3-15-3029/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

24.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3029

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus vee kasutamisele piirangute

seadmisega Viru Vangla poolt tekitatud 15 000 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Pokras

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

18.02.2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 24.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Pokras esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti Viru

Vanglas 14.08.2015. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt keerati 15.07.2015 Viru Vangla

kartserikambris, kus A. Pokras viibis, vesi kinni. Vesi keerati lahti kell 10:30 paiku üheks

minutiks. A. Pokras märkis, et tal esines veepuudusest ja palavusest teadvusekaotusi, kuid

vaatamata tema korduvatele palvetele meditsiiniõde ei kutsutud. 16.07.2015 tuli

meditsiiniõde, kes ütles, et ta ei saa midagi teha. 15.07.2015 ja 16.07.2015 hommikuse

loenduse ajal võtsid valvurid kambrist ära ka joogitopsid ja hommikuse pudru ning tee.

Sellega jäeti ta ilma nii hommikusöögist kui ka nõudest, millesse oleks saanud vett varuda.

17.07.2015 anti veeandmise graafik, milles oli kirjas, et vett antakse 250 ml kaupa neli korda

päevas teatud kellaajal ning hommikul ja õhtul, et saaks pesta. 23.07.2015–29.07.2015 viibis

ta teises hoones, kambris nr S221, kus oli vesi olemas, kuid terve selle nädala ei viidud

teda kordagi duši alla pesema ja ei võimaldatud pesu pesta pesumasinas. Seda tuleb A.

Pokrase hinnangul käsitleda julma kohtlemise ja lisakaristusena ning kollektiivse

karistamisena. A. Pokras leidis, et sellega alandati tema inimväärikust, solvati au, tekitati

parandamatut kahju füüsilisele ja psüühilisele tervisele, rikuti jämedalt tema õigusi. A. Pokras

taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot.

2. Viru Vangla jättis 30.10.2014. a vastusega nr 6-16/117-4 A. Pokrase kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et 2015. a suvel sagenes Viru Vangla kartseriosakonnas

kinnipeetavate poolt veeuputuste korraldamine, mille tagajärjel kahjustus

ehituskonstruktsioon, elektrikilp ja vangla vara. Veeuputuste korraldamise riski

vähendamiseks otsustas vangla muuta kartseriosakonna vee kasutamise korda ning

kartseriosakonnas tagatakse vesi kindlatel kellaaegadel või vastavalt kinnipeetava vajadusele.

Vangla hinnangul on kinnipeetavatel hügieeni eest hoolitsemise võimalus sellega tagatud.

Inspektor-kontaktisiku 29.10.2015. a õiendi kohaselt ei ole ta A. Pokrase kambris

antisanitaarset olukorda täheldanud. A. Pokraselt ei võetud kambrist ära kogu vee kogumiseks

kõlblikku taarat. Talle jäeti 2-3 topsi. Ainult üleliigsed võeti ära, et ei oleks võimalik koguda

vett veeuputuse korraldamiseks. Kaebaja väide, et tal ei võimaldatud ajavahemikul

23.07.2015–29.07.2015 käia duši all, ei vasta tõele, sest tal võimaldati duši all käia

28.07.2015. Samuti ei vasta tõele A. Pokrase väide, et talle ei kutsutud kambrisse

tervishoiutöötajat. 16.07.2015 käis medõde A. Pokrase juures kambris ning A. Pokras on

käinud 08.07.2015 ja 27.07.2015 arsti vastuvõtul.

3. Aleksei Pokras esitas 27.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

Viru Vangla ametnike tegevus ja Viru Vangla 30.10.2015. a vastus nr 6-16/117-4

õigusvastaseks ning mõista talle välja mittevaraline kahju summas 15 000 eurot. Kaebuse

kohaselt palub kaebaja kohtul arvestada kõigi tema Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses märgitud põhjendustega. Kaebaja märgib, et tal ei ole midagi seal esitatule lisada,

sest ta ei saa aru, mis on vangla vastuses kirjas. Kaebaja leiab, et vangla diskrimineerib teda

keele ja rahvusvähemuste hulka kuulumise tunnuse alusel, kui ei tõlgi talle enda vastust vene

keelde.

4. Tartu Halduskohus jättis 18.02.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

märkis, et seda, kuidas täpselt tuleb vanglas tagada vee olemasolu kartseri pesemiskohas ja

WC-s ei ole vangistusalastes õigusaktides sätestatud. Halduskohtu hinnangul ei ole keelatud

vee hulka ja ajalist kättesaadavust vangla julgeolekulistest, majanduslikest või muudest

sarnastest vajadustest lähtuvalt piirata. Vastustaja selgituste kohaselt seati piirangud vee

kasutamisele kartseriosakonnas selleks, et vähendada veeuputuse riski, kuna nende

korraldamine kinnipeetavate poolt sagenes ja selle tagajärjel kahjustus ehituskonstruktsioon,

elektrikilp ja vangla vara. Halduskohus märkis, et vastustaja on kinnitanud, et vesi tagati

teatud kellaaegadel ja vastavalt kinnipeetava vajadustele. Halduskohtu hinnangul puudub alus

kahelda vastustaja väidete tõesuses. Samuti ei ole halduskohtu arvates põhjust uskuda, et

vanglateenistuse ametnikud võtsid kaebajalt ära hommikusöögi, ei võimaldanud tal kambri

puhtuse eest hoolitseda ning kasutasid temaga suheldes ebatsensuurseid ja solvavaid

väljendeid. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja väited usutavad, sest kaebaja puhul on

tegemist ametnike suhtes lugupidamatust üles näitava ning pretensioonika kinnipeetavaga.

Halduskohtu hinnangul ei viita miski sellele, et kaebajal on jäänud saamata talle

vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-st 2 tulenev õigus saada vähemalt kord nädalas võimalus

käia saunas, vannis või duši all. Vastustaja on eitanud ka piiranguid pesumasina kasutamisele.

Halduskohus leidis, et juhul, kui need isegi seati, siis ei saaks tegemist olla kaebaja õiguste

rikkumisega, sest vangistusalased õigusaktid pesumasina kasutamisega seonduvat ei reguleeri.

Samuti ei olnud vangistusõiguse alase regulatsiooni kohaselt kaebajal kartseris viibimise ajal

õigus omada väljaspool söögiaegu kambris nõusid ning seega ei saanud nende äravõtmine

rikkuda ka kaebajale seadusest tulenevaid õigusi. Kaebaja väidete osas, et talle ei kutsutud

15.07.2015 ja 16.07.2015 vaatamata tema korduvatele palvetele halva enesetunde tõttu

koheselt tervishoiutöötajat, märkis halduskohus, et VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse

kinnipeetavale ööpäevaringselt ainult vältimatu arstiabi kättesaadavus. Kaebaja tervisekaardi

andmete kohaselt ei viita miski sellele, et tegemist oleks olnud vältimatu vajadusega.

Halduskohus asus seisukohale, et vee kasutamise piiramine mitmel järjestikusel päeval võis

kartseris viibivale kinnipeetavale olla ebameeldiv, kuid kindlasti ei ole tegemist sellise

kohtlemisega, mida oleks võimalik pidada inimväärikuse niisuguseks alandamiseks, mille eest

on põhjust välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja väidete osas seoses vaidluse aluseks olevate

dokumentide väljastamisega eesti keeles, leidis halduskohus, et keeleseaduse nõudeid ei ole

rikutud. Samuti ei ole see takistanud kaebajal tema kaebeõiguse realiseerimist, sest

halduskohus on tema kaebuse menetlusse võtnud ning läbi vaadanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 10.03.2016 Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning on

oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kaebaja leiab, et vastustaja ja halduskohus on

diskrimineerinud teda keele ja rahvusvähemusse kuulumise tõttu, kuna ei võimaldanud talle

tõlkeid vangla vastustest. Kaebaja arvates on vastustaja kuritahtlikult video- ja

audiosalvestised hävitanud, et varjata oma ametnike õigusvastast tegevust. Vastustaja esitatud

vee sisselülitamise graafik on võltsitud. Kuna igal kambril on eraldiseisev vee kinni- ja lahti

lülitamise kraan olemas, siis puudus vajadus vee väljalülitamiseks tervel kartseriosakonnal.

Kaebaja ei ole üleujutusi tekitanud. Vanglaametnikud võtsid kuritahtlikult ära vee kogumiseks

kõlblikud nõud. Samal põhjusel võtsid ametnikud ära ka nõud, milles jahtus kaebaja

hommikusöök, sest kaebaja ei saanud haige hamba tõttu kuuma toitu süüa. Kaebaja on

seisukohal, et halduskohus on rikkunud EIÕK art-t 6, kui ta keeldus kohtuistungi

korraldamisest, tunnistajate ülekuulamisest ja videosalvestiste väljanõudmisest.

6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsus muutmata. Vastustaja märgib, et ta jääb eelnevalt

esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. Täiendavalt märgib vastustaja, et

Viru Vangla ei koosta kinnipeetavatele vastustest tõlkeid, sest põhiseaduse §-de 5 ja 52

kohaselt on riigikeeleks ja riigiasutuste asjaajamiskeeleks eesti keel. Dokumentide sisu

tõlgivad vajadusel kinnipeetavatele inspektor-kontaktisikud suuliselt. Vastustaja ei nõustu

kaebaja väidetega, et vangla on dokumente võltsinud või tõendeid sihilikult hävitanud.

Vanglal ei ole võimekust säilitada kõiki salvestisi ega kambriterminalide kõnesid. Kuigi

tehniliselt on võimalik vee sisse- ja väljalülitamine ka kambrite kaupa, peaksid ametnikud

kambrite kaupa vee sisse- ja väljalülitamiseks jätma teostamata enda põhiülesanded, milleks

on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. See ei ole otstarbekas vangla ressursi

kasutamine. Vastustaja rõhutab, et piirates P-2 osakonnas veekasutust teatud aegadega, ei riiva

vangla ülemääraselt kinnipeetavate õigusi, sest vesi tagatakse vastavalt vajadusele. Vangla

tagas vee hommikul ja õhtul näo ja hammaste pesu jaoks ning sooja vee kaks korda nädalas

dušši all käimiseks. Määratud kellaaegade välisel ajal sai kinnipeetav valvurit teavitada, et ta

soovib vett kasutada ja seda talle ka võimaldati. Vangla hinnangul oli sellega kinnipeetavatele

hügieeni eest hoolitsemise võimalus tagatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei

nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas

materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja

lahendades kohtumenetluse norme nii, et see tõi kaasa ilmselgelt ebaõige lahendi tegemise.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu

põhjendusi korrata ja kõikidele, nii haldus- kui ka kohtumenetluses sisuliselt samadele

kaebaja väidetele uuesti vastata.

8. Kaebaja väide, et kuna vangla ei tõlgi talle oma vastuseid kirjalikult vene keelde ning ka

halduskohus ei anna talle vangla vastuseid venekeelsetena, on tegemist tema

diskrimineerimisega keele ja rahvuse pinnal, ei ole põhjendatud ning ei anna ka kuidagi alust

halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

PS §-de 6 ja 52 kohaselt on Eesti Vabariigis riigikeel eesti keel. Keeleseaduse §-dest 10 lg 1

ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning võõrkeelsele

dokumendile vastatakse samuti eesti keeles. Viru Vangla selgitas menetluse käigus, et nad ei

koosta kinnipeetavatele antud vastustest venekeelseid kirjalikke tõlkeid ühelegi vene keelt

emakeelena kõnelevale kinnipeetavale, mistõttu on kaebaja väited just tema

diskrimineerimisest alusetud. Vastustaja selgitas samuti, et kuna Viru Vangla koosseisus ei ole

tõlgi ametikohti, pole vangla teenistuses ka tõlkijaid, kes sellist tööd teeksid ja vangla koostab

seadusest tulenevalt üksnes riigikeelseid dokumente ning nende sisu tõlgivad vajadusel

inspektor-kontaktisikud kinnipeetavale suuliselt. Ka käesoleval juhul nähtub inspektor-

kontaktisiku M. Variku poolt 30.10.2015. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise

otsusele tehtud märkest, et dokument anti kaebajale kätte ja selle sisu selgitati talle vene

keeles, kuid A. Pokras keeldus seda oma allkirjaga kinnitamast (tl 22). Seega on kaebaja

väide, et juba 30.10.2015. a otsuse sisu oli talle arusaamatu, tegelikkusele mittevastav. Nagu

juba märgitud, toimub keeleseadusest tulenevalt riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ja sama

seaduse § 9 lg-tes 1-3 ja 3 kehtestatuga tehakse erand vaid nende vähemusrahvusest isikute

suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest

vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks, kus ka kaebaja käesoleval ajal viibib, on Jõhvi

vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid vene rahvusest

elanikud 01.01.2015. a seisuga 49,77% ehk vähem kui pool selle omavalitsusüksuse

rahvuslikust koosseisust. 01.01.2016. a seisuga on vene rahvusest elanike osakaal 49.67%.

Vastupidiselt kaebaja arusaamale, pole Viru Vanglat võimalik pidada omavalitsusüksuseks

või paikkonnaks, kus viibijate rahvust tuleks eraldi erandina kohaldamiseks arvestada. Seega

polnud vanglal ka viidatud erandi alusel kohustust vastata kaebaja kahjunõudele vene keeles

ega eestikeelset vastust talle omal kulul kirjalikult vene keelde tõlkida. Lisaks pole eestikeelne

haldusakt siiski takistanud kaebajal kaebeõiguse realiseerimist, sest ta esitas halduskohtule

vangla 30.10.2015. a otsusega seonduva hüvitamiskaebuse. Samuti nähtub asja materjalidest,

et halduskohus andis kaebajale kohtumenetluse käigus menetlusabi ja tõlkis vangla

30.10.2015. a otsuse kaebaja jaoks riigi kulul vene keelde (tl 57-58, 67-69). Lisaks viidatud

otsusele tõlkis halduskohus kaebaja jaoks vene keelde ka vangla 04.01.2016. a vastuse

kaebusele (tl 64-65). See, et halduskohus keeldus vaidlustatud otsuses rahuldamast kaebaja

09.02.2016. a taotlust tõlkida talle vene keelde ka vastustaja 04.02.2016. a täiendav vastus,

on samas täiesti põhjendatud, sest nagu halduskohus otsuses õigesti märkis, ei sisaldu selles

vastustaja poolt esitatud 0,5 lk pikkuses täienduses midagi niisugust, mille suhtes oleks

kaebajal olnud vajalik omapoolseid täiendavaid seisukohti avaldada, mistõttu polnud

nimetatud dokumendi tõlkimine ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

9. Kaebaja väited, et vangla on tõendeid võltsinud ja sihilikult hävitanud, ei ole ka

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ega usutavad, sest nagu vastustaja kohtumenetluses

selgitas, et ei ole vanglal kohustust ega ka võimekust säilitada aastaid kõiki turvakaamerate

salvestisi ning ka kambriterminalide kõnesid ei salvestata samadel põhjustel.

10. Vastustaja 30.10.2015. a otsusest ning vangla vastustest ja selgitustest nähtuvalt seati

piirangud vee kasutamisele kartseriosakonnas selleks, et vähendada veeuputuste riski, kuna

nende korraldamine kinnipeetavate poolt just P2 osakonnas sagenes ning kinnipeetavate endi

korraldatud veeuputuste tagajärjel kahjustusid nii vangla selle osa ehituskonstruktsioon,

elektrikilp kui ka muu vangla vara. Asja materjalidest nähtuvalt tagati vesi kambrites teatud

kellaaegadel ja lisaks ka kinnipeetava teavituse alusel vastavalt tema vajadusele ning ka

ringkonnakohtul pole alust arvata, et vastustaja valetab piirangute põhjuste kohta ning need

seati hoopis kinnipeetavate piinamiseks või nende kollektiivseks karistamiseks toime pandud

rikkumiste eest.

Vangla peab korraldama kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas.

Elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust ja

seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama sellega, et neil tuleb taluda teatud

piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. Samas sätestab VangS § 41,

et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse

kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Piirates P2-osakonnas veekasutust teatud aegadega, ei

riivanud vangla ringkonnakohtu hinnangul ülemäära kinnipeetavate õigusi, kuna vesi tagati

neile vastavalt tavapärasele vajadusele. Kartseris viibivatele kinnipeetavatele tagati duši

kasutamise võimalus kaks korda nädalas, kui kinnipeetavad said pesta kartseriosakonnas

eraldi selleks ettenähtud duširuumis. Vee kasutamiseks määratud kellaaegade välisel ajal sai

kinnipeetav samuti vajadusel valvurit teavitada, et ta soovib vett kasutada ning seda talle ka

võimaldati. Seega oli kinnipeetavatel hügieeni eest hoolitsemise võimalus piirangutest

hoolimata tagatud.

Mis puudutab kaebaja väidet, et vangla oleks võinud vett sulgeda ka kambrite kaupa, siis

tunnistas vastustaja, et selline tehniline võimalus on vanglas ehituslikult küll olemas, kuid

selgitas, et kambrite kaupa vee sisse- ja väljalülitamisel peaksid vanglaametnikud jätma

teostamata enda põhiülesanded, milleks on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja

seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

selline teguviis ei oleks ilmselgelt otstarbekas vangla ressursi kasutamine.

11. VangS §-s 50 lg 2 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada vähemalt üks kord

nädalas saun, vann või dušš. 30.10.2015. a otsusest nähtub, et kaebaja paigutati 23.07.2015

osakonda, kus oli ette nähtud duši kasutamine kaks korda nädalas - teisipäeviti ja neljapäeviti.

Esmaspäeval, 27.07.2015, teavitas kaebaja inspektor-kontaktisikut vastavast soovist ning

järgmisel päeval ehk 28.07.2015 seda talle ka võimaldati. Seega ei tõenda miski, et kaebajal

jäi ajavahemikul 23.07.2015 – 29.07.2015 talle seadusega ettenähtud duši all pesemise

võimalus saamata.

12. Kaebaja poolt hüvitamisnõude alusena viidatud EIÕK art 3 näeb ette, et kedagi ei või

piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles osas, et käesoleva asja materjalide pinnal ei

ole alust asuda seisukohale, nagu oleks Viru Vangla oma tegevusega, s. h kehtestatud

piirangutega, kaebajat ebainimlikult või alandavalt kohelnud või karistanud või isegi

piinanud. Kinnipidamisega kaasnevad kinnipeetavale paratamatult mõningased kannatused ja

ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel piinamist, täiendavat karistamist ega

inimväärikuse alandamist. Vee kasutamise piiramine mitmel järjestikusel päeval võib kartseris

viibivale kinnipeetavale ebameeldiv olla ning talle ilmselt ka teatud kannatusi, solvumist,

nördimust ja muid sarnaseid üleelamisi põhjustada, kuid ilmselt pole ka sellisel juhul

tegemist õigusvastase kohtlemisega, mida oleks võimalik pidada kaebaja väärikuse

niisuguseks alandamiseks, mille eest on põhjust vastustajalt välja mõista rahaline hüvitis.

13. Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka see, et

halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlusi video- ja audiosalvestuste väljanõudmiseks

vanglalt, asjas kohtuistungi korraldamiseks ja nelja kinnipeetava tunnistajatena

ülekuulamiseks, menetlusdokumentidest koopiate väljastamiseks ning kõigi asjas

kogutud materjalidega tutvumiseks. Halduskohus põhjendas viidatud taotluste

rahuldamata jätmist nii oma 09.12.2015. a ja 04.01.2016. a määrustes kui ka

vaidlusaluses otsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kaebaja taotluste

rahuldamata jätmine negatiivselt mõjutanud kaebaja põhjendatud huvisid ja õigusi

kohtumenetluses ega toonud kaasa ka sisuliselt ebaõige lahendi tegemist.

14. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/