2-16-562/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-562

Tsiviilasi

M.K. hagi AS-i Dimedium vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1799 eurot 97 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. mai 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Dimedium apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Dimedium (registrikood 10107437),

esindajad vandeadvokaat Gerli Kilusk ja advokaat Kristiina

Reinson

Vastustaja (hageja): M.K., esindaja Mehis Adamson

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 16. mai 2016 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS-i Dimedium

kanda.

3. Välja

mõista

AS-ilt

Dimedium

M.K.

kasuks

menetluskulud ringkonnakohtus 225 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Dimedium esitas 14. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus M.K.

Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) esitatud avalduse läbi vaadata

hagimenetluse korras hagina ning jätta see rahuldamata. AS Dimedium palus vaadata hageja

avaldus läbi osas, milles TVK selle rahuldas. Maakohus luges M.K. (hageja) TVK-le esitatud

avalduse hagiavalduseks ning märkis, et käsitleb AS Dimedium (kostja) TVK-s esitatud

vastuväiteid vastusena hagile.

2. TVK-le esitatud avalduses palus hageja tuvastada poolte sõlmitud töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepinguseaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel 11. novembrist

2015 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis 2700 eurot (3 kuu

keskmine töötasu) ja hüvitis 257 eurot 14 senti töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja

eest.

Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures. 12. oktoobril 2015 sai hageja kostjalt töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse (koondamine TLS § 89 lg 1 alusel). Kostja ei ole enne

ülesütlemisavalduse esitamist teinud hagejale töötamise kohta ühtegi etteheidet. Kuivõrd kostja

otsib sarnasele tööle uusi töötajaid, on ülesütlemisavalduses valesti märgitud, et kostjal oli

koondamise vajadus ning tal polnud võimalust hagejale teist töökohta pakkuda. Hageja kasvatab

alla kolmeaastast last.

TVK rahuldas 17. detsembri 2015 otsusega hageja avalduse osaliselt ja tuvastas, et tööleping ei

ole erakorralise ülesütlemisega lõppenud, lõpetas selle 6. novembrist 2015 ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 1799 eurot 97 senti (2 kuu keskmine töötasu). Hageja nõue jäi

rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu ülesütlemisest

vähem etteteatatud aja eest.

3. Kostja leidis, et kahe ettevõtte ühinemise tõttu esines koondamissituatsioon ja hageja

koondamine oli õiguspärane. Selles olukorras hindas kostja töötajaid ja arvestas hageja TLS § 89

lg-st 5 tulenevat eelisõigust jääda tööle põhjusel, et ta kasvatab alla kolmeaastast last. Sellest

hoolimata olid argumendid hageja koondamiseks väga kaalukad, sest hagejal ei olnud pärast tema

suhtes välja kuulutatud pankrotti motivatsiooni töötada (hageja asus tööle osalise koormusega).

Hageja töötulemused olid kõigist müügiosakonna töötajatest kõige halvemad. Hageja viidatud

vaba töökohta ei olnud koondamise hetkel veel olemas ning see loodi ca kuu aega hiljem. Samuti

ei oleks see hagejale sobinud, kuna hageja ei soovinud töötada täiskohaga. Hageja nõue hüvitise

saamiseks ei ole põhjendatud. Hüvitise suurust tuleks poolte huve kaaludes vähendada ühe kuu

tasuni. Hüvitise väljamõistmisel tuleks arvestada, et hageja on ühe kuu töötasu suuruse hüvitise

koondamise eest juba saanud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 16. mai 2016 otsusega hagi ja tuvastas, et töölepingu ülesütlemine

hagejaga alates 6. novembrist 2015 on tühine ning poolte sõlmitud tööleping lõpetatakse alates

sellest kuupäevast TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja

kasuks välja hüvitise 1799 eurot 97 senti (bruto), millelt kostja peab tasuma seaduses ette nähtud

maksud. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

Maakohtu otsuses esitatud põhjendustel on TVK otsus individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) § 25 lg 1 kohaselt jõustunud osas, milles TVK jättis rahuldamata hageja nõude

töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks ning luges osaliselt

hagejale makstud koondamishüvitisega kaetuks töölepingu lõpetamisel TLS § 109 lg 1 alusel

hagejal saada oleva hüvitise. Selles osas töövaidlust läbi ei vaadata.

Hagejaga töölepingu ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele ja on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasvatab alla kolmeaastast last. Kostja on võtnud omaks, et

võrreldavatel töökohtadel oli töötajaid, kes ei kasvatanud alla kolmeaastast last ning keda ei

koondatud. Nendel asjaoludel ei oleks kostja tohtinud TLS § 89 lg 5 järgi hagejaga töölepingut

üles öelda. Selle sätte kohaselt tuleb koondamisel eelistada tööle jäämisel mh alla kolmeaastast

last kasvatavaid töötajaid, st praegusel juhul tulnuks eelistada hagejat ja koondada mõni teine

töötaja, kellel ei olnud viidatud sätte järgset eelisõigust. Kostja leiab ekslikult, et eelisõigusega

töötaja koondamine on kooskõlas seaduse mõttega. TLS § 89 lg 5 kohta on seaduse seletuskirjas

sarnaselt seaduse tekstile selgesõnaliselt öeldud, et teiste töötajate olemasolul ei tohi eelisseisundis

olevat, st alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat, koondada.

Hagejaga sõlmitud tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja sellega seoses tuleb kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõista hüvitis. Kostja väited ei anna alust TLS § 109

lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist vähendada. Kostja on rikkunud

seadusest selgelt tulenevat töölepingu ülesütlemise keeldu. Seda olukorras, kus hageja peab lisaks

endale ülal pidama ka väikest last. Hageja võimalikud kehvemad töötulemused või väiksem

motivatsioon ei saa olla sellises olukorras hüvitise vähendamise aluseks. Kostja on ise tunnistanud,

et hageja töötulemused ei olnud nii halvad, et nende alusel oleks võinud töölepingu TLS § 88 lg 1

alusel üles öelda. Kostja esitatud arvestuse kohaselt oli hageja keskmine kuutöötasu 899 eurot

99 senti (kolme kuu keskmine töötasu 2699 eurot 97 senti). Kohus on hüvitise suuruse osas seotud

TVK-s väljamõistetud summaga, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1799 eurot

97 senti. Ülejäänud 900 eurot on hageja saanud TVK jõustunud otsuse järgi kostja makstud

koondamishüvitise arvel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega

hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus jättis kostja väited TLS mõtte ja TLS muudatuse eesmärgi kohta analüüsimata kui

leidis, et alla kolmeaastast last kasvatava töötaja koondamine on igal juhul keelatud. Seadus ei

keela sellist töötajat koondada, vaid kohustab tööandjat sellist töötajat üksnes eelistama. Kostja

on esile toonud asjaolud, miks ta hageja suhtes sellise kaalutlusotsuse tegi.

Maakohus jättis hindamata kostja alternatiivse seisukoha, mille kohaselt oli hageja koondamine

lubatav ka seetõttu, et temaga võrreldavaid töötajaid ei olnud (hageja leidis, et teda ei saanud

tööülesannete tõttu teistega võrrelda). Kui pooled olid selles osas ühel seisukohal, ei saanud kohus

leida, et töötajate ülesanded olid erinevad. Maakohus ei analüüsinud, kas koondamine oli lubatav

ka olukorras, kus võrreldavaid töötajaid ei olnud.

Maakohus jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hindamata hagejale

osutatud õigusteenuse turuhinna põhjenduse. Eeltoodut arvestades tulnuks hageja põhjendatud

menetluskulu vähendada.

6. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 16. mai

2016 otsus muutmata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või

tühistamiseks.

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige selle üle, kas kostjal oli õigus hagejaga, kui

alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga, tööleping erakorraliselt üles öelda koondamise tõttu.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurust ning seetõttu

ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel ei kontrolli maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

väljamõistetud hüvitise suuruse osas.

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejaga sõlmitud töölepingu

erakorraline ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele ja on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine ning

ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vastupidiseks väiteks.

TLS § 89 lg 1 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine

kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise

tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). TLS § 89 lg 4 kohaselt peab tööandja töölepingu

ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. TLS § 89 lg-s 5 sätestatakse, et töölepingu

ülesütlemisel koondamise tõttu, välja arvatud TLS § 89 lg-s 2 nimetatud juhtudel (tööandja

tegevuse lõppemisel, tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel,

pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu), on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja

töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. TLS § 92 lg 2 järgi, kui tööandja ütleb üles töölepingu

töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud

TLS § 92 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles

TLS-s lubatud alusel. Viidatud TLS § 92 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei või tööandja töölepingut üles

öelda põhjusel, et töötaja on rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või

põhjusel et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi.

8.2. Riigikohus on 2. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11 tehtud otsuse p-s 10 selgitanud,

et alates 1. juulist 2009 kehtiv TLS § 89 ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume. Seetõttu on

tööandjal pärast TLS § 89 lg-s 5 nimetatud eelisõigusega isikute väljaselgitamist õigus vabalt

valida, kellega töötajatest ta töölepingu üles ütleb ja kellega mitte. TLS § 89 lg 5 annab tööandjale

võimaluse lähtuda töötajate valikul lisaks töötaja tööoskustele ka muudest asjaoludest,

sh suhtlemisoskusest ja isikuomadustest. Tööandja valikuõigust piirab TLS § 89 lg 4 järgi siiski

võrdse kohtlemise põhimõte.

Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse: „Erinevalt kehtivast õigusest on § 89 lõiget

5 täiendatud uue klausliga, mille kohaselt koondamise korral on töölejäämise eelisõigus lisaks

töötajate esindajale ka töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Alla kolmeaastast last

kasvatavale isikule on koondamisel tagatud samaväärne kaitse kui töötajate esindajale. Kui

tööandjal tekib vajadus koondada ja ta on teinud kindlaks koondatavate arvu, kelle hulgas on alla

kolmeaastast last kasvatavaid töötajaid, peab tööandja koondatavate töötajate hulgast jätma

eelisjärjekorras kõrvale väikelast kasvatavad vanemad. Teisti öeldes, väikelast kasvatavat vanemat

ei saa tööandja võrrelda teiste töötajatega. Seejärel, kui väikelapse vanemad on eelisõigusena

koondatavate töötajate hulgast välja arvatud, saab tööandja allesjäänute ringist valida

koondatavad.“

8.3. Eeltoodu alusel on õige maakohtu seisukoht, et olukorras, kus koondatavad on kindlaks tehtud

ja nende hulgas on alla kolmeaastast last kasvatav isik, siis tuleb see töötaja vastavalt TLS § 89

lg-le 5 koondatavate hulgast välja arvata, s.o tal on tööle jäämise eelisõigus.

Kostja väite kohaselt ei keela seadus alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat koondada.

Iseenesest see seisukoht on õige olukorras, kus tööandja kindlakstehtud koondatavate hulka kuulub

mitu isikut, kes kasvatavad alla kolmeaastast last ja moodustavad selliselt võrreldavate isikute

grupi. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last ja

võrreldavatel töökohtadel olid töötajaid, kes ei kasvatanud alla kolmeaastast last. Seega oli hageja

ainuke tööle jäämise eelisõigust omav isik.

8.4. Kostja väide, et seadus ei keela alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat koondada, oleks õige

ka olukorras, kus alla kolmeaastast last kasvatav töötaja on koondataval ametikohal ainuke töötaja

(võrreldavaid töötajaid ei ole). Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et alternatiivselt oli

praeguse juhul tegemist olukorraga, kus võrreldavaid töötajaid ei olnud. Hageja selgitustest, et töö

tulemuste kohta hinnangu andmisel ei saanud tööülesannete muudatuste tõttu teda kaastöötajatega

võrrelda, ei saa teha kostja soovitud järeldust, nagu oleks hageja omaks võtnud, et tema ametikoht

oli kostja esiletoodud isikute grupis (kokku neli töötajat) unikaalne ja võrreldamatu. TsMS § 231

lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine

kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine

protokollitakse (vt selle kohta nt Riigikohtu 5. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

109-07, p 27). Hageja eeltoodud seisukoha avaldamine 11. novembri 2015 menetlusdokumendis

(tl 8) ja 30. märtsi 2016 menetlusdokumendis (tl 41) ei ole faktilise asjaolu kohta esitatud väide

ning tegemist pole omaksvõtuga TsMS § 231 tähenduses. Kostja kõnealune väide on ka

vastuoluline, sest kostja on pidanud töö sisust lähtudes asjakohaseks võrrelda nelja müügiosakonna

töötajat (sh hagejat), kuid leiab samas, et keegi hagejaga võrreldavat tööd ei teinudki.

8.5. Kui tööandja ütleb töölepingu üles alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga, eeldatakse TLS

§ 92 lg 2 järgi, et tööleping on üles öeldud töölepingu ülesütlemise keeldu rikkudes. Kostja ei ole

tõendanud, et ta on töölepingu üles öelnud TLS-s lubatud alusel.

Eeltoodu alusel jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus oleks pidanud

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hindama hagejale osutatud õigusteenuse

turuhinna põhjendust.

Maakohtu hinnangul on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 450

eurot (s.o 4,5 tundi x 100 eurot). Maakohus märkis samuti, et kostja vastuväited menetluskulu

suurusele ei ole põhjendatud, arvestades, et kostja enda esindajakulu nii ajaliselt kui ka rahaliselt

oli üle kolme korra suurem.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikku hindamisel ületanud diskretsioonipiire ning ei ole alust kulude

põhjendatuse ning vajalikkuse ümberhindamiseks (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määruse

nr 3-2-1-88-11 p 11). Seda järeldust ei muuda kostja väide hagejale osutatud õigusteenuse

turuhinna põhjendatuse kohta ning maakohtule esitatud nelja (Tallinn ja Tartu) õigusbüroo

hinnakirjad. Ringkonnakohus osutab siinkohal Riigikohtu 11. veebruari 2015 määruse

nr 3-2-1-115-14 p-le 14, mille kohaselt ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu. Viidatud lahendis märgiti, et varem on Riigikohus pidanud mõistlikuks

tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või –maksuta, samuti on Riigikohus lugenud tavapäraseks

tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga) ning asjas nr 3-2-1-115-14 jäädakse selle seisukoha

juurde.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse kostjalt menetluskulu 427 eurot 50 senti

(s.o 4,75 tundi x 90 eurot; käibemaksuta) väljamõistmiseks. Osutatud õigusabi ajakulu on kokku

4,75 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine ja konsultatsioon 1 tund, apellatsioonkaebusega

tutvumine ja seisukoha kujundamine, kohtumäärusega tutvumine 1,75 tundi, vastuse koostamine

ja Riigikohtu praktikaga tutvumine 2 tundi. Osutatud õigusabiteenuse hind on 90 eurot tund

(käibemaksuta).

Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja mahukust ja keerukust on hageja põhjendatud ja

vajalikuks õigusabikuluks apellatsiooniastmes 225 eurot (s.o 2,5 tundi x 90 eurot).

Ringkonnakohus arvestab siinkohal seda, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud maakohtus

esitatust erinevaid õiguslikke põhjendusi ning vastuses apellatsioonkaebusele on tuginenud

samadele asjaoludele ja seisukohtadele, millistele tugineti juba maakohtus.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson