3-15-3074/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

01.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3074

Haldusasi

Bagrat Mkrttšjani kaebus Tartu Vangla 30.09.2015. a

käskkirja nr 6-3/244 ja 30.10.2015. a käskkirja

nr 62/1558 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Bagrat Mkrttšjani apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Bagrat Mkrttšjan

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud

vanglateenistuse ametnike ekirjavahetus kahel lehel.

2. Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus osas, millega halduskohus jättis

kaebuse rahuldamata Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 tühistamise

nõudes ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus osaliselt rahuldada ning tühistada

Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri nr 6-3/244.

4. Jätta ülejäänud osas Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsuse resolutsioon muutmata,

asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

5. Mõista Tartu Vanglalt Bagrat Mkrttšjani kasuks välja menetluskulud (riigilõiv)

summas 15 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 01.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjaga nr 6-3/244 (tl 9) määrati kinnipeetav Bagrat

Mkrttšjan vangla majandustööle abitöölise ametikohale tähtajaliselt alates

30.09.2015–31.12.2015.

2. B. Mkrttšjan esitas 12.10.2015 vanglale vaide (tl 10-11) Tartu Vangla 30.09.2015. a

käskkirja nr 6-3/244 tühistamiseks. Tartu Vangla jättis 12.11.2015. a vaideotsusega

nr 1-11/739-2 (tl 12) B. Mkrttšjani vaide rahuldamata.

3. Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1558 (tl 14-15) karistati B. Mkrttšjani

distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kuueks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) §

67 p 1 nõuete süülise rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et 30.09.2015 kella 13.50

paiku ei allunud B. Mkrttšjan valvuri korraldusele asuda tööle E6 eluosakonnas.

4. B. Mkrttšjan kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse ära ajavahemikul

06.11.2015–12.11.2015.

5. B. Mkrttšjan esitas 02.11.2015 vanglale vaide (tl 24-27) Tartu Vangla 30.10.2015. a

käskkirja nr 6-2/1558 tühistamiseks. Tartu Vangla jättis 30.11.2015. a vaideotsusega

nr 1-11/782-2 (tl 29-30) B. Mkrttšjani vaide rahuldamata.

6. B. Mkrttšjan esitas 07.12.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 30.09.2015. a

käskkirja nr 6-3/244 ja 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 tühistamiseks ning Tartu Vangla

kohustamiseks vabastada kaebaja töökohustusest tervislikel põhjustel karistusaja lõpuni.

Kaebuse kohaselt on kaebajal kaasasündinud ravimatu haigus, millega kaasnevad kroonilised

liigese- ja lihasvalud, mis füüsilise koormuse korral ägenevad. Vanglale, sh vangla

meditsiiniosakonnale oli see teada, kuid ikka kohustati teda osalema majandustöödel. Kui

kaebajat 30.09.2015 tööle kutsuti, selgitas kaebaja enda väitel nii suuliselt kui ka seletuskirjas

oma tervislikku seisundit, diagnoosi ja sellega kaasnevaid valusid, kuid teda karistati

kuuepäevase kartserikaristusega. Vangla ei ole teinud ühtki katset välja selgitada, kuhu

kadusid kaebaja diagnoosid ega korraldanud kaebaja terviseseisundi uut hindamist, kuigi

kaebaja on enda väitel seda korduvalt taotlenud. Sellega on vastustaja jätnud välja selgitamata

asjas olulised asjaolud ning eiranud talle seadusega pandud kohustust kaebaja tervise kaitsel

ja jätnud kohaldamata õigusnormid, mis keelavad kannatuste põhjustamise ja inimväärikust

alandava kohtlemise. Menetleja jättis diagnooside omavahelise vastuolu tähelepanuta. Välja

on selgitamata, kas kaebaja diagnooside kadumine vangla ravikaardilt on seotud lohakuse,

ebakompetentsuse või teadliku võltsimisega. Tööle asumise korraldus, mille täitmisega

kaasneb paratamatult valu, läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 18 ja EIÕK art-ga 3, samuti

VangS § 4¹ lg-ga 1.

7. Tartu Halduskohus tagastas 22.12.2015. a määrusega B. Mkrttšjani kaebuse

kohustamisnõude osas ja võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse.

8. Tartu Halduskohus jättis 04.05.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus märkis, et kaebajal on Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo 19.01.2015. a

otsusega tuvastatud osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsendiga 60, põhjuseks

üldhaigestumine ja tal on diagnoositud osteogenesis imperfecta ning patoloogilise murruga

osteoporoos. Seega on kaebaja töövõime alanenud, kuid ta on osaliselt töövõimeline. Nii

töövõime kaotus kui ka diagnoositud terviserikked ei ole halduskohtu arvates automaatselt

töökohustusest täielikult vabastavad asjaolud. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt on töökohustus

välistatud tervisest tulenevatel põhjustel, kui sellise töövõimetuse on lõikes 3 ette nähtud

korras tuvastanud arst. Käesoleval juhul hindas arst dr T. Küla 29.09.2015 kaebaja tervislikku

seisundit ja tuvastas, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud, küll aga on

liikumine ja lihastreening osteopeenia tõttu näidustatud. Seega tuvastas kergete

majandustööde (osakonna koristamine) osas kaebaja töövõimelisuse arst vastavalt seadusele.

Ka Tartu Vangla arsti dr P. Kooli 29.10.2015. a tõendi kohaselt ei ole kerge füüsiline töö

kaebajale vastunäidustatud. Halduskohus märkis, et eluosakonna koristamine ei nõua

ebamõistlikult suurt jõupingutust ega raskuste tõstmist. Töö iseloomu silmas pidades ei saa

sellist tööd pidada füüsiliselt liigselt koormavaks. Kuna vastustaja arvestas kaebaja tööle

määramisel arsti seisukohaga, et kerged majandustööd ei ole talle vastunäidustatud, samas ei

ole kaebaja töökohustusest vabastamise aluseid tuvastatud, siis ei ole halduskohtu hinnangul

alust Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 tühistamiseks.

Halduskohus leidis Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 vaidlustamise osas, et

kuigi kaebaja väitis end 30.09.2015 kella 13.50 paiku, mil valvur andis talle korralduse asuda

eluosakonnas tööle, haige olevat ja keeldus korraldust täitmast, puudusid tal töötamisest

keeldumiseks nii VangS § 37 lg-s 2 kui ka § 38 lg-s 2² nimetatud alused. Kuigi kaebaja väitis

enda haige olevat, ei avaldanud ta soovi koheselt ega ka hiljem samal päeval minna arsti

juurde. Seega on kaebaja väide oma haiguse kohta üldsõnaline. Vanglateenistuse ametniku

poolt antud tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisega täitis kaebaja VangS § 69 lg-s 1

sätestatud distsiplinaarrikkumise koosseisu ning tema karistamine oli õiguspärane.

Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, vaidlustatud käskkiri on välja antud

pädeva isiku poolt, põhjendatud ja kaalutletud. Arvestades kaebaja varasemaid karistusi, ei

olnud kaebajale määratud karistus ülemäärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas 30.05.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega tema

kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et vanglal ei ole õigust panna talle kohustusi, mis

põhjustavad talle füüsilist valu ja kannatusi. Kogu kaebaja haigusloos on dokumenteeritud

kroonilised liigese- ja lihasvalud, mis tugevnevad igasuguse füüsilise pingutuse korral. Ka

Tartu Vangla sissekanded kaebaja ravikaardil ei näita, et ta oleks valudest vabanenud.

Kaebajale jääb arusaamatuks dr T. Küla seisukoht, et füüsiline töö „ei ole vastunäidustatud“.

Kaebaja on seisukohal, et vangla oleks pidanud välja selgitama tegeliku olukorra ning kuna

vanglaarst ei saa vangla struktuuriüksuse töötajana olla sõltumatu, siis oleks vangla pidanud

leidma vanglavälise eksperdi. Kaebaja väitel ei pakutud talle siis, kui ta keeldus tööle

asumast, võimalust minna arsti juurde. Kaebaja oli nõudnud enda arsti juurde viimist kasvõi

selleks, et saada valuvaigisteid. Dokumentidest on kadunud ka teave selle kohta, et kaebaja

nõudis arsti juurde viimist ka viiel järgmisel päeval. Isegi juhul, kui ta ei oleks nõudnud arsti

juurde viimist, ei võtaks see kaebaja hinnangul vanglalt kohustust viia teda arsti juurde, et

teha kindlaks, kas kaebaja on töövõimeline või mitte. Kaebaja arvates on absurdne menetleja

väide, et päev enne tööle määramist, kui ta arsti juures käis, siis ta valu ei kaevanud. Valu

intensiivsus kõigub ning on eri aegadel erinev. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et

kaebaja oleks pidanud tööle minema, et selgitada välja, kas see töö on talle jõukohane.

10. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust kohtuotsuse tühistamiseks ja palub arvestada enda varasemalt käesolevas asjas esitatud

seisukohtadega. Dr T. Küla hindas 29.09.2015 kaebaja tervislikku seisundit ning tuvastas, et

kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud. Ka Sotsiaalkindlustusameti

19.01.2015. a otsuse kohaselt on kaebaja töövõime kaotus 60%, mis tähendab, et 40%

ulatuses on kaebaja töövõimeline. Halduskohus saab tööle määramise käskkirja õiguspärasuse

kontrollimisel hinnata üksnes seda, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Halduskohus ei

saa arsti asemel hinnata kaebaja tervislikku seisundit ega tema töövõimelisust. Vanglale

teadaolevalt on kaebaja aktiivselt sportinud, mis eeldab samuti füüsilist pingutust.

07.07.2015 avaldas kaebaja meditsiiniosakonnas kartust, et kui ta mängib jalgpalli, siis äkki

midagi juhtub. Kaebaja suutlikkus sportida tekitab kahtlusi kaebuses toodud väidete osas, et

töötada ta ei saa. Kaebaja väited selle kohta, et vangla arst ei saa olla sõltumatu, on

paljasõnalised ja otsitud. Kaebaja ei ole kaebuses halduskohtule toonud välja asjaolu, et ta ei

saanud tööle minna sel konkreetsel päeval esinenud valude tõttu. Samuti ei kinnita

vaidlustatud käskkiri kaebaja väidet, et tal esinesid valud tööle kutsumise päeval.

11. Vastuseks kohtunõudele vastas Tartu Vangla, et käsitleb kaebaja tervisekaardis dr T.

Küla poolt 29.09.2015 tehtud sissekannet kaebaja tööle määramise käskkirja aluseks oleva

vangla arsti kooskõlastusena VangS § 37 lg 3 mõttes. Vastustaja nõustus ringkonnakohtuga, et

30.09.2015. a käskkirjas ei kajastu viiteid kaebaja tervisekaardi sissekandele ega arsti

kooskõlastusele kaebaja tööle määramiseks, kuid vaatamata sellele on käskkirja andmisel arsti

seisukohaga arvestatud. Arsti seisukoha ja sellest lähtuva kaalutluse välja toomata jätmine ei

anna vastustaja hinnangul alust käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja selgitas, et

distsiplinaarmenetluse raames kaebaja tervisliku seisundi uurimisest ei saa järeldada, et enne

kaebaja tööle määramist ei ole tema tervisega seotud asjaolusid kontrollitud ega arvestatud.

Distsiplinaarmenetluse käigus kontrollitakse täiendavalt, kas esinesid distsiplinaarrikkumist

välistavad asjaolud. Tartu Vangla on seisukohal, et juhul, kui ringkonnakohus leiab siiski, et

30.09.2015. a käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, siis vastustaja hinnangul ei muuda

see fakt iseenesest õigusvastaseks 30.10.2015. a käskkirja. Riigikohus on 29.09.2015. a

otsuses asjas nr 3-3-2-2-15 leidnud, et tööle määramise käskkirja tühistamine ei too

automaatselt kaasa distsiplinaarkaristuse tühistamist. Kinnipeetavata poolt korralduse täitmata

jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge. Tööle määramise käskkirja tühistamine tagantjärele ei tooks

kaasa kaebajale antud korralduse tühisust ja seega kaebaja distsiplinaarsüüteo koosseisu

äralangemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

võtab kõigepealt seisukoha tühistamisnõuete lubatavuse kohta (I), seejärel Tartu Vangla

30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 õiguspärasuse kohta (II), Tartu Vangla 30.10.2015. a

käskkirja nr 6-2/1558 õiguspärasuse kohta (III) ning jagab viimaks menetluskulud (IV).

I

13. Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjaga nr 6-3/244 määrati kaebaja vangla majandustööle

tähtajaliselt alates 30.09.2015–31.12.2015. Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjaga nr 6-

2/1558 karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kuueks ööpäevaks,

kuna kaebaja ei olnud allunud korraldusele asuda tööle. Kaebaja esitas nõude mõlema

nimetatud käskkirja tühistamiseks. Kuigi käesolevaks hetkeks on 30.09.2015. a käskkirja

kehtivusaeg möödunud ning kaebaja on ka 30.10.2015. a käskkirjaga määratud karistuse ära

kandnud, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas tühistamisnõude menetlemine

endiselt võimalik, sest vaidlustatud haldusaktide mõju ja praktiline tähendus ei ole vaatamata

nende kehtivuse lõppemisele veel täielikult ammendunud. Riigikohus on asjas, kus oli samuti

vaidlustatud tööle määramise käskkirja, mille kehtivusaeg oli kohtuotsuse tegemise ajaks

möödunud, leidnud, et tühistamiskaebus ei ole sellises olukorras muutunud täiesti ainetuks,

sest vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse

lõppemisele olla täielikult ammendunud (RKHK 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p

11). Samuti on Riigikohtu praktika kohaselt võimalik nõuda distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirja tühistamist ka pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist, sest varasemaid kehtivaid

distsiplinaarkaristusi arvestatakse edaspidi karistuste määramisel ning seega on

distsiplinaarkaristustel õiguslik mõju ka pärast selle ärakandmist (Riigikohtu

halduskolleegiumi 04.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-89-13, p 18).

II

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja seisukohal, et vanglal ei ole õigust teda tööle

määrata, kui töö tegemine põhjustab talle tema terviseseisundist tulenevalt valu ja kannatusi.

VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada, kui vangistusseadus ei

sätesta teisiti. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, siis

vastavalt VangS § 38 lg-le 1 ja lg-le 2¹ vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle.

Töötamiskohustus puudub VangS § 37 lg-s 2 sätestatud kinnipeetavatel. VangS § 37 lg 2 p 3

kohaselt ei ole kohustatud töötama ka kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline

töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst.

15. Asja materjalide kohaselt on vangla arst dr T. Küla 29.09.2015 kaebaja tervisekaardile

tehtud kande kohaselt (tl 51) leidnud, et kerged majandustööd ei ole kaebajale

vastunäidustatud ning liikumine ja lihastreening on osteopeenia tõttu näidustatud. Vastustaja

poolt ringkonnakohtule esitatud ekirjadest nähtub, et vangla IV üksuse inspektor on

28.09.2015 palunud meditsiiniosakonna juhatajalt kooskõlastust kinnipeetava kerge

osakoormusega majandustöödele määramiseks ning meditsiiniosakond on 29.09.2015 viitega

kaebaja poolt samal päeval perearsti vastuvõtul käimisele ka loa andnud kaebaja kerge

osakoormusega majandustöödele suunamiseks. Ringkonnakohus võtab halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 alusel nimetatud e-kirjad asja juurde. Nendest e-kirjadest

nähtub, et arsti kooskõlastus kaebaja tööle määramiseks oli olemas.

16. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et talle jääb arusaamatuks, millel põhineb

dr T. Küla seisukoht, et füüsiline töö ei ole kaebajale vastunäidustatud, sest selline seisukoht

läheb kaebaja arvates vastuollu tema varasema haiguslooga. Kaebaja väitel esinevad tal

kroonilised liigese- ja lihasvalud, mis tugevnevad igasuguse füüsilise pingutuse korral

ning vangla arst oli sellest teadlik. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vangla oleks

pidanud kasutama vanglavälise eksperdi abi, sest vangla arst ei saa olla sõltumatu.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üksnes asjaolu, et vangla meditsiiniosakonnas töötavad

arstid kuuluvad vangla töötajate koosseisu, ei anna alust jõuda järeldusele, et vangla arst ei ole

piisavalt sõltumatu, et anda VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kooskõlastust. Riigikohus on asjas

nr 3-3-1-44-14 leidnud, et vangla arstil kui vanglateenistujal on VangS § 37 lg-st 3 tuleneva

kooskõlastuse andmise õigus.

Küll aga on Riigikohtu praktika kohaselt VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisuse hindamisel

väljastatud arsti tõend, millele tugineb haldusakt, halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega

ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud dokumendid tema varasema haigusloo

kohta käesoleval juhul vastuolus arsti 29.09.2015. a seisukohaga. Kaebaja perearsti

02.10.2015. a teatise kohaselt (tl 31) ei talu kaebaja küll koormusi, kuid samas on

Sotsiaalkindlustusameti 19.01.2015. a otsuse nr 1178092 (tl 38-38p) kohaselt kaebaja üksnes

osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsendiga 60. Teised kaebaja esitatud dokumendid

käsitlevad kaebaja tervislikku seisundit varasemal ajal (Endokrinoloogiakeskuse 06.01.2016.

a konsultatsiooni otsus (tl 33), Pärnu Haigla 03.01.2013. a ambulatoorne epikriis (tl 34), SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi 11.12.2014. a epikriis (tl 37)), kuid ka nendest ei nähtu, et kaebajale

võiks füüsiline töö olla täiesti välistatud. Pigem vastupidi - kaebaja tervisekaardi kohaselt (tl

36) on Tartu Vangla arst dr T. Küla leidnud 13.05.2014, et kaebajale sobib kerge füüsiline töö.

Pärnu Haiglas 13.02.2013. a koostatud ambulatoorsest epikriisist (tl 35) nähtub ka, et kaebaja

on käinud jalgpallitrennis. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata,

et vangla arst oleks kaebaja tööle määramisel andnud sisult ebaõige kooskõlastuse.

17. Samas ei nähtu Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjast, et arsti kooskõlastuses määratud

tingimustega oleks käskkirja andmisel arvestatud. 30.09.2015. a käskkirja kohaselt on kaebaja

määratud vangla majandustööle, abitöölise ametikohale tähtajaliselt alates

30.09.2015–31.12.2015. Arsti kooskõlastus oli aga antud kaebaja määramiseks kerge

osakoormusega majandustöödele. Seega lisaks asjaolule, et 30.09.2015. a käskkirjas puudub

viide arsti kooskõlastusele, ei nähtu nimetatud käskkirjast ka seda, et kaebaja tööle määramise

käskkirja andmisel oleks arvestatud meditsiiniosakonna poolt määratud konkreetsete

tingimustega. 30.09.2015. a käskkirjas ei ole märgitud, et kaebaja suunatakse üksnes kergetele

majandustöödele ning sedagi osakoormusega. Asja materjalidest ei nähtu ka, et kaebajat oleks

tööle määramise käskkirja teatavaks tegemisel teavitatud meditsiiniosakonna kooskõlastuse

tingimustest või selgitatud kaebajale, et ta on määratud üksnes kergetele majandustöödele ja

osakoormusega. Muudele kui osakoormusega kergetele majandustöödele määramiseks arsti

kooskõlastus puudus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna vanglal oli arsti

kooskõlastus kaebaja määramiseks üksnes kergetele osakoormusega majandustöödele, kuid

vangla on kaebaja määranud vangla majandustööle, abitöölise ametikohale ilma arsti

kooskõlastuses märgitud lisatingimusteta, on Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri

õigusvastane, sest vanglal puudus kaebaja sellises mahus tööle määramiseks VangS § 37 lg-s

3 sätestatud arsti kooskõlastus.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjast ka seda, et

kaebajale oleks olnud enne käskkirja andmist tagatud ärakuulamisõigus. Riigikohtu praktika

kohaselt ei tähenda ärakuulamise kohustus, et kinnipeetavat ei saaks määrata majandustöödele

ilma kinnipeetava nõusolekuta, kuid ärakuulamine aitab ühelt poolt legitimeerida koormavat

haldusakti adressaadi silmis ning teiselt poolt haldusorgani jaoks selgitada välja, kas võib

esineda asjaolusid, mis välistavad töötamiskohustuse (Riigikohtu halduskolleegiumi

13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17). Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjas puudub

viide sellele, et kaebajale oleks enne käskkirja andmist olnud ärakuulamisõigus tagatud.

Sellele, et kaebaja sai teada vangla kavatsusest määrata ta tööle alles 30.09.2015. a käskkirja

talle teatavakstegemise järgselt, viitavad ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolud, et

kooskõlastusi julgeolekuosakonnalt ja meditsiiniosakonnalt küsiti 28.09.2015 ning tööle

määramise käskkiri anti juba 30.09.2015. Samuti viitab sellele kaebuses märgitu, et kaebaja

selgitas nii suuliselt kui ka kirjalikult oma tervislikku seisundit alles pärast seda, kui teda

30.09.2015 tööle kutsuti. Asja materjalidest ei nähtu, et talle oleks enne seda antud võimalust

oma seisukoha esitamiseks. Riigikohus on märkinud, et kolmeks kuuks koristustöödele

määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ärakuulamise tagajärjel lükkub käskkirja

andmine mõne tööpäeva võrra edasi, kuid kuna kinnipeetav on vangla administratsioonile

pidevalt kättesaadav, siis oleks ärakuulamisõiguse tagamiseks piisanud ka lühikesest

vestlusest või kirjaliku seisukoha esitamise võimaluse andmisest (Riigikohtu

halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17).

19. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Vangla 30.09.2015. a

käskkiri on õigusvastane nii seetõttu, et selle andmisel ei ole arvestatud arsti kooskõlastusega

tervikuna kui ka seetõttu, et kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigus. Ringkonnakohus ei

nõustu vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul ei anna arsti seisukoha ja sellest lähtuva

kaalutluse välja toomata jätmine vaidlusaluses käskkirjas HMS § 58 järgi haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks alust, sest nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna

30.09.2015. a käskkirjast ei nähtu, et kaebajat võib arsti kooskõlastuse kohaselt määrata

üksnes kergele osakoormusega majandustööle, siis ei ole välistatud, et kaebajale võidi selle

käskkirja alusel anda ka korraldus asuda täitma selliseid tööülesandeid ja sellises mahus,

milleks arsti kooskõlastus puudus. Ka valvuri 30.09.2015. a ettekandest (tl 21), mille kohaselt

kaebaja ei allunud 30.09.2015 kella 13.50 ajal valvuri korraldusele asuda tööle 6.

eluosakonnas, ei nähtu, et töö, mida kaebajat taheti saata tegema, oleks olnud üksnes kerge ja

osakoormusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud käesoleval juhul tegemist menetlus- ja

vorminõuete rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri tuleb tühistada.

III

20. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja

tühistamine iseenesest ei too automaatselt kaasa Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 6-

2/1558, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus vanglateenistuse ametniku

mitteallumise tõttu, tühistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsuste asjades nr

3-3-2-1-15 ja 3322-15 kohaselt ei ole kinnipeetava tööle määramise käskkiri ja tema

distsiplinaarkaristus omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu, ning kui hiljem

kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei

olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole

rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et

kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-

3-2-2-15, p 18).

HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud

haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab

toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on

vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Käesolevas

asjas kaebajale 30.09.2015 valvuri poolt antud korraldusel asuda tööle ilmselgeid tühisuse

tunnuseid ei esinenud. Samuti ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks haldusakti hilisem

kehtetuks tunnistamine, sest kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab haldusakti adressaat

haldusakti täitma (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p

18). Seega puudus kaebajal alus 30.09.2015 vanglaametniku korralduse täitmata jätmiseks,

sest talle antud tööle asumise korraldus ei olnud tühine ning ringkonnakohtu poolt kaebaja

tööle määramise käskkirja tühistamine ei muuda seda samuti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks.

21. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas kaebajal esines VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev

õiguslik alus jätta vanglaametniku 30.09.2015 antud korraldus täitmata, sest asja materjalide

kohaselt on kaebaja keeldunud korraldust täitmast, viidates oma tervislikule seisundile.

VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel

põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud

erisustega töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mille § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse

keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise (Riigikohtu

halduskolleegiumi 30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Kui arst on juba

tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid kinnipeetav keeldub

tööle asumisest ootamatu terviserikke tõttu, saab Riigikohtu praktika kohaselt anda

kinnipeetava terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu

halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16).

22. Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse protokollist ja distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirjast nähtub, et arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole kaebajale

30.09.2015 kaebaja tervislikust seisundist tulenevat tööst vabastust andnud. Kaebaja

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ta palus ennast pärast tööle asumisest keeldumist arsti

juurde viia, kuid teda ei viidud, on vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Valvur, kes andis

kaebajale 30.09.2015 tööle asumise korralduse, on distsiplinaarmenetluses andnud ütlusi

(tl 16), mille kohaselt kaebaja ei palunud enda arsti juurde viimist. Samuti on kaebaja Tartu

Vangla 30.10.2015. a käskkirja peale esitatud vaides (tl 24-27) märkinud, et ta on avaldanud

soovi minna arsti juurde nii 1-3. kui ka 4. oktoobril nii hommikuse kui õhtuse loenduse ajal.

30.09.2015 vahetult pärast tööle asumise korralduse saamist arsti juurde viimise soovi kaebaja

vaides märkinud ei ole. Ka kaebuses halduskohtule on kaebaja märkinud, et kui teda

30.09.2015 tööle kutsuti, siis ta selgitas valvurile nii suuliselt kui kirjalikult oma tervislikku

seisundit. Arsti juurde viimise või arsti kutsumise nõuet ta ei märgi. Seetõttu ei ole

ringkonnakohtu hinnangul usutav kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pärast tööle

asumise korralduse saamist ta nõudis enda arsti juurde viimist, kuid vangla seda talle ei

võimaldanud.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kui kinnipeetav keeldub tööle asumise

korraldust täitmast, siis on vanglal kohustus ta arsti juurde viia. Kui kinnipeetav soovib

kasutada VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenevat õigust keelduda tööle asumisest tervislikel

põhjustel, siis tuleb tal endal taotleda arsti või meditsiiniõe kutsumist, sest kinnipeetaval on

üksnes arsti või meditsiiniõe hinnangu alusel õigus saada tööst vabastust. Kuna kaebaja

käesolevas asjas arsti või meditsiiniõe kutsumist ei taotlenud, siis ei ole tõendatud, et kaebajal

esines VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus keelduda 30.09.2015 tööle asumise korralduse

täitmisest. Riigikohus on leidnud, et isegi olukorras, kus tervishoiutöötaja on tuvastanud, et

tervisest tulenevad põhjused tööst keeldumiseks puuduvad, ning vanglal on piisav alus olla

veendunud, et kinnipeetaval puudus ka mõistlik põhjus enne tööle asumist taotleda enda

tervise kontrollimist, on distsiplinaarvastutuse kohaldamine tööst alusetu tervisekaebusega

keeldumise eest üldjuhul lubatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr

3-3-1-53-14, p 18). Käesolevas asjas on vaatamata sellele, et kaebaja ei nõudnud tööle

asumisest keeldumisel arsti või meditsiiniõe kutsumist, vangla distsiplinaarmenetluse käigus

küsinud vangla meditsiiniosakonna hinnangut kaebaja tervisest tulenevale võimekusele

majandustöödel töötamiseks ning saanud vastuseks, et meditsiinilist vastunäidustust kergeks

majandustööks ei ole (tl 23). Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt ei ole ka hilisemad

vangla meditsiinitöötajate poolt tehtud sissekanded selle seisukohaga vastuolus. Näiteks

29.10.2015 on arst dr P. Kool märkinud kaebaja tervisekaardile (tl 41), et kerge füüsiline töö

ei ole vastunäidustatud, samasisulised otsused on meditsiinitöötajate poolt tehtud kaebaja

suhtes ka 05.11.2015 (tl 43) ja 11.11.2015 (tl 44).

24. Kaebuses esitatud väited, et menetleja ei ole distsiplinaarmenetluses välja selgitanud,

kuhu on kadunud kaebaja tervisekaardilt tema diagnoos ning milline peaks olema õige

diagnoos, ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest distsiplinaarmenetluse ülesanne on välja

selgitada üksnes distsipliinirikkumise asjaolud. Vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses on

menetleja pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole, et selgitada välja, kas kaebajal võis

esineda tervislikust seisundist tulenev alus tööle asumisest keeldumisest. Riigikohtu praktika

kohaselt on nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt,

halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi

13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19), kuid käesolevas asjas ei nähtu, et

distsiplinaarmenetluse läbiviija oleks rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet või

muid menetlusreegleid. Ka kaebaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud tõendid tema

tervisliku seisundi kohta ei anna alust jõuda järeldusele, et meditsiiniosakonna hinnang

kaebaja tervisele võiks olla ebaõige. Seetõttu ei olnud menetlejal kohustust

distsiplinaarmenetluse käigus asuda välja selgitama kaebaja tervisekaardiga seonduvaid

asjaolusid.

25. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja tööle määramise

käskkirja tühistamine ei tähenda, et kaebajal oleks esinenud alus keelduda vanglateenistuse

ametniku tööle asumise korralduse täitmisest. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajal

oleks esinenud VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev õigus tööle asumisest keelduda. Riigikohtu

praktika kohaselt võiks tööle määramise käskkirja õigusvastasus omada tähendust

kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel ja seda

eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne (Riigikohtu

halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 24). Tartu Vangla 30.10.2015. a

käskkirjast nähtub, et kaebajal oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal neli kehtivat

distsiplinaarkaristust, mis kõik olid määratud vanglateenistuse ametniku korralduse eiramise

eest. See viitab ringkonnakohtu hinnangul kaebaja süstemaatilisele allumatusele. VangS § 67

p-s 1 sätestatud allumiskohustus on vajalik distsipliini tagamiseks vanglas ning distsipliini ja

julgeoleku tagamine vanglas on kaalukas väärtus, mistõttu tuleb vanglas tööle asumise

korralduste süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu

halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). Arvestades käesolevas

asjas kaebaja eelnevaid samalaadseid rikkumisi, siis kaebajale vaidlustatud käskkirjaga

karistuseks kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamise määramine ei ole ringkonnakohtu

hinnangul ebaproportsionaalne karistus.

26. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis kaebuse

rahuldamata Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja tühistamise nõudes ning teeb selles osas

uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab nimetatud käskkirja. Ülejäänud osas

jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata, asendades halduskohtu otsuse

põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

IV

27. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning ka apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kokku on seega kaebaja menetluskulud 30 eurot. HKMS

§ 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt juhul, kui kõrgema

astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudetakse ka kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab nii

apellatsioonkaebuse kui ka kaebuse osaliselt, tühistades kahest vaidlustatud haldusaktist ühe,

siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud

pooles ulatuses, st 15 eurot.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/