateks kinnipidamistingimused olukorras, kus polnud

tagatud kehtivates õigusaktides nõutud minimaalne põrandapind (2,5 m2). Seejuures tuleb pidada

väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ka ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas

vahistatuna ning vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna, kui kaebajale tagatud põrandapinna

suurus jäi alla 3m2. Kohtu hinnangul ei leevenda ajutised olukorrad, kus põrandapind oli suurem kui

3 m2, üldist olukorda. Seejuures on selge, et põrandapinna suurus eelnimetatud ajavahemikel

vaheldusid alla 2,5 m2 ning rohkem kui 2,5 m2 kuid vähem kui 3 m2, va üksikud korrad, kui kaebajale

oli tagatud põranda pinda rohkem kui 3 m2, kuid ühe kuni nelja päevased suuremal kambripinnal

viibimised üksikutel kordadel ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada.

80. Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist

suletud osakonna kambrites (vahistatuna või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna) eelnimetatud

ajavahemikel pidada õiguspäraseks, selles osas on Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.

Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et

seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on

küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida

väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Seega on antud juhul

nimetatud perioodide osas vastustaja rikkunud EIK artiklit 3. Eelnevat arvestades on kohus

seisukohal, et vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud ja eelmärgitud ajavahemike osas, mil

kaebaja ei saanud osaleda ka majandustöödel ning ainsaks kambriväliseks liikumisvõimaluseks oli

jalutuskäik, on kaebajat kinni peetud väärikust alandavates tingimustes ja sellega tekitatud

mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.

81. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida kambripinna ja vähese liikumise osas.

Kohus eelnevalt leidis, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud ennekõike

liikumis- ja ruumipuuduse osas. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise

taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel.

Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi

ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

III

82. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa

tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest

ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohtupraktika kohaselt tuleb

mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline

valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab

õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on

otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada.

Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik

põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m2 ja vahemikus 2,5 – 2,99 m2, on

õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad.

Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust

(p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5).

Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja

diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise üldist kestust kui

ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, punktid 21,

23).

Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud

olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr

3-3-1-24-09, punkt 9). Kohus arvestab, et kaebaja on kõnealuse perioodi jooksul viibinud 43 päeva

ka tingimustes, kus ühele kinnipeetavale oli kambri pinda alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 nii

kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra.

Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks mõista

välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju eest rahaline hüvitis

summas 300 eurot.

Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt

Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 12). Kohus märgib, et ajavahemikel, mille osas

kohus tuvastas vastustaja tegevuse õigusvastasuse, saab lugeda, et kaebaja õiguste rikkumine toimus

pika aja vältel ja ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, kus tema

isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul (sh ajavahemikud, mil tagatud polnud isegi minimaalne

õigusaktides nõutud põrandapinna suurus) ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit.

Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning isikliku ruumi vähesust ei

leevendanud ka üksikud perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu

kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud

süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega

oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Kaebajale ei kaasnenud kinnipidamistingimustest

siiski niisuguseid raskeid tagajärgi, mida ta oleks tajunud tervist ohustavatena, vastavalt ei ole ta

esitanud ka nõudmisi enda olukorra leevendamiseks. Kaebaja väitel ajendas teda nõudeid esitama

tagantjärgi kohtupraktika.

83. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt viivise väljamõistmist kahjuhüvitise väljamaksmisega

viivitamise eest alates kaebuse esitamisest nõude rahuldamiseni. Kaebaja nõue viivise saamiseks

tuleb jätta rahuldamata.

Kaebajal on õigus selles, et viivisenõue avalik-õiguslikes suhetes ei ole iseenesest välistatud (vt nt

Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22; otsus asjas nr 3-3-1-81-13).

RVastS § 7 lg 4 orienteerib eraõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisele, kui need pole vastuolus

avalik-õiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt kohaldub viivis rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et alust viivise nõudmiseks pole

tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks

viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole alusetult isiku raha kinni pidanud).

Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud

eeldused (RKHK 27.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19). Viivisenõude eesmärk on eelkõige

lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist (kahju suuruse arvestamist).

Kaebaja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata.

IV

84. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega.

85. Kaebuselt tuli tasuda riigilõivu kogusummas 93 eurot. Kaebaja eest on tasutud riigilõiv summas

45 eurot (maksekorraldus, tl 132). 21.08.2015 määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu

tasumisest 48 euro ulatuses. Kaebuses nõudis kaebaja hüvitist 310 päeva eest. Kohus on teinud

kindlaks vastustaja tegevuse õigusvastasuse 128 päeva osas, seega on kaebuse rahuldatud osaks 41,29

%.

86. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 18,58

euro ulatuses (41,29 % tasutud riigilõivust). Kaebaja ei ole kohtule õigusabikulude suurust ja ulatust

tõendavaid dokumente esitanud ega taotlenud nende väljamõistmist. Seetõttu tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista üksnes tasutud riigilõiv proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

87. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel

vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

kohtunik