3-15-3016/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3016

Haldusasi

Danel Parmase kaebus Tartu Vangla 7. septembri 2015. a

käskkirja nr 6-2/1202, 9. septembri 2015. a käskkirja nr

6-2/1224, 14. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1249 ja

18. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1273

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Danel Parmase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Danel Parmas

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Danel Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

19. aprilli 2016. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. jaanuar 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 7. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1202, 9. septembri 2015. a

käskkirja nr 62/1224, 14. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1249 ja 18. septembri 2015.

a käskkirjaga nr 62/1273 tunnistati kinnipeetav Danel Parmas süüdi vangistusseaduse §

67 lg 1 rikkumistes ning karistati teda vastavalt kolmeks, kuueks, kolmeks ja kolmeks

päevaks kartserisse paigutamisega.

2. Tartu Vangla 2. novembri 2015. a vaideotsusega jäeti rahuldamata D. Parmase

vaie käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks.

3. D. Parmas esitas 3. detsembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirjade

tühistamiseks ning ja Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse

kohaselt seondusid rikkumised nimesildi kaela panemata jätmisega. D. Parmase

hinnangul rikuti distsiplinaarmenetluste läbiviimisel uurimispõhimõtet, jättes välja

selgitamata kaebajal psühhogeense vastunäidustuse esinemine nööri kaela ümber

panemisele. Kaebaja oli ilma nimesildita ligi 8 kuud ning ametnikud aktsepteerisid

nimesildi käes hoidmist. Lisaks ei võimaldatud talle distsiplinaarmenetluses kaitsjat.

4. 21. detsembri 2015 määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse tuvastusnõude

ja võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse.

5. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu leides, et distsiplinaarkaristuste määramise

ajal puudus alus kaebaja väidetud vastunäidustuse arvestamiseks. Kaebaja tervisekaardi

andmetel avaldas ta arstile probleemid seoses nööri kaela panemisega esmakordselt 23.

septembril 2015. Kaebajat on ka varem korduvalt karistatud distsiplinaarkorras TVK

punkti 1.6.5 rikkumise eest. Seega ei vasta tõele kaebaja väide nimesildi käeshoidmise

lubatavuse kohta. Varasemate menetluste raames ei tuginenud kaebaja asjaolule, et ta ei

saa oma hirmudest tulenevalt nimesilti kaelas kanda. Kaitsja osavõtt

distsiplinaarmenetluses ei ole kohustuslik.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 19. aprilli 2016. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 6., 14., 18.

augustil 2015 loenduse ajal ja 9. augustil 2015, olles väljaspool kambrit ei allunud

kaebaja vanglaametniku korraldusele panna nimesilt kaela.

Juba pärast 6. augusti intsidenti teatas kaebaja vastustajale, et nööri (millele on kinnitatud

nimesilt) kaela panemisega tal tekkib hirm, mistõttu nimesilt jäi kaela panemata ka pärast

vanglaametniku korraldust. 27. augusti ja 4. septembri 2015 vastustes järelepärimisel teatas

vangla meditsiiniosakonna juhataja, et tervisekaardi andmetel ei ole kaebaja varem

eelpoolkirjeldatud probleemiga arsti poole pöördunud.

D. Parmas viibib Tartu Vanglas alates 27. novembrist 2013. Enne 6. augustit 2015 pöördus ta

korduvalt psühhiaatri poole, kuid mitte nimesildi kandmisega seotud ohutundega, vaatamata

sellele, et teda oli ka varem korduvalt karistatud nimesildi kandmata jätmise eest. Tõele ei vasta

kaebaja väide, et varem lubati tal loenduse ajal nimesilti käes hoida. Meditsiiniosakonna juhataja

edastatud informatsioon oli ammendav ning ei vajatud täiendevat täpsustamist eriarsti poolt.

Halduskohus leidis, et käskkirjades on märgitud selle andmise õiguslik ja faktiline alus ning

karistuse valik ja määr on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Käskkirjades ei esine

diskretsioonivigu ega vastuolusid õiguse põhimõtetega. Distsiplinaarmenetlus on

haldusmenetluse liik ning tulenevalt haldusmenetluse seadusest puudub vastustajal kohustus ja

pädevus määrata distsiplinaarmenetluses isikule kaitsja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. D. Parmas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

kaebus rahuldada.

9. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud tuvastamata nimesildi

kaelapanemisele psühhogeense vastunäidustuse esinemise. Kohane olnuks kaebajale

meditsiinilise ekspertiisi määramine, kuid kohus on asunud ise hindama meditsiinilist

asjaolu. Seejuures on kohus tuginenud psühhiaatrilistes küsimustes ebapädeva ja vangla

ametnikuna erapooliku isiku seisukohale. Selliselt on kohus toiminud vastuolus EIK

praktikas tunnustatud seisukohtadega.

Tartu Vangla meditsiiniosakonna 28. augusti 2015. a vastusest nähtuvalt ei olnud psühhiaatriline

arstiabi kaebajale kättesaadav enne vaidlusaluseid intsidente. D. Parmas viibis psühhiaatri

vastuvõtul 23. septembril 2015 ja enne seda viimati 23. märtsil 2015. Seejuures puudus

vastustajal õigus saada andmeid 23. septembril 2015 toimunud psühhiaatrilise konsultatsiooni

kohta. Vastavalt on sellekohane tõend (tl 68) lubamatu ja tuleb asjast kõrvaldada.

Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et varasemalt ei lubatud kaebajal nimesildi kaela-

panemisest hoiduda. Vanglaametnike nõusolek aktsepteerida nimesildi hoidmist rinna kõrgusel,

nimesildi nööri kaela panemata ei ole kirjalikult fikseeritud, mistõttu vastupidiste tõendite

puudumisel tuleb kaebaja sellekohane väide tõendatuks lugeda.

Olukorras, kus isikule määratava võimaliku karistuse maksimaalne määr ületab 14 päeva, on

tegemist kriminaalõigusliku menetlusega ja vastavalt tuleb isikule tagada sellele menetluse

omased garantiid kaitseõiguse teostamiseks.

10. Ühes apellatsioonkaebusega palub D. Parmas tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 4.9.3 ja vanglateenistuse toimingu, millega

sanktsiooni ähvardusel sunnitakse kinnipeetavaid kanda kaelas nööri ega lubata valida

nimesildi kandmise viisi.

11. Tartu Vangla vaidleb D. Parmase apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

12. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole eksinud uurimisprintsiibi

teostamisel ega asunud ise hindama meditsiinivaldkonda kuuluvaid asjaolusid. Tartu

Vangla meditsiiniosakonna juhataja on vastustajale kinnitanud, et varasemalt ei ole

kaebaja nööri kaelapanemist puudutava probleemiga meditsiiniosakonna poole

pöördunud. Sellekohase vastuse andmiseks ei pea isikul olema psühhiaatrilisi eriteadmisi.

Samuti on arusaamatu, milles seisneb meditsiiniosakonna juhataja erapoolikus sellise

vastuse andmisel. Kuna kaebaja on avaldanud, et hirm nööri kaela panemise ees on

seotud lapsepõlvetraumaga, siis ei saanud see tekkida 2015. aasta kevad-suvisel perioodil

ning kaebajal olnuks hiljemalt 23. märtsil 2015 võimalik sellekohane kaebus eriarstile

esitada. Seda D. Parmas ei ole teinud. Samuti ei ole D. Parmas vaidlustanud kohustust

ettenägevat TVK sätet.

Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaitsja tagamine distsiplinaarmenetluses ei ole nõutav.

Kaebaja väited talle üksikvangistuse kohaldamise ja ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta ei

ole asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Parmase kaebus halduskohtu otsusega

põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud

tõendeid ja kohaldanud seadust, hinnates kinnipeetava kohustust alluda vanglaametniku

korraldusele ning tuvastanud, et kaebajal puudus õigustus korralduste täitmisest

keeldumiseks; samuti, et distsiplinaarmenetlused on toimunud nõuetekohaselt.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4

alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

14. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Apellatsioonimenetluses on D. Parmas jätkuvalt seisukohal, et tema korduv

keeldumine täitmast vanglaametnike korraldusi nimesildi kaela panemiseks ei olnud

õigusvastane, kuna nimesildi kaela panemine on talle tervislikel põhjustel

vastunäidustatud.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

16. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjadega on D. Parmast karistatud

kartserikaristusega selle eest, et ta 6., 9., 10., 14., ja 18., augustil 2015 hommikuse või

õhtuse loenduse ajal ning 10. augustil 2015 ei täitnud vanglaametnike korraldust riputada

nimesilt kaela. Vaidlusalusel ajal viibis D. Parmas Tartu Vanglas vahistatuna.

Kaebaja rikkumised on kvalifitseeritud VangS § 67 p 1 järgi, mille kohaselt julgeoleku

tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tulenevalt VangS § 46 lg 1 ls-st 2 on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. Tartu

Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra

(TVK) p 4.9 täpsustab nimesildi kandmise sätestades, et kinnipeetav on kohustatud väljaspool

kambrit ja loenduse ajal kandma kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse poolt väljastatud

nimesilti. TVK 4.9.3 järgi on kinnipeetav kohustatud nimesilti kandma ainult vangla poolt

väljastatud paela või kinnitusvahendiga. Tulenevalt TVK p-st 1.3 kohaldatakse kinnipeetu kohta

käivaid sätteid ka vahistatutele, kui kodukorraga ei ole ette nähtud teisiti. Nimesildi kandmise

kohta vahistatule kinnipeetavatest erinevat režiimi TVK ette ei näe.

Seega olid vastustaja ametnikud õigustatud nõudma kaebajalt vaidlusalustes episoodides

nimesildi kandmist selleks väljastatud paelaga kaela asetatult. Kuna kaebajat karistati ametniku

seadusliku korralduse täitmata jätmise eest, siis ei ole asjakohane kaebaja väide, et varasemalt

lubati tal nimesilti kaela mitte asetada. Igal juhul ei saa sellest, et varasemalt võidi aktsepteerida

nimesildi kaela asetamata jätmist, teha järeldust, et kinnipeetav oleks õigustatud jätma täitmata

hiljem antud otsesed korraldused nimesilt siiski kaela asetada.

17. Vangistusseadus ega muu haldusmenetlust reguleeriv õigusakt ei sätesta, millistel

asjaoludel ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu täitev tegu õigusvastane. Seetõttu peab

ringkonnakohus siinjuures võimalikuks analoogia alusel lähtuda karistusseadustiku

(KarS) vastavatest sätetest. Täpsemalt saab kaebaja väitest paelaga nimesildi kaela

asetamist keeldumise põhjuse kohta järeldada, et kaebaja hinnangul toonuks paela kaela

asetamine kaasa tema isikuõiguste kohese kahjustamise. Seega väidab kaebaja

tegutsemist hädaseisundis. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb

selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku

õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on

kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede

olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.

Seega sõltub hinnang D. Parmase tegevuse õiguspärasusele sellest, kas esines teda vahetult

ähvardav oht, samuti, kas vanglaametniku korralduse täitmata jätmine oli kohane vahend ohu

tõrjumiseks arvestades kaalul olnud õigushüve ja rikkumise ohtlikkust.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõendite pinnal tuvastatav, et

rikkumiste toimepanemise ajal oleks kaebajal esinenud tegelik kartus nimesildi kaela

asetamise ees või, et selline kartus oleks olnud sedavõrd intensiivne, et paela kaela

asetamine toonuks kaasa tema tervise kahjustamise või põhjustanud kannatusi.

Näiteks ilmneb Tartu Vangla 7. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1202 aluseks olevast

vanglaametniku ettekandest (tl 33) ja täiendavast selgitusest (tl 35), et hommikuse loenduse ajal

D. Parmas seisis küll oma voodi kõrval, kuid pesi hambaid ja vastuseks ametniku korraldusele

nimesilt kaela panna vastas: "Ah, kuskil seal on see nimesilt“. Ringkonnakohtu hinnangul on

kaebaja käitumine loenduse ajal vastuolus tavaarusaamaga hirmunud isiku käitumisest.

Eeldatavalt oleks tugev hirm sundinud kaebajat koheselt esile tooma põhjuse, miks ta nimesilti ei

kanna ja juba varasemalt pöörduma vanglaametnike poole talle nimesildi kandmisel erineva

režiimi kohaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul vähendab see D. Parmase väidete elulist

usutavust olukorras, kus ta ei ole selgitanud, miks väidetud hirmutunne tema käitumises ei

peegeldunud. Kaebaja käitumine viitab pigem võimalusele, et tugevat hirmutunnet väites soovib

ta saavutada õiguspärase võimaluse vanglas kehtiva režiimi eiramiseks.

19. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väidete elulist usutavust

vähendab veelgi asjaolu, et teda on varem distsiplinaarkorras nimesildi kaelapanemata

jätmisega seotud rikkumiste eest karistatud, kuid sellele vaatamata ei ole ta tugevat

hirmutunnet rikkumise ajendina varem maininud distsiplinaarmenetlustes ega esile

toonud visiidil vastava eriala arstile. Probleemi varasem nimetamata jätmine on vastuolus

ka kaebaja väitega, et hirmu põhjus on seotud sündmusega tema lapsepõlves. D. Parmas

ei ole väitnud, et hirmutunne oleks tekkinud või välja kujunenud vahetult enne rikkumiste

toimepanemist 2015. aasta suvel ega viidanud asjaolule, mis võis seda põhjustada.

20. Vaidlust ei ole selles, et esmaselt meditsiinitöötajale on D. Parmas hirmutunnet

kirjeldanud 23. septembril 2015 psühhiaatri vastuvõtul, s.o distsiplinaarmenetluste

toimumise ajal. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et 23. septembri 2015 toimunud

psühhiaatri visiiti kajastav meditsiinikaardi väljavõte (tl 68) oleks asjas lubamatu tõend.

Vangla sisekorra eeskirja § 91 näeb ette, et kinnipeetava kohta peetakse tervisekaarti

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lg 2 alusel kehtestatud määruse kohaselt.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt määrab vangla direktor tervisekaartide

säilimise eest vastutava vanglateenistuja. Seega on vastustaja terviskaardi andmete

vastutav töötleja ning põhjendatud ei ole asuda seisukohale, et kaebaja terviseandmed on

sattunud vastustaja valdusse õigusvastaselt. Ringkonnakohus peab võimalikuks

nimetatud tõendiga arvestada.

Tõendist ei saa aga teha järeldust selle kohta, kas kaebaja väidetud hirmutunne oli tegelik või

mitte. Kaebaja on kirjeldanud hirmutunnet ja seda väidetavalt põhjustanud sündmust väites, et

teab, et psühhiaatri loaga on kinnipeetuid nimesildi kandmise kohustusest vabastatud. Samas

nähtub arsti otsusest, et kaebajale ei ole määratud ravimeid ega tehtud otsustust nimesildi paela

kaela asetamise vastunäidustuse kohta. Kaebaja ei ole väitnud ka, et sellekohane otsustus oleks

tehtud hiljem. Seega ei ole pädev meditsiinitöötaja kinnitanud sedavõrd intensiivse hirmutunde

esinemist nagu kaebaja seda ise väidab ega näinud ette meditsiinilistel põhjustel kaebajale

tavapärasest erineva režiimi kohaldamist.

Olukorras, kus foobia esinemist ei ole ka hiljem tuvastatud, ei ole asja lahendamisel määravat

tähendust asjaolul, et 3. augustil 2015 jäi ära kaebaja kavandatud visiit psühhiaatri juurde

viimase haiguse tõttu. Pole alust arvata, et see oleks andnud oluliselt erineva tulemuse 23.

septembril 2015 toimunud vastuvõtust.

21. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale karistuste

määramisel põhjendatult asunud seisukohale, et D. Parmase tervislik seisund 2015. aasta

augustis ei ole olnud ametnike korralduste täitmise tegelikuks takistuseks. Teisisõnu ei

esinenud tegelikku ohtu, et nimesildi kaela asetamine oleks kahjustanud kaebaja tervist.

Ohu puudumisel ei ole vajadust analüüsida hädaseisundis tegutsemise õiguspärasuse

ülejäänud tingimusi ega alust pidada kaebajat tegutsenuks hädaseisundis.

Ringkonnakohus osutab siinjuures siiski TVK p-le 4.9.3, mis sätestab kohustuse kanda nimesilti

vangla poolt väljastatud paela või kinnitusvahendiga. Seega saanuks kaebaja vältida nimesildi

paelaga kaela asetamist taotledes vastustajalt muu kinnitusvahendiga nimesildi väljastamist.

Kaebaja ei ole sellise taotluse esitamist väitnud. Asjaolu, et kaebaja ei ole võtnud samme tema

enda kirjeldusel täiesti vastuvõetamatu kohustuse täitmisest vabanemiseks viitab ühelt poolt

sellele, et käskkirjade vaidlustamisel on kaebaja kirjeldanud hirmutunnet tegelikust oluliselt

intensiivsemana. Teisalt seab pika aja jooksul muude võimaluste kasutamata jätmine, arvestades

allumatuse üldohtlikkust ning kaebaja tervist ähvardanud ohu suurust, kahtluse alla ka selle, kas

D. Parmase käitumine saab olla õiguspärane isegi juhul, kui hirmutunne siiski esines.

22. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult

lugenud kaebaja allumatuse vaidlusalustes intsidentides õigusvastaseks ning määranud

talle distsiplinaarkaristused. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebajale ei

võimaldatud kaitsjat distsiplinaarmenetlustes. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et

distsiplinaarkaristuste määramine toimus haldusmenetluses, kus kriminaalmenetlusega

võrreldavaid kaitseõiguse garantiisid ei näe ette siseriiklik õigus ega ka rahvusvahelised

lepingud. Vastupidist järeldust ei saa teha ka kaebaja viidatud EIK praktikast. Kaebajale

etteheidetavad teod on ilmselgelt määratletavad just vanglas kehtiva käitumisreegli

rikkumisena ega vasta ühegi kriminaalkorras karistatava teo tunnustele. Samuti ei anna

distsiplinaarkaristusena kohaldatava maksimaalse karistuse raskus alust kvalifitseerida

kaebaja suhtes toimunud distsiplinaarmenetlusi kriminaalmenetluseks EIKo art 6

tähenduses.

23. Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt. D. Parmasele on teatatud

menetluste alustamisest, samuti etteheidetavast käitumisest ning antud võimalus

seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Põhjendamatu on siinjuures kaebaja väide nagu ei

oleks vastustaja järginud uurimispõhimõtet jättes välja selgitamata kaebaja väidetud

foobia esinemise. Uurimispõhimõtte järgimiseks ei ole tingimata nõutav arstliku

ekspertiisi korraldamine isiku tervisega seotud vastuväite hindamiseks. Käesolevas asjas

on vastustaja teinud mõistlikke jõupingutusi kaebaja väite kontrollimiseks. Kuna

meditsiiniosakonnast saadud teave väidet ei kinnitanud ja ka elulise usutavuse kriteeriumi

järgi oli väide vähemalt kaheldav, siis ei ole vastustajale etteheidetav, et ta ei asunud

asjaolu täiendavalt uurima. Nii distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses kui ka

kohtumenetluses on kaebajal olnud võimalus osutada oma väidet kinnitavatele tõenditele

ja esitada selgitusi foobia ilmnemise asjaolude ja aja kohta. Kaebaja ei ole seda suutnud.

Vaatamata 23. septembril 2015 eriarsti poole pöördumisele ei ole selliseid tõendeid

ilmnenud ka pärast vaidlustatud käskkirjade andmist. Ringkonnakohtul ei ole põhjust

kahelda, et meditsiinilise probleemi ilmnemisel oleks see ühes määratud ravi kirjeldusega

kajastunud D. Parmase terviskaardil ja kaebaja oleks saanud vastava tõendi esitada või

viidata sellise tõendi kogumise võimalusele. Nendel asjaoludel, ainuüksi kaebaja väite

kontrollimiseks, ei saa ka halduskohtule ette heita psühhiaatrilise ekspertiisi korraldamata

jätmist.

24. Asjaolude igakülgseks väljaselgitamise huvides võtab ringkonnakohus asja juurde

apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Vangla meditsiini osakonna juhataja vastuse D.

Parmase selgitustaotlusele.

25. Eeltoodud põhjustel jääb D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 19. aprilli 2016. a otsus muutmata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3

apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli

ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3

sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb

kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt