2-16-104388/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. detsember 2016, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-104388

Tsiviilasi

AT hagi ST vastu elatise väljamõistmiseks

AT hagi JU vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AT apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 853 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): AT (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja apellatsioonimenetluses ST ja

lepinguline esindaja Andrei Yllö

Kostja I: ST (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Andrei Yllö

Kostja II (vastustaja): JU (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Kester

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta AT apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 21. oktoobri 2016 otsus ja saata asi uueks

menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

2 (6)

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AT (hageja) esitas JU (ema) vahendusel 3. märtsil 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ST (isa) vastu elatise saamiseks. Isa esitas makseettepanekule vastuväite

ja Pärnu Maakohus andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluse

korras.

2. Hageja esitas ema vahendusel 25. aprillil 2016 hagi isa vastu, milles palus isalt välja mõista

alates 3. märtsist 2016 igakuise elatise, mis vastab riigi poolt kehtestatud elatismiinimumile.

Hageja põhiväited selles hagis on järgmised:

 hageja sündis ema ja isa (koos edaspidi ka „vanemad“) kooselust XX.XX.XXXX;

 isa tööülesanded on seotud pikkajaliste töölähetustega välismaal, sh oli isa töölähetuses

Itaalias 2. oktoobrist – 23. detsembrini 2015 ja 6. jaanuarist – 12. märtsini 2016;

 nimetatud perioodidel ei osalenud isa lapse ülalpidamises ja toetamises ning ema sai

lapse ülalpidamisega hakkama kolmandalt isikult saadud abiga;

 ka edaspidi pikaajaliselt välismaal töölähetuses viibides ei pruugi isa hageja

ülalpidamiskohustust täita.

3. Isa vaidles hagile sisuliselt vastu, sest ta elab hagejaga koos ja täidab ülalpidamiskohustust.

Eelkõige tasub ta igas kuus pere (st hageja ja tema vanemate) ühiseks koduks oleva korteri

eluasemelaenumakseid ja elektrimaksed.

4. Hageja esitas isa vahendusel 7. juunil 2016 samas tsiviilasjas vastuhagina pealkirjastatud

hagi ema vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palus emalt välja mõista alates 3. märtsist 2016

igakuise elatise 317 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni 28. juulil 2016.

Hageja põhiväited selles hagis on järgmised:

 ema puhkas välismaal ja ei viibinud Eestis 18. märtsist – 2. aprillini 2016;

 ema ei ela pere koduks olevas korteris (XXX) alates 25. maist 2016;

 alates 2. juunist 2016 viibib isa vanemate juures;

 hageja ülalpidamiseks vajalikud kulutused kuus on söögile 85 eurot, riietusele 81 eurot,

meelelahutusele 20 eurot, arendamisele 30 eurot, hügieenile 45 eurot, tervisele 30 eurot,

majapidamistarvetele 35 eurot, sõprade sünnipäevadeks 15 eurot, juuksur 15 eurot,

mobiiltelefon 8, 86 eurot, televisioon 12, 50 eurot, eluasemele 97 eurot;

 isa maksab vastavalt laenulepingule nr 07-114228-EL igakuiselt laenu 273, 20 eurot,

millest pool on 136, 60 eurot;

 4. juunil 2016 ostis isa hagejale jalgratta maksumusega 280 eurot ja selle summa jagatis

12 kuuga annab igakuiseks kuluks 23 eurot;

 hageja ülalpidamiseks vajalikud kulutused kuus kokku on seega 634, 20 eurot, millest

ema peaks kandma 317 eurot.

5. Maakohus võttis isa vahendusel esitatud hagi menetlusse isa vastuhagina ja ema vaidles

sellele vastu.

3 (6)

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) isa vastu esitatud hagi ja

jättis rahuldamata ema vastu esitatud hagi ning mõistis välja isalt hageja ülalpidamiseks

igakuise elatise alates 3. märtsist 2016 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäärale (otsuse tegemise ajal 215 eurot kuus) kuni hageja

täisealiseks saamiseni 28. juulil 2026. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja vanemad ei ole abielus, kuid on koos elanud ca 10 aastat. Hageja

sündis ema ja isa kooselust XX.XX.XXXX. Pere elukohaks on vanemate kaasomandis olev

kolmetoaline korter, milles tegelikult on neli tuba. Vastavalt vahemate kokkuleppele maksis

korteri sissemakse ema ja järelmakse tasub isa.

Emal on veel kaks täiskasvanud last, vanem poeg õpib XXX ja tütar elab-õpib oma isapoolse

vanaema juures. Lapsed elavad eraldi, sest neil ei olnud võimalik perega koos elada konfliktide

tõttu kasuisaga. Viimase paari aasta jooksul on perekonnas olnud palju konflikte, millesse on

sekkunud lastekaitse ja politsei.

Hageja vanemad elavad omavaheliste lahkhelide ja kostja töö iseloomu tõttu koos vahelduvate

perioodidena. Vanemate suhted muutusid halvaks pärast seda, kui isa hakkas alkoholi

kuritarvitama. Täiendavalt viibib hageja nii emapoolsete kui ka isapoolsete vanavanemate

juures. Vanemad ei ole suutnud kokkuleppele jõuda millisel viisil ja milliste perioodidena

hageja vajaduste katmiseks kumbki vanem ülalpidamist annab.

Mõlemad vanemad on kandnud kulutusi ühisele eluasemele. Ema tõendas kulutusi 731,32 euro

ulatuses ja isa 365,84 euro ulatuses. Isa on korra tasunud lapse mobiiliarve 8,87 eurot. Kumbki

vanem ei ole tõendanud oma sissetulekut töötasuna.

Kuna hageja ei nõua isa vastu esitatud hagis elatist suuremas ulatuses kui seadusega kehtestatud

minimaalmäär, siis tal enda vajaduste ulatust tõendada ei ole vaja. Isa osaleb küll lapse

kasvatamises ja tegeleb temaga, kuid ei ole tõendanud lapse ülalpidamist piisavas ulatuses.

APELLATSIOONKAEBUS

7. Hageja esitas isa vahendusel maakohtu vaidlustatud otsuse peale 21. novembril 2016

apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ema vastu jäeti

rahuldamata ja uue otsusega nõue ema vastu rahuldada. Menetluskulud palus hageja panna ema

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt oli vaidlustatud otsus üllatuslik, kuna maakohus tugines

asjaoludele, mida menetluses ei arutatud ning jättis arvestamata isa esitatud väited ja tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tervikuna

tühistamisele menetlusõiguse normi niivõrd olulisel määral rikkumise tõttu, et seda ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata tervikuna uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 4 ning § 657 lg 1 p 3 alusel.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siiski

sätestab TsMS § 656 lg 4, et kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa,

mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada.

4 (6)

Käesoleval juhul peab ringkonnakohus põhjendatuks tühistada maakohtu vaidlustatud otsus

tervikuna, sest maakohtule ette heidetav menetlusõiguse rikkumine puudutab sisuliselt hageja

mõlemat nõuet, st nii nõuet isa vastu kui ka nõuet ema vastu.

9. Maakohus on ekslikult käsitlenud kohtule 7. juunil 2016 esitatud menetlusdokumenti

vastuhagina. TsMS § 373 lg 1 järgi on üksnes kostjal õigus esitada vastuhagi hageja vastu, kuid

käesolevas asjas on tegemist lapse (hageja) nõudega ema vastu, mille hageja nimel esitas isa

tema seadusliku esindajana. Samas võimaldab TsMS § 374 hagide liitmist, mida maakohus on

asja lahendamisel sisuliselt teinud.

Menetlusosalised ei ole nõuete koos menetlemisele vastuväiteid esitanud ja asjaoludest

tulenevalt on see iseenesest ka mõistlik, samuti ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega,

mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise (vt Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-113-11, p 56; 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 20 teine lõik;

3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13, p 14 teine lõik).

Kumbki vanem ei ole seadnud kahtluse alla teise vanema õigust esitada lapse nimel hagi

ülalpidamise saamiseks. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada perekonnaseaduse (PKS)

§ 120 lg-s 4 ettenähtuga, et ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada

teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Vanemal on viidatud normi

alusel lapse üksinda esindamise õigus juhul, kui ta on last kasvatav vanem. Maakohus ei ole

selgelt tuvastanud, kumb vanematest hagejat kasvatab, mis võib olla põhjustanud menetluslikku

segadust ja ka ebaõige kohtulahendi nii vaidlustatud kui ka apellatsioonkaebusega

vaidlustamata osas.

10. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab

kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt.

Praegusel juhul ei ole maakohus hageja nõuet ema vastu kohtuotsuses üldse käsitlenud, vaid

märkis otsuse põhjendavas osas, et see nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna isa ei ole tõendanud

lapse ülalpidamist piisavas ulatuses. Seega ei ole kohus asja lahendades selgitanud välja asja

lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hageja tegelike vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise

kohustuse kandmisel.

Hageja tugines ema vastu esitatud nõudes sellele, et tema vajalikud kulutused igakuiselt on

kokku 634,20 eurot, millest ema peaks kandma 317 eurot. Neile väidetele ei ole maakohus

otsuses vastanud. Maakohus ei ole kindlaks teinud, millised on hageja vajadused ning kas ja

kuivõrd peab elatis olema tema tavalisest elulaadist tulenevalt esmavajaduste rahuldamiseks

vajalikust summast suurem (PKS § 99 lg-d 1 ja 2). Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks

seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras (317 eurot) peab lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud

(PKS § 101 lg 1).

Lisaks märkis Riigikohus 8. jaanuari 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p-s 16, et lapsel

on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada

tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust.

Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi

korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3). PKS § 96 ja

§ 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus

5 (6)

hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt

Riigikohtu 23. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10, 9. märtsi 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16, ja 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).

Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal (24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12, p 13). Seega saab hageja nõuda ülalpidamist mõlemalt vanemalt.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19).

Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult (vt ka Riigikohtu

8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12 teine lõik). Kui vanem ei ela lapsega

koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust

lapsele elatist makstes. Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest

ette (Riigikohtu 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11 teine lõik).

11. Maakohus ei ole tuvastanud vanemate sissetulekut ega varalist seisundit, vaid märgib

kohtuotsuses, et kumbki vanem ei ole tõendanud oma sissetulekut töötasuna.

Riigikohtu 8. aprilli 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09 p 11 järgi peab kohus lapse

ülalpidamisasjas vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma.

Praegusel juhul ei ole maakohus oma selgitamiskohustust täitnud ega teinud vanematele

ettepanekut tõendite esitamiseks.

12. Lisaks on elatise väljamõistmisel oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning

kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema

vanema juures (Riigikohtu 2. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20 kolmas lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka selle aspekti jätnud tähelepanuta ega ole sisuliselt

üldse käsitlenud küsimust, kas elatise nõue on hagejal ainult ühe vanema või mõlema vastu.

Kui laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida olukord, kus mõlemad

vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista (ibid kuues

lõik).

Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema

igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib.

Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse

kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (Riigikohtu

2. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20 seitsmes lõik).

13. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks

olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud.

Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude

kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui hageja on

hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi

puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu

16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11).

Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema

vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse

esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul koguda

lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja

viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja

dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt

asjakohast teavet (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

Käesoleval juhul tuleb arvestada, et hageja on esitanud ülalpidamisnõude mõlema vanema

vastu.

6 (6)

14. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-87-14, p 42). Kuna viidatud rikkumised mõjutavad vaidlustatud otsust ka algse hagi

rahuldamise osas, siis tuleb maakohtu otsus tühistada tervikuna sõltumata apellatsioonkaebuse

ulatusest. Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.

Maakohus peab asja uuel lahendamisel tuvastama, kumma vanemaga koos hageja elab ja

millises ulatuses võib kummalgi vanemal olla täiendavalt ülalpidamise andmise kohustus.

15. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm