2-14-5817/144 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-5817

Tsiviilasi

R.G. hagi Eesti Vabariigi vastu kohustuse täitmata jätmise

tunnistamiseks,

ravi

korraldamiseks

kohustamiseks,

ravikulude

hüvitamiseks

ja

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

33 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. mai 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.G. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.G. (isikukood XXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Sergei Politšev

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi

kaudu), esindaja Ain Anslan

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 30. mai 2016 otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.G. kanda, v.a

R.G.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud ja

apellatsioonkaebuse

esitamisel

tasumisele

kuulunud

riigilõiv, mis jätta riigi kanda.

3. Jätta Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu)

menetluskulud

ringkonnakohtus

rahaliselt

kindlaks

määramata.

4. Jätta rahuldamata R.G. taotlus võtta asja materjalide

juurde

väljavõte haigusloost ning

Eesti Vabariigi

(Justiitsministeeriumi

kaudu)

taotlus

võtta

asja

materjalide juurde PERH 14.01.2016 statsionaarne

epikriis nr 1631361 ja vanglas peetava tervisekaardi

väljavõte.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.G. (hageja) esitas 5. veebruaril 2014 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi asutuste vastu

mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja täiendas menetluses oma nõuet ning palus 16.

aprilli 2015 menetlusdokumendi kohaselt lõpliku nõudena tunnistada, et Eesti Vabariik

(Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja) jättis täitmata oma kohustuse (hageja haiguse põhjuste

tuvastamine ja ravimine) või viivitas kohustuse täitmisega, ning kostjat tuleb kohustada

korraldama hageja nõuetekohane ravi.

Hageja palus kostjalt välja mõista ka 30 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise ning

kohustada kostjat tasuma hageja karistuse kandmisest vabastamisel täielikult tema ravikulud

Soome Vabariigi Helsingi Ülikooli Haiglas.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kandis hageja alates 2010 vanglakaristust ja viibib uuesti

vahistatuna Tallinna Vanglas. Hageja paremas jalalabas on põletik, mis tekitab valu ja kannatusi.

Hiljemalt maist 2011 on tuvastatud, et hageja jalal on hemangioom. Hageja pöördus korduvalt

Tallinna ja Viru Vangla ning Justiitsministeeriumi poole, et teha uuringud ja määrata diagnoos

ning ravi, kuid sellega viivitati. Vanglas oleku ajal ei ole hagejat õigeaegselt ravitud, tema

kaebustesse on suhtutud hooletult ning soodustatud sellega haiguse progresseerumist ja hageja

vaevusi. Kostja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust ega võtnud tarvitusele meetmeid haiguse

põhjuse kõrvaldamiseks. Hagejale põhjustati mittevaralist kahju, mis seisnes aastatepikkustes

kannatustes (hagejal tuli aastaid taluda valu ning tarvitada valuvaigisteid, ta sai kõndida vaid kargu

abil). Kostjal tuleb hagejale tasuda ka tema eeldatavad ravikulud Soomes. Tartu Ülikooli

Kliinikumis määrati hagejale uus diagnoos ja tuvastati, et haiguse ravimiseks Eestis võimalusi ei

ole (lähim võimalus on Helsingi Ülikooli juures).

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja osutatud raviteenus oli piisav, õigeaegne ja adekvaatne ning

hageja tervisehädade eest on vastutav tema ise. Asjas ei nähtu, milles seisneb raviviga või muu

kostja vastutuse aluseks olev asjaolu. Alates 30. augustist 2007 on hageja tervisekaardile tehtud

272 sissekannet, mh on märgitud, et hageja on ise takistanud haava paranemist ning, et jala

verevarustuse häire tekkepõhjuseks võib olla ka narkootikumide tarvitamine. Hageja ei ole

vabaduses viibides näidanud üles mingisugust initsiatiivi enda ravimiseks. Hagejale ei ole

tekitatud kahju, mida kostja peaks hüvitama.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 30. mai 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis poolte

menetluskulud hageja kanda. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud ja hageja

menetluskulu (riigilõiv ja ekspertiisitasu/kulu) jäeti riigi kanda.

Maakohtu otsuses märgitud põhjenduste kohaselt korraldatakse vangistusseaduse (VangS) § 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt tervishoidu vanglas

TTKS-i alusel, arvestades VangS-ist tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuse osutamine, sh ka

teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine, on võlaõiguslik suhe, mida

reguleerivad võlaõigusseadus (VÕS) ja valdkonnaseadused. Tervishoiuteenuse osutamise

vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise

otsustusega eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamisest või sellest keeldumisest tekkinud

vaidluste, samuti tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses.

Maakohus kohaldas TTKS § 1 lg-t 1, § 2 lg-t 1 ning VÕS § 758 lg-t 1, §-i 762 ja §-i 770. Hageja

ei ole väitnud, et kostja tegevus /tegevusetus on põhjustanud talle tervisekahjustuse, mistõttu ei

tule käsitleda kostja võimalikku vastutust õigusvastaselt kahju tekitamist reguleerivate sätete järgi

(VÕS § 1044 lg 3). Kohus määras asjas kaks kohtuarstlikku ekspertiisi. 6. jaanuari 2015 ekspertiisi

järgi diagnoositi hagejal healoomulise veresoonekasvajana hemangioom. SA Tartu Ülikooli

Kliinikumis diagnoositi hagejal märtsis 2015 arteriovenoosne malformatsioon. Seda arvestades

on tehtud 21. aprillil 2016 teine ekspertiis.

Hagejal diagnoositud haigus võis põhjustada valu ja vaevusi, kuid asjas ei ole mitte millegagi

tõendatud, et hageja vaevused ja kannatused olid põhjustatud tervishoiuteenuse osutaja (kostja)

kohustuste süülise rikkumise tõttu (tõendatud ei ole, et kostja oleks jätnud hagejale abi osutamata

või olnud tema ravimisel hooletu, ning selline käitumine oleks suurendanud hageja kannatusi

(VÕS § 770 lg 1)). 21. aprillil 2016 eksperdiarvamuse kohaselt on arteriovenoosne

malformatsioon kaasasündinud krooniline haigus, mis võib progresseeruda. Tõendatud ei ole, et

hagejale kaasasündinud krooniline haigus progresseerus kinnipidamiskohas karistuse kandmise

ajal vangala meditsiiniosakonna süül. Hemangioom ja arteriovenoosne malformatsioon on

patomorfoloogiliselt erinevad haigused, kuid olemuselt ja tüsistuste poolest sarnased. 6. jaanuari

2015 eksperdiarvamuse kohaselt on hemangioom (hagejal diagnoositi hemangioom 2004. aastal)

ravitav, ravi on enamasti konservatiivne ning üldjuhul ei ole tegemist progresseeruva haigusega.

Raviga alustamine sõltub kasvaja lokalisatsioonist, suurusest ja lisandunud tüsistustest. Selle

haiguse diagnoosimine ei nõua kohest raviga alustamist, kuna protsess on healoomuline (ei anna

siirdeid) ning võib aja jooksul ise taandareneda. Ükski asjas kogutud tõend ei viita sellele, et hageja

kaebuseid ei oleks fikseeritud või vajalikku abi vaevuste leevendamiseks ei oleks osutatud.

Mõlemad eksperdiarvamused kinnitavad üheselt, et ei ole alust arvamuseks, nagu oleks hagejal

diagnoositud

haiguse

ravimisega

venitatud/viivitatud

või

tehtud

raviviga.

Vangla

meditsiiniosakonnas raviti hagejal labajala haavandit ja sellega kaasnevat põletikku, mille aluseks

on veresoonte patoloogia. Vangla tingimustes tehtud ravi oli adekvaatne ja vastas arstiteaduse

üldisele tasemele. Asja materjalide hulgas ei ole tõendit, mis lükkaks ümber eksperdiarvamustes

toodut. Ei ole alust kahelda ekspertide pädevuses ja nende hinnangute objektiivsuses.

VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile

soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Tervishoiuteenuse osutaja

vastutus tuleb siduda eelkõige küsimusega, kas ta käitus nii, nagu iga teine hoolikas sama kutseala

esindaja oleks käitunud. Puudub igasugune alus väita, et kostja oli oma kohustuste täitmisel

hooletu või tema osutatud tervishoiteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. Hageja

16. jaanuari ja 29. aprilli 2014 tervisekaardi kannetest nähtuvalt ei ole alust väita seda, et hageja

ei mõjutanud ega saanud ise kuidagi ebasoodsalt mõjutada oma jala paranemist/ravi. Kui ka

terviseprobleemi lahendamiseks võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et

tervishoiuteenuse osutaja määratud ravi oleks olnud ebaõige. Kumbagi menetluses käsitletud

diagnoosi ei määranud hagejale vangla meditsiiniosakond. Seetõttu on põhjendamatu kostjale ette

heita ebaõige diagnoosi määramist ning sellest tulenevat vale ravi. Hageja väited, et uuringud tehti

hilinemisega ning erinevate uuringute /protseduuride vahelised ajad olid põhjendamatult pikad, on

paljasõnalised ja tõendamata.

Hageja nõue kohustada kostjat teda ravima on põhjendamatu. Kostja kohustus osutada raviteenust

tuleneb VangS §-dest 49, 52 ja 53. Otsustuse, millist ravi patsiendile (sh kinnipeetavale) määrata,

teeb meditsiinitöötaja, mitte kohus. Praeguseks ajaks on ära langenud vajadus võimalike

ravikulude kandmiseks /hüvitamiseks Soomes, sest hagejale on tehtud operatsioon Eestis, tema

seisund on paranenud ning hageja viibib uuesti kinnipidamiskohas.

Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks (VÕS § 127 ja § 134) ei ole põhjendatud, sest

kostjale ei saa ette heita oma kohustuse rikkumist ja hagejale süülist kahju tekitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada, et kostja jättis täitmata oma kohustuse

(korraldada hageja haiguse põhjuse tuvastamine ja ravimine) või viivitas selle kohustuse

täitmisega, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mittevaralise kahju

hüvitise saamiseks. Hageja palub uue otsusega nimetatud nõuded rahuldada.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja süüline rikkumine (hagejale

abi osutamata jätmine või hooletus) ei ole tõendatud. Maakohus jättis tähelepanuta vangla

meditsiiniosakonna dokumendid, millest nähtub, et kostja tegeles hageja haiguse tagajärgede,

mitte aga selle põhjuste kõrvaldamisega (uuringutele saatmine, eriarsti võimaldamine). Eksperdid

ei saanud oma arvamuses vastata sellele, kas vanglas hageja haiguse diagnoosimisega viivitati või

mitte, sest haigusloos oli märgitud ainult diagnoos ja puudusid põhjendused. Hageja palub võtta

asja juurde väljavõtte oma haigusloost, millest nähtuvalt tehti talle SA Põhja-Eesti

Regionaalhaiglas 3. novembril 2015 operatsioon ning tema haigus paranes. Eeltoodu näitab, et kui

vangla meditsiiniosakond oleks korraldanud hageja ravimist õigeaegselt, siis oleks saanud haiguse

põhjuse kõrvaldada juba neli aastat tagasi. Hageja ei saanud esitada dokumenti varem, sest

vahistati kriminaalasja raames ja on Tallinna Vanglas vahi all ning advokaadiga oli võimalik

ühendust saada 2016 mais.

Hageja palus samuti vabastada teda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutava riigilõivu 1000 eurot

maksmise kohustusest. Hageja on vanglas ja tal ei ole sissetulekut.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 30. mai

2016 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks

või tühistamiseks.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse taotlusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles

maakohus jättis rahuldamata tema nõude kohustada kostjat korraldama hageja nõuetekohane ravi,

samuti osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue kohustada kostjat tasuma hageja ravikulud

Soomes. Seega lähtuvalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus ei kontrolli eelnevalt nimetatud osas

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

8. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaieldakse apellatsiooniastmes selle üle, kas

kostja on hagejale tervishoiuteenuse osutamisel rikkunud süüliselt oma kohustust korraldada

hageja haiguse põhjuse tuvastamine ja ravimine või viivitas kostja oma kohustuse täitmisega ning,

kas sellest tulenevalt on kostjal hageja ees mittevaralise kahju hüvitamise kohustus.

Tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded sätestab TTKS § 1 lg 1 ja nimetatud seadust

kohaldatakse ka tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest

tulenevate erisustega (TTKS § 1 lg 21ja VangS § 49 lg 1).

Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 esimese lause järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist. VangS § 52 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas

tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele. Sama sätte lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile

asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53

lg-te 1 ja 2 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavuse ning

kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

9. Kannatanu saab mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda eelkõige

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse

rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).

Hageja on oma nõudes tuginenud lepingulisele alusele, s.o hageja nõuab kahju hüvitamist

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt, ja seega kuuluvad kohaldamisele

VÕS § 758 jj.

VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse

osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama

patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või

pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest. Osutatud tervishoiuteenus peab VÕS § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti

juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma

kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja

tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. TsMS § 770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse

osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile

tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. TsMS § 770 lg 4 järgi,

kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud

tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat

kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt leiab hageja, et kostja on rikkunud oma kohustust

seeläbi, et jättis korraldamata hageja haiguse põhjuse tuvastamise ja ravimise (väljaspool vanglat)

või viivitas sellega, kuna ei suunanud hagejat õigel ajal uuringutele ja eriarsti vastuvõtule. Hageja

ei ole kostjale ette heitnud diagnoosi ja raviviga. Hageja väitel kostjapoolse kohustuse rikkumise

tõttu on tal tekkinud mittevaraline kahju (haigus põhjustas hagejale valu ja kannatusi).

10. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus lepingust

tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju ning, kas kostja vastutab selle kahju

tekkimise eest. Ringkonnakohtu nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole

kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud, s.o kostja on ole VÕS § 770 lg 3 kohaselt tõendanud, et

kostja ei suunanud teda õigel ajal uuringutele ja eriarsti vastuvõtule (s.o jättis korraldamata või

viivitas haiguse põhjuse tuvastamisega). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega,

et kostja ei ole jätnud hagejale abi osutamata ega olnud tema ravimisel hooletu.

11. Maakohus on oma seisukoha kujundamisel tuginenud asjas esitatud tõenditele,

sh ekspertiisiaktidele (II kd tl 63-77; III kd tl 36-66).

Eksperdiarvamustest nähtuvalt on nende lähteandmete põhiosaks olnud hageja tervisekaardi

kanded, mis on tehtud hageja vanglas viibimise ajal (kanded, mis puudutavad hageja jalalaba

olukorda ja ravi alates 23. septembrist 2008 kuni 15. oktoobrini 2014 (06.01.2015 ekspertiisiakt)

ning 12. märtsini 2015 (21.04.2016 ekspertiisiakt). Lähtudes ekspertiisiaktides märgitust on

alusetu hageja väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja hinnanguta vangla meditsiiniosakonna

dokumendid. Hinnang viidatud vangla meditsiiniosakonna dokumentidele sisaldub hinnangus

ekspertiisiaktidele.

Maakohus on õigesti hinnanud 06.01.2015 ja 21.04.2016 ekspertiisiakte kogumis teiste tõenditega

ning asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostjapoolne korraldamatus (viivitus) hageja haiguse

põhjuse tuvastamiseks ja ravimiseks (väljaspool vanglat) ning hageja saatmata jätmine uuringutele

ja eriarsti vastuvõtule.

Vangala meditsiinidokumentidest (vt 16.01.2015 ekspertiisiaktis esitatud dokumentide

koondloetelu II kd tl 64-69) nähtuvalt on hageja saabunud Tallinna Vanglasse 29. augustil 2007

ning esmased kaebused jalalaba haavandi kohta on fikseeritud 2008 septembris. Hageja probleemi

on püütud lahendada erineva raviga, hageja on suunatud ka kirurgi juurde ja jätkatud seejärel ravi

tema näidustusel. 2009 mais suunati hageja dr Paumanni juurde uuringutele, kuid hageja vabanes

enne seda vanglast ja oli üle poole aasta vabaduses (vahepeal arsti juurde ei pöördunud). 2010

novembris on raviloos märgitud, et hetkel põletikku ei ole, kuid periooditi see tekib ja periooditi

taandub. 2011 on hagejale tehtud dr Paumanni juures Doppler-sonograafia uuring (hemangioomi

diagnoosimine 2011 mais) ning histoloogiline uuring (mis kinnitas Doppler-sonograafia vastust)

ja jätkatud hageja diagnoosikohast ravi. Dokumentide kohaselt ei vajanud hageja vanglas olles

erakorralist operatsiooni (kui ei teki mingit tüsistust). Meditsiinidokumentide 2012. aasta

kannetest nähtuvalt hagejal kaebusi seoses diagnoositud haigusega ei olnud ja tervisekaardi

andmetel võis hageja töötada. Taas oli hagejale määratud ravi seoses jalaprobleemiga 2013

märtsis, jalast tehti röntgengrammid, võeti külv labajalast ja haavaeritisest laboratoorseteks

uuringuteks, tehti kompuutertomograafia, konsulteeriti perearstiga jm. Hageja on pöördunud

hagiga kohtusse 2014 veebruaris.

12. Eeltoodust ei tulene hageja soovitud järeldust, et nelja aasta jooksul piirdus vangla

meditsiiniosakond tema vaevuste vähendamisel vaid valuvaigistavate süstide, tablettide ning

salvide määramisega ning, et juba aastatel 2011-2012 oli selge, et haigust ei ole võimalik vanglas

välja ravida. Uuringutele või eriarsti juurde suunamise vajaduse ebaõige kindlaksmääramine saaks

iseenesest olla tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks, kuid antud juhul esitatud

meditsiinidokumendid ei anna alust järelduseks, nagu ei oleks hagejat suunatud uuringutele ja

eriarstide juurde siis, kui ilmnesid nähud uuringute tegemise ja eriarstide vajaduse järele.

06.01.2015 eksperdiarvamuses on jõutud järeldusele, et vanglas osutatud ravi oli kohane ja

adekvaatne ning hagejale tehtud uuringud olid vajalikud ja õigeaegsed. Eksperdi hinnangul ei ole

objektiivset alust arvata, et hageja haiguse ravimisega oleks venitatud/viivitatud, samuti ei saa

kostjale ette heita diagnoosi- ega raviviga (II kd tl 76 pöördel ja tl 77). 21.04.2016

eksperdiarvamuses jõuti samuti järeldusele, et vangla tingimustes osutatud ravi oli adekvaatne ja

vastas arstiteaduse üldisele tasemele ning kostjale ei saa ette heita diagnoosi- ega raviviga (III kd

tl 65).

Eeltoodud järeldusi ei lükka ümber hageja osutamine apellatsioonkaebuses sellele, et eksperdid ei

saanud oma 21.04.2016 arvamuse p-s 2.2 vastata, kas vanglas hageja haiguse diagnoosimisega

viivitati või mitte, sest SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloos oli märgitud ainult diagnoos ja

puudusid põhjendused. Tegemist on küsimusega võimalikust diagnoosiveast ning ekspert on

jõudnud arvamuse p-s 2.7 ja 2.10 järeldusele, et ravi oli kooskõlas arstiteaduse üldise tasemega

ning kostjale ei saa ette heita diagnoosi- või raviviga. Hageja viitab siinkohal asjakohatult sellele,

nagu oleks kostja jätnud hageja haigusloo nõuetekohaselt täitmata, kuna kõnealuse

eksperdiarvamuse p-s 2.2 tugineti SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloole.

13. Lähtudes eeltoodust ei saa kostjale ette heita tema kohustuse süülist rikkumist ning seega ei

ole põhjendatud ka hageja nõue mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.

14. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse võtta asja juurde väljavõte haigusloost,

millest nähtuvalt on talle tehtud 3. novembril 2015 operatsioon ning tema tervislik seisund on

paranenud. Hageja soovis selle dokumendiga tõendada, et tema õigeaegsel ravimisel saanuks

haiguse põhjuse kõrvaldada õigeaegselt, s.o juba neli aastat tagasi.

Ringkonnakohus jätab eeltoodud tõendi TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alusete puudumise tõttu asja

materjalide juurde võtmata. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt oli kõnealune tõend olemas ajal, mis

hageja viibis vabaduses (ringkonnakohtu 7. augusti 2015 määrusega kriminaalasjas nr 1-15-2821

vabastati hageja määruse jõustumisel (jõustunud 26. augustil 2015) vangistusest parandamatult

raske haiguse tõttu ning peeti kriminaalasjas nr 1-16-1693 tehtud Harju Maakohtu 1. märtsi 2016

määruse järgi uuesti kinni 29. veebruaril 2016 ja vahistati eelnimetatud määruse alusel 1. märtsil

2016 (eelnevalt oli hageja kandnud ka 8-päevase aresti)). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

nimetatud tõend ka ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks (TsMS § 652 lg 4).

Kostja taotles hageja tõendi vastuvõtmisel omapoolsete tõendite (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

14. jaanuari 2016 statsionaarne epikriis ja vanglas peetava tervisekaardi väljavõte) asja juurde

võtmist.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse tõendi asja juurde võtmiseks, siis jääb

rahuldamata ka kostja taotlus täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust hagejalt

menetluskulude väljamõistmise kohta. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud

apellatsiooniastmes rahaliselt kindlaks määramata.

Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetlusabi taotluse ja teatise majandusliku seisundi kohta,

paludes teda vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

Toimikust nähtuvalt on maakohus hageja majanduslikku seisu arvestades vabastanud ta 4. juuni

2014 määrusega riigilõivu ja ekspertiisitasu tasumise kohustusest (hageja majanduslikku seisundit

hinnati ka 21. märtsi 2014 määrusega hagejale riigi õigusabi osutamisel). Tulenevalt TsMS § 184

lg 4 esimesest lausest eeldatakse menetlusabi jätkuvust. Ringkonnakohus jätkas hagejale

menetlusabi andmist.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja majanduslikku seisundit, tuleb ta TsMS § 190 lg 7

alusel vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

Maakohus määras 21. märtsi 2014 määrusega hagejale advokaadi riigi arvel riigi õigusabi tasu ja

kulude hüvitamise kohustuseta. Ringkonnakohus jätab hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson