3-14-52457/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52457

Haldusasi

RL kaebus Tallinna Vangla vastu 13 958,08 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

Tallinna

Vangla

kinnipidamis-tingimustega

perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-

13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni

puudulikkus ja sooja vee puudumine)

Menetlusosalised

Kaebaja – RL

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

RL ja Tallinna Vangla apellatsioon-kaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Ennistada RL kaebuse esitamise tähtaeg.

2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada RL apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu

17.02.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-52457 resolutsiooni p 1. Teha selles osas uus otsus

järgnevas sõnastuses: „Rahuldada RL kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt RL

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot“. Hüvitis tuleb kanda kaebaja

viidatud arveldusarvele.

4. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nendi endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-14-52457

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RL esitas 15.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 44 376 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse osaliselt

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, jättis kaebuse samal põhjusel

osaliselt läbi vaatamata ning lõpetas osaliselt menetluse kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu.

Halduskohus jätkas kaebuse menetlust 13 958,08 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seoses kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-

13.01.2014.

Kahju tekkis kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes

seoses ebapiisava põrandapinna ja liikumisvõimalusega, puuduliku ventilatsiooniga, sooja vee

puudumisega kambrites ning võimalusega üksnes kord nädalas duši all käia. Tallinna Vangla

rikkus Euroopa Iniõiguste Kohtu (EIK) lahendit Tunis vs Eesti (nr 429/12), milles EIK tuvastas

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui

põrandapinda oli alla 3 m2. Kaebajal ei olnud võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid

kahju tekkimise vältimiseks, kuna tal oli talumiskohustus kriminaalmenetluse ja vangistuse

suhtes. Samuti poleks nende kasutamine olnud tõhus. EIK praktika kohaselt eeldatakse

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral kannatusi ja hüvitamisele kuuluva

kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea seda tõendama (EIK lahendid nr 38427/05 ja 16391/05).

Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei saa arvestada mööbli alla jäävat põrandat ega WC

alust pinda. Viibides alla 3 m2 suurusel alal koos viie teise inimesega, ei ole isikul võimalik olla

hetkegi üksi. Jalutusboks on liiga väike. Akende ees on väikeste aukudega metallist plaadid.

Kambris ei ole ruumi käia. Suvel on palav, kõik higistavad, õhku ei ole, süda on paha. Õhkkond

on pingeline ning keskendumine võimatu. Kaebaja tunneb seetõttu läbisegi raevu, muret, hirmu,

häbi, põlgust, nukrust, kurvameelsust ja nutab. Kitsas ruumis kokkusurutult olemine tekitab

agressiivsust, frustratsiooni, depressiooni.

Vastustaja oli tingimuste õigusvastasusest teadlik hiljemalt alates 2006. a, kui allkirjastati

Euroopa Vanglareeglistik (EVR), samuti EIK teiste lahendite kaudu. Ka vastustaja vastusest

nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja EIK praktikast, kuid ei

lahendanud probleemi ja pidas kaebajat teadlikult õigusvastastes tingimustes kinni. Seega

käitus vastustaja süüliselt.

2. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, tuginedes ka oma 02.10.2014 vastuskirjas

nr 5-18/14/18664-3 antud seisukohtadele.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 6

lg 6 ja § 7 lg 1 kohaselt on kambri osadeks kambris olev WC ning igapäevaeluks vajalik mööbel.

24.12.2001-31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kinnipeetavale

kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE § 6 lg 6

3-14-52457

3(11)

kohaselt on nõutav vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruum ja mööblialune pind. Sätet ei olnud alust pidada põhiseadusvastaseks ning Tallinna

Vangla võimaldatud põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega.

Kaebajale oli kuni 07.02.2013 tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 08.02.2013

vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud tualettruumi (tl 114-120p).

Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel paigutatud Tallinna Vanglas

kambritesse, kus talle oli 372 päeval tagatud põrandapinda alla 3 m2, s.o vahemikus 2,5 m2-

2,97 m2, ja 450 päeval põrandapinda üle 3 m2, s.o vahemikus 3 m2-15 m2. Isikute arv kambris

muutus pidevalt. Kaebaja ei viibinud vangistuses ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid sai

vahepeal vabaduses olles viibida endale sobivates elutingimustes. Kaebaja oli perioodidel

18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumisest teada saamiseni 29.08.2013 vahistatu staatuses, seejärel kuni 19.09.2013

vastuvõturežiimil ning kandis alates 20.09.2013 talle määratud karistust avatud osakonnas.

Vahistatuna Tallinna Vanglas ning vastuvõtuosakonnas viibimise ajal oli kaebajale

igapäevaselt tagatud võimalus liikuda vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus ca 15 m2

suuruses jalutusboksis. Ka ajavahemikel, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste kandmiseks

paigutatud kartserikambrisse, oli talle tagatud vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus.

Perioodil 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite

uksed on avatud päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni. Kaebajal oli sel ajal lisaks

igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus ca 170 m2 suurusel jalutusalal

võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali. Lisaks sai kaebaja

kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibida väljaspool eluosakonda ka lühiajaliste

kokkusaamiste ajal lähedastega, samuti kokkusaamistel ametiisikutega (tl 121).

Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud

kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis

võimaldas ruume ventileerida. Lisaks oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna

kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust.

Plaadid on vajalikud, sest julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate

omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu.

Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud WC ning kraanikauss, avatud

osakonna kambris asusid WC-d ja kraanikausid väljaspool kambrit eraldi ruumis. Lisaks

võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas,

millega tagati vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõuded. Vahistatutele

ja süüdimõistetutele oli kambris mh lubatud seep, seega said isikud end elementaarses määras

pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid

hügieenitoiminguid külma veega.

Kinnipeetavatele olid tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vangistustingimused olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei

esitanud vanglale vaidlustatud perioodi osas muid pöördumisi peale kahjunõude, millest

nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või muud tingimused põhjustaksid kaebajale kannatusi.

Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see saanuks põhjustada sedavõrd suuri

kannatusi ja tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kuna vangla tegevus vastas

siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel

antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla kogumis õigusvastane. Seega

puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

3-14-52457

4(11)

Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes

toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK

rikkumiseks. Seejärel on astutud mitmeid samme kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse

vältimiseks – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt

3 m2 põrandapinda, ehitatud on uued vanglad.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.02.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot.

Kaebaja viibis perioodil 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-29.08.2013 vanglas vahistatu

staatuses ning perioodil 30.08.2013-19.09.2013 vastuvõturežiimil VangS § 14 lg 3 ja VSKE

§ 8 lg 4 alusel. Sel ajal viibis kaebaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja talle võimaldati

1-tunnine jalutuskäik päevas. Perioodil 20.09.2013-13.001.2014 viibis kaebaja avatud

osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma

elukambrit.

Juhtudel, kus kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala

hulka ning lähtuda tuleb nendest andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma

tualettruumi pindala arvestamata. WC olemasolu kambris saab arvestada elamistingimuste

hindamisel. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris

asuvat mööblit. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole

vajalikuks pidanud ka EIK (nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46).

Kaebusega hõlmatud perioodil on kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud

erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi käesoleval

hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem), ja ka perioode ja päevi,

mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja viibis tingimustes, kus talle oli tagatud

isiklikku põrandapinda 3 m2 või rohkem, 237 päeva (sh 149 päeva, mil kambri pind ühe isiku

kohta oli rohkem kui 4 m2). Samuti oli kaebaja 230 päeva (sh 199 päeva lukustatud kambris)

tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r)

miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud miinimumtaset

(alla 2,5 m2) viibis kaebaja kokku 352 päeva, olles kogu selle perioodi jooksul lukustatud

kambris. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei

too alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohus leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44),

et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli

tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline

oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel

perioodil.

Vaidlusalusest perioodist suure osa (ajavahemikul 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-

29.08.2013) oli kaebaja vahistatu staatuses, kus liikumisvõimalused on piiratud. Ka

vastuvõturežiimil viibivad kinnipeetavad on lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal

värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei osalenud tööhõives või õppimises ega saanud

kasutada spordisaali. 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, kus ta

sai tulenevalt VSKE § 8 lg-st 1 vabalt ringi liikuda ning talle oli tagatud spordisaali kasutamise

võimalus kord nädalas. Muude suhtlemis- ja liikumisvõimalusi suurendavate tegevustega

kaebaja kõnealusel perioodil hõivatud ei olnud. Vastustaja viidatud kokkusaamist ametnikega

ning kohtumisi lähedastega ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mis oleks oluliselt võinud

leevendada väidetavast ruumikitsikusest tingitud kannatusi.

3-14-52457

5(11)

Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambri pesemiskoht peaks

olema varustatud sooja veega, mistõttu kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda. Kaebaja

ei ole väitnud, et ettenähtud pesemisvõimaluste miinimumtaset poleks vastustaja talle taganud.

Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kaitstava hüve võimaldamine vähemalt

minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.

Väide kambrite puudulikust ventilatsioonist ei ole tõendatud. Tallinna Ringkonnakohus käsitles

19.08.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-70099 põhjalikult ebapiisava ventilatsiooni küsimust,

asudes seisukohale, et Tallinna Vanglas on ventilatsioonisüsteemide toimimine olnud tagatud

(p-d 15 ja 16). Kuigi nii pikka aega hiljem ei ole võimalik tõendada, et tingimused (nt

ventilatsiooni osas) olnuksid igal ajahetkel täielikult nõuetekohased, puuduvad ka tõendid, mis

kinnitaksid usutavalt vastupidist.

Seega ei olnud olmetingimused Tallinna Vanglas sellised, mis kogumis võinuks raskendada

vastustaja rikkumist. Ka kaebaja ei ole astunud samme oma olukorra parandamiseks. Siiski

tuleb arvestada, et ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse

õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida

Eesti õigusega (Riigikohtu 09.12.2015 lahend nr 3-3-42-15, 20.12.2002 lahend nr 3-3-1-58-02,

p 11). Kambri põrandapinna suuruse määramisel tuleb lisaks siseriiklikule õigusele arvestada

EIK poolt esile toodud kriteeriume. EIK on leidnud, et kui isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2,

saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid siis, kui isiku olukorda raskendasid muud

puudused. Samas on EIK praktika kohaselt ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võimalik

tasandada ja väärikuse alandamist muude kinnipidamistingimuste abil välistada, kui on tagatud

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus. Seega saab praegusel juhul RL inimväärikust

alandavaks pidada neid ajavahemikke, kus ta pidi praktiliselt ööpäevaringselt viibima kambris,

kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2.

EIÕK-l on küll dünaamiline iseloom, kuid EIK on järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m2 suurune

põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine (nt 11.02.2010 otsus

asjas Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi

miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik ja tuleb lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis. Asjaolu, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist

olematuks. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole

praegusel juhul kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud ka õigeaegse vangla poole

pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.

Tallinna Vangla peab hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 18.07.2011-

15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju

rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1, v.a 237 päeva eest, kus

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Olmetingimused Tallinna Vanglas

ei raskendanud kogumis vastustaja rikkumist. Kaebaja viibis siiski lukustatud kambrites, kus

polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, küllaltki pikki ajavahemikke järjest,

samuti võrdlemisi pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Samas

tuleb arvestada, et nende ajavahemike seas oli päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli

väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates

17.09.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla

3 m2. Kaebaja kasuks on põhjendatud mõista välja rahaline hüvitis 700 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-52457

6(11)

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus

tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja 700 euro suuruse hüvitise, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus võttis kaebuse ebaõigesti menetlusse ja tegi otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.

Kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks registreeriti Tallinna Vanglas 02.07.2014,

seega tulnuks see lahendada hiljemalt 02.09.2014 (RVastS § 18 lg 1). Kaebajale pidi hiljemalt

mõned päevad peale selle tähtaja möödumist olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt

vastatud, mistõttu ta saanuks kohtusse pöörduda hiljemalt 02.10.2014. Kaebuse esitamine alles

15.10.2014 toimus tähtaja olulise rikkumisega. Kaebajal ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis

takistasid tal kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebuse esitamise ajaks viibis kaebaja vanglas juba

mitu aastat ja mitmendat korda ning ta tõi ka ise vanglale esitatud taotluses välja 2-kuulise

vastamistähtaja, seega oli kaebaja teadlik RVastS § 18 lg 2 regulatsioonist.

Halduskohus arvas ebaõigesti põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri üldpindalast

välja. VSKE § 7 lg-st 1 lähtuvalt tuleb WC-d, sarnaselt mööblile, pidada kambri osaks. WC-d

kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. EIK lahendites on WC

pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad

ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral

kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,5 m2. Seega oli kaebaja

paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSKE v.r

§ 6 lg 6 oli põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv. Kuna vangla tegevus oli

õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest.

Rahalise hüvitise väljamõistmine oli põhjendamatu. Kaebaja oli Tallinna Vanglasse paigutatud

kahe erineva vangistuse ajal, seega ei viibinud ta vanglas jätkuva perioodi jooksul. Kuna

pidevalt vaheldusid ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2 ja üle selle,

ei kaasnenud kaebajale selliseid kannatusi, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka

kaebaja ise ei andnud sellistes tingimustes viibimise ajal märku, et need teda häiriks. 3 m2

suuruse isikliku põrandapinna nõude täitmisel ei oleks kaebaja heaolu olnud oluliselt suurem,

seega ei saanud tekkinud kahju olla märkimisväärne. Halduskohus ei arvestanud eelvangistuse

eesmärke, milleks ei ole üksnes liikumisvabaduse piiramine, vaid kriminaalmenetluse

eesmärkide saavutamine, sh nt vahistute sidepidamise takistamine (VangS § 90 lg 5). Tartu

Ringkonnakohus leidis 12.01.2016 otsuses nr 3-14-51155, et vahistatu puhul ei tähenda pelgalt

väike kambripind vältimatult inimväärikuse alandamist, VSKE-s sätestatud liikumisvõimalusi

on järgitud.

Vastustaja käitumine ei olnud süüline. Eesti riik sai 2013. a teada, et EIK peab alla 3 m2 suurust

isiklikku põrandapinda iseenesest EIÕK rikkumiseks, ning astus seejärel koheselt samme

siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. EIK varasemad seisukohad isikliku

ruumi küsimuses ei olnud järjepidevad ega määratlenud konkreetselt minimaalselt nõutava

isikliku kambripinna suurust.

Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid. Tugineda ei saa Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-42-15, sest Riigikohus ei

selgitanud selles asjas, millel põhineb seisukoht, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks piiratud võimalused. Pole mingit põhjust eeldada, et kohtupraktikast tuleneva

vastava nõude olemasolul ei oleks Eesti vanglad suutnud koostöös ka enne VSKE § 6 lg 6

muutmist alates 01.01.2014 tagada kinnipeetavatele rohkemat põrandapinda. Kaebajal olnuks

võimalus esitada vanglale erinevaid taotlusi, nt taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise

kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vmt. Taotluse

3-14-52457

7(11)

rahuldamata jätmisel saanuks kaebaja pöörduda kohtusse, nõudes mh vastava regulatsiooni

kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Seega olid kaebajal

tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks. Kaebaja ei võtnud midagi ette ja lasi

sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Sellise seisukohaga on nõustunud ka Tartu

Ringkonnakohus 17.12.2015 lahendis nr 3-14-196 ning 12.01.2016 lahendis nr 3-14-51155.

5. RL palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.11.2016) Tallinna Halduskohtu 17.02.2016

otsus tühistada osas, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata 700 eurot ületavas osas.

Kaebaja vähendab nõuet ning palub teha uus otsus, millega mõista kahjuhüvitisena välja kokku

3000 eurot (lisaks väljamõistetule veel 2300 eurot).

Igapäevane jalutamisvõimalus praktiliselt puudus, sest 6 inimest ei mahu korraga 14-15 m2

suuruses jalutusboksis jalutama – samal ajal, kui kolm saavad jalutada, peavad kolm seisma.

Tallinna Loomaaias on loomadel paremad jalutamisvõimalused. EIK praktika kohaselt tuleb

arvestada ka kestust, mille jooksul isikut inimväärikust alandavates tingimustes hoitakse, ning

kinnipidamistingimuste kumulatiivset toimet. Samuti tuleb arvestada kartseris viibitud aja ja

tingimuste kumulatiivset mõju. Kartseritingimused on iseenesest inimväärikust alandavad,

sealsed olmetingimused on kohutavad.

Kaebaja ei pea enda vahenditega pesema vangla nõusid, liiatigi kui selleks on võimalik kasutada

ainult külma vett. Keha pesemise osas näeb EVR miinimumnõudena ette vähemalt kaks

dušikorda nädalas. Seda nõuet ei saa konkretiseerida riigisisese õigusega ning selle nõude

pikaajaline rikkumine on raskendav asjaolu.

Väljamõistetud kahjuhüvitis on liiga väike. Halduskohus ei lugenud muid tingimusi vangistust

raskendavateks asjaoludeks. Kuna halduskohus leidis, et 352 päeval ei olnud kaebajale tagatud

isegi kehtivas õiguses ettenähtud minimaalset isiklikku põrandapinda (vähemalt 2,5 m2), oleks

nende päevade eest väljamõistetud hüvitis pidanud olema suurem. Lisaks oli 230 päeval

kaebajale tagatud põrandapinda alla 3 m2. Otsusest ei nähtu, kuidas haakub väljamõistetud

hüvitise summa halbades tingimustes veedetud päevade arvuga. Kaebaja nõutav hüvitis ei ole

Euroopa mõistes ülemäära suur ja EIK mõistaks kaebajale selle välja. Kaebaja on valmis

pöörduma EIK poole. Kaebaja majanduslik seis on väga halb, ta on töötu, uue elu alustamine

pole lihtne. Praeguses kohtuastmes oleks kaebajale sobilik ka vähendatud kahjuhüvitise

väljamõistmine summas 3000 eurot, millest 700 mõistis halduskohus juba välja. Väiksema

hüvitise puhul peaks kaebaja kohtuvaidlust jätkama. Kaebaja on nõus nõuet vähendama, sest

see tagaks kohtutee kiirema lõppemise ja aitaks kaasa sellele, et kahjuhüvitis täidaks oma

eesmärki.

Kaebaja on teada saanud, et Tallinna Vangla 6-kohalised kambrid on tegelikult projekteeritud

4 inimesele ning see selgus juba 2008. a õiguskantsleri aastaraamatust. Halb ventilatsioon ja

jalutusbokside väiksus ei vaja seega tõendamist, sest nende projekteerimisel oli arvestatud 4

inimesega. Õhuvahetuse tagamiseks ei piisa üksnes ventilatsiooni olemasolust. Oluline on ka

süsteemi tootlikkus, ruumi maht ja inimeste arv. Ka mööbli osas oli arvestatud vaid 4 inimesega.

Mööblialust pinda ei saa lugeda kambripinna hulka, sest sellel ei saa vabalt liikuda. Reaalselt

vabaks liikumiseks ette nähtud põrandapind on välja mõõtmata. Seda ei saa tuletada üksnes

kambripinna ja kambris viibivate isikute arvu jagatisest. Ka VangS kommenteeritud väljaandest

tuleneb, et põrandapind peab olema kambris vabaks liikumiseks. Põrandapinna nõue ei tähenda

suhtelise vaba liikumise võimalust, seega ei saa mööblialust ning küttetorude ja radiaatorite alla

jäävat pinda arvestada, samuti ei saa arvestada mööbli ja seina vahele jäävat ala. Kaebaja ei

saanud alati endale vajalikul ajal (nt söömise ajal) istuda. Sellestki nähtub, et laua ja istekoha

alla ning nende vahele jääv ala tuleb põrandapinnast maha arvata, kuid seda vaid päevadel, mil

kambris viibis rohkem kui 4 inimest. Kaebaja taotleb mõõtmistoimingu teostamist. Ainult

3-14-52457

8(11)

reaalne mõõtmine võimaldab õigesti määrata tegeliku vabaks liikumiseks olnud põrandapinna

kambris. Isegi kui mõõtmistoiming jääb teostamata, peaks kohus vähemalt mõtteliselt mööbli

alla jääva alaga arvestama.

6. Tallinna Vangla palub vastuses jätta RL apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla

tingimused kogumis (osaliselt avatava akna olemasolu, loomuliku ja kunstliku valguse

tagamine, sundventilatsiooni olemasolu, nõutava temperatuuri tagamine, eraldatud ja voolava

veega varustatud WC olemasolu ning seebi omamise võimalus, veekeedukannude omamise

võimalus, voodipesu vahetamine vähemalt 2 korda kuus, infovajaduse rahuldamise tagamine,

kokkusaamiste võimalused, usuliste vajaduste rahuldamise võimalused, 3 korda päevas

toitlustamine, jalutamisvõimalus jne) ei olnud sellised, mis saanuks kaebajale mittevaralist

kahju põhjustada. Jalutusboksi suurus võimaldab kuuel kinnipeetaval jalutada. Suvekuudel

(01.06.2012-31.08.2012 ja 03.06.2013-01.09.2013) võimaldati kinnipeetavatele täiendav

tunniajaline viibimine värskes õhus. Samuti anti suvekuudel kambritesse ventilaator ning igale

kambris viibinud isikule 1,5 liitrit mineraalvett.

7. RL palub vastuses (täiendatud 03.11.2016) jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kaebaja pöördus seoses oma taotlusele vastamisega 30.09.2014 vangla poole

(registreeritud 02.10.201), et taotlusele vastamise osas selgust saada. Vangla teavitas

03.10.2014 kaebajat, et vastus tema taotlusele on koostatud 02.10.2014. Seega soovis kaebaja

vastuse ära oodata. Pärast vastuse saamist oli kaebajal õigus 30 päeva jooksul kohtusse

pöörduda. Sellekohane viide sisaldus ka vangla vastuses. Kaebaja ei teadnud sel ajal, et oleks

võinud ilma vastust ära ootamata kohtusse pöörduda. Vastustaja võis viivitada tahtlikult.

Kaebaja taotleb vajadusel tähtaja ennistamist.

WC aluse pinna mahaarvamine isikliku põrandapinna arvestamisel on põhjendatud. Kaebaja

palub arvestada halduskohtule esitatud põhjendusi selle kohta, miks oleks esialgsete

õiguskaitsevahendite kasutamine praegusel juhul olnud ebaefektiivne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

8. Vastustaja leiab, et halduskohus on kaebust ebaõigesti menetlenud, sest kaebus ei olnud

tähtaegne, kuivõrd see tulnuks tulenevalt vangla poolt kaebaja taotluse mittetähtaegsest

lahendamisest esitada hiljemalt 02.10.2014. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebus

ei olnud RVastS § 18 lg 2 kohaselt tähtaegne. RVastS § 18 lg 2 näeb ette 30 päevase kohtusse

pöördumise tähtaja nii taotluse rahuldamata jätmise kui ka tähtaegselt lahendamata jätmise

korral. Seega hakkas praeguses asjas 30-päevane kaebetähtaeg kulgema 02.09.2014, kui

vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Järelikult ei olnud

15.10.2014 esitatud kaebus tähtaegne (vt ka Riigikohtu 11.05.2016 lahendit nr 3-3-1-18-16,

p 12).

9. Siiski esinevad praegusel juhul alused kaebetähtaja ennistamiseks. Asja materjalidest

nähtuvalt on vastustaja kaebaja 02.07.2014 esitatud kahjunõude lahendanud 02.10.2014 (tl 17).

Selles vastuses sisaldub ka viide kaebaja õiguse kohta pöörduda vastusega mittenõustumisel 30

päeva jooksul arvates dokumendi kättesaamisest halduskohtusse. Samuti nähtub asja

materjalidest, et kaebaja on pöördunud selgitustaotlusega (registreeritud 02.10.2014) vangla

poole, tundes huvi esitatud kahjunõude lahendamise kohta. Vangla vastas kaebajale, et tema

taotlus on lahendatud 02.10.2014 (tl 210). Seda arvestades ei pruukinud kaebetähtaja kulgema

hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge, eriti kuivõrd ta sai vangla poole pöördudes vastuse,

et tema taotlus on kaebetähtaja viimasel päeval lahendatud. Seega kuulub kaebuse esitamise

3-14-52457

9(11)

tähtaeg ennistamisele, mistõttu puudub alus halduskohtu otsuse tühistamiseks põhjusel, et

kohus lahendas lubamatut kaebust.

10. Ringkonnakohus ei nõustu vangla seisukohaga seoses vajadusega arvestada ka WC alust

pinda isikliku põrandapinna suuruse määramisel. EIK märkis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13:

Muršić vs Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast arvata

maha tualettruumi pindala (p 114). Samuti rõhutati, et kambris peab inimese kohta olema

põrandapinda minimaalselt 3 m2 (p 110) ning sellest väiksema põrandapinna puhul esineb tugev

eeldus, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Kõnealuse

eelduse ümberlükkamiseks peaksid ruumikitsikust kompenseerima järgmised kumulatiivselt

esinevad asjaolud (p-d 132-134): ruumikitsikust peab taluma lühiajaliselt ja harva; tagatud on

võimalus liikuda väljaspool kambrit ja kambrivälised tegevused, kusjuures õues viibimise koht

peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused

hõlmavad

võimaluse

veeta

aega

töötades,

sportides,

haridust

omandades

vms;

kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte

või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne); esineda ei tohi ka konkreetse isiku

olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist

(p 97).

11. Sellest lahendist tulenevalt lähtus halduskohus õigesti eeldusest, et WC alust pinda ei saa

kambripinna suuruse hindamisel arvesse võtta. Asjas ei ole vaidlust halduskohtu poolt tuvastatu

üle, et WC alust pinda arvestamata viibis kaebaja 230 päeva tingimustes, kus talle oli tagatud

isiklikku põrandapinda 2,5-3 m2, ning 352 päeva tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku

põrandapinda alla 2,5 m2. Seega oli WC-d arvestamata kaebajale tagatud isiklikku põrandapinda

alla 3 m2 kokku 582 päeval ning tema kinnipidamistingimused olid sel ajal õigusvastased.

Kaebaja kinnipidamise ajal ei esinenud märkimisväärseid ruumikitsikust kompenseerivaid

asjaolusid. Kaebajal oli õigus viibida väljaspool kambrit vaid 1 tund päevas jalutuskäigu ajal,

mis ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-

21-16, p 10.3; 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 12). Vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja

sisustamiseks (nt lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade

laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ning muid viiteid

kinnipidamistingimuste nõuetekohasusele ei saa arvestada kinnipidamistingimusi leevendava

asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.

12. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kinnipidamise

tingimuste osas täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on inimväärikust alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse

võimaldamisega

seonduvaid

erandlikke

asjaolusid,

mis

taganuks

vastuvõetavad

kinnipidamistingimused. Samuti ei pidanud kaebaja ruumikitsikust taluma üksnes lühiajaliselt,

vaid pikkade perioodide kaupa. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13,

p 21). Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, puudub täiendav liikumisvõimalus peale

ühetunnise jalutuskäigu, muid raskendavaid asjaolusid ei esine) on kohtud mõistnud välja

sarnase suurusega hüvitisi.

13. Vastuseks Tallinna Vangla väitele, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, sest kaebaja ei

kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et kaebajale

ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuivõrd kambrite

ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Teisalt ei peetud alla 3 m2 jäävat

põrandapinda

varem

õigusvastaseks,

mistõttu

ei

oleks

kaebaja

käsutuses

olnud

õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle

ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2).

3-14-52457

10(11)

14. Asjaolu, et Tallinna Vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013

kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus

tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega

olla vastuolus EIÕK art-ga 3. Halduskohus märkis õigesti, et vangla tegevuse õiguspärasuse

hindamisel ja RVastS § 9 lg 1 alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda

üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatule, vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on

asjakohased ka välislepingu sätted, mis võisid kohustada tagama VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtust

suuremat põrandapinda. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid

tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks

VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-

t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda

(Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 41). Tegemist ei ole seega olukorraga, kus EIK

praktikat oleks rakendatud tagasiulatuvalt, olenemata sellest, et Eestis teadvustati vanglate

ülerahvastatuse probleemi tõsisemalt alles pärast EIK 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs Eesti.

15. Seega ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

II RL apellatsioonkaebus

16. RL apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et seadusega ettenähtud jalutamisvõimalus puudus.

Ehkki 14-15 m2 suuruses jalutusboksis ei ole seal samaaegselt 6 kinnipeetava viibimisel

ilmselgelt palju ruumi, ei anna see alust väita, et kuuel kinnipeetaval ei olnuks võimalik

samaaegselt jalutada. Kohtupraktikas on leitud, et selline jalutamisvõimalus ei saa küll omada

ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavat mõju (nt Riigikohtu 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-

16, p 12), kuid sellest ei saa siiski järeldada, et ettenähtud jalutamisvõimalust poleks tagatud.

18. Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtuga,

et

muid

olulisi

puudusi

kaebaja

kinnipidamistingimustes ei esinenud. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene

kinnipeetavale tingimusteta õigust kasutada dušši rohkem kui kord nädalas (vt Riigikohtu

31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Kaebajale oli kambris tagatud juurdepääs voolavale

veele ning sellega oli tal võimalik sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid, sooja vett oli

kaebajal võimalik keeta kas isikliku või vanglalt laenatud keedukannuga.

19. Seoses kaebaja vaidlustatud kahjuhüvitise suurusega märgib ringkonnakohus, et RVastS § 9

lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega

(nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Halduskohus võttis arvesse, et RL viibis

Tallinna Vanglas piiratud liikumisvõimalustega vahistatu ja vastuvõtuosakonna kinnipeetava

staatuses kokkuvõttes pikaajaliselt (kokku üle 580 päeva), kuigi mitte järjestikku.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt väljamõistetud 700 euro suurust hüvitist ei saa

pidada põhjendatuks. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust ja viimase aja

kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusi, on ringkonnakohtu hinnangul kohane hüvitis

kokku 2000 eurot. Seega tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse osas, milles

halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 700 eurot

(resolutsiooni p 1), ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

2000 eurot.

20. Kaebaja vaidleb vastu mööblialuse põrandapinna arvestamisele isikliku põrandapinna

määratlemisel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka

arvestada ka kambri sisustus (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 8; 15.06.2016

3-14-52457

11(11)

otsus nr 3-3-1-16-16, p 10). Mööblialuse pinna mahaarvamine kambripinnast saaks olla

põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt

kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle

ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliste erandlike asjaolude

esinemist praegusel juhul ei nähtu. Seega jättis halduskohus kinnipeetava isikliku ruumi

arvestamisel mööblialuse pinna kambri üldpindalast õigesti maha arvamata. Mööbli alla jääva

põrandapinna kambri üldpinnast mahaarvamist ei tingi ka kaebaja väide, et toolide arv ei

vastanud alati kinnipeetavate arvule kambris ning kaebaja ei saanud alati soovitud ajal istuda.

Eeltoodud põhjustel puudub vajadus kaebaja taotletud mõõtmistoimingute teostamiseks.

III Menetlusosaliste taotlused

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p-de 1 ja 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata ning RL apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna

Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu

tasumise kohustusest. Kuna Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole

menetluskulusid kandnud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets