3-16-1567/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

06.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1567

Haldusasi

Remo Ainsare (Ainsar) kaebus Tartu Vangla vastu

õigusvastasuse tuvastamise nõudes (ajakirjade

tellimine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Remo Ainsare määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Remo Ainsar

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 01.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla

toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja selgitab, et Tartu Vangla keeldus kaebaja

vahendite arvelt tellimast ajakirju Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra, mis on

vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 30 lg-ga 2. Kaebaja hinnangul ajakirjad, mida ei saa

kohale tellida, kuid mis vastavad VangS § 30 lg-le 2, peaksid olema lubatud ja neid peaks

olema võimalik osta.

2. Tartu Halduskohus palus 02.09.2016. a kohtunõudega kaebajal täpsustada kaebuse

nõudeid.

3. Kaebaja esitas 07.09.2016 Tartu Halduskohtule vastuse kohtunõudele, milles teatas, et ta

palub tunnistada õigusvastaseks vangla keeldumine ajakirjade tellimisest isiku arvelt vangla

vahendusel. Kaebaja tõdeb, et vanglal pole kohustust ajakirju maksikirjaga tellida, kuid

vangla oleks pidanud võimaldama ajakirju soetada muul moel.

4. Tartu Halduskohus 20.09.2016. a

määrusega

tagastas kaebaja kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Et kaebaja on kaebuse

täpsustuses sisuliselt nõustunud asjaoluga, et Tartu Vanglal pole kohustust lubada ajakirju

maksikirjaga tellida, ei ole maksikirjadega ajakirjade saatmisest keeldumine vaidluse

esemeks. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt on kaebaja esitanud kaebuse tuvastamaks

Tartu Vangla toimingu õigusvastasus, mis seisneb Tartu Vangla keeldumises vangla

vahendusel ajakirjade Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra tellimisest. Seega on

kaebuses esitatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine nõue. Põhjendatud huvina on kaebaja

toonud välja preventiivse eesmärgi, et vältida vangla samalaadse toimingu tegemist tulevikus.

Preventiivse eesmärgiga tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav üksnes erandina kui

vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning

samas poleks kaebajal kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Antud juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vangla vahendusel ajakirjade Eesti

Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra tellimist. Vangla vahendusel ajakirjade tellimist

reguleerib VangS § 30 lg 2, mis sätestab, et kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse

vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud

kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või

korda. Kaebaja poolt soovitud ajakirjad on sellised, mida ei saa e-postiga tellida, vaid neid on

võimalik osta lehekioskitest, toidupoodidest või tanklatest. Halduskohtu hinnangul tähendab

tellimine vangla vahendusel, et tellimise esitab ning toimetab tellitu kinnipeetavale kätte

vanglateenistuse töötaja. Järelikult ajakirju Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra ei

saanud kaebuse esitaja vangla kaudu tellida selle võimatuse tõttu. Kuna VangS § 30 lg 2 ei

anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda vangla vahendusel ajakirju, mida tellida ei ole

võimalik, keeldus vangla õiguspäraselt taotletud toimingust ning Tartu Vangla ei ole kaebaja

õigusi rikkunud. Kaebaja on kaebuse täpsustuses selgitanud, et kuna vanglal pole kohustust

maksikirjaga ajakirju lubada, oleks vangla pidanud alternatiivselt pakkuma välja muid

võimalusi. Tartu Vangla kodukorra p-ga 7.1.22. on keelatud Tartu Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele perioodika, ristsõnaraamatud, kataloogid, märkmikud jm sarnased esemed,

mis ei ole vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglateenistuse poolt väljastatud või ei

olnud kaasas vanglasse saabudes, v.a vahistatutele paki teel saadetud perioodika; v.a

märkmikud, mis on kergesti läbiotsitavad. Seega puuduvad kaebajal ka alternatiivsed

võimalused ajakirja saamiseks. HKMS § 45 lg-st 2 tuleneb, et tuvastamiskaebuse võib esitada

üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebusest nähtub, et kaebaja

pole vangla ajakirjade tellimisest keeldumise peale vaiet ega muud taotlust esitanud. Kui

kaebaja eesmärk on enda õiguste kaitsmine tulevikus, siis saavutab ta seda eesmärki eelkõige

kohustavate nõuete esitamisega, milleks on aga esmalt vaja läbida kohtueelne menetlus. Kuigi

kaebajal puudub käesoleval hetkel võimalus esitada kohustamis- või hüvitamiskaebus, kuna

nende nõuete osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, siis on kaebajal

võimalik kohtueelne menetlus läbida tulevikus, mil kaebaja esitab vanglale uue taotluse

ajakirja saamiseks ning vangla keeldub järjekordselt taotlust rahuldamast. HKMS § 121 lg 2

p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud sätte alusel

tagastab kohus kaebuse selle esitajale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas 25.09.2016 halduskohtule avalduse, milles palus halduskohtul

20.09.2016. a määruse seisukohti täpsustada. Kaebaja palus selgitada, kas halduskohus

tõlgendab VangS § 30 lg-t 2 selliselt, et kinnipeetavale on lubatud ainult need

ajakirjad, mis ei ole VangS-iga vastuolus, ei ohusta vangla julgeolekut ning mida

vangla saab endale meelepärasel viisil soetada. Kaebaja hinnangul on VangS

eesmärgiks see, et kinnipeetavad saaksid oma raha eest ka muud kirjandust, mida ei

ole võimalik tellida, mis ei oleks sätestatud piirangutega vastuolus. Kaebaja leiab, et

vangla ei pea saama kirjandust endale kõige mugavamal viisil. Kaebaja toob välja ka

selle, et teatud teisi tooteid (riided, raamatud, patareid) saab soetada eritaotlusega isegi

siis, kui neid vanglasse tellimusena kohale ei tooda. Kaebaja leiab, et tal ei ole mõtet

oodata järgmise aastani ning uue taotlusega kogu menetlust uuesti läbi teha, kuna ta ei

jõuaks seeläbi teistsuguse tulemuseni ning lõpuks leiaks kohus ikkagi, et taotlust ei ole

võimalik rahuldada, kuna menetluse pikkusest tulenevalt lõpetatakse enne ajakirjade

müük, kui tuleb lahend. Kaebaja hinnangul tuleks kohe selgeks teha, kuidas VangS §

30 lg-t 2 tõlgendada. Kaebaja leiab, et vanglal on küll teatav kaalutlusõigus olukorras,

kus ajakirja soetamine läheb vastuollu vangistuse täideviimise plaani teostamisega,

kuid ajakirjade soetamata jätmiseks pole piisav see, et vangla ei saa neid tellida.

Kaebaja toob võrdlusena, et Tartu Vangla seisukoht on, et kinnipeetav ei saa ajakirju,

mida ei ole võimalik tellida ning Viru Vangla seisukoht on, et halduskoormusest

tulenevalt on eesmärgipärasem saata kinnipeetavale maksikirjaga ajakirjad, mida ei ole

võimalik tellida. Kaebaja soovib teada, kas kahjunõude esitamisele suunatud

õigusvastasuse tuvastamise kaebus on preventiivsem ja seda selliselt menetletaks.

Kaebaja selgitas, et pärast halduskohtu vastuse saamist otsustab ta, kas ta võtab

kaebuse tagasi või esitab määruskaebuse. Lisaks soovis kaebaja teada, kas VangS § 30

lg-ga 2 oleks kooskõlas see, kui kaebaja laseb osta ajakirjad, panna need interneti

müüki ning lasta vanglal need siis sealt osta ning need sellisel viisil lasta vanglale

saata.

6. Tartu Halduskohus 29.09.2016. a määrusega tõlgendas kaebaja avaldust

määruskaebusena halduskohtu 20.09.2016. a määrusele, jättis määruskaebuse käiguta

ning andis kaebajale tähtaja määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks.

Halduskohus selgitas, et kui kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega, peab ta

sellest viivitamatult halduskohut teavitama. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja

määruskaebuses esinevad puudused, kuna määruskaebuses ei olnud märgitud 1)

määruse teinud kohtu nimetust, määruse kuupäeva ja haldusasja numbrit; 2) mille

kohta või kelle suhtes määrus tehti; 3) määruskaebuse esitaja selgelt väljendatud

taotlust, märkides ära, millises ulatuses halduskohtu määrust vaidlustatakse ja

missugust lahendit taotletakse. Samuti oli määruskaebuselt tasumata riigilõiv.

7. 02.10.2016 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule avalduse, milles selgitas, et ta ei

esitanud 25.09.2016. a avaldust määruskaebusena, vaid palus lihtsalt vastust esitatud

küsimustele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu 20.09.2016. a määruses toodud VangS §

30 lg 2 tõlgendusega ning palub, et kui kohus selle seisukoha juurde jääb, siis kohus

ka viitaks materjalidele, millele ta sellisel juhul tugineb. Kaebaja selgitab, et seadusi ei

saa alati sõna-sõnalt tõlgendada, vaid seadustele ja normidel on oma olemus ja

põhimõtted. Kaebaja palub enda kaebus menetlusse võtta. Kaebaja lisab, et ka

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Art 10 kohaselt peaks

kaebajal olema õigus soetada ka ajakirju, mida tellida ei saa.

8. Tartu Halduskohus 21.10.2016. a määrusega jättis kaebaja määruskaebuse teistkordselt

käiguta ning andis kaebajale tähtaja määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks.

Halduskohus selgitab kaebajale, et kohtul puudub kohustus vastata menetlusosaliste poolt

kohtule esitatud küsimustele, mis on esitatud konkreetse kohtulahendi põhjenduste kohta.

Kohus esindab omapoolseid põhjendusi ja selgitusi õiguse tõlgendamise ja kohaldamise kohta

vaid kohtulahendi põhjendavas osas ning juhul, kui kaebaja peab Tartu Halduskohtu

20.09.2016. a määruse põhjendusi ebaselgeteks või asjakohatuteks, on tal vastavalt HKMS §

121 lg-le 4 õigus esitada nimetatud määruse peale määruskaebus, mida ta kohtu arvates

esialgselt tegi 26.09.2016.

9. 26.10.2016 esitas kaebaja halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitab,

et vaidlustab halduskohtu 20.09.2016. a määruse ulatuses, milles halduskohus leidis, et

kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja leiab, et ta on eelnevalt juba piisavalt selgitanud, et

vastustajal oli kohustus kaebaja taotlus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et

ostmine või muudmoodi soetamine ei ole tellimine ning kaebaja taotleb, et asja arutataks

sisuliselt, see tähendab et tuvastataks vastustaja õigusvastane tegevus ning jõutaks

õigusselguseni.

10. 14.11.2016 esitas Tartu Vangla halduskohtule seisukoha kaebaja 25.09.2016. a

määruskaebusele. Tartu Vangla nõustub halduskohtu põhjendustega ja järeldustega ning ei pea

vajalikuks neid täiendavalt korrata. Kaebaja tõlgendus VangS § 30 lg-le 2 on ekslik, sest norm

määrab ära kindla viisi, kuidas kinnipeetaval on võimalik isiklike vahendiste arvel ajakirju

saada. Selliseks viisiks on tellimine ning muid võimalusi VangS § 30 lg 2 välja ei too.

Tellimine vangla vahendusel tähendab, et tellimuse esitab ning toimetab tellitu kinnipeetavale

kätte vanglateenistuse töötaja. Ajalehekioskist, kauplusest vms ajakirja ostmine ei ole aga

käsitletav tellimisena. Kaebaja ise ei eita, et tema soovitud ajakirju ei ole võimalik tellida.

Seega sõltumata ajakirja sisust ning selle lubatavusest vanglas, ei anna kehtiv õigus isikule

subjektiivset õigust nõuda müügikohast ajakirja ostmist ja selle kättetoimetamist ning

kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Ka kaebaja varasemates menetlusdokumentides

väljatoodud võimalused ei ole käsitletavad tellimisena. Paki saamise õigus kinnipeetavatel

puudub ning ajakirjade saatmist kirja teel piirab Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.22.

Kuivõrd VangS § 30 lg 2 annab õiguse nõuda üksnes neid ajakirju, mida on võimalik tellida,

siis alternatiivsete võimaluste puudumine meelepärase ajakirja saamiseks ei tähenda VangS §

30 lg 2 nõuete rikkumist. Eeltoodule tuginedes ei anna kaebaja väited alust kohtumääruse

tühistamiseks ning Tartu Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 20.09.2016. a määruses esitatud seisukohtadega ega

pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud

väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. VangS § 30 lg 2 kohaselt kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida

mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei

ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Tulenevalt sellest

on VangS § 30 lg-s 2 sätestatud, et tellimine on ainus viis, kuidas kinnipeetaval on võimalik

isiklike vahendite arvel ajakirju saada ning seega puudub kaebajal õigus nõuda, et talle

ajakirjad mõnel muul moel kättetoimetataks. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et

kaebajal puudub käesolevas asjas kaebeõigus. Samas märgib ringkonnakohus, et käesoleval

juhul ei ole kaebusega võimalik ka kaebaja tuvastamiskaebuse preventiivset eesmärki

saavutada, sest ka kaebaja võimalike tulevaste käesolevas asjas käsitletutega samasisuliste

taotluste lahendamisel ei võimaldaks VangS § 30 lg 2 kaebaja taotluseid rahuldada, kuna

kaebaja poolt pakutud võimalused kaebajale ajakirjade kättetoimetamiseks ei ole käsitletavad

tellimisena ja lisaks puudub kinnipeetavatel ka paki saamise õigus ning ajakirjade saatmise

kaebajale kirja teel välistab Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.22.

14. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 20.09.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi