3-14-52137/99 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52137

Haldusasi

OÜ Argore kaebus Maksu- ja Tolliameti 15.08.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 ning Maksu- ja

Tolliameti 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Argore, volitatud esindajad v.adv Vahur

Kivistik ja v.adv Monika Nõlv

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Andreas Aas

Kolmas isik – CF&S Estonia AS, volitatud esindaja

v.adv Taimar Ehrlich

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Argore apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Argore apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2.

novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52137 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-52137

2(11)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. CF&S Estonia AS nimel ja OÜ Argore eest esitati ajavahemikul 02.04.2012‒09.01.2014

kümme tollideklaratsiooni seoses terasest kinnitusdetailide importimisega. Kauba saatjaks oli

märgitud PT Rajawali Indah Nugrah ning kaupade lähte- ja päritoluriigiks Indoneesia. Ühel

tollideklaratsioonil oli kauba lähteriigiks

märgitud Singapur. OÜ Argore

esitas

tollideklaratsioonide

lisadokumentidena

kaupade

sooduspäritolu

tõendavad

päritolusertifikaadid GSP vorm A, et kaupadele kohalduks tollimaks määras 0%.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Euroopa Nõukogu 12.10.1992 määrusega nr

2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lg 2 ja maksukorralduse seaduse

(MKS) § 10 lg 2 alusel ning vastavalt MTA 07.05.2014 korraldusele nr 12.2-3/23317-1 CF&S

Estonia AS nimel ja OÜ Argore eest esitatud tollideklaratsioonidega 12EE1210EE90701549

02.04.2012,

12EE1210EE91307974

13.06.2012,

12EE1210EE91672858

25.07.2012,

12EE1219EE91909156

22.08.2012,

12EE1210EE92029291

04.09.2012,

12EE1210EE92419280

17.10.2012,

13EE1210EE90664303

20.03.2013,

13EE1210EE91226806

23.05.2013,

13EE1210EE92014630

19.08.2013

ja

14EE1210EE90052829 09.01.2014 imporditud kaupade deklareerimise, tollivormistuse,

impordimaksude tasumise ning impordi käibemaksu deklareerimise õigsust.

3. Seoses kahtlusega kaupade päritolu õigsuses, esitas MTA Indoneesia ametivõimudele

päringud

kuue

päritolusertifikaadi

osas

(0016967/JKT/2012,

0053552/JKT/2012,

0006010/JKT/2012, 0012527/JKT/2012, 0057925/JKT/2012, 0051452/JKT/2013). Indoneesia

ametivõimud vastasid päringutele 29.04.2014 kirjaga nr 13/Verification-JKT74/2014, et

sertifikaadid ei ole autentsed ja need on registreeritud teiste ettevõtete nimele.

4. MTA kajastas kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad

faktilised ja õiguslikud asjaolud 25.06.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/23317-5.

5. MTA kohustas 15.08.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23317-6 OÜ-d Argore ja CF&S

Estonia AS-i solidaarselt tasuma tollimaksu summas 12 319,18 eurot ning käibemaksu

summas 5425,04 eurot. MTA märkis, et tollideklaratsioonidel 12EE1210EE90701549,

12EE1210EE91307974,

12EE1210EE91672858,

12EE1210EE91909156,

12EE1210EE92029291 ja 12EE1210EE92419280 ei ole vahendustasu tolliväärtusse lisatud,

mistõttu oli deklareeritud tegelikust väiksem kauba maksumus. Tollideklaratsioonil

13EE1210EE91226806 oli deklareeritud vale kauba maksumus, õige kauba maksumus oli 86

659,66 USD. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) viis Indoneesias 10.12.2012‒13.12.2012

ja 11.02.2013‒22.02.2013 läbi missioonid Euroopa Liitu eksporditud terasest kinnitusdetailide

Indoneesia sooduspäritolu nõuetele vastavuse ja kauba tegeliku päritolu tuvastamise osas.

MTA tugines maksuotsuses OLAF-i 22.02.2013 kooskõlastatud ühisele protokollile,

missiooniaruandele

OF/2011/1019

Thor(2013)

22840–11/09/2013

ning

Indoneesia

ametivõimudelt 29.04.2014 saadud vastusele. MTA oli seisukohal, et PT Rajawali Indah

Nugrah

nimelist

ettevõtet

ei

ole

Indoneesia

päritolusertifikaatide

elektroonilises

andmesüsteemis alates 2005. a-st registreeritud ning 2012. a seisuga ettevõtet ei eksisteerinud.

Ettevõte ei ole kunagi tooteid Indoneesiasse importinud ega sealt eksportinud. Küsimuse all

3-14-52137

3(11)

olevaid kinnitusdetaile pole seega transporditud Indoneesiasse ega Indoneesia kaudu. GSP

päritolusertifikaadid, mis kannavad PT Rajawali Indah Nugrah nime, on tegelikult väljastatud

teistele ettevõtetele. Seega on kõik PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud

päritolusertifikaadid võltsitud ning imporditud kaupadele pole võimalik kohaldada

tariifisoodustusi. Kaupade importimisel Euroopa Liitu vastutab importija kaupade päritolu

tõendamise ja deklareerimise eest. Kuna GSP sooduspäritolu sertifikaadi A vormid on

võltsitud ja ei ole Indoneesia ametivõimude poolt väljastatud, siis ainuüksi seetõttu ei saa seda

käsitada ametivõimude veana ÜTS art 220 lg 2 p b mõistes ning importija ei saa

ametivõimude

veale

toetuda,

taotlemaks

arvestuskande

tegemata

jätmist.

Kuna

kinnitusdetailid ei omanud tariifisoodustust, maksustati need tollimaksuga määras 3,7%.

Kauba impordile kohaldati käibemaksumäära 20%.

6. MTA kohustas 13.10.2014 intressinõudega nr 13-3/141709 OÜ-d Argore ja CF&S

Estonia AS-i solidaarselt tasuma intressivõlga summas 6529,92 eurot.

7. OÜ Argore esitas 18.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.08.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-52137).

OLAF-i raportid ei ole maksumenetluses lubatud tõendid. Maksuhaldur ei ole iseseisvalt

tõendeid kogunud. Maksukohustus ei saa lähtuda tõendist, mille saamise asjaolusid ei ole

võimalik kontrollida. Näiteks pole raportitest näha nende koostajaid ega allkirju. Euroopa

Kohus on lahendites C-521/04, F 5/05 ja F 7/05 käsitlenud siseriiklike ametiasutuste vabadust

hinnata OLAF-ilt saadud teavet ning otsustada ise, millised meetmed tuleks vajaduse korral

võtta.

Maksuhaldur on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud olulised asjaolud välja selgitamata.

Isegi, kui lugeda tõendatuks, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel ei ole sertifikaate perioodil

2005‒2012 registreeritud, puuduvad tõendid 2013. a sertifikaatide kohta. Kõikide

sertifikaatide kohta ei ole tõendeid kogutud. MTA on esitanud järelepärimised Indoneesia

ametivõimudele kuue päritolusertifikaadi osas, kuid maksuotsuses on järeldused tehtud 10

sertifikaadi kohta. Kuna maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, siis ei läinud

tõendamiskoormus üle kaebajale.

Rikutud on ärakuulamisõigust, kuna kaebaja pole saanud tutvuda OLAF-i raporti aluseks

olnud algdokumentidega ega esitada nende kohta oma arvamust. Ärakuulamisõiguse

rikkumine toob sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust kaasa akti kehtetuks

tunnistamise.

Kaebaja on käitunud heas usus ning tal ei olnud võimalik teada päritolusertifikaadiga

seonduvaid asjaolusid. Välistatud ei ole tolli viga, mida üritatakse aegumistähtaja lõppedes

konstrueerida kaebaja veaks. Praegusel juhul esineb ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud alus

tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskande tegemata jätmiseks (Riigikohtu

10.05.2006 otsus nr 3-3-1-66-05, p 16).

8. OÜ Argore esitas 22.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 13.10.2014

intressinõude nr 13-3/141709 tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-52550), mille halduskohus

liitis 30.10.2014 määrusega haldusasja nr 3-14-52137 juurde. Kaebuse kohaselt ei ole selge,

kas intressinõudes on järgitud MKS § 105 lg-s 6 sätestatud maksude tasumise järjekorda.

Intressinõudest ei tulene, millal ja millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised

(iga maksu lõikes ja üldiselt). Kuna kaebaja ja CF&S Estonia AS on olnud pidevalt tegutsevad

ning makse pidevalt maksnud, peaksid olema 15.08.2014 maksuotsusega määratud

maksusummad loetud juba varem tasutuks ning intressivõlg saab tekkida hilisemate tasumata

maksude eest.

3-14-52137

4(11)

9. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. OLAF-i raporteid tunnustatakse Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 kohaselt võrdväärselt siseriiklike

aruannetega. Väär on arusaam, et OLAF-i raportid peaksid olema haldusaktid

haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. Uurija nime, allkirja vms puudumine ei mõjuta

raporti tõendusväärtust. Oluline on raporti sisu ehk milliseid asjaolusid see käsitleb ja millised

järeldused on selles tehtud. Euroopa Kohus on pidanud OLAF-i raporteid eraldiseisvat

tõendusjõudu omavateks dokumentideks, mille alusel saab asjaolusid lugeda tuvastatuks (C-

153/94, p 35). Liikmesriigi haldusorgan ei pea läbi viima teistkordset OLAF-i

uurimismenetlust ning koguma juba kogutud tõendeid uuesti.

OLAF-i poolt kogutud ja MTA-le edastatud informatsioon ja tõendid on päritolusertifikaatide

võltsituse tõendamiseks piisavad ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis

toodud järelduste õigsuse. Olukorras, kus on tõendatud päritolusertifikaatide võltsimine, liigub

tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAF-i ja MTA poolt tuvastatut seada vaidluse alla.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses toodud põhjendatud

järeldused päritolusertifikaatide võltsimise kohta.

Kaebaja ärakuulamisõigus on olnud tagatud. Kõik maksustamise aluseks olnud materjalid

edastas maksuhaldur koos kontrollaktiga kaebajale ning andis võimaluse eriarvamuse

esitamiseks, mida kaebaja ei kasutanud. Lisaks sellele oli kaebajal võimalus tutvuda

maksumenetluse toimikuga maksuhalduri ametiruumides, mida kaebaja ei kasutanud.

ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus

pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks. Ainult pädevatele

organitele omistatav tegevus võib välistada tollimaksude kohaldamise pärast kauba

vabastamist. Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist, kuna Indoneesia ametivõimud

ei ole vaidlusaluseid päritolusertifikaate üldse väljastanud. Heas usus käitumine ei vabasta

importijat maksude maksmise kohustusest (Euroopa Kohtu lahend C-97/95).

Intressinõue on piisaval määral motiveeritud ning selle lisas toodud intressi arvestuskäik on

selge ja kontrollitav. Intressinõude arvestamisel on lähtutud MKS § 119 lg-s 2 sätestatud

summeeritud intressi arvestuse põhimõttest.

10. CF&S Estonia AS esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2014 kaebuse MTA

kohustamiseks vabastada tagatis summas 26 759, 63 eurot (haldusasi nr 3-14-52142), mille

halduskohus liitis 21.10.2014 määrusega OÜ Argore kaebusega ühte menetlusse haldusasja

numbriga 3-14-52137. Tallinna Halduskohus lõpetas 15.01.2015 määrusega HKMS § 152 lg 1

p 4 alusel CF&S Estonia AS kaebuse menetluse ja kaasas CF&S Estonia AS menetlusse

kolmanda isikuna.

CF&S Estonia AS palus OÜ Argore kaebuse rahuldada. OLAF-i raportite lähim analoog Eesti

maksumenetluse kontekstis on kontrollakt ning seetõttu peaksid need vastama kontrollaktile

esitatavatele nõuetele. Antud juhul puuduvad tõendid ning raporteid ei saa Eesti kehtivatele

motiveerimisnõuetele vastavateks pidada. Tõendamist ei ole leidnud, et kaubad oleksid

dokumentidel avaldatust erineva riigi päritoluga. Kaebajale ei ole seetõttu läinud üle

tõendamiskoormus. Kolmas isik ei ole vaidlusaluse kauba importija ning pole kauba osas

müügilepinguid sõlminud. Seega poleks kolmas isik saanud kaubaga seotud riske maandada.

Praegusel juhul on üks ja sama intressinõue koostatud ja esitatud nii kolmandale isikule kui

kaebajale. Seetõttu jääb ebaselgeks, kelle ettemaksukontol olnud summade võrra on

intressinõuet vähendatud.

11. Tallinna Halduskohus lõpetas 02.11.2015 otsusega haldusasja menetluse osaliselt MTA

13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamise nõudes, s.o osas, milles MTA tunnistas

3-14-52137

5(11)

intressinõude 22.09.2015 otsusega nr 13-1/3380 kehtetuks ehk summas 5545,62 eurot

(resolutsiooni p 1), ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohus

mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 345 eurot (resolutsiooni p 3), tagastas OÜ-

le Argore intressinõudelt tasutud riigilõivu 166,37 eurot (resolutsiooni p 4) ja jättis

menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5).

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 sätestab, et

OLAF-i aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal

viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldus-

või kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite

hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on

viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Samasugune regulatsioon kehtis varasema

määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2 alusel. OLAF-i raportid ei ole siseriiklikult käsitatavad

samaväärselt (eel)haldusaktidega, sest neil puudub regulatiivne toime. Sisuliselt on tegemist

haldusorgani analüüsiga asjas kogutud tõenditele. Maksuhalduril on OLAF-i raportit

maksuotsuse alusena kasutades kohustus hinnata, kas OLAF-i põhjendused ja järeldused on

loogilised ja veenvad ning vajadusel tuleb hinnata ka algseid tõendeid ja kaaluda OLAF-i

põhjenduste ebapiisavuse korral, kas esineb siiski alust maksusumma määramiseks. Vastustaja

ei ole OLAF-i raportite ega nende järeldustega seotud, kuid raportites käsitletuga nõustumise

korral võib MTA raportitele tugineda ilma OLAF-i tehtud uurimistoiminguid kordamata.

Kahtluse

või

järelduste

ebaveenvuse

korral

tuleb

vastustajal

teha

täiendavaid

uurimistoiminguid ning kontrollida algseid tõendeid ja nende alusel tehtud järelduste

veenvust.

Kohus nõudis kohtumenetluses välja ka vaidlusaluse raporti aluseks olevad dokumendid.

Vastustaja on kohtule 30.01.2015 seisukohas kinnitanud, et talle on lisaks raportitele olnud

kättesaadavad ka raportite lisad. Kohus ei pidanud 26.03.2015 määruses pärast

missiooniraporti ja lõppraporti lisade loetelude tutvumist vajalikuks nõuda välja muid OLAF-i

raportites loetletud tõendeid, millele oleks küll tuginetud, kuid mida vastustaja ei ole kohtule

ega kaebajale esitanud. Nii missiooni- kui ka lõppraporti lisade loeteludes on kaebaja eest

varjatud üksnes lisad, mis seonduvad teiste ettevõtete ja nende suhtes läbi viidud

menetlustega. Teiste, kaebaja maksustamisega mitteseotud ettevõtetega seotud andmete

tutvustamata jätmist ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja ja kolmanda isiku advokaatidest

esindajatel on olnud võimalik tutvuda PT Rajawali Indah Nugrah puudutavate OLAF-i

raportite lisadega täies mahus. Kohus ei nõudnud vastustajalt välja dokumente, mis ei ole

praeguse vaidlusküsimusega seotud ja mille täiendav väljanõudmine oli ilmselgelt

põhjendamata (vt kohtu 02.10.2015 määrus). Eeltoodust tulenevalt on põhimõtteliselt OLAF-i

raportitele tuginemine lubatav.

Missiooniraporti nr Thor(2013)22840 kohaselt kohtuti ettevalmistava missiooni käigus

Indoneesia ametivõimudega ning Indoneesia toll teavitas, et neil puuduvad impordi/ekspordi

andmed muu hulgas PT Rajawali Indah Nugrah kohta. Ekspordi ja Impordi Vahendamise

Direktoraat (kaubandusministeerium) tuvastas, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri ja

sertifikaadid, mis nende nimesid kannavad, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele. Sama

seisukoht on missiooniraporti punktis 1.5. OLAF-i raporti järeldust tõendab missiooniraporti

lisa nr 12 (I kd tl 62, vt viide missiooniraporti lk 20 ja allviide nr 11), mille kohaselt on

sertifikaat nr 0006010/JKT/2012 väljastatud hoopis PT ASIA PACIFIC FIBERS TBK-le.

Tegemist

on

sertifikaadiga,

mille

kaebaja

esitas

tollideklaratsiooniga

nr

12EE1210EE90701549.

Indoneesia ametivõimude ja OLAF-i esindajate poolt 22.02.2013 allkirjastatud ühisprotokolli

kohaselt kinnitas Indoneesia kaubandusministeerium, et PT Rajawali Indah Nugrah ei

3-14-52137

6(11)

eksisteeri. Kontrollitud sertifikaatide loetelust nähtub, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel

esitatud sertifikaat on vale või võltsitud. Samuti kinnitati, et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole

registreeritud sertifikaatide elektroonses andmesüsteemis 2005-2012 ning ettevõtet enam ei

eksisteeri. Indoneesia toll ei ole leidnud andmeid PT Rajawali Indah Nugrah impordi või

ekspordi kohta. Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 3.2. OLAF-i raporti järeldust

tõendab kooskõlastatud ühine protokoll (I kd tl 53-58, juurdepääsupiiranguga toimiku tl 121-

123 ja 143-145). Protokolli varjamata versioon on allkirjastatud ja sisaldab maksuotsuses

kirjeldatud andmeid. Sama järeldust tõendab kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr

88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 (III kd, tl 65 ja 67), mille kohaselt ei ole PT Rajawali Indah

Nugrah registreeritud elektroonilises andmebaasis; ettevõtet ei eksisteeri ning sertifikaadid

ettevõtte nimele on kehtetud ja väljastatud teise ettevõte nimele. Kirja lisatabeli kohaselt ei ole

ettevõttele aastatel 2007-2012 väljastatud ühtegi sertifikaati. Sama kiri on missiooniraporti

lisaks nr 1 ja ühisprotokolli lisaks nr 2. OLAF-i uurimise all olnud sertifikaadid on

ühisprotokolli lisaks nr 3 (I kd, tl 60-61). Sama seisukohta on korratud OLAF-i uurimise

lõppraporti nr Thor(2013)27346 p-s 2.3.6, mida on refereeritud maksuotsuse p-s 2.2.1.

OLAF-i raportitest tulenevad järeldused, mida on samal viisil korratud maksuotsuses, on

tõenditele tuginevad ja veenvad, ning koos maksuhalduri täiendavate toimingutega kinnitavad

need üheselt, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud sertifikaadid ei ole ehtsad ega

tõenda seega kauba Indoneesia päritolu. Maksuhalduri kogutud tõendid, sh raportid koos

lisadega on piisavad selleks, et tõendamiskoormus läheks MKS § 150 lg 1 alusel üle

kaebajale. Kui ei ole tõendatud, et kaup on toodetud päritolusertifikaadil näidatud ettevõtte

poolt Indoneesias, ei saa eeldada, et kaup on siiski toodetud Indoneesias või mõnes muus

riigis, millele laieneb päritolust tulenev soodustariif.

MTA ei ole pöördunud kaebaja esitatud nelja sertifikaadi õigsuse kontrollimiseks Indoneesia

võimude poole. Neid sertifikaate ei ole käsitletud ka OLAF-i juurdluses. Kuid olukorras, kus

Indoneesia võimud on kinnitanud, et aastatel 2005-2012 ei ole PT Rajawali Indah Nugrah

nimele ühtegi sertifikaati väljastatud ning ettevõtet 2013. a seisuga ei eksisteeri, ei saa ka need

neli sertifikaati olla PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud. Maksuhalduri põhjendus

on loogiline ja usutav ning tugineb OLAF-i raportite aluseks olevatele Indoneesia võimude

kinnitustele, s.o 21.02.2013 kirjale nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 ning ühisprotokollile, mille

on samuti allkirjastanud kaubandusministeeriumi esindaja.

OÜ Argore poolt kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtub, et kaebajale oli enne kohtule

kaebuse esitamist kättesaadavad vähemalt järgmised dokumendid: ühisprotokoll; Indoneesia

kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013; ühisprotokolli lisa nr

3 ehk sertifikaatide loetelu kaebajat puudutavas osas; missiooniraporti nr Thor(2013)22840

lisa nr 12 ehk sertifikaatide nimekiri, mis on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele;

missiooniraport

nr

Thor(2013)22840;

lõppraport

nr

Thor(2013)27346;

Indoneesia

ametivõimude 29.04.2014 kiri nr 13/verification-JKT74/2014 6 sertifikaadi võltsituse kohta.

Seega oli kaebajal võimalik esitada vastuväiteid kõigi asjas asjakohaste dokumentide kohta.

Kaebaja soov tutvuda kõikvõimaliku muu ettevalmistava kirjavahetuse ja teiste ettevõtete

kohta kogutud teabega ei ole põhjendatud. Menetlusosalised ei ole pärast andmete avaldamist

põhjendanud, et raportite koostajad või missioonil osalenud tulnuks taandada või taandamata

jätmine on toonud kaasa kallutatud järeldusteni jõudmise.

ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma

kohta ei tehta järelarvestuskannet. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb

kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea;

arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda

viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-6-09, p

3-14-52137

7(11)

12). Praegusel juhul ei ole täidetud tingimus, et tegemist oleks olnud tolli veaga. Kauba

päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli

kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid,

mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele

kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. ÜTS art 201 lg 3

sätestab, et võlgnik on deklarant ning kaudse esindamise korral on isik, kelle eest

tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik; ning et Euroopa Liit ei pea kandma ettevõtjate

äririske. Seega on tegemist mõlema isiku, deklarandi ja importija majandustegevusest

tuleneva riskiga, millega nad pidid oma toimingutes arvestama.

Intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3, § 46, § 115

lg-d 1 ja 3), selles sisalduvad kõik seadusega nõutud andmed. Intressiarvestusest ei nähtu

vigu, mis võinuks mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu ei ole välja toonud ka

kaebaja. Kaebaja väited, et põhinõuete tasumised ei nähtu intressiarvestusest, on

paljasõnalised ja põhjendamata. Intressi arvestamise kohustus on eelkõige kaebajal endal, kuid

kaebaja ei ole kohtule esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, milles seisnevad

vead vastustaja arvestuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. OÜ Argore palub 02.12.2015 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

02.11.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista vastustajalt

välja kaebaja menetluskulud.

Kohus on ebaõigesti jätnud kaebaja taotluse tõendite kogumiseks ja väljanõudmiseks

rahuldamata ning ebaõigesti järeldanud, et kogu dokumentatsioon, sh kirjavahetus OLAF-i ja

Indoneesia vahel ei oma maksustamise seisukohast tähendust. Kuna sellega pole saadud

tutvuda, ei saa ka väita, et seal ei ole selliseid tõendeid, millele kaebaja saaks tugineda.

Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ärakuulamisõigust. Ärakuulamisõigus sisaldab õigust

tutvuda

eelnevalt

OLAF-i

poolt

kogutud

ja

kaebajat

puudutavate

andmetega.

Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei saa pidada pelgalt formaalset võimalust esitada MTA

kontrollaktile eriarvamus.

OLAF-i raportid ei ole Eesti halduskohtumenetluses tõenditeks. Maksuhaldur on jätnud

kontrolli käigus kogutud tõendid nõuetekohaselt analüüsimata, ei ole nõudnud välja raporti

aluseks olevaid algdokumente. Seetõttu ei ole haldusakt kontrollitav ja on sisuliselt

motiveerimata. OLAF-i raporteid ja teavet tuleb hinnata liikmesriigi menetlusõiguse alusel.

Eesti haldusmenetluse põhimõtete kohaselt ei ole OLAF-i uurimistulemuste põhjal tehtud

soovitused tõenditeks. OLAF-i enese poolt nendele tõenditele antud hinnangud või nende

põhjal tehtud järeldused ei ole käsitatavad algsete tõenditena. Kuna maksuotsus ei ole

nõuetekohaselt motiveeritud, siis ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale.

Maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet ja kogunud tõendeid valikuliselt. MTA on teinud

päringu kuue päritolusertifikaadi kohta, maksuotsuses on aga kahtluse alla pandud kõik

kümme sertifikaati. Lubamatu on üksikute sertifikaatide osas tehtud järeldusi laiendada

kõikidele sertifikaatidele. Kaebaja on teinud järelepärimise vahendajale Maxtool Industrial Co

Ltd ning saanud vastuse nende sertifikaatide kohta. Kaebaja esitas 09.12.2014 kinnitused

sertifikaatide kohta kohtule, kuid kohus ei ole võtnud nende osas seisukohta. Ühestki raportist

ei leia kinnitust maksuotsuse väide, et kõik vaidluse all olevad päritolusertifikaadid oleks

olnud võltsitud. OLAF-i raportid ei käsitle konkreetseid vaidlusaluseid sertifikaate. OLAF-i

uurimine on toimunud perioodi suhtes, mis jääb väljapoole päritolusertifikaatide väljaandmise

perioodi. Missioonide käigus on tehtud üldised järeldused Indoneesia ettevõtte kohta perioodil

3-14-52137

8(11)

2005‒2012. Tõendid puuduvad 2013. a sertifikaatide kohta. Kuigi maksuhaldur on ka ise

pöördunud Indoneesia ametivõimude poole, ei ole need kogutud tõendid piisavad maksu

määramiseks.

Indoneesia ametivõimude vastusest ei selgu, et sertifikaatidel märgitud kaubad pole

Indoneesia päritolu. Ilmselt on sertifikaadid siiski väljastatud, kuid teistele ettevõtetele. Samas

ei võimaldatud kaebajal tutvuda, kes on need teised ettevõtted. Välistada ei saa ka võimalust,

et sertifikaatidel on mõni trükiviga. Asja materjalide hulgas olevatele tabelitele ei saa

tugineda, sest pole esitatud algdokumente. Arusaamatuks jääb, mille kohta on Indoneesia

ametivõimud tegelikult vastanud, milliseid sertifikaate kontrollinud ja kuidas ning mille alusel

on koostatud OLAF-i tabel. Seega ei saa tabel olla maksu määramisel tõendiks.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole tolliveaga. Kaebaja on olnud heauskne ja tal ei

olnud kuidagi võimalik tolli viga avastada. Kaebajal ei pidanud tekkima kahtlust sertifikaatide

õigsuse osas. Kaebajat ei teavitatud impordideklaratsioonide aktsepteerimisel, et tegemist on

kõrge riskiga ettevõtjaga ja kaebaja deklaratsioonid aktsepteeriti. See kinnitab, et tegemist on

tolli veaga, mis on iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks.

Kuigi maksuhaldur tühistas õigesti intressinõude solidaarvõlgniku enammakse tõttu, siis ei ole

siiani selge, kas jõusse jäänud intressinõude osas on arvestatud õigesti maksude tasumise

järjekorda. Intressinõudest ei tulene, millal ja millistes suurustes on toimunud põhimaksude

tasumised.

13. MTA vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Ebaõige on kaebaja väide, et maksuhaldur ei

ole sisuliselt hinnanud või kontrollinud aruannetes kajastatu õigust. Maksuhaldur on

maksuotsuses läbivalt analüüsinud raportites ja raporti lisaks olevates tõendites toodut.

Raportites käsitletuga nõustumise korral võib maksuhaldur raportitele tugineda ilma OLAF-i

tehtud uurimistoiminguid kordamata. Isegi kui maksuotsuses oleks viidatud üksnes OLAF-i

raportis toodule ilma sisulist analüüsi välja toomata, oleks maksuotsus õiguspärane, sest

haldusakti põhjendused oleksid kaebajale kättesaadavad teda puudutavas osas OLAF-i

raportis ja lisades, mis on talle edastatud maksumenetluse käigus.

Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahend asjades F-5/05 ja F-7/05 ei kohaldu. Tegemist on

OLAF-i sisejuurdlust puudutava küsimuse kohta tehtud lahendiga. Praegusel juhul on vaidlus

OLAF-i välisjuurdluses. Tegemist on kahe erineva asjaga. Maksuküsimusi puudutavate

välisjuurdluste korral ei ole MTA-l otsustusõigust. Maksusumma tuleb arvutada kohe, kui

tollivõlgnik on tuvastatav ja maksusumma arvutamiseks vajalikud elemendid on teada (ÜTS

art 217 lg 1).

Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajal on kogu maksu- ja kohtumenetluse vältel

olnud võimalus tutvuda tõenditega, millel otseselt põhineb maksuhalduri seisukoht kaebaja

maksukohustuse kujunemise kohta. Kaebaja eest on varjatud isikute andmeid, mis ei

puudutanud kaebajat ennast. Kohtutoimikusse on kohtu jaoks OLAF-i raportid esitatud

varjamata kujul ja kohus saab veenduda, et maksuhaldur ei ole kaebajat puudutavaid materjale

varjanud.

Kõik OLAF-i kogutud tõendid näitavad, et kaup pärineb Hiinast. Õigeks kauba päritolu

selgitamiseks tuleb hinnata tõendeid kogumis, nagu seda on teinud maksuhaldur ja kohus.

Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale ja kaebaja peab omalt poolt esitama vastavad

tõendid, kui ta soovib maksuhalduri ja OLAF-i järeldusi ümber lükata.

3-14-52137

9(11)

Halduskohus on tõendeid kogunud piisavas ulatuses. Ei ole mõeldav, et kohus kogub iga

tõendi, mida menetlusosaline taotleb. Kaebaja ei põhjendanud tõendite kogumise taotlust,

kuigi kohus seda nõudis. Maksuhaldur on tõendeid kogunud piisavas ulatuses. Kuna kauba

päritolu oli maksuotsuse tegemise aja seisuga selge, ei olnud vajalik täiendavaid tõendeid

koguda.

14. CF&S Estonia AS toetab kirjalikus vastuses kaebaja seisukohti ja palub rahuldada

apellatsioonkaebus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS §

201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib kaebaja väidetele vastuseks järgmist.

16. Kaebaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et OLAF-i raportid ei ole Eesti

halduskohtumenetluses tõenditeks.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses õigesti viidanud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

11.09.2013 määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 kohaselt tuleb OLAF-i juurdlusaruandeid

liikmesriikides tunnustada riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja

samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena haldus- ja kohtumenetluses, kus

nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi

inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetatutega võrdväärsed.

Seega on määruse nr 883/2013 art 11 lg-st 2 tulenevalt OLAF-i aruannetel tõenduslik jõud (vt

ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 otsus nr 3-13-100, p 15; 11.02.2016 otsus nr 3-14-

51779, p 10). Samas ei tulene EL õigusest ega kohtupraktikast (sh Euroopa Kohtu 14.05.1996

otsusest C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt), et OLAF-i uurimisaruannetel oleks

sedavõrd suur tõendusväärtus, et liikmesriigi maksuhaldur ei peaks neis sisalduvat üldse enam

sisuliselt hindama ega võrdlema OLAF-i järeldusi temale kättesaadavate tõenditega. OLAF-i

näol on tegemist sisuliselt uurimisorganiga ning põhimõtteliselt tuleb OLAF-i raportites

esitatud väiteid hinnata samamoodi, nagu need oleksid mõne siseriikliku analoogse

uurimispädevusega organi aruannetes sisalduvad väited. Maksuhalduril tuleb OLAF-i

raportitele tuginemisel hinnata, kas OLAF-i põhjendused ja järeldused on veenvad ning

vajaduse korral tuleb hinnata ka algseid tõendeid.

17. OLAF-i seisukohtade kahtluse alla seadmiseks peaksid esinema selged viited, et tõendeid

on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 otsus nr

3-13-100, p 15). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Halduskohus on uurinud

esitatud tõendeid kogumis ja leidnud, et OLAF-i raportist tulenevad järeldused, millele

maksuotsus on rajatud, tuginevad tõenditele ja on veenvad. Halduskohus on nõudnud

maksuhaldurilt välja OLAF-i raportite alusdokumendid ka varjamata kujul ning MTA on

halduskohtule 30.01.2015 esitatud seisukohas kinnitanud, et vastustajale on olnud

kättesaadavad raportite lisad. Seega on alusetu kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole

nõudnud välja raporti aluseks olevaid dokumente. Kaebajal on olnud võimalik tutvuda PT

Rajawali Indah Nugrah’i puudutavate OLAF-i raportite ja nende lisadega täies mahus. Asja

materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur teinud maksumenetluses ka täiendavaid toiminguid.

Maksuotsuse p 2.2 kohaselt on maksuhaldur teinud Indoneesia ametivõimudele päringud kuue

päritolusertifikaadi A vormi (0016967/JKT/2012, 0053552/JKT/2012, 0006010/JKT/2012,

0012527/JKT/2012, 0057925/JKT/2012, 00521452/JKT/2013) õigsuse kontrollimiseks. Koos

OLAF-i raportites tehtud järeldustega kinnitab MTA päringutele vastuseks esitatud Indoneesia

ametivõimude kiri (I kd tl 110) piisavalt konkreetselt, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele

väljastatud päritolusertifikaatide A vormid olid võltsitud. Vaidlust ei ole selle üle, et OLAF-i

3-14-52137

10(11)

juurdlus ei käsitle ülejäänud nelja sertifikaati (nr 0054172/JKT/2012, nr 0002839/JKT/2013,

nr 0013110/JKT/2013, nr 0031512/JKT/2013) ja maksuhaldur ei ole teinud nende õigsuse

kontrollimiseks Indoneesia ametivõimudele päringut. Samas on OLAF-i uurimise raames

Indoneesia ametivõimud 21.02.2013 kinnitanud (I kd tl 59 ja terviklik dokument

juurdepääsupiiranguga toimikus), et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud

päritolusertifikaatide elektroonses registris aastatel 2005-2012 ning Indoneesia ametivõimude

ja OLAF-i esindajate poolt 22.02.2013 allkirjastatud ühisprotokolli (tõlge I kd tl 53-55 ja

terviklik

dokument

juurdepääsupiiranguga

toimikus)

kohaselt

kinnitas

Indoneesia

kaubandusministeerium, et 2013. a seisuga ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega on ilmne, et ka

ülalnimetatud nelja sertifikaati ei saa olla PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud, kuna

2012. ega 2013. a-l, mil vaidlusalused sertifikaadid väidetavalt väljastati, ei olnud neil

kajastatud ettevõtet registreeritud päritolusertifikaatide elektroonses registris ning alates 2013.

a-st ei eksisteerinud neil kajastatud ettevõtet enam üldse. Olukorras, kus on tõendatud

päritolusertifikaatide võltsimine, on tõendamiskoormus kaebajal OLAF-i ja MTA poolt

tuvastatu ümberlükkamiseks. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et vaidlusalune kaup oleks

pärit Indoneesiast. Seda ei tõenda ka kaebaja poolt halduskohtus esitatud Luhutma Parulian

Hutabarati kinnitused, et vaidlusalusel kuuel sertifikaadil on tema allkiri (IV kd tl 13-16).

Indoneesia ametivõimude 29.04.2014 kirjast MTA-le (I kd tl 110) nähtub, et vaidlusalused 6

sertifikaati võidi väljastada hoopis teistele ettevõtetele, kuid mitte PT Rajawali Indah

Nugrah´ile, mistõttu ei ole välistatud, et allkiri sertifikaatidel võibki olla antud seal näidatud

isiku poolt, kuid sertifikaate on võltsitud ettevõtja nime osas, millisele see on väljastatud.

Olukorras, kus kaupade järelkontroll ei kinnita nende päriotolu, tuleb järeldada, et tegemist on

tundmatu päritolu kaubaga (Euroopa Kohtu 08.11.2012 otsus nr C-438/11, p 18).

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega tema ärakuulamisõiguse rikkumisest. MKS §

13 lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist

esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt on MTA

kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja

õiguslikud asjaolud kajastanud 25.06.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/23317-5. OÜ Argore ei

esitanud omapoolseid arvamusi ega vastuväiteid kontrollaktile. MKS § 14 lg-st 3 tulenevalt on

maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning

teha neist koopiaid või väljavõtteid maksuhalduri ametiruumides. Kaebaja ei ole väitnud, et

talle seda ei võimaldatud. Halduskohtule esitatud kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebajal olnud

võimalik maksumenetluse vältel tutvuda tõenditega, millel põhineb maksuhalduri seisukoht

kaebaja maksukohustuse kujunemise osas ning esitada kõigi dokumentide kohta vastuväiteid.

Halduskohus on lahendanud kaebaja taotluse vastustajalt tõendite väljanõudmiseks

02.10.2015 määrusega ning ringkonnakohtu seisukoht ühtib selles küsimuses halduskohtu

põhjendustega. OLAF-i menetluses uuriti samaaegselt mitmeid äriühinguid, mitte üksnes

kaebajaga seonduvat. Teiste äriühingute osas kogutud ja maksusaladust sisaldavate

materjalidega tutvumiseks ei ole kaebajal õigust (vt MKS § 14 lg 3, § 26; EL määrus nr

883/2013 art 10). Maksuhaldur on varjanud raportites eelkõige ametnike ja riikide nimesid

ning allkirju. Samas on maksuhaldur esitanud kõik vajalikud dokumendid kohtule varjamata

kujul ning kohus on saanud neid hinnata. Kuivõrd menetlusosalised ei ole pärast nimetatud

andmete avaldamist leidnud, et OLAF-i ametnike poolt on asja menetlemine olnud kallutatud,

siis ei saa maksuhalduri poolt ülemäärane andmete varjamine olla maksu tasumisest

vabastamise aluseks ega too kaasa maksuotsuse tühistamist. Seega on kaebajal olnud võimalik

tutvuda teda puudutava materjaliga ning maksuhaldur on järginud kaebaja viidatud Euroopa

Kohtu 11.06.2002 kohtuasjas T-205/99: Hyper Srl vs komisjon (p-d 63 ja 64) toodud

seisukohti dokumentidega tutvumise ja ärakuulamisõiguse tagamise kohta.

3-14-52137

11(11)

19. Kaebaja leiab, et ta on olnud heauskne ja halduskohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist

ei ole tolli veaga. ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele

kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei

oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis

kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on

tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et

tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe

tähelepanuta (vt Riigikohtu 10.05.2006 otsus nr 3-3-1-66-05, p 14; 15.04.2009 otsus nr 3-3-1-

6-09, p 12). Halduskohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei olnud tegemist tolli veaga.

Tollil puudusid deklaratsioone aktsepteerides igasugused andmed, mis oleksid andnud põhjuse

päritolusertifikaate mitte usaldada ning toll ei saanud teada, et kaup ei ole pärit Indoneesiast.

20. Halduskohus lõpetas vaidlustatud otsusega menetluse MTA 13.10.2014 intressinõude nr

13-3/141709 tühistamise nõudes osas, milles MTA tunnistas intressinõude 22.09.2015

otsusega nr 13-1/3380 kehtetuks summas 5545,62 eurot. Menetlusse jäänud osas märgib

kaebaja, et talle jääb endiselt arusaamatuks maksude tasumise järjekord ja see, millal ning

millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised.

MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma

tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta

ei ole õigeaegselt täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda

tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika,

mille alusel intressi arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud

päevade arvuga korrutatuna intressimääraga) koos õigusliku alusega. Intressinõude osaks

olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed (tasumisega viivitatud

päevade arv, tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär) ning nende põhjal

välja arvestatud intressisumma. Näidatud on ka maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu

liik. Intressinõue ei ole kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, mistõttu ei pea selles sisalduma

ka kaalutlustega seotud põhjendusi. Juhul, kui maksukohustuslane ei tule intresside

arvestamisega iseseisvalt toime või talle jääb intressinõue arusaamatuks, on tal MKS § 14 lg-

st 1 tulenevalt õigus pöörduda maksuhalduri poole taotlusega teabe ja selgituste saamiseks

tasumisele kuuluvate maksude, intressi, summa arvutamise korra ja aluste kohta. Kaebaja ei

ole esitanud kohtumenetluses selliseid asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust intressinõude

muutmiseks. Samuti ei ole kaebaja esitanud alternatiivset intressiarvestust, milles oleks ära

näidatud vastustaja arvestuses tehtud vead. Intressinõudest nähtub selle õiguslik ja faktiline

alus. Nii on apellatsioonkaebus põhjendamatu ka menetlusse jäänud intressinõude tühistamise

osas.

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

22. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja ja kolmanda isiku menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel nende endi kanda. Vastustaja ei ole

esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kohaselt tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe