3-16-1022/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(5)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1022

Haldusasi

AutoSalong OÜ kaebus Maanteeameti 12.02.2016 otsuse nr

26-12/16-00131/036 ja 22.04.2016 vaideotsuse nr 2-3/16-

00029/101

tühistamiseks

ning

Maanteeameti

kohustamiseks registreerima kaebaja sõiduk liiklusregistris

Menetlusosalised

Kaebaja – AutoSalong OÜ, seaduslik esindaja Kaire

Tammoja

Vastustaja – Maanteeamet, esindaja Kätlin Stikkermann

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.01.2017.

ASJAOLUD

1. AutoSalong OÜ esitas 31.12.2015 Maanteeametile eelkontrolli sõiduki Opel Astra, VIN-

koodiga W0L0AHL3592054902, 09.12.2015 sõlmitud müügilepingu ja sõiduki Saksamaa

Liitvabariigi registreerimistunnistuse.

2. Maanteeamet jättis 12.02.2016 otsusega nr 26-12/16-00131/036 sõiduki liiklusregistris

registreerimise taotluse liiklusseaduse (LS) § 77 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, sest taotleja ei ole

tõendanud sõiduki seaduslikku omandamist. Müügilepingul ei ole tuvastatavad sõiduki müüja

andmed. Taotleja selgituste kohaselt oli müüjaks müügiettevõtte Jimmy Cars müügimees Nassar,

kuid sõiduki Saksamaa registreerimistunnistuse järgi on sõiduki omanikuks alates 17.06.2010 H.

D. M. ning dokumentidest ei nähtu, kust tulenes Nassari õigus sõidukit müüa.

3. AutoSalong OÜ esitas Maanteeameti otsuse peale vaide, mille Maanteeamet jättis 22.04.2016

vaideotsusega nr 2-3/16-00029/101 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. AutoSalong OÜ esitas 24.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti

12.02.2016 otsuse ja 22.04.2016 vaideotsuse tühistamiseks ning Maanteeameti kohustamiseks

registreerima Opel Astra VIN-koodiga W0L0AHL35920549029 liiklusregistris.

2(5)

AutoSalong OÜ on asutatud 2008. a ning aastate jooksul on kujunenud välja sõidukite soetamise

praktika ja koostööpartnerid Saksamaal. Üheks oluliseks koostööpartneriks Saksamaal on

kasutatud sõidukite müügiettevõte Jimmy Cars, mida peavad Liibanoni päritolu Saksamaa

kodanikud. Ettevõttes tegutsevate isikute nimed on raskesti hääldatavad ja meeldejäävad, mistõttu

kasutavad nad asjaajamisel nimelühendeid ja hüüdnimesid. Vaidlusalust autot pakkus telefoni teel

müügiks Jimmy Cars esindaja. Tingimustes lepiti kokku ja sõiduk transporditi treileriga Eestisse.

Jimmy Cars poolt kirjutas lepingule alla Al. N. W. ning sõidukiga oli kaasas

registreerimistunnistus ja müügileping. Olemuselt on tegemist komisjonimüügile sarnaneva

lepinguga, millega Jimmy Cars vahendas sõiduki müüjalt ostjale. Sellised tehingud on Saksamaa

turul laialt kasutatavad ning varem pole sel viisil omandatud sõidukite registreerimisega

probleeme olnud.

Maanteeameti 12.02.2016 otsus on umbmäärane, sest pole selge, mille tõttu sõiduki

registreerimisest keeldutakse. Otsus rajaneb oletustel, et sõidukit ei ole müüja käsutusõiguse

puudumist arvestades omandatud seaduslikult (kuigi müüja Al. N. W. kinnitas kaebajale

sõidukimüügi õiguse olemasolu). Saksamaal piisab sõiduki omandiõiguse tõendamiseks

registreerimistunnistusest ning sõiduki omandamiste jada on keeruline välja selgitada. 09.12.2015

müügileping vastab nõuetele.

LS § 77 lg 1 p 1 ei sisusta, millised on sõiduki registreerimiseks „vajalikud dokumendid ja

andmed“. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“

(liiklusregistri põhimäärus) § 10 lg 3 p 2 nimetab andmete registrisse kandmise alusdokumendina

sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid, kuid määrus ei konkretiseeri, millised

need dokumendid on. Sama kehtib majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse

nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (mootorsõiduki

registreerimise kord) § 6 lg 5 p 2 kohta. Arvatavasti on õigusaktides „seadusliku omandamise“ all

mõeldud seda, et registripidajal tuleb asjaolusid kontrollida ja mitte registreerida sõidukit, mis on

omandatud ebaseaduslikult. Vastustaja on vaideotsuses möönnud, et „sõiduki seaduslikku

omandamist tõendavad dokumendid“ on määratlemata õigusmõiste, kuid praktikas on

levinuimaks selliseks dokumendiks müügileping, mille kaebaja vastustajale esitaski. Samas

vaideotsuses ei heideta kaebajale ette mitte sõiduki seaduslikku omandamist tõendavate

dokumentide puudumist, vaid nende puudujääke. Seega on müügilepingut ja kaebaja

omanikustaatust kord jaatatud, kuid siis jälle eitatud. Kokkuvõtvalt ei ole vaideotsuses juriidiliselt

korrektselt, arusaadavalt ega loogiliselt käsitletud mõisteid „omandamine“, „omandiõigus“ ja

„omanik“ nii asjaõiguslike kui võlaõiguslike regulatsioonide järgi.

Vaideotsuses nimetatakse puudujäägina seda, et müügilepingult ei ole tuvastatav müüja isik.

Samuti osundatakse sellele, et registreerimistunnistuse järgi on sõiduki omanikuks alates

17.06.2010 H. D. M. ning tihti on registreerimistunnistusele märgitud isik sõiduki omanik.

Kaebaja järeldab eelnevast, et omandamise fakt on küll tõendatud, kuid tuvastamata müüja isik

muudab omandamise ebaseaduslikuks. Järeldus, et registreerimistunnistusele märgitud isik on

tihti sõiduki omanik, on subjektiivne ja tõendusväärtuseta. Kaebaja on juba vaides kirjeldanud

sõidukite

võõrandamise

praktikat

Saksamaal,

märkides,

et

Saksamaal

on

sõiduki

registreerimistunnistustel kaks osa ning isiku, kelle valduses on mõlemad osad, omandiõigust

eeldatakse. Saksamaa kasutatud autode turul on tavapärane, et registreerimistunnistusel märgitud

isik ei ole enam sõiduki omanik, sest ta on sõiduki võõrandanud ning uus omanik pole sõidukit

registris enda nimele registreerinud. Kui sõiduk ostetakse edasimüümise eesmärgil, puudub

sõiduki ümberregistreerimiseks vajadus. Nn autoaedade puhul on autoaia pidaja vahendajaks, kes

viib kokku sõiduki müüja ja ostja. Autoturgudel tavaliselt mingeid kirjalikke dokumente ei

vormistata, vaid antakse raha sõiduki ja registreerimistunnistuse vastu. Vastustaja ei eita sõiduki

omandamist kaebaja poolt. Kokkuvõtvalt jääb kaebajale vaideotsusest arusaamatuks, kuidas saab

omandamise fakt olla korraga nii seaduslik kui ebaseaduslik.

3(5)

Vastustaja on oma käsitlusega „sõiduki seadusliku omandamise“ kohta registreerimismenetluse

tupikusse suunanud. Kaebajal ei ole rohkem dokumente esitada ning aastatepikkust praktikat

arvestades pole seda ka vaja. Maanteeameti poolne keeldumine sõiduki registreerimisest tuleneb

Maksu- ja Tolliameti (MTA) tegevusest. Kaebajaga pidas kirjavahetust ja suhtles telefoni teel

MTA revident, kellel väidetavalt ei õnnestunud sõiduki müüjaga müügilepingul näidatud

telefoninumbri kaudu kontakti saada. MTA võttis Maanteeameti pädevuses olevas

haldusmenetluses seisukohti ja teatas võimalikest haldusaktidest.

5. Maanteeamet palus 26.07.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatava

otsuse ning vaideotsuse põhjenduste juurde ning vastates kaebusele järgmist.

Kaebaja esitas Maanteeametile sõiduki müügilepingu ja registreerimistunnistuse mõlemad osad.

Müüja isik ei ole müügilepingult üheselt tuvastatav ning kaebaja on haldusmenetluses andnud

vastuolulisi seletusi, et sõiduki müüjaks oli Jimmy Cars üks müügimeestest Nassar.

Müügilepingult on aga välja loetav nimi W. ning arvestades, et tegemist võis olla

komisjonimüügiga, ei ole kaebaja tõendanud, et müügilepingul kajastatud isikul oli üldse õigus

sõidukit müüa. Samuti ei ole müügilepingule müüjana märgitud ettevõtet Jimmy Cars.

Kaebaja, kelle majandus- ja kutsetegevuseks on autode müük, peab olema teadlik nõudest, mille

järgi peab sõiduki seaduslikku omandamist tõendama registreerimise taotleja. Arvestades kaebaja

pikaajalist tegutsemist ning koostööd ettevõttega Jimmy Cars, pole eluliselt usutav, et ta on

ammendanud võimalused hankida koostööpartnerilt teavet ja tõendeid sõiduki seadusliku

omandamise kohta. Pigem näitab kaebaja käitumine soovimatust teavet ja tõendeid koguda või

seda, et sõiduk ei ole seaduslikult omandatud. Sisuliselt ei vaidle kaebaja vastu, et esitatud

dokumentidelt ei ole müüja isik ega sõiduki õiguspärane omandamine tuvastatav, vaid ta leiab, et

varasemat praktikat arvestades tuleks sõiduk ikkagi registreerida. Taotlejal ei saa tekkida

õiguspärast ootust, et temalt ei nõuta sõiduki seaduslikku omandamist tõendavaid dokumente, sest

minevikus ei ole seda tehtud.

Kaebaja leiab vääralt, et vastustaja viidatud puudused sõiduki dokumentatsioonis on formaalsed.

Sõiduki seaduslik omandamine on tõendamata ning kuigi müügileping võib kahtlemata

omandamist tõendada, ei sisaldu selles praegusel juhul müüja isikut tuvastada võimaldavaid

andmeid (nimi on raskesti loetav ja aadress mittetäielik). Müüja isiku tuvastamine on sõiduki

seadusliku omandamise kontrollimise seisukohalt aga möödapääsmatu tähtsusega. Kuna müüja

isik ei ole tuvastatav, on müügileping sisuliselt puudulik ega tõenda sõiduki seaduslikku

omandamist. Kaebaja järeldus, et vastustaja luges sõiduki omandamise fakti tõendatuks, on

loogiliselt ilmselgelt väär. Vastustaja ei pea tõendama sõiduki ebaseaduslikku omandamist, vaid

kaebaja peab tõendama selle seaduslikku omandamist.

MTA poolt haldusmenetluses toimingute tegemine toimus Maanteeameti ja MTA

koostöölepingute alusel. Kaebaja ei ole esile toonud, miks on taoline koostöö õigusvastane ning

kuidas see mõjutab haldusakti õiguspärasust. Lõpliku otsustuse tegi Maanteeamet, mitte MTA.

MTA rakendas Maanteeameti esindajana uurimispõhimõtet ning üritas väidetavat müüjat

müügilepingul kajastuvalt telefoninumbrilt kätte saada, kuid tulutult. Samuti andis MTA

kaebajale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja esitatud tõendid ja selgitused on sõiduki Opel Astra

seadusliku omandamise tõendamiseks piisavad. Sellest sõltub, kas Maanteeamet on jätnud

õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse kanda nimetatud sõiduk liiklusregistrisse.

7. Mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud, mis seisneb asjakohaste andmete

kandmises liiklusregistrisse (LS § 76 lg-d 1 ja 2). Maanteeamet teeb otsuse mootorsõiduki või

selle haagise registreerimisest keeldumise kohta, kui esitatud ei ole registreerimiseks vajalikke

dokumente või andmeid (LS § 77 lg 1 p 1). Seejuures on Maanteeametil õigus enne

4(5)

registritoimingu tegemist kontrollida esitatud andmete õigsust, tehes selleks vajadusel

järelepärimisi (mootorsõiduki registreerimise korra § 3 lg 7). Liiklusregistri eesmärk on pidada

arvestust muu hulgas sõidukite üle (LS § 173 lg 1). Liiklusregistri üks osa on sõidukite andmebaas

(LS § 174 lg 1 p 1), kus peetakse arvestust ka Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende

omanike ja vastutavate kasutajate üle (LS § 174 lg 2). Liiklusregistrisse esitab andmeid muu

hulgas sõiduki omanik või tema esindaja (LS § 175 lg 1 p 1), kellel on kohustus esitada tõeseid

andmeid õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras (LS § 175 lg 3). Andmete registrisse

kandmise aluseks olevateks dokumentideks on ka sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad

dokumendid ning registripidajal on õigus keelduda toimingu tegemisest registris, kui andmetes

on puudusi või andmed on ebaõiged (liiklusregistri põhimääruse § 10 lg 3 p 2 ja § 11 lg 2).

Liiklusregistrisse kantud andmed on avalikud, välja arvatud füüsiliste ja juriidiliste isikute

andmed, registreerimistunnistuse number, registreerimismärk, identifitseerimisnumber ning

tervisetõendi ja eksamitega seonduvad andmed (LS § 184 lg 3). Põhjendatud huvi korral või

seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks võib ka piiratud juurdepääsuga andmeid väljastada või

neile juurdepääsu tagada (LS § 184 lg 4 jj). Registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui

seadusest ei tulene teisiti (liiklusregistri põhimääruse § 9).

Seega, kuigi registriandmetel ei ole üldjuhul õiguslikku tähendust, näiteks ei tekita ega lõpeta

registrikanne omandiõigust, peab liiklusregister oma eesmärkide täitmiseks ja avaliku

usaldatavuse tagamiseks siiski kajastama tõeseid andmeid. Puudulike või ebaõigete andmete

esitamise korral on Maanteeametil õigus nende andmete registrisse kandmisest keelduda.

8. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega

tuleb vaidlustatud otsuseid hinnata nende asjaolude ja tõendite valguses, mis olid vastustajale

teada enne otsuse tegemist.

9. Sõiduki seadusliku omandamise tõendamiseks esitas kaebaja Maanteeametile 09.12.2015

müügilepingu (tl 7, tõlge tl 61), millel on sõiduki müüjana märgitud Al. N. W. ja aadressiks

xxxxxxx; linna ega riiki pole nimetatud. Kaebaja selgitas 28.01.2016 kirjas menetlejale (tl 22), et

sõiduki müüjaks oli müügiettevõtte Jimmy Cars (aadress Seewiesenredder 23 Kiel-Moorsee

24145 Saksamaa Liitvabariik) müügimees Nassar. Seega ei klapi lepingule märgitud müüja nimi

ja aadress kaebaja poolt täiendavalt esitatud müüja andmetega, samuti ei ühti müügilepingul

märgitud Al. N. W. ega väidetava müügimehe Nassari nimi sõiduki registreerimistunnistusele (tl

8, tõlge tl 62-63) märgitud H. D. M. nimega. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis võimaldanuks

seostada müügimees Nassarit või Wassenit ettevõttega Jimmy Cars, samuti tõendeid, mis

kinnitaks müügimehe või ettevõtte Jimmy Cars volitusi sõidukit müüa.

Kaebaja selgitas menetlejale 28.01.2016 kirjas (tl 22), et sõidukite müügi põhimõtted Saksamaal

pole temale täielikult arusaadavad – müügiplatsidel müüakse sõidukeid, mis on ettevõtte poolt

kokku ostetud, kuid teostatakse ka komisjonimüüki, kusjuures sõidukite müüki kuulutavad ja

sõidukeid müüvad erinevad müügimehed, kelle seotus ettevõtte ja kaubamärgiga ei ole teada.

Kaebaja ei andnud aga registreerimismenetluses mingeid mõistlikke selgitusi esitatud

dokumentides olevate vastuolude kohta ja tema seisukohtade põhjal polnud arusaadav isegi see,

millist Saksamaal väidetavalt kasutatavat skeemi kaebaja vaidlusaluse auto soetamise puhul

kasutas. Müügilepingul märgitud telefoninumbril ei õnnestunud menetlejal müügimees Nassariga

ühendust saada, et neid asjaolusid täpsustada.

Sellises olukorras leidis Maanteeamet 12.02.2016 otsuses kokkuvõttes õigesti, et kontrolliks

esitatud dokumentide ja selgituste põhjal puudus kindlus, kas kaebaja on sõiduki seaduslikult

omandanud.

10. Vaides selgitas kaebaja, et on mitmel korral telefoni teel vestelnud Al. N. W. ja viimane

kinnitab, et ta tegutseb Jimmy Cars müügimehena ning tal on kõik õigused sõiduki müügiks. Ühtki

täiendavat tõendit aga kaebaja vaidemenetluses ei esitanud. Samuti selgitas kaebaja erinevaid

5(5)

kasutatud autode müügi võimalusi Saksamaal, kuid vaidest ei selgu jätkuvalt, millist konkreetset

skeemi siis vaidlusaluse sõiduki puhul kasutati. Kui kaebaja tõepoolest müügimehega telefoni teel

vestles, oleks saanud neid asjaolusid selgitada. Eeltoodut arvestades on Maanteeamet õigesti

rahuldamata jätnud ka kaebaja vaide.

11. Kohtumenetluses selgitas kaebaja täiendavalt, et tegeleb juba aastaid kasutatud autode

müügiga ning Jimmy Cars on kaebaja pikaajaline koostööpartner. Kaebaja väidab, et Jimmy Cars

esindaja pakkus Opel Astrat müügiks telefoni teel ning telefoni teel lepiti kokku kõigis

müügitingimustes. Sellises olukorras jääb aga arusaamatuks, miks kaebaja vähemalt ei proovinud

oma pikaajaliselt koostööpartnerilt täiendavaid tõendeid ega selgitusi saada, et Maanteeameti

kahtlusi hajutada. Näiteks oleks kaebaja saanud küsida dokumente müüja volituste ning

müügimees Nassari ja Jimmy Cars seoste kohta. Samuti on selgusetu, et kui telefonis oli kõigis

müügitingimustes kokku lepitud, siis miks kaebaja ei osanud haldus- ega vaidemenetluses

selgitada, millise Saksamaal kasutusel oleva skeemi järgi ta vaidlusaluse sõiduki soetas.

Kohtumenetluses on kaebaja asunud seisukohale, et tegemist oli komisjonimüügile sarnase

lepinguga, millega Jimmy Cars vahendas sõiduki müüjalt ostjale. Kuid nagu kohus eespool

märkis, kaebaja esitatud dokumentidel ettevõtet Jimmy Cars mainitud ei ole. Seega kaebaja ei ole

vaidlustatud otsustes etteheidetud puudusi kõrvaldanud ka kohtumenetluses.

12. Eeltoodut

arvestades

on

Maanteeamet

kokkuvõttes

õigesti

keeldunud

sõiduki

registreerimisest ja kaebus jääb rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad

menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit