3-14-53011/84 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53011

Haldusasi

Igor Melnikovi kaebus vanglate relvastatud üksuse

1. oktoobri 2014. a tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Igor Melnikovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Melnikov (endine nimi Igor Tünni)

Vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

1. Jätta Igor Melnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

30. detsembri 2015. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot Igor Melnikovi

enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. jaanuar

2017).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas toimus 1. oktoobril 2014 ajavahemikul kella 7.00-st kuni 14.30-ni neljanda

üksuse S7–S12 kambrite läbiotsimine vanglate relvastatud üksuse ülesande raames. Kambrite

läbiotsimise ajal saadeti kinnipeetavad kambritest jalutusboksidesse. Pärast kambrite läbiotsimist

saadeti kinnipeetavad kambritesse tagasi. Enne kambrisse viimist anti Igor Melnikovile (endine

nimi Igor Tünni) korraldus avada suu. I. Melnikov keeldus, mistõttu viidi ta läbiotsimiseks

koridorist eraldatud ruumi. Suu avamiseks kasutati füüsilist jõudu, kuna I. Melnikov keeldus

korduvalt korralduse täitmisest.

2. I. Melnikov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks, kuna 1. oktoobril 2014 teostas vanglate relvastatud üksus vanglas läbiotsimist

ning selle käigus kasutati kaebaja suhtes jõudu. Kaebuse kohaselt alandab korraldus suu

avamiseks ja selle läbivaatamiseks kaebaja inimväärikust ning on solvav. Sellist protseduuri saab

teostada ainult arst. Vangla relvastatud üksus kasutas kaebaja suhtes põhjendamatult füüsilist

jõudu. Nende tegevust kaebaja suhtes võib iseloomustada piinamisena. Kaebaja oli enda sõnutsi

rahulik ega osutanud vastupanu. Samal päeval, st 1. detsembril 2014, fikseeris arst kaebajal

vigastused.

3. Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsusega jäeti I. Melnikovi kaebus järgmistel

põhjendustel rahuldamata:

3.1. Justiitsministri 12. detsembri 2002. a määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 1

kohaselt on relvastatud üksuse põhiülesanne kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega

seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine. Korra § 5 lg-s 1 sätestatud ülesannete

täitmisel võtab üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest (§ 5 lg 2 p 6).

Justiitsministeeriumi asekantsleri 29. septembri 2014. a korralduse nr 14 alusel rakendati

relvastatud üksust, kuna ilmnes vajadus suuremahuliselt läbi otsida kinnipeetavaid ja nende

kasutuses olevaid kambreid ja muid ruume seoses vajadusega ennetada selliste erakorraliste

sündmuste esinemist, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda. Justiitsministeeriumi

asekantsleri 30. septembri 2014. a kokkukutsumise teate nr 11-2/14-7534 kohaselt oli

kokkukutsumise eesmärgiks leida neljanda üksuse osakondade S7–S12 kambritest terariistu.

3.2. Vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise

haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Halduskohus leidis, et suu avamiseks

mõeldud korraldus ei vastanud ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Suuõõne vaatluse riive ei

ole intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning kehtivast õigusest ei

tulene nõuet, et selle toimingu peaks teostama meditsiinitöötaja. Korraldus anti eesmärgiga

kontrollida ega kinnipeetava suuõõnes ei asu keelatud esemeid.

3.3. Eesti Vabariigi põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist

ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et jõu kasutamine kinnipeetava suhtes oleks täiesti lubamatu.

Väärkohtlemiseks võib jõu rakendamist pidada siis, kui isiku varasem käitumine, situatsioon,

asjaosaliste julgeolek vms asjaolud ei tingi vajadust jõu kasutamiseks. Jõu rakendamist

teenistusülesannete täitmisel lubab vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2. Pärast jõu kasutamist

kontrolliti kaebaja terviseseisundit. Tuvastatud vigastused olid minimaalsed ning tingitud kaebaja

enda vastupanutegevusest.

3.4. Kambrist, kus kaebaja paiknes, leiti läbiotsimise käigus keelatud esemeid. See andis aluse

kahtluseks, et kinnipeetava valduses võib olla ka teisi keelatud esemeid. Ka see, et kaebaja

keeldus suud avamast, võis viidata sellele, et tema valduses on keelatud esemeid. Vastustaja

esitatud videosalvestisest nähtub, et relvastatud üksuse ametnikud selgitasid kaebajale, miks

viimane peab suu avama ja millised tagajärjed on korralduse täitmata jätmisel. Kaebajat püüti

enne füüsilise jõu kasutamist korduvalt veenda korraldust täitma. Õige ei ole ka kaebaja väide

käte murdmise osas. Käed oli vaja fikseerida, et ta ei saaks võimalikku keelatud eset teise kohta

toimetada. Kaebaja käitumine viitas selgelt vastupanu osutamisele.

3.5. Halduskohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. I. Melnikovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et korraldus avada suu oli alandav. Suud saab läbi

vaadata vaid meditsiinitöötaja. Korralduse täitmata jätmisel kasutati kaebaja suhtes

põhjendamatult füüsilist vägivalda. Tegemist oli piinamisega. Vastustaja on videosalvestist

töödelnud.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu

otsuse põhjendused on õiged. Vastuse kohaselt:

5.1. Suuõõne vaatlust ei pea läbi viima meditsiinitöötaja.

5.2. Füüsilise jõu kasutamine kaebaja korraldusele allutamiseks oli sobiv vahend. Suud avamata

ei olnud võimalik veenduda selles, et kaebaja ei peida oma suus keelatud esemeid. Kaebaja

kannab karistust raske isikuvastase süüteo eest ning teda on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras

karistatud vanglateenistuse ametnike korraldusele allumata jätmise eest. Seega on tegemist

isikuga, kes võib teatud situatsioonides ohtlikult käituda.

5.3. Kaebaja väited piinamisest ja ülemäärase jõu kasutamisest ei vasta tõele ja on tugevalt

liialdatud. Väide, et vastustaja on toimingu videosalvestist töödelnud, on alusetu, kuna

videosalvestiselt nähtub terve toiming ning kaebaja ja ametnike vaheline vestlus. Kohtule

esitatud videosalvestiselt nähtub, et kaebaja osutas vastupanu, mistõttu ei õnnestunud suuõõnt

avada ja sellest tulenevalt tuli kaebaja viia põrandale, fikseerida pea ja õlavöötme asend. Vahetult

pärast füüsilise jõu kasutamist vaatas kaebaja üle tervishoiutöötaja, kes tuvastas minimaalsed

vigastused, mis on tavapärased ja iseloomulikud sellises olukorras jõu kasutamisele. Tuvastatud

vigastused on iseloomulikud passiivse vastupanu korral.

5.4. Kaebaja passiivne vastupanu ei olnud loomupärane, vaid sihipärane tegevus. Selle

eesmärgiks oli vanglaametnike korralduse eiramine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata

(halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 201 lg 4). Vastustaja vastused kaebusele ja

apellatsioonkaebusele on niivõrd põhjalikud ja ammendavad, et ringkonnakohus märgib

vastuseks apellatsioonkaebusele järgnevat.

8. Enamus apellatsioonkaebuses esitatud väidetest on vastuse saanud juba vastustaja vastuses

kaebusele ja halduskohtu otsuses. Tuginedes eelnevalt öeldule, ei hakka ringkonnakohus neid

seisukohti enam kordama.

9. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et suuõõne vaatlust ei pea teostama

meditsiinitöötaja, kuna tegemist ei ole niivõrd intensiivse sekkumisega isiku kehalisse

puutumatusse. Siinkohal võib paralleele tuua kohtupraktikaga, kus on leitud, et pärast ravimite

manustamist võib vanglateenistuse ametnik anda kinnipeetavale korralduse näidata oma suuõõnt

kontrollimaks ravimite manustamist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a otsus

asjas nr 3-10-1729). Kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõttest nähtub, et kaebajat on korduvalt

karistatud selle eest, et ta ei ole allunud korraldustele avada pärast ravimite manustamist suud

(I kd, tl 95–97). Seega pidi kaebaja ka vaidlusalusel juhul mõistma seda, et tegemist ei ole

ilmselgelt tühise korraldusega ning tal tuleb see korraldus täita. Kaebaja pidi teadlik olema

korraldusele allumata jätmise tagajärgedest. Ka videosalvestisest (I kd, tl 109) nähtub, et

kaebajale selgitatakse, miks korralduse täitmine on vajalik ja mis on sellest keeldumise

tagajärjed.

10. Ringkonnakohus leiab, et korralduse täitmiseks kasutatud füüsiline jõud ei olnud ülemäärane

ning see oli suunatud sellele, et kaebaja täidaks talle antud korralduse. Kaebaja korraldusele

allumiseks sundimisel ei kasutatud ühtegi erivahendit, kuna selleks puudus vajadus. Füüsilist

jõudu rakendamata ei oleks suu avamine õnnestunud, kuna kaebaja osutas terve läbiotsimise

käigus vastupanu.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on väär kaebaja väide, et videosalvestist on töödeldud.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et see on välistatud, kuna terve toiming nähtub

videosalvestiselt katkestusteta. Toimunud sündmused järgnevad üksteisele loogiliselt.

12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb I. Melnikovi apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsus muutmata. Kaebaja

menetluskulud, st apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (I kd, tl 197), jääb

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene