2-15-11269/83 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Krista Kirspuu ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-11269

Tsiviilasi

Avo Naar hagi Imre Kivi vastu 18 720 euro saamiseks,

kahju hüvitamiseks ja intressi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.04.2016 otsus

Tsiviilasja hind

22 454 eurot 7 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Avo Naar apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Avo Naar (FIE

registrikood: 10644945), tehinguline esindaja vandeadvokaat

Tambet Laasik

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Imre Kivi (FIE

registrikood: 10545309), tehinguline esindaja vandeadvokaat

Andres Tamm

Istungi toimumise aeg

28.11.2016

Istungil osalenud isikud

Hageja ja tema esindaja Tambet Laasik ning kostja ja tema

esindaja Andres Tamm

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 20.04.2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja, Avo Naar

kanda.

Edasikaebamise kord

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 177 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 28.07.2016 esitas Avo Naar (hageja) Imre Kivi (kostja) vastu Pärnu Maakohtule

hagiavalduse. Hilisemaid täpsustusi ja 25.02.2016 kohtuistungil nõudest osalist

loobumist arvestades jäid menetlusse hageja nõuded järgmisel kujul: mõista kostjalt

hageja kasuks 1) raammõrdade ostusumma 18 720 eurot, 22.01.2016 seisuga

sissenõutavaks muutunud intress 1044,89 eurot ning edasiulatuv intress alates

23.01.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni määraga 4,13 eurot päevas, 2) kulutused

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) dokumentide koostamiseks

tellitud töö ja teenuse eest 786,12 eurot. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt

hageja kasuks välja lepingule mittevastavate PVC ujukite paigaldamisega tekitatud

kahju hüvitamiseks 2989,20 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja osta kostja käest hülgekindlaid püügivahendeid.

Püügivahendite ostmiseks soovis hageja taotleda toetust Euroopa Kalandusfondi

(EKF) vahenditest. EKF 2007–2013 rakenduskava kirjeldab meetmeid, mida Eesti

toetab selle perioodi kalandusfondist rahastatavas viies prioriteetses valdkonnas.

Toetusmeede 1.4 on "Väikesemahuline rannapüük". Selle meetme raames oli

abikõlblikuks kuluks hülgekindla püügivahendi ostmise ja kapitalirendi kulu.

3. Kostja esitas hagejale 01.11.2012 hinnapakkumise 3-meetrise hülgekindla raammõrra

valmistamiseks. Kostja selgitustel pidi hülgekindluse tagama Dyneema mõrralina, mis

on oluliselt tugevam kui tavaliselt kapronist kasutatav mõrralina. 10.07.2013 andis

kostja hagejale üle kaks 3-meetrise suu kõrgusega hülgekindlat raammõrda 150-

meetrise tiivaga. Ülejäänud kaks mõrda andis kostja hagejale üle 29.08.2013. Kokku

ostis hageja kostjalt 4 komplekti raammõrdu. Müügitehingu koguväärtus oli 18 720

eurot.

4. 2014. a kevadhooaja püügil polnud hülgekindlusega probleeme. Sügispüügil 2014

lõhkus hüljes meres olnud kahel mõrral kalakoti. Ühel mõrral kolmest kohast ja teisel

kahest kohast. Hageja avastas kahjustused 2014. a oktoobri keskel ning informeeris

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

sellest kohe kostjat. 05.12.2014 esitas hageja kostjale ettepaneku kalakottide

asendamiseks kahe kuu jooksul nii, et oleks tagatud hülgekindlus. Kostja keeldus

sellest 17.12.2014 vastuses, väites, et jämedamast materjalist kalakotid oleks oluliselt

kallimad kui senised, ning siis ei saa neid lugeda enam samaks tooteks. 09.02.2015

esitas hageja kordusettepaneku kalakottide asendamiseks ja kostja keeldus uuesti

10.03.2015. Hageja taganes müügilepingust 07.05.2015.

5. Hageja hinnangul on kostja lepingut oluliselt rikkunud. Hageja, kutselise kalurina,

pidas ostetud mõrdade juures hülgekindlust ülimalt oluliseks ja sellele rajanes kogu

tema õigustatud ootus. Lisaks selgus mõrdade kasutamisel, et need ei püsinud meres

vajalikul määral ja "uppusid", st ujukite tõstejõud polnud piisav. Hageja teatas sellest

pärast esimest püüki kostjale. Kostja hinnapakkumises pidi ühe mõrra kohta olema

210 ujukit mõõtudega 130x180 mm. Esimesel kahel mõrrakomplektil neid paigaldatud

ei olnud. Selle asemel kasutas kostja ujukeid mõõtudega 65x100 mm ühe mõrra kohta

212 tükki. Kui hageja oli kostjale selle pretensiooni esitanud, siis seadis kostja kahele

teisele mõrrale PVC-ujukeid nii, et kummalgi mõrrale pandi ujukeid mõõtudega

130x180 mm 20 tükki ja ujukeid mõõtudega 65x100 mm 200 tükki. Kokku on nelja

mõrra kohta paigaldamata ujukeid mõõtudega 130x180 mm 800 tükki.

Kostja vastuväited

6. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Kuna PRIA rahuldas hageja taotluse toetuse saamiseks, tuleb kostja valmistatud

püügivahendid lugeda hülgekindlaks. Hageja tõlgendus mõistest hülgekindlus pole

reaalne. See tähendaks sellise püünise ehitamist, millele ükski hüljes ei suudaks

kunagi viga teha. Mõistet hülgekindlus saab toetuse saamise mõttes tõlgendada üksnes

viisil, mida näeb ette Euroopa Liidu Nõukogu 27.07.2006 määruse (EÜ) nr 1198/2006

Euroopa Kalastusfondi kohta (edaspidi: EÜ määrus nr 1198/2006) art 25 p 6 alapunkt

e.

8. Püünised anti hagejale üle 10.07.2013 ja 29.08.2013. See, et mõrdadele paigaldatud

ujukid olid väiksemad, lepiti hagejaga kokku, ning oli näha juba mõrdade üleandmisel

10.07.2013 ja 29.08.2013. Mõrdade ujuvuse puudusele on hageja esmakordselt

viidanud alles hagis.

9. Hageja on rikkunud asja ülevaatamise ja mittevastavaustest õigeaegse teatamise

kohustust. Hageja sai kaks mõrda kätte 10.07.2013, kuid teatas puudustest

esmakordselt 05.12.2014, kui mõrrad olid olnud juba olnud kolmel hooajal kasutuses.

Maakohtu otsus

10. Pärnu Maakohus jättis hagi 20.04.2016 otsusega rahuldamata.

11. Menetlusosaliste vahel on vaidlus, kas hagejal oli õigus lepingutingimuste rikkumise

tõttu lepingust taganeda, kas hageja tegi seda mõistliku aja jooksul ja kas hagejal on

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, tekitatud kahju hüvitamist ja intressi.

Menetlusosaliste vahel on vaidlus ka selles, mida tähendab mõiste hülgekindlus.

12. Otsuse põhjenduste kohaselt on hinnapakkumise küsimise ettepanekuga tõendatud, et

hageja soovis saada kostjalt hinnapakkumist kahele 3-meetri kõrgusele hülgekindlale

mõrrale. Mõiste hülgekindlus sisustamisel tuleb maakohtu hinnangul lähtuda EÜ

määruse nr 1198/2006 art 25 p 6 alapunktist e. Seda põhjusel, et

Põllumajandusministri 02.04.2009 määrusega nr 42 kehtestatud "Euroopa

Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava" meetme 1.4 "Väikesemahuline rannapüük"

raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord (edaspidi: kord) ei täpsusta,

mida tähendab mõiste hülgekindlus.

13. Maakohus järeldas, et hülgekindlaks ei loeta püügivahendeid, mida ükski hüljes

kunagi lõhkuda ei suuda. EKF 2007–2013 rakenduskava raames avatud meetme 1.4

(väikesemahuline rannapüük) eesmärgiks oli, et püügivahendite osasid materjale

muudetakse nii, et saaki saaks kaitsta röövloomade eest efektiivsemalt, suurendamata

püügikoormust ja vältides röövloomade ohustamist. Hülgekindluse puhul on määrav

uudne materjal – Dyneema lina. Seda kinnitab asjaolu, et kostja hinnapakkumise

alusel esitas hageja taotluse toetuse saamiseks. Hageja taotles hülgekindla

püügivahendi ostmist ja see püügivahend pidi vastama EÜ määruse nr 1198/2006 art

25 p 6 alapunkti e tingimustele. Tsiviilasjas esitatud ekspertarvamused tõendavad, et

uute mõrdade ehitamise eesmärk oli muuta püünised hülgekahjustustele

vastupidavamaks. Seejuures on kõige efektiivsemaks muudatuseks tugevast Dyneema

tehiskiust valmistatud püünismaterjal, mida hüljes pole reeglina suuteline katki

hammustama.

14. PRIA peadirektori 08.04.2013 otsusega nr 17-6/138 on tõendatud, et kostja

hinnapakkumine vastas mõrrale esitatud hülgekindluse nõuetele, sest selle otsusega

rahuldati hageja taotlus toetuse saamiseks.

15. Maakohus asus eespool märgitud põhjendustel kokkuvõttes seisukohale, et hageja ja

kostja vahel sõlmiti suuline müügileping vastavalt kostja 01.11.2012 hinnapakkumises

märgitud tingimustele.

16. Kostja hinnapakkumise kohaselt tuli kasutada ühe raammõrra valmistamisel PVC-

ujukeid 210 tükki mõõtudega 130x180 mm. Esimesel kahel mõrral, mis anti hagejale

üle 10.07.2013, polnud ühtegi hinnapakkumises nimetatud ujukit paigaldatud.

Mõrdadele, mis anti hagejale üle 29.08.2013, oli PVC-ujukeid mõõtudega 130x180

mm paigaldatud 20 tükki ja ujukeid mõõtudega 65x100 mm 200 tükki ühe mõrra

kohta. Nendele väidetele pole kostja vastu vaielnud ja seega on omaksvõtuga TsMS §

231 lg 4 alusel tõendatud, et mõrdadele paigaldatud ujukite arv ja suurus ei vastanud

hinnapakkumises märgitule.

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

17. Sellest sõltumata oli hageja taganemise avaldus maakohtu hinnangul tühine. Hageja on

rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 219 sätestatud asja ülevaatamise kohustust.

Hageja tegutseb kalurina kutsetegevuses. Ujukite arv ja suurus pole varjatud puudus.

Hageja sai mõrdade mittevastavusest ujukite osas teada hiljemalt 29.08.2013 ja tegi

taganemise avalduse alles 07.05.2015. Seega jättis hageja järgimata vajaliku hoolsuse

asja ülevaatamisel ega teatanud asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku

aja jooksul. Lisaks on hageja kinnitanud, et ujukid polnud selliseks puuduseks, mis

oleks olnud hagejale oluline.

18. Kahe mõrra osas, mida hageja veel kasutanud pole, ei saa maakohtu hinnangul

eeldada, et need ei vasta lepingutingimustele hülgekindluse osas. Hageja pole selliseid

väiteid tõendanud.

19. Maakohus jättis rahuldamata hageja esmase nõude raammõrdade müügisumma

(18 720 eurot) kostjalt väljamõistmiseks. Kuna see nõue jäi rahuldamata, jättis

maakohus rahuldamata ka põhinõudest tuleneva intressinõude ja PRIA dokumentide

koostamisega seotud kahjunõude.

20. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja teisese nõude kostjalt PVC-ujukite

paigaldamisega seonduva kahju hüvitamiseks. Hageja on kinnitanud, et mittevastavad

PVC-ujukid polnud tema jaoks oluliseks puuduseks. Samuti pole hageja andnud

kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. See välistab kahjunõude

rahuldamise VÕS § 115 lg 2 tingimuste täitmata jätmise tõttu.

Apellatsioonkaebus

21. Maakohtu otsuse peale on esitanud hageja 19.05.2016 apellatsioonkaebuse, milles

palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule uueks

lahendamiseks.

22. Maakohus on jätnud järgimata VÕS § 29 nõudeid ja pole selgitanud välja poolte ühist

tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Maakohus rikkus TsMS § 329 lg-s 4 ja § 392 lg-s

1 p 3 ja p-s 4 sätestatud eelmenetluse nõudeid.

23. Hageja ei nõustunud maakohtu arvamusega, et kuivõrd valmistatud püügivahend loeti

toetuskõlbulikuks EKF 2007-2013 rakenduskava järgi, siis järelikult vastas see ka

lepingutingimustele. Hageja vaidles vastu ka järeldusele, et hülgekindlaks ei loeta

püügivahendeid, mida ükski hüljes kunagi lõhkuda ei suuda. EÜ määrus nr 1198/2006

omab tähendust küll hageja ja PRIA omavahelises suhtes toetuse määramisel, kuid

mitte hageja ja kostja vahelises suhtes. Mõrdade müügileping on iseseisev tehing.

24. Maakohus on otsuses ekslikult eeldanud nagu oleksid pooled soovinud hülgekindluse

mõistet sisustada EÜ määruse nr 1198/2006 järgi. Ka on maakohus vaidlusaluse

mõiste sisustamisel jätnud arvestamata hageja selgitustega. Maakohus oleks pidanud

sisustama hülgekindluse mõiste menetlusosaliste poolt esitatud tõendite alusel.

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

Kuivõrd pooled selle kohta tõendeid ei esitanud, oleks kohus saanud ning pidanud

kohustama pooli esitama selle kohta täiendavaid tõendeid või pooled TsMS § 2681

alusel ise üle kuulama.

25. On ilmne, et hageja sooviks oli saada püügivahendid, mida hülged lõhkuda ei suuda.

Kostja pakkus talle püügivahendeid uuest Dyneema materjalist ja hageja uskus kostja

kinnitust, et sellest materjalist püügivahend on hülge jaoks hävitamatu. Hageja

arusaama kinnitavad ka asjas kogutud ekspertarvamused. Sama kinnitab ka sõna

hülgekindlus tavatähendus. Kui leida, et hageja ei soovinudki püügivahendeid, mis

hülgele vastu peaks, oleks pooled kokku leppinud, et ostetakse vaid toetuskõlbulik või

tavatootest hülgekindlam püügivahend.

26. Hageja hinnangul on ta müüjat puudustest teavitanud mõistliku aja jooksul. Hageja

teatas kostjale puudustest esmakordselt 2014. a oktoobri keskel ehk enam kui aasta

pärast lepingueseme vastuvõtmist. Kostja pole tõendanud ega väitnud, et hageja oleks

pidanud avastama mõrra lõhkumise varem. Asja üleandmisel polnud hülgekindluse

puudumine ilmne ning see puudus ei ilmnenud ka esimestel püükidel. Hageja ei

saanud hülgekindlust tuvastada kuival maal asja vastu võttes. Seetõttu ei saanud

hageja mõrdade kättesaamisel märgata, et need ei sobi kasutamiseks soovitud

eesmärgil. Kui leida, et hülgekindluse oleks hageja pidanud tuvastama juba mõrdade

üleandmisel, siis tähendaks see ühtlasi, et ka kostja, kes tegutseb kutsetegevuses,

teadis või pidi mõrdade puudusest teadma.

27. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata hoolimata sellest, et mõrrad ei vastanud

lepingutingimustele ka paigaldatud ujukite osas. Pole õige maakohtu järeldus, et

hageja on rikkunud asja ülevaatamise ning lepingutingimustele mittevastamisest

teavitamise kohustust. Hageja teavitas kostjat 2013. a augustis, et ujukeid on

ebapiisavalt ning need on liialt väikesed. Kostja paigaldas täiendavaid lisaujukeid,

kinnitades, et selliselt on piisav tõstejõud tagatud. Seega püüdis kostja rikkumist

heastada, kuid see ebaõnnestus. Ehkki VÕS § 219 ja § 220 seavad müüjale

lepingutingimuste avastamisel ja sellest teatamisel kiire tegutsemise kohustuse, siis

pärast lepingutingimustele mittevastavusest teatamist mõistliku aja jooksul on hagejal

õigus esitada enda nõudeid kogu aegumisperioodi vältel.

28. Maakohus on jätnud kohaldamata ka VÕS § 221 regulatsiooni. Kuna iga ujuk kinnitati

kostja poolt käsitsi ja eraldi, pidi müüja olema teadlik, et ta ei paigalda piisavalt ning

kokkulepitud suurusega ujukeid. Seega põhjustas puuduse kostja tahtlik või raskelt

hooletu tegevus. Seetõttu pole hageja minetanud võimalust VÕS § 221 lg 1 alusel

puudusele tugineda.

29. Maakohus on põhjendamatult käsitlenud vaid kahte mõrda ja nende vastavust

lepingutingimustele. Hageja nõue hõlmas kõiki nelja kostjalt ostetud mõrda.

Vastustaja seisukoht

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

30. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

31. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS §

657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

32. Kostja hinnangul on maakohus mõrdadele paigaldatud PVC-ujukite osas valesti

leidnud, nagu ei oleks lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine võimalik.

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse lõppjäreldusega, et VÕS § 220 lg 3 esimeses lauses

sätestatud piirang asjas kohaldub, kuid maakohtu otsuse p-des 18-21 sisalduvaid

põhjendusi tuleb muuta. Maakohtu otsuse osundatud põhjendustest jääb kokkuvõttes

arusaamatuks, kas maakohus on pidanud puuduseks seda, et kostja on pannud mõrdadele

hinnapakkumises märgitust erinevate mõõtudega ja erineval arvul PVC-ujukeid, või on

puuduseks see, et paigaldatud ujukite tõstejõud ei ole piisav. Samuti ei ole maakohus

tuvastanud, kas mõrdadele paigaldatud ujukite tõstejõud on ujuvuse tagamiseks piisav.

Viimast ei ole kolleegiumi arvates võimalik olemasolevate tõendite põhjal ka

tuvastada, sest sellekohase järelduse tegemine vajaks mitteõigusalaseid eriteadmisi.

33. Kostja on menetluses omaks võtnud, et mõrdadele paigaldatud PVC-ujukite arv ja

suurus oli kirjalikus hinnapakkumises märgitust erinev. Selle on maakohus

kolleegiumi hinnangul iseenesest õigesti tuvastanud. Samas loeb hageja

hagiavaldusest järelduvalt puuduseks seda, et ujukite tõstejõud polnud kokkuvõttes

piisav (need ei täitnud nõuetekohaselt oma eesmärki) ning mõrraaed ei püsinud meres

vajalikult määral. Sellest tuleb kolleegiumi hinnangul asja lahendamisel ka lähtuda

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

34. Mõrdadele paigaldatud PVC-ujukite võimalik ebapiisav tõstejõud on ringkonnakohtu

arvates varjatud puudus, millest hagejaga sarnasel isikul ei olnud võimalik mõrdade

vastuvõtmisel ja visuaalsel vaatlusel mõistlikult aru saada. Samas pidi see väidetav

puudus ilmnema mõrdade meres kasutamisel. Hageja enda väidete järgi hakkas ta

vähemalt kahe kostjalt ostetud mõrrakomplektiga kala püüdma 2014. a kevadhooajal

(kostja väidete järgi toimus see juba 2013. a sügisel). Ringkonnakohtu hinnangul pidi

hageja vähemalt esimese püügihooaja käigus, st 2014. a esimeses pooles, ujukite

võimalikust ebapiisavast tõstejõust kui puudusest teada saama. Tõenditest nähtuvalt on

hageja sellest väidetavast puudusest kostjale esmakordselt teatanud aga alles

07.05.2015 taganemisavalduses (I kd, tl-d 37-41) ning varasemalt kostjale saadetud

nõudekirjades (I kd, tl-d 29-30; 32-34) hageja PVC-ujukite ebapiisavale arvule või

tõstejõule viidanud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda lugeda teatamiseks

mõistliku aja jooksul VÕS § 230 lg 1 esimese lause mõttes. Seetõttu on hageja VÕS §

220 lg 3 esimese lause alusel kaotanud õiguse kõnealusele väidetavale puudusele

tugineda.

35. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud hageja väited, mille kohaselt on ta koheselt

pärast esimest püüki kostjat informeerinud, et ujukid ei vasta hinnapakkumisele oma

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

mõõtudelt ja ei täida eesmärki. Tõendatud ei ole küll ka kostja väited, et

hinnapakkumisest erinevate ujukite paigaldamine on poolte vahel suuliselt kokku

lepitud.

36. Seonduvalt hageja väidetega VÕS § 221 lg 1 p 1 ja p 2 kohaldamise kohta lisab

kolleegium esiteks, et esitatud ja kogutud tõendite põhjal pole võimalik tuvastada, kas

mõrdadele paigaldatud ujukite tõstejõud oli ujuvuse tagamiseks piisav või mitte. Seega

ei saa järeldada, et mõrdadel esines nimetatud aspektis lepingutingimusele

mittevastavus. Teiseks ei saaks olemasolevate tõendite põhjal järeldada VÕS § 221 lg

1 p 1 või p 2 kohaste asjaolude esinemist, mis võimaldaksid hagejal

lepingutingimustele väidetavalt mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta

lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud. Puuduvad tõendid, et

kostja oleks andnud hagejale teadlikult üle ebapiisava tõstejõuga ujukitega mõrrad või

teadnud või pidanud teadma, et nendele paigaldatud PVC-ujukite suurus ja arv ei taga

piisavat tõstejõudu, et ta oleks mõrdade valmistamisel olnud raskelt hooletu vmt.

37. Eelmärgitut arvestades on vajalik muuta ka maakohtu otsuse p-s 26 toodud põhjendusi

hageja teise alternatiivse nõude (nõue kahju hüvitamiseks) rahuldamata jätmise kohta.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata eelkõige põhjusel, et

lepingurikkumine ei ole ka selles aspektis leidnud tõendamist, st pole tõendatud, et

mõrdadele paigaldatud ujukite tõstejõud polnud ujuvuse tagamiseks piisav. Lisaks,

isegi kui see puudus esines, on hageja kaotanud VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 alusel õiguse

PVC-ujukite väidetavale ebapiisavale tõstejõule kui puudusele tugineda. Sarnaselt

maakohtuga leiab ringkonnakohus, et asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis

võimaldaksid järeldada, et hageja poolt väidetavast puudusest enne 07.05.2015

teatamata jätmine oli mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3 teine lause). Muud

põhjendused tuleb maakohtu otsuse p-st 26 välja jätta. Sarnaselt maakohtuga leiab

ringkonnakohus, et menetlusökonoomia kaalutlustel puudub vajadus hinnata, kas

hagetava kahju suurus (2989,20 eurot) on tõendatud või mitte.

38. Ringkonnakohtu arvates ei saa nõustuda ka maakohtu otsuse p 24 esimeses lõigus

esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei saa kahe hageja poolt kasutusele võtmata

mõrrakomplekti osas eeldada, et ka need pole (hageja soovitud määral) hülgekindlad.

Poolte esitatud asjaoludel on kõigi nelja mõrrakomplekti (millest kahte ei olnud hageja

maakohtu menetluse ajaks kasutusele võtnud) valmistamisel kasutatud samu materjale.

Seega võiks kolleegiumi arvates siiski eeldada, et kõigi nelja kostjalt ostetud mõrra

omadused hülgekindluse osas on samasugused. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

vastavalt muuta. Samas, nagu eelnevalt märgitud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

asuda seisukohale, hagejale müüdud mõrrad ei vastanud lepingutingimustele, sh

hülgekindluse osas.

39. Korrektne ei ole ka maakohtu otsuse p-s 23 sisalduv viide tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 84 lg-le 1 ning järeldus, mille kohaselt on hageja tehtud

taganemisavaldus tühine. Olukorras, kus ei esine lepingust taganemise materiaalseid

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

eeldusi (või on rikutud taganemise formaalseid nõudeid) ei saa lugeda

taganemisavaldust TsÜS 5. ptk 1. jao mõttes tühiseks. Taganemisavaldus ei too

sellisel juhul kaasa selle tegija poolt soovitud materiaalõiguslikke tagajärgi, st tegemist

on toimetu avaldusega.

40. Ülalmärgitu ei tingi praegusel juhul siiski maakohtu otsuse tühistamist. Muus osas

järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata

väidetele, märgib kolleegium järgmist.

41. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluse korraldamisel ja juhtimisel

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, sh eelmenetluse läbiviimisel. TsMS § 329 lg

4, § 392 lg 1 p 3 ja p 4 nõuete rikkumist ei saa kolleegiumi arvates maakohtule ette heita.

Hageja märgib õigesti, et eelmenetluses peab kohus välja selgitama nii poolte nõuded,

taotlused kui ka faktilised ja õiguslikud väited. Samas on maakohus seda praegusel

juhul õigeaegselt ka teinud. Maakohus ei ole küll kokkuvõttes lugenud tõendatuks

hageja väiteid mõrdade kokkulepitud kvaliteediomaduste kohta, kuid see ei tähenda, et

maakohus oleks jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata.

42. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hageja etteheited maakohtule VÕS § 29 ning §

217 lg 2 p-de 1 ja 2 ebaõige kohaldamise kohta. Asjas on keskseks vaidlusküsimuseks

tõepoolest see, et mida pooled lepingu sõlmimisel "hülgekindluse" all silmas pidasid.

Kostjalt ostetud mõrdadel kokkulepitud omaduste olemasolu või nende puudumine

(VÕS § 217 lg 2 p 1) sõltub sellest, milliste omaduste olemasolus pooled kokku

leppisid. Hageja on väitnud, et ta soovis võrku, mida hüljes lõhkuda ei suuda. Kostja

vastuväidete kohaselt soovis hageja saada konkreetsest materjalist (Dyneema lina)

püügivahendit, mis oleks toetuskõlbulik

Euroopa Kalandusfondi 2007-2013

rakenduskava raames.

43. Kolleegium märgib, et TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidi hageja enda nõude

rahuldamise eeldusena tõendama asja lepingutingimusele mittevastavust. Samuti pidi

hageja vaidluse korral tõendama oma väiteid poolte ühise tegeliku tahte kohta (VÕS §

29 lg 1). Nagu ka hageja ise apellatsioonkaebuses märgib, ei ole praegusel juhul

esitatud kohtule peale hinnapakkumise (I kd, tl 16) muid tõendeid selle kohta, mida

pooled silmas pidasid ning millise kokkuleppe omavahel saavutasid. Samuti võib

nõustuda hageja järeldusega, et hinnapakkumisest endast ei nähtu, mida pooled mõiste

"hülgekindlus" all silmas pidasid. Eelmärgitust võib kolleegiumi hinnangul järeldada,

et hageja ei ole suutnud menetluses tõendada enda väiteid poolte kokkuleppe sisu (ja

ostetud mõrdadel kokkulepitud omaduste puudumise) kohta. Selles, et ostetud

mõrrakomplektide valmistamisel on kasutatud Dyneema lina ning et mõrrad on

toetuskõlbulikud, pooltel vaidlust ei ole (II kd, tl 127). Seega ei ole maakohus kostja

selgitusi eelistanud, vaid hageja väited ei ole tõendamist leidnud.

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

44. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus

tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saab

vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku

esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Seega ei saanud kohus

kohustada pooli oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid esitama. Samuti ei

pidanud maakohus juba eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud

tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Alles otsuse tegemisel

saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438

lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 2681

annab küll kohtule õiguse kuulata pool üle ka sõltumata poolte taotlusest, kuid selle

otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus,

millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu 01.06.2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12). Seega võis maakohus jätta pooled vande all üle

kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme. Liiatigi

ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid maakohtu menetluses soovinud olla

vande all üle kuulatud.

45. Samuti ei saa esitatud ja kogutud tõendite põhjal järeldada, et vaidlusalused mõrrad ei

vastanud lepingutingimustele VÕS § 217 lg 2 p 2 mõttes. Kala püüdmiseks kostjalt

ostetud püügivahendid sobivad. Hageja enda väidetest nähtuvalt on ta kahte

mõrrakomplekti juba mitmel püügihooajal kasutanud.

46. Hageja väitel tugines ta mõrdu ostes mh kostja poolt 28.10.2011 ajalehele Hiiu Leht

andnud intervjuus avaldatule, mille järgi patenteeritud Dyneema mõrralina ei katke ja

hüljes seda puruks ei tõmba. Kolleegiumi hinnangul ei oma see väide praegusel juhul

õiguslikku tähtsust, sest asja müüja poolt asja omaduste suhtes avalikult tehtud

avaldused võiksid lepingutingimustele vastavuse üle otsustamisel tähtsust omada

tarbijalemüügi puhul (VÕS § 217 lg 2 p 6), millega aga käesoleval juhul tegemist ei

ole. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks lepingu ettevalmistamise käigus

hagejale avaldanud, et hüljes Dyneema mõrralina puruks tõmmata ei suuda vms.

Lisaks on hageja väide kostja poolt intervjuus avaldatu kohta tõendamata. Kostja selle

hageja väitega faktiliste asjaolude kohta maakohtu menetluses selgesõnaliselt

nõustunud ei ole (TsMS § 231 lg 2) ning omaksvõttu ei saa kolleegiumi hinnangul ka

eeldada (TsMS § 231 lg 4). Ringkonnakohtu istungil avaldatust järeldub kostja tahe

kõnealuse asjaolu vaidlustamiseks (III kd, tl 51/pöördel).

47. Sõnal "hülgekindlus" ei ole kolleegiumi hinnangul eesti keeles üldlevinud tähendust.

Samuti puuduvad tõendid, et väljendil oleks tavapäraselt antav kindel tähendus hageja

või kostja tegevus- või kutsealal (VÕS § 29 lg 5 p 5).

48. Kuivõrd vaidlusaluse hülgekindluse aspektis on maakohus mõrdade

lepingutingimustele vastavuse kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt käsitleda apellatsioonkaebuse väited, mis

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269

puudutavad asja ülevaatamise (VÕS § 219 lg 1) ja avastatud puudusetest mõistliku aja

jooksul teatamise (VÕS § 220 lg 1) kohustusi. Kolleegium küll märgib, et maakohus

ei ole väidetava puuduliku hülgekindluse osas asunud seisukohale, et kostja ei oleks

müüjat väidetavast puudusest mõistliku aja jooksul teavitanud. Apellatsioonkaebuse

vastupidiste väidetega ei saa nõustuda.

Menetluskulude jaotus

49. Ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, mistõttu jäävad kaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

50. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174

lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Krista Kirspuu

Ele Liiv

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-15-11269