3-15-2335/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2335

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 16. juuni 2015. a

otsuse nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a otsuse

nr 610/22739-2 õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

millega jäeti rahuldamata taotlused ja ei võimaldatud

kaebajal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel

kokkusaamistel 16. juunil 2015 ja 14. juulil 2015 ühes

ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni

vahenduseta.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Romeo Kalda

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Romeo Kalda apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

16. veebruari 2016. a otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata Romeo Kalda taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 31 osas.

3. Jätta Romeo Kalda menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 29. detsembril 2016

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 11. juunil 2015 Viru Vanglale taotluse võimaldamaks 16. juunil 2015

lubatud lühiajalisel kokkusaamisel oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma piiranguteta

klaasist vaheseina ja sisetelefoni vahenduseta. Viru Vangla jättis 16. juuni 2015. a otsusega

nr 6-10/19454-2 R. Kalda taotluse rahuldamata osas, kus kaebaja soovis, et lühiajaline

kokkusaamine toimuks ilma klaasist vaheseinata ruumis.

2. R. Kalda esitas 13. juulil 2015 Viru Vanglale taotluse võimaldamaks 14. juulil 2015

lubatud lühiajalisel kokkusaamisel oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist

vaheseina ja sisetelefoni vahenduseta. Viru Vangla jättis 15. juuli 2015. a otsusega nr 6-

10/22739-2

R. Kalda taotluse rahuldamata osas, kus kaebaja soovis, et lühiajaline kokkusaamine toimuks

ilma klaasist vaheseinata ruumis.

3. R. Kalda esitas 16. juulil 2015 Viru Vanglale vaide Viru Vangla haldusaktide

16. juuni 2015. a nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a nr 6-10/22739-2 kehtetuks

tunnistamiseks. Vaide kohaselt on Viru Vangla nimetatud haldusaktid kaalutlusvigadega ja

ebaproportsionaalsed. Viru Vangla jättis 13. augusti 2015. a vaideotsusega nr 6-12/179-2

R. Kalda vaide täies ulatuses rahuldamata. Vangla vastuse kohaselt on lühiajalisele

kokkusaamisele lubamisel kasutatud VSKE § 31 lg 21 tulenevat kaalutlusõigust, hinnates

eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Vangla on leidnud, et

R. Kalda suhtlemisvabaduse piirangud on olnud õiguspärased ja vaide rahuldamiseks puudub

alus.

4. Tartu Halduskohtusse saabus 16. septembril 2015 R. Kalda kaebus Viru Vangla

16. juuni 2015. a otsuse nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a otsuse nr 6-10/22739-2

tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata taotlused ja ei võimaldatud kaebajal kohtuda

oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel (16. juunil ja 14. juulil 2015) ühes ruumis ilma

klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. Kaebaja leiab, et klaasist vaheseina ja

sisetelefoni kohaldamine lühiajalistel kokkusaamistel on olnud ebavajalik,

ebaproportsionaalne, inimväärikust alandav ning piirangutega riivati kaebaja ja tema abikaasa

põhiseaduslikku abielu garantiid. Viru Vangla haldusaktid on kaalutlusvigadega ning

vastuolus põhiseaduse (PS) ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni

(EIÕK) mitmete sätetega. Kaebaja viitab kaebuses preventiivsele eesmärgile ja kavatsusele

hiljem esitada vanglale kahjunõue.

5. Tartu Halduskohtu 22. septembri 2015 määrusega jäeti R. Kalda kaebus käiguta ja anti

täiendav tähtaeg nõuete täpsustamiseks. Määruses esitatud seisukoha kohaselt pole R. Kalda

tühistamiskaebus suunatud vangla otsuste, mille kehtivus on lõppenud, negatiivse mõju

kõrvaldamisele, mistõttu palus kohus kaebajal kaaluda tuvastamisnõude esitamist. R. Kalda

märkis 28. septembri 2015. a vastuses kohtule, et ta täpsustab kaebuse nõudeid selliselt, et

läheb tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele.

6. Vastustaja Viru Vangla palus 27. oktoobri 2015 vastuses kaebusele jätta kaebus

rahuldamata. Vastuses tuuakse välja, et Vangla on kinnipeetava taotluste lahendamisel

leidnud, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub

üles kinnipeetava huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata.

Lühiajalisele kokkusaamisele lubamisel on isikud vajalik täielikult läbi otsida, mis riivab

oluliselt isiku õigusi ning on lisaks aja- ja töömahukas. Vangla on taganud ja tagab jätkuvalt

kinnipeetavatele võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks, sealhulgas pikaajalised

kokkusaamised, kus on vahetult võimalik suhelda perekonnaliikmetega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus jättis 16. veebruari 2016 otsusega R. Kalda kaebuse rahuldamata.

8. Kohus on viidanud, et vanglavälise suhtlemise puhul on tegemist kinnipeetavale

vangistusseadusest (VangS) tuleneva õigusega ning lühiajalisele kokkusaamisele lubamine

ilma vaheseinata kohtumise võimaldamiseks on tulenevalt justiitsministri 30. novembri

2000. a vastu võetud määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-test 2 ja 21

vangla administratsiooni kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus.

Halduskohus on hinnanud õiguspäraseks 16. juuni 2015. a otsuse nr 6-10/19454-2

kaalutlused, leides, et Viru Vangla on otsuses arvestanud VSKE §-s 31 antud

kaalutlusõigusega ning diskretsiooni kasutamisel hinnanud eelkõige konkreetse lühiajalise

kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Kohus pidas esitatud asjaolude põhjal kinnipeetava

suhtlemisvabaduse teatavaid piiranguid õiguspäraseks.

Halduskohus on hinnanud õiguspäraseks 15. juuli 2015. a otsuse nr 6-10/22739-2 kaalutlused.

Kohus nõustus esitatud materjalide alusel, et kaebaja taotlus kokkusaamiseks klaasist

vaheseinata ruumis oli esitatud hilinenult.

Kohus selgitas, et lühiajaline ja pikaajaline kokkusaamine on olemuslikult erinevad, kuna ühe

eesmärgiks on võimaldada verbaalset suhtlemist lähedaste ja tuttavatega, teise eesmärgiks

seevastu võimaldada perekonnaliikmega kooselamist. Kohus nõustus ka Viru Vangla

seisukohaga, et lubamaks lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata, tuleb välistada

keelatud esemete ja ainete sattumist vanglasse, kuid kokkusaamisele saabunud isiku täielik

läbiotsimine riivab oluliselt isiku õigusi ning on aja- ja töömahukas.

Vanglas viibiv isik ei saa eeldada samasugust ulatuslikku eraelu puutumatust nagu seda

võimaldab elu vabaduses, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited lühiajalisel kokkusaamisel

vaheseina kohaldamisel inimväärikuse alandamisele ja põhiseadusliku abielu garantii riivele.

Halduskohus ei nõustu kaebuses esitatud väitega, et vaidlustatud haldusaktid on vastuolus

EIÕK artiklitega 8 ja 13, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on olnud seisukohal, et

teatud kontroll ja piirangud on aktsepteeritud, kui nad on seaduse alusel kehtestatud,

EIÕK art 8 lg-s 2 nimetatud legitiimseid eesmärke taotlevad ning demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud. Seega ei kujuta kõik piirangud endast automaatselt nimetatud artiklite rikkumist.

Käesoleval juhul ei ole tegemist meelevaldsete piirangutega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. R. Kalda esitas 17. märtsil 2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsus tervikuna ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Kaebaja viitab, et Viru Vanglas puuduvad klaasist vaheseinata

lühiajalise kokkusaamise ruumid, mistõttu vaheseina kohaldamine viitega vangla üldisele

julgeolekule on ebaõige ja piirang vastuolus PS ja EIÕK mitmete sätetega. Käesoleval juhul

puuduvad kaalutlused, miks just R. Kalda ja tema abikaasa suhtes niisugust piirangut kasutati.

Kaebaja on viibinud ilma täiendavate piiranguteta ühes ruumis erinevate pedagoogidega ja

pikaajalistel kokkusaamistel abikaasaga, mistõttu ta ei pea põhjendatuks lühiajalistel

kokkusaamistel abikaasaga klaasist vaheseina kasutamist. Halduskohus on jätnud

tähelepanuta, et kaebajat ei ole karistatud kuriteo eest, mis on toime pandud perekonna vastu

ning puuduvad juhtumid, et kaebaja on vangla töötajaid, kooli personali või ametnikke

vangistuses olles rünnanud või ohustanud. Halduskohus on otsuses valesti viidanud

Riigikohtu lahendile 3-3-1-40-14, kuna selles käsitletakse kohtumist esindajaga, käesoleval

vaidluse puhul aga abikaasaga. Samuti on halduskohus ebaõigesti tuginenud VSKE § 33 lg-le

3 ja taotluse hilinenud esitamisele, kuna tuvastamiskaebuse lahendamisel peab kohus andma

hinnangu piirangutele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et kui lühiajalistel ja

pikaajalistel kokkusaamistel on erinevad eesmärgid, siis erinevad ka nende kokkusaamiste

julgeolekuriskid.

Apellatsioonkaebuses taotleb R. Kalda lisaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist VSKE § 31 osas. Kaebaja sõnul ei võimalda 1. jaanuarist 2015 kehtiva

redaktsiooni VSKE § 31 kaalutlusõigust, mistõttu see on vastuolus PS §-dega 10, 11, 26 ja 27.

10. Viru Vangla on 31. märtsi 2016 vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et

apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kui

üldjuhul eraldatakse kokkusaajad kokkusaamiste ruumis klaasist vaheseinaga, siis alates

1. jaanuarist 2015 on vanglal võimalik põhjendatud juhtudel kaaluda lühiajalisele

kokkusaamisele lubamist ilma vaheseinata. Niisugusest taotlusest peab nähtuma mõjuv

põhjus, see toimub ainult teatud isikutega ja kindlatel eesmärkidel ning seda võimaldatakse

pärast üksikjuhtumi ohuriskide hindamist ja kaalumist.

Kaebaja taotlused ei ole põhjendatud, kuna kinnipeetav on korduvalt toime pannud

isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud

järelevalvega osakonnas. Kaebajat on viimati karistatud 24. mail 2010 vanglas toime pandud

kuriteo eest ja 2. detsembril 2014 koostatud riskihindamises on hinnatud kõrgohtlikuks, tuues

välja turvalisuse riskidena põgenemisohu ja usalduse kaotuse. Seetõttu leidis vangla, et

vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles

kinnipeetava huvi lühiajalise kokkusaamise läbiviimiseks ilma vaheseinata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Romeo Kalda apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses

ning HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike

põhjendustega. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha VSKE § 31 osas põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse algatamise kohta (I); seejärel lahendab apellatsioonkaebuse taotluse

Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsuse tühistamise osas (II) ning jagab viimaks

menetluskulud (III).

I

13. R. Kalda taotleb apellatsioonkaebuses põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse

algatamist VSKE § 31 osas, mis sätestab lühiajalise kokkusaamise tingimused. Kaebaja väitel

ei näe VSKE § 31 alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv redaktsioon ette kaalutlusõigust, mistõttu

on see vastuolus PS §-dega 10, 11, 26 ja 27.

Riigikohus on VSKE §-le 31 alates 1. jaanuarist 2015 kehtima hakanud redaktsioonis

kaalutlusõiguse olemasolu kohta andnud hinnangu kohtuasjas 3-3-1-40-14

(RKHKo 30. jaanuar 2015, nr 3-3-1-40-14 p 18). Riigikohtu hinnangul piirab uus

VSKE § 31 redaktsioon vangla administratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste

võimaldamisel, kuid ei välista kaalutlusõigust. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas

esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus.

VSKE § 31 lg 2 sätestab küll imperatiivselt, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks

ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist

vaheseinaga. Samas võimaldab VSKE § 31 lg 21 vangla administratsioonil kaaluda teatud

isikutele või isikutega kokkusaamise võimaldamist ilma lõikes 2 sätestatud eraldamiseta.

Seega on kehtivate õigusaktide alusel klaasist vaheseina kohaldamine reegel, millest

põhjendatud juhtudel on kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi.

Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ise on haldusasjas nr 3-14-52552

vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele selgesõnaliselt kinnitanud, et VSKE § 31 uus

regulatsioon ei välista kaalumist ja viidanud eespooltoodud Riigikohtu lahendi

3-3-1-40-14 p-le 18.

Tulenevalt sellest, et Riigikohus on vaidlusaluses sättes kaalutlusõiguse olemasolule hinnangu

andnud ning kaebaja enese väited erinevates haldusasjades on vasturääkivad, puudub

ringkonnakohtu hinnangul vajadus algatada VSKE § 31 osas põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus.

II

14. Ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016 otsusega

põhjendatult jäetud R. Kalda kaebus rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud

mõlema vaidlustatava haldusakti kaalutlusi ja hinnanud need õiguspäraseks. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid tulenevalt HKMS § 201 lg-st

4 korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Kaebaja leiab, et piirang, millega kaebaja on lühiajalistel kokkusaamistel eraldatud oma

abikaasast klaasist vaheseinaga on ebaproportsionaalne ja demokraatlikust õigusriigis

ebavajalik sekkumine era- ja perekonnaellu. Kaebaja hinnangul ei kaalu viited kaebaja

kuritegudele, eluaegsele vangistusele ja karistuse kandmine tugevdatud järelevalvega

osakonnas üle kaebaja õigust kohtuda oma abikaasaga ilma eraldamata klaasist seinaga.

Samuti peab kaebaja üldsõnalisteks ja laialivalguvateks vangla põhjendusi turvalisuse ja

julgeoleku ning vanglaametnike ohutuse tagamise vajaduse kohta.

15.1.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et perekonna ja eraelu puutumatus on kaalukad

väärtused ja PS § 26 ning § 27 kaitsealas. Ühelt poolt annab PS § 26 isikule õiguse oodata, et

riik ei sekkuks tema perekonna- ja eraellu, teiselt poolt annab PS § 27 lg 1 isikule õiguse riigi

positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu

(RKPJKo 5. märts 2001, nr 3-4-1-2-01 p 14). Põhiseaduse § 26 kommentaaride (Eesti

Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-26/, p

7.4) kohaselt tuleks PS §-i 26 käsitleda üldsättena ja PS § 27 lg-t 1 erisättena, mis tähendaks,

et perekonnaelu küsimustes PS § 26 kui üldsäte taanduks ja kohaldada tuleks PS § 27 lg 1 kui

erisätet. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnipeetava õigus kohtumistele abikaasaga

perekonnaelu puudutav ning põhiseaduse § 27 lg 1 kaitsealas.

Kuigi erinevalt PS §-st 26 on PS § 27 lg 1 seadusreservatsioonita põhiõigus, selgitatakse

põhiseaduse § 27 kommentaarides (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.

http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-27/, p 11), et ilma seadusereservatsioonita tagatud

põhiõigused ei ole siiski piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama

kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjusena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja

vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid

(RKPJKo 05. märts 2001, 3-4-1-2-01, p 15).

15.2.

Ka apellandi viidatud kohtuasjas Boguslaw Krawczak vs. Poola p analüüsib Euroopa

Inimõiguste Kohus esmalt seda, kas vaheseinata kohtumiste mittelubamisel on tegemist

artikkel 8 riivega (p 111-112), seejärel seda, kas riive on õigustatud: kas see on seadusega

kooskõlas

(p 113), kas sellel on legitiimne eesmärk (p 114) ja kas see on vajalik demokraatlikus

ühiskonnas (p 115-121). Põhjuseks, miks nimetatud kohtuasjas kohus leidis, et tegemist oli

EIÕK artikkel 8 rikkumisega, oli vangla tegevus, kus umbes pooltel juhtudel oli kohaldatud

vaheseinaga ja pooltel vaheseinata kohtumisi, kuid vangla ei olnud põhjendanud

kinnipeetavale ega suutnud selgitada kohtule, miks teatud juhtudel kasutati piiratud kohtumise

võimalust. Samuti ei võimaldatud kinnipeetavale teisi siseriiklikus õiguses lubatud

perekonnaga kohtumise võimalusi.

15.3.

Käesoleva vaidluse puhul on Viru Vangla viidanud ühes oma vastuses kinnipeetavast

tulenevale ohuriskile, vangla turvalisusele ja julgeolekule ning vanglaametnike ohutusele, mis

on olnud aluseks, et keelduda võimaldamast lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata ja

lubada kinnipeetav kokkusaamisele üldkorras. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist

kaalukate väärtustega, mis võiksid õigustada riigi soodustava tegevuse puudumist isikule

täisväärtusliku perekonnaelu elamiseks. Haldusasja materjalidest nähtub, et soovitud ajal on

lühiajalised kokkusaamised abikaasaga siiski toimunud ning neist ei ole põhjendamatult

keeldutud. Viru Vangla on kasutanud oma õigusaktidest tulenevat kaalutlusõigust ilma

vaheseinata lühiajalisele kokkusaamisele lubamisel. Vaidlustatud haldusaktide põhjenduste

kohaselt on Viru Vangla arvestanud vajalike kaalutlustega, arvestades nii ilma vaheseinata

lühiajalisele kokkusaamisele lubamise kui mittelubamise argumente. Seega pole

ringkonnakohtu hinnangul tegemist ilmselgelt meelevaldse või ebaproportsionaalse

kaalumisega Viru Vangla poolt, kus kinnipeetava kaaluka õiguse riivet oleks õigustatud

tühistel põhjustel.

Teise vaidlustatava haldusakti puhul on apellant esitanud vaheseinata lühiajalise

kokkusaamise taotluse üks päev enne kokkusaamise toimumist. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega selle haldusakti kaalutluste õiguspärasuse kohta ja

ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

16. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajat ei

ole karistatud kuriteo eest perekonna vastu.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb haldusorganil kaalutlusõigust

teostada kookõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan

on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on sedastanud, et motivatsioonist saab tuleneda

otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti

sobimatutest kaalutlustest (RKHKo 12. mai 2008, 3-3-1-18-08, p 13). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole halduskohus käesolevas asjas eksinud kaalutlusõiguse alusel antud

haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Vaidlustatud haldusaktides ei ole sedavõrd suurt hulka

asjakohatuid või põhjendamatuid argumente, mille kohaselt kohtul poleks võimalik veenduda,

et Viru Vangla on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt.

Ringkonnakohus märgib, et väite, et apellanti ei ole karistatud kuritegudes perekonna vastu,

esitas apellant 13. juuli 2015. a taotluses Viru Vanglale, mis jäeti rahuldamata 15. juuli 2015. a

haldusaktiga nr 6-10/22739-2 põhjusel, et taotlus esitati hilinenult. Seega ei sõltunud taotluse

rahuldamata jätmine üldse hinnangust kaebajale, temast lähtuvale ohule või toimepandud

kuriteo iseloomule. Kuna halduskohus leidis, et vastustaja on põhjendatult hinnanud taotluse

hilinenult esitatuks, ei pidanud kohus enam analüüsima, kas taotluse rahuldamine sisulistel

kaalutlustel olnuks võimalik.

Samas on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolu, et kaebaja ei ole karistatud perekonna vastu

suunatud kuriteo toimepanemise eest, ei ole asjakohaseks kaalutluseks ka 16. juuni 2015. a

otsuse nr 610/194542 andmisel. Otsuses on vastustaja tuginenud sellele, et R. Kalda on toime

pannud raske isikuvastase kuriteo ja on hinnatud kõrgohtlikuks (riskideks põgenemisoht ja

usalduse kaotus). Kaebajat ei ole aga peetud ohtlikuks tema abikaasale, vaid vanglaametnikele

ja vangla julgeolekule üldiselt. Perekonna vastu suunatud kuriteo toimepanemise fakt või selle

puudumine iseenesest ei suurenda ega vähenda otsuses esile toodud riskide realiseerumise

tõenäosust. Seetõttu ei pidanud vastustaja selle asjaoluga otsuse tegemisel arvestama, nii nagu

vangla ei pidanud arvestama ka sellega, et kaebaja ei ole toime pannud enamikku

karistusseadustikus nimetatud eri liiki kuritegusid. Eeldatavalt on kaebaja süütegude iseloomu

arvestatud riskihindamisel ning tema karistatuse täiendava arvestamise taotluse lahendamisel

saanuks tingida üksnes vahetu seos esitatud taotlusega. Käesoleval juhul see nii ei ole.

17. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi poolt välja tooduga, et Riigikohtu seisukoht

otsuses 3-3-1-40-14 p 16, millele viitab halduskohus oma otsuses, ei ole käesoleva vaidluse

puhul asjakohane. Apellandi hinnangul ei peaks vangla, kaaludes ilma vaheseinata lühiajalise

kokkusaamise võimalust abikaasaga, hindama lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski

s.t nii kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes.

Kuigi R. Kalda poolt erinevates haldusasjades vaidlustatud vaheseinaga eraldatud lühiajalised

kohtumised advokaadiga, muu esindajaga, lähisugulastega ja abikaasaga nõuavad

ringkonnakohtu hinnangul kõik erinevat lähenemist ja isiku põhiõiguste võimalikku riivet

tuleb igaühe puhul eraldi hinnata, ei saa mõne nimetatud isikuga kohtumisel Riigikohtu

viidatud ohuriski hindamist täielikult välistada. Seetõttu ei ole nimetatud lahendis viidatud

ohuriski hindamine kohaldatav vaid kohtumisele esindajaga, nagu väidetakse

apellatsioonkaebuses.

18. Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et halduskohus on otsuses

ebaõigesti viidanud VSKE § 33 lg-le 3, kuna kokkusaamist abikaasaga ei ole nimetatud

VSKE § 31 lg 21 nimetatud korras. Nagu eespool märgitud, tuleneb vangla administratsiooni

kaalutlusõigus lubada teatud juhtudel lühiajalisele kokkusaamisele ilma klaasist vaheseinata

VSKE § 31 lg-st 21, mille p 4 kohaselt võidakse võimaldada niisuguseid kokkusaamisi ka

muude (s.t VSKE § 31 lg 21 punktides 2-3 loetlemata) isikutega õigusaktidest tuleneval alusel.

Kinnipeetava õigus võimaldada talle teatud tingimustel lühiajalisi kokkusaamisi

perekonnaliikmete ja teiste isikutega tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 järgides

VangS §-s 23 sätestatud eesmärke, sealhulgas sotsiaalsete sidemete hoidmist perekonnaga.

Seega on kohtumiste puhul perekonnaliikmetega tegemist õigusaktidest tuleneva

kinnipeetava õigusega, mille puhul näeb põhjendatud juhtudel vaheseina mittekohaldamise

kaalumise õiguse lühiajalistel kohtumistel ette VSKE § 31 lg 21 p 4.

19. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016 otsuse tühistamiseks.

III

20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/