3-14-51496/54 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51496

Haldusasi

TK kaebus Tallinna Vangla tekitatud 10 000 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – TK

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

29.01.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-51496 muutmata.

2. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-51496

2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TK esitas 16.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud 10 000

euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt tekkis kahju kaebaja

kinnipidamisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes (ülerahvastatud

kambrid) perioodil 13.02.2009-14.10.2011. Kaebaja hinnangul tekitasid inimväärikust

alandavad kinnipidamistingimused talle terviseprobleeme (depressioon, kaalulangus).

Vastustaja oli ülerahvastatuse probleemist teadlik, seega oli kaebaja hoidmine neis tingimustes

vastustaja teadlik valik. Kaebaja vabastati Tallinna Vanglast 14.10.2011, seega on riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenevalt kaebuse esitamise viimaseks tähtajaks 14.10.2014.

2. Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Perioodil 22.12.2010-19.06.2011 oli kaebaja vahistatu staatuses ja viibis suletud sektsioonides.

Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 08.06.2011 ja sellest teada saades rakendas vastustaja kaebaja

suhtes ajavahemikul 20.06.2011-13.07.2011 vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3

(vastuvõturežiim), mistõttu kaebaja viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSKE v.r) § 8 lg 4 alusel lukustatud sektsioonis. Alates 14.07.2011 kuni

vabanemiseni 14.10.2011 viibis kaebaja avatud eluosakonnas, kus tal oli vähemalt neli tundi

vaba aega oma osakonnas liikumiseks.

Lisatud tabeli kohaselt viibis kaebaja viidatud perioodist 210 päeval kambrites, kus talle tagatud

isiklikku põrandapinda oli alla 3 m2, kui jätta arvestamata WC alune pind. WC aluse pinna

arvestamisel oli selliseid päevi vähem ning sel juhul polnud kaebajale ühelgi päeval tagatud

põrandapinda vähem kui 2,65 m2, mis oli kooskõlas siseriiklikult kehtestatud normidega (VSKE

v.r § 6 lg 6). WC alune pind tuleb kambripinna suuruse arvestamisel välja arvata. Isikute arv

kambris muutus pidevalt. Kaebajal pole vangistustingimustele muid etteheiteid. Kaebaja osales

alates 19.10.2010 sotsiaalsete oskuste treeningus, mis vähendas kambris viibimise aega.

Kaebaja, kes oli korduvalt vanglale esitanud erinevaid pöördumisi, ei rakendanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid, s.t ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kaebajal oli vanglas viibides

võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga. Kaebaja hakkas enda

alandavat kohtlemist tunnetama ning kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast

seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada.

Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, sest vangla ei rikkunud siseriikliku õiguse

norme. Kuna kaebaja kandis esmakordset vanglakaristust, pole välistatud selle kogemuse mõju

psüühikale ja toitumisharjumustele. Ka vangla ei saa isiku depressiooni langemist välistada.

Tervisemurede seos kinnipidamistingimustega ei ole tõendatud. Vastustaja tegevus ei viita

sellisele õiguste riivele, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas.

3. Tallinna Halduskohus luges 22.01.2015 määrusega kaebuse perioodidel 13.02.2009-

01.12.2010 ja 22.12.2010-15.07.2011 tekitatud kahju osas mittetähtaegseks, jättis kaebetähtaja

ennistamata ja lõpetas nende perioodide osas menetluse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

30.06.2015 määrusega halduskohtu määruse osas, milles halduskohus lõpetas TK kaebuse

menetluse seoses kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 22.12.2010-

15.07.2011. Seega jäi menetlusse kahjunõue, mis seondub perioodiga 22.12.2010-14.10.2011.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.01.2016 otsusega kaebuse osaliselt, tuvastas kaebaja

hoidmise eri perioodidel ajavahemikul 22.12.2010-14.10.2011 suletud osakonna kambrites, kus

arvestuslikku põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, õigusvastasuse ning mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kaebaja tasutud riigilõivust 119,10 eurot.

3-14-51496

3(5)

Lähtuda tuleb kambri üldpinnast, mille hulka on arvestatud ka tualettruumi pindala. Vaidluse

all on kinnipidamistingimused perioodil 22.12.2010-14.10.2011 ehk 297 päeval. 176 päeval oli

kaebajale tagatud isiklikku põrandapinda vahemikus 2,5-3 m2 ning 121 päeval oli kaebajale

tagatud isiklikku põrandapinda üle 3 m2. Suletud osakonnas viibis kaebaja sellest ajast kokku

204 päeval, millest 118 päeval oli talle tagatud isiklikku põrandapinda alla 3 m2 (vahemikus

2,5-3 m2).

Kaebaja ei ole viidanud kinnipidamistingimuste osas tema olukorda raskendavatele

tingimustele. Seega ei rikkunud vastustaja kaebaja õigusi ajal, mil kaebajale oli tagatud

vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda.

Vaidlust pole selles, et kaebajale oli suletud osakonnas viibimise ajal tagatud igapäevane

vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Muid võimalusi kambrist väljas viibida kaebajal

ei olnud, v.a kohtumised lähedastega ja ametnikega. Samas olid kambri olmetingimused

seadusele vastavad. Vastustaja väide sotsiaalprogrammides osalemise kohta ei ole

asjassepuutuv, sest kinnipeeturegistrist nähtuvalt katkes sotsiaalsete oskuste treening, kui

kaebaja viidi vahepeal üle Tartu Vanglasse. Sellest saab järeldada, et programm lõppes kaebaja

jaoks hiljemalt 01.12.2010. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele

(kohtumised, meelelahutus), ei olnud need piisavad ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Seega

oli Tallinna Vangla tegevus õigusvastane kaebaja hoidmisel suletud osakonnas alla 3 m2

suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida.

Märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne

kahju hüvitamise nõudmist vangla poole, saab arvestada hüvitise määramisel. Ka Riigikohus

leidis lahendis nr 3-3-1-42-15, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt

aidanud kaebajal kahju ära hoida (p 24).

Ehkki kaebaja viibis ka avatud osakonnas 58 päeva vältel tingimustes, kus talle oli tagatud

arvestuslikku põrandapinda alla 3 m2, ei saa vastustaja tegevust pidada selles osas

õigusvastaseks, kuna ruumikitsikust kambris leevendasid suuremad liikumisvõimalused ning

pikaajaline kohtumine.

Õigusvastaseks tunnistatud perioodidest oli pikim järjestikune periood, mil kaebaja oli sunnitud

ruumikitsikuses viibima, 29 päeva. Sellise kohtlemise kogupikkus oli lühem kui pool aastat ning

paljudel päevadel oli kõrvalekalle nõutavast isiklikust põrandapinnast väga väike. Seega ei tingi

rikkumised praegusel juhul rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka väidetav tervisekahju ei ole

aluseks rahalise hüvitise väljamõistmisele, sest pole alust arvata, et see oli seotud vähese

kambripinnaga.

Kaebaja tasutud 300 euro suurusest riigilõivust tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

mõista 119,10 eurot, sest kuivõrd vastustaja tegevus tunnistatakse õigusvastaseks 118 päeva

osas, on kaebus rahuldatud 39,7% osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 otsus

tühistada osas, millega kohus vaatas kaebuse läbi perioodi 22.12.2010-15.07.2011 osas ja

rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus perioodi 22.12.2010-15.07.2011

osas läbi vaatamata ning perioodi 16.07.2011-14.10.2011 osas rahuldamata.

Kaebus oleks tulnud ajavahemiku 22.12.2010-15.07.2011 osas läbivaatamatult tagastada.

Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama

praktiliselt esimesest päevast, kui ta Tallinna Vanglasse paigutati. Perioodil 22.12.2010-

3-14-51496

4(5)

30.12.2010 oli kaebaja paigutatud üksinda 16,1 m2 suurusesse kambrisse, seejärel aga

kambrisse, kus isiklikku põrandapinda oli 2,65 m2. Sellega muutusid kaebaja

kinnipidamistingimused oluliselt. Kaebaja oleks saanud koheselt Tallinna Vangla poole

pöörduda, kuid hakkas oma inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui tekkis

teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Praegusel juhul ei ole kaebetähtaja piiride

laiendamine põhjendatud. Ka Riigikohus leidis 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04, et vastutuse

aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte selle õigusvastasusest teada saamine. Seaduses

sätestatud kaebetähtajad kaitsevad õiguskindlust ja piiravad võimalust, et kahju hüvitamine

muutuks isiku jaoks teenimisvahendiks. RVastS § 17 lg-t 3 tuleb mõista selliselt, et isik peab

kahju hüvitamise nõude esitama 3 aasta jooksul alates päevast, mil ta sai aru, kes ja millist kahju

talle tekitanud on. Väärikust alandavatest tingimustest pidi kaebaja aru saama neisse

tingimustesse sattudes. Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-3-1-93-13 ei ole praeguses asjas

võimalik lähtuda, sest see viiks ebamõistliku ning kaebetähtaja olemuse ja eesmärgiga vastuolus

oleva tulemuseni. Seisukoht, nagu oleks kahjunõue tähtaegne kogu kaebaja Tallinna Vanglas

viibitud perioodi osas ainuüksi põhjusel, et see osaliselt kahjunõude esitamise seisuga

kaebetähtaja sisse jääb, seab ohtu õiguskindluse põhimõtte. Tallinna Vangla seisukohta kinnitab

nt Tartu Ringkonnakohtu 23.02.2016 lahend nr 3-14-50890. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis

määruses nr 3-14-50779, et mittevaralise kahju ulatuse inimväärikust riivavates tingimustes

viibimise eest oleks kaebaja saanud määrata ka kahjunõuet kolme aasta jooksul alates sellistesse

tingimustesse sattumisest esitades. Seega ei olnud kahjunõue perioodi 22.12.2010-15.07.2011

osas tähtaegne, kuna kaebus esitati 16.07.2014.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebaja ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega

saanud kahju ära hoida ega vähendada. Halduskohus lähtus Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-42-

15, kuid Riigikohus ei selgitanud selles asjas, millel tugineb seisukoht, et vanglal olid

ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Pole mingit põhjust eeldada, et

kohtupraktikast tuleneva vastava nõude olemasolul ei oleks Eesti vanglad suutnud koostöös ka

enne VSKE § 6 lg 6 muutmist alates 01.01.2014 tagada kinnipeetavatele rohkemat

põrandapinda. Kaebajal olnuks võimalus esitada vanglale erinevaid taotlusi, nt taotlus enda

üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi

tagamiseks vmt. Taotluse rahuldamata jätmisel saanuks kaebaja pöörduda kohtusse, nõudes mh

vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks. Kaebaja ei

võtnud midagi ette ja lasi sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Sellise seisukohaga on

nõustunud ka Tartu Ringkonnakohus 17.12.2015 lahendis nr 3-14-196.

6. TK ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta

rahuldamata.

8. Kaebuse tähtaegsuse küsimuse lahendas Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2015 määrusega,

mis on jõustunud, sest Riigikohus ei võtnud TK määruskaebust 07.10.2015 määrusega

menetlusse. Tallinna Vangla määruskaebust ei esitanud. Selles määruses leidis ringkonnakohus,

et kuivõrd käesoleval juhul ei esinenud mingeid erandeid, millest tulenevalt pidanuks

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega alates 22.12.2010 tekitatud mittevaralise

kahju lõplik ulatus kaebajale selguma enne tema vanglast vabanemist, tuleb kaebuse esitamise

tähtaega hakata arvestama nimetatud kuupäevast ning 16.07.2014 esitatud kaebus tuleb lugeda

tähtaegseks kogu jätkuva toimingu ulatuses. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.

Samas asjas tehtud jõustunud kohtumäärusega lahendatud kaebuse tähtaegsuse küsimust ei ole

3-14-51496

5(5)

enam võimalik apellatsioonkaebuse raames taasavada. Seega jätab ringkonnakohus

tähelepanuta vastustaja viited kaebetähtaja arvestamisega seonduvale kohtupraktikale.

9. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebuse rahuldamise välistab esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebaja poolt. Asjaolust, et kaebaja ei pöördunud

eelnevalt märgukirjade või nõuetega vangla poole, ei saa järeldada, et inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks praegusel juhul kahju tekkimise ära hoidnud

või seda vähendanud, arvestades varasemat kohtupraktikat ja vangla üldist ruumikitsikust.

Riigikohus selgitas 27.05.2016 otsuses nr 3-3-1-21-16 järgmist: „RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks

ei

ole

perspektiivitute

taotluste

esitamiseks

kohustamine,

vaid

üksnes

selliste

õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju

kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise

käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära

hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist

välistada või kahjuhüvitist vähendada“ (p 10.1). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja väited

esmaste õiguskaitsevahendite tõenäolisest tõhususest on oletuslikud (vt ka Riigikohtu otsus nr

3-3-1-21-16, p 10.2). Seega jättis halduskohus õigesti esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise kaebajale ette heitmata ega arvestanud seda kahjunõude lahendamisel.

10. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. TK ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad

tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets