3-16-176/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-176

Haldusasi

Tarlan Dovlatovi kaebus Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

2400 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.04.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tarlan Dovlatovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Tarlan Dovlatov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tarlan Dovlatovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 20.04.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta Tarlan Dovlatovi menetluskulud (riigilõiv 72 eurot) apellatsiooniastmes Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.01.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla teatas 26.08.2015. a vastuses nr 6-10/26296-2 T. Dovlatovi selgitustaotlusele,

et kinnipeetavale on määratud alates 23.07.2013 lihavaba toit religioossetel põhjustel (ei tohi

süüa sealiha); lihavabalt toidult võeti T. Dovlatov meditsiiniosakonna poolt maha 07.08.2013,

kuna ta ostis kauplusest lihatooteid, kuid asjaolusid uurides selgus, et ostetud lihapallid

sisaldasid kanaliha, mis on kinnipeetavale lubatud, mistõttu määrati ta 19.08.2015 tagasi

lihavabale toidule.

2. T. Dovlatov esitas 01.11.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 2400 eurot, kuna talle ei võimaldatud 07.18.08.2015 lihavaba

toitu.

3. Viru Vangla jättis 28.12.2015. a otsusega nr 6-16/148-2 T. Dovlatovi taotluse kahju

hüvitamiseks rahuldamata. Vangla on ekslikult asunud seisukohale, et kinnipeetav tuli

lihavabalt toidult maha võtta, mistõttu vangla tunnistas, et on kinnipeetava suhtes

07.18.08.2015 õigusvastaselt käitunud, mille tõttu vangla vabandas kinnipeetava ees. Vangla

hinnangul ei saanud kinnipeetavale tekkida rahas hüvitatavat kahju, vaid on piisav, et vangla

on viga tunnistanud, vea parandanud ja vabandanud kinnipeetava ees.

4. T. Dovlatov esitas 20.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2400 eurot. Kaebaja leidis, et kuigi vangla on

vastuses kahju hüvitamise taotlusele tunnistanud, et tema käitumine mitte väljastada lihavaba

toitu 02.18.08.2015 oli õigusvastane, pidi kaebaja 12 päeva jooksul kannatama nälga, milline

vangla käitumine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artga 3 ja art 9 p-ga 1, PS §-dega 12, 18, 28, 40 ja 41 ning vangistusseaduse (VangS)

§-ga 62.

5. Tartu Halduskohus jättis 20.04.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Usutalituste täitmise vabadus võib hõlmata ka toitumisharjumusi. Teatud toiduainete

vältimine usulistel põhjustel võib olla käsitletav usuvabadusena ja põhiseaduse (PS) § 40

kaitsealasse kuuluvana. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus - isikul

on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle

usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Seega on PS § 40 alusel kinnipeetaval

õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et

vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. PS § 40 lg-s 1

toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul tegemist ei ole.

Kinnipidamisasutuses viibimise ajal on isiku põhiõigused paratamatult piiratumad kui

vabaduses viibides.

2) VangS ei kohusta kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas

toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas

vanglas usukohast toitu. Sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka PS §-st 40.

Samuti ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada PS § 12 lg-st 1. Kui vastustaja

on kaebajale vastu tulnud ja talle võimaldanud lihavaba toitu alates 23.07.2013, on see väga

edumeelne, kuid seadusandja ei anna kaebajale õigust saada alati usukohast toitu. Seega on

õiguspärane, kui kaebaja ei saanud 07.-18.08.2015 lihavaba toitu.

3) Kaebaja osutatud põhjendustest ja seadusesätetest ei tulene kinnipeetavale piiramatut

õigust nõuda kinnipidamisasutuselt meditsiiniliste näidustuste puudumise korral eridieeti.

Kinnipeetaval lubatakse järgida religioosseid toitumistavasid üksnes vastava võimaluse

olemasolul ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutus olema veendunud

eridieedi taotleja soovi tõsiduses ja põhjendatuses ning et taotleja poolt väljendatud huvi

langeb kokku konkreetse kinnipidamisasutuse võimalustega. Käesoleva vaidlusega

analoogsetes asjades on tehtud lahendeid, milles on jäetud erimenüü saamise nõuded

rahuldamata. Lahendid (nt asjades nr 3-08-286 ja 3-10-1854) on jõustunud, sest Riigikohus ei

andnud kinnipeetavate kassatsioonkaebustele menetlusluba.

4) 07.-18.08.2015 lihavaba toidu mittevõimaldamine ei kujuta endast kaebaja väärikuse

alandamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Kuna kaebuses märgitud õigusi ei

ole vangla rikkunud, puudub kaebajal õigus nõuda talle tekitatud hingeliste üleelamiste

rahalist hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. T. Dovlatov esitas 03.05.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 20.04.2016. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Usuliste vajaduste rahuldamise all tuleb VangS §-s 62 mõista kinnipeetava õigust täita

usutalitusi. Usuvabadus ja usutalituse täitmise vabadus hõlmab ka toidu tarvitamist. VangS

§ 62 annab kinnipeetavale subjektiivse õiguse oma usuliste vajaduste rahuldamiseks ja selle

piiramiseks VangS aluseid ette ei näe. Tulenevalt arusaamast, et kinnipeetava õigusi tohib

piirata vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik vangistuse täideviimiseks (VangS § 4¹), siis peab

ka kinnipidamiskohas olema tagatud usuliste vajaduste rahuldamine. Ei nõustu kohtu

seisukohaga, et vangla ei sekkunud kaebaja usulistesse veendumustesse. Ilmne on vangla

poolne meelevaldne käitumine. Kaebaja pidi 12 päeva jooksul kannatama nälga. Kohus jätab

arvestamata, et vastustaja on enda eksimust tunnistanud ja vabandanud. Seega ei nõustu kohtu

hinnanguga, et vastustaja tegevus oli õiguspärane.

7. Viru Vangla esitas 14.06.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.04.2016. a otsus muutmata. Vastuse

põhjendused:

Vangla on tunnistanud, et on kaebaja suhtes 07.-18.08.2015 õigusvastaselt käitunud. Vangla

oli kaebaja poolt kahjunõude esitamise ajaks eksimuse parandanud. Sellest, et kinnipeetavale

väljastati tavatoitu 12 päeva jooksul, ei saanud talle tekkida rahas hüvitatavat kahju, vaid

piisav on, et vangla on oma viga tunnistanud, vea parandanud ja vabandanud kinnipeetava

ees.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et T. Dovlatovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et

Viru Vangla eemaldas ta ajavahemikul 07.-18.08.2015 ekslikult lihavaba toitu saavate

kinnipeetavate nimekirjast. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et

on igati õiguspärane, et kaebaja ei saanud ajavahemikul 07.-18.08.2015 lihavaba toitu.

Kaebaja eeltooduga ei nõustu, märkides apellatsioonkaebuses (p 6, tl 41), et kohus on jätnud

arvestamata, et vastustaja on enda eksimust tunnistanud ja vabandanud.

10. VangS § 62 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

VangS § 47 lõike 3 teise lause kohaselt võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma

religiooni toitumistavasid. Seega ei kohusta VangS kinnipidamisasutust igal juhul isiku

usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset

õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Halduskohus on otsuses (p 8) õigesti

märkinud, et sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuleneda ka põhiseaduse §-st 40.

Ka juhtumil, kus vangla võimaldas kaebajale lihavaba toitu vastavalt tema soovile, kuid

ekslikult ajutiselt 12 päevaks kaebaja lihavabalt toidult maha arvas, ei tähenda see

ringkonnakohtu arvates seda, et vangla sekkus kaebaja usulistesse veendumustesse.

Kohtupraktikas on sedastatud, et vanglas kinnipidamine toob paratamatult kaasa ka olulise

valikuvabaduse vähenemise toitumise osas. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida

endale meelepärast toitu. Samas kui vangla valmistab reaalselt lihavaba toitu, siis liha

sisaldava toidu saamine ei kaasnenud vanglas kinnipidamisega paratamatult (Tartu

Ringkonnakohtu 07.01.2016. a otsus nr 3-14-52244, p 21). Seega nimetatud juhul tuleks

vanglal põhjendada, miks ta kinnipeetava soovi lihavaba toidu saamiseks ei arvesta.

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalusel juhul, kus vastustaja on nii haldusmenetluse kui ka

kohtumenetluse käigus enda eksimust tunnistanud, puudus halduskohtul vajadus asuda

vastustaja tegevuse õiguspärasust eraldiseisvalt hindama. Nimelt märgib Viru Vangla vastuses

apellatsioonkaebusele (tl 54), et ta on tunnistanud kaebaja suhtes õigusvastaselt käitumist, on

eksimuse parandanud ja kaebaja ees vabandanud. Sama on vastustaja märkinud ka vastuses

kaebusele (p 3.2, tl 20-21). Vastustaja 28.12.2015. a otsusest kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 11-12) nähtub, et vangla tunnistas (p 2.3), et on

kinnipeetava suhtes ajavahemikul 07.-18.08.2015 õigusvastaselt käitunud, mistõttu ka

vabandas kinnipeetava ees. Eelnevat arvestades on halduskohtu otsuse põhjendused

seonduvalt vastustaja käitumise õiguspäraseks lugemisega ainetud ja üleliigsed.

12. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VangS § 4¹ lg

1 kohustab kinnipeetavat kohtlema inimväärikust austaval viisil ning kindlustama, et karistuse

kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga

kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud

asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1

näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr

3318009, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3314406, p 14) leitud, et mittevaralise kahju kohaseks

hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju

põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu

20.10.2011. a määrus nr 3314311, p 18). Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline

kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu,

seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et VangS § 47 lg 3 teise lause kohast toitumistavade

mittevõimaldamist ei saa reeglina pidada rikkumiseks, mis kinnipeetava inimväärikust

alandaks. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vangla tegevus suunatud kaebaja

alandamisele, vaid vangla üksnes ei veendunud enne kaebaja lihavabalt toidult mahavõtmist,

et kauplusest ostetud lihapallid sisaldasid kanaliha, mitte sealiha, mida kaebaja usulistel

põhjendustel ei söö. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka seda, et kaebajale ei võimaldatud

lihavaba toitu vaid 12 päeva jooksul. Ka ei ole kaebaja pidanud ringkonnakohtu hinnangul

kannatama nälga, vaid vastustaja esitatud menüüst (tl 26) ja õiendist (tl 27) nähtuvalt on ta

saanud vaidlusalusel ajavahemikul ka toitusid, mis ei sisaldanud sealiha. Vastavaid andmeid

ei ole kaebaja vaidlustanud. Samuti oli kaebajal võimalik osta vajaduse korral lisatoitu vangla

kauplusest. Seetõttu on kaebaja väited nälgimise kohta ebausutavad. Ringkonnakohtu

hinnangul saaks eeltoodust tulenevalt kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt

väheintensiivseks, mistõttu ei ole käesoleval juhul rahalise hüvitise vanglalt kaebaja kasuks

väljamõistmine põhjendatud. Seega antud juhul piisas võimaliku rikkumise heastamiseks

sellest, et vangla on kaebaja ees vabandanud.

14. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus T. Dovlatovi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.04.2016. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu

Ringkonnakohus jätkas 23.05.2016. a määrusega (tl 49-50) kaebajale halduskohtu poolt antud

menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3

sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid

tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus

jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv

72 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg-st 3 lähtuvalt Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.