3-16-147/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-147

Haldusasi

WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) kaebus Maksu- ja

Tolliameti 21.10.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027814-13

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – WPP Glibi OÜ (likvideerimisel), esindaja

vandeadvokaat Dmitri Teplõhh

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad Veiko Soll ja

Martin Aas

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 01.11.2016

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.01.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis WPP Glibi OÜ (likvideerimisel; kuni 05.02.2015

ärinimi OÜ Unico Gold) käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

perioodil veebruar 2013 kuni mai 2014 ning määras 21.10.2015 maksuotsusega nr

12.23/027814-13 äriühingule tasumiseks maksusumma 848 126,52 eurot.

Sisendkäibemaksuga seonduvalt (maksuotsuse p 2.1) tuvastas MTA, et OÜ Unico Gold

raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt ostis äriühing OÜ-de US Motors, MM Estate, SP

Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto,

Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused nimel väljastatud arvete alusel kullavalandeid,

mille puhta kulla sisaldus jääb alla 325 tuhandiku kaaluosa, ning arvestas neile arvetele lisatud

käibemaksu oma sisendkäibemaksu hulgas. MTA asus seisukohale, et OÜ Unico Gold osales

maksupettuses, mis seisnes selles, et OÜ Unico Gold ostis ise ja veel kahelt

käibemaksukohustuslaseks registreerimata äriühingult investeeringukulda, mille puhta kulla

sisaldus oli 999,9 tuhandikku kaaluosa, ning töötles ise ja lasi töödelda investeeringukulla muu

metallisegu abil valandiks, et tekitada selline kaup, mille ostutehingutele sai lisada käibemaksu.

2(11)

Töötlemise teel loodud kauba ostmiseks loodi variettevõtete võrgustik eesmärgiga vähendada

OÜ Unico Gold tasumisele kuuluvat käibemaksu, mida selle äriühingu väidetavad

tehingupartneritest müüjad riigieelarvesse ei tasunud. OÜ Unico Gold raamatupidamises

kajastatud arvetel näidatud kauba müüjateks ei olnud OÜ-d US Motors, MM Estate, SP Maritime

Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi,

Mobiltec ja VD Veebilahendused ning OÜ Unico Gold teadis seda. OÜ-l Unico Gold puudub

õigus kajastada oma sisendkäibemaksu arvestuses nimetatud äriühingute arvetel märgitud

käibemaksu, sest kaupa ei soetatud arvel märgitud isikult, kaupa ei soetatud registreeritud

käibemaksukohustuslaselt ja arvetel ei olnud õigesti märgitud tehingu majanduslik sisu. MTA

kvalifitseeris ostutehingud ringi vastavalt tehingu tegelikule majanduslikule sisule ja leidis, et

tegelikult müüdi tehingute ahelas, kus OÜ Unico Gold osales, investeeringukulda, mitte valandit.

Nende järelduste õiguslikuks aluseks oli käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1, § 31 lg 1, § 37 lg

7 p-d 5 ja 9 ja § 16 lg 2 p 8, raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-d 3 ja 5 ning

maksukorralduse seaduse (MKS) § 84.

Kauba müügilt arvestatava käibemaksuga seonduvalt (maksuotsuse p 2.2) leidis MTA, et OÜ

Unico Gold raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt müüs äriühing OÜ-delt US Motors,

MM Estate, SP Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans

Auto, Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused soetatud kullavalandid, mille puhta kulla

sisaldus oli alla 325 tuhandiku kaaluosa, edasi OÜ-le Deoro Trade, deklareerides KMD-l 20%

maksumääraga müügikäivet. MTA tuvastas, et tegelikult müüs OÜ Unico Gold OÜ-le Deoro

Trade investeeringukulda, mille puhta kulla sisaldus oli 999,9 tuhandikku kaaluosa, seega oli

tegemist maksuvaba käibega. MTA suurendas vastavalt äriühingu KMD-del näidatud

maksuvaba käivet. Nende järelduste õiguslikuks aluseks oli KMS § 16 lg 2 p 8 ja MKS § 84.

Tulumaksuga seonduvalt (maksuotsuse p 2.3) väitis MTA, et OÜ Unico Gold raamatupidamises

kajastatud arvetel näidatud kauba müüjateks ei olnud OÜ-d US Motors, MM Estate, SP Maritime

Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi,

Mobiltec ja VD Veebilahendused ning OÜ Unico Gold teadis seda. Ühe osa kaubast

investeeringukulla näol soetas OÜ Unico Gold ise läbi oma töötajate ja teise osa kaubast ostis

käibemaksukohustuslasteks mitteolevatelt OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. Arvetel

ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktidel märgitud kauba netomaksumus (maksumus ilma

käibemaksuta) vastas kauba tegelikule maksutatavale väärtusele ja arvetel märgitud käibemaksu

suuruses osas tegi OÜ Unico Gold ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, millelt tuleb tasuda

tulumaksu. Arved ei ole nõuetekohased, sest neil oli valesti märgitud tehingu majanduslik sisu

(valed müüja andmed, kauba nimetus ja hind). Nende järelduste õiguslikuks aluseks oli

tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3, § 52 lg-d 2 ja 4, MKS § 94 ning RPS § 7 lg 1 pd

3-5.

2. WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) esitas 21.10.2015 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks

vaide, mille MTA jättis 18.12.2015 vaideotsusega nr 6-1/3111-2 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) esitas 19.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA

21.10.2015 maksuotsuse tühistamiseks, väites järgmist:

1) MTA rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud. Pärast kaebaja eriarvamuse saamist kogus

maksuhaldur täiendavaid tõendeid, kuid ei tutvustanud neid kaebajale, seega ei saanud

kaebaja kujundada nende kohta oma seisukohta ega esitada täiendavaid tõendeid.

Vaideotsuse p-s 18 väidetu, mille kohaselt ei saanud see menetlusviga mõjutada asja

3(11)

otsustamist, pole õige. MTA rikkus menetlusnorme teadlikult ja tahtlikult ning see muudab

menetluse tervikuna ebaausaks. Kaebajal oli oma seisukohtade esitamiseks väga vähe aega

ja maksuhaldur kogus tõendeid vaid oma versiooni kinnituseks. Kaebaja suhtes toimuski

maksumenetlus üksnes OÜ Deoro Trade suhtes läbiviidud maksumenetluse toetamiseks.

2) Käibemaks on määratud alusetult. Kõik tehingud toimusid arvetel näidatud viisil.

L. L., V. L. ja R. B. andsid kriminaalmenetluses ütlusi üksnes selleks, et vahistamisest pääseda.

Need tõendid on kogutud ebaseaduslikult ja neid ei saa haldusmenetluses kasutada. Nimetatud

isikute ütlused on vastuolus ka teiste kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega. MTA neilt

isikutelt maksumenetluses täiendavaid seletusi ei võtnud. Nimetatud isikute ütlused on omavahel

vastuolus, kuid maksuotsuses pole sellega arvestatud. Maksuhaldur, kes viib paralleelselt läbi ka

kriminaalmenetlust, valis kriminaalmenetlusest välja üksnes need tõendid, mis kinnitavad tema

versiooni, rikkudes sellega uurimispõhimõtet. Kaebajal kriminaalmenetluse tõenditele

juurdepääsu pole ja ta ei saa seetõttu maksumenetluses oma seisukohti tõendada.

Väär on maksuhalduri järeldus, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid, mille

puhta kulla sisaldus jäi alla 325 tuhandiku kaaluosa. Kaebaja soetatud investeeringukuld on

kajastatud tema raamatupidamises ja selle mahtu arvestades (2013-2014 kokku 102 kg) ei olnud

võimalikki sellest sellises koguses valandeid valmistada, nagu kaebaja neid soetas ja edasi müüs.

Soetatud investeeringukuld on müüdud edasi ega oma mingit seost kaebaja soetatud ja hiljem

edasi müüdud kullavalanditega. Investeeringukulla soetas kaebaja peamiselt pangast (v.a soetus

Herausilt ja SIA-lt Alsvets). Prisma Kaubandus OÜ-le oli kokku müüdud 5000 gr ja Boston

Capital OÜ-le 2100 gr investeeringukulda. Need kogused ei ole võrreldavad kaebaja müüdud

valanditega (nt OÜ-le Deoro Trade) ja juba seetõttu on võimatu väita, et kaebaja müüs

investeeringukulda eesmärgiga sulatada seda ligatuuriga. Kaebaja ei valmistanud ise ega lasknud

teistel enda jaoks valmistada kullavalandeid, mille puhta kulla sisaldus jäi alla 325 tuhandiku

kaaluosa. Kui maksuhaldur oleks võtnud seletused kaebaja töötajatelt, oleks saanud ümber lükata

kontrollakti järeldused. Maksuhalduri väide on vastuolus ka kriminaalmenetluse käigus kogutud

tõenditega, eelkõige läbiotsimise tulemustega. Need tõendid lükkavad ümber ka MTA väite, et

A. T. sai tagasi varem ülekantud sularaha, sest A. T.i kodus toimunud läbiotsimisel ei leitud kuigi

suures koguses sularaha. Väär on maksuhalduri seisukoht, et S. R. tegutses OÜ Unico Gold

töötajana. S. R. on maksuhaldurile selgitanud, et kaebaja ja OÜ Euro-50 vahel oli sõlmitud leping

ja kaebaja maksis kasumist 20-30% maakleritasuna OÜ-le Euro-50. S. R.i ülesanne oli otsida ja

leida kaebajale tarnijaid ja ta tegutses eelkõige OÜ Euro-50 töötajana. Kaebaja maksus OÜ-le

Euro-50 lepingu alusel tasu. Kaebaja ei nõustu vaideotsuse p-s 23 märgituga, sest S. R.i

miinimumpalga ja OÜ-le Euro-50 ülekantud raha vahe näitab selgelt, et S. R. ei tegutsenud

kaebaja töötajana.

Väär on maksuhalduri väide, et ligatuur oli saadud OÜ-lt Unico Gold. Kaebaja ei ole sellises ega

võrreldavas koguses ligatuuri soetanud ega müünud ning kaebaja raamatupidamises kajastatud

ligatuurimaht ei võimalda valmistada võrreldavas mahus kullavalandeid.

Väär on maksuhalduri väide, et valdav osa väljavõetud sularahast viidi tagasi OÜ Unico Gold

töötajatele A. T.ile ja S. R.ile, mille eest osteti uus kaup. Kriminaalmenetluses on kogutud

tõendeid, mis selle väite ümber lükkavad. Kui maksuhalduri väidete kinnituseks oleks olemas

mingi kindel tõend, oleks see kindlasti maksutoimikusse lisatud, seega on MTA väide

paljasõnaline. R. B. ja V. L.i ütlused on selles osas vastuolus muude tõenditega, nt ei nähtu OÜ

Unico Gold pangakontolt ülekandeid OÜ-le Prisma Kaubandus. R. B. ütlused on ka liiga üldised,

et täpselt öelda, millist tehingut ja millist ajahetke ta silmas pidas. Väär on maksuhalduri väide,

et teise osa kaubast soetas OÜ Unico Gold käibemaksukohustust mitteomavatelt OÜ-delt Prisma

4(11)

Kaubandus ja MRB Invest. MTA pole esitanud selle kohta tõendeid, sest ülekuulamiste

protokollid seda ei kinnita. MTA seisukoht on vastuolus ka R. B. ja V. L.i ütlustega, mille

kohaselt oli tegemist organiseeritud tegevusega, kus isikud soetasid enda vahenditest

investeeringukulda, ligatuuri ja ostsid variäriühinguid ning segasid investeerimiskulda

ligatuuriga. Seega puudus kaebajal majanduslik põhjus soetada kaupa veel OÜ-delt Prisma

Kaubandus ja MRB Invest, et anda see koos ligatuuriga tagasi R.

B.le ja V. L.ile valandite tegemiseks.

3) Tulumaks on määratud alusetult.

MTA peab arvestama ka maksukohustust vähendavate asjaoludega. MTA luges usutavaks, et

pangaülekannetega tagastati OÜ-le Unico Gold 206 600 eurot, kuid maksuotsusest ei nähtu, et

kaebaja tulumaksukohustust oleks selle võrra vähendatud. Vaideotsuse p 26 on väär, sest

tulumaksuga maksustatakse kasumi väljaviimine, kuid kui raha tuleb ettevõtlusesse tagasi, siis

puudub ettevõtlusega mitteseotud kulu ja tulumaksukohustust ei teki.

Maksuhalduri arvates oli kaebaja üksnes üks lüli pikemas tehingute ahelas, mille lõppeesmärk

oli saada riigilt alusetult käibemaksu tagasi. Kuna tagastusnõude saajaks oli eelkõige OÜ Deoro

Trade, siis on alusetu kaebajale tulumaksu määrata, vaid tulumaksukohutus tekkis OÜ-l Deoro

Trade, kus toimus esmane kasumi jaotamine. Kõik hilisemad ülekanded arvetel näidatud

käibemaksu osas olid tehtud üksnes esmase kasumi väljaviimise eesmärgil. Seda toetab ka

maksuhalduri järeldus, kus äriühingutele, kellelt kaebaja kauba soetas, ei ole tulumaksu

määratud, kuigi äriühingud said raha ja võtsid selle pangakontodelt välja, kuigi väidetavalt ei

oma selleks nõuetekohast dokumentatsiooni.

Tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud

mahaarvamised. Seega tulumaksu määramiseks tuleb esmalt kindlaks teha äriühingu tulu.

Maksuotsuse versiooni kohaselt oli kaebaja eesmärk OÜ-lt Deoro Trade arvel märgitud

käibemaks „välja petta“, st see on kaebaja tuluks. See läheb aga vastuollu maksuhalduri

positsiooniga, et OÜ Deoro Trade pidi olema teadlik pettusest ja sellest, et temale müüdud kaup

oli investeeringukuld. MTA versioon on vastuolus ka kriminaalmenetluse uurimisversiooniga,

kus pooltele heidetakse ette ühist tegutsemist eesmärgiga saada alusetult käibemaks tagasi ja

jagada see siis omavahel. Seega tuleks tulumaksuga maksustada alusetult saadud tagastusnõude

esmane väljaviimine. Kaebajat ei saa maksustada teise isiku (OÜ Deoro Trade) maksukohustuse

eest. Tulumaksu määramisega kaebajale rikub MTA topeltmaksustamise põhimõtet.

Maksuhaldur on käibemaksu määramisel kasutanud majandusliku tõlgendamise põhimõtet ja

lähtunud tehingute sisust, tulumaksu on määranud aga üksnes formaalsel alusel, jättes

tähelepanuta käibemaksu puhul tuvastatud asjaolud ja poolte eesmärgid.

4. Maksu- ja Tolliamet palus 22.02.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. MTA jäi

kontrolliaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vaidlustatud maksuotsusega määrati kaebajale tasumiseks käibe- ja tulumaksu kokku 848

126,52 eurot. Kaebaja peab maksuotsust tervikuna õigusvastaseks, heites maksuhaldurile

ette eelkõige tõendite kogumise ja hindamisega seotud rikkumisi ning ebaausat menetlust.

Tulumaksu määramist peab kaebaja maksuotsuses tuvastatud faktilistel asjaoludel ka

õiguslikult võimatuks. Kohus leiab, et kaebaja väited maksuotsuse tühistamiseks alust ei

anna, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.

5(11)

6. Maksuhalduri põhjendused kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks ja

kauba müügilt arvestatava käibemaksu korrigeerimiseks sisalduvad vaidlustatud

maksuotsuse pdes 2.1 ja 2.2 ning on kokkuvõtlikult esitatud ka käesoleva kohtuotsuse

punktis 1. MTA heitis kaebajale ette osalemist maksupettuses, leides, et arvetel näidatud

kullavalandite asemel müüdi tegelikult tehingute ahelas, kus kaebaja osales,

investeeringukulda, mille käive on maksuvaba, ning kaebaja ei soetanud kaupa ka arvetel

märgitud isikutelt ning kauba tegelikud müüjad ei olnud käibemaksukohustuslased. Selle

tõttu ei ole kaebajal õigust selliste arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning vastavalt

tuleb vähendada ka kaebaja 20% maksumääraga müügikäivet ja suurendada maksuvaba

käivet.

7. Käibemaksu määramise õiguslikeks alusteks on KMS § 29 lg 1, § 31 lg 1, § 37 lg 7 p-d 5 ja

9 ja § 16 lg 2 p 8 ning MKS § 84. KMS § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele

kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud

tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe

tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis

toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava

kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 16 lg 2 p 8 alusel on

maksuvabaks käibeks tehingud investeeringukullaga. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt

maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks

maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 9 kohaselt tuleb

arvele märkida kauba või teenuse nimetus või kirjeldus ning maksustatav summa

käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe

summa. MKS § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest

kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu

tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule.

8. Maksuhaldur on maksu määramisel tuginenud muu hulgas V. L.i, R. B. ja L. L. kahtlustatavana

ülekuulamise protokollidele. Kaebaja väidab, et nimetatud isikud andsid kriminaalmenetluses

ütlusi vaid vahistamisest pääsemiseks, seega on need tõendid kogutud ebaseaduslikult ja tuleb

jätta kõrvale.

Tulenevalt HKMS § 62 lg 3 p-st 1 ja lg-st 6 võib asja lahendamisel arvestamata jätta tõendi, mis

on saadud põhiõiguste rikkumisega. Tõendi lubamatuse toob kaasa siiski üksnes oluline

rikkumine, eelkõige kui rikuti oluliselt isiku põhiõigusi ja demokraatliku õigusriigi

põhiprintsiipe (vt Riigikohtu määrused nr 3-3-1-6-03 ja 3-3-1-2-03).

Kaebaja ei sea kahtluse alla, et kriminaalmenetluses kahtlustatavana antud ütluste kasutamine

maksumenetluses on põhimõtteliselt lubatav ja et maksuhalduril oli V. L.i, R. B. ja L. L.

kahtlustatavana ülekuulamise protokollide kasutamiseks prokuröri kirjalik nõusolek (vt

maksutoimiku tõendid nr 12-16, I kd, tl 81-89). Kaebaja arvates välistab tõendite lubatavuse

nende ebaseaduslik kogumine kriminaalmenetluses.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 64 lg-st 1 tulenevalt on keelatud tõendit koguda isikut

piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid

vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades. KrMS kommentaarides (E. Kergandberg

ja P. Pikamäe (koostajad), Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura

2012, § 64 kommentaarid nr 2-4) peetakse keelatud kehaliseks mõjutamiseks mistahes

märkimisväärset kehalise puutumatuse ja heaolutunde riivet (nt löömine, torkimine, ereda

valguse näkku suunamine, näljutamine, süstemaatiline segamine magamise ajal, ainete

manustamine, väsitamine). Keelatud vaimseks mõjutamiseks peetakse nt hüpnoosi või ähvardust

6(11)

kasutada menetlusõiguslikult lubamatuid meetmeid (nt vahistamisähvardus olukorras, kus

vahistamise tingimused tegelikult puuduvad või ütluste saamine vastutasuks ebaseaduslikke

eelistusi lubades). Lubatud on aga ähvardamine kasutada iseenesest seaduslikku ja konkreetses

menetluslikus situatsioonis võimalikku meedet. Keelatud on ka ülekuulatava petmine (nt

valetades, et ülekuulatava juttu ei kasutata tema vastu, või varjates, et ütluste andjal on võimalik

kasutada immuniteeti).

L. L. 29.05.2014 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli (maksutoimiku tõend nr 268, III kd, tl

251) kohaselt viibis ütluste andmise juures tema kaitsja, kahtlustatavale tutvustati enne ütluste

andmist tema õigusi ning nii L. L. kui ka tema kaitsja on protokolli allkirjastanud. Kohus kuulas

L. L. 01.11.2016 kohtuistungil üle tunnistajana ja L. L. kinnitas, et andis kriminaalmenetluses

ütlusi vabatahtlikult ja tema kaitsja viibis kogu aeg ütluste andmise juures. Seega puudub alus

pidada maksutoimikusse võetud L. L. 29.05.2014 ütluste protokolli lubamatuks tõendiks.

V. L. ja R. B. keeldusid käesolevas menetluses tunnistajana ütluste andmisest enese

mittesüüstamise privileegile tuginedes ja kohus luges keeldumise õiguspäraseks, seega ei saanud

kohus neid kahtlustatavana ülekuulamise asjaoludega seonduvalt küsitleda. V. L.i 15.10.2014 ja

R. B. 10.10.2014 kahtlustatavana ülekuulamise protokollidest (maksutoimiku tõendid nr 189 ja

190, III kd, tl 145-159) selgub, et mõlemal juhul viibisid kaitsjad ütluste andmise juures ning

enne ütluste andmist on mõlemale kahtlustatavale tutvustatud tema õigusi. Muu hulgas on

mõlemale selgitatud, et ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks isiku vastu, samuti teavitatud

õigusest keelduda ütluste andmisest. Mõlemad isikud ja nende kaitsjad on protokollile alla

kirjutanud. Kaebaja ei väida, et V. L.i ja R. B.t oleks mingil keelatud viisil kehaliselt mõjutatud

ütlusi andma. Kaebaja väited ei veena kohut ka selles, et V. L.i ja R. B.t oleks keelatud viisil

vaimselt mõjutatud. Nii V. L. kui ka R. B. olid 15.10.2014 ja 10.10.2014 kahtlustatavana ütlusi

andes juba kohtu loal vahistatud (vt Harju Maakohtu 29.05.2014 määrus kriminaalasjas nr 1-14-

4714 ja sama kuupäeva määrus kriminaalasjas nr 1-14-4718), st KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud

vahistamise aluste olemasolu oli kontrollitud. Pelgalt see, et V. L. ja R. B. vabastati vahi alt

pärast ütluste andmist, ei kinnita, et ütlused oleks neilt saadud õigusvastase vaimse

mõjutamisega. Viidatud maakohtu määrustest tulenevalt olid mõlemad isikud vahistatud

põhjusel, et vabaduses viibides võivad nad toime panna õigusemõistmise vastaseid kuritegusid

(kõrvaldada tõendeid). Kui vahistamise alus on ära langenud, nt prokuratuuri hinnangul on

vajalikud menetlustoimingud läbi viidud ja kogutud piisavalt tõendeid, mille tõttu pole enam

oluliste tõendite kõrvaldamise ohtu, ongi kohustus vahistatu viivitamatult vabastada (vt KrMS §

134). Arvestades nimetatud isikute vahistamise ja maksutoimikusse võetud ütluste andmise aega

(vastavalt 2014. a mai ja oktoober) on usutav, et ütluste andmise järel langes ära oht, et

kahtlustatavad võivad asuda vabaduses viibides tõendeid kõrvaldama, ning isikud tuligi

vabastada. Eeltoodut arvestades puudub alus pidada ka V. L.i 15.10.2014 ja R. B. 10.10.2014

ütluste protokolle lubamatuks tõendiks.

9. Kaebaja väidab, et isegi kui pidada V. L.i, L. L. ja R. B. kriminaalmenetluses antud ütlusi

lubatavaks, ei ole need usaldusväärsed.

V. L. ja R. B. kirjeldasid vastavalt 15.10.2014 ja 10.10.2014 ütlustes detailselt kaebajale

etteheidetud maksupettuse toimepanemist, sh kuidas loodi kaebajaga kooskõlastatult

variühingute võrgustik ja millised olid erinevate isikute rollid selles, kuidas soetati

investeeringukulda, millest valmistati valandeid jne. L. L. selgitas 29.05.2014 ütlustes

üksikasjalikult, kuidas kaebaja hakkas pärast seadusemuudatust tegelema valanditega, kes ja kust

soetas valandite valmistamiseks kulda ja ligatuuri, kes ja kus valandid valmistas, kuidas toimus

koostöö arvetel valandite tarnijatena näidatud äriühingutega jne. L. L., V. L.i ja R. B. ütlused on

7(11)

olulises osas kokkulangevad ja pole usutav, et vahistuses viibides oli neil võimalus omavahel

sellise detailsuse astmega valet kooskõlastada. L. L. kinnitas ka käesoleva asja kohtuistungil, et

lähtus kriminaalmenetluses ütlusi andes faktidest ja sündmustest, mida ta ise nägi või millega ta

oli seotud ning püüdis olla objektiivne (kell 10:18:58). Seejuures ei ole tähtsust, kas V. L., L. L.

ja R. B. andsid kriminaalmenetluses kaebaja kahjuks ütlusi omakasust lähtudes või muul

põhjusel, kuna nende isikute lubamatut mõjutamist kohus eespool ei tuvastanud. Kohus märgib

veel, et peab L. L. kahtlustatavana antud ütlusi maksuotsusega hõlmatud tehingute sisu kohta

usaldusväärsemaks kui kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et rääkis

kriminaalmenetluses tõtt, kuid möönis, et kolm aastat on möödunud ja ta ei suuda tehingute

üksikasju ja nendega seotud isikuid enam täpselt meenutada. Eeltoodut arvestades ei ole alust

jätta V. L.i, L. L. ja R. B. kriminaalmenetluses antud ütlusi kõrvale nende ebausaldusväärsuse

tõttu. Kogumis muude maksumenetluses kogutud tõenditega kinnitavad need ütlused

maksuhalduri seisukohti kaebaja osalemisest maksupettuses (vt eelkõige kontrollakti p 1.1.2.3,

1.1.2.4 ja 1.1.2.6).

10. Kaebaja leiab, et maksuhaldur kasutas maksu määramisel vaid neid kriminaalmenetluses

kogutud tõendeid, mis toetasid tema seisukohti, ning kaebajal ei olnud ligipääsu tema kasuks

rääkivatele tõenditele. Kaebaja arvates oleks pidanud kriminaalmenetluses ütlusi andnud

isikutelt võtma maksumenetluses täiendavad seletused.

Maksuhaldur on maksuotsuse p-des 3.2 ja 3.3 ning vaideotsuse p-des 20 ja 22 piisava

põhjalikkusega selgitanud, koos viidetega asjakohasele kohtupraktikale, et maksumenetlusega

paralleelselt toimuv kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 12930000532 maksumenetluse

läbiviimist ja maksu määramist ei takistanud ning kui maksu määramiseks vajalikud tõendid on

kogutud, tuleb maks määrata. Kui kriminaalmenetluse tulemusena peaks selguma, et

maksuhaldur on kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tõesti kasutanud üksnes kaebajat

süüstavaid tõendeid ja jätnud maksukohustust vähendavad tõendid kõrvale, siis võib kaebaja

hiljem taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le 1

(vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-63-06, p 9).

Maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid tõendeid on vaja maksumenetluses

koguda ja millal on tõendeid piisavalt, et teha lõplik otsus maksu määramise või kontrolli

lõpetamise kohta (MKS § 11 lg 2 ja § 59 lg 1). Kriminaalmenetluses kogutud tõendite kogumine

sõltub muu hulgas sellest, milliste tõendite kasutamiseks annab prokurör loa (KrMS § 214). Kui

tõendeid on kogutud piisavalt või on teada, et konkreetne tõend ei sisalda maksumenetluses

tähtsust omavaid asjaolusid, oleks maksumenetluse jätkamine tõendite kogumiseks eesmärgitu

ja vastuolus kohustusega viia maksumenetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt,

vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi (MKS § 10 lg 3).

V. L.ilt, L. L.lt ja R. B.lt täiendavate seletuste võtmata jätmist maksumenetluses on maksuhaldur

piisavalt põhjendanud maksuotsuse p-s 3.2 ja vaideotsuse ps 19 ning kohus nõustub MTA

põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

11. Kaebaja väidab, et tema raamatupidamise dokumendid ja ka kauba tarnijad kinnitavad, et

tehingud kullavalanditega toimusid arvetel näidatud viisil ning kaebaja raamatupidamise

andmetel ei ole ta soetanud nii palju investeeringukulda ja ligatuuri, et sellest oleks üldse

võimalikki maksuotsuses märgitud koguses valandeid valmistada.

Maksuhaldur on neile kaebaja väidetele vastanud maksuotsuse p-s 3.4 (viidetega kontrollakti

punktidele 1.1.2.1, 1.1.2.3, 1.1.2.4), p-s 3.5 (viidetega kontrollakti p-dele 1.1.2.1, 1.1.2.3,

8(11)

1.1.2.6) ja vaideotsuse p-s 21 ning kohus nõustub nende põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Maksuhaldur on tõendeid kogumis hinnates piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja

raamatupidamisdokumendid valandite soetamise kohta (sh arved, analüüsiprotokollid, vastuvõtu

aktid) ei kajasta tegelikke tehinguid, ja hinnanud tehingud MKS § 84 alusel põhjendatult ümber

lähtudes nende tegelikust majanduslikust sisust. Maksuhalduri väiteid tehingute tegeliku

majandusliku sisu kohta kinnitasid L. L., R. B. ja V. L. (vt kontrollakti p 1.1.2.3, 1.1.2.4 ja 1.1.2.6

ning seal viidatud tõendid). Valandeid tarninud äriühingute juhatuse liikmed ei teadnud midagi

enda juhitavate äriühingute tegevusest ega olnud äriühingute tegelikud juhid (vt kontrollakti p

1.1.2.1 ja seal viidatud tõendid), seetõttu ei ole määravat tähtsust, et faktiliselt need isikud

tõepoolest allkirjastasid lepingud, tellisid analüüsid ja viisid kauba kaebaja kontorisse. Seetõttu

ei ole asjakohane lähtuda üksnes tehingu kohta vormistatud dokumentidest.

Maksuhalduriga saab nõustuda ka selles, et maksupettuse kahtluse korral on ebaloogiline arvata,

et valandite valmistamiseks soetatud investeeringukulla ja metallisegu ost kajastuks

dokumentaalselt maksukohustuslase raamatupidamises. Maksuotsusega hõlmamata tehingute

toimumise või mittetoimumise kohta raamatupidamises kajastatud viisil (nt kaebaja väljatoodud

investeeringukulla või ligatuuri soetamine ja edasi müümine) ei ole aga maksuhaldur

vaidlustatud maksuotsuses seisukohta võtnud ning see ei ole seetõttu ka käesoleva vaidluse

esemeks.

12. Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, et S. R. tegutses OÜ Unico Gold töötajana. S.

R. tegutses kaebaja väitel eelkõige OÜ Euro-50 töötajana ja kaebaja maksis OÜ-le Euro50

lepingu alusel tasu.

Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja tegi kontrolliperioodil S. R.ile perioodilisi töötasu

väljamakseid ning S. R. kinnitas kriminaalmenetluses (maksutoimiku lisa 269, III kd, tl 259-

265), et tal oli kaebajaga tööleping ning kaebaja maksis talle töötasu ja hüvitas tööga seotud

kulutusi. Ja isegi kui õige oleks kaebaja väide, et S. R. tegutses eelkõige OÜ Euro-50 töötajana

ja kaebaja maksis OÜ-le Euro-50 lepingu alusel tasu, ei ole kaebaja näidanud, kuidas see mõjutab

maksuotsuse lõppjäreldusi. S. R. väitis kriminaalmenetluses, et tema viis omavahel kokku V. L.i

ja A. T.i, kes leppisid kokku, et V. L. hakkab kaebajale kulda tarnima; maksustamisega

seonduvalt ei tohtinud kulla proov olla üle 320; kuni läbiotsimiseni võttis kõik kaebaja otsused

vastu ja andis töötajatele korraldusi A. T.. Seega S. R.i ütlused toetavad maksuhalduri versiooni

kaebaja osalemisest maksupettuses. S. R.i ütlused riimuvad ka V. L.i ja R. B. ütlustega S. R.i

rollist (maksutoimiku tõendid nr 189 ja 190, III kd, tl 145-159). Eeltoodut arvestades pole

määravat tähtsust, kas S. R.it pidada eelkõige kaebaja või OÜ Euro-50 töötajaks.

13. Kaebaja arvates on ebaõige ja tõendamata maksuhalduri väide, et valdav osa väljavõetud

sularahast viidi tagasi A. T.ile ja S. R.ile, mille eest osteti uus kaup. R. B. ja V. L.i ütlused

on selles osas vastuolus muude tõenditega ning R. B. ütlused on liiga üldised otsustamaks,

millist tehingut ja millist ajahetke ta silmas pidas.

Sellele kaebaja väitele on maksuhaldur vastanud maksotsuse p-des 3.10 ja 3.11 ning vaideotsuse

p-s 24, sh ümber lükanud kaebaja väited ütluste vastuolust ja üldsõnalisusest. Kohus nõustub

nende põhjendustega (HKMS § 165 lg 2) ja rõhutab, et kohtupraktikas kinnistunud seisukohtade

järgi on maksupettus konspiratiivne tegevus ja maksuhalduril ei olegi enamasti võimalik

maksupettuse kohta otseseid tõendeid hankida, seetõttu on piisav, kui maksuhaldur on

mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud maksupettuses osalemise kahtlust (nt Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-15-13, p 10). Praeguses asjas kinnitavad maksuhalduri kahtlust, et sularaha jõudis

tõenäoliselt tagasi kaebajani, eelkõige R. B., V. L.i ja L. L. kriminaalmenetluses antud ütlused

(vt ka kontrollakti p 1.1.2.4 ja 1.1.2.6) kogumis muude maksumenetluses kogutud tõenditega.

9(11)

14. Kaebaja peab vääraks ja mittetõendatuks maksuhalduri väidet, et osa kaubast soetas kaebaja

OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest.

Maksuhaldur on kaebaja väidetele vastanud maksotsuse p-s 3.12 ja vaideotsuse p-s 25 ning on

kaudsetele tõenditele tuginedes oma seisukohti tehingute ümberhindamisel mõistlikult ja

eluliselt usutavalt põhjendanud. Nagu eespool märgitud, maksuhaldur ei pea maksumenetluses

maksu määramiseks tõendama maksupettuse toimepanemist ega ka näiteks seda, millal ja kuidas

tegid OÜ-d Prisma Kaubandus ja MRB Invest kaebajale pakkumise ning millal ja kuidas kaebaja

selle aktsepteeris. V. L.i ja R. B. kriminaalmenetluses antud ütlustest tuleneb, et nad tegutsesid

kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud A. T.iga, et osta Tartu Hoiu-Laenuühistust

OÜ-de Prisma Kaubandus ja MRB Invest nimel investeeringukulda ning muuta see metallisegu

lisades madala kullasisaldusega valandiks (vt kontrollakti p 1.1.2.3 ja

1.1.2.4). Samuti on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, et kaebaja viis tehingupartnerit, kes

arvete kohaselt kaebajale valandeid müüsid, olid V. L.i ja R. B. kontrolli all ega omanud reaalset

majandustegevust (vt kontrollakti p 1.1.2.1 ja 1.1.2.2). Neid asjaolusid arvestades on usutav, et

tegelikult soetas kaebaja osa kaubast OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest.

15. Maksuhalduri põhjendused kaebajale tulumaksu määramiseks ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksetelt sisalduvad vaidlustatud maksuotsuse p-s 2.3 ja on kokkuvõtlikult esitatud ka

käesoleva kohtuotsuse punktis 1. MTA heidab kaebajale ette, et kullavalandite soetamise

kohta vormistatud arved ei ole nõuetekohased ja kauba tegelikku maksustavat väärtust

arvestades tuleb nende arvete alusel tehtud väljamaksed maksustada tulumaksuga arvetel

märgitud käibemaksu osas.

16. Kaebaja leiab, et maksuhalduri tuvastatud asjaolusid ja kriminaalmenetluse uurimisversiooni

arvestades ei peaks tulumaksukohustus tekkima mitte kaebajal, vaid OÜ-l Deoro Trade.

Kaebajale tulumaksu määramise aluseks on TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3. TuMS § 51 lg 1 kohaselt

maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui

nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab,

et ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

TuMS § 51 lg 2 p 3 on väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas

juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja

näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus

algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud

või mitte, sest väljamakse kuulub igal juhul maksustamisele (vt nt Riigikohtu 13.02.2014 otsus

nr 3-3-1-83-13, p 19).

Kaebajale määratigi tulumaks põhjusel, et tal ei olnud OÜ-dele US Motors, MM Estate, SP

Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto,

Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused tehtud väljamaksete kohta nõuetekohast

algdokumenti, sest loetletud äriühingute nimel esitatud arvetel märgitud tehingu sisu, müüja ja

kauba hind ei olnud õiged ning kaebaja teadis sellest. Neid asjaolusid on käsitletud eespool

käibemaksu kontekstis ja kohus ei hakka neid siinkohal üle kordama. Kas ja millises ulatuses

kattub see maksuõiguslik etteheide kaebajale või OÜ-le Deoro Trade kriminaalmenetluses

esitatud kahtlustusega ning võimaliku konfiskeerimisele kuuluva vara väärtuse arvestamisega, ei

oma käesolevas asjas tähtsust, sest kriminaalmenetlus ja maksumenetlus kulgevad paralleelselt

ning maksu määramine haldusmenetluses ei sõltu sellest, millised on maksukohustuslasele

tehtud kriminaalõiguslikud etteheited. Kaebaja argumendid tema ja OÜ Deoro Trade

10(11)

topeltmaksustamisest jäävad aga arusaamatuks olukorras, kus kaebaja väidetest võib järeldada,

et OÜ-le Deoro Trade maksuotsusega tulumaksu ei määratudki.

17. Kaebaja väidab, et kui MTA väitel tagastati pangaülekannetega OÜ-le Unico Gold 206 600

eurot, siis tuleks kaebaja tulumaksukohustust selle võrra vähendada. Tulumaksuga

maksustatakse kasumi väljaviimine, kuid kui raha tuleb ettevõtlusesse tagasi, siis puudub

ettevõtlusega mitteseotud kulu ja tulumaksukohustust ei teki.

Kaebajal on põhimõtteliselt õigus, et kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase

kuludokumendita teisele isikule üle kantud raha on maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud

tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega

mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et sellises olukorras on

väljamakse tegemine maksumaksjale tagastatud summa ulatuses üksnes näiline ja selle summa

võrra maksumaksja vara tegelikult ei vähene, seega reaalset väljamakset maksumaksja varast ei

tehta ja maksumaksjal kulu ei teki (vt Riigikohtu 16.11.2010 otsus nr 3-1-1-83-10, p 23).

Käesolevas asjas väitis maksuhaldur kontrollakti p-s 1.1.2.7 c, tuginedes V. L.i, R. B. ja L. L.

kriminaalmenetluses antud ütlustele, et kaebaja poolt väidetavatest tehingupartneritest

äriühingutele käibemaksuna tasutud rahasumma tagastati kaebajale. Kaebaja leidis kontrollaktile

esitatud eriarvamuses, et raha tagastamine kaebajale ei ole tõendatud ning

R. B. ja V. L.i ütlused on vastuolulised, mille peale maksuhaldur on maksuotsuse p-s 3.10 õigesti

selgitanud, et raha tagasi jõudmist kaebajani kinnitavad kaudsed tõendid kogumis ning

maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole võimalik raha tagastamise kohta otseseid

tõendeid koguda. Maksuhaldur selgitas maksuotsuse p-s 3.18 täiendavalt, et perioodil

18.02.2013 kuni 21.05.2013, kui kaebaja ostis ise kauba, tagastati talle eeldatavalt valdavas osas

ülekantud raha, mille eest soetati uus kaup. Kuna maksuhaldur on seejuures tuvastanud, et

kaebaja raamatupidamises kajastuv soetatud kauba kogus vastab kaebaja mittetegelike

tehingupartnerite poolt väljastatud arvetel märgitud kogustele, kaupa ei saadud tasuta ja arvetel

välja toodud kauba netohind vastab kauba tegelikule hinnale, ei saa väita, et käibemaksu osa on

jõudnud kaebaja kassasse või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Tehingute osas

perioodil 22.05.2013-15.11.2013, kui maksuotsuse kohaselt kauba soetasid OÜ-d Prisma

Kaubandus ja MRB Invest Tartu Hoiu-Laenuühistust ja kauba eest on tasutud ülekannetega, siis

tagastati kaebajale eeldatavalt üksnes käibemaksu osa. Samas vastab ka sel perioodil kaebaja

raamatupidamises kajastuv soetatud kauba kogus kaebaja mittetegelike tehingupartnerite poolt

väljastatud arvetel märgitud kogustele ja arvetel välja toodud kauba netohind kauba tegelikule

hinnale, seetõttu ei saa ka nende tehingute puhul väita, et käibemaksu osa on jõudnud kaebaja

kassasse või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Vaidlust ei ole selle üle, et

maksuhalduril puudusid maksuotsuse tegemise ajal täpsed andmed selle kohta, millal ja milliste

arvete alusel ning millises summas teostas kaebaja väljamakseid, mis OÜ Prisma Kaubandus

väljastatud arvetega kaebajale 17.04.2013 ja 18.04.2013 kokku 206 600 euro ulatuses tagastati,

seetõttu ei saa eeldada, et just nende pangaülekannete näol oli tegemist käibemaksuga, eriti

arvestades, et kaebaja enda andmetel tegi ta kontrolliperioodi jooksul ka maksuotsusega

hõlmamata kullatehinguid, sh müüs OÜ-le Prisma Kaubandus investeeringukulda. Kaebaja ei

ole ka kohtumenetluses maksuhalduri järelduste ümberlükkamiseks mingeid tõendeid esitanud.

18. Ärakuulamispõhimõtte väidetava rikkumisega seonduvalt nõustub kohus maksuotsuse p-

s 3.1 ja vaideotsuse p-s 18 toodud põhjendustega, et maksumenetluse käiku arvestades oli

kaebajal maksuhalduri seisukohtade ja järelduste kohta arvamuse ja tõendite esitamiseks

piisavalt aega (kokku 42 tööpäeva). Pärast kaebaja eriarvamuse saamist ja enne maksuotsuse

tegemist kogus maksuhaldur tõepoolest täiendavaid tõendeid AS-idelt Tavid ja Metrosert,

11(11)

millega kaebaja ei saanud enne maksuotsuse tegemist tutvuda. Kuid kuna maksuhaldur ei

muutnud nende tõendite põhjal kontrollaktis väljendatud seisukohti ja kaebaja ei ole ka vaide-

ega kohtumenetluses selgitanud, mis kaebajal seoses AS-idelt Tavid ja Metrosert saadud

tõenditega ütlemata jäi ning kuidas tema ärakuulamine oleks kaasa aidanud teistsuguse

maksuotsuse tegemisele, ei too see formaalne rikkumine kaasa maksuotsuse tühistamist (HMS

§ 58).

19. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale käibe- ja tulumaksu määramine oli õiguspärane

ning kohus ei tuvastanud ka ühtki sellist menetluslikku rikkumist, mis annaks aluse

lõppjäreldustes õige maksuotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seega rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit