2-16-4773/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-4773

Tsiviilasi

IK kaebus Tallinna kohtutäitur Mati Roodese

11. märtsi 2016 otsusele täiteasjas nr 026/2008/1827

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. juuni 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

IK määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): IK

Puudutatud isik I (sissenõudja): Eesti Vabariik (Politsei-

ja Piirivalveameti kaudu), lepinguline esindada Irina

Punko

Puudutatud isik II (vastustaja määruskaebemenetluses):

Tallinna kohtutäitur Mati Roodes

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. juuni 2016 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakond esitas Eesti Vabariigi (sissenõudja,

kohtumenetluses puudutatud isik I) nimel täitmisavalduse 8. veebruari 2008 otsusega

nr 2670,08,000600 IK-le (võlgnik, kohtumenetluses avaldaja) määratud trahvi sissenõudmiseks.

Tallinna kohtutäitur Mati Roodes (kohtutäitur, kohtumenetluses puudutatud isik II) algatas sel

2 (5)

alusel täitemenetluse asjas nr 026/2008/1827. Sissenõude sisu oli rahatrahv 191,73 eurot ja

kohtutäituri tasu 73,15 eurot. Neist viimane koosnes menetluse alustamise tasust (7,54 eurot) ja

täituri tasust (65,61 eurot).

2. Võlgnik esitas 21. detsembril 2015 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 alusel. Kohtutäitur vastas 15. veebruaril 2016, et jätkab

kohtutäituri tasu sissenõudmist. Trahvi tasumist ei saanud enam nõuda aegumise tõttu.

Võlgnik esitas 25. veebruaril 2016 kohtutäiturile kaebuse tema tegevuse peale, vaidlustades

täitemenetluse jätkamist kohtutäituri põhitasu osas.

3. Kohtutäitur tegi 11. märtsil 2016 otsuse (kohtutäituri otsus), millega jättis võlgniku kaebuse

rahuldamata.

Kohtutäitur märkis, et kohtutäituril on õigus nõuda täiteasjades, milles on täidokumendist

tulenev põhinõue aegunud, kohtutäituri tasu lähtuvalt TMS § 2 lg 1 p-st 16, mille kohaselt on

kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu kohta eraldiseisev täitedokument. Riigikohus sedastas

2. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11, et kohtutäituril on õigus jätkata

täitemenetlust väärteoasjades määratud rahaliste karistuste täitmisega tekkinud kulude osas ka

pärast seda, kui väärteoasjades määratud rahatrahvi nõuded on karistusseadustiku (KarS) § 82

järgi aegunud (viidatud määruse p 11). Riigikohus märkis samas lahendis ka, et kui kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse täitedokumendist tulenevate nõuete sissenõudmiseks nõuete aegumise

tõttu, siis on kohtutäituril õigus saada tasu nõutavas suuruses, mitte aga võrdeliselt sissenõutud

summaga. Vastavalt kohtutäituri seaduse (KTS) §-le 35 on kohtutäituri tasu määrad kehtestatud

kindlate summadena, mis sõltuvad sissenõude summast ning millele lisandub käibemaks.

4. Võlgnik esitas 24. märtsil 2016 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsusele ja taotles

täiteasjas nr 026/2008/1827 täitemenetluse lõpetamist täituri põhitasu osas.

Võlgnik leidis, et kohtutäituri otsus ei ole õiguspärane. Olukorras, kus rahalist nõuet ei ole sisse

nõutud täielikult, tuleb kohaldada KTS § 32 lg 5 ja kohtutäituri põhitasule tuleb rakendada

nõude sissenõutud määra, mis on 0%.

5. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu. TMS ega KTS ei reguleeri otsesõnu olukorda, kuidas

nõuda täituritasu aegunud nõude korral. Kohtupraktika toetab täitmisega tekkinud kulutuste

sissenõudmist peale KarS § 82 sätestatud karistusotsuse täitmise aegumistähtaja saabumist.

Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri

büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest (Riigikohtu 16. detsembri 2015

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15). Seega küsimus ei ole niivõrd sissenõutud võlgnevuse

suuruses, kuivõrd selles, mida on kohtutäitur teinud ja kui suure tasu ta peaks oma töö eest

saama. KTS § 32 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsio-

naalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Asjaolu, et täitemenetlus lõppes seoses

aegumisega, ei tee olematuks kohtutäituri ametitoiminguid ehk tehtud tööd. Kujunenud

olukorras tuli kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, mitte lähtuda sissenõudelt arvestatud

esialgsest põhitasust. Juhul, kui täitetoimingute arv ja maht seda õigustavad, on kohtutäituril

õigus põhitasule täies ulatuses. Selle hindamiseks saab kohus tutvuda täitetoimikuga.

6. Kohtutäitur kaebusele ei vastanud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus jättis 21. juuni 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kaebuse

rahuldamata. Maakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Täitmisteate kättetoimetamisele võlgnik vastuväiteid ei esitanud. TMS § 24 lg 2 ja § 38 lg 1

ning KTS § 32 lg-te 1 ja 2 ning § 30 lg-te 1 ja 2 alusel muutus täitmisteate kättetoimetamisega

täitemenetluse alustamise tasu nõue ja kohtutäituri põhitasu nõue sissenõutavaks.

3 (5)

KTS § 32 lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on

kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga.

Riigikohus käsitles 13. oktoobri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 küsimust, kas

kohtutäituril on õigus saada täismääras põhitasu olukorras, mil täitemenetluse tulemusel rahalist

nõuet üldse mingis ulatuses ei täidetud, nt sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast

täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule ilma kohtutäituri otsese tegevuseta või nt juhul, mil

sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus

lõpetada. KTS eelnõu (462 SE) seletuskirja kohaselt kohtutäituri tasu sissenõudmist puudutavat

regulatsiooni 1. jaanuari 2010 redaktsiooniga ei muudetud. Seega enne 1. jaanuari 2010

kehtinud KTS § 23 lg-le 3 vastab kehtiva § 32 lg 5. Need sätted on sisult ja sõnastuselt

analoogsed. Olukorras, kus nõue kuulus kohtutäituri poolt aegumise tõttu lõpetamisele, kuid

nõuet ei ole täidetud, saab kohtutäituri põhitasu osas kohaldada Riigikohtu otsuses märgitut.

Riigikohus märkis samas lahendis, et kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg 3 ei kehti

juhul, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet üldse ei

täideta. Nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa

rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks säte kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse

põhimõttega. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib

kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on

võimalik lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem

osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur nõuda. Ülekantuna

täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses, et mida rohkem ja

mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte

üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgen-

damine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb

kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega ja võlgnikul on võimalus see otsus vaidlustada.

Riigikohus asus 16. detsembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 seisukohale, et kui

sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri

otsese tegevuseta, on täituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse

lõpetamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt 16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-77-15, p 29, ja 29. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28).

Sama küsimust käsitles Riigikohus 2. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11,

milles märkis, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse

kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-

õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu

väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82

lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud

rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud

avalik-õiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse

kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse

kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi

sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri

otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument.

Tulenevalt eeltoodust võib kohtutäitur antud juhul võlgnikult nõuda põhitasu ja kohtutäituri

poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluses tehtud vajalike kulutuste tasumist.

Selguse huvideks võinuks kohtutäitur koostada vaheotsuse täitemenetluse lõpetamise osas

täitedokumendist tuleneva põhinõude osas, kuid vaheotsuse tegemise kohustust seaduses

sätestatud ei ole. Kohtutäitur on toiminud kohtutäituri põhitasu väljanõudmisel õiguspäraselt.

4 (5)

MÄÄRUSKAEBUS

8. Võlgnik esitas vaidlustatud määruse peale 11. juulil 2016 määruskaebuse, milles palub

määruse tühistada, uue määrusega kaebus rahuldada ja menetluskulud jätta kohtutäituri kanda.

Maakohus viitas Riigikohtu 13. oktoobri 2009 otsusele asjas nr 3-2-1-88-09, kuid põhinõude

aegumise puhul on tegemist teistsuguse olukorraga. Seetõttu on väär kohaldada Riigikohtu

viidatud seisukohti otsese analoogiana.

Riigikohus leidis nimetatud lahendis ka, et kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg-d 2

ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täite-

toimingute hulga ja mahuga. Kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse.

Käesolevas asjas ei ole kohtutäitur põhjendanud otsust jätkata põhitasu sissenõudmist 100%

ulatuses. Kohtutäituri otsusest ei selgu milliseid toiminguid ja millises mahus kohtutäitur tegi

ja millise põhimõtte alusel määrati tehtud toimingute rahaline väärtus. Seega on kohtutäituri

otsus vastuolus kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg-ga 2, mis keelab põhitasu

nõudmist üle 50% täismäärast. Maakohus viitas lahendi põhjenduslikus osas küll nimetatud

sättele, kuid jättis selle kohaldamata.

Maakohtu viited Riigikohtu seisukohtadele asjas nr 3-2-1-79-11 on asjakohatud. Võlgnik ei

taotlenud sundtäitmise lõpetamist kohtutäituri põhitasu osas samadel alustel nagu väärteoasjas

määratud trahvi osas, st aegumise alusel.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja

määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäitur vaidlesid määruskaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 7. oktoobri 2016 kirjaga lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

10. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 28. oktoobri 2016 määrusega kohtutäiturit esitama

koopia täitetoimikust nr 026/2008/1827 ja täiendavad seisukohad ning võlgnikku esitama

täiendavad seisukohad.

Kohtutäitur jäi selle juurde, et kohtutäituri tasu vastab täitemenetluses tehtud toimingutele.

Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis tuli kohtutäituril asuda pöörama

sissenõuet võlgniku varale. Selleks oli vajalik välja selgitada võlgniku vara koosseis, mis eeldas

vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas olevatesse registritesse.

Võlgnik täiendavaid seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Võlgnik taotles 21. detsembri 2015 avalduses täitemenetluse lõpetamist TMS § 202 alusel.

Seega ei ole õige võlgniku väide, mille kohaselt maakohtu viide Riigikohtu lahendis tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-11 antud selgitustele ei ole asjakohane. Nimetatud lahendis selgitas Riigikohus, et

täitemenetluse

kui

iseseisva

menetluse

kulud

tuleb

võlgnikul

kanda

hoolimata

väärteomenetluse nõude aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise kulud,

sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute kulud.

Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku käsitlusega nagu kaotaks kohtutäitur õiguse põhitasule

pelgalt seetõttu, et võlgnikule määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks

5 (5)

raha laekumist. Kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS redaktsiooni § 23 lg 3 (kehtiva § 32

lg 5) tõlgendamisel selliselt puuduks kohtutäituril huvi ja vajadus aeguvate nõuete täitmisega

üldse tegeleda, kuivõrd talle ei ole tasu kohaselt garanteeritud võlgnike puhul, kes raskendavad

täitemenetluse läbiviimist. Võrdelisus selle normi tähenduses ei ole rakendatav võlgniku

soovitud 0%-määrana olukorras, kus sundtäidetav rahasumma jääb lõpuks maksmata aegumise

tõttu.

Samal põhjusel on ekslik ka võlgniku alternatiivne seisukoht, et trahvinõude aegumise tõttu

tuleb kohtutäituri tasu vähendada poolele põhitasumäärale. Kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud

KTS § 23 lg 2 (kehtiva § 32 lg 4) kohaselt toimub selline tasu vähendamine siis, kui võlgnik

täidab nõude talle vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Nimetatud sätte eesmärk on

motiveerida võlgnikku tasuma täitemenetluse võimalikult varases staadiumis nõue täies

ulatuses ja vältida sellega täitekulude suurenemist. Põhjendatuks ei saa pidada samasuguse

soodustuse andmist võlgnikule, kes ei ole nõuet üldse täitnud.

14. Asjakohane on maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, kus

Riigikohus sedastas, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute

hulga ja mahuga. Õige on määruskaebuse väide, et kohtutäitur ega maakohus ei ole

täitetoimingute ulatust oma otsustes analüüsinud, aga selle puuduse saab ringkonnakohus

kõrvaldada määruskaebuse lahendamisel.

Ringkonnakohtu nõudel esitas kohtutäitur täiendavad selgitused ja koopia täitetoimikust,

millest nähtuvad tehtud toimingud. Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis

tuli kohtutäituril asuda pöörama sissenõuet võlgniku varale. Selleks pidi kohtutäitur välja

selgitama võlgniku vara koosseisu, mis eeldas vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas

olevatesse registritesse (rahvastikuregister, maksuameti infosüsteem, autoregistrikeskus,

kinnistusregister, Veeteede Amet).

Täitetoimikust nähtuvalt koostas kohtutäitur võlgniku pangakontode arestimisaktid ja pidi need

saatma Krediidipanka ja Äripanka. Hansapangas ja Ühispangas olevad võlgniku pangakontod

arestiti elektrooniliselt. Ka tuli kohtutäituril koostada täitetoimingu koostamise akt ja saata see

võlgnikule. Täiendavalt on kohtutäitur tutvunud võlgniku pöördumisega ja sellele vastanud

ning võlgniku kaebusega ja selle kohta otsuse teinud.

Kõigi nende toimingute tegemiseks on kohtutäituril kulunud aega ja dokumentide edastamisel

ka raha. Tegemist on täitemenetluses vajalike toimingute ja kuluga. Üldjuhul peaksid nimetatud

toimingud ka andma tulemuseks nõude rahuldamise. Seetõttu ei saa pidada käesoleval juhul

kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 25¹² lg-s 1 ettenähtud tasu (55,60 eurot) ülemäära

kõrgeks. Märgitud tasule lisandub KTS § 24² kohaselt käibemaks (2008. aastal kehtinud määras

18%, st 10,01 eurot).

15. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata,

jäävad määruskaebusega seonduvad kulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud

õigusabikulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 31) Võlausaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud

taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Tsiviilasja materjalidest samuti võlausaldajal

kohtumenetluses kulude tekkimist ei nähtu (TsMS § 174 lg 1 viimane lause). Seega puuduvad

asjas kindlaksmääratavad menetluskulud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm