2-13-26276/165 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2016. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-26276

Tsiviilasi

OÜ Omedu Rand hagi Jüri Vooderi vastu juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

88 709,36 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Omedu Rand apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

23. november 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Omedu Rand (registrikood 10163861);

Apellandi lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv

Vastustaja (kostja): Jüri Vooder (isikukood XXX); Vastustaja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Omedu Rand apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015. a otsus muutmata.

2. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

OÜ Omedu Rand kanda.

3. Mõista OÜ-lt Omedu Rand välja 1680 eurot Jüri

Vooderi

kasuks

apellatsiooniastmes

kantud

menetluskulude

katteks.

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

käesoleva

otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

sätestatud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Omedu Rand (hageja) esitas 24. mail 2013. a hagi, milles palus Jüri Vooderilt (kostjalt)

välja mõista juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju summas 88 709,36 eurot.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja perioodil 31. august 1999. a kuni 15. november 2010. a hageja

juhatuse liikmeks. Kostja on temale väljastatud pangakaardiga võtnud hageja kontolt Swedbank

AS-is välja 2008. a kokku 37 354,18 eurot (428 000 krooni), 2009. a 39 050,01 eurot (611 000

krooni) ja 2010. a 22 305,16 eurot (349 000 krooni), kokku 88 709,36 eurot (1 773 000 krooni).

Kostja ei ole esitanud hagejale mitte ühtegi selgitust ega dokumenti pangakaardiga väljavõetud

sularaha kasutamise kohta. Samuti ei ole kostja hagejale üle andnud sularaha. Hageja hinnangul

puudus kostjal igasugune vajadus nii suures ulatuses sularaha väljavõtmiseks ning hageja teada

ei ole kostja hageja nimel või hageja huvides nimetatud sularahaga tehinguid tehtud. Puuduvad

tõendid selle kohta, et ajavahemikus 14.01.2008 – 17.11.2010 hageja arvelduskontolt

väljavõetud 88 709,36 eurot oleks kasutatud hageja huvides.

Hageja leidis, et kostja ei ole korraldanud äriühingu raamatupidamist äriseadustiku (ÄS) §-le

183 ja raamatupidamise seaduse (RPS) §-dele 2 lg 2 ja 4 vastavalt ja pole äriühingu rahalisi

vahendeid

kasutades

olnud

piisavalt

hoolas.

Kostja

pole

hagejale

üle

andnud

raamatupidamisdokumente

ajavahemikust

2008.-2010. a,

kust

nähtuks

pangakontolt

väljavõetud

sularaha

kasutamine.

Osaliselt

(2010. a

osas)

andis

raamatupidamisdokumentatsiooni hagejale üle raamatupidaja ning hageja kinnitusel on ta kõik

olemasolevad dokumendid esitanud kohtule. Kostja poolt korraldatud raamatupidamisest pole

võimalik saada objektiivset ja asjakohast teavet. Rikkumisi ei saa ümber lükata tunnistajate

ütlustega. Raamatupidamisdokumentidest nähtuvad ebaselged väljamaksed, kassaraamatus

puuduvad raha saanud isikute nimed ja allkirjad, dokumente (nt palgalehti) on allkirjastatud

oluliselt hiljem nende koostamisest, puuduvad algdokumendid, puuduvad väljamaksete aluseks

olnud kalurite arved jne.

Pärast juhatuse liikme kohalt vabastamist jätkas kostja kontoris käimist ja omas ruumide

võtmeid. Seega oli tal vaba juurdepääs hageja raamatupidamisdokumentidele ning võimalus

neid kõrvaldada. Samuti ei andnud kostja üle hageja pangakaarti ja kasutas seda isiklikel

eesmärkidel.

Kostja ei ole tegutsenud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega lähtunud ülesannete

täitmisel majandusliku kasu eesmärgist. 2009. a kasvas äriühingu kahju eelneva aastaga

võrreldes kaks korda, kostja lahkumise järel on äriühing kahjumi kõrvaldanud ja jõudnud

kasumisse. Hageja hinnangul kostja rikkus lojaalsuskohustust ja tegi otsuseid enda huvidest

lähtuvalt. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitas kostja hagejale kahju 88 709,36 eurot.

Hageja ei vaidlusta kalurite poolt püütud kala kui vastusoorituse saamist, kuid vaidlustab

vastusoorituse rahalise väärtuse, mis polnud ligilähedane väljamaksete suurusele. Kaluritele on

teostatud kontrollimatuid väljamakseid. Põllumajandusministeeriumi tõendite ja hageja

raamatupidamise andmete võrdluse tulemusena on tõendatud, et kostja poolt tehtud väljamaksed

kaluritele on olnud alusetud summas 70 870,58 eurot.

Kostja väide, et võlgnevus kaluritele tekkis laeva soetamisest, on kontrollimatu ja umbmäärane.

Hageja rõhutas, et paati Robust ei ostetud kalurite raha eest nagu väidab kostja, vaid Peipsi

Grupp Holding OÜ andis hagejale laenu novembris 2008. a summas 285 000 krooni. Samuti

vähendas Peipsi Grupp Holding OÜ 2010. a oma võlgnevust hagejale. Seetõttu ei ole veenvad

kostja põhjendused, miks suurenesid võlgnevused kaluritele.

Hageja ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt sularaha kulutati kütuse eest tasumiseks.

Pangakonto andmete kohaselt on 2008.-2010. aastatel tasutud Mustvee Statoilis kütuse eest

pangakaardiga kokku 148 881,77 krooni ning puudub põhjendus, miks oleks pidanud tasuma

kütuse eest täiendavalt sularahas. Kütuse kulu on põhjendamatu.

Hageja vaidles vastu kostja väitele, et kala püüti justkui Peipsi Grupp Holding OÜ (PGH)

lubadega ja hageja tasus kaluritele teise ettevõtte poolt püütud kala eest. Jääb selgusetuks, miks

või millisel õiguslikul alusel oleks Omedu pidanud tasuma kaluritele, kes püüdsid ja andsid kala

üle kolmandale isikule. Hageja oli seisukohal, et kostja ei ole tõendanud ega usutavalt

põhistanud, et Omedu tasus OÜ Peipsi Grupp Holding kaluritele.

Hageja leidis, et põhjendamatu on ka kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg

2 alusel. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud.

2. Kostja ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ja etteheiteid. Kostja palus jätta hagi

rahuldamata või alternatiivselt vähendada kahju hüvitist VÕS § 139 lg 1 ja 2 koosmõjus nullini.

Kostja oli seisukohal, et hageja nõue oli TsÜS § 146 lg 1 või TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.

Kostja ei eita, et võttis hageja juhatuse liikmena ajavahemikus 14. jaanuar 2008. a kuni

17. november 2010. a hageja pangakontolt sularaha. Sularaha tõi kostja raamatupidaja juhistel,

vastavalt vajadusele ja sõltuvalt tasutavast kütusest, palkadest, kala kogusest ja

majanduskuludest. Sularaha viis kostja isiklikult hageja kontorisse, kus raamatupidaja luges

raha üle, tegi kassaraamatusse vajalikud sissekanded ja pani raha seifi hoiule, kust see enamasti

samal päeval välja maksti. Seifi võti oli ainult raamatupidajal.

Hagiavalduses käsitletud sularaha kasutati OÜ Omedu Rand kulude katmiseks sh kala tarninud

isikutele kala eest tasumiseks ning kõik sellised kulud kajastati korrektselt raamatupidamises,

sh ettevõtte kassaraamatus. Kostjale ette heidetud raamatupidamiskohustuse rikkumine on

paljasõnaline ja tõendamata. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine, hagejal kahju tekkimine

ning põhjuslik seos nende vahel on tõendamata.

Hageja tasus hagiavalduses käsitletud perioodil sularahas nii kütuse, palkade, FIE-dest kalurite

tasude kui ka majanduskulude eest. Kalurid toimetasid kala vastuvõtja kätte, kes andis vastuvõtu

kviitungi. Kviitungid vormistati mitmes eksemplaris, millest üks läks kaluritele ja teine

raamatupidamisse. Kord kuus maksti kviitungite alusel kaluritele tasu vastavalt kaluri soovile

kas sularahas või pangaülekandega. Kaluritele maksis tasu raamatupidaja, kes kajastas kõik

sellised kassa väljaminekud raamatupidamises korrektselt.

Hageja on jätnud põhistamata, millistest vahenditest kaeti hageja majandamiskulud. On ilmne,

et majandamiskulud ei saanud olla kaetud pelgalt pangakontol asuvate vahendite arvel, vaid

selleks kasutati ka sularaha. Hageja 9. jaanuari 2014. a seisukohast nähtub, et dokumendid, mille

olemasolu hageja varem korduvalt eitas, asuvad tegelikkuses hageja valduses.

Pärast kostja lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt andis senine raamatupidaja kogu ettevõtte

raamatupidamise üle uue juhatuse liikme P. Kärbergi poolt selleks volitatud isikule T. Kudinale.

2010. a raamatupidamisdokumentide üle andmise kohta T. Kudinale koostati vastav akt,

varasemate aastate raamatupidamisdokumendid jäid hageja kontorisse. Kostja kui äriühingu

suhtes kolmanda isiku valduses ei saa olla ega ole äriühingu raamatupidamist, sh

raamatupidamise

dokumente

ega

nende

koopiaid.

Kostja

leidis,

et

hageja

raamatupidamisdokumente puudutav tegevus oli pahauskne. P. Kärberg on uue juhatuse

liikmena suhtunud ülimalt hooletult ettevõtte raamatupidamisdokumentide säilitamisse.

Hageja on raamatupidamise dokumendid kohtule esitanud valikuliselt ja hagejale sobivalt, jättes

teadlikult esitamata enamuse sularaha kohta käivat raamatupidamise dokumentatsiooni. Samuti

on hageja jätnud esitamata raamatupidamise dokumentatsiooni, millele ta varasemates

seisukohtades viitas (sularaha kütusetšekid). Kütust kulus lisaks Peipsi piirkonnas liiklemisele

ka mujal Eesti Vabariigis. Sooduskaardi kasutamine ei tõenda, et kütust soetati selle isiku poolt

või tema tarbeks.

Kostja selgitas, et ettevõtte käekäiku kontrollis peaasjalikult selle omanik P. Kärberg, kes

kontrollis nii kala müüki, selle hinda kui suuremaid investeeringuid. Kala müüdi ainult

P. Kärbergiga seotud ettevõtetele. Võlad kaluritele tekkisid näiteks soovitud laeva ostmisest.

Kaluritele sularahas maksmine oli tavapärane. Septembri suuremad väljaminekud on tingitud

sellest, et tegemist oli kõige aktiivsema püügihooajaga. Kütuse eest sularahas tasumise kohta on

esitatud tšekid, öisel ajal kütuse võtmine oli tavapärane, sest kala transportimast naasti

Lohusuusse vahel öösel. Tulumaksuseaduse § 40 lg 2 alusel ei kuulunud FIE-le tehtud

väljamakse tulumaksuga maksustamisele.

Esitatud tõendite valguses ei saa nõuet üldse eksisteerida ja kahju suurus ei ole tõendatud.

Hagiavalduse terviktekstis toodud nõude kujunemise arvestus ei ole jälgitav, kuna ei ole aru

saada, milliseid raamatupidamises kajastatud sularaha makseid hageja aktsepteerib.

Kostja selgitas tavapärast püütud kala koguste kajastamist raamatupidamises: kaluri poolt

püütud kala kohta koostati esmalt kala vastuvõtu kviitung ning kviitungite alusel moodustus

kalaregister, mille alusel koostati valmistoodangu koondaruanne, millest nähtus kaluritelt

ostetud kala kogus ning selle eest makstav tasu. Kala müüdi edasi mõnele P. Kärbergiga seotud

ettevõttele, mille kohta väljastati arved. Arvete alusel koostati realisatsiooni koondaruanne.

Kõigis nimetatud dokumentides kala kogukaal kattus. Seega ei ole võimalik olukord, kus hageja

raamatupidamises on küll valmistoodangu koondaruanded, kuid ei ole kala vastuvõtu

kviitungeid, mis asusid raamatupidamise üleandmisel koos kalaregistriga (samuti esitamata)

ning valmistoodangu koondaruannetega ühes kaustas.

Kostja ei saanud enda juhatuse liikme kohalt vabastamisest teada vahetult vabastamise päeval,

16. novembril 2010. a. Kontori võtmed andis kostja isiklikult P. Kärbergile üle 30. novembril

2010. a vahetult pärast raamatupidamise üleandmist N.B.lt T. Kudinale. Osa hagiavalduse

terviktekstis esitatud nõudeid (2008. a kindlustuse ja kodugaasi ostmine, 2008 ja 2009

pangakaardiga kütuse ostmine) on aegunud ÄS § 187 lg-st 3 tulenevalt. Transpordiks kasutati

kasutusvalduse alusel L.L. House OÜ-le kuulunud kaubikut Ford Transit. Kütuse soetamine oli

hädavajalik, sest püütud kala ei tohtinud seisma jääda. Hageja esitatud kütuse soetamise

arvutuskäigus on ilmselged vead, arvete nr 5048, 3866 ja 1511 arvutustes on ostetud kütuse

kogus näidatud kordades suuremana kui tegelikult.

Põllumajandusministeeriumis säilitatavate kala üleandmisdeklaratsioonide alusel on võimalik

tuvastada kui palju kala püüdis konkreetne kalur või neljast kalurist koosnenud brigaad.

Nimetatud andmete alusel on võimalik kontrollida ka seda, kas raamatupidaja materjalide järgi

tasutud raha maksti hageja huvides. Lisaks püüdsid kalurid kala ka OÜ-le Peipsi Grupp Holding

viimase lubade alusel. Hageja osutas selliselt OÜ-le Peipsi Grupp Holding kalapüügiteenust,

esitas teenuse eest arve, mille OÜ-le Peipsi Grupp Holding tasus. Seejuures tasus kaluritele töö

eest hageja. Kaluritele tehtud väljamaksete eest sai hageja vastusooritusena kaluritelt kas kala

või siis kalapüügiteenuse. Kalapüügiseadusest ei tulene, et kalapüügiloale ei tohiks kanda kalurit

teisest (P. Kärbergi kontrolli all olevast) juriidilisest isikust ehk osta sisse kalapüügiteenust ning

nimetatud seadus ei reguleeri ka seda, kes peaks sellisel juhul kalapüügi eest kalurile tasu

maksma.

Kaluritele kalapüügi eest makstud tasu muutus pea igapäevaselt ning sõltus kokkuostjast.

Hageja esitatud väited kala keskmise ostuhinna osas ei ole tõepärased ja need on ümber

lükatavad teiste asjas kogutud tõenditega.

Kostja oli seisukohal, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja poolt kirjeldatud

dokumendid olid olemas ja peavad olema jätkuvalt hageja valduses. Kostja palus seetõttu

kohaldada TsMS § 283 lg 2 Raamatupidamises on jälgitav sularaha kasutamine ettevõtte

huvides.

MAAKOHTU OTSUS

4. Tartu Maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt

riigituludesse menetluskulu 24,58 eurot, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

summas 21 568,50 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates maakohtu

otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kohus märkis, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2.

Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Erisätte ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse

liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg 5 aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel

juhatuse liikmega ei ole kokku lepitud muud tähtaega. Hageja on esitanud nõude kohtule

24. mail 2013. a, seega ei ole aegunud kahju võimalikust tekitamisest tulenev nõue perioodil

24. mai 2008. a kuni 15. november 2010. a.

Seoses tõendamiskoormisega käsitles kohus esmalt hageja raamatupidamisdokumentidega

seonduvat. Kohus leidis, et hageja on käitunud tõendeid esitades pahatahtlikult vastaspoole

suhtes ja on kohut eksitanud. Hageja väitis korduvalt, et tal ei ole säilinud ühtegi

raamatupidamisdokumenti aastatest 2008 – 2010. Hageja esindaja vahetumisel 2014. a jaanuaris

esitati esmakordselt ka mõned koopiad raamatupidamisdokumentidest. Pärast kostja täiendavat

taotlust esitas hageja kohtule dokumentatsiooni aastate 2008 – 2010. a kohta, mis tal väidetavalt

oma kontorist leida õnnestus. Kostja hinnangul on osa dokumente seejuures kõrvaldatud.

Kohus leidis, et hageja püüdis kõrvale hoida tema valduses olnud tõendite esitamisest, millega

kostja oleks võinud tõendada oma hoolsat ja äriühingu huvides käitumist. Kohtu hinnangul

viitavad hageja sellisele eesmärgile kostja juhatuse liikme P. Kärbergi poolt 7. jaanuaril 2015. a

vande all antud selgitused. Hagi esitati kohtule ilma, et oleks olnud teada, kas ja millises ulatuses

kostja on raamatupidamise korraldamise kohustust üldse rikkunud. Samuti esitati kohtule selge

vale: väideti, et mingeid dokumente pole, kuigi tegelikult oli neid „suured pundid“/kapid täis.

Eeltoodust tegi kohus järelduse, et hageja ei täitnud kohtu nõudmist (29.07.2013 kiri) ja

sisuliselt 2013. a sügisel valetas kohtule ja kostjale, et tal ei ole olemas mingeid

raamatupidamise dokumente, kuigi tegelikult ta isegi ei püüdnud neid leida enne 2013. a lõppu.

Sellega seoses ei pidanud kohus hageja väiteid kostja süülise käitumise kohta usaldusväärseteks.

Kohus pidas oluliseks, et kostja ja raamatupidaja N.B. ei lahkunud töölt ühel ajal.

Raamatupidaja viimane tööpäev oli 30. november 2010. a, kostja oli juhatuse liikme kohalt

vabastatud juba 15. novembril 2010. a. Kostja kinnitusel sai ta oma vabastamisest teada

kolmandatelt isikutelt 15. või 16. novembril 2010. a. Kostja ja tunnistajad N.B. ja T.K.

kinnitasid, et kostja käis töö juures 30. novembrini 2010. a, lootes muu töö saada ja kohtuda

P. Kärbergiga. Uus juhatuse liige P. Kärberg ei teinud enne 30. novembrit ühtegi toimingut, et

äriühingu juhtimine üle võtta. Kohus leidis, et dokumentide ja võtmete üleandmisel vastutasid

mõlemad juhatuse liikmed.

Tunnistajate V.F.i ja T.K. ning kostja ütlustega on tõendatud, et asjaajamise, vara ja võtmete

üleandmine toimus 30. novembril 2010. a. Kohus asus seisukohale, et hageja

raamatupidamisdokumendid olid alates 30. novembri 2010. a pärastlõunast hageja praeguse

juhatuse liikme (kaudses) valduses.

Kostja ja P. Kärberg avaldasid vande all, et tegelikkuses tegeles hageja raamatupidamisega

äriühingus raamatupidaja. N.B. andis enne töölt lahkumist 2010. a dokumendid üle T. Kudinale.

T. Kudina tunnistuse kohaselt sai ta P. Kärbergilt korralduse dokumendid vastu võtta.

Üleandmise kohta koostati ka akt, kuid sellest ei nähtu, millised dokumendid millises arvus üle

anti. Raamatupidajate tunnistuste kohaselt olid eelnevate aastate raamatupidamisdokumendid

hageja raamatupidaja toas kappides. Kohus leidis, et P. Kärbergi ütlused raamatupidamise

üleandmise kohta olid ebausaldusväärsed ja tõendatud oli raamatupidamise üleandmise

korraldamine P. Kärbergi poolt. Eelnevat arvestades leidis kohus, et hageja raamatupidamise

säilimise eest vastutas alates 16. novembrist 2010. a hageja juhatuse liige P. Kärberg. Kohus

märkis, et kostja poolt tõendite kõrvaldamine oleks ebaloogiline, sest kostja vajas

raamatupidamisdokumente oma väidete tõendamiseks.

Maakohtu hinnangul puuduvad hageja raamatupidamisdokumentides osad dokumendid, mh

töövõtulepingud kaluritega, kala vastuvõtu kviitungid, kaluritele tasu maksmist tõendavad

palgalehed Põllumajandusministeeriumist saadud kala üleandmisdeklaratsioonide kohaselt on

kala deklareeritud oluliselt suuremas mahus, kui esitati kala vastuvõtukviitungeid. Seetõttu on

suur osa kviitungeid kohtule esitamata. Kohus kontrollis, et palgalehtede väljatrükkidel

summad, mis kanti üle kalurite pangakontodele, on vastavalt konto väljavõttele reaalselt

toimunud. Kohus luges õigeks ka N.B. poolt kohtule esitatud raamatupidamisprogrammi

väljatrükid. Kohus märkis, et puudu ei ole terved dokumendiliigid vaid dokumendid osaliselt

(üksikute konkreetsete kalurite kohta).

Maakohus, tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-110-13, leidis, et tunnistajate ütlused kogumis

koos teiste tõenditega võivad asendada puuduvaid raamatupidamisdokumente. Tunnistajate

T.R.i, T.O., V.N., V.F.i, T.K. ja N.B. ütlustega ja esitatud kirjalike tõenditega kogumis on ka

tõendantud dokumentide vormistamise tavapärane kord hageja juures. Selle kohaselt koostas

raamatupidaja kaluritele tasu maksmiseks algdokumentide (kala vastuvõtukviitungid) alusel

koonddokumendi – palgalehe, kuhu kalurid andsid RPS § 7 lg 2 kohaselt nõutud allkirjad raha

kätte saamise kohta. Puudub vaidlus, et palgalehtede alusel tehti kanded kassaraamatusse.

Kaluritest tunnistajad kinnitasid, et andsid alati sularaha saades allkirja ja saadud summad olid

õiged. V.F. kinnitas, et hageja jäi talle 2008. a püütud kala eest võlgu. Hageja oli V.F.i tunnistuse

kohaselt võlgu ka mitmele teisele kalurile. Kohus võrdles esitatud palgalehti ka sisuliselt muude

tõenditega ja leidis, et esitatud tõendid on sisult usaldusväärsed. Kõigi maksete kohta, mis

kannavad palgalehel kaluri nime taga märget „m.k“ on leitavad summade ülekanded hageja

konto väljavõttelt. Kuna ülekanded on teostatud korrektselt, puudub põhjus asuda seisukohale,

et sularahas tehtud makseid ei ole toimunud palgalehtedel märgitud isikutele ja summades.

Tunnistajad kinnitasid, et said alati summa, mida pidid saama ja mille kohta allkirja andsid. N.B.

kirjeldas üksikasjalikult kaluritele tasu arvestamise dokumenteerimist ning tema antud ütlused

haakuvad teiste tunnistajate ütluste ja kogutud kirjalike tõenditega. Sularahas teostatud

väljamaksed on raamatupidamises kajastatud kassa väljamineku orderite ja kassaraamatu kaudu.

Kuigi nimetatud orderitel on vormistuslikke puudusi, ei muuda see asjaolu nimetatud tõendeid

nii ebausaldusväärseks, et kohus need väljamaksete õiguspärasuse hindamisel peaks kõrvale

jätma.

Kohus leidis, et kogumis kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi hinnates saab asuda ka ilma

TsMS § 283 lg 2 kohaldamata seisukohale, et hageja raamatupidamises olid olemas dokumendid

kõikide kaluritele tehtud väljamaksete kohta. Kostja ei vastuta hageja väite eest, et käesolevalt

dokumente hageja valduses ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse tõttu on tõendid

kaduma läinud.

Kohus leidis eelnevalt toodud tõendite pinnalt, et kostja ei rikkunud raamatupidamise

korraldamise kohustust ÄS § 183 ja RPS § 4 tähenduses. Maakohtu hinnangul ei rikkunud kostja

olulisel määral ühtegi RPS § 4 toodud nõuet. Kostja hoolitses äriühingu majandustegevust

puudutavate andmete kajastamise eest raamatupidamises ja tagas raamatupidamise

korraldamise sellega, et võttis tööle kogemustega raamatupidaja. Kohus kaalus tunnistajate

ütlusi raamatupidamisdokumentide süstematiseerituse kohta ja leidis, et usaldusväärsemad on

ütlused, mis kinnitavad dokumentide köidetust ja süstematiseeritust.

Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise küsimuses märkis maakohus, et ei tuvastanud

ebavajalike tehingute tegemist kostja poolt. Esitatud raamatupidamisdokumentide alusel ja

tunnistajate ütluste kohaselt tegutses ettevõte oma tegevusalal oma võimaluste piires.

Raamatupidamisest nähtuvad tehingud on seotud äriühingu põhitegevusega. Kaluritele tasu

makstes sai hageja vastusoorituse kala näol, mis müüdi kasumlikult edasi. Seega toimusid

majanduslikud tehingud, mis olid ilmselgelt hageja huvides. Tasu maksmine kalapüügiluba

mitteomavale isikule on kooskõlas seadusega, sest KPS § 132 lg 2 teise lause kohaselt ei ole

kaluri poolt kalapüügile kaasavõetavate isikute arv piiratud.

Ka väikebussi rentimine oli äriühingu huve ja vajadusi arvestades vajalik. Kala vedamiseks oli

vajalik kinnine sõiduk, milles oleks külmruum. Hageja hinnangud kütusekulu kohta hõlmavad

vaid minimaalse vahemaa läbimist ning mitte külmiku kasutamist kui buss sadamas seisis ega

ka transpordimaa pikenemist sillaremondi tõttu. Tunnistajate ütluste kohaselt olid sadamas ka

traktor ja tõstuk, mida kasutati mõrdade ja paatide tõstmiseks ja veoks. Suurtes kogustes kütuse

võtmise olukorrad olid õigustatud, sest viidatud sügiskuudel olid suured kalapüügi mahud, mis

tingisid suured igapäevased läbisõidud, samuti lisandus vajadus rohkem sadamas olevaid

masinaid kasutada. Kuigi kalurid ostsid kalapaatide jaoks kütuse ise, oli eriolukordadeks kütus

hageja poolt varutud.

Kostja ja N.B. selgituste kohaselt käisid nad tihti Lohusuus P. Kärbergi juures hageja tegevuse

kohta aru andmas. P. Kärberg eitas selliste kohtumiste toimumist, kuid tunnistas kostja

harvemaid mitteformaalseid külastusi. Tunnistaja V.F.i selgituste kohaselt käidi koos kalurite,

kostja ja P. Kärbergiga pikematel sõitudel kasutades selleks kostja autot. Kohus leidis, et sõidud

olid vajalikud. Teiste isikute sooduskaardi kasutamine kütuse ostul ei saanud hageja huve

kahjustada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks omastanud kütust või siis petnud kütuse

tšekke esitades välja rahalisi vahendeid.

Kohtu hinnangul ei seadnud kostja ohtu hageja huve ja järgis hoolsuskohustust. 2008. a sügis-

talvised võlgnevused kaluritele tekkisid seoses kalapaatide soetamisega hagejale. Arvestades, et

PRIA-st saadi toetust 2/5 ulatuses paatide maksumusest, oli tehing hagejale siiski soodne, kuigi

seadis ohtu hageja jooksvate kohustuste (tasumine kaluritele) täitmise. Hagejal oli raskusi oma

kohustuste täitmisega ka teise äriühingu tegevuse tõttu. Puudub vaidlus, et ka PGH oli hagejale

pidevalt võlgu. Arvestades kahe äriühingu omavahelist seost, oli võla nõudmine kui selline

keerukas. Nimelt selgitasid nii kostja kui hageja esindaja vande all, et tegemist oli sisuliselt ema-

ja tütarfirmaga. Kostja selgituste kohaselt PGH maksis nii palju, et hageja saaks majanduslikult

toimida, kuid kunagi ei makstud kogu võlga ära.

Maakohtu hinnangul ei rikkunud kostja ka lojaalsuskohustust. Kohus ei tuvastanud, et kostja

oleks enda huve eelistanud äriühingu huvidele. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks ise saanud

äriühingu tegevuse juhtimisest mingit tasu peale palga. Kohus leiab esitatud tõendeid kogumis

hinnates, et kostja tegutses äriühingu huvides: ta korraldas ja juhtis äriühingu tegevust oma

võimetele vastavalt parimal viisil ja kasutas ka sularaha äriühingu kulude katmiseks. Kostja pole

muid avansina saadud rahalisi vahendeid kasutanud muul viisil kui hageja tegevuseks. Sularaha

eest on ostetud lisaks kütusele kantseleikaupu, ehituskaupu ja tehtud kulutusi seoses sõidukiga

(rehvid, remont). Lojaalsuskohustuse rikkumisena ei kvalifitseeru ka asjaolu, et kostja lubas

alates 2010. a raamatupidajal N.B.l koostada kalurite eest arveid esitamiseks hagejale.

Raamatupidajal ei olnud keelatud osutada raamatupidamise teenust lisaks Omedu Rand OÜ-le

ka teistele isikutele. Raamatupidaja tegevuses ei ilmne huvide konflikti.

Kuna kohus kostja rikkumist ei tuvastanud, puudus vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise nõude

eeldusi. Kohus jättis seetõttu analüüsimata ja hindamata poolte seisukohad võimaliku kahju

olemasolu, suuruse ja põhjusliku seose kohta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Omedu Rand esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. oktoobri

2015. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi kostja vastu, määrata

kindlaks menetluskulude suurus ja jätta kõik kulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole kohus hinnanud tõendeid objektiivselt ja

igakülgselt, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Kohtuotsus ei ole rajatud asjas

kogutud tõenditele. Kohus on suhtunud kostjasse erapoolikult ja soosivalt.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Tõendatuks saab lugeda, et apellandi raamatupidamise

dokumendid olid süsteemselt köidetud kaustadesse. Kuna apellandi raamatupidamisest

puudusid mistahes töövõtulepingud või palga maksmist tõendavad dokumendid, siis järeldub,

et puuduvad terved raamatupidamise kaustad. Väär on seega kohtu järeldus, justkui puuduksid

dokumendid üksnes osaliselt.

Apellandi raamatupidamisest puudub terve köidetud kaust, mis sisaldaks palgalehti. Tõendina

on esitatud üksnes N.B. kalurite allkirjadeta palgalehed. Apellant ei nõustu, et palgalehtede

alusel on tehtud kanded kassaraamatusse.

Otsusest ei selgu, millisel alusel jõudis kohus seisukohale, et dokumendid puuduvad üksikute

kalurite kohta ning millise kaluri kohta konkreetselt need puuduvad. Kuna kohtu hinnangul

puudub valdav osa kala vastuvõtukviitungeid, siis järelikult puuduvad dokumendid enamuse

kalurite kohta.

Jääb ebaselgeks millisele tõendile rajas kohus oma siseveendumuse, et sularahas tehtud maksed

on toimunud reaalselt püütud kala eest tasumiseks.

Kohus on põhjendamatult lugenud tõendatuks, et kalurid püüdsid 2010. a kala kogustes, mis

oleks õigustanud mitmekordseid sõite Omedu ja Lohusuu vahet. Arvestades deklareeritud

püügiandmeid ja tunnistajate ütlusi on tõenäoline, et kalurite poolt püütud kala ei antud hagejale

üle, vaid müüdi ebaseaduslikult. Maakohus on jätnud tähelepanuta apellandi 21. aprillil 2015. a

esitatud lisa nr 7 ja kõik täiendavad väited seonduvalt kalapüügikoguste mittevastavusega.

Kohus on vääralt hinnanud tõendeid seoses kostja poolt võtmete üleandmisega ja jõudnud

ebaõige järelduseni. Kohus ei võimaldanud apellandil nimetatud väidet omapoolsete tõendite

esitamisega ümber lükata. Tunnistajad andsid ebaõigeid ütlusi vastustaja kabineti suuruse ja seal

toimunud koosoleku kohta.

N.B. poolt kalurite jaoks ja nimel koostatud arveid ei saa käsitleda kui objektiivselt

majandustehinguid kajastavaid tõendeid ja raamatupidamise algdokumente. Kostja poolt üle

antud ja olemasolevad raamatupidamisdokumendid viitavad põhjendamatult ettevõtte rahaliste

vahendite mittesihipärasele kasutamisele ning majandustehingud pole usaldusväärselt

kontrollitavad.

Maakohus on kalalaeva Robust soetamist puudutavaid tõendeid osaliselt arvestanud ja jätnud

tähelepanuta, et pärast laenu tagastamist kandis PGH kala eest väljastatud arve alusel apellandile

tagasi summa 285 000 krooni. 2. märtsi 2009. a seisuga pidi apellandil olema piisavalt rahalisi

vahendeid, mille arvelt tasuda kalurite ees tekkinud võlgnevus.

Kohus on jätnud hindamata vastustaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse, mistõttu on

kohtuotsus menetluskulude väljamõistmise osas põhjendamatu.

6. Jüri Vooder vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja palus

jätta menetluskulud hageja kanda. Vastustaja jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde.

Apellandi võimalik nõue on piiratud apellandi pangakontolt välja võetud sularahaga, kuivõrd

apellant ei ole muu kahju tekkimist välja toonud ega muid asjaolusid hagi alusena käsitlenud.

Apellant ei ole kaebuses endiselt välja toonud seda, milles konkreetselt seisneb tema kahju.

Kohtu pahameel ja otsuses märgitud usaldusväärsuse kaotus apellandi osas on õigustatud,

arvestades hageja käitumist menetluses ja hagi aluse osas pika aja jooksul valeandmete esitamist

kohtule ja vastustajale. Apellandi sooviks on pidevalt olnud menetluse takistamine ja asjaolude

segaseks ajamine. Maakohus menetles apellandi nõuet korrektselt vastavalt 30. juuni 2014. a

hagi terviktekstist lähtudes.

Maakohus ei ole otsuses toetunud üksnes vastustaja väidetele ega jätnud analüüsimata tõendeid

ja apellandi seisukohti. Näiteks on kohus 7. jaanuari 2015. a istungil lugenud õigeks N.B. poolt

kohtule esitatud väljatrükid olukorras, kus puudusid kannete alusdokumendid.

Tähelepanuta tuleb jätta väited, mida maakohtus pole käsitletud. See hõlmab nii kala

ebaseaduslikku müüki tuvastamata isikutele, raamatupidamisdokumentide kõrvaldamist ja

hävitamist ning nõuet võlgnevuste osas, mis olid pärast vastustaja lahkumist juhatuse liikme

kohalt ja kolmandatel ettevõtetel apellandi ees. Samuti tuleb jätta tähelepanuta väited, mis on

apellandi poolt esitatud kohtukõne teesides ja mitte asja sisulisel arutamisel.

Kadunud raamatupidamisdokumendid on endiselt apellandi valduses ning apellant on esitanud

väikese osa raamatupidamisdokumentidest, kus on võimalik küsitavusi tuletada.

Apellatsioonkaebuses esitatud väide süsteemselt köidetud raamatupidamise dokumentidest on

vastuolus apellandi praeguse juhatuse liikme P. Kärbergi 7. jaanuari 2015. a istungil avaldatud

seisukohaga, mille kohaselt koosnes apellandi raamatupidamine lahtistest köitmata kilekotis

asunud paberite hunnikutest. P. Kärbergi ütlused on enamuses küsimustes teiste tunnistajate ja

tõenditega läbivalt vastuolus ja selgelt ebausaldusväärsed.

Asjas ei esine TsMS § 652 lg 3 p 1 ja 2 sätestatud aluseid apellandi täiendava tõendi materjalide

juurde võtmiseks. Apellandile pidi vastustaja seisukoht võtmete üleandmise kohta

30. novembril 2010. a olema teada juba 2014. a, kuna taotleti selleks kahe tunnistaja ja apellandi

juhatuse liikme ülekuulamist.

Vastustaja ei nõustu apellandi etteheidetega vastustaja menetluskulude suuruse kohta. Apellant

ei esitanud vastustaja menetluskulude nimekirjale ühtegi vastuväidet. Vastustaja kulud

õigusabile olid ligi kaks korda väiksemad apellandi enda kuludest. Suurem osa

menetluskuludest on tekkinud otseselt vastustaja käitumise tõttu maakohtu menetluse käigus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

8. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtu otsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse osas. Maakohus on otsuses selgitanud, miks ta ei pidanud hageja

juhatuse liikme P. Kärbergi ütlusi täielikult usaldusväärseks. Samas ei ole kohus asja

lahendamisel lähtunud ainuüksi kostja J. Vooderi vande all antud ütlustest, vaid on arvestanud

nii ükshaaval kui nende kogumis ka kõiki teisi asjas esitatud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi ja

dokumentaalseid tõendeid.

Maakohus on möönnud, et kostja juhitud äriühingu raamatupidamises esines mõningaid

puudusi, kuid kohtu poolt kindlaks tehtud puudused olid pigem tehnilist/vormistuslikku laadi

ning need ei toonud tervikuna kaasa äriühingu raamatupidamisarvestuse ebaülevaatlikuks ja

ebausaldusväärseks muutumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole

põhistanud ega tõendanud seost, et väidetav kahju tekkis hagejal just raamatupidamise

korraldamisel kasutatud lahenduste tõttu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada maakohtu otsust vastuoluliseks. Apellant on

kohtuotsuse põhjenduste hulgast toonud välja üksikuid kontekstiväliseid lauseid ja laiendanud

neid omapoolsete üldistavate järeldustega, kuid see ei anna alust heita maakohtule ette

menetlusnormide rikkumisi. Muuhulgas on maakohus käsitlenud põhjalikult nn palgalehtedega

seonduvat (otsuse p 5, lk 19-20) ning põhjendanud raamatupidaja N.B. esitatud arvutifailide

väljatrükkidele tuginemist ning asjakohatud on apellandi etteheited, mille kohaselt ei ole

palgalehti asjas esitatud.

9. ÄS § 187 lg-te 1 ja 2 alusel nõude maksmapanekul tuli hagejal tõendada, et osaühingule on

tekitatud kahju, et kostja kui juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised

põhjustasid osaühingule hagiavalduses nimetatud kahju (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-197-

13, p 14 ja nr 3-2-1-110-13, p 11). Seega tuli hagejal tõendada järgmised asjaolud:

-

kostja on rikkunud äriühingu juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

-

osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

-

juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku

ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

Kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist, s.o äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise

tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei

oleks toimunud.

Hagiavalduses ja selle hilisemates täpsustustes (30.06.2014 terviktekstis) esiletoodu kohaselt on

hagejale tekkinud kahju selliselt, et kostja, olles hageja juhatuse liikmeks, võttis hageja

pangakontolt Swedbank AS-is kolme aasta vältel pangakaardiga välja sularaha kokku summas

1 388 000 krooni ehk 88 709,36 eurot. Ehkki hagiavalduse kohaselt on hageja kontolt Swedbank

AS-is võetud lisaks eelmärgitule ka pangakontoris välja sularaha kokku 385 000 krooni (24 606

eurot), on hageja määratlenud hagi alusena üksnes pangakaardiga äriühingu pangaarvelt välja

võetud rahasumma, s.o 88 709,36 eurot, mille hageja palub kostjalt temale tekitatud kahju

hüvitisena välja mõista.

10. ÄS § 187 lõikes 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab endas muuhulgas

kohustust kasutada äriühingu rahalisi vahendeid üksnes aktsiaseltsi huvides heaperemehelikult

eesmärgiga säilitada äriühingu jätkusuutlik tegevus ning võimaluse korral äriühingu vara

suurendada (s.o nii hoolsus- kui lojaalsuskohustus). Sellele lisaks on juhatuse liikmel kohustus

tagada osaühingu korrakohane raamatupidamine (ÄS § 183).

Ainuüksi sularaha väljavõtmise fakt iseenesest ei ole kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste

rikkumisena. Samuti ei tähenda sularaha pangaarvelt väljavõtmine automaatselt varalist kaotust,

kuna raha hulk ega ostujõud (vahetusväärtus) ei sõltu oluliselt sellest, kas raha hoitakse

pangaarvel või sularahana. Kahju tekkimise tõenäosust ei suurenda ega vähenda iseenesest

asjaolu, kas sularaha võeti äriühingu pangakontolt välja pangakaardiga pangaautomaadi kaudu

või pangakontorist. Kahju tekkimise tuvastamise aluseks ei ole piisav ka ainuüksi vaidlustamata

asjaolu, et pangakaardiga äriühingu kontolt välja võetud 88 709,36 eurot ei olnud äriühingu

juhtimise üleandmisel 16.11.2010. a äriühingu kassas. Kui sularaha kasutati äriühingu

majandustegevusega seotud eesmärkidel, siis ei tähenda raha kassast puudumine, et vastavas

ulatuses oleks äriühingul tekkinud kahju.

11. Ringkonnakohus märgib hagi alusega seonduvalt järgmist. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt

mõistetakse hagi aluseks all neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise

sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude.

Esialgses hagiavalduses tõi hageja hagi alusena esile faktilise asjaolu, et kostja on juhatuse

liikmena tegutsedes aastatel 2008 – 2010 võtnud äriühingu pangakontolt välja sularaha

88 709,36 eurot ning selle summa ulatuses ongi hagejale tekkinud kahju. Sisuliselt tugines

hageja esialgses hagiavalduses sellele, et ta on kogu nimetatud rahasummast (88 709,36 eurot)

kostja tegevuse (või tegevusetuse) tagajärjel ilma jäänud ega ole saanud selle eest vastusooritust.

Hilisemas menetlusstaadiumis esitas hageja lisaks ka väiteid, et osaliselt on talle kahju tekkinud

ka pangakaardiga (elektrooniliselt) teostatud maksetega. 30.06.2014. a hagiavalduse

terviktekstis tõi hageja esile, et äriühingu vahendite arvel kütuse ostmine ei ole olnud

põhjendatud ega äriühingu vajadustega kooskõlas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja

sellega siiski muutnud hagi alust, kuna hageja ei ole esitanud konkreetset nõuet ülemäärase

kütuse ostmisega äriühingule tekitatud kahju hüvitamiseks.

12. Hagejal tuli käesolevas asjas tõendada asjaolusid, mille kohaselt tõi äriühingu pangakontolt

pangakaardiga sularaha väljavõtmine ja selle sularaha kasutamise ebapiisav dokumenteerimine

(raamatupidamise korraldamise kohustuse mittenõuetekohane täitmine) kaasa äriühingu vara

vähenemise. Äriühingu varalist seisundit kostja juhatuse liikme volituste lõppemise hetkel

(november 2010) tuleks võrrelda selle seisuga, mis oleks esinenud juhul, kui raamatupidamise

nõudeid oleks täidetud täielikult, s.o ilma igasuguste puudusteta.

Hageja tugines ka kostja poolt lojaalsuskohustuse rikkumisele. Lojaalsuskohustus tähendab

muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu

omadele. Lojaalsuskohustuse rikkumisena on alati käsitatav olukord, kus juhatuse liige omastab

äriühingu raha. Seega, tuginedes lojaalsuskohustuse rikkumisele olukorras, kus hageja

hinnangul on sularaha kasutamine toimunud raamatupidamisnõudeid rikkudes, tuli hagejal ka

tõendada, et äriühingu raha on kas omastatud või on seda kasutatud vastuolus äriühingu

huvidega, mh ilma selle eest kohast vastusooritust saamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei ole hageja eelnimetatud

asjaolusid tõendanud.

13. Ehkki hageja ei vaidlustanud tegelikult osasid kostja poolt juhatuse liikmena sularahas

tehtud väljamakseid (nt palga väljamaksed raamatupidajale jt töötajatele, avansiaruannetes

kajastatud kontoritarvete kulud jne) ning möönis, et neid tuleb kahju suuruse määramisel

arvestada, ei esitanud hageja kohtule sellekohaseid arvestusi, ehkki maakohus viitas

19.09.2014. a eelistungil nõude arvestuse ebaselgusele ja palus esitada täpsustatud

arvutuskäigu.

Ringkonnakohus nõustub vastaspoole seisukohaga, et hageja on jätnud ise oma nõude osaliselt

põhjendamata. Sellises olukorras ei saa lugeda põhjendatuks hageja väiteid, mille kohaselt on

kostja tekitanud raamatupidamisnõuete rikkumise tõttu hagejale kahju.

14. Maakohus on raamatupidamisega seonduvaid küsimusi põhjalikult käsitlenud oma otsuse

punktis

(kohtule

esitatud

raamatupidamisdokumentatsiooni

terviklikkus

ning

raamatupidamise üleandmine uuele juhatuse liikmele), punktis 5 (kohtu hinnang, millised

dokumendid on esitatu hulgast puudu), punktis 6 (tunnistajate ütlused ja nende seosed

puuduolevate dokumentidega; hinnang sularahas väljamaksete tegemise kajastamise korrale

kassaraamatus). Kohus on asunud seisukohale (otsuse p 6.2, lk 21), et raamatupidamise kannetes

esines mõningaid puudusi seoses väljamaksete kajastamisega nn koonddokumendi kujul. Ette

sai heita kassa väljaminekuorderite puudulikku täitmist väljamaksete aluse osas – seal puudusid

konkreetsed viited, millise palgalehe alusel on tehtud väljamakse kaluritele või kala ostuks.

Samas selgitas raamatupidajana töötanud N.B. (tunnistaja) usutavalt ja arusaadavalt

palgalehtede alusel väljamaksete teostamise süsteemi. Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates,

et kassa väljamineku orderite vormistuslikud puudused ei muuda neid dokumente sedavõrd

ebausaldusväärseteks, et need tulnuks väljamaksete õiguspärasuse hindamisel kõrvale jätta.

Muuhulgas märkis maakohus, et ehkki kassa väljamineku orderi alusel konkreetse palgalehe

leidmine oli keerukas, oli see täpsustuste abil siiski võimalik. Seega asjaolu, et osal kassa

väljamineku orderitel puudusid kalurite nimed ja allkirjad, väljamakse alused vm algandmed, ei

tähendanud

iseenesest,

et

väljamaksete

alust

ei

olnud

võimalik

raamatupidamisdokumentatsiooni alusel tagantjärele kindlaks teha.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning leiab, et esiletoodud puudused

raamatupidamisdokumentide vormistamisel ei ole oma olemuselt sellised, millega saaks

põhjuslikult seostada hagejal kahju tekkimise. Olukorras, kus hageja ei esitanud ise terviklikku

arvestust, missuguseid konkreetseid väljamakseid ja millises rahalises ulatuses ta tunnistas

(pidas põhjendatuks/õiguspäraseks) ja missuguseid mitte, ei ole alust heita maakohtule ette

kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist.

15. Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta

vastuolu tõendites, mille kohaselt mõned tunnistajatena üle kuulatud kalurid kinnitasid, et

hageja ei ole neile võlgu jäänud, kuid 2010. a raamatupidamise andmetel oli ettevõttel kalurite

ees võlgnevusi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tunnistajate ütlustest ei tulene, et

võlgnevusi ei ole mitte kunagi olnud, vaid, et võlgnevusi ei olnud ütluste andmise aja seisuga.

Samuti ei ole hageja põhjendanud, millisel viisil on hagejal väidetava rahalise kahju tekkimisega

põhjuslikus seoses asjaolu, et alates 2010. aastast lubas kostja juhatuse liikmena raamatupidajal

N.B.l koostada kalurite eest arveid Omedu Rand OÜ-le esitamiseks. Hageja ei ole põhistanud

sellise tegevusega huvide konflikti olukorra tekitamist; puuduvad igasugused viited, nagu oleks

sellega kaasnenud isiklike huvide eelistamine äriühingu huvidele. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et kirjeldatud teguviisi saab pidada pigem arvete tehniliseks koostamiseks kalurite

asemel, mis tulenes kalurite ja hageja vaheliste lepinguliste suhete olemusest. Arved koostati

kala vastuvõtukviitungite alusel ja nende vormistamine oli vajalik raamatupidamise

korraldamise eesmärgil. Arvetele on alla kirjutanud kalurid ise.

16. Vaidlust ei ole selle üle, et suur osa kala vastuvõtu kviitungitest aastatel 2008 – 2010 on

kohtule esitamata, kuid see ei anna alust järelduseks, et kostja on jätnud selles osas oma

kohustused juhatuse liikmena täitmata ning et hagejal oleks seetõttu tekkinud kahju. Maakohus

käsitles kala vastuvõtu dokumentatsiooniga seonduvat oma otsuse punktis 5. Kohus luges TsMS

§ 283 lg 2 alusel õigeks N.B. poolt kohtule esitatud raamatupidamisprogrammi väljatrükid ning

asus seisukohale, et kuna on olemas tõendid kala deklareerimise kohta (st püüdmise ja hagejale

üleandmise kohta), samuti palgalehed püütud kala eest väljamaksete tegemise kohta, pidid

olemas olema ka kala vastuvõtu kviitungid. Hageja ei ole esile toonud konkreetseid rahalisi

lahknevusi, mis võimaldaksid tuvastada rahalise kahju tekkimise raamatupidamiskohustuse

puuduliku täitmise tagajärjel.

Asjaolu, et raamatupidamise vormistamisega tegeles äriühingus vahetult raamatupidaja, ei anna

samuti alust tuvastamaks, et kostja rikkus oma kohustusi juhatuse liikmena ning sellega

põhjustati hagejale kahju. Juhatuse liikme hoolsuskohustus raamatupidaja tegevuse

kontrollimisel ei tähenda automaatselt seda, et juhatuse liige peaks isiklikult kontrollima

raamatupidaja poolt vormistatud dokumentatsiooni, vaid juhatuse liige peab olema veendunud,

et raamatupidaja kui isik on usaldusväärne ja tema erialateadmised on vajalikul tasemel.

17. Ringkonnakohus

ei

pea

vajalikuks

korrata

maakohtu

põhjendusi

seoses

raamatupidamisdokumentatsiooni uuele juhatuse liikmele üleandmisega. Iseenesest on õige, et

kostja J. Vooderi kui juhatuse liikme kohustuste täitmise nõuetekohasuse hindamisel ei saa

lähtuda uue juhatuse liikme (P. Kärbergi) tegevusest/tegevusetusest, kuid maakohtu sellekohane

arutlus ei muuda ebaõigeks kohtuotsuse järeldusi tervikuna. Kolleegium märgib siiski, et

äriühingu juhtimise ja raamatupidamise üleandmine lahkuvalt juhatuse liikmelt uuele juhatuse

liikmele peaks olema kahepoolne protsess ning eeldaks ka uue juhatuse liikme poolset koostööd.

Kostja vande all antud ütlustest tuleneb, et ta sai enda vabastamisest juhatuse liikme kohalt teada

kaudsetest allikatest küll 15.-17.11.2010.a, kuid oli kuni 30.11.2010 arvamusel, et talle

pakutakse äriühingus muud tööd. Uue juhatuse liikmega ta selle ajavahemiku vältel kontakti ei

saanud. Ka tunnistaja N.B. ütluste kohaselt selgus kostja vabastamine juhatuse liikme kohalt

alles viimasel hetkel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt tulnuks

poolte omavahelisi suhteid arvestades näidata initsitatiivi dokumentatsiooni üleandmise

korraldamisel pigem uuel juhatuse liikmel.

Põhjendatud ei ole apellandi etteheited juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise osas viitega

asjaolule, et kostja kui juhatuse liige ei astunud piisavalt samme äriühingu nõudeõiguste

realiseerimiseks võlausaldajate vastu. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse

p 7.2.3). Asja materjalide kohaselt oli hageja ees pidevaks võlglaseks Peipsi Grupp Holding OÜ;

viidatud ei ole teistele võlausaldajatele, kellelt kostja tegevusetuse tõttu oleksid jäänud rahalised

vahendid saamata. Mõlemad pooled väljendasid menetluses seisukohta, et Peipsi Grupp

Holding OÜ ja Omedu Rand OÜ puhul oli sisuliselt tegemist ema- ja tütarettevõtjatega,

kusjuures Peipsi Grupp Holding OÜ ainsaks juhatuse liikmeks on alates 2006. aastast olnud

Paul Kärberg. Hageja ei ole põhistanud, et Omedu Rand OÜ oleks oma nõudeõigused Peipsi

Grupp Holding OÜ vastu kaotanud ja sellega oleks kaasnenud varaline kahju.

18. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja (apellandi) etteheidetega, mille kohaselt tegi kostja

juhatuse liikmena kaluritele põhjendamatuid ja kontrollimatuid sularaha väljamakseid ning

põhjustas sellega hagejale kahju.

Maakohus leidis (otsus p 6.3), et hinnates kogumis kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi saab

asuda seisukohale, et hageja raamatupidamises olid olemas dokumendid kõikide kaluritele

tehtud väljamaksete kohta. Maakohtule puudub alus heita ette menetlusnormi rikkumist tõendite

hindamisel kohtu siseveendumuse kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse tõttu oleksid tõendid kaduma läinud.

Kostja on esitanud oma 21.04.2015. a menetlusdokumendi lisana üksikasjalikud ülevaatetabelid

aastate 2008 – 2010 kohta (V kd alates tl 149). Tabelis on kuupäevaliselt toodud konkreetsete

summadena äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha ning selle juures on näidatud,

millisteks väljamakseteks on sularaha kasutatud ja millised toimikus olevad tõendid seda

kinnitavad. Ringkonnakohus ei tuvastanud kostja esitatud tabeli andmetes ebatäpsusi ega

mittevastavusi. Kõigi kolme aasta lõpu kassajäägid on vastavuses nii hageja kui raamatupidaja

(tunnistaja) N.B. esitatuga ning hageja majandusaasta aruannetes kajastatuga. Seega on

põhjendatud asuda seisukohale, et raamatupidamine, sh sularaha kasutamine, on jälgitav.

19. Hageja väited, mille kohaselt 2008 – 2010. a püütud kala koguste puhul kuulunuks kaluritele

tasumisele kokku 118 672,68 eurot, kuid tegelikkuses on tasutud kaluritele pangaülekannetega

74 628,67 eurot ning sellele lisaks veel sularahas 83 155,65 eurot ning lisanduv võlgnevus

kalurite ees moodustas 31 758,94 eurot (s.o justkui kokku oleks kaluritele tasutud 189 543,26

eurot), on üksnes oletuslikud (hinnangulised) ning nende puhul ei ole arvestatud kõiki toimikus

olevaid materjale. Hageja ei ole lisanud täpset arvutuskäiku. Seevastu kostja on oma 05.05.2015

menetlusdokumendis toonud arvestused viitega kala üleandmise deklaratsioonidele, millest

nähtuvalt on OÜ Omedu Rand lubadega kalurite poolt vaidlusalusel ajavahemikul (2008 – 2010)

püütud enam kui 13 tonni võrra rohkem kala kui seda väitis hageja. Samuti ei ole hageja esitanud

usaldusväärseid tõendeid kaluritele kala eest tasutud hindade kohta. Kostja on esitanud

põhjendatud vastuväited ka hageja väidetele, mille kohaselt osale kaluritele (nt V.A. ja V.F.) ei

oleks tulnud üldse tasu maksta, kuna teda ei ole nimeliselt kantud ühelegi kalapüügiloale.

Hageja ei ole seega põhistanud ega tõendanud alusetute väljamaksete tegemist.

Hageja ei toonud maakohtu menetluses hagi esemena esile asjaolu, nagu oleks raamatupidamise

nõuetekohase korraldamata jätmise tulemusena hagejale (apellandile) tekkinud suur kahju, mis

väljendus võlgnevustes kaluritele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgituga, mille

kohaselt on hageja alles kohtukõnes asunud selgelt väitma, et osa tema kahjust moodustasid

raamatupidamisarvestusest nähtunud võlgnevused kaluritele. Maakohus kohaldas õigesti TsMS

§ 402 lg 2 teises lauses sätestatut ning jättis hageja kohtukõnes esitatud faktiväidetele kahju

tekkimise asjaolude kohta hinnangu andmata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu käesolevas asjas täpsemale käsitlemisele asjaolud ega

väited selle kohta, millistest vahenditest tasuti 2008. aastal kalapaadi Robust soetamisel.

Nimetatu ei kuulu hagi esemesse.

20. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja väiteid seoses kostja poolt äriühingu vahendite

eest kütuse ostmisega.

Asja materjalidest nähtuvalt on 2008. aastal ostetud kütust pangakaardiga 2826,01 euro

väärtuses ja sularahas 401,36 euro väärtuses. 2009. aastal on ostetud pangakaardiga 2972,07

euro väärtuses ja sularahas 200,31 euro väärtuses. 2010. aastal on pangakaardiga ostetud kütust

3110,34 euro väärtuses ja sularahas 31,60 euro eest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna hagejal kahju tekkimise tuvastamiseks alust asjaolu, et

enamusel juhtudel toimus tankimine Mustvee Statoilis äriühingu pangakaardiga ning sel viisil

tasumine oli kujunenud praktikaks ja igapäevase majandamise tavaks. Kolme aasta jooksul

ostetud kütusest on vaid 7 % puhul tasumine toimunud sularahas, kusjuures sularaha kasutamine

on aasta-aastalt oluliselt vähenenud. Sularaha kasutamine kütuse ostuks ei ole iseenesest

käsitatav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena.

21. Ehkki aastatel 2009 ja 2010 on kohtule esitatud andmete kohaselt hageja vahendite eest

tegelikkuses ostetud kütust kokku 1045,24 euro ulatuses rohkem kui see kajastub äriühingu

vastavate aastate majandusaasta aruannetes, on 2008. aastal samasugustel andmetel ostetud

kütust 2503,33 euro ulatuses vähem kui see kajastub 2008.a majandusaasta aruandes.

Ringkonnakohus märgib, et esitatud andmete kohaselt on vaidlusalusel perioodil kõigil aastatel

dokumentatsiooni kohaselt soetatud ligikaudu sarnasel hulgal kütust (ca 3200 euro väärtuses

ühe aasta kohta).

Ehkki andmete lahknevus viitab ebatäpsustele raamatupidamise korraldamises, on vaidlusaluse

perioodi (2008 – 2010) kestel kokku majandusaasta aruannete järgi kulunud kütuse soetamiseks

11 041,05 eurot. Pangakaardiga tasutud ja sularaha eest ostetud on selle aja vältel kohtule

esitatud raamatupidamisdokumentide alusel kokku kütust 9579,96 euro väärtuses (koguseliselt

kokku 8 990,64 liitrit). Seega on kütuse ostmiseks kulunud tegelikkuses kokku 1461,09 eurot

vähem,

kui

see

järeldub

vaidlusaluste

aastate

majandusaasta

aruannetest.

Raamatupidamisandmete ebatäpsus ei anna seega alust asuda seisukohale, et hagejal oleks

vastavas osas tekkinud kahju.

22. Asjaolu, et vaidlusaluse perioodi kestel ei kuulunud hagejale Maanteeameti liiklusregistri

andmetel sisuliselt sõidukeid (üksnes 2010. aastal oli hageja nimele kaheks päevaks

registreeritud sõiduk Mercedes-Benz), ei välista äriühingu majandustegevuses kütuse tarbimise

vajadust. Kostja on esitanud selgitused ja põhjendused, mille kohaselt oli kütust (sh nii

diiselkütust

kui

bensiini)

vaja

hageja

majandustegevuses

kala

transportimiseks,

külmutusseadme käigushoidmiseks, sadamas kasutusel olnud traktori ja tõstuki käitamiseks

(mõrdade väljatõstmisel jne), muruniidukile, karakattide katsetamisele, varuna erijuhtumiteks

paatidele, sõitudeks Lohusuusse P. Kärbergi juurde nõupidamistele ning aeg-ajalt ka

pikemateks sõitudeks seoses hageja majandustegevusega (nt Pärnusse ja Tallinna paate jm

kalapüügivahendeid tellima või ostma).

Maakohus on otsuse lk 26-28 käsitlenud kõiki tõendeid ja põhjendusi, mida kostja kütuse

kasutamise vajaduse ja otstarbekuse kohta esitas, sh nii kostja vande all antud seletused kui ka

tunnistajate ütlused. Seega tuli hagejal lükata kostja esitatud tõendid ümber või omalt poolt

tõendada, et seoses hageja majandustegevusega ei kulunud ega saanud kuluda kolme aasta vältel

kokku eelmärgitud koguses (8 990,64 liitrit) kütust või et kostja kulutas hageja vahendite eest

ostetud kütust muul otstarbel kui äriühingu vajadusteks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole eelnimetatut tõendanud. Hageja on tuginenud

üksnes ligikaudsele arvestusele, et kuna äriühingu kasutuses oli vaid üks diiselmootoriga Ford

Transit buss ning seda kasutati marsruudil Omedu – Lohusuu (26 km) ning buss ei kulutanud

kütust enam kui 10 l/ 100 km kohta, siis ei saanud kütust sedavõrd palju kuluda, arvestades

muuhulgas, et suuremate kalakoguste puhul tuli kalale järgi Peipsi Grupp Holding OÜ

külmutusauto. Samas ei ole hageja kummutanud kostja ülejäänud väiteid kütusekuluga seoses,

mida kinnitavad ka tunnistajate ütlused.

23. Põhjendatud ei ole apellandi väited, nagu oleks dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates

ilmselge, et vastustaja selgitused kütuse koguste kohta on otsitud, paljasõnalised ja tegelikkusele

mittevastavad ega haaku ettevõtte reaalse majandustegevusega. Tegemist on hageja poolse

hinnanguga tõenditele, kuid maakohus ei olnud sellega seotud.

Kostja on kohtuistungil vande all mh selgitanud, et Lohusuus tuli üldjuhul käia vähemalt 2 korda

päevas seoses sellega, et taara ei olnud vaba (esmalt tuua Lohusuust tühjad kalakastid ja hiljem

viia need täis kalaga tagasi). Keskmiselt oli vaja käia 3-4 korda päevas. Bussi mootor pidi päev

läbi töötama, vastasel korral ei töötanuks ka külmutusseade. Sama on kinnitanud ja tunnistajad.

Kohtule ei ole esitatud konkreetseid andmeid selle kohta, kui mitmel korral käis kala järel Peipsi

Grupp Holding OÜ suur külmutusauto. Kostja vande all antud seletuste ning tunnistaja T.K.

ütluste kohaselt käis PGH suur auto kalal järel kõnealuse kolme aasta jooksul üksnes paaril

üksikul korral. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et suur külmutusauto käis OÜ Omedu

Rand poolt püütud kala vedamas sagedamini (nt alati, kui tekkis vajadus suurte kalakoguste

vedamiseks). Ringkonnakohus järeldab, et PGH külmutusautoga kala vedamine toimus

üksikutel kordadel, s.o vaidlusaluse perioodi pikkust arvestades mitte enam kui ühe korra aasta

jooksul. See ei saanud oluliselt mõjutada kütuse vajadust pikema ajavahemiku kohta, kuna ühe

käiguga sai suur külmutusauto katta vaid ühe päeva transpordivajaduse.

24. Tõendamata on hageja väited, et vastustaja omastas hagejalt mitte kütust, vaid ettevõtte

kassast raha kolmandate isikute kütusetšekkide alusel või isiklikes huvides. Asjaolu, et kütust

on soetatud kolmandate isikute sooduskaarti kasutades, ei tõenda iseenesest seda, et kütus oleks

läinud kolmanda isiku tarbeks ning et seda ei oleks kasutatud hageja majandustegevuses.

Kütusekulu seos majandustegevusega ei ole välistatud ka sel juhul, kui ühel korral on kütust

ostetud Tallinnas kell 00:42 öösel. Kostja on selgitanud ning tunnistajate ütlustega kinnitanud,

et aeg-ajalt tuli käia majandustegevusega seoses ka Tallinnas. Kütuse tankimise kellaaeg

iseenesest ei oma tähendust selle üle otsustamisel, kas kulutus oli seotud hageja

majandustegevusega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja kummutanud kostja vande all antud seletusi, mille

kohaselt osa kütust (sh bensiini) kulus nn karakattide ehitamiseks, katsetamiseks ja

kasutamiseks. Kostja on selgitanud, et esimesed karakatid ehitati 2006. aastal, esialgu oli neid

3 tk. 2008. aastal asuti neid ehitama suuremal arvul. Karakattide olemasolule juba J. Vooderi

juhatuse liikmeks oleku ajal on viidanud oma ütlustes tunnistajad T.R. ja V.F.. Asjaolu, et

tunnistaja V.A.i ütluste kohaselt asus tema koos oma brigaadikaaslastega Omedus karakatte

ehitama „vist“ 2010. aasta sügisel, ei välista, et teised töötajad ei oleks võinud taolisi sõidukeid

juba mõnevõrra varem ehitada. Tunnistaja V.A.i sõnade kohaselt tõi kostja Jüri Vooder

kaluritele kanistriga kütust, et karakattidega järvel käia. Seega ei saa tunnistaja V.A.i ütlustega

lugeda tõendatuks, et kostja juhatuse liikmeks oleku ajal ei olnud OÜ-l Omedu Rand veel nn

karakatte, millele oleks võinud kuluda kütust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kütusekuluga seoses (maakohtu otsuse lk

26-28) ega korda neid kõiki siinkohal.

25. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnangutega, mille kohaselt avansiaruannetes

kajastatud kulutused on seostatavad apellandi (hageja) majandustegevusega; hageja ei ole

põhistanud vastupidist. Asjaolu, et hageja kasutuses oli renditud kaubik Ford Transit, ei tähenda

automaatselt, et kaubiku korrashoidmisega seotud kulud (rehvid, remont) oleks eelduslikult

tulnud kanda rendileandjal ehk kaubiku omanikul ning hagejal ei oleks pidanud vastavat kulu

tekkima. Praegusel juhul on kaubiku kasutamise õigusliku alusena kohtule esitatud

kasutusvalduse leping (IV kd tl 120), mille p 5.2 kohaselt pidi lepingu kehtivuse ajal valdaja

(s.o OÜ Omedu Rand) kandma kõik kaubiku remondi, ümberehituse ja hooldusega seotud

kulud.

Hageja ei ole ka selgitanud oma nõuet osas, milles ta heidab kostjale ette kulutusi tsemendile ja

sanitaartehnikale. Ehkki P. Kärbergi ütluste kohaselt ei ole OÜ Omedu Rand territooriumil

teostatud ehitustöid, mille jaoks oleks kasutatud tsementi või sanitaartehnikat, on kostja

J. Vooder kohtule selgitanud tsemendi ja sanitaartehnika ostmise vajadust. Tsementi oli vaja

sadamakai parandamiseks. Sanitaartehnika osas selgitas kostja, et talvel torustikud jäätusid ning

aeg-ajalt oli vaja vahetada kraane jne. Ringkonnakohus peab usutavaks, et majandustegevuses

on aeg-ajalt vajalik ja põhjendatud remonttööde teostamine ja selleks vahendite soetamine.

Asjaolu, et kohtule ei esitatud raamatupidamisdokumente sadamakai parandamise või

sanitaartehnika paigaldamise tööde teostamise kohta, ei võimalda veel iseenesest lugeda

tuvastatuks, et hagejal oleks tekkinud kindlaksmääratavas rahalises ulatuses kahju.

26. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud (õigusabikulud) 21 568,50 eurot. Kostja taotluse kohaselt on

tema lepinguline esindaja osutanud kostjale maakohtu menetluses menetlusabi 175,85 tunni

ulatuses tasumääraga 120 eurot/tund ja 150 eurot/tund, sh kõrgema tasumääraga 9,95 tunni eest.

Väär on apellatsioonkaebuses märgitu, mille kohaselt ei ole kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel väljamõistetavate kulude vajalikkust ega põhjendatust hinnanud. Kuigi

hageja ei esitanud kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid, on maakohus arvestanud asja

mahtu, eelkõige tõendite hulka. Puudub alus heita maakohtule ette diskretsioonipiiride ületamist

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Vaieldamatult on käesoleval juhul tegemist

keskmisest keerukama ja mahukama tsiviilasjaga. Esindaja töötundide arv maakohtus 175,84

tundi vastab ligikaudselt 22 tööpäevale (8-tunnised tööpäevad) ning see vastab ka

ringkonnakohtu hinnangul vaidluse mahule ja keerukusastmele. Ringkonnakohus ei nõustu

apellandi väitega, nagu oleks vastustaja esindaja poolt käesolevas menetluses kulutatud aeg

menetluse sisu arvestades ebaproportsionaalne.

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väitega, justkui oleks kohtul kohustus hinnata sedavõrd

mahuka menetluse puhul ükshaaval iga õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust tundide

kaupa.

Kostja

lepingulise

esindaja

poolt

10.09.2015.a

esitatud

menetluskulude

kindlaksmääramise avaldusele lisatud arved on piisavalt põhjalikud ja selged, võimaldades

kontrollida, missuguseid toiminguid on tehtud ja kui palju on selleks aega kulunud. Arvetel on

kuupäevalise täpsusega näidatud, millal ja missuguses mahus on õigusteenust osutatud.

27. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta

apellatsioonimenetluse kulud OÜ Omedu Rand kanda.

Seega jäävad esmalt apellandi kanda tema enda poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud

ning ringkonnakohtul puudub vajadus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust.

Vastustaja on kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid summas 1680 eurot (1080 + 600),

sh käibemaks. Vastustaja lepinguline esindaja osutas õigusabiteenust 11,2 töötunni mahus

töötunni hinnaga 125 eurot (käibemaksuta). Sellest kulus 7,2 töötundi apellatsioonkaebusele

vastamiseks ja 4 töötundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ning istungil

osalemiseks. Apellant ei esitanud vastustaja menetluskulude suurusele vastuväiteid.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes on täies mahus

vajalikud ja põhjendatud, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu. Seega kuulub

apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele 1680 eurot ringkonnakohtus kantud

menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb vastustaja taotluse

alusel tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp