3-15-2355/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2355

Haldusasi

XX kaebus Harju Maavalitsuse 16. septembri 2015. a

otsuse nr 14-4/3 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Harju

Maavalitsuse

kohustamiseks

kanda

rahvastikuregistrisse andmed kaebaja ja tema abikaasa

abielu

kohta

ning

kaebaja

diskrimineerimise

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Reimo Mets

Vastustaja – Harju Maavalitsus, esindaja Kristjan

Kenapea

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

26. oktoober 2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2355

ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus osaliselt. Tunnistada

õigusvastaseks Harju Maavalitsuse 16. septembri 2015. a otsuses nr 14-4/3

väljendatud

keeldumine

välisriigis

sõlmitud

abielu

rahvastikuregistrisse

kandmisest ja kohustada Harju Maavalitsust vaatama XX 3. augusti 2015. a

avaldus uuesti läbi. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Harju Maavalitsuselt XX kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulud kokku 1500 (üks tuhat viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril

2016 (HKMS § 212 lg 1).

3-15-2355

2(9)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esindaja Reimo Mets esitas 03.08.2015 Harju Maavalitsusele avalduse kanda

rahvastikuregistrisse andmed XX ja tema abikaasa abielu kohta. Dokumentide kohaselt on

tegemist Rootsis XX.XX.XXXX registreeritud samasooliste isikute vahelise abieluga.

Harju Maavalitsus keeldus 16.09.2015 otsusega nr 14-4/3 Rootsi Kuningriigis sõlmitud

abielu rahvastikuregistrisse kandmisest, sest Eesti Vabariigis ei tunnustata samasooliste

isikute vahel sõlmitud abielusid. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 55 lg 2 kohaselt

loetakse välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise korra

kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. REÕS § 7

järgi ei kohaldata välisriigi õigust, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt

vastuolus Eesti õiguse üldiste põhimõtetega (avaliku korraga). Sellisel juhul kohaldatakse

Eesti õigust. Eesti õiguse olulisteks põhimõteteks karistusõiguse normide, riigi julgeoleku

ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) üldpõhimõtete kõrval on mh ka moraali- ja

õiglustunnetus. Eesti seadusandja tahte järgi saab abielu sõlmida mehe ja naise vahel

(perekonnaseaduse (PKS) § 1 lg 1 ja § 10). Abielu mõiste selline sisustamine tuleneb Eestis

kehtiva õiguse ajaloolisest ja sotsiaalsest kontekstist ning tavadest. Abielul on sotsiaalsed ja

kultuurilised juured, mis riigiti erinevad. Eesti õiguse kohaselt ei ole ette nähtud

samasoolistele paaridele juurdepääsu abielu institutsioonile ja sellest tulenevalt ei tunnustata

Eestis ka teistes riikides sõlmitud samasooliste isikute abielusid. Selliseks otsustuseks annab

võimaluse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika (nt 24.06.2010 otsus nr 30141/04:

Schalk ja Kopf vs. Austria; 16.07.2014 otsus nr 37359/09: Hämäläinen vs. Soome).

Samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse ja see

on tagatud 01.01.2016 jõustunud kooseluseadusega (KooS) nõnda, et see ei kahjustaks abielu

institutsiooni ega muudaks praegu Eesti õiguses sätestatud abielu mõistet. Kuna Eestis on

seadusandja selgesõnaliselt samasooliste isikute abielud välistanud, on õigus ka keelduda

teises riigis sõlmitud samasooliste isikute abielu tunnustamisest.

2. XX esitas 17.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

tuvastada Harju Maavalitsuse 16.09.2015 otsuse nr 14-4/3 õigusvastasus, kohustada Harju

Maavalitsust kandma rahvastikuregistrisse andmed kaebaja ja tema abikaasa abielu kohta ning

tuvastada kaebaja ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine vastustaja poolt seksuaalse

orientatsiooni ja soo alusel. PKS § 10 p 1 rikub samasooliste isikute õigusi, kes on

registreerinud abielu seaduslikul alusel mõnes teises riigis. KooS ei reguleeri abielu, mistõttu

3-15-2355

3(9)

on sellele viitamine põhjendamatu, eriti olukorras, kus puuduvad ka selle rakendusnormid.

Põhiseadusega on vastuolus olukord, kus riik ei ole pikema perioodi vältel töötanud välja

samasooliste isikute õigusi reguleerivat seadusandlust (vt EIK 21.07.2015 otsus nr 18766/11

ja 36030/11: Oliari jt vs. Itaalia; 22.07.2010 otsus nr 18984/02: P.B. ja J.S. vs. Austria, p 30;

24.06.2010 otsus nr 30141/04: Schalk ja Kopf vs. Austria, p 99). Kaebaja on korduvalt

juhtinud riigi tähelepanu tema ja abikaasa õiguste kaitsmise vajadusele (haldusasi nr 3-13-

1808 ja tsiviilasi nr 2-13-4947). Jättes kaebaja Rootsis sõlmitud abielu tunnustamata, kohtleb

riik kahte isikute gruppi teadvalt ebavõrdselt, diskrimineerides kaebajat soolise tunnuse ja

seksuaalse orientatsiooni tõttu. Samasooliste isikute kooselu ei ole kuidagi vastuolus avaliku

korraga. Kuna riik tunnustab KooS § 7 lg 2 kohaselt teistes riikides sõlmitud kooselu, peaks

samaväärset tähtsust omama ka kaebaja Rootsis sõlmitud abielu. Eesti Vabariik ei saa

otsustada selle üle, kas Hispaanias, Rootsis, Belgias, Norras, Hollandis, Ühendkuningriigis,

Islandil, Soomes või Portugalis sõlmitud samasooliste isikute abielu on tühine. Euroopa

Liidus, kus piirideta turu saavutamise eesmärgil on ühe põhivabadusena tagatud

liikumisvabadus, on hädavajalik, et paar, kes liigub üle suhte registreerinud riigi piiri, säilitaks

oma perekondliku staatuse ka võõrsil. PKS on vastuolus direktiiviga 2004/38/EÜ (vt art 2 p 2

alapunkt a), kuna Eesti ei ole riigisiseste õigusaktidega soodustanud vaba liikumist, vaid seda

teadlikult piiranud.

3. Harju Maavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta

rahuldamata. Tunnustamisest keeldumise aluseks oli asjaolu, et välisriigi õiguse kohaldamise

tulemus oleks vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Eesti ei ole näinud samasoolistele

paaridele ette juurdepääsu abielu instituudile. Tegemist on seadusandja suveräänse

otsustusega, mida toetab ka EIK praktika. Taotletud abielu kandmine rahvastikuregistrisse on

vastuolus REÕS §-ga 7 ja PKS § 1 lg-ga 1. Kuna seadusandja tahe on selgelt olnud see, et

samasooliste isikute registreeritud kooselu ei tähenda abielu ja sellel ei ole abieluga võrdseid

õiguslikke tagajärgi, tooks samasooliste isikute abielu tunnustamine Eestis kaasa selliste

õiguste tekkimise, milliseid seadusandja ei ole soovinud samasoolisele paarile anda. PKS § 1

lg 1 ega § 10 p 1 ei ole vastuolus põhiseadusega, sest seadusandjal on õigus sisustada abielu

mõiste. KooS-ga reguleeritakse samasooliste paaride vahelist kooselu ja selle õiguslikku

kaitset. Riik ei ole kohustatud võimaldama samasooliste isikute abiellumist (nt EIK

16.07.2014 otsus nr 37359/09: Hämäläinen vs. Soome; samuti Schalk ja Kopf vs. Austria, p

53). Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4 ega § 391 lg 2 ei anna alust kanda

rahvastikuregistrisse kaebaja välisriigis sõlmitud abielu, kuna Eesti Vabariik selliseid

abielusid ei sõlmi ega tunnusta, olenemata sellest, et samasooliste isikute kooselu kuulub

EIÕK art 8 kaitsealasse. Välisriigi dokumendil olevate andmete rahvastikuregistrisse

kandmiseks ei piisa ainult välisriigi dokumendi vastavusest perekonnaseisutoimingute

seaduse (PKTS) § 50 lg-s 1 sätestatud nõuetele, vaid rahvastikuregistrisse kantava dokumendi

sisu ja kande tulemuseks olev muudatus peab olema kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebaja on

registreerinud oma elukoha Eesti rahvastikuregistris, ent kaebuses märgitud Rootsi aadress ja

telefoninumber annavad aluse kahelda, et kaebaja tegelikult Eestis elab.

4. Tallinna Halduskohus jättis 07.03.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei

ole alates 1994. aastast Eesti kodanik, mistõttu on asjakohatud väited tema kui Eesti kodaniku

õiguste kaitsmata jätmisest. Kaebaja ja tema abikaasa XXX on Rootsi kodanikud ning seega

ka Euroopa Liidu kodanikud, mistõttu ei ole asjakohased ka etteheited seoses Euroopa Liidu

kodaniku abikaasa õiguste kaitseta jätmisega. Üldteadaolevalt ei takistata Eestis samasooliste

isikute kooselu, kuigi seda ei tunnustata abieluna. Seega ei takista vaidlusaluse registrikande

tegemata jätmine kaebaja abikaasa õigust ühineda oma perekonnaga ja elada koos Eestis.

Järelikult on asjakohatud ka etteheited Euroopa Liidus kehtiva liikumisvabaduse takistamise

kohta. Lisaks on asjakohatud väited seonduvalt abieluvõimetõendiga, sest kaebaja ei ole

3-15-2355

4(9)

vastustajalt sellist tõendit taotlenud ega vastustaja selle väljastamisest keeldunud. Viited PKS

§ 10 p-le 1 ei puutu samuti asjasse, sest vastustaja ei ole tunnistanud kaebaja Rootsis sõlmitud

abielu kehtetuks ega tuvastanud selle tühisust. Vaieldamatult kehtib kaebaja abielu Rootsis

edasi ja selle Eestis mittetunnustamine ei muuda abielu kehtivust.

PKTS § 9 lg 2 järgi tuleb avaldus perekonnaseisutoimingu tegemiseks esitada isiklikult ja

kirjalikult või elektrooniliselt digitaalallkirjaga kinnitatult. PKTS § 50 lg 2 lubab avalduse

välisriigis toimunud perekonnaseisu muutumise kohta esitada ka suuliselt. Seega teeb PKTS §

50 lg 2 erandi avalduse vormi osas, kuid mitte selles osas, et avaldus tuleb esitada isiklikult.

Praegusel juhul esitas 03.08.2015 avalduse Harju Maavalitsusele kaebaja esindaja, mitte

kaebaja ise. Avaldusele väidetavalt lisatud volikiri ei asenda avalduse isikliku esitamise

kohustust. Seega tulnuks vastustajal jätta avaldus läbi vaatamata. Kuna vastustajal puudub

õigus sellist avaldust menetleda, siis ei saa halduskohus ka vastustajat kohustada seda tegema

ja kaebus tuleb juba ainuüksi selle tõttu jätta rahuldamata.

Kohus peab siiski vajalikuks võtta seisukoha ka abielukande tegemisest keeldumise sisulise

õiguspärasuse küsimuses. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja elukohaks alates

30.07.2015 XXX. Kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides on kaebaja esimese

kontaktaadressina märgitud Rootsi aadress. Menetluskuluna on välja toodud esindaja

sõidukulu Rootsi kliendiga kohtuma. Hilisemates menetlusdokumentides on kaebaja tegeliku

elukohana märgitud YYY. Sellel aadressil elab rahvastikuregistri andmetel CC, kes on ilmselt

kaebaja sugulane. Seega esineb tõsine kahtlus, et kaebaja ei ela tegelikult Eestis, millisel juhul

ei puudutaks Eesti rahvastikuregistri kanne kuidagi tema õigusi ja huve. Jääb mulje, et

kaebaja elab Rootsis, kuid soovib oma kaebusega kaitsta teiste homoseksuaalsete isikute huve

Eestis. Kuna kaebajal puudub õigus esitada kaebust avalikes huvides, annaks ka need asjaolud

aluse jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 44).

Kuigi vaidlusaluses otsuses ei ole konkreetsele sättele viidatud, keeldus vastustaja taotletud

rahvastikuregistri kande tegemisest ilmselgelt PKTS § 50 lg 1 alusel. See säte seab Eesti

elaniku välismaal toimunud perekonnaseisu muutumise kohta kande tegemise sõltuvusse

sellest, kas muudatust Eestis tunnustatakse. REÕS § 55 lg 2 järgi loetakse välismaal sõlmitud

abielu Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra

kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Vaidluse

all ei ole asjaolu, et kuna nii kaebaja kui ka tema abikaasa elukohaks oli abielu sõlmimise ajal

Rootsi ning Rootsi õigus võimaldab sõlmida abielu samasooliste isikute vahel, siis vastas

abielu mõlema abikaasa elukohariigi (st Rootsi) õigusele (vt ka REÕS eelnõu 120 SE seletust

§ 58 lg 2 kohta, lk 17). REÕS § 7 järgi ei kohaldata välisriigi õigust, kui selle kohaldamine

viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku

korraga). Sellisel juhul kohaldatakse Eesti õigust. REÕS seletuskirjas (vt seletust § 5 kohta, lk

12) on muu hulgas peetud Eesti õiguse oluliste põhimõtetega vastuolus olevaks samasooliste

isikute abielu.

PKS § 1 lg 1 järgi sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel. Seega on seadusandja teinud

teadliku valiku, kelle vahel on Eestis võimalik abielu sõlmida. Eestis kehtivad õigusaktid ei

võimalda sõlmida abielu samasooliste isikute vahel ega tunnusta nendevahelist kooselu

abieluna. Järelikult oleks samasooliste isikute vahel ka muus riigis sõlmitud abielu

tunnustamine vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtete ja seadusandja eesmärgiga. Tegemist

on poliitilise valikuga, mis kajastab ühiskonna tahet ja valmisolekut aktsepteerida

samasooliste paaride abielusid. Poliitilised valikud alluvad kohtulikule kontrollile vaid

piiratud ulatuses ja kohus saab neisse sekkuda vaid juhul, kui õigusakt on vastuolus

normihierarhias kõrgemalseisva normiga. PS §-d 26 ja 27 ei sätesta, kelle vahel peab olema

võimalik Eestis abielu sõlmida ja millist abielu tuleb Eesti õiguses tunnustada. Perekonna- ja

3-15-2355

5(9)

eraelu on hoopis laiema tähendusega kui abielu ning perekonnaelu saavad elada ka isikud, kes

ei ole abielus. PS § 27 lg-s 2 ja EIÕK art-s 12 on peetud silmas traditsioonilist mehe ja naise

abielu. Seega ei kuulu samasooliste isikute vaheline abielu põhiseaduse kaitsealasse ning selle

tunnustamata jätmine ei ole põhiseadusevastane. Ka EIÕK art-d 8, 12 ja 14 ega ükski EIK

lahend ei kohusta liikmesriiki samasooliste isikute vahelisi abielusid võimaldama ega neid

tunnustama, vaid nende perekonna- ja eraelu kaitseb piisavalt võimalus koos elada (sh

perekonnaga taasühineda), abieluga sarnaseid õigusi kasutada ja oma kooselu muul viisil

ametlikult registreerida (vt Schalk ja Kopf vs. Austria, p-d 101, 103 ja 108; Hämäläinen vs.

Soome, p 71; 28.11.2006 otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 42971/05: Parry vs.

Ühendkuningriik; Oliari jt vs. Itaalia, p-d 191–194). EIK otsusest Oliari jt vs. Itaalia nähtub,

et samasooliste isikute vahelisi abielusid võimaldab vaid 11 liikmesriiki 47-st, millest

tulenevalt ei ole tegemist valdava ja konsensusliku praktikaga, mida ka Eesti riik peaks

kindlasti järgima. Ka Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt on abielu sõlmimise õiguse üle

otsustamine liikmesriikide pädevuses (vt selgitusi EL põhiõiguste harta art 9 juurde). Kaebaja

abielu tunnustamata jätmisega ei rikuta lisaks rahvusvahelise õiguse norme. Kuna

seadusandja poliitiline valik mitte tunnustada ja mitte lubada samasooliste isikute abielusid ei

ole vastuolus põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ega Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse

normidega, siis puudub kohtul õigus ja pädevus sellesse poliitilisse otsustusse sekkuda.

Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Kuna Eestis kehtivad ja Eestile siduvad õigusnormid ei anna

samasoolistele isikutele õigust abielluda, siis ei saa rääkida kaebaja sellekohase õiguse

rikkumisest või piiramisest (PS § 11). Eri- ja samasoolised paarid ei ole seaduse ees võrdsed,

mistõttu ei pea neid ka võrdselt kohtlema (PS § 12). Kaebaja õigusi ei ole jäetud kaitseta (PS

§ 13), sest seda kaitseb piisavalt võimalus registreerida oma suhe KooS alusel. KooS

rakendusseaduse eelnõu (114 SE) on Riigikogu menetluses, mistõttu tegutseb seadusandja

selle nimel, et samasooliste paaride õigused saaksid piisaval määral kaitstud. EIK ei ole

tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud samasoolistele paaridele

võimaluse registreerida oma kooselu muus vormis peale abielu. EIK 23.02.2016 otsuses nr

68453/13: Pajić vs. Horvaatia ei ole varasemat seisukohta muudetud, sest rikkumine tuvastati

üksnes põhjusel, et samasoolisel paaril takistati perekonnana taasühinemist. Eesti Vabariik ei

ole teinud kaebajale ja tema abikaasale mingeid takistusi elada oma perekonnaelu Eestis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega rahuldada tema kaebus. Apellant jääb esimese astme kohtumenetluses esitatud

seisukohtade juurde. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et kaebus oleks justkui esitatud

avaliku huvi kaitseks. Apellant on korduvalt väitnud (sh haldusasjas nr 3-13-1808), et soovib

naasta Eestisse elama. Apellant töötas 2015. aastal Tallinnas ja sai töötasu AS-st XXX.

Menetlusdokumentides viidatud Rootsi aadress on kaebaja abikaasa elukoht, kes ei pea

võimalikuks asuda Eestisse elama enne, kui Eesti Vabariik tagab tema õigused ehk loeb ta

apellandiga abielus olevaks isikuks. Ainuüksi fakt, et riik ei ole võimaliku poliitilise tahte

puudumise tõttu loonud õiguslikku raamistikku apellandi õiguste kaitseks, peaks tooma kaasa

riigi vastutuse sellise tegevusetuse eest. Kohtuotsus on kallutatud ning halduskohus on

mitmete väidetega väljunud kaebuse piiridest ja tunginud apellandi eraellu. Praegusel juhul on

Tallinna Ringkonnakohus 27.08.2014 otsuses nr 3-13-1808 sisuliselt juba ette kirjutanud, et

praegustel asjaoludel esitatud kaebus tuleks rahuldada. Halduskohtul ei olnud põhjust heita

apellandile ette, et avalduse oleks pidanud allkirjastama kaebaja isiklikult, sest tegemist oli

kõrvaldatava vormiveaga, mis ei oleks lisaks muutnud haldusorgani otsust. Halduskohus

pidanuks kaebust sellisel juhul mitte menetlema, selgitades kaebajale, mida tal tuleks

3-15-2355

6(9)

kujunenud olukorras edasi teha. Haldusasja menetlus on olnud ebamõistlikult pikk (rikkudes

EIÕK art-s 6 sätestatut) ning asja lahendamisega viivitamist ei õigusta ka kohtu suur

töökoormus (vrd Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15).

Nõustuda ei saa halduskohtu põhjendusega, et samasooliste isikute abielu tunnustamine Eestis

oleks vastuolus Eesti õiguskorraga. Halduskohus ei ole seda subjektiivset väidet sisuliselt

millegagi motiveerinud. EIK on korduvalt rõhutanud, et kahe inimese abielu (nende soost

olenemata) ei ole kunagi vastuolus ühegi riigi avaliku korraga. REÕS seletuskirjas viidatu on

iganenud pärand Eesti õiguskultuuris, mis on lükatud ümber lahendiga nr 3-13-1808 (p-d 12

ja 14). REÕS §-le 7 ja § 55 lg-le 2 tuginemise ning kaebaja õiguste kaitseta jätmise asemel

tulnuks asjas algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kuna Eesti tunnustab Rootsi

heteropaaride abielusid, siis koheldakse Rootsis abielu sõlminud samasoolisi paare

ebavõrdselt. Kuna apellant on abielus, siis kuulub tema abielu ka põhiseaduse kaitsealasse.

Praegusel juhul ei ole vaidlust mitte selles, kas apellant saab elada oma abikaasaga

perekonnaelu, vaid see, kas kõik on seaduse ees võrdsed või mitte. Ebaõige on halduskohtu

viide, et apellandil on võimalik reguleerida oma suhteid kooseluseaduse alusel, sest KooS § 2

lg 1 kohaselt ei või kooselulepingut sõlmida, kui üks pool on abielus.

6. Harju Maavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub

selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Asjas omab tähtsust, et kaebaja

abikaasa on Euroopa Liidu kodanik, kellel on õigus asuda vabalt Eestisse elama. Halduskohus

leidis õigesti, et kuna samasooliste isikute kooselu Eestis ei takistata, siis ei takistata ka

registrikande tegemata jätmisega kaebaja abikaasa õigust ühineda oma perekonnaga ja elada

Eestis. Vastustaja keeldus kaebaja taotletud rahvastikuregistri kande tegemisest PKTS § 50 lg

1 alusel ning kohtuotsuses on põhjendatult selgitatud, et Eesti seadusandjal on õigus mitte

tunnustada samasooliste isikute abielusid ning seega ka välistada vastava abielufakti

rahvastikuregistrisse kandmine. Apellatsioonkaebuses ei ole lükatud ümber halduskohtu

põhjalikult motiveeritud seisukohta, et samasooliste isikute vaheline abielu ei kuulu

põhiseaduse

kaitsealasse

ning

nende

abielu

mittetunnustamine

või

selle

kohta

rahvastikuregistrisse kande tegemata jätmine ei takista isikute perekonna- ega eraelu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

8. Tallinna Ringkonnakohus märkis 27.08.2014 otsuses nr 3-13-1808 (p 14) REÕS § 55 lg

2 osas muu hulgas järgmist: „Eeldusel, et kaebaja ja XXX abielu on sõlmitud Rootsi õiguses

ettenähtud korras, abielu sõlmimise ajal elasid abikaasad Rootsis ning Rootsi õigus nägi

abielu sõlmimise ajal ette samasooliste abiellumisõiguse, tuleb selle sätte kohaselt selline

abielu lugeda kehtivaks. Kui kaebaja asub elama Eestisse või omandab Eesti kodakondsuse,

tuleb sellisel juhul abielu andmed kanda ka rahvastikuregistrisse. REÕS §-s 7 sätestatud

olukorraga tegemist ei ole.“ /…/ „Eesti õiguse oluliste põhimõtete ja avaliku korra hulka ei

kuulu keeld tunnustada mistahes riigis sõlmitud samasooliste abielu. Asjaolust, et Eesti õigus

sellist abielu ette ei näe, ei tähenda, et Rootsi õigust tuleb pidada avaliku korraga vastuolus

olevaks. Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga) vastuoluga on tegemist eelkõige

siis, kui välisriigi õiguse kohaldamine toob kaasa vastuolu Eesti põhiseaduse

üldpõhimõtetega või karistusõiguse normidega või tingib põhiõiguste rikkumise. Teises riigis

elavate isikute selle riigi õiguste kohase abielu tunnustamine ei viita ühelegi neist juhtudest.“

Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas eeltoodud seisukoha juurde.

3-15-2355

7(9)

9. Halduskohus on vaidluse lahendamisel asunud tarbetult analüüsima samasooliste isikute

vahel abielu sõlmimise Eesti õiguses reguleerimise nõutavust ja omistanud lisaks

põhjendamatult määrava tähenduse asjaolule, et REÕS eelnõu (Riigikogu 9. koosseisu 120

SE) seletuskirjas oli avaliku korra erandi all viidatud, et välisriigi õiguse kohaldamine peaks

sellel alusel olema Eestis kindlasti välistatud muu hulgas juhul, kui välismaised seadusesätted

lubavad samasooliste abielu. Samuti oli kehtiva REÕS § 55 lg-le 2 vastava normi juures

seletuskirjas märgitud, et Eestis tunnustatakse välisriigis kehtivalt sõlmitud abielu, kuid mitte

sellist abielu, mis on vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega, näiteks samasooliste

abielu. Viidatud seletuskirjas toodud seisukohtade põhjendamatusele on juhitud tähelepanu ka

Eesti õiguskirjanduses (vt K. Jaadla, M. Torga. Välisriigis sõlmitud samasooliste abielu ja

kooselu tunnustamine Eestis – Juridica, 2013, nr 8, lk 598–607).

10. Välisriigis sõlmitud samasooliste isikute abielu, mis sõlmiti vastavalt abielu sõlmimise

riigis kehtivale korrale ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi

õigusele (nende nõuete täidetuses ei ole vastustaja praeguses asjas kahelnud – vt Harju

Maavalitsuse 16.09.2015 otsus nr 14-4-/3 – tl 21-21p), Eestis tunnustamisest keeldumiseks (ja

sellega seoses vastavate andmete PKTS § 50 lg 1 alusel rahvastikuregistrisse kandmisest

keeldumiseks) ei piisa REÕS §-st 7, § 55 lg-st 2, § 56 lg-st 1, § 57 lg-st 1 ja § 60 lg-st 3

tulenevalt ainuüksi sellest, et Eesti õiguse kohaselt on abielu võimalik sõlmida üksnes mehe ja

naise vahel (PKS § 1 lg 1) ning samast soost isikute sõlmitud abielu on tühine (PKS § 10 p 1).

Välisriigi õiguse kohaldamisest keeldumiseks peaks välisriigi õiguse kohaldamise tagajärg,

mitte aga välisriigi õigus ise, olema vastuolus Eesti avaliku korraga. Eesti seadusandjal on

küll valikuvõimalus, kas lubada samasoolistel isikutel Eesti õiguse järgi sõlmida abielu või

muu registreeritud partnerlussuhe (nt kooseluleping), kuid see ei tähenda, et seadusandja poolt

n-ö kõrvale jäetud valikuvõimalused oleksid automaatselt vastuolus Eesti avaliku korraga

REÕS § 7 tähenduses. Vastupidist järeldust ei tulene ka sellest, et põhiseaduse

kommentaaride kohaselt on PS § 27 lg-s 2 ja EIÕK art-s 12 peetud eriliselt kaitstava abielu all

silmas traditsioonilist abielu mehe ja naise vahel (vt Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2012, lk 355, p 24.1).

11. Asjas viidatud EIK lahendites toodud seisukohad ei ole praegusele vaidlusele

ülekantavad, sest selles haldusasjas ei ole vaidluse all, kas samasooliste isikute abiellumist

mittevõimaldav riik (sh Eesti) peaks lubama samast soost isikutel abielluda (Schalk ja Kopf

vs. Austria; Oliari jt vs. Itaalia), kas samasooliste isikute abiellumist mittevõimaldav riik

peaks lugema varem seaduslikult sõlmitud abielu kestel sugu muutnud isikut jätkuvalt abielus

olevaks (Hämäläinen vs. Soome; Parry vs. Ühendkuningriik) või kas kehtestatud

sotsiaalkindlustusskeemid (P.B. ja J.S. vs. Austria) või perekonna taasühinemise õigus (Pajić

vs. Horvaatia) peaksid laienema ka samasoolistele partneritele.

12. Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on

tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (vt

selle kohta täpsemalt nt I. Pärnamägi. Avaliku korra mõiste Eesti ohutõrjeõiguses – Juridica,

2016, nr 4, lk 241–251). Isegi juhul, kui abielu sõlmimist samasooliste isikute vahel oleks

põhjust hinnata Eesti tavade ja moraalipõhimõtetega vastuolus olevaks, ei järelduks sellest

taolise välisriigis kehtivalt sõlmitud abielu Eestis tunnustamise vastuolu avaliku korraga, sest

see ei seaks ohtu ühtegi olulist õigushüve ega kahjustaks kellegi subjektiivseid õigusi. Seda

eriti olukorras, kus Eesti seadusandja on kooseluseaduse kehtestamisega juba asunud

reguleerima muu hulgas samast soost isikute registreeritud partnerlussuhet.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendavalt rõhutada, et Rootsi õiguse kohaselt

sõlmitud abielu Eestis tunnustamisega ei muutu kõnealune õigussuhe Eesti õiguse kohaselt

sõlmitud abieluks, olenemata sellest, et nimetatud abielu suhtes (nt varaliste õiguste osas)

3-15-2355

8(9)

võidakse REÕS § 57 lg 1, § 58 lg 1 ja § 60 lg 1 järgi kohaldada ka Eesti õigust. Sellele viitab

muu hulgas PKTS § 50 lg 5, mis sätestab, et välisriigis registreeritud perekonnaseisuandmetel

põhinevad andmed tähistatakse Eesti perekonnaseisuasutuse kinnitatud või tuvastatud

asjaoludest erinevalt ning väljavõtte tegemisel viidatakse, et kande aluseks olev

perekonnasündmus on aset leidnud välisriigis.

13. Kaebaja taotletud rahvastikuregistri kandega seoses ei oma ka tähtsust, et tema abikaasa

on Rootsi kodanik ning seetõttu ei ole perekonna taasühinemine õiguslikult ega faktiliselt

takistatud. RRS § 21 lg 1 p 10 ja lg 6 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse muu hulgas

andmed isiku perekonnaseisu kohta ning RRS § 251 kohaselt on perekonnaseisuakti alusel

rahvastikuregistrisse kantud andmetel sama õiguslik tähendus kui perekonnaseisuakti kandel.

Isikul on õigus nõuda, et rahvastikuregistris kajastataks tema perekonnaseisu andmeid õigesti

(vt ka isikuandmete kaitse seaduse § 21 lg 1 ja § 24 p 3).

14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et praegusel juhul võiks kaebuse

jätta rahuldamata seoses kaebeõiguse puudumisega, kuna halduskohtu hinnangul esineb tõsine

kahtlus, kas kaebaja elukohaks on ka tegelikult Eesti ehk kas Rootsi kodanikust kaebaja peaks

üldse olema Eesti rahvastikuregistri objektiks (RRS § 4). Kuna kaebaja andmed on alates

30.07.2015 kantud rahvastikuregistrisse, siis on tal õigus nõuda ka registrisse kantud andmete

parandamist, kui need on ebaõiged. Praeguses asjas ei saa vaielda selle üle, kas kaebaja

andmete rahvastikuregistrisse kandmine oli põhjendatud või mitte. Seetõttu ei ole ka määrav,

et kaebaja esitatud täiendav tõend (tl 80), mille kohaselt töötab XX alates 15.09.2015 AS-s

XXX ja tema töötasult tasutakse maksud Eestis, ei kinnita iseenesest kaebaja Eestis elamist.

Nimelt maksustatakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 29 lg 1 kohaselt Eestis tulumaksuga muu

hulgas tulu, mida mitteresidendist füüsiline isik sai Eestis töötamisest, kui väljamakse tegija

on Eesti resident (sh Eesti seaduse alusel asutatud juriidiline isik – vt TuMS § 6 lg 2).

15. Halduskohus on samas juhtinud õigesti tähelepanu, et ka PKTS § 50 lg-s 2 nimetatud

avaldusele (s.o välisriigis toimunud perekonnaseisu muudatuse registreerimiseks) laienevad

PKTS §-s 9 sätestatud nõuded, arvestades PKTS § 50 lg-s 2 toodud erandeid (nt võimaldab

viimati nimetatud säte erinevalt PKTS § 9 lg-st 2 esitada avalduse ka suuliselt). PKTS § 9 lg 2

kohaselt tuleb avaldus perekonnaseisutoimingu tegemiseks esitada isiklikult, kui seadusest ei

tulene teisiti. Avalduse isikliku esitamise nõude osas ei näe PKTS § 50 lg 2 ette erandit.

Seetõttu esinenuks vastustajal tõepoolest alus jätta XX esindaja 03.08.2015 avaldus (tl 8-9)

läbi vaatamata. Pidades siiski silmas, et vastustaja ei jätnud tegelikkuses avaldust läbi

vaatamata ning taotletud muudatuse kaebaja rahvastikuregistri andmetes (st andmehõivekande

Rootsi maksuameti 22.04.2013 tõendi alusel – tl 15-16p) saanuks maavalitsus teha ka

ametiülesande korras, samuti on kohtumenetluse põhjal ilmselge, et XX soovib avalduses

märgitud kande tegemist, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebust rahuldamata

põhjusel, et kuna XX ei esitanud maavalitsusele avaldust isiklikult, siis ei saanudki

haldusorgan seda rahuldada ning kohtul ei ole ka võimalik kohustada haldusorganit vastavat

kannet tegema. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kujunenud olukorras tunnistada vastustaja

keeldumine õigusvastaseks ja saata XX avaldus Harju Maavalitsusele uueks läbivaatamiseks.

Vastustajal tuleb avalduse edasise menetlemise käigus anda kaebajale mõistlik tähtaeg

avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (s.o avalduse isiklikuks esitamiseks) või teha

kanne kaebaja perekonnaseisu kohta ametiülesande korras.

16. Kaebaja diskrimineerimist puudutavatele väidetele on halduskohus vastanud piisava

põhjalikkusega ning kuivõrd neid väiteid ei ole apellatsioonkaebuses korratud, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks korrata ka halduskohtu vastavaid põhjendusi, piirdudes

tõdemusega, et asjas ei esine kaebaja meelevaldset ebavõrdset kohtlemist tulenevalt tema

seksuaalsest orientatsioonist.

3-15-2355

9(9)

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb XX apellatsioonkaebus rahuldada ning

Tallinna Halduskohtu 07.03.2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab XX kaebuse osaliselt, tunnistades Harju Maavalitsuse 16.09.2015

keeldumise õigusvastaseks ja kohustades Harju Maavalitsust vaatama kaebaja 03.08.2015

avalduse uuesti läbi. Muude nõuete osas jääb kaebus rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on esimese astme kohtus

tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 7) ja kandnud muid menetluskulusid 2575 eurot (sh

õigusabikulud 2200 eurot ja esindaja sõidukulud 375 eurot– tl 43-44p; tl 52-55). Kulude

kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega esimese astme kohtus on

nõuetekohaselt tõendanud. Kuigi kohtupraktikas on alates Riigikohtu 18.10.2012 määrusest nr

3-3-1-55-10 aktsepteeritud ka esindaja sõidukulude vastaspoolelt HKMS § 103 lg 1 p 2 alusel

väljamõistmist, on seda seni tehtud üksnes seonduvalt esindaja kohtuistungil osalemisega.

Praegusel juhul seonduvad taotletud sõidukulud (ja tasu reisiga seondunud ajakulu eest)

seevastu

üksnes

õigusteenuse

osutaja

ja

kliendi

kohtumisega

Rootsis.

Kuivõrd

rahvastikuregistri andmetel on XX elukohaks Eesti ja ka õigusteenuse osutaja asukohaks on

Eesti, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks lugeda kõnealuseid sõidukulusid HKMS § 109

lg 6 tähenduses vajalikeks ja põhjendatuteks.

Apellatsioonimenetluses on XX tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 76) ja kandnud õigusabikulusid

865 eurot (tl 73-74). Õigusabikulude kandmine on siiski nõuetekohaselt tõendatud üksnes 700

euro ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2016 istungiga seotud menetluskulude (165

eurot) kohta on kohtule esitatud üksnes õigusteenuse osutaja arve, kuid mitte selle tasumist

tõendavat dokumenti (nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 15). Seega on kaebaja

arvesseminevad menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 2930 eurot. Pidades silmas, et asi ei

ole mahukas ning seejuures on kaebaja esitanud suures osas asjassepuutumatuid seisukohti (nt

isikute vaba liikumine, perekonnaseaduse sätete põhiseaduslikkus), samuti jääb rahuldamata

kaebaja diskrimineerimise tuvastamise nõue, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista

kaebaja menetluskulude katteks vastustajalt välja kokku 1500 eurot. Ülejäänud osas jäävad

kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg 6 alusel tema enda kanda.

Harju Maavalitsus ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pikamäe

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets