3-14-53259/51 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53259

Haldusasi

Paekivitoodete Tehase OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse

17.11.2014 määruse nr 168 tühistamiseks osas, millega

arvati Nabala-Tuhala looduskaitseala koosseisu Nabala

Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri

alad

koos

karjääride

teenindamiseks

vajaliku

infrastruktuuri

rajamiseks,

sh

juurdepääsuteede

rajamiseks

vajaliku

maa-alaga

katastriüksustel

33701:001:0615,

33701:001:0621,

33701:001:0616,

33701:001:0610, 33701:001:0382 ja 33701:001:0377

ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks korrigeerima

looduskaitseala piire

Menetlusosalised

Kaebaja – Paekivitoodete Tehase OÜ, volitatud

esindajad v.adv Indrek Teder ja adv Marko Pikani

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Paekivitoodete Tehase OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Paekivitoodete Tehase OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-53259 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-14-53259

2(23)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1988. a kinnitati aruanne „Lubjakivi otsingu- ja hinnangutööde aruanne Harju rajoonis

Nabala küla ümbruses“ ning keskkonnaministri 05.03.1998 määrusega nr 21 „Maardlate

kandmine riigi maavarade katastrisse“ kanti Harjumaa Nabala lubjakivimaardla riigi

maavarade katastrisse. 2004.‒2007. a teostati Tammiku ja Tagadi uuringualal geoloogilised

uuringud, mille alusel kinnitati 2007. a-l taotletavate mäeeraldiste ehituslubjakivi varud.

2. Paekivitoodete Tehase OÜ esitas 05.09.2007 Keskkonnaministeeriumile (KKM) maavara

kaevandamise loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks Harju maakonnas Kose vallas

Nabala lubjakivimaardlas Tammiku lubjakivikarjääris, ning 23.04.2008 Saku vallas Nabala

lubjakivimaardlas Tagadi lubjakivikarjääris.

3. KKM algatas 13.01.2009 kirjaga nr 13-3-1-1/2759 Tammiku lubjakivikarjääris ning

13.04.2009 kirjaga nr 13-3-1-/8799 Tagadi lubjakivikarjääris kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamise (KMH).

4. Kaebaja esitas 14.07.2009 KKM-le geoloogilise uuringu loa taotluse lubjakivi uurimiseks

Harju maakonnas Saku vallas Nabala lubjakivimaardlas Tammiku II uuringuruumis.

5. KKM kiitis 26.01.2010 kirjaga nr 13-3-1/09/15125-2 heaks Tammiku lubjakivikarjääri

kaevanduse KMH programmi. AS Maves teostas Nabala lubjakivimaardlasse kavandatava

Tammiku lubjakivikarjääri rajamise KMH 2010‒2011. a-l (KMH aruande projekt, töö nr

10014).

6. MTÜ

Tuhala

Looduskeskus

esitas

04.02.2010

KKM-le

ettepaneku

Nabala

Maastikukaitseala moodustamiseks kogupindalaga 8080 ha. Kaitseala loomise eesmärgiks oli

unikaalse karstivälja veerežiimi kaitse ning alal leiduvate väärtuslike elupaikade ja liikide

soodsa seisundi tagamine ja väärtusliku looduskeskkonna säilitamine. Keskkonnaamet (KKA)

kontrollis ettepaneku looduskaitse seaduse (LKS) § 8 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele

vastavust ning teavitas KKM-i taotluse nõuetele vastavusest 13.04.2010 kirjaga.

7. KKM teavitas kaebajat Nabala lubjakivimaardla alal uuringute teostamisest ja

võimalusest, et moodustatakse kaitseala. KKA sõlmis LKS § 8 lg 3 alusel ettepanekus

kirjeldatud ala looduskoosluste väljaselgitamiseks, esinduslikkuse, väärtuse ja ohustatuse

määramiseks ning leviku kaardistamiseks töövõtulepingu OÜ-ga Tirts & Tigu.

3-14-53259

3(23)

8. OÜ Tirts & Tigu andis 14.12.2010 KKA-le üle eksperthinnangu „Nabala

maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“. Lisaks KKM-i ja KKA tellitud

töödele laekus täiendavat teavet kohalike omavalitsuste tellimusel koostatud töödest (nt Kiili

Vallavalitsuse tellimusel 2013. a-l Elusloodus OÜ poolt koostatud ülevaade Kurevere

piirkonna loodusväärtustest). KKM pöördus 14.04.2011 kirjaga kaebaja poole, paludes

seisukohta LKS § 8 lg 6 alusel maavara kaevandamise taotluse menetluse peatamiseks.

Kaebaja teavitas 12.05.2011 esitatud kaevandusettevõtjate ühises seisukohas, et ei nõustu loa

taotluse menetluse peatamisega.

9. KKM kantsler peatas 08.06.2011 käskkirjaga nr 825 LKS § 8 lg 6 alusel maavara

kaevandamise lubade ja geoloogilise uuringu loa taotluste menetluse seoses MTÜ Tuhala

Looduskeskus esitatud ettepanekuga Nabala maastikukaitseala moodustamiseks ja Nabala

lubjakivimaardla piirkonna täiendavate uurimistööde tegemisega. KKM leidis, et maavara

kaevandamise loa taotluse põhiselt algatatud ja selle alusel tehtav KMH ei anna piisavalt

informatsiooni Nabala lubjakivimaardla kui terviku kohta. Kaebaja vaidlustas KKM

08.06.2011 käskkirja nr 825, kuid Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 23.04.2013 otsustega jäi kaebus haldusasjas nr 3-11-1689 rahuldamata.

10. Kaebaja esitas 25.11.2011 kirjaga KKM-le avalikustamiseks Tammiku lubjakivikarjääri

KMH aruande. KKM tagastas aruande 02.12.2011 kirjaga nr 11-2/8929-2, selgitades, et

loodusobjekti kaitse alla võtmine on hetkel veel ebaselge ning sellises olukorras võib

kaevandamisloa ning KMH menetlemine viia valede otsusteni. Tulenevalt kaitseala

moodustamise menetlusest ei ole KMH aruannet heaks kiidetud.

11. 2013. a lõpus valmis Eesti Maaülikooli ekspert Kalev Sepa ekspertiis Nabala

looduskaitseala moodustamise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse kohta

(EMÜ ekspertiis). Ekspertiisis käsitleti ettepanekus esitatud 8080 ha suuruse ala asemel

oluliselt väiksemat, 5533 ha suurust ala. Ekspertiisi kohaselt olid loodusobjektil kaitse alla

võtmise eeldused täidetud.

12. Keskkonnaminister algatas 12.12.2013 kirjaga nr 1183 Nabala looduskaitseala

moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamise menetluse.

13. Haridus- ja Teadusministeerium pöördus 20.01.2014 kirjaga nr 1.1-11/14/400 Nabala-

Tuhala looduskaitseala moodustamise analüüsiks Eesti Teaduste Akadeemia (ETA) poole,

paludes anda kompleksne teaduspõhine hinnang kavandatava Nabala looduskaitseala

moodustamise otstarbekusele, kavandatavatele looduskaitsemeetmetele ja nende mõjude

laiematele

sotsiaal-majanduslikele

huvidele.

12.02.2014

toimus

Nabala-Tuhala

looduskaitseala avalik selgitav koosolek, mille toimumisest teavitati ajalehtedes Eesti

Päevaleht, Raplamaa Sõnumid ja Harju Elu, KKM, KKA ja omavalitsuste veebilehtedel ning

kohalikel infotahvlitel. Koosolekul lepiti kokku huvirühmade esindajatest koosneva töörühma

moodustamises. 03.03.2014 toimus KKA-s töörühma koosolek. Eesti Mäetööstuse Ettevõtjate

Liidu (EMTEL) ja kaevandajate esindajaks oli töörühmas emeriitprofessor Enno Reinsalu, kes

esitas ettepanekud ka kirjalikult. Kaebaja on EMTEL liige.

14. KKA vastas 01.04.2014 kirjaga nr HJR 15-10/5452-2 E. Reinsalu 03.03.2014 esitatud

ettepanekutele ja selgitas EMTEL-i esindajatele ehitusmaavarade varustuskindlusega

seonduvat ning loodusobjekti kaitse alla võtmise aluseid. 05.05.2014‒16.06.2014 toimus

kooskõlas LKS § 9 lg-ga 7 Vabariigi Valitsuse määruse „Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu avalik väljapanek, mille raames esitatavate

ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks oli 16.06.2014.

3-14-53259

4(23)

15. Kaebaja esitas 06.05.2014 koos teiste kaevandusettevõtjatega pöördumise moodustatava

Nabala kaitseala teemal, mille lisana esitati ekspert Rein Perensi ekspertarvamus „Nabala

lubjakivimaardla kasutuselevõtmise võimalikkusest kavandatava looduskaitseala naabruses“.

ETA esitas 03.06.2014 kirjaga Vabariigi Valitsusele informatsiooniks väljavõtte juhatuse

istungi protokollist. Kaebaja esitas 16.06.2014 oma ettepanekud ja vastuväited ning tegi

ettepaneku looduskaitseala piiride muutmiseks selliselt, et kavandatava looduskaitseala

piiridest jääksid välja Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad.

16. KKM vastas 07.07.2014 kirjaga nr 13-1/14/530-8 kaebaja ja teiste kaevandusettevõtjate

06.05.2014 pöördumisele ning selgitas, et maavarade kaevandamisega ei saa seada ohtu või

hävitada teisi loodusvarasid või -väärtusi. KKM viitas ala tervikliku kaitse vajadusele ja

selgitas, et Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtmine Nabala kaitseala koosseisus või selle

kaitsealast väljalõikamine ei ole võimalik, kuna sinna jäävad ala kaitse-eesmärgiks olevad

väärtused ning kaevandamine mõjutab ala veerežiimi ja sellega negatiivselt kogu tervikut.

KKM viitas, et lisaks veerežiimile on ohustatud sellega seotud tundlikud kooslused ja liigid

nagu allikad, madalsood, soometsad ja neis elavad liigid. KKM esitas kirjas andmed Tallinna

piirkonna ehituslubjakivi varustuskindluse kohta.

17. KKA vastas 15.07.2014 kirjaga nr 15-4/14/10070-4 kaebaja ettepanekule Nabala

looduskaitseala piiride muutmise kohta, asudes seisukohale, et ettepaneku rahuldamisel ei

oleks tagatud esmatähtsate elupaikade soodne seisund. Ekspertide arvamustele tuginedes ei

pidanud amet võimalikuks Tammiku ja Tagadi karjäärialade väljajätmist looduskaitseala

piiridest, kuivõrd see ei ole kooskõlas ala terviklikkuse säilimisega.

18. Oru Külakeskuses toimus 30.07.2014 Vabariigi Valitsuse määruse „Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu avalik arutelu.

19. Vabariigi Valitsus võttis 17.11.2014 vastu määruse nr 168 „Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (määrus nr 168), millega otsustati võtta kaitse

alla Nabala-Tuhala looduskaitseala.

KKA teavitas

kaebajat vaidlustatud

määruse

vastuvõtmisest 26.11.2014 kirjaga nr HJR 15-4/14/25802-1.

20. Paekivitoodete tehase OÜ esitas 22.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi

Valitsuse 17.11.2014 määruse nr 168 tühistamiseks osas, millega arvati Nabala-Tuhala

looduskaitseala koosseisu Nabala Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad

koos karjääride teenindamiseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks, sh juurdepääsuteede

rajamiseks

vajaliku

maa-alaga

katastriüksustel

33701:001:0615,

33701:001:0621,

33701:001:0616, 33701:001:0610, 33701:001:0382 ja 33701:001:0377 ning Vabariigi

Valitsuse

kohustamiseks

korrigeerima

looduskaitseala

piire

selliselt,

et

Nabala

Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad koos karjääride teenindamiseks

vajaliku infrastruktuuri rajamiseks, sh juurdepääsuteede rajamiseks vajaliku maa-alaga, jäävad

Nabala-Tuhala looduskaitseala piiridest välja.

Kaebaja vaidlustab määruse nr 168 nii subjektiivsete õiguste rikkumise kui puutumuse

motiivil. Looduskaitseala moodustamine välistab LKS 3. ja 4. ptk-s sätestatud piirangute tõttu

ja määruse nr 168 § 11 p-de 1 ja 2, § 16 p 1 ning maapõueseaduse (MaaPS) § 34 lg 1 p 2

alusel

maavara

kaevandamise

lubade

andmise

kaebajale

Tammiku

ja

Tagadi

lubjakivikarjääride alal ning muudab kasutuks lubade andmise menetluses kantud kulutused.

Maavara kaevandamise lubade saamise võimaluse välistamine rikub kaebaja õigust

ettevõtlusvabadusele (põhiseaduse (PS) § 31).

Looduskaitseala moodustamine piirides, nagu see on lisatud kaitse-eeskirjale, ei ole

põhjendatud. Kaalutud ei ole Tammiku ja Tagadi karjääride kasutuselevõtmise võimalikkust

3-14-53259

5(23)

ega tagajärgi, mis kaasnevad, kui karjääre kasutusele võtta ei saa. Kavandatava

looduskaitseala piiridest tuleb välja jätta Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi karjääri

alad, kuivõrd nimetatud alade puhul ei ole täidetud LKS §-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise

eeldused. Kaitse alla võtmise eeldused peavad olema täidetud kogu kavandatava

looduskaitseala territooriumi osas. Kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole välja toodud, miks on

kaitsealused objektid niivõrd haruldased ja ohustatud, et nende kaitset ei ole võimalik tagada

juba olemasolevate kaitsealade koosseisus. Eraldi ei ole välja toodud, et kaebaja loataotlustega

hõlmatud aladel paiknevad ohustatud ja haruldased loodusobjektid, et nende kaitsmine on

LKS normide kohaselt vajalik. Ohustatud liikide kaitset on võimalik korraldada väljaspool

Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääride piire. Alal läbi viidud inventuurid ja uuringud on

keskendunud põhiliselt botaanilistele vaatlustele, liikide ja kasvukohtade hetkeseisundi

visuaalsele hindamisele ja isendite loenditele. Allikate ja allikasoode seisundile ning

karstiilmingute esinemisele piirkonnas, mis oli algselt kaitse alla võtmise põhiliseks

eesmärgiks, ei ole määruse vastuvõtmisele eelnevas menetluses koostatud uuringutes pööratud

enam mingit tähelepanu. Seonduvalt karstiga on deklaratiivselt nenditud, et alal esineb

karstiilminguid, mis aga ei õigusta ala kaitse alla võtmist määrusele lisatud plaanil kajastatud

piirides.

Juulis 2012. a-l valminud H. Bauerti ja R. Perensi koostatud MTÜ Geoguide Baltoscandia ja

MTÜ Geoeducation Center uuring kinnitab üheselt, et kavandatava Nabala looduskaitseala

puhul puuduvad kaitse alla võtmise eeldused. Alal puuduvad 90% ulatuses karstiilmingud,

kinnitust ei leidnud maa-aluste jõgede olemasolu, kaevandamine ei oma mõju Nõiakaevu

ülejooksule ning alal esinevad kaitsealused liigid ei ole omased üksnes antud piirkonnale.

Tammiku karjääri puudutavalt märgitakse, et karjääride mõju Tuhala jõe kõrgveeperioodile ja

sellest sõltuvale Nõiakaevu ülevoolu sagedusele ei ole oluline. Nabala Lubjakivimaardla

Tammiku lubjakivikarjääri KMH aruanne loetleb lähimad maapinnal jälgitavad karstivormid.

Aruandes on märgitud, miks kaevandamine on võimalik ja kasutusele võetakse

leevendusmeetmed. A. Kivistiku 10.11.2013 uuringus „Nabala maastikukaitseala allikate,

allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur“ ei ole samuti tuvastatud

karstiilmingute esinemist kaebaja esitatud loataotlustega hõlmatud aladel. Nenditud on, et

karstiilmingud esinevad looduskaitseala välispiiridel. Lisaks järeldub töö ülesehitusest, et

tegemist on inventuuri, mitte uuringuga. Kaitseala moodustamise algatamise aluseks olevas K.

Sepa ekspertiisis toodud plaanilt nähtub, et alal asuv karst on kaitseala välispiiridel, ning

Nabala lubjakivimaardla aladele jäävatel Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri aladel ei paikne

selliseid looduskooslusi (sh karstiilminguid), mis oleksid kaitse-eeskirja kohaselt haruldased

ja ohustatud.

Kaitse-eeskirja seletuskirjas nimetatud alal leiduvate kaitsealuse linnuliikide ja taimeliikide

esinemise osas ei ole välja selgitatud, kuidas seondub nimetatud loodusväärtuste esinemine

LKS §-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise eesmärkidega. KMH aruandes on esile toodud, et

Tammiku karjääri alal leitud II kaitsekategooria taimede kuldkinga ja püst-linalehiku leviala

ei vähene, kuna levikuala jääb kaevandatavast alast välja jäetavale puhveralale, kus metsa ei

raadata. Kaevandamiseks kavandatud alalt leitud III kaitsekategooria taimede elupaikade

hävimine ei ohusta liigi esinemist Eestis. Otsuse tegemisel ei ole KMH aruande tulemustega

arvestatud. KMH aruandes on tehtud viide OÜ Tirts & Tigu aruandele „Nabala

maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“. KMH koostaja on selgitanud, et

nimetatud aruanne ei sisalda olulist lisateavet Tammiku kavandatava karjääri maa-ala ja selle

lähiümbruse osas. Kaebaja on KMH aruande esitanud KKM-le, kes ei ole õigusvastaselt

aruannet avalikustanud.

Karstijärved ja -järvikud jäävad välja nii Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri kui ka kogu

Nabala lubjakivimaardla piiridest. Kõik teaduslikku väärtust omavad kaitstavad taime- ja

3-14-53259

6(23)

linnuliigid ning ohustatud kooslused jäävad alles ka väiksema pindalaga kaitsealal. Unikaalse

hüdrogeoloogiaga on ainult Tuhala maastikukaitsealal paiknev Kata karstiala, mis ei jää

maardla piiridesse. Alal paikneva Tuhala nõiakaevu veerežiimile ei avalda kavandatav

kaevandamine mõju. Nabala lubjakivimaardla, seega ka Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri

piirides, puuduvad muistsed asukohad, kultusekivid, kivikalmed, muinaspõllud ja

pelgupaigad. Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alal ei esine

selliseid loodusobjekte ja linnuliike, mis oleksid haruldased ja ohustatud. Ka maardla ja

karjääride kasutusele võtmise korral on võimalik täita Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivist 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) ning Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kohta (loodusdirektiiv) tulenevat kaitsekohustust.

Vastustaja ei saanud kaitse alla võtmise menetluses tugineda üksnes nendele tõenditele

(arvamused, inventuurid, uuringud jms), mis toetavad looduskaitseala moodustamist, sh

looduskaitseala moodustamist soovitavates piirides, vaid kaaluda tuli ka vastupidiseid

argumente. Kaitse alla võtmise otsusele eelnenud menetlus on olnud puudulik ja lähtutud on

teesist, et moodustada tuleb kaitseala ja välistada igal juhul maavara kaevandamine. Otsuse

tegemisel ei ole hinnatud lubjakivivarude väärtust ja ratsionaalse kasutamise võimalusi.

Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine on vastuolus PS §-ga 5 ja MaaPS §-ga 62.

Otsuse tegemisel on jäetud kaalumata avalik huvi, mis väljendub suures nõudluses killustiku

järele nii teede- kui ka elamuehituses. Arvesse ei ole võetud kaevandatava ehituslubjakivi

kvaliteeti, ning seda, et lähtuda saab ehituslubjakivi jätkumisest ligikaudu 10 a-ks. Otsuse

tegemisel on lähtutud ebaõigest prognoosist, et varu on 21 a-ks Määruse seletuskirjast ei

nähtu, et oleks hinnatud majanduslikke mõjutusi, mis kaasnevad sellega, et looduskaitseala

moodustamise tagajärjel muudetakse maavaravaru passiivseks ning aastas saamata jäänud

kaevandamisõiguse tasu on kogusummas 3,5 miljonit eurot. Hinnatud ei ole riigile ja

kohalikule omavalitsusele saamata jäävat tulu kaevandamisõiguse tasust; ehitiste, eelkõige

riigi taristute hinnatõusu Tallinnas ning Harju- ja Raplamaal; uute mäeeraldiste otsimise ja

uuringutega seotud kulusid. Arvestatud ei ole kahjuga, mis on määruse tagajärjel põhjustatud

kaebajale ja teistele loataotlejatele. Otsus on rajatud üksnes Leo Vallneri 2014. a uuringule,

mis on ümber lükatud teiste uuringute tulemustega. Ka ettevaatusprintsiibist lähtuv tegevus

peab põhinema asjas kogutud tõenditel.

R. Perens analüüsib oma uuringus kaevandamise erinevaid mõjusid ning leiab, et

leevendavate meetmete rakendamisel oleks mõju minimaalne, tema arvamus ühtib MTÜ

Geoguide Baltoscandia ja MTÜ Geoeducation Center arvamuses väljendatuga. R. Perensi

uuringus on täiendavalt märgitud, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

23.01.2014 korraldatud ümarlaual teemal „Rail Balticu trassi planeerimine ja võimalik

karstiala Nabalas“ tehtud ettekandes „Hüdrogeoloogilised tingimused Nabalas“ lükkas Tartu

ülikooli teadur A. Marandi ümber 2013. a A. Kivistiku poolt kaardistatud karstinõgude

esinemise looduskaitseala lõunaosas. Ekspertarvamuses on leitud, et maardla ala tuleb arvata

looduskaitseala piiridest välja. ETA juhatus on oma 19.05.2014 istungil tõdenud, et eelpool

toodud ekspertarvamuses toodud lahendust tuleb tunnistada kui võimalust kompromissi

saavutamiseks (riigi) maavarade majandusliku kasutamise ja looduskaitse vahel. ETA juhatus

otsustas oma pöördumises Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja ETA akadeemikutele

soovitada Vabariigi Valitsusel peatada Nabala Looduskaitseala loomine hetkel taotletud

piirides. Samuti soovitati tellida täiendav uuring ETA-lt. Vastustaja ei ole nimetatud oluliste

kaalutluste ja põhjendustega otsuse tegemisel arvestanud, mis on käsitletav kaalutlusõiguse

olulise rikkumisena.

3-14-53259

7(23)

Määruse põhjendustest ei tulene, et otsuse tegemisel oleks kaalutud isikute huve, kelle

majandustegevus, ettevõtlus ja pooleliolevad menetlused kaevandamislubade saamiseks

omavad sellega puutumust. Kaalutud ei ole ka sotsiaalmajanduslikke aspekte.

Vastustaja on oluliselt rikkunud motiveerimisnõuet. Määruse seletuskirjas küll märgitakse, et

arvestada tuleb kaevandamise mõju tundliku režiimiga alale (allikad, allikasood ja

karstinähtused), kuid seletuskirjast ei tulene, kuidas on nimetatud järelduseni jõutud.

Vastustaja oleks pidanud määruses põhjendama, miks on tema hinnangul usaldusväärne

üksnes L. Vallneri 2014. a eksperdiarvamus.

Vastustaja jätab tähelepanuta kaebaja, EGK, Merko Kaevandused OÜ ja AS Kiirkandur

tellimusel koostatud Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna uuringu „Nabala

lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“, milles jõuti järeldusele, et

karjääride

töötamisega

ekstreemtingimustes

ei

kaasne

tõsiseid

tagajärgi

elanike

veevarustusprobleemidele. MTÜ Geoeducation Center uuringus nagu ka teistes vastustaja

poolt viidatud uuringutes ei ole jõutud järeldusteni, mille kohaselt kahjustatakse

veealandusega oluliselt kaevandusaladest vähemalt 2 km ulatuses seal leiduvat suurt hulka

loodusväärtusi.

Vastustaja ei kaalunud võimalust, et leevendusmeetmete rakendamisel oleks võimalik

karjääride avamine, sh jätta kaitseala piiridest välja kaebaja poolt taotletavate mäeeraldiste

alad. Leevendusmeetmete rakendamisega kaasnevate tagajärgedega arvestamata jätmine on

oluline rikkumine kaalutlusõiguse teostamisel. Menetluses on vastustajale esitatud vähemalt 2

uuringut, mis kinnitavad, et leevendusmeetmete rakendamisel on lubjakivi kaevandamine

võimalik. Menetluses ei ole kaalutud aspekte, mis seonduvad Rail Balticu trassi valiku

alternatiividega.

21. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaitse alla võtmine on põhjendatud

loodusväärtuste esinemisega ja vajadusega tagada ühtse looduskompleksina toimiva ala

terviklikkus. Kaevandamise lubamine tundliku veerežiimiga alal mõjutaks otsesest

kaevandusalast laiemalt ka ümberkaudsete alade veerežiimi. Kaevandusest põhjustatud

veetaseme alanduslehtri alal saaksid pinna- ja põhjaveest sõltuvad elupaigad, allikad, allika- ja

madalsood ning soometsad ja sealsed liigid kahjustada ning see võib viia väärtuste

hävinemiseni. Nabala-Tuhala piirkonna erilisus seisneb mitmekesiste loodusväärtuste

olemasolus. Selle säilimiseks on tähtis tagada looduskompleksina toimiva ala terviklikkus.

Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja tundlik

veerežiim. Piirkond on arvatud sealsete loodusväärtuste tõttu Harju- ja Raplamaa

rohevõrgustikku.

Kaitseala eesmärk on kaitsta allikate ja allikaliste alade, unikaalse ja sümboolse väärtusega

Tuhala nõiakaevuga karstipiirkonna veerežiimi; soo- ja metsaökosüsteemi elustiku

mitmekesisust, ohustatud ja kaitsealuseid liike; loodusdirektiivi elupaigatüüpe, loodus- ja

linnudirektiivi lisades nimetatud liike. Nabala piirkonnal on kaitse alla võtmiseks olemas kõik

LKS-s nõutavad eeldused: ohustatud ja kõrge kaitsekategooriaga haudelinnuliikide olemasolu,

paljude II kategooria taimeliikide esinemine, haruldased samblaliigid, mitmed ohustatud

elupaigad

nagu

karstijärved

ja

–järvikud,

sinihelmikakooslused,

niiskuslembesed

kõrgrohustud, lamminiidud, siirde- ja õõtsiksood, allikad ja allikasood, liigirikkad madalsood,

vanad loodusmetsad, rohunditerikkad kuusikud ning lammi-lodumetsad. Kaitseala aitab kaasa

rahvusvahelistest lepetest tulenevate kohustuste täitmisele (loodus- ja linnudirektiiv,

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon jt). Alal on olemas nii teaduslik kui ka ajaloolis-

kultuuriline väärtus. Siia jääb Eesti pikim Virulase karstikoobas, mitmed muistsed

asulakohad, kivikalmed, kultusekivid, muinaspõllud ja –pelgupaigad. Ala hõlmab ulatuslikku

3-14-53259

8(23)

tundliku veerežiimiga karstiala. Sinna jääb Eesti üks enimuuritud karstialasid – Kata (Tuhala)

karstiala, ajutised karstijärvikud ning mitmed langatuslehtrid.

Vaidlustatud määruse seletuskirjas on põhjalikult esitatud kaitse alla võtmise vastavus kaitse

alla võtmise eeldustele, kaitse alla võtmise otstarbekus ja piiride ning piirangute seadmine.

Nabala-Tuhala looduskaitseala sihtkaitsevööndite osa on selles leiduvate väärtuste tõttu

plaanitud esitada ka Natura 2000 võrgustikku. Planeeritav loodusala moodustatakse juba

olemasolevate Tuhala, Tammiku ja Rahaaugu Natura 2000 loodusalade ning Nabala-Tuhala

looduskaitseala sihtkaitsevööndite baasil.

Kaitse alla võtmisel on huvisid kaalutud. Ala kaitse alla võtmine on vajalik kaevandamise

välistamiseks. Otsustamisel on kaalutud erinevaid huve ja sotsiaal- majanduslikku mõju,

lähtutud ühetaolise kohtlemise põhimõttest, ning arvesse võeti asjaolu, et ühtegi

kaevandamisluba ei ole väljastatud. Seega puudub õiguspärane ootus kaevandamiseks.

Kaalumisel on arvesse võetud, et Harjumaa piirkonnas on lubjakivi kaevandamise võimalusi

piisavalt.

Menetluse ajal arvestati kaevandamise huvi kaalumisel varustuskindlust. Kõrgemargilise

ehituskivi varustuskindlus kõnealuses piirkonnas on ca 10 a, mida Nabala-Tuhala

looduskaitseala

moodustamisel

on

peetud

piisavaks

varustuskindluseks.

Kaitseala

moodustamisega lubjakivi seisund ei muutu. Seega ei mõjuta kaitseala moodustamine

lubjakivi eksisteerimisväärtust. Riik peab keskkonnapoliitika kujundamisel arvestama

erinevaid avalikke (sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnakaitselisi) huve. Kuivõrd antud

juhul ühe keskkonna elemendi (maavara) kasutamine kahjustab teist keskkonna elementi

(fauna ja floora) ning ökosüsteemi senist toimimist (veerežiimi muutumine), siis ei saa

kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda üksnes majanduslikust väärtusest. Kaebaja viidatud MaaPS

§ 62 on pika perspektiiviga. Kui tulevikus välistatakse teaduslikult kindlalt kaevandamisega

kaasnev ebasoodne mõju, saab üle vaadata kaevandamise piirangud ja vajadusel muuta neid.

Kaitse alla võtmisel on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid. Ka kaebaja esile tõstetud

uuringutest nähtub selgelt, et veerežiim muutub. Põhjaveetoitelistes madal- ja allikasoodes on

looduslikult veetase kõrge aastaringselt, ulatudes maapinnalähedale ka vegetatsiooniperioodil.

Seega on Eesti Geoloogiakeskuse uuringus jõutud valele järeldusele ning karjääride

veealandus ohustaks kindlasti märgade elupaigatüüpide säilimist. Kaebaja nimetatud uuringud

on suunatud varude kasutamise võimaluste hindamisele, mitte loodusväärtuste hindamisele ja

kaitse tagamisele. Seetõttu on põhjendatud kaitse alla võtmisel menetleja ja otsustaja kahtlus

kaevandamise ebasoodsa mõju kohta loodusväärtustele.

Määruse seletuskirjast nähtuvad nii looduskaitselise huvi kaalutlused kui ka vastandlike

huvide kaalumise põhimotiiv, milleks on kaevandamisest loodusväärtustele tekkiva ebasoodsa

mõju piisav tõenäosus, kuivõrd ükski seni läbiviidud uuring ei välista kaevandamise mõju

loodusväärtustele. Kaalumisel on haldusorgan lähtunud KKM-le teada olnud teabest.

Kaebuse sisulised vastuväited ületavad osaliselt kaebeõiguse piire. Kaebaja ei saa oma

väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks esitatud kaebust põhjendada

väidetavate avalike huvidega seotud argumentidega (nagu maavara varustuskindlus

piirkonnas). Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja selgitused ja tõendid, mis seonduvad maavarade

kasutamise põhimõtete, riiklike huvide jms kohtuliku kontrolli ulatusest väljuvate

küsimustega. Kaebajal ei saa eksisteerida kohtulikult kaitstavat õigust asuda taotletavatel

Tagadi ja Tammiku mäeeraldistel maavara kaevandama ning seetõttu ei saa eksisteerida

kaebaja varaliste õiguste rikkumist. Kaebajal võib eksisteerida ootus esitatud loataotluse

õiguspärasele lahendamisele, kuid tal ei saa eksisteerida õiguspärast ootust, et riik ei jätka

3-14-53259

9(23)

mäeeraldise piirkonnas asuvate loodusväärtuste väljaselgitamist ega ootust, et riik ei võta

loodusväärtuste tuvastamise järel meetmeid nende säilimiseks või soodsa seisundi tagamiseks.

Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride mäeeraldised asuvad rohelise võrgustiku suurel

tuumalal T8. Arvestades Harju maakonna eripära ja maakasutuslikku survet siinsetele

looduskeskkonna elementidele, on iga rohevõrgustiku tuumala säilitamine ülioluline. OÜ Tirts

& Tigu eksperdid viitasid võimalusele, et killustatuse tõttu võivad hävida ka registreeritud ja

seadusega kaitse alla võetud loodusobjektid. Nabala-Tuhala alal esinevate I, II ja III

kaitsekategooria linnuliikude puhul eksisteeriks oht nende seisundi halvenemiseks, kui jätkub

ala majandamine senisel kujul ning intensiivne raietegevus fragmenteerib metsamassiivi

(Haudelinnustiku uuringu aruanne, lk 7–8).

Vastustaja ei nõustu väitega, et määruse vastuvõtmisele eelnevas menetluses pole pööratud

tähelepanu karstile. Kaebaja on ise välja toonud mitmed karste ja veerežiimi puudutavad

uuringud, millele vaidlustatud määruse seletuskirjas viidatakse (A. Kivistiku 2013. a uuring,

L. Vallneri 2014. a uuring, MTÜ Geoeducation Center uuring). Ala veerežiimi ja seda, kuidas

see mõjutab loodust, on käsitletud erinevates uuringutes: MTÜ Geoeducation Center uuring;

Tammiku lubjakivikarjääri KMH aruande projekt; AS Maves töö (ekspert Madis Metsur);

Eesti Geoloogiakeskus uuring „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee

seisundile“ (eksperdid L. Savitski ja V. Savva); Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi

juhtivinsener ja hüdrogeoloogiadoktor L. Vallneri uurimus „Karstinähtused kavandataval

Nabala looduskaitsealal“; MTÜ Pakri Looduskeskus (ekspert H. Kink) töö “Keskkonna-

uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas“; A. Kivistiku Nabala piirkonna allikate,

allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur; OÜ Tirts & Tigu ekspertiis;

Tallinna Botaanikaaia ekspert O. Abneri töö „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja

loodusväärtuste

kordusinventuuri

aruanne“.

Olemasolevad

hüdroloogilised

uuringud

rõhutavad ökosüsteemide sõltuvust veerežiimist, kaevandamise korral hävivad kooslused

vähemalt karjääride kohtades ja nende vahetus ümbruses. Lubjakivi kaevandamine mõjutab

piirkonna põhjavee taset ning seab ohtu nii elupaikade kui ka ohustatud liikide säilimise.

Tundlikke liike võib kahjustada lisaks karjääride rajamisele ka väljaveoteede rajamine.

Kaitset vajavad ka linnud. Linnuliikidega seotult on samuti Tammiku ja Tagadi alasid uuritud

(2011. a ekspertide E. Tuule ja A. Tuule koostatud haudelinnustiku uuringu aruanne

„Kaitstavate linnuliikide ja nende elupaikade väljaselgitamine planeeritaval Nabala

maastikukaitsealal“). Linnuekspert OÜ koostas 2013. a-l KKA tellimusel Nabala

maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava ekspertiisi, mis tuvastas mitmeid

must-toonekurele sobilikke toitumiskohti.

Ekspertarvamused ja inventuuride andmed koondab EMÜ ekspertiis, mille kohaselt on alal

kõrge looduskaitseline potentsiaal. Kogu piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on

karstinähtuste esinemine ja nendega seotud tundlik veerežiim. Piirkonna suur loodusväärtuste

tihedus alal tingib selle, et pole otstarbekas luua kümneid püsielupaiku, mis kõik üksteisega

piirnevad, vaid otstarbekam on planeerida kohe kogu ala kui kompleksi riikliku

looduskaitsealana kaitse alla võtmine. Ekspertiisi tulemusena esitatud välispiiri ettepanekuga

on vaidlustatud määruse koostamisel arvestatud. Kaitse alla võtmise ettepanek hõlmas 8080

ha suurust ala, EMÜ ekspertiis telliti pärast ettepaneku põhjendatuse kaalumist oluliselt

väiksemale alale, 5533 ha-le ning EMÜ ekspertiisi tulemusena vähenes kaitse alla võetav ala

veelgi (4628,7 ha, millest 1044,4 ha on juba varem kaitse all). EMÜ ekspertiisis järeldatakse,

et maavarade kaevandamine on vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega, kuna see kujutaks

täiendavat ohtu loodusväärtustele, eriti veerežiimi muutustele tundlikele elupaikadele ja

liikidele. EMÜ ekspertiisiga tuvastati kõikide LKS-s nõutavate kaitse alla võtmise eelduste

olemasolu.

3-14-53259

10(23)

MTÜ Geoeducation Center analüüs on koostatud hariduselt hüdrogeoloogide poolt. Analüüsi

koostamisse ei olnud kaasatud bioloogia ega botaanika valdkonna eksperte, kes oleksid olnud

pädevad andma õiget hinnangut veerežiimi muutuse mõju kohta loodusväärtustele. Ekspertide

vahel eksisteerib lahkarvamus karstivormide olemasolu osas väljaspool ilmsete maapinnale

ulatuvate karstivormide ala ning kaebaja poolt valikuliselt viidatud arvamused ei lükka ümber

hüdrogeoloogilise mõju eksisteerimist (või selle olulist riski).

Ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja on tuginenud oma seisukohtades üksnes L. Vallneri

uuringule ning eiranud uuringute tulemusi, mis kinnitavad kaevandamise mõju puudumist

veerežiimile. Sisuliselt on kõik uuringud tõdenud, et kaevandamine põhjustab muutusi ala

veerežiimis ja põhjavee alanemist. Vastustaja on põhjendanud, millistest uuringutest lähtuti

ning mis põhjusel teatud uuringutest lähtuda ei olnud võimalik. Osaliselt on KKA

põhjendanud nimetatud küsimust juba oma 15.07.2014 kirjas nr HJR 15-4/14/10070-4

kaebajale. Alusetu on seega ka kaebaja väide, et vastustaja on lähtunud teesist, kas

kaevandada või kaitsta loodusväärtusi ning ei ole kaalunud looduskaitseala moodustamise

võimalikkust piirides, millest on välja jäetud Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääri alad.

Kaebaja esitas KMH aruande vastustajale avalikustamiseks 25.11.2011. Vastustaja tagastas

KMH aruande materjalid kaebajale, kuivõrd KMH menetlus oli 08.06.2011 käskkirjaga nr 825

peatatud. Ebaõige on seega kaebuse väide, et vastustaja ei ole õigusvastaselt KMH-d

avalikustanud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et looduskaitseala moodustamise töögrupi töösse oleks

pidanud olema kaasatud erinevate valdkondade esindajad, eksperdid ja teadlased. Töögrupi

töösse oli kaasatud ka EMTEL-i ja kaevandajate esindajana emeriitprofessor E. Reinsalu.

EMTEL koondab mäetööstuse ettevõtjaid ja selle liikmete hulka kuulub ka kaebaja. Kuivõrd

kaitseala loomise otsust ei võeta töögrupi poolt vastu hääletamise tulemusel, ei oma tähtsust,

mitu isikut kaevandajate ja EMTEL-i esindajana töögruppi kuulus.

Eksisteerivad kaalukad ekspertarvamused, mis viitavad karstivormide esinemisele ja

hoiatavad sellest tuleneva äärmiselt ulatusliku keskkonnamõju eest. Potentsiaalne oluline

negatiivne mõju õigustab ettevaatusprintsiibist tulenevalt muu hulgas kaevandamisele

piirangute seadmist vaidlustatud määrusega. Ettevaatusprintsiibi rakendamine toimus eeskätt

kogutud tõendite vastuolude hindamisel.

Huvide kaalumisel on asjakohane pöörata tähelepanu ka sellele, et kaebaja ei ole maa omanik.

Seega ei ole küsimus omandipõhiõiguse riive kaalumises. Kaebaja saab üksnes nõuda, et riik

hindaks kohases menetluses taotlust ja langetaks vastava otsuse. Vastustaja on võtnud

menetluses arvesse kaevandamisega seotud huvi ja kaalunud seda ega ole rikkunud selles osas

kaebaja menetluslikke õigusi. Asjakohatu on kaebaja väide, et kaitse alla võtmise otsustamisel

ei ole üldse kaalutud võimalust kaevandamise lubamiseks. Ka määruse seletuskirjas on

märgitud, et loodaval looduskaitsealal põrkuvad kaks erinevat huvi ‒ kaitsta looduväärtusi või

kaevandada lubjakivi. Ainuüksi sellest nähtub, et kaevandamist on ettevõtjate huvina arvesse

võetud.

Ala tervikuna kaitse alla võtmine on kooskõlas Riigikogu 14.02.2007 otsusega heaks kiidetud

Eesti Keskkonnastrateegiaga aastani 2030. Kaitseala moodustamisel on arvestatud EMÜ

ekspertiisis esitatud kaitseala tsoneerimise ettepanekutega. Sihtkaitsevööndid on moodustatud

põhimõttel, et piirkonna loodusväärtuste kaitse oleks tagatud. Sihtkaitsevööndite režiim on

vajalik kaitsealuste liikide elu- ja kasvukohtade kaitseks ning Natura elupaikade ja

metsakoosluste loodusliku arengu tagamiseks.

3-14-53259

11(23)

22. Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kaebajal on kaebeõigus ja määrus nr 168 on kohtus vaidlustatav. Kaebaja saab esitada

subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse ning kaebeõigus puudub puutumuskaebuse

esitamiseks. Kaebaja saab tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele menetlusele, mitte aga

kaevandamisloa saamisele. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole

enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele

vastavale keskkonnale. Kaebajal ei ole võimalik esitada puutumuskaebust. Kaebaja õiguste

õigusvastast piiramist ei ole toimunud. Kuigi vaidlusalune määrus piirab kaebaja

ettevõtlusvabadust, ei saa sellist lõpptulemust, mis antud juhul välistab kaevandamistegevuse,

pidada õigusvastaseks. Vastavalt ei ole võimalik kohtul rahuldada ka kohustamisnõuet.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et esmalt tulnuks lahendada Tammiku karjääri rajamiseks tellitud

KMH ja lasta teostada Tagadi karjääri KMH, ning et vaid selline järjestus taganuks asja

sisulise ja õige otsustamise. Avamaa kaevandamine on tegevus, mis kindlasti mõjutab

loodusväärtusi. Seega on põhjendatud kaevandamise loa taotluse menetlemise peatamine

loodusväärtuste esinemise, nende seisundi ja esinduslikkuse väljaselgitamiseks. Asjaolu, et

kaebajal on tegemata Tagadi karjääri osas KMH, ei saanud kuidagi tema positsioone

menetluses nõrgendada, kuna oma seisukohad sai kaebaja esitada.

Õige on kaebaja seisukoht, et kui vastustaja soovis loodusobjekti kaitse alla võtta, siis pidi ta

kindlaks tegema, et esinevad loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 8 lg 5), et

otsustada objekti kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas §-ga 9. LKS regulatsioon ei keela aga

haldusorganil pärast menetluse algatamist koguda täiendavaid tõendeid kaitse alla võtmise

eelduste kohta. KKA alustas menetlust, et selgitada välja kaitse alla võtmise ettepanekus

kirjeldatud ala piirides leiduvad looduskooslused, et määrata nende esinduslikkus, väärtus ja

ohustatus ning kaardistada nende levik, tellides Nabala lubjakivimaardla täiendavate

geoloogiliste uurimistööde teostamise eesmärgiga täpsustada piirkonna veerežiimi ning maa-

aluste vooluteede ja karsti levikut ning võimalikku kaevandamise mõju sellele. Tööde

tulemuste põhjal tehti kaalutud otsus maastikukaitseala moodustamise vajadustest ja ulatusest.

Seega täpsustusid ka Nabala lubjakivimaardla kasutusperspektiivid.

Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et looduskaitselises seadusandluses on toimunud olulised

muutused, mis seonduvad Euroopa Liidu (EL) seadusandlusega. Loodus- ega linnudirektiivist

ei saa kuidagi järeldada, et kaevandamise huvi korral ei saaks looduskaitseala moodustada.

Kaebaja on läbivalt ekslikul seisukohal, et majandusväärtuste olemasolu tähendab igal juhul

eelist keskkonna- või looduskaitseliste väärtuste kaitsevajaduse ees või et see on esmane ja

määrava tähtsusega huvi. Põhimõtteliselt on loodusväärtuste selgumisel võimalik peatada ka

toimiv majandustegevus. Kui nähtub, et keskkonnaväärtused kaaluvad üle majandusväärtused,

siis lahendatakse esmalt looduskaitseala loomise võimalikkusega seotud taotlus. Kui

seadusandja on tunnustanud avalikku huvi kaaludes majandusväärtuste ja loodusväärtuste

konflikti korral võimalust teha otsus loodusväärtuste kasuks, siis ei ole kohtul võimalik väita,

et seda saaks väärata pelgalt kaebaja nimetatud otstarbekuse kaalutlustega ning et vastustaja

on eksinud. Vastustaja on kinnitanud, et talle olid erinevad huvid teada ja neid kaaluti, kuid

kaevandamine on tegevus, millega kaasnevad eluslooduse suhtes ebasoodsad mõjud.

Kaevandajal ei ole selles ahelas kuidagi eelistatud (majanduslikku) huvi, mis vajaks

teistsugust huvide kaalumisele lähenemist.

Maavaravaru olukord ei ole vahepeal järsult halvenenud ning erinevad strateegiadokumendid

on

arvestanud

ja

kavandanud

majandusolukorra

jätkusuutlikkusega

ning

seatud

keskkonnaeesmärkidega. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et ta on arvestanud muu hulgas

3-14-53259

12(23)

ehitusmaavarade seisu. Kaebaja on üle tähtsustanud ehitusmaavaradega seotult nn defitsiidi

küsimust. Iseenesest on õige, et rahuldada tuleb ühiskonna vajadused elamuehituse, sotsiaal-

ning muude objektide ehitusematerjalidega varustamisel. Samal ajal on tegemist tuntavate

keskkonnamõjudega tegevusega. Riigi prioriteediks on, et üldine maavaravaru olukord ei

halveneks, sealjuures on muutuv leiukohtade kasutuselevõtt. Missuguses järjekorras

kavandatud karjäärid kasutust leiavad, on riigi kaalutlusotsus. Maavara kasutuselevõtt

tagatakse kaevandamismahtude reguleerimisega kaevandamislubade andmise teel.

Kuna loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides (LKS § 1), sai vastustaja

kaitse alla võtmise menetluses tugineda nendele tõenditele (arvamused, inventuurid, uuringud,

strateegilised

dokumendid

jms),

mis

toetavad

looduskaitseala

moodustamist,

sh

looduskaitseala moodustamist soovitavates piirides ning antud juhul ei nähtu, et arvestatud ei

ole tagajärgi, kui kavandatud karjääre ei võeta kasutusele. Nabala-Tuhala looduskaitseala

(LKA) moodustamine ei saa seetõttu olla vastuolus PS §-ga 5 ja MaaPS §-ga 62, kuna otsuse

tegemisel saab arvestada ka teiste projektidega.

Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud haldusakti kehtima jäämine võib kaasa tuua selle, et

selles piirkonnas ei saa enam lubjakivi kaevandada. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust

nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Ettevõtlusega

tegelemise tingimusi võib piirata seadusest tulenevalt ka siis, kui kaevandaja on teinud

ettevalmistusi maavara kaevandamiseks. Vastustaja on kaalunud tagajärgi, mis kavandatud

määrusega kaasnevad. Kuivõrd kaebaja ei ole maaomanik, siis kahjude kompenseerimist ei

saanud määrus eraldi ära märkida. Samas ei tähenda see, et kahjude olemasolul puuduks

kaebajal võimalus neid nõuda. Kohtule määruse kaalumis- ja motiveerimisvigu ei nähtu.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajale on menetluses esitatud vastus tema seisukohtade osas ja

kaebaja sai toetuda oma vastuväidetes KMH-le ja spetsialistide arvamusele. Selliselt ei jäänud

olemasolev KMH kuidagi vajaliku tähelepanuta, ehkki vastustaja on nimetanud, et tervikuna

talle tööd ei esitatud. Kohus ei näe siinkohal menetluslikku viga. KMH kodulehel avaldamata

jätmine ei ole iseenesest õigusvastane ja see ei saanud kaasa tuua kaebaja õigustega vähem

arvestamist. Kaebaja kaebeõiguse realiseerimist ei ole takistanud ükski motiveerimise viga.

Kaebaja etteheide seoses looduskaitseala moodustamise töögrupiga ei ole põhjendatud, kuna

oma arvamuse sai isik esitada, samuti toetuda kõikidele varasematele kollektiivsetele töödele.

Grupi koosseis ei viita kuidagi, et esineks mõni menetluslik viga. E. Reinsalu sai oma

seisukohad esitada ja ta sai ka vastused.

Vaidlustatud määrusest nähtub selgelt, et kaevandamisega seotud huvi on arvestatud ning seda

on kõrvutatud looduskaitsehuviga (vt määruse seletuskirja p 2.5.4.3). Huvide kaalumine

nähtub ka KKA poolt kaebajale saadetud seisukohtadest. Huvide kaalumine hõlmab nt

tööhõivet, metsandust, maade senist kasutamist, vajadust ulatuslikumalt võtta kasutusele

riigile kuuluvat maad jm aspekte. Kaebaja ei ole läbiviidud ekspertiisi metoodikat

vaidlustanud. Ekspert on lähtunud õigusnormidest ning uuringute andmetest, mis on koostatud

paljude erinevate teadlaste poolt, mistõttu toetumine erinevatele uuringuandmetele ei

võimalda väita eksperdi või lõppotsuse subjektiivsust. Ekspertiisi tulemused sõltuvad

erinevatest alusuuringutest ja nende nimetused ei oma eraldiseisvalt tähtsust. Kui oma eriala

tundvad spetsialistid on jõudnud põhimõtteliselt samadele tulemustele, seejuures on kogutud

objektiivsed andmed, mida ei ole moonutatud, ei ole kohtul põhjust kahelda eksperdi

pädevuses ja erapooletuses. Need seisukohad (tööd), millest kaebaja järeldab, et ka mujal on

samalaadseid liike või kooslusi, ei saa kuidagi viia järelduseni, justkui muutuksid sellest

loodud kaitsealal leitud väärtused olematuks või väheneksid.

3-14-53259

13(23)

Seletuskirjast nähtub, miks on ala loetud LKA tingimustele vastavaks. Kohus ei nõustu

kaebajaga, justkui peaks kogu alal esinema võrdse tasemega väärtusi. LKS §-st 7 sellist

järeldust teha ei saa. Iga looduskaitse alale jääv ala teenib koosluses mingit eesmärki. Kuna

tegelikult kaitstakse erinevaid karstivorme, siis on see omakorda seotud eranditult

veerežiimiga. Nii Nabala maastikukaitseala inventuuri lähteülesanded, K. Sepa ekspertiis kui

määruse andmed kinnitavad, et Nabala LKA moodustati ühtse tervikliku ja sealseid juba

olemasolevaid väärtusi koondava üksusena. Alal läbiviidud inventuurid keskendusid põhiliselt

botaanilistele vaatlustele, liikide ja kasvukohtade hetkeseisundi hindamisele, isendite loendile

ja püsivaatlustele. Allikate ja allikasoode seisundi kohta olid pikemaajalised vaatlused ning

vaid karstinõgude osa tuli vaatluse alla praeguse menetluse käigus. Seletuskiri toob esile

loendid, millest nähtub, miks väärtusi tuleb kaitsta senisele lisaks ja kui need esinevad

loodaval kaitsealal, siis ei saa kohus nõustuda, et vastavad põhistused harulduse ja ohustatuse

osas oleks LKS § 7 mõttes puudulikud. Senised eraldiseisvad kaitstavad alad on kahtlusteta

tugevamad siis, kui nad liites üksteist toetavad. Seletuskirjas on piisavalt selgelt esile toodud

ka see, et kaitstavad alad ei ole suutnud vältida elupaikade seisundi halvenemist, mistõttu on

vajalik tundliku veerežiimiga piirkonna kui terviku kaitse alla võtmine.

Kui kavandatava kaitseala kooslused omavad erilist väärtust regionaalsest aspektist lähtudes

ning samuti erinevate elupaigatüüpide kompleksina, ei saa väita, et lähtutud on lubamatutest

või asjakohatutest kaalutlustest. Nabala-Tuhala piirkonna erilisust ei saa eitada, kuivõrd

mitmekesiste loodusväärtuste olemasolu on tõendatud, mitte vastupidi. Loodusliku

mitmekesisuse säilimiseks ongi oluline tagada looduskompleksina toimiva ala terviklikkus ja

sellest on kaitseala moodustamisel lähtutud. Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks

on karstinähtuste esinemine ja tundlik veerežiim. Kohus nõustub kokkuvõtvalt vastustaja

seisukohaga, et ekspert ei ole lähtunud loodusväärtuste hindamisel subjektiivsetest

kriteeriumidest. Loodusväärtuste hindamise ebaobjektiivsust ei saa väita ka kaebaja nimetatud

põhjusest, et algul sooviti lülitada kaitsealasse rohkem alasid (mis hiljem vähem väärtuslikena

siiski välja arvati).

Seonduvalt ETA juhatuse pöördumisega Riigikogu, valitsuse ja ETA akadeemikute poole

soovitada Vabariigi Valitsusel peatada Nabala LKA loomine taotletud piirides ja soovitusele

tellida täiendav uuring ETA-lt, ei ole vastustajale etteheidetav see, et juba läbi viidud

menetluses on jäetud arvestamata hilisemad pöördumised, millega ei saadudki arvestada

(2015. a pöördumine, mil menetlus oli lõppenud). Kuigi kaebaja väidab, et on vähemalt kaks

tööd, mis kinnitavad, et lubjakivi kaevandamine Nabala lubjakivimaardlas on võimalik ning

küsimusele tuleks läheneda n-ö üksikobjekti põhiselt, ei nähtu, et kaebaja poolt välja toodud

aspektid neist töödest võimaldanuks vastustajal võtta teistsugune seisukoht. Arvestada tuleb

kaitset vajavate loodusväärtuste paiknemist ka väljaspool kaebajat huvitavaid kinnistuid.

Selleks, et kogu kaitsealal oleks tagatud liikide säilimine ja nende elupaikade kvaliteet, on

vajalik säilitada liikide eluks vajalikud elupaigatunnused teatud tasemel kogu kaitsealal.

Kaebaja KMH sellist käsitlust ei hõlma. Praegusel juhul on looduskaitseala moodustamisel

erisuseks see, et juba olemasolevate killustatult asuvate kaitsealade liitmine on kahtlemata

edumeelsem lahendus. Selle vastu argumente ei ole esitatud. Vastustaja on õigesti märkinud,

et loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ja selle menetlus ei ole keskendunud ega tohigi

keskenduda ühele üksikobjektile, vaid otsustaja peab kaaluma olemasolevate kaitsealade ja

seni kaitsmata loodusväärtuste sidumist ühtseks kompleksseks kaitsealaks. Samuti ei saa

tähelepanuta jätta, et ettepanek kaitseala moodustamiseks tehti mitte üksnes karsti, vaid ka

muude väärtuste (nt ka botaaniliste) väärtuste kaitseks. Erinevaid karstinähtusi on Nabala

LKA-l nimetanud mitmed erinevad eksperdid. Tuhala karstiala osas erinevaid seisukohti ei

ole, tegemist on nn tunnustatud karstialaga. Nabala LKA moodustamisel ei ole toetutud

väitele, et seal on laiaulatuslik karstiala. LKA moodustamisel ei ole keskendutud üksnes

3-14-53259

14(23)

Nõiakaevu küsimusele, vaid vaadeldud on ala tervikuna, st et ümber ei ole lükatud väidet, et

nt Mahtra soostik, Tuhala ja Nabala karstialad ning Tammiku allikad moodustavad ühtse

veesüsteemi, millele kahjulikku mõju ei soovita. Tegemist on kõigi tööde alusel tervikuna

tundliku veerežiimiga alaga. Vastustajal ei saanud tekkida kindlust, milline on maapinna

tegelik geoloogiline/hüdroloogiline seis, kui erinevate kompetentsidega isikud ei ole suutnud

seda üheselt kindlaks määrata. Seega on vastustaja lähtunud põhjendatult ettevaatusprintsiibist

just sellest tulenevalt, et neid erimeelsusi ületada. Vastustaja on kaalunud tõsiste ja

taastumatute keskkonnakahjustuste ohtu. Kohus ei leidnud ühegi menetlusosaliste viidatud töö

puhul kahtlusi selles, et kaevandamisel muutub veerežiim.

Looduskaitseala moodustamiseks esineb rida kaalukaid argumente. Kontekstist välja rebitult

ei saa käsitleda must-toonekure küsimust, kuna tähendust ei oma, kas ta parajasti pesitseb või

mitte. Pesapaik ja toitumisala seonduvad suurema territooriumiga ning ka erinevate

metsakooslustega. Seejuures tuleneb linnudirektiivi art 4 lg-st 4 ja selle rakendamispraktikast,

et liikmesriigil on Natura 2000 linnualade osas kohustus rakendada meetmeid, vältimaks

lindude elupaikade saastumist, seisundi kahjustamist ning mis tahes häirimist, olenemata

kavandatava tegevuse majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt tekib linnudirektiivi artikkel 4 lg-s 4 sätestatud kohustus juba enne, kui tuvastatakse

lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud.

Samasugune nõue tuleneb loodusdirektiivi art 6 lg-st 2. Majanduslikel argumentidel ei ole

sellistes vaidlustes määravat tähtsust. Vastustaja argumendid seoses kuldkinga probleemidega

on sedavõrd kaalukad ning kaebajal ei ole tõsikindlaid fakte, mis need ümber lükkaks.

Hüdroloogilised uuringud rõhutavad kõik võrdselt ökosüsteemi sõltuvust veerežiimist, seega

erinevad karstivormid vajavad kaitset ning vähimgi muudatus keskkonnas, mida üksi töö ei

välista, kui kaevandatakse ja veetase alaneb kasvõi minimaalselt (10-20 cm), põhjustab

väärtuslike koosluste hävimise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

23. Paekivitoodete tehase OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

29.01.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi tagasi

halduskohtule uueks otsustamiseks. Menetluskulud palub kaebaja välja mõista vastustajalt.

Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõiguse norme. Kohus ei ole välja selgitanud kõiki asja lahendamise seisukohalt

tähtsust omavaid asjaolusid ega viinud läbi tõendite analüüsi ja hindamist.

Kohus on olulises osas jätnud täitmata kohtuotsuse motiveerimise nõuded. Valdav osa kohtu

järeldustest on ebaselged ega tugine tõenditele, vaid vastustaja esitatud seisukohtadele või

kohtu enda subjektiivsele arvamusele. Kohtu järeldused on vastuolulised ning siseveendumuse

kujunemine ei ole jälgitav. Üksikud üldsõnalised viited mõnele tõendile või vastustaja

seisukohale, mis on halduskohtu otsuses paiguti esitatud, ei ole piisavad tõendite uurimise ja

hindamise nõuete ega kohtulahendi põhjendamiskohustuse täitmiseks, kuna ei ole arusaadav,

kas kohus on tõendeid ise hinnanud või üksnes tuginenud vastustaja väidetele. Seejuures on

igal juhul õigusvastane põhjendada kohtuotsust üksnes viidetega toimikulehekülgedele, millel

on esitatud vastustaja seisukohad.

Kohus

ei

ole

arvestanud

kaebaja

väiteid

ja

tõendeid

seoses

vastustaja

diskretsioonieksimustega ega ole põhjendanud, miks kaebaja väidete ja tõenditega ei ole

arvestatud. Kohus on asunud vastustaja eest kaalutlusõigust teostama ja osaliselt haldusakti

3-14-53259

15(23)

põhjendusi täiendama. Vabariigi Valitsuse diskretsioonivead määruse nr 168 andmise

menetluses on jäänud kohtu tähelepanuta.

Kohus on jätnud analüüsimata ja kontrollimata, kas vastustaja on kaalunud kõiki asjakohaseid

huve ning jõudnud õiguspärase kaalutlusotsustuseni. Vastustaja ei ole määruse nr 168

tegemisel arvestanud kaalumist vajavate sotsiaalmajanduslike huvidega ja Nabala maardlas

kaevandamise välistamise tagajärgedega. Kohus on püüdnud meelevaldselt vastustaja

minetusi õigustada, jättes kaebaja seisukohad ja tõendid arvesse võtmata ning käsitlemata.

Määruses nr 168 ja ka kohtuotsuses esitatud motivatsioonid on puudulikud ning takistavad

kaebeõigeõiguse teostamist. Läbiviidud haldusmenetlus on olnud ühekülgne ja pealiskaudne.

Kaebaja seisukohtade ja tõenditega ei ole arvestatud haldusmenetluse käigus ega halduskohtu

otsuses. Kohus ei ole selgitanud ega põhjendanud kaebaja vastavasisuliste väidetega

mittenõustumist.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta kõik vastustaja rikkumised huvide kaalumisel (nii huvide

kaalumata jätmine kui ka ühtede huvide põhjendamatu eelistamine teistele ilma põhjendusi

esitamata). Looduskaitselised huvid on mõistagi olulised, kuid need ei ole ainsad ja

kaalutlusotsuse tegemisel aprioorselt prevaleerivad, nagu nähtub vastustaja ja ka kohtu

käsitlusest.

Tõendite hindamise põhimõtteid on kohus rikkunud praktiliselt kogu kohtuotsuse põhjendavas

osas. Suures osas puuduvad üleüldse viited tõenditele ning olulises osas on kohtu järeldused

rajatud vastustaja seisukohtadele (mitte tõenditele ja nende alusel tuvastatud faktidele).

Enamik kaebaja esitatud tõenditest pole kohtu jaoks olnud piisavalt olulised isegi nendele

viitamiseks. Tõendite arvesse võtmata jätmist pole millegagi põhjendatud. Kohus on sarnaselt

vastustajale lugenud ilma analüüsita K. Sepa ekspertiisi ainuõigeks- ja vajalikuks tõendiks,

ilma teiste ekspertide arvamusi (mis K. Sepa ekspertiisi järeldusi kummutavad) käsitlemata.

Selliselt on ka piiratud osas tõenditele antud hinnang olnud ühekülgne, ebapiisav ja kaebaja

õigusi rikkuv.

Nii vastustaja kui kohus on alustelt tuginenud ettevaatusprintsiibile, püüdmaks õigustada

määruse nr 168 menetlusvigu. Antud juhul ei ole tuvastatud selliste vastuolude esinemine,

mida poleks teaduspõhise uuringu tulemusena võimalik kõrvaldada. Kooskõlas Riigikohtu

praktikaga ei esine praegusel juhul alust ettevaatusprintsiibi rakendamiseks vastustaja ja kohtu

poolt taotletaval viisil.

24. Vabariigi Valitsus vaidles kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata. Vastustaja kordas halduskohtus esitatud seisukohti ja jäi nende juurde.

Apellatsioonkaebuse sisulised vastuväited väljuvad suures osas kaebeõiguse piiridest

(majanduslikud

mõjud,

riigi

poolt

saamata

jääv

tulu

kaevandamistasudest,

sotsiaalmajanduslikud aspektid, ettevõtjate õigus).

Põhjendamatud on kaebaja väited, et looduskaitseala moodustamisel kiirustati ning menetlus

oli puudulik ja suunatud kaevandamise ärahoidmisele. Taotletavad karjäärialad asuvad

rohevõrgustiku tuumalal ning tervel looduskaitsealal on liike, elu- ja toitumispaikasid, mis

toimivad ühtse kompleksina. LKA moodustamisel on täidetud kaitse alla võtmise eeldused.

Halduskohus on tuvastanud kaitstavad liigid ja elupaigad tõendeid hinnates. Vastustaja on

tõendanud ka kaitsealuste linnuliikide esinemist LKA-l ja karjäärieraldistel ning nende

vahetus läheduses. Seda tõendavad LKA moodustamise aluseks olevad uuringud ja

ekspertiisid.

K. Sepa

ekspertiis

on

koostatud

koondekspertiisina

looduskaitseala

moodustamise menetluses. K. Sepp ei ole ise inventuure kohapeal teostanud, kuid selleks ei

olnud tal ka kohustust. K. Sepa ekspertiisiaktis on tuginetud mitmete erinevate ekspertide

3-14-53259

16(23)

hinnangutele. Seetõttu on arusaamatu on kaebaja kriitika, et haldusmenetluses on ainsaks

ekspertiisiks ja tõendiks olnud K. Sepa ekspertiis. Ka halduskohus on tuginenud tegelikult ka

teistele alusuuringutele lisaks K. Sepa ekspertiisile.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettevaatusprintsiipi ei kohaldatud õigesti.

Praegusel juhul eksisteerib teatud vastuolu ekspertide arvamuste osas ning sellises olukorras

on vastustaja langetanud diskretsiooniotsuse looduskaitseala tervikliku kaitse kohta.

Ettevaatusprintsiibi rakendamine toimus eeskätt kogutud tõendite vastuolude hindamisel.

Kaebaja õiguspäraseid huvisid on menetluses nõuetekohaselt kaalutud. Kaitse alla võtmise

menetluses on vastustaja hinnanud kõiki asjakohaseid uuringuid ja ekspertiise ning teinud

motiveeritud kaalutlusotsuse ala looduskaitse alla võtmise kohta. Määrus on põhjendatud ja

õiguspärane. Vastustaja kaalutlused nähtuvad ka vaidlusaluse määruse seletuskirjast.

Asjakohatu on kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, kui ei ole

kajastanud KMH seisukohti vaidlusaluses määruses. Lisaks KMH-le on kaitseala loomise

menetluses tellitud mitmeid uuringuid, mille eesmärgiks on olnud loodusväärtuste inventuuri

tegemine ja kaitsealuste liikide väljaselgitamine ning nende olukorra määramine alal. Kohus

on selgitanud, miks KMH arvesse võtmine kaitseala moodustamise menetluses on

problemaatiline. Seega on ainetu kaebaja väide, et kohus ei ole KMH-ga seonduvat

analüüsinud.

Halduskohus on tõendeid kohaselt hinnanud. Alusetu on väide, et kohus on põhjendanud oma

seisukohti

vaid

vastustaja

väidetele

viidates.

Kohus

on

viidanud

vastustaja

menetlusdokumendis välja toodud uuringutele ja ekspertiisidele.

25. Paekivitoodete Tehase OÜ esitas oma seisukoha vastustaja vastusele, milles märkis, et

kaebaja ei ole väljunud kaebeõiguse piiridest. Määruse seaduslikkuse kontrollimiseks tuleb

käsitleda ka neid küsimusi, mis omavad puutumust avalike huvidega. Määruse tegemisel on

lähtutud ekslikest lähtekohtadest, mis kinnitab üheselt, et sotsiaalmajanduslike aspektide osas

on kaalumine olnud puudulik ja sisulise analüüsita. Vastustaja ja looduskaitseala

moodustamist toetavad uuringud ei arvesta leevendusmeetmete rakendamise võimalusega.

KMH-s käsitletud kõigi leevendusmeetmete rakendamise korral on võimalik lubjakivi

kaevandada loodust säästval viisil. Samuti eirab vastustaja jätkuvalt MaaPS §-i 62 ning lähtub

ebaõigesti üksnes LKS-st. Erinevad uuringud ja ekspertiisid, aga ka ETA akadeemikud

kinnitavad jätkuvalt, et kompromisslahenduse leidmine erinevate väärtuste vahel, samuti

vajadusel täiendavate uuringute tegemine, on võimalikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

26. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige.

Määruse nr 168 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks vaidlustatud osas puudub

alus.

Halduskohtu

põhjendamispuudused

on

kõrvaldatavad

apellatsiooniastmes.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

27. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebajal on määrust nr 168 õigus vaidlustada,

lähtudes üksnes enda subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest. See tähendab, et kaebaja ei saa

oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks esitatud kaebust põhjendada

avalike huvide (maavara varustuskindlus; sotsiaalmajanduslikud argumendid; maavarade

kasutamise põhimõtted, sh aktiivse/passiivse maavara varu otstarbekus; keskkonnatasud kui

riigi tuluallikas) kaitsega. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-87-11

p-dele 28-30, milles kohus asus seisukohale, et isegi puutumuse alusel esitatud kaebuse korral

3-14-53259

17(23)

ei kontrollita mitte vastavust absoluutselt kõigile normidele, vaid kontrollitakse haldusorgani

tegevuse vastavust nendele õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid. Kui aga teatud

normidel, millele kaebaja tugineb, ei ole puutumust kaebajaga (need on mõeldud näiteks

üksnes avaliku või riigi huvi või kolmanda isiku kaitseks), siis selles osas ei kontrolli

halduskohus haldusakti. Kuna kaebaja kaebeõigus on vastavalt eelnevalt märgitule piiratud, ei

pidanud halduskohus ega pea ka ringkonnakohus hindama kaebaja poolt avaliku huvi ja

kolmandate isikute kaitseks esitatud argumente.

28. Kaebaja on esitanud maavara kaevandamise loa taotlused lubjakivi kaevandamiseks ning

taotluse uuringute teostamiseks riigi omandis oleval maal, kus maavara kuulub MaaPS § 4 lg

2 kohaselt riigile. Määruse nr 168 andmine välistab suure tõenäosusega kaevandamis- ja

uuringute teostamise lubade andmise, millest tuleneb võimalik riive kaebaja õigusele

kaevandamisloa taotluse õiguspärasel menetlemisel (PS § 14), kuid tegemist ei ole riivega

kaebaja ettevõtlusvabadusele. Loataotluse esitamisest ei tulene subjektiivset õigust luba saada.

Haldusorgan ei pidanud LKS alusel loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses arvestama

kaebaja õigusega saada kaevandamisõigus, sest kaebaja huvi ei ole samaväärselt kaitstav

subjektiivse õigusega ning LKS normide eesmärk ei ole kaitsta kaebaja kaevandamishuvi.

Kaebaja kaevandamishuvi ei oma tähtsust, kui kavandataval kaitsealal on kaitse alla võtmise

eeldused täidetud ja kaebaja ei ole maaomanik või valdaja. Kaitstavate liikide tuvastamise

puhul rakendub liikmesriigile Loodusdirektiivi art 6 lg-st 2 ja Linnudirektiivi art 4 lg-st 4

tulenev kohustus võtta kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist

või kahjustamist või kaitstavate liikide mis tahes häirimist. Euroopa Kohtu praktika kohaselt

ei ole pärast kaitstavate liikide tuvastamist majanduslikud argumendid enam määravad. Nii on

Euroopa Kohus lahendi C-209/04 p-s 40 viitega varasemale kohtupraktikale märkinud, et

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta

arvesse majanduslikke nõudmisi ei Linnudirektiivis sätestatud ökoloogilisest eesmärgist

tähtsama üldise huvina ega üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustena, nagu need

on loetletud Loodusdirektiivi art 6 lg 4 esimeses lõigus (11.07.1996 otsus kohtuasjas C-44/95:

Royal Society for the Protection of Birds, p-d 31 ja 42). Niisiis on asjakohatud

apellatsioonkaebuse p-des 21-28 esitatud etteheited sellest, et vastustaja ei ole otsust

langetades kaalunud kaebaja huve kaevandada ning LKA moodustamise võimalikkust

sellistes piirides, millest on välja jäetud Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääride alad.

Niisiis peab kohus, tuginedes HKMS § 158 lg-le 3, kontrollima kaalutlusõiguse piiride,

eesmärgi ja kaalutlusreeglite jälgimist Vabariigi Valitsuse poolt seonduvalt kaebaja

subjektiivsete õigustega. See tähendab, et kohus peab kontrollima, kas määruse nr 168

seletuskirjas väljatoodud argumendid LKA loomiseks olid õiguspärased (kas esinesid LKS §-s

7 nimetatud eeldused) ning kas arvestati maavara olemasolu ja kasutamise võimalust

kaitsealal kui asjaolu. Et kaebajale pole kaevandamislube antud, st, et kaebaja õigusi ei ole

kehtiva haldusaktiga fikseeritud, ei saa ta tugineda õiguspärasele ootusele kaevandamise

suhtes. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 ei hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust. Seega saab

kohtulik kontroll otstarbekuse osas piirduda üksnes küsimusega, kas Vabariigi Valitsuse

otsustus ei olnud ilmselgelt meelevaldne.

29. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja väited selle kohta, miks vaidlusaluse LKA puhul ei

ole täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldused ja kaevatud määrus on ses osas

motiveerimispuudusega: kaitsmist väärivad loodusväärtused ei esine kogu LKA ulatuses

(seejuures on jäetud arvestamata tõenditega, mis seda kinnitavad, p 34-36, 92-101); puudub

teaduspõhine motivatsioon, miks on LKA vaja moodustada just neis piirides (p-d 52, 85-90);

määruse seletuskirjast pole võimalik aru saada, millised II ja III kategooria kaitsealused liigid

on vaidlusalusel alal inventuuride tulemusel leitud ning kas tegemist on eriliselt esindusliku

3-14-53259

18(23)

elupaigaga (p-d 56, 91); arusaamatu on, mida peetakse silmas „ala tervikliku säilimise“ all (p

35); lubjakivi kaevandamise negatiivne mõju põhjaveerežiimile pole tõendatud (p 40);

haldusmenetluse käigus eirati menetluse piire kaitse-eesmärgi osas (algne karstiilmingute

kaitse vs lindude ja taimede kaitse, p 61); enam kui 90% LKA territooriumil puuduvad

karstiilmingud (p 62); ettevaatusprintsiibi kohaldamine pole õigustatud (p-d 69, 102-109).

Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu.

30. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluse LKA moodustamine toimunud

meelevaldselt. Läbiviidud alusuuringud (EMÜ koondekspertiis, koostaja K. Sepp, ja selle

aluseks olevad uuringud, II kd tl 194-223) kinnitavad kaitstavate loodusväärtuste olemasolu

alal, sh Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri aladel, ning LKS § 7 nõuded on täidetud. LKS §

7 sätestab, et LKS alusel loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks on selle ohustatus,

haruldus,

tüüpilisus,

teaduslik,

ajaloolis-kultuuriline

või

esteetiline

väärtus

või

rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. LKS §-de 8 ja 9 kohaselt võib kaitseala

moodustamise menetluse jagada tinglikult kahte etappi ehk n-ö eelmenetlus, mille raames

kontrollitakse ala kaitse alla võitmise põhjendatust ja otstarbekust (LKS § 8 lg-d 3 ja 4) ning

kaitse alla võtmise menetlus (LKS § 8 lg 5 ja § 9). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitseala

moodustatud ja kaitse-eeskiri koostatud kooskõlas LKS §-dega 7-11.

30.1. LKS § 8 lg-s 3 sätestatud esmase inventuuri teostas OÜ Tirts & Tigu „Nabala

maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“ (II kd tl 177-193). Selle kokkuvõttes

leitakse, et alal on kõrge looduskaitseline potentsiaal, mistõttu on otstarbekas kaaluda ala

riikliku kaitserežiimiga kaitse alla võitmist ning ühendamist alast idas ja kagus paiknevate

kaitsealuste loodusobjektidega. Seega tuvastas juba esmane inventuur ala kõrge

looduskaitselise potentsiaali ja andis indikatsiooni uurida ühtse tervikliku riikliku

kaitserežiimiga ala moodustamise põhjendatust.

30.2. Asja materjalidest ei nähtu, et EMÜ prof K. Sepa 2013. a oktoober – detsember

koostatud kokkuvõtlik ekspertiis „Nabala looduskaitseala moodustamise põhjendatusele ja

kavandatavate piirangute otstarbekusele“ (II kd tl 194-229) oleks vastuolus alusuuringutega

või faktilise olukorraga looduses. Nagu nähtub ekspertiisi sissejuhatuse kolmandast lõigust,

oli K. Sepa ekspertiisi eesmärgiks koostada kogutud uuringute ja andmete alusel terviklik

hinnang ala kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kohta. Ekspertiisis viidatud alusuuringute

faktiliste asjaolude paikapidavuse osas puudub ringkonnakohtul kahtlus, sest alusuuringud on

koostanud vastava valdkonna spetsialistid ning menetluses ei ole esitatud veenvaid väiteid,

mis tekitaksid põhjendatud kahtluse. K. Sepa ekspertiis tugineb muu hulgas OÜ Tirts ja Tigu

inventuurile; Tallinna Linnuklubi poolt 2011. a-l teostatud uuringule „Kaitstavate linnuliikide

ja

nende

elupaikade

väljaselgitamine

planeeritaval

Nabala

maastikukaitsealal.

Haudelinnustiku uuringu aruanne 2011. a.“ (II kd tl 240-246); Linnuekspert OÜ poolt 2013.

a-l teostatud uuringule „Kavandatava Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku

täiendav uuring“ (II kd tl 151-156); Tallinna Botaanikaaia ekspert O. Abneri 2012. a

uuringule „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“

(II kd tl 145-159); ning A. Kivistiku inventuurile „Nabala maastikukaitseala ettepaneku

allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur“ (II kd tl 262-269).

30.3. Nabala-Tuhala looduskaitsealasse kuuluvat ala katab Harju maavanema 11.02.2003

korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust

ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" määratud rohevõrgustiku tuumala. Roheline

võrgustik täiendab teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt funktsionaalselt kaitsealade

võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks. Kaebaja

3-14-53259

19(23)

poolt taotletavad Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride mäeeraldised asuvad rohelise

võrgustiku suurel tuumalal T8.

Iseenesest ei ole vaidlust selles, et potentsiaalset kaevandusala ja uuringuala ümbritseva 2 km

raadiusega territooriumi sisse jääb praktiliselt kogu Tammiku Natura 2000 loodusala koos

sealsete kaitstavate loodusväärtustega, sh põhjaveest sõltuvad madal- ja allikasood, ja neil

kasvavad kaitsealused liigid: koldjas selaginell, kuninga-kuuskjalg, kahkjaspunane sõrmkäpp,

kuradisõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, Russowi sõrmkäpp, vööthuulsõrmkäpp, soo-neiuvaip,

eesti soojumikas, lõhnav käoraamat, harilik käoraamat, kärbesõis, kõdu-koralljuur.

Kaitsealustest liikidest kasvavad piirkonnas veel pruun lõikhein, värv-paskhein ja kahelehine

käokeel (OÜ Tirts ja Tigu inventuur, II kd tl 177-193 ja K. Sepa ekspertiis lk 30, II kd tl 194-

229). Kaitsealustest loomadest on Tammiku karjäärile lähimad III kaitsekategooria

loomaliikide väike-kärbsenäpi ja rästiku elupaigad – neid on leitud karjääri II

kaevandamisetapi lääneservast 450 m kaugusel. Need kaitsealused liigid esinevad II

kaevandamisetapi karjäärimüra leviku piirialal (Tammiku karjääri KMH lk 5, I kd tl 57-137).

Tammiku kavandatav karjäär jääb ka Tammiku jahipiirkonda. Jahiselts Diana andmetel leidub

alal suurulukitest põtru, metskitsi, metssigu, hunte, ilveseid ja kopraid (Tammiku karjääri

KMH lk 54, I kd tl 57-137). Tammiku karjääri KMH-st ja K. Sepa ekspertiisist nähtuvalt on

Tammiku karjääri alal tuvastatud III kaitsekategooria linnuliikide hiireviu, laanepüü ja väike-

kärbsenäpi elukohad. Tammiku II uuringuruumi territooriumil on kohatud II kategooriasse

kuuluvat linnuliiki laanerähn ning III kaitsekategooria linnuliike väikekärbsenäpp ja sookurg.

Taotletavale Tammiku lubjakivikarjäärialale jääb 2,7 ha suurune allikasoo, mis on kogu

Euroopas ohustatud elupaigatüüp ja kantud seetõttu Loodusdirektiivi I lisasse.

Taotletaval Tagadi karjäärialal on inventeeritud II kaitsekategooria ja ühtlasi Loodusdirektiivi

II lisa liigi kauni kuldkinga leiukoht, samuti püst-linalehik ja harilik näsiniin. Alale jääb ca

0,5 ha-l Loodusdirektiivi elupaigatüüp rohunditerikkad kuusikud (9050) ning kaevandusala

vahetus läheduses on madalsoo elupaigatüüp (7230), millel esineb III kaitsekategooria liik,

harilik käoraamat. Tagadi taotletaval karjäärialal pesitsevad kaitsealustest linnuliikidest III

kategooria liigid händkakk ja laanepüü (K. Sepa ekspertiis, lk 30; kaitstavad taime- ja

loomaliigid Tagadi mäeeraldisel, kaardimaterjal III kd tl 58-64).

Kaitsealuste loodusväärtuste paiknemine Tagadi ja Tammiku mäeeraldistel ning Rahaaugu ja

Tammiku sihtkaitsevööndites on märgitud vaidlustatud määruse eelnõu seletuskirja aluseks

olnud K. Sepa ekspertiisi lisade 2 ja 4 joonistel ja OÜ Tirts ja Tigu inventuuri joonistel 20–22.

OÜ Tirts ja Tigu ekspertide hinnangul on selgelt kõrgema loodusväärtuse poolest eristuvad

lõunaosa (Rahaaugu hoiuala, Angerja must-toonekure püsielupaik ja Pahkla kohalik

maastikukaitseala) ning nendega põhjast piirnevad alad kuni ida-lääne suunalise metsateeni,

loodeosa ning idaosa (Tammiku ja Tuhala maastikukaitsealad, Rahkvälja kohalik

maastikukaitseala ja neist loodesse jääv väike-konnakotka püsielupaik ning viimase ja

Tammiku kaitseala vahele jääv metsaala). Tagadi ja Tammiku taotletavate karjääride alad on

osa eelnimetatud Rahaaugu hoiualast, Pahkla ja Tammiku maastikukaitsealadest põhja jäävast

alast. Seega asuvad taotletavad karjäärialad kõrgema loodusväärtusega piirkonnas.

30.4. Vaidlusaluse LKA loomist alustati MTÜ Tuhala Looduskeskus ettepanekul (I kd tl 21),

millest nähtuvalt oli ettepaneku tegemise ajendiks hirm alal uute lubjakivimaardlate

kasutuselevõtu ees ja kaevandamise mõju ees karstialale, allikasoodele ja seal kasvavatele

taimedele. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et

kaevandamine allpool põhjavee piiri ei mõjutaks kaitseala veerežiimi. Samas puudub

menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kaitse-eeskirjaga kaitstavad liigid ja elupaigad (eriti

3-14-53259

20(23)

madalsood) on veerežiimi muutusele tundlikud ning veerežiimi muutused iseenesest võivad

viidatud kooslustele omada negatiivset mõju. Asja materjalidest nähtub ka, et spetsialistide

vahel on eriarvamusi veerežiimi muutumise tõenäosuse ja muutuste olulisuse osas, millest

saab järeldada, et veerežiimi muutumise täpsete ja tõsikindlate tagajärgede prognoosimine ei

ole võimalik. Seega tuleb ringkonnakohtu arvates pidada põhjendatuks vastustaja tuginemist

ettevaatusprintsiibile. Kaevandajate tellitud Eesti Geoloogiakeskuse uuringu (L. Savitski, V.

Savva „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“, 2008, II kd

tl 93-111) ei ole kooskõlas L. Vallneri poolt sama andmestiku alusel saadud tulemusega (II

kd, tl 270-276) ning selles ei arvestata alal esinevaid karstinähtuseid. Viidatud Eesti

Geoloogiakeskuse uuringus ei eitata kaevandamise mõju põhjaveele ja veerežiimile, selle

uuringu eesmärk on olnud otsida leevendusi kaevandamisega kaasnevale mõjule. Samuti ei

ole selles uuringus tõsiseltvõetavat analüüsi kaevandamise mõjust loodusele veerežiimi

muutumise tõttu, selle kohta on vaid üks lause: „Täiendav põhjaveetaseme alanemine ei

mõjuta looduskaitsealade taimkatet, kuna vegetatsiooniperioodil püsib looduslik põhjaveetase

enam kui 2 m sügavusel, st väljaspool juurekava“. Ka AS Maves töö (M. Metsur „Nabala

lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju Harju alamvesikonna vee seisundile“, 2007,

II kd tl 247-261) kinnitab kaevandamisest tekkivat põhjavee taseme alanemist ning sellest

tingitud ohtu liikide ja elupaikade säilimisele, mööndes koosluste hävimist karjäärialal ja selle

vahetus

ümbruses.

MTÜ

Pakri

Looduskeskus

2007.

a-l

läbi

viidud

uuring

„Keskkonnauuringud Nabala lubjakivimaadla piirkonnas“ (II kd tl 112-123) kinnitab p-s 6

võimalikke veerežiimi muutuseid. M. Metsuri uuringust saab järeldada, et kaevandamisel

esineb mõju allikasoodele ja liigniiskusest sõltuvatele elupaikadele. Karjääride rajamisel on

osade elupaikade likvideerimine ja osade kahjustamine tõenäoliselt vältimatu. Hüdroloogiliste

tingimuste muutumise tagajärjed ilmnevad selgelt olemasoleva Tammiku looduskaitseala

näitel. Põhjaveetaseme langetamine on kiirendanud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja

loodusväärtuste vähenemist (A. Kivistiku inventuuri (II kd tl 262-269) kokkuvõte). Ka ETA

juhatuse 19.05.2014 kollektiivne arvamus (I kd tl 140) ei lahkne lõppjäreldustes K. Sepa

ekspertarvamusest.

30.5. Kaevatavast määrusest (p 2.1) nähtub, et madalsood on kuivendusest kõige enam

kahjustatud sootüüp. Praeguseks on säilinud ligi 10% möödunud sajandi alguse madalsoodest

ning elupaigatüübi seisund on ebapiisav ja halvenev. Madal- ja ka allikasood on

põhjaveetoitelised, st looduslik veetase on kõrge aastaringselt, ulatudes maapinnalähedale ka

vegetatsiooniperioodil, mistõttu on ilmne, et see elupaigatüüp on veerežiimi muutusele eriti

tundlik. Samuti on vastustaja märkinud, et orhideeliste ümberistutamine ei ole praktikas

edukas. A. Kivistiku inventuur (II kd tl 262-269) toob lõppjäreldustes välja, et looduskaitseala

loomine on vältimatu ja vajalik ning põhjaveetaseme langetamine ümbruskonnas on

kiirendanud kaitseala loomise põhjendusena toodud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja

loodusväärtuse vähenemist. A. Kivistik märgib, et Natura elupaik 7210 (liigirikas madalsoo)

on vaatamata ümbritsevale kuivenduskraavide võrgule veel suhteliselt heas seisundis stabiilse

kooslusega ning lähikonnas asuvad kuivenduskraavid tuleks püsivalt kõrge põhjaveetaseme

säilitamiseks kinni ajada. A. Kivistiku ettepanekuga, ajada kinni püsivalt kõrge

põhjaveetaseme

säilitamiseks

kuivenduskraavid,

on

vastuolus

kaebaja

väide,

et

kaevandamisega ei kaasneks veerežiimile olulist negatiivset mõju.

30.6. 2011. a haudelinnustiku uuringust (II kd tl 240-246) nähtub, et 2153,5 ha suurusel maa-

alal tehti kindlaks 21 kaitsealuse linnuliigi ja 16 Linnudirektiivi I linnuliigi pesitsusaegne

esinemine ning väljaspool uuringuid lisandus veel 2 liiki. Mis puudutab aga väiteid musta-

toonekure (I kaitsekategooria linnuliik) kohta, siis on uuringus märgitud, et kuigi uuringu

tegemisel teda ei nähtud, siis tema pesitsemine mitmes kohas on varasemast teada ja on

tõenäoline, et ta võib alal pesitseda ka uuringu tegemise ajal. Ka K. Sepa ekspertiis ei väida

3-14-53259

21(23)

musta-toonekure pesitsemist alal, vaid loeb selle ala potentsiaalseks pesapaigaks kooskõlas

2013. a haudelinnustiku uuringuga (II kd tl 151-156), mis toetab kaitseala moodustamist

linnustiku kaitseks lähteülesandes toodud piirides. Haudelinnustiku uuring viitab üheselt

vajadusele säilitada rohekoridor ning võimalikud elupaigad.

30.7. Kaebaja väide on, et LKA moodustamise eesmärk oli kaitsta karsti, mida aga alal ei

esine üldse või esineb vähesel määral. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja selline

seisukoht põhjendatud ega tõendatud. Asja materjalidest nähtuvalt on ekspertide arvamused

karstiilmingute osas lahknevad, kuid lahknevused ei ole tingitud mitte niivõrd asjaolust, kas

karstiilmingud kaitsealal on või mitte, vaid vaidlusi on tekitanud pigem nende ulatus ning

inimtegevuse mõju ala veerežiimile. Möönda saab ka seda, et karstijõgede olemasolu ei ole

teaduslike meetoditega valdavalt kinnitatud, kuid see ei muuda olematuks muude

loodusväärtuste leide ega lükka ümber valdavat seisukohta karstinähtuste esinemisest.

Veerežiimi muutuse tekkimise seisukohast ei oma tähendust, kas tegemist on esindusliku või

mitte nii esindusliku karstivormiga. Erimeelsus puudub selles, et kaitseala on keerukate

hüdrogeoloogiliste tingimustega ning seda on märkinud Rein Perens ekspertarvamuses (I kd tl

134-139), M. Metsur (AS Maves uuringus, II kd tl 247-261) ja L. Vallner („Karstinähtused

kavandataval Nabala looduskaitsealal“, II kd tl 270-276). Ka prof Ü. Niinemets märgib

arvamuses ETA-le (II kd tl 232), et talle jääb arusaamatuks, et miks ei käsitlenud ETA

komisjon küsimust, miks osades hinnangutes peeti karstinähtusi kaitset vajavateks ja osades

mitte, samas kui komisjon jõudis konsensusele, tegelikke usaldusväärseid andmeid vee

liikumise kohta Nabalas ei ole. ETA juhatuse koosolekule esitatud seletuskirjas (I kd tl 164-

169) märgib prof Niinemets, et tundub olevat selge vastuolu geoloogiliste teadmiste, mis

kajastavad lubjakivi varu erakordselt suure täpsusega ja selle vahel, kus asub põhjavesi, kuhu

see liigub ja kust saavad allikad toite. Praegune teadmine ei paista tema hinnangul välistavat,

et vesi võib lasundite vahel liikuda. Samuti on eksperdid läbivalt seisukohal, et

kaevandamisega tekkiv inimtegevuse mõju muudab piirkonna hüdrogeoloogilist režiimi

ulatuslikult. Sisuliselt puudub vaidlus küsimuses, et veeärastusega kaasnev põhjaveetaseme

muutus ulatub karjääri piirist keskmiselt 3 km kaugusele. Arvestades karstinähtuste

olemasoluga ning nende ulatusega seonduvaid vastuolusid, tellis Keskkonnaministeerium

2014. a-l L. Vallnerilt uurimuse „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“ (II kd

tl 270-276), kus märgiti karstinähtuste olemasolu ning toetati kaitseala moodustamist. Selle

uurimuse kohaselt kinnitavad ala intensiivset karstumist tööd alates 1970. a-st. Kaevandamine

ohustab karstiala veerežiimi. Sealjuures ei pruugi klassikalised mudelid alanduslehtri mõju

hindamiseks toimida. Põhjendamata on Savitski ja Savva 2008. a seisukoht, millele

kaevandusettevõtted tuginevad, et põhjavee taseme alanemine ei mõjuta looduskaitseala

taimkatet. Nabala lubjakivimaardla Tammiku lubjakivikarjääri KMH aruande (I kd tl 57-126)

lk-l 44 on tõdetud, et lähimad maapinnal jälgitavad karstivormid jäävad kaebaja poolt

kavandatavast Tammiku karjäärist 1 km kaugusele. Lk-l 53 selgitatakse, et kaitsealused

Tammemäe allikad jäävad karjääri alast 1,8 km kaugusele kagu suunas, Möllu allikad jäävad

Tammiku looduskaitsealale, mäeeraldisest 1,2 km läände, 2,2 km kaugusele jääb Tuhala

maastikukaitseala ja Tuhala loodusala, Tuhala „Nõiakaev“ jääb karjäärist 3,3 km kaugusele.

Vastustaja väitel (millele kaebaja ei ole vastu vaielnud) on pindmise karsti nähtused kaebaja

poolt loamenetluses esitatud andmete kohaselt uuringutega tõendatud ka Tagadi

lubjakivikarjääris. Seega eksisteerivad kaebaja enda poolt tellitud uuringutega kogutud

andmed selle kohta, et taotletavatel mäeeraldistel asuvad moodustatud kaitseala kaitse-

eesmärgiga hõlmatud karstinähtused. Eespool väljatoodud uuringute ja ekspertide hinnangute

põhjal selgub, et sisuliselt kõik nimetatud loodusväärtused jäävad kaevanduste ja

alanduslehtrite mõjupiirkonda.

3-14-53259

22(23)

31. Asja materjalidest nähtuvalt peeti otstarbekaks vältida looduse kaitsmisel ala killustatust,

arvestades tihedalt paiknevate loodusväärtuste hulka ning säilitada maakonna rohevõrgustiku

tuumalal asuva ala sidusus nii LKA piires kui tuumalasid ühendava alana. Määruse

seletuskirja p-s 2.2 on tuginevalt alusuuringutest tulenevatele arvamustele märgitud, et ei ole

otstarbekas luua arvukalt uusi üksteisega piirnevaid elupaiku, vaid mõistlikum on kogu

kompleks võtta kaitse alla looduskaitsealana. Senised väiksemad eraldiseisvad kaitsealad ei

ole suutnud vältida elupaikade seisundi halvenemist, mistõttu on vajalik tundliku

veerežiimiga piirkonna kui terviku kaitse. O. Abneri uuringut (II kd tl 145-150) tervikuna

vaadates nähtub, et ala vajab kaitset selleks, et taastada selle looduskaitseline kõrgem väärtus

tervikuna ning hindaja on pidanud seda võimalikuks. Ka K. Sepp on hinnanud loodusväärtusi

kompleksselt. Asja materjalidest ei nähtu, et kõigi tuvastatud ja oluliseks peetud

loodusväärtuste kaitset oleks võimalik sama eesmärgipäraselt teostada ala killustatult kaitstes.

Juba OÜ Tirts ja Tigu esmase invnetuuri p-s 1.7 märgitakse, et: „… kui püüda ala

loodusväärtuste kaitset tagada mitme kaitseala abil, siis varem või hiljem tekib tõenäoliselt

vajadus nende liitmiseks kompleksi, sest lõunapoolsed alad juba piirnevad ka täna üksteisega

ning loode ja kirdepoolsete väärtuslikumate alade vahele jäävad vaid väikesed vähem

väärtuslikud siilud. /…/ Kui hinnata liigikaitseliselt sihtotstarbelise iseloomuga püsielupaiga

kaitse võimalikkust alal, siis jõuame hindamisel tõenäoliselt samuti olukorrani, kus

loodusväärtuste tihedus alal tingib selle, et pole otstarbekas luua kümneid püsielupaiku, mis

kõik üksteisega piirnevad, otstarbekam oleks kohe planeerida kogu ala kui kompleksi riikliku

looduskaitsealana kaitse alla võtta.“

Tulenevalt eelnevast on ringkonnakohus seisukohal, et ala tervikliku kaitse vajadus on nähtav

nii alusuuringutest kui ka nende põhjal koostatud K. Sepa ekspertiisist ning seetõttu

põhjendatud.

32. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaitseala moodustamisel ja

Tammiku ja Tagadi mäeeraldiste arvamisel kaitseala koosseisu oleks vastustaja lähtunud

sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta.

Samuti ei nähtu ringkonnakohtule, et kaitse-eeskirja andmise menetlus oleks olnud vastuolus

LKS-ga. Avalike huvide (loodusväärtuste ja maavara kasutamise) kaalumine oli haldusorgani

pädevuses, mistõttu ei pidanud ega saanudki K. Sepp hinnata LKA moodustamisega

kaasnevate kitsenduste proportsionaalsust sellest aspektist lähtudes. Ringkonnakohus ei

nõustu kaebaja hinnanguga, et kaitse-eeskirja koostamisel ja kaitseala moodustamisel on

hindamata jäetud haldusakti sotsiaalmajanduslikud mõjud, mõjud maavarade kättesaadavusele

ja nende kasutamise jätkusuutlikkusele. Menetluse kestel on vastustaja vastanud Eesti

Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule seoses ehituslubjakivi varude kasutuselevõtuga (II kd tl 91-

92) ja kaevandajate ühispöördumisele samal teemal (II kd tl 231). Nii alusuuringutest kui ka

K. Sepa ekspertiisist ja seletuskirjast nähtub, et kaevandajate soov maavara kaevandada on

olnud haldusorganile teada, sest uuringutest ja ekspertiisist on läbivalt näha, et

loodusväärtuste säilimise ja nende tingimuste parandamisel on hinnatud kaevandamise

võimalikku mõju kaitse-eesmärkide saavutamisele. Keskkonnaministeeriumi 07.07.2014

vastusest (II kd tl 91-92) nähtub, et ehituskivi varu jätkub Tallinna piirkonnas veel 21 aastaks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kahtlust selles, et riik on otsuse tegemisel kaalunud riigile

kuuluva maavara varu kasutamise vajalikkust (vt ka määruse seletuskirja p 2.5.5.3). Määruse

seletuskirjas on toodud kaitstavad loodusväärtused, loodusobjekti tüübi valiku põhjendused,

ühtse tervikliku ala loomise otstarbekus ja vööndite piiride põhjendused. Nagu kohtuotsuse p-

des 27 ja 28 viidatud, siis ringkonnakohus ei käsitle põhjalikumalt kaebaja poolt avaliku ja

kolmandate isikute huvide kaitseks esitatud argumente: varustuskindlus, riigi fiskaalhuvid,

maaomanike huvid, sotsiaalmajanduslikud mõjutused, alternatiivsed maardlad ja nende

kaevandamismahud, majanduslikud mõjud maavaravaru passiivseks muutumisel, riigile ja

kohalikule omavalitsusele saamata jääv tulu, EMTEL ja kaevandajate huvid, ehituslubjakivi

3-14-53259

23(23)

kui olulise loodusressursi säästva kasutamisega seotud huvid (apellatsioonkaebuse p-d 37, 39,

41-51, 58, 60, 68, 70-80). Ringkonnakohtul puudub kahtlus, et riik on kõiki olulisi asjaolusid

otsustamisel kaalunud ja ei nähtu, et haldusorgan oleks teinud ilmselgelt meelevaldse otsuse.

33. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Paekivitoodete Tehase OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist apellatsiooniastmes summas 5940 eurot.

Menetluskulude taotlusele on lisatud õigusabi teenuse osutamise arved ning nende maksmist

tõendavad dokumendid (III kd tl 204-213). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole enamasti

haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud.

Siiski on Riigikohus teatud juhtudel möönnud haldusorgani kasuks menetluskulude välja

mõistmise võimalikkust. Seda eeskätt juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad

haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (Riigikohtu 30.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-

63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu 13.11.2015 otsus nr 3-3-1-34-15).

Ringkonnakohtu hinnangul ei välju praegune vaidlus Vabariigi Valitsuse 10.12.2009

määrusega nr 186 kehtestatud Keskkonnaministeeriumi põhikirjalisest tegevusest. Seetõttu

jäävad vastustaja menetluskulud samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe